2-20-15975/141 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Siret Siilbek, Liis Arrak, Peeter Pällin

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.04.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-15975

Kohtuasi

Osaühingu Jazz Pesulad, aktsiaseltsi Olerex, OÜ

Hotell Euroopa, EfTEN SPV2 OÜ, EfTEN Sky OÜ,

Kadrioru Ärikeskus OÜ, AS Solaris Keskus,

HOTELL OLÜMPIA AS ja Osaühingu Central Hotell

hagi AKTSIASELTSI TALLINNA VESI vastu kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10.04.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Jazz Pesulad, aktsiaseltsi Olerex, OÜ Hotell

Euroopa, EfTEN SPV2 OÜ, EfTEN Sky OÜ, Kadrioru

Ärikeskus OÜ, AS Solaris Keskus, HOTELL OLÜMPIA

AS ja Osaühingu Central Hotell apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Hageja 1 osas 185 369,40 eurot, hageja 2 osas 63 106,46

eurot, hageja 3 osas 53 141,06 eurot, hageja 4 osas 91

036,40 eurot, hageja 5 osas 155 170,42 eurot, hageja 6

osas 2494,90 eurot, hageja 7 osas 203 090,96 eurot,

hageja 8 osas 179 872,10 eurot ja hageja 9 osas 101

168,35 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja 1 osaühing Jazz Pesulad (registrikood 11281775)

Hageja 2 aktsiaselts Olerex (registrikood 10136870)

Hageja 3 OÜ Hotell Euroopa (registrikood 11280161)

Hageja 4 EfTEN SPV2 OÜ (registrikood 11936816)

Hageja 5 EfTEN Sky OÜ (registrikood 12787459)

Hageja 6 Kadrioru Ärikeskus OÜ (registrikood

14597772)

Hageja 7 AS Solaris Keskus (registrikood 10674030)

Hageja 8 HOTELL OLÜMPIA AS (registrikood

10041810)

2-20-15975

Hageja 9 Osaühing Central Hotell (registrikood

10922249)

Hagejate lepingulised esindajad vandeadvokaadid Aivar

Raudsik ja Arsi Pavelts

Kostja AKTSIASELTS TALLINNA VESI (registrikood

10257326), lepingulised esindajad vandeadvokaadid

Tanel Kalaus ja Katri Tomson

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 10.04.2024 otsuse resolutsiooni punkt 1 muutmata.

2. Tühistada Harju Maakohtu 10.04.2024 otsuse resolutsiooni punktid 2 ja 3 ja

menetluskulude jaotus ning saata tsiviilasi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

3. Rahuldada Osaühingu Jazz Pesulad, aktsiaseltsi Olerex, OÜ Hotell Euroopa,

EfTEN SPV2 OÜ, EfTEN Sky OÜ, Kadrioru Ärikeskus OÜ, AS Solaris Keskus,

HOTELL OLÜMPIA AS ja Osaühingu Central Hotell apellatsioonkaebus

osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing Jazz Pesulad (hageja 1), aktsiaselts Olerex (hageja 2), OÜ Hotell Euroopa

(hageja 3), EfTEN SPV2 OÜ (hageja 4), EfTEN Sky OÜ (hageja 5) ja Kadrioru Ärikeskus

OÜ (hageja 6), esitasid 31.10.2020 Harju Maakohtule hagi AKTSIASELTSI TALLINNA

VESI (kostja) vastu kahju hüvitamiseks. AS Solaris Keskus (hageja 7), HOTELL OLÜMPIA

AS (hageja 8) ja Osaühing Central Hotell (hageja 9) esitasid 11.12.2020 hagi kostja vastu

kahju hüvitamiseks. Hagid liideti ühte menetlusse.

2-20-15975

1.1. Hagiavalduse kohaselt on hagejad tasunud 01.11.2010–01.12.2019 kostjale veeteenuse

eest tariifi alusel, mis oli oluliselt kõrgem kui seaduses sätestatud põhjendatud hind kuni

30.06.2023 kehtinud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniseaduse (ÜVVKS) § 14 tähenduses.

01.11.2010 jõustusid ÜVVKS-i muudatused, millega kehtestati vee-ettevõtjale (sh kostjale)

kohustus kehtestada Konkurentsiametiga kooskõlastatuna selline veeteenuse hind, mis vastab

ÜVVKS §-s 14 toodud kriteeriumitele (põhjendatud hind). Selleks tuli kostjal esitada

Konkurentsiametile selline veeteenuse hinna kooskõlastamise taotlus (hinnataotlus), mis

vastab ÜVVKS § 14 jj kriteeriumitele ja mille alusel saab Konkurentsiamet kinnitada

põhjendatud hinna.

1.2. Kostja esitas Konkurentsiametile 09.11.2010 hinnataotluse, kuid Konkurentsiamet jättis

selle 02.05.2011 otsusega kooskõlastamata, sest kostja taotletud veeteenuse hind oli liiga

kõrge. Samuti tegi Konkurentsiamet kostjale 10.10.2011 ettekirjutuse nr 9.2-3/11-001,

millega kohustas kostjat viima veeteenuse hinna Tallinnas ja Sauel vastavusse ÜVVKS-iga.

1.3. Kostja vaidlustas nii Konkurentsiameti 02.05.2011 otsuse kui ka 10.10.2011 ettekirjutuse

halduskohtus. Kostja kaebus jäi rahuldamata 12.12.2017 haldusasjas nr 3-11-1355 tehtud

Riigikohtu otsusega, millega on tuvastatud, et kostja rikkus põhjendatud hinna kehtestamise

kohustust.

1.4. Kostja esitas 02.09.2019 Konkurentsiametile uue hinnataotluse, mille alusel

Konkurentsiamet kooskõlastas 18.10.2019 veeteenuste hinna selliselt, et alates 01.12.2019 on

veeteenuse hind ärikliendile 3,43 eurot/m3 (lisandus käibemaks). Veeteenuste hind langes

alates 01.12.2019 ärikliendile 15%.

1.5. Seega hakkas kostja põhjendatud ehk seadusele vastava hinnaga veeteenust pakkuma

alles 01.12.2019, s.o ligi üheksa aastat pärast ÜVVKS-i regulatsiooni muudatuste jõustumist.

Hagejate kahju seisneb kostja nõutud veeteenuse hinna (4,04 eurot/m3) ning õiguspärase ja

põhjendatud veeteenuse hinna (3,43 eurot/m3) vahes. Kostja rikkus seadusest tulenevat

põhjendatud hinna kehtestamise kohustust ja tekitas sellega hagejatele õigusvastaselt kahju

(võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 7 ja ÜVVKS § 14 jj). Alternatiivselt on kostja

tekitanud kahju lepingu rikkumisega või on kostja alusetult rikastunud (VÕS § 1028 ja

ÜVVKS § 14 jj), sest ulatuses, milles kostja nõudis hagejatelt ja hagejatele nõude loovutanud

isikutelt põhjendamatult kõrget hinda, on hinnakokkulepe tühine, sest täidetud on kohustust,

mida ei olnud olemas.

2. Menetluse kestel on hagejad oma nõudeid vähendanud võrreldes hagiavalduses esitatuga.



Hageja 1 palus algses hagiavalduses mõista kostjalt välja põhinõudena 189 574,44

eurot. 02.09.2022 vähendas hageja 1 oma nõuet 185 369,40 euroni ehk hageja 1

vähendas nõuet 4205,04 euro võrra.



Hageja 2 palus hagiavalduses välja mõista põhinõudena 63 106,78 eurot. 02.09.2022

vähendas hageja 2 nõuet 63 106,46 euroni ehk nõue vähenes 0,32 euro võrra.



Hageja 3 palus hagiavalduses kostjalt põhinõudena välja mõista 53 371,99 eurot.

02.09.2022 vähendas hageja 3 oma nõuet 53 141,06 euroni ehk 230,93 euro võrra.



Hageja 4 palus algses hagiavalduses põhinõudena välja mõista 109 243,68 eurot.

02.09.2022 vähendas hageja 4 oma nõuet 91 036,40 euroni ehk 18 207,28 euro võrra.



Hageja 5 palus algses hagiavalduses kostjalt välja mõista 189 702,68 eurot.

02.09.2022 vähendas hageja 5 oma nõuet 155 170,44 euroni ehk 34 532,26 euro võrra.



Hageja 6 palus hagiavalduses kostjalt välja mõista põhinõudena 2 745,91 eurot.

02.09.2022 vähendas hageja 6 oma nõuet 2 494,90 euroni ehk 251,01 euro võrra.

2-20-15975



Hageja 7 palus hagiavalduses kostjalt välja mõista 203 626,70 eurot. 02.09.2022

vähendas hageja 7 oma nõuet 203 090,96 euroni ehk 535,74 euro võrra.



Hageja 8 palus kostjalt välja mõista hagiavalduses 180 407,84 eurot. 02.09.2022

vähendas hageja 8 nõuet 180 269,96 euroni ehk 137,88 euro võrra.



Hageja 9 OÜ palus kostjalt hagiavalduses välja mõista 101 219,02 eurot. 02.09.2022

vähendas hageja 9 nõuet 101 168,35 euroni ehk 50,67 euro võrra.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

3.1. Kõikides veeteenuste osutamiseks sõlmitud ja sõlmitavates lepingutes on tingimus, mille

kohaselt kohustub kostja osutama oma klientidele veevarustuse ja reovee ärajuhtimise

teenuseid vastavalt õigusaktidega kehtestatud hindadele.

3.2. Hagi on tõendamata, ebaselge ja perspektiivitu. Hagejad väidavad, et veeteenuse

osutamine toimub lepingulisel alusel, kuid hagejad ei ole enda ega nõudeid loovutanud

kolmandate isikute sõlmitud lepingute tingimusi kohtu ette toonud ega neile tuginenud.

Hagejad ei ole tõendanud, milliseid veeteenuseid hagejad ja hagejatele nõudeid loovutanud

kolmandad isikud väidetavalt põhjendamatult kõrge hinna eest on tarbinud. Hageja ei ole

välja toonud, millisel ajal ja millises tarbimiskohas on osutatud põhjendamatu hinnaga

teenuseid.

3.3. ÜVVKS § 16 lg 6 kohustas kostjat jätkama 31.10.2010 kehtinud veeteenuste hindade

rakendamist seni, kuni Konkurentsiamet on kooskõlastanud uue hinna. Kostjal ei olnud

võimalik veeteenuste hindu muuta enne, kui uued hinnad on Konkurentsiametiga

kooskõlastatud. Kostjale ei saa ette heita seaduses sätestatud kohustuse täitmist. Kostja asus

uusi kooskõlastatud hindu rakendama esimesel võimalusel, s.o alates 01.12.2019.

3.4. Hagejatele ei ole kahju tekkinud. Hagi rahuldamisel hagejad rikastuksid kostja arvelt.

Alternatiivselt leidis kostja, et kahju hüvitis kuuluks vähendamisele. Kostja taotles

väljamõistetava kahjuhüvitise vähendamist 0 euroni. Uute hindade kehtestamine ei olnud ega

saanudki olla lõpuni kostja mõjuulatuses.

3.5. Hagi on aegunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1, § 147 lg 1 ja § 151

lg 1 alusel. Aegumisele tuginemine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.

3.6. Kostja ei vaielnud vastu hagejate nõuete vähendamisele.

Maakohtu otsus

4. Maakohus võttis 10.04.2024 otsusega vastu hagejate osaliselt nõudest loobumised ja

lõpetas selles osas menetluse ning ülejäänud nõuete osas jättis hagejate hagi rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus hagejate kanda vastavalt nende nõuete proportsionaalsele

suurusele. Ühtlasi jättis maakohus otsusega tähelepanuta hagejate hilinemisega esitatud PS

22.01.2024 arvamuse.

4.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaielnud pooled järgmiste asjaolude üle:



hagejad ja hagejatele nõuded loovutanud isikud on sõlminud kostjaga lepingud

veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse osutamiseks, mille alusel pidid hagejad ja

hagejatele nõuded loovutanud isikule kostjale teenuse eest tasuma;

2-20-15975



30.09.2009 Tallinna Linnavalitsuse määrusega nr 75 kehtestati alates 01.01.2010

„Tallinna ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni põhitegevuspiirkonna veevarustuse ja

reovee ärajuhtimise teenuse hinnad“, millest kostja lähtus vaidlusalusel perioodil;



09.11.2010 esitas kostja Konkurentsiametile veeteenuse hinnataotluse, millega palus

kooskõlastada ja kinnitada taotluses märgitud veeteenuste hinnad Tallinnas ja Sauel;



02.05.2011 tegi Konkurentsiamet otsuse nr 9.1-3/11-002, millega jättis kostja

09.11.2010 hinnataotluse kooskõlastamata;



10.10.2011 tegi Konkurentsiamet ettekirjutuse nr 9.2-3/11-001, millega kohustas

kostjat esitama veeteenuse uue hinna kooskõlastamiseks taotluse;



kostja vaidlustas ettekirjutuse haldusasjas nr 3-11-1355;



haldusasjas nr 3-11-1355 otsusega jättis Riigikohus Konkurentsiameti ettekirjutuse

jõusse;



haldusasja nr 3-11-1355 menetlemise ajal oli Konkurentsiameti ettekirjutuse täitmine

peatatud;



18.10.2019 otsusega kooskõlastas Konkurentsiamet kostja 02.09.2019 taotluse alusel

uue veeteenuse hinna, mille kohaselt juriidiliste isikute tasutav hind vähenes.

4.2. Pooled vaidlesid selle üle, kas hagejad tasusid kostjale alusetult alates 01.11.2010 kuni

01.12.2019 ebaõiglaselt kõrget hinda ning kas selle tõttu on hagejatel õigus nõuda kostjalt

tagasi summasid, mida nad on eeltoodud perioodil kostjale tasunud enam võrreldes hinnaga,

mis hakkas kehtima 01.12.2019.

4.3. Maakohus analüüsis esmalt hagejate nõude õiguslikku põhjendatust.

4.3.1. Hagejate peamine väide oli see, et nad oli lepingute alusel tasunud kostjale enam, kui

oleksid pidanud seaduse alusel tasuma. Sellisel alusel ei saa hagejad esitada kostja vastu ei

lepingulise kohustuse rikkumisest tulenevat nõuet ega deliktilist nõuet. Kuna hagejate ja

kostja vahel on lepinguline suhe, on VÕS § 1044 alusel deliktilise nõude esitamine välistatud.

Hagis esile toodud asjaolude pinnalt võiks kuuluda kohaldamisele VÕS § 1028 lg 1, kuid

sellise nõude esitamiseks tuli hagejatel põhistada, miks langes ära alus tasuda summasid, mida

hagejad tagasi nõuavad ning miks tagasiulatuvalt see kohustus ära langes. Vaatamata kohtu

selgitustele hagejad täiendavaid sisulisi faktilisi asjaolusid esile ei toonud ega tõendanud.

Hagejate väited jäid üldsõnalisteks ning hagejad tuginesid sisuliselt vaid sellele, et pidasid

nendelt enne uue hinna kooskõlastamist tasutud hinda liialt kõrgeks. Kohtu hinnangul ei

tõendanud hagejad, et hinnakokkulepe kostjaga oleks olnud tühine või vastuolus seadusest

tuleneva keeluga.

4.3.2. Hagejad viitasid menetluses korduvalt ÜVVKS § 14 lg-le 4, mille järgi ei tohtinud

veeteenuse hind olla eri klientide või nende gruppide suhtes diskrimineeriv, kuid ei toonud

välja ega tõendanud, milles seisnes nende diskrimineerimine ehk millised olid need klientide

grupid, keda kostja nendega võrreldes diskrimineerivalt eelistas. Kohus ei saa hagejate eest

ise asjaolusid kujundada ega tõendeid otsida. Kuna antud sättega seonduvaid asjaolusid ei ole

kohtu ette toodud, on hagejate viited sellele sättele asjakohatud.

4.3.3. ÜVVKS § 141 reguleeris veeteenuse hinna kehtestamist ning § 142 reguleeris hinna

kooskõlastamist, mille käigus oli Konkurentsiametil õigus kontrollida, et taotletud hind on

kooskõlas ÜVVKS sätetega. Erinevalt hagejate väidetest ei näe ÜVVKS § 16 lg 6 ette, et

kohaliku omavalitsuse kehtestatud hindade kohaldamisele oleks seadusandja sätestanud

ajalise piirangu. Maakohus nõustus kostja väitega, et vaidlusalusel perioodil võis seaduse

alusel vee-ettevõtja nõuda oma teenuse tarbijatelt kas Konkurentsiametiga kooskõlastatud

hinda, Konkurentsiameti ajutiselt kehtestatud hinda või varasema kohaliku omavalitsuse

2-20-15975

määrusega kehtestatud hinda. Kostjal puudus õigus määrata hind oma suva alusel ning seda ei

ole kostja ka teinud. Hagejad ei saa kostjale ette heita õigusvaidluse pidamist

Konkurentsiametiga hinna kooskõlastamise küsimuses, sest vastava õiguse nägi seadus

kostjale selgesõnaliselt ette ning kohtusse pöördumist ei saa hinnata õigusrikkumiseks, vaid

tegu on isiku põhiõigusega. Asjas kogutud tõenditest siiski järeldub, et Konkurentsiamet ei

kehtestanud ajutist hinda ka pärast kohtuvaidluse lõppemist.

4.3.4. Pooled ei vaielnud selle üle, et vaidlusalusel perioodil kohaldas kostja hagejate ning

teiste klientide suhtes hinda, mis oli kehtestatud 30.09.2009 Tallinna Linnavalitsuse

määrusega nr 75. Pooled ei vaielnud selle üle, et antud määrust ei ole tühistatud.

Õigusaktidest tulenevalt ei saanud kostja ise omal algatusel mistahes muud hinda kehtestada.

4.3.5. Erinevalt KonkrS § 16 p-st 1 ei tulenenud ühestki ÜVVKS sättest, et kostjal oleks olnud

selge keeld kohaldada kohaliku omavalitsuse varem määratud hinda seni, kuni kohtuvaidlus

Konkurentsiametiga lõpeb või kuni Konkurentsiamet hinna kooskõlastab. Vastupidi, seadus

nägi kostjale ette otsese kohustuse kohaldada kohaliku omavalitsuse määrusega kehtestatud

hinda ning seadus ei näinud sellisele kohustusele ette ajalist piirangut. Seda, kui kaua kestis

kostja ja Konkurentsiameti vaheline haldusvaidlus, ei saa kostjale õigusrikkumisena ette heita

ning kohtuvaidluse ajaline kestvus ei muutnud ÜVVKS § 16 lg 6 kehtivust.

4.3.6. Vaidlus puudus selle üle, et hagejate ja kostja vahel sõlmiti lepingud tüüptingimustel.

Sisuliselt väitis hageja, et hinda sisaldav tüüptingimus oli tühine, sest see kahjustas teda

ebamõistlikult ehk hind oli liialt kõrge (VÕS § 42). Antud juhul nägi tüüptingimus ette, et

teenuse eest tuleb tasuda õigusaktides kehtestatud hinda ning sellest nõudest ei saanud pooled

kokkuleppel kõrvale kalduda. Kostja ei saanud kõrvale kalduda seaduse nõudest, mis nägi

ette, millist hinda tuleb kohaldada seni, kuni Konkurentsiamet uue hinna kooskõlastab.

4.3.7. Antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus seadus oleks keelanud kohaldada kohaliku

omavalitsuse määrusega kehtestatud hinda (TsÜS § 87). Seadus ei võimaldanud kostjal muud

hinda kohaldada ning järelikult ei olnud tegemist mitte seadusest tuleneva keelu, vaid

kohustusega, mida kostja täitis.

4.3.8. Hagejad ei ole esile toonud asjaolusid, miks oleks olnud tingimus, mis nägi ette tasu

maksmist vastavalt kehtivatele õigusaktidele, olnud vastuolus heade kommetega (TsÜS § 86

lg 1). Vastuolu heade kommetega ei saa järeldada üksnes asjaolust, et kohtuvaidlus lõppes

kostja kaotusega ning vaidlusaluse perioodi lõppemisel kooskõlastas Konkurentsiamet hinnad,

mis olid varasemaga võrreldes madalamad.

4.3.9. Maakohtu hinnangul ei olnud seega hagejate nõuet võimalik rahuldada õigusliku aluse

puudumise tõttu. Hagejate ja neile nõuded loovutanud isikute kohustus tasuda kostjale

õigusaktidest tulenevat hinda ehk vaidlusalusel perioodil kohaliku omavalitsuse kehtestatud

hinda ei ole ära langenud. Vaatamata kohtu selgitustele ei toonud hagejad esile ega tõendanud

asjaolusid, miks oleks pidanud kohustus olema ära langenud juba alates 01.11.2010 ehk enne,

kui kostja esitas Konkurentsiametile kooskõlastamiseks esimese hinnataotluse. Kuna hagejate

nõudel puudus õiguslik alus, jättis maakohus kõigi hagejate põhinõuded kostja vastu

rahuldamata. Kuna kohus jättis kõik põhinõuded rahuldamata, tuli jätta rahuldamata ka kõik

viivisenõuded.

4.4. Maakohus leidis, et kui hagejate nõuetel oleks olnud õiguslik alus, oleksid nõuded olnud

osaliselt aegunud. Maakohus nõustus kostjaga, et kuna hagejad 1–6 esitasid hagi 31.10.2020,

on nende nõuded aegunud maksete osas, mis olid tehtud varem kui 31.10.2017, ning kuna

2-20-15975

hagejad 7–9 esitasid hagi 11.12.2020, on aegunud nende nõuded maksete osas, mis olid tehtud

varem kui 11.12.2017.

4.5. Isegi, kui hagejate nõudel oleks olnud õiguslik alus ning nõue ei oleks osaliselt aegunud,

ei oleks maakohus saanud hagi rahuldada, sest hagejad ei tõendanud nõude rahalist suurust.

Hagejad oleksid pidanud tõendama, milline oli kogu vaidlusaluse perioodi jooksul kehtinud

ÜVVKS nõuetele vastav hind. Maakohtu hinnangul hagejad seda erinevate aastate lõikes ei

tõendanud, vaid lähtusid pelgalt eeldusest, et seadusekohane hind oli üksnes alates 01.12.2019

kehtima hakanud ja Konkurentsiameti kooskõlastatud hind. Asjas esitatud tõendeid kogumis

hinnates nõustus maakohus kostjaga, et ekslik on hagejate väide, mille kohaselt võis

01.11.2010–01.12.2019 olla vaid üks õige ning kogu perioodi jooksul muutumatu hind,

millest suuremat summat on hagejatel automaatselt võimalik tagasi nõuda. Hagejate esitatud

arvamused ei tõenda kohaselt seadusele vastavat hinda ning kostja esitatud tõenditest võib

järeldada, et hinna arvutamisel on võimalik kasutada erinevaid metoodikaid ning jõuda

erinevatele tulemustele. Seega ei kuuluks hagejate nõue rahuldamisele ka põhjusel, et selle

suurus ei ole tõendatud.

Apellatsioonkaebus

5. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagejate nõuded kostja vastu rahuldada. Menetluskulud paluvad hagejad jätta

kostja kanda. Hagejad kordasid apellatsioonkaebuses maakohtus esitatud seisukohti, väites, et

maakohus ei ole neid vaidlustatud otsuses käsitlenud.

5.1. Maakohus jättis hagejate nõude õiguslikul kvalifitseerimisel ning asja lahendamisel

täielikult arvesse võtmata ÜVVKS-i regulatsiooni muudatuste tausta, asjaolud ja eesmärgid.

Maakohus kvalifitseeris ebaõigesti hageja nõude alusetu rikastumise nõudeks.

5.2. Maakohus jättis käsitlemata hagi aluseks oleva keskse etteheite, et kostja on rikkunud

põhjendatud hinna kehtestamise kohustust. Tegemist ei ole lepingulise kohustuse, vaid

ÜVVKS muudatustega jõustunud, s.o seadusest tuleneva kohustusega. Sellist kohustust ei ole

pooled kunagi lepinguliselt reguleerinud, pooled ei ole kunagi teinud lepingulisi tahteavaldusi

sellise kohustuse reguleerimiseks. Seadusest tuleneva kohustuse ja kaitsenormi rikkumine

tähendab, et hagejal on õigus nõuda kahju hüvitamist deliktiõiguslikul alusel. Hagejate nõue

on õigustatud tulenevalt KonkS § 16 p 1 ja VÕS § 1045 lg 1 p 7 koosmõjust ning Euroopa

Liidu toimimise lepingu art 102 alusel. Hagejate hinnangul kvalifitseerub seega nende nõue

eelkõige kaitsenormi rikkumisest tulenevaks deliktiliseks nõudeks VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja

ÜVVKS § 14jj koosmõjus.

5.3. Alternatiivselt kuulub hagejate nõue rahuldamisele ka alusetu rikastumise sätete alusel

ÜVVKS § 14jj ja VÕS § 1028 koosmõjus. Ulatuses, milles kostja küsis hagejatelt

Konkurentsiametiga kooskõlastamata põhjendamatult kõrget hinda, on hinnakokkulepe

tühine, st esineb alus alusetu rikastumise nõude esitamiseks.

5.4. Kui kohus leiab, et hagejate poolt kostjale etteheidetud keskne rikkumine (põhjendatud

hinna kehtestamise kohustuse rikkumine) on hõlmatud pooltevahelise lepingulise suhtega, on

tegemist kostja poolt lepingulise kaitsekohustuse rikkumisega. Sellisel juhul on hagejatel

õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 2 lg 2 ja § 115 lg 1 koosmõjus VÕS §-ga 635 jj

ja ÜVVKS § 14 jj alusel.

2-20-15975

5.5. Maakohus jättis nõuete tõendatuse hindamisel kõik hagejate esitatud ekspertiisid, väited

ja põhjendused täielikult analüüsimata. Maakohus on asjaolude valesti tuvastamise ja tõendite

valesti hindamise tagajärjel jõudnud väärale järeldusele, et hagejad ei olevat tõendanud oma

nõuete rahalist suurust. Vaidlusalusel perioodil 01.01.2011–30.11.2019 ei ületanud

põhjendatud hind (ÜVVKS § 14 lg 2 ja Konkurentsiameti juhend) hinda, mis hakkas kehtima

alates 01.12.2019.

5.6. Jääb arusaamatuks, miks maakohus käsitles aegumise küsimust. Olukorras, kus maakohus

leidis, et hagejatel puuduvad alusetu rikastumise nõuded, ei saanud maakohus asuda

lahendama nõuete aegumise küsimust – nõue, mida (väidetavalt) ei eksisteeri, ei saa aeguda,

kuna sellist nõuet ei ole olemas. Seejuures kannab kostja nõuete väidetava aegumise

tõendamiskoormist. Kostja pole tõendanud hagejate juhatuse liikmete poolt kahju tekkimisest

teadmist või teadma pidamist. Aegumistähtaja kulgemine algas 01.05.2020.

Vastustaja seisukoht

6. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning apellatsioonkaebusest ja selle

põhjendusest olenemata tühistada maakohtu otsuse ja saata asi tervikuna samale maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

Edasine menetluse käik

7. Ringkonnakohus andis 06.01.2025 kirjaga võimaluse avaldada seisukoht hagi aluseks

olevate lepingute erinevate hinnakokkulepete sõnastuse tõlgendamise osas. Hagejad leidsid, et

poolte lepinguline tahe ei hõlmanud ÜVVKS-i muudatustega kostjale kehtestatud

põhjendatud hinna kehtestamise kohustust. Kostja leidis, et lepingute erinev sõnastus ei anna

alust tõlgendada neid tsiviilasjas nr 2-22-10417 tehtud Riigikohtu lahendiga võrreldes

erinevalt. Mõlemad pooled leidsid, et tegemist ei olnud lahtise tingimusega VÕS § 26 mõttes.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel osaliselt

rahuldada ja maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3 materiaalõiguse ja menetlusõiguse

normide olulise rikkumise tõttu tühistada. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada

menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt, kuna

tühistab maakohtu otsuse ega tee ise apellatsioonkaebuses taotletud uut otsust, vaid saadab

asja maakohtule uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis.

9. Vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 1 on maakohus vastu võtnud hagejate nõuetest osalise

loobumise. Apellatsioonkaebus ei sisalda vastuväited loobumise vastuvõtmisele, kuigi

apellatsioonkaebuses on märgitud, et hagejad taotlevad kohtuotsuse täies ulatuses tühistamist.

TsMS § 428 lg 1 p 1 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist

loobunud. TsMS § 429 lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud

lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus

loobumise vastuvõtmisel rikkunud menetlusõiguse norme ja sel põhjusel jätab

ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni p 1 muutmata.

10. Vaidluse keskseks küsimuseks apellatsioonimenetluses on nõude õiguslik kvalifikatsioon.

Kostja 01.11.2010–01.12.2019 kehtestatud vee hinna väidetav mittevastavus ÜVVKS §-st 14

alates 01.11.2010 tulenevale põhjendatud hinna nõudele on varasemalt kvalifitseeritud

lepingu rikkumisest tulenevaks nõudeks (RKTKo 25.06.2024, 2-22-10417, p-d 19–24).

2-20-15975

Nimetatud asjas käsitles Riigikohus lepingu sätet, mille kohaselt „…toimub arvlemine

õigusaktidega juriidilisele isikule kehtestatud veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuse hindade

alusel“, tõlgendades seda VÕS § 29 lg 4 või § 39 lg 1 järgi mõistliku isiku seisukohalt. Pooled

arvestasid hinnakokkulepet sõlmides, et veeteenuse hind on õigusaktidega reguleeritud, ja

soovisid lähtuda igal ajahetkel kehtivast õiguslikust regulatsioonist. Riigikohtu hinnangul ei

tulene seadusest eeldust, et lahtiseks jäetud lepingutingimuse (nt hinna) osas peaks olema

pooltel lepingut sõlmides kindel arusaam, milliseks see kujuneb. 01.11.2010 kehtima hakanud

ÜVVKS-i redaktsiooni kohaselt oli seadusjärgseks veeteenuse hinnaks eelkõige vee-ettevõtja

kehtestatud ja Konkurentsiametiga kooskõlastatud hind.

11. Siinses asjas on hagejad sõlminud lepinguid järgmises sõnastuses:

11.1. „Arvlemine toimub õigusaktidega juriidilistele isikutele kehtestatud veevarustuse ja

heitvee ärajuhtimise teenuste hindade alusel“ (p 3.1) (dtl 1297, 1444, 1570, 1987, 1999, 2007,

2012, 2482, 3819).;

11.2. „Vee-ettevõtja kohustub /.../ Müüma Kliendile veevarustuse ja reovee ärajuhtimise

teenuseid vastavalt õigusaktidega kehtestatud hindadele“ („Vee-ettevõtja kohustub“ p 1) ning

„Kliendile kohaldub õigusaktidega juriidilistele isikutele kehtestatud hind“ („Eritingimused“

p 1) (dtl 657, 762, 1109, 1155, 1568, 1575, 1577, 1578, 1581, 1586, 1516, 1995, 2022, 2024,

2018, 2029, 2039, 2042, 2047, 2053, 2565, 2689, 2797, 2904, 3012, 3072, 3204, 3407, 3476,

3530, 3551);

11.3. „Maksjale kohaldub õigusaktidega juriidilistele isikutele kehtestatud veevarustuse ja

reovee ärajuhtimise teenuste hind“ (p 5) (dtl 1158, 2387, 2469);

11.4. „Arvestus toimub Tallinna Linnavalitsuse poolt kehtestatud hindade alusel“ (p 3.3) ning

„Pooled kohustuvad täitma lepingu tingimusi, Tallinna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

kasutamise eeskirjade (edaspidi eeskirjad), Tallinna kanalisatsioonisüsteemi juhitud heitvee

proovide võtmise, saasteastme ja hinnalisandite määramise juhendi (edaspidi juhend) ja

muude õigusaktide nõudeid“ (p 4.1) (dtl 3699).

11.5. Ringkonnakohtu hinnangul on kõigis lepingutes, olenemata nende erinevast sõnastusest,

siiski kokku lepitud, et vee-teenuse hind peab vastama hinnale, mis tuleneb õigusaktidest.

Otsuse p-s 11.1 nimetatud lepingust tulenes, et arvlemine toimub õigusaktidega juriidilistele

isikutele kehtestatud veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse alusel. Ringkonnakohus ei

nõustu hagejaga, et kokkulepe hõlmaks üksnes seda, millise tariifi alusel arveid esitatakse, aga

mitte lepingulist kohustust kehtestada põhjendatud hind. Alates 01.11.2010 oli kostjal

õigusaktist tulenevalt kohustus kehtestada põhjendatud hind, seega oli kostja võtnud

tulenevalt lepingutes sisalduvast viitest õigusaktidele lepingu p-s 3.1 ka kohustuse kehtestada

põhjendatud hind ning esitada arveid selle alusel. Sama tulenes ka otsuse p-s 11.2 nimetatud

lepingutest – kostjal oli lepinguline kohustus osutada teenuseid vastavalt õigusaktidega

kehtestatud hindadega. Otsuse p-s 11.3 nimetatud lepingutes kohaldati õigusaktidega

juriidilistele isikutele kehtestatud hinda, mis ringkonnakohtu hinnangul tähendas ka kostja

kohustust kehtestada õigusaktide kohane, st põhjendatud hind. Hagejaga 8 sõlmitud lepingu

sõnastust (otsuse p 11.4), mille kohaselt toimub arvestus Tallinna Linnavalitsuse poolt

kehtestatud hindade alusel, tuleb samuti mõista selliselt, et kostjal oli lepinguline kohustus

osutada teenust õigusaktides sätestatud põhjendatud hinna alusel. 01.11.2010 jõustunud

ÜVVKS § 142 määras hinna kooskõlastamise pädevuse varasema kohaliku omavalitsuse

asemel Konkurentsiametile, kui vee-ettevõtja tegevuspiirkond asub reoveekogumisalal, mille

reostuskoormus on 2000 inimekvivalenti või enam. Seega puudus nimetatud kuupäevast

2-20-15975

Tallinna Linnavalitsusel hindade kehtestamise pädevus. ÜVVKS-järgne hinnaregulatsioon on

imperatiivne (RKTKo 22.11.2011, 3-2-1-113-11, p 37). Pooled leppisid kokku, et arvestus

toimub Tallinna Linnavalitsuse kehtestatud hindade alusel, kuid õigusaktiga kehtestatud

nõude alusel asus põhjendatud hinda kooskõlastama Konkurentsiamet, mistõttu pidi

hinnastamine toimuma Konkurentsiameti kooskõlastatud hinna alusel. Seetõttu ei nõustu

ringkonnakohus kostjaga selles, et ÜVVKS §-st 14 tulenev põhjendatud hinna määramise

kohustus ei oleks muutunud lepingu osaks. Seejuures üksnes asjaolu, et tegemist oli seadusest

tuleneva imperatiivse avalik-õigusliku kohustusega, ei välista seda, et sama kohustus tulenes

kostjale ka hagejatega sõlmitud lepingutest. Kostjal lasuva lepingulise kohustuse olemasolu ei

välista ka asjaolu, et kostja ise sellise kohustuse olemasolu eitas.

12. Hinnakokkulepped on käsitletavad tüüptingimustena. Veeteenuse hinna määramine on

seatud sõltuvusse kehtivatest õigusaktidest, mistõttu ei olnud pooltel võimalik hinna üle läbi

rääkida. Sama on kinnitanud ka Riigikohus. Kui määruses sisalduv (vee)hind asendab vee-

ettevõtjaga sõlmitava lepingu ühe tingimuse, mõjutab see õigusakt otseselt ja vahetult

tarbijate õigusi ja kohustusi, kuna tal ei ole võimalik hinna üle mingil viisil läbirääkimisi

pidada ja seda olukorras, kus tal ei ole enamasti võimalik ka teenuseta toime tulla (RKPJKo

22.11.2010, 3-4-1-6-10, p-d 55-56). Kui tingimuse üle ei ole võimalik läbi rääkida, on

tegemist tüüptingimusega.

12.1. VÕS § 39 lg 1 kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega

sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Seega ei ole tüüptingimuse puhul

vaja tuvastada poolte tahet (VÕS § 29 lg 1), kuna tingimus ei ole saavutatud läbirääkimiste

tulemusena. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse § 12 lg-st 1 tuleneb, et enne 01.07.2002 sõlmitud

kestvuslepingutele kohaldatakse alates 01.07.2002 TsÜS-s ning VÕS-s sätestatut. Veeteenuse

osutamise leping on kestvusleping, mistõttu on VÕS § 39 lg 1 kohaldatav ka enne 01.07.2002

sõlmitud lepingutele.

12.2. Hagejad on ringkonnakohtu menetluses leidnud, et Riigikohtu lahendis 2-22-10417

avaldatud seisukoht, et põhjendatud hinna kohustuse kujul on tegemist lepingulise

kohustusega, on ennatlik, sest menetluses ei arutatud küsimust, kas põhjendatud hinna

kehtestamise kohustus on poolte lepingulise tahtega hõlmatud. Tüüptingimuse puhul ei ole

aga lepingu tõlgendamise aluseks VÕS § 39 lg 1 alusel poolte tahe, vaid tingimust

tõlgendatakse mõistliku isiku seisukohalt. Seega ei ole hagejate väited poolte tahte

tuvastamise kohta asjakohased. Õige ei ole ka hagejate väide, nagu oleks ringkonnakohus

apellatsioonimenetluses avaldanud, et küsimus sellest, kas põhjendatud hinna kehtestamise

kohustus oli poolte lepingulise tahtega hõlmatud, tuleb välja selgitada iga konkreetse lepingu

lõikes. Ringkonnakohus on 10.12.2024 e-kirjas avaldanud, et „Ringkonnakohus on teadlik, et

kõigi hagejate lepingute tasukokkulepete sõnastus ei vasta täpselt lepingule, mis oli arutusel

Riigikohtus tsiviilasjas nr 2-22-10417, mistõttu tuleb käesolevas asjas nõude lepinguliseks

kvalifitseerimisel (või mitte kvalifitseerimisel) hinnata ka teistsuguste sõnastusega tingimuste

sisu.“ 06.01.2025 tähtaegade määramisel palus ringkonnakohus avaldada arvamust, „kuidas

tuleb lepingus sätestatud hinnakokkuleppeid poolte hinnangul tõlgendada ja kas ning kuidas

tõlgendamist mõjutab asjaolu, et lepingutes sisalduvad kokkulepped on erinevates

sõnastustes.“ Seega ei ole ringkonnakohus avaldanud, et hinnata tuleks, kas põhjendatud

hinna kehtestamise kohustus oli poolte lepingulise tahtega hõlmatud.

12.3. Mõistlik inimene saab kõigist lepingutest aru selliselt, et veeteenuse hind peab vastama

õigusaktide nõuetele ning seda kogu lepingu kehtivuse aja jooksul. Seega ei oma tähtsust, et

pooled ei saanud 1997. a-l näha ette seda, milliseks muutub õigusaktide regulatsioon pärast

2-20-15975

lepingu sõlmimist. Igal ajahetkel pidi kostja kehtestatav veeteenuse hind vastama õigusaktide

nõuetele ning alates 01.11.2010 pidi selleks olema ÜVVKS § 14 järgi põhjendatud hind. Ka

tsiviilasjas nr 2-22-10417 asus Riigikohus lepingut tõlgendades seisukohale, et pooled

arvestasid hinnakokkulepet sõlmides, et veeteenuse hind on õigusaktidega reguleeritud, ja

soovisid lähtuda igal ajal kehtivast õiguslikust regulatsioonist. Olukorras, kus kostjal oli

ÜVVKS-ist kui veeteenuse hinda reguleerivast õigusaktist lähtudes kohustus veeteenuse hind

kehtestada, oli see kohustus tulenevalt lepingus sisalduvast viitest õigusaktile lepinguline

kohustus (p 24). Ringkonnakohus leiab, et siinses tsiviilasjas tuleb samuti asuda seisukohale,

et kohustus kehtestada alates 01.11.2010 ÜVVKS § 14 lg 2 alusel põhjendatud hind tulenes

lepingutest.

12.4. Hinnakokkulepe on lepingus sätestatud viitena õigusaktide nõuetele ning seega on hind

lahtine üksnes selles ulatuses, et see sõltub õigusaktidega kehtestatavatest nõuetest. See ei ole

võrdsustatav lahtise lepingutingimusega VÕS § 26 tähenduses, kuivõrd vee-teenuse hinna

määramine allub avalik-õiguslikule regulatsioonile.

12.5. Asjas ei ole esile toodud selliseid asjaolusid, mis viitaksid vaidlusaluste lepingusätete

tühisusele. Ka ei pea ringkonnakohus vastupidiselt hagejatele lepingutingimusi segaseks, mis

võimaldaks kahtluse korral neid tõlgendada tüüptingimuse kasutaja kahjuks (VÕS § 39 lg 1 ja

2). Ringkonnakohus on ülal leidnud, et mõistlik isik sai tingimustest aru selliselt, et hind pidi

vastama õigusaktidega kehtestatule, mis tuleneb ka lepingute sõnastusest. Kuigi vee hind

kehtestatakse valdkonnaspetsiifiliste õigusaktidega, ei saa sellest tuletada tüüptingimuse

mitmeti mõistetavust. Mõistlik isik ei pea olema võimeline ette nägema täpset õigusaktidega

kehtestatud hinna suurust, kuid pidi aru saama, et kostjal on kohustus kehtestada õigusaktidele

vastav hind ning esitada arveid selle alusel. Üksnes asjaolu, et nõude kvalifitseerimine

lepinguliseks nõudeks võib hagejatele kaasa tuua ebasoodsama aegumise regulatsiooni

kohaldamise, ei ole piisavaks aluseks tõlgendada tingimusi viisil, mis oleks tingimuse endaga

vastuolus.

13. Siinses asjas tegi maakohus otsuse, kus kvalifitseeris hagejate nõuded VÕS § 1028 alusel

alusetust rikastumisest tulenevaks nõudeks, käsitlemata seejuures eelmenetluses lepingulise

kohustuse võimalikku rikkumist. Seetõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ning

saadab asja maakohtule tagasi eelmenetluse staadiumis arutamiseks. Apellatsioonimenetluses

esmakordselt lepingurikkumise ning selle tagajärjel tekkinud kahju analüüsimisel rikutaks

kassatsioonimenetluse eripära, arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude

tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata.

14. Seega ei saa ringkonnakohus ise kontrollida lepingulise kahju hüvitamise nõude eeldusi ja

sellise nõude põhjendatust ja maakohus peab seda tegema asja uuel läbivaatamisel. Maakohus

peab asja uuel läbivaatamisel kontrollima, kas on täidetud eelkõige järgmised kahju

nõudmise eeldused (vt nt RKTKo 14.03.2019 2-17-1937/52, p 15):

võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1);

võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1);

võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);

kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);

kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a

kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

2-20-15975

15. Arvestades seda, et maakohus hakkab esmakordselt sisuliselt hindama hagejate nõuet

lepingulise kohustuse rikkumise nõudena, peab maakohus andma pooltele võimaluse esitada

uusi põhjendusi ja tõendeid.

16. Ringkonnakohus märgib lisaks, et Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-22-10417 võtnud selge

seisukoha küsimuses, et kostjal oli kohustus kehtestada alates ÜVVKS § 14 lg 2 jõustumisest

01.11.2010 selle alusel põhjendatud veeteenuste hind ning et kui kostja seda mõistliku aja

jooksul ei kehtestanud, oli tegemist lepingu rikkumisega. Kõigi siinses asjas esitatud lepingute

puhul lasus kostjal kohustus kehtestada hind, mis tulenes õigusaktidest. Riigikohus asus

seejuures seisukohale, et Konkurentsiameti otsuste vaidlustamine halduskohtumenetluses (ja

nende täitmise peatamine esialgse õiguskaitse korras) seda järeldust ei muuda.

17. VÕS § 1044 lg 2 sätestab, et lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist

ei või deliktiõiguslikul alusel nõuda, kui seadusest ei tulene teisiti. Lepingulise kohustuse

rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist saab deliktiõiguse alusel nõuda juhul, kui rikutud

lepingulise kohustuse eesmärk oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist

nõutakse. Asja uuel läbivaatamisel saab maakohus anda hinnangu ka lepingute

hinnakokkulepete eesmärgile ja hagejate väidetele seoses konkurentsiõiguslike normide

rikkumisega, kui hagejad sellele maakohtu uue eelmenetluse jooksul tuginevad. Sellega

seoses on Riigikohus juba selgitanud, et olukorras, kus kostjal oli seadusest tulenev kohustus

kehtestada veeteenuse hind, oli see kohustus tulenevalt lepingus sisalduvast viitest õigusaktile

lepinguline kohustus. Sellest tulenevalt ei pidanud Riigikohus siinset asja hagejate viidatud

Riigikohtu 13.11.2020 otsusega tsiviilasjas nr 2-15-505 sarnaseks (RKTKo 25.06.2024, 2-22-

10417, p 24).

18. Maakohus on leidnud, et hagejate nõuded on TsÜS § 151 alusel aegunud. Kuna

ringkonnakohus on siinsel juhul kvalifitseerinud hagejate nõuded lepingulisteks

kahjunõueteks, saab maakohus nõuete aegumisele anda uue hinnangu lähtudes uuest

kvalifikatsioonist.

19. Maakohus on vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 2 otsustanud jätta tähelepanuta

hagejate hilinemisega esitatud PS 22.01.2024 arvamuse. Kuna ringkonnakohus tühistab

maakohtu otsuse ning saadab tsiviilasja uueks läbivaatamiseks maakohtule eelmenetluse

staadiumis, tuleb maakohtul võimaldada pooltel esitada uusi tõendeid. Sellest tulenevalt

tühistab ringkonnakohus ka maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 2. Hagejad on esitanud koos

apellatsioonkaebusega tõendid selleks, et tõendada oma väiteid monopolide ohjeldamise

seaduse eesmägist (apellatsioonkaebuse lisad 1–5). Lisaks esitasid hagejad

apellatsioonkaebuses tõendite kogumise taotlused (apellatsioonkaebuse taotlused 2.1–2.9).

Samuti esitas kostja oma 17.02.2025 seisukohaga Saksa Ülemkohtu otsuste väljavõtted, mida

ei saa käsitleda tõenditena vaidlusaluste faktiliste asjaolude kohta. Maakohus menetleb asja

eelmenetluse staadiumis, mil pooled saavad esitada uusi seisukohti ja tõendeid. Maakohus

saab otsustada ka ringkonnakohtule esitatud tõendite vastuvõtmise ja tõendite kogumise.

Kolleegium ei anna praeguses otsuses hinnangut hagejate esile toodud asjaoludele ja asjas

esitatud tõenditele, kuna need seisukohad ei oleks maakohtule asja uuel läbivaatamisel

kohustuslikud. TsMS § 658 lg 2 kohaselt on maakohtule asja uuel läbivaatamisel siduvad

üksnes ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud

otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Kuna asi saadetakse

uueks läbivaatamiseks maakohtule ja ringkonnakohus praeguses otsuses tõenditele hinnangut

ei anna, ei otsusta ringkonnakohus ka hagejate apellatsioonimenetluses esitatud dokumentide

tõendina asja materjalide juurde võtmist ega täiendavate tõendite kogumist. Kostja esitas

apellatsioonkaebuse vastuses taotluse juhuks, kui ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse,

2-20-15975

märkides, et soovib sellisel juhul pooltele täiendava tähtaja määramist sisuliste seisukohtade

esitamiseks ning tõendite kogumiseks ja esitamiseks. Kostja on seda, et taotlus on esitatud

vaid juhuks, kui ringkonnakohus asja maakohtule uueks läbivaatamiseks ei saada, kinnitas

kostja ka oma 17.02.2025 seisukohas. Sellest tulenevalt mõistab ringkonnakohus kostja

taotlust selliselt, et kostja taotlust ei ole vaja antud juhul lahendada, sest ringkonnakohus

saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostjal on võimalik oma täiendavad

seisukohad ja tõendid (sh nende kogumise taotlused) esitada maakohtule.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

20. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega

hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg

3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate

menetluskulude suuruse määrab maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS

§ 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või mõistliku aja jooksul pärast

kohtuotsuse jõustumist määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)