3-25-138/11 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. aprill 2025, Tartu

Haldusasja number

3-25-138

Haldusasi

X-i kaebus Tartu Vangla 5. detsembri 2024. a käskkirja nr 2-

24/1-3/501 ja 16. jaanuari 2025. a vaideotsuse nr 1-8/2-25/13-

1 tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X

Vastustaja – Tartu Vangla, volitatud esindaja Tiiu Miller

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta X-i kaebus rahuldamata.

2. Jätta riigilõiv 20 eurot, mille kandmisest kohus kaebaja menetlusabi korras

vabastas, riigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte enda kanda.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19. mail 2025.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse,

et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla tunnistas 5. detsembri 2024. a käskkirjaga nr 2-24/1-3/501 (dtl 16-18) X-i

(kaebaja) süüdi Tartu Vangla kodukorra punkti 1.6.3 nõuete rikkumises ning määras talle

distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise kolmeks ööpäevaks.

Viidatud käskkirjas on kirjeldatud selle andmise aluseks olnud asjaolusid järgmiselt.

Toidujagaja väljastas 5. novembril 2024 kella 13.13 paiku kinnipeetav X-ile karbiga keefiri.

Valvur andis kaebajale korralduse karp tagastada, mille peale kaebaja vastas, et annab karbi

tagasi õhtul. Kinnipeetavale selgitati, et see ei ole võimalik ja et ta peab karbi kohe tagastama.

Selle peale kinnipeetav vihastus ja viskas keefiri täis karbi toiduluugist välja. Karp tabas

3-25-138

põrandat ja keefiriga sai tabamuse toidujagaja. Samuti määris keefir ära toidukäru. Käskkirjas

märgitakse, et kaebaja rikkus süüliselt Tartu Vangla kodukorra punkti 1.6.3, mille kohaselt on

kinnipeetav kohustatud olema vangla teenistujatega, teiste kinnipeetavate ja vanglat külastavate

isikutega viisakas.

2. X esitas Tartu Vangla 5. detsembri 2024. a käskkirja nr 2-24/1-3/501 peale vaide

(registreeritud vanglas 12. detsembril 2024 nr-ga 1-11/24/276-1; dtl 19-26), mis jäeti Tartu

Vangla 16. jaanuari 2025. a vaideotsusega nr 1-8/2-25/13-1 (dtl 27-28) rahuldamata.

3. X esitas 17. jaanuaril 2025 Tartu Halduskohtule taotlusena pealkirjastatud kaebuse (dtl 1-

12), milles palub tühistada Tartu Vangla 5. detsembri 2024. a käskkiri nr 2-24/1-3/501 ja 16.

jaanuari 2025. a vaideotsus nr 1-8/2-25/13-1. Kaebaja leiab, et vaidlusalused otsused on

õigusvastased, sest ta pillas keefiri maha ega ole rikkumist toime pannud. Kohus võttis 28.

jaanuari 2025. a määrusega X-i kaebuse menetlusse.

4. Tartu Vangla esitas 20. veebruaril 2025 kohtule kirjaliku vastuse kaebusele, paludes jätta

see rahuldamata.

5. Kohus määras 20. veebruari 2025. a kohtumäärusega asja läbivaatamisele kirjalikus

menetluses ja andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ning neile

vastuväidete esitamiseks. Sama määrusega kuulutas kohus menetluse kinniseks vastustaja 20.

veebruaril 2025 esitatud tõendite (kaks videosalvestist) osas, ning piiras kaebaja õigust tutvuda

selles osas haldusasja toimikuga.

6. Kaebaja esitas 24. veebruaril 2025 kohtule taotluse menetlustähtaegade pikendamiseks ning

haldusasja nr 3-25-138 toimikust paberkandjal koopia saamiseks. Kohus jättis taotluse 26.

veebruari 2025. a määrusega rahuldamata. Kaebaja esitas seejärel korduva taotluse

menetlusdokumentidest paberkandjal koopiate saamiseks, mille kohus jättis 10. märtsi 2025. a

määrusega läbi vaatamata. Ühtlasi jättis kohus sama määrusega rahuldamata kaebaja 9. märtsi

2025. a riigi õigusabi taotluse. 10. märtsi 2025. a kohtumäärus jõustus edasi kaebamata.

Vastustaja asjas täiendavaid menetlusdokumente ei esitanud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja märgib kaebuses järgmist.

7.1. Kaebaja ei ole Tartu Vangla kodukorra p 1.6.3 rikkumist toime pannud. Ta pillas keefiri

kogemata maha, sest kambri toiduluuk oli tugevalt deformeerunud ja allapoole kaldu, mistõttu

ei saanud sinna esemeid asetada. Ta pillab tihti asju maha, sest tal on käel närvikahjustus.

Lisaks on tal vaimse tervise probleemid, mistõttu tajub ta olukordi erinevalt ning ei saa

ootamatute olukordadega hakkama. Tal on isiksusehäired ning aktiivsus-ja tähelepanuhäire.

Vastustaja väide, et ta viskas tahtlikult keefiri maha, on tõendamata.

7.2. Kaebajale määratud karistus on ebaproportsionaalne. Keefiri maha pillamise eest kolmeks

ööpäevaks kartserisse paigutamine on ülirange karistus. Distsiplinaarmenetluse algatamine

peaks toimuma üksnes erandjuhtudel. Kaebaja inspektor-kontaktisik määrab talle iga ettekande

eest karistuse ning kaebaja süüd suurendatakse kunstlikult. Inspektor-kontaktisikul on

suhtlemisprobleemid ja ta terroriseerib ning provotseerib kaebajat. Teda karistatakse

meelevaldselt, kuritarvitades vangistusseaduse (VangS) § 63 ja § 64.

7.3. Kartserikaristusega tekitatakse kaebajale kannatusi, sest ta peab viibima kolm ööpäeva

ebainimlikes tingimustes. Kaebajale antakse voodivarustus kaheksaks tunniks ööpäevas ning ta

3-25-138

peab voodivarustust teiste kinnipeetavate jälgimisel ise kambrisse tooma ja tagastama. Kaebaja

riietus on märgistatud sõnaga „KARTSER“ ning talle kehtivad kartserikaristuse kandmise ajal

mitmesugused piirangud. Kaebajast on tehtud hoiatus teiste kinnipeetavate jaoks, et neid

hirmutada. Ta kaotab kartseris olles kõik õigused ja inimväärikuse.

7.4. Kartserikaristusega kaasnevad seadusevastased lisapiirangud, mida kuskil sätestatud ei ole

ja mis kehtivad 12 kuud. Kaebaja ei saa selle aja jooksul osaleda huvialaringides ja

treeningutel, teda ei lubata paremale ametikohale ning teda pannakse tegema majandustöid.

Distsiplinaarkaristus muudab vangistuse absoluutseks, sest kohus välistab seetõttu

ennetähtaegse vabastamise.

7.5. Kartserikaristus ei ole tänapäeva ühiskonna mõistes aktsepteeritav. VangS ning vangla

sisekorraeeskiri

(VSkE)

tuleb tunnistada põhiseadusvastaseks osas, mis puudutab

distsiplinaarmenetluse algatamist ja karistamist. Kaebajale kohaldatud distsiplinaarkaristus ei

vasta demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Distsiplinaarmenetluse kord on amortiseerunud

ning kahjustab inimväärikust, sest lubab kaebaja suhtes läbi viia õigusvastase

distsiplinaarmenetluse, määrata meelevaldseid distsiplinaarkaristusi ja lisaks mõjub karistuste

12-kuuline kehtivusaeg lisakaristusena. Kaebaja tugineb VangS § 41 lg-le 1, Euroopa

Inimõiguste Kohtu praktikale (EIK) ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsioonile.

8. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata, märkides järgmist.

8.1. Kaebaja distsiplinaarkorras karistamine oli õiguspärane ning vaidlustatud haldusakti

tühistamiseks puudub alus. Kaebaja selgitused karbi kukkumise kohta on paljasõnalised ja

ennast õigustavad. Kaebaja ebaviisakas käitumine on tõendatud nii valvuri ettekande kui ka

kohtule esitatud videosalvestistega. Viidatud tõenditega on kinnitust leidnud, et kaebaja viskas

talle karbiga väljastatud keefiri toiduluugi kaudu kambrist välja. Videosalvestitelt selgub, et

enne keefiri osakonna põrandale sattumist ei ole kambri toiduluugil karpi näha. Seetõttu ei ole

võimalik rääkida toiduluugi deformeerumisest või kaldest tingitud libisemisest ja karbi

kukkumisest. Kui karpi ei ole toiduluugil, siis ei saa see ka sealt maha kukkuda. Ka on

salvestistelt selgelt näha, et kui keefir kaebaja kambrist välja lendab, ei puuduta ei keefir ega

karbi kaas toiduluuki ning keefir lendab kambrist välja hooga. Juhusliku kukkumise või luugilt

libisemise korral tekiks plekk toiduluugile suhteliselt lähedale. Käesoleval juhul aga kukub

keefir koridori teises seinas asunud toidukäru juurde. Pleki selline asukoht viitab selgelt sellele,

et keefir on kambrist välja lennanud hooga, mis saab olla ainult kaebaja viske tulemus. Luugilt

juhusliku kukkumise korral vedelik sellist hoogu ei saaks.

8.2. Söömiseks väljastatud toiduaine kambrist väljaviskamine selliselt, et sellega saab pihta nii

toidujagajast kinnipeetav kui ka toidukäru, on ebaviisakas käitumine. See ei ole tavaühiskonnas

hea käitumise tavasid järgiv ega aktsepteeritud. Siinkohal ei oma sisulist tähendust kaebaja

selgitused selle kohta, et temal toidujagajaga konflikti ei olnud ning edaspidi nad omavahel

naljatlesid. Kaebaja suhted toidujagajaga ei mõjuta hinnangut sellele, kas kaebaja viskas keefiri

kambrist välja või mitte ning kas selline tegu on käsitletav ebaviisaka käitumisena. Sellise

rikkumise koosseis ei eelda konfliktsete suhete olemasolu. Vaidlust ei saa olla ka kaebaja

käitumise süülisuses. Kuna kaebaja viskas keefiri kambrist välja, saab selline tegevus olla

ainult tahtlik. Tahtlus on süü üheks vormiks ning kaebaja on süüliselt rikkunud viisaka

käitumise kohustust.

8.3. Vaidlustatud käskkirjas on piisava põhjalikkusega selgitatud, miks on peetud põhjendatuks

kaebaja distsiplinaarkorras karistamist ning miks just sellises karistusmääras. Karistuse

määramisel on lähtutud asjakohastest kaalutlustest, mistõttu ei ole alust pidada karistust

3-25-138

ebaproportsionaalseks. Kaebuses toodud väited, et määratud karistuse mõju kestab peale

karistuse kandmist veel 12 kuud, ei muuda karistust ebaproportsionaalseks. VangS § 65 lg 5

kohaselt kustub distsiplinaarkaristus tõesti alles aasta möödumisel selle määramisest arvates,

kuid selline kehtivusaeg kohaldub kõigile distsiplinaarkaristustele sõltumata nende liigist. See,

et kaebajale ei meeldi distsiplinaarkaristus kehtimine terve aasta vältel ning et vanglal on

võimalik muude otsuste tegemisel sellele ka tugineda, ei mõjuta vaidlustatud haldusakti

õiguspärasust.

8.4. Kaebaja väited kartserirežiimi tingimuste kohta (voodivarustus tuleb ära anda, pesemise

korraldus, riietus, helistamisvõimalused jne) on asjakohatud. Tegemist on määratud karistuse

kui kehtiva haldusakti täitmisel tõusetuva küsimusega, mis kuidagi ei mõjuta haldusakti

õiguspärasust.

8.5. Kaebaja taotleb ka VangS ja VSkE põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist osas, mis

puudutab distsiplinaarmenetluse algatamise ja karistamise sätteid. VangS § 65 lg 5 sätestab, et

distsiplinaarkaristus kustub ühe aasta jooksul distsiplinaarkaristuse määramisest arvates. VSkE

ei reguleeri kuidagi distsiplinaarkaristuse kehtivusega seonduvat, mistõttu saab vangla aru, et

kaebaja soovib siiski kontrollida VangS § 65 lg 5 põhiseaduspärasust. Tartu Vangla hinnangul

on kaebaja taotlus põhjendamatu. Distsiplinaarmenetluse läbiviimine ning distsiplinaarkaristuse

määramine on kaalutlusotsus, mistõttu mitte iga rikkumine ei pea päädima sellise menetlusega.

Siiski ei saa pidada põhiseadusega vastuolus olevaks regulatsiooni, mis võimaldab vangistuses

viibiva isiku suhtes distsiplinaarmenetlust läbi viia ja teda ka distsiplinaarkorras karistada, kui

isiku käitumine seda tingib.

KOHTU SEISUKOHT

9. Kaebaja nõuab käesolevas asjas Tartu Vangla 5. detsembri 2024. a käskkirja nr 2-24/1-3/501

ja 16. jaanuari 2025. a vaideotsuse nr 1-8/2-25/13-1 tühistamist. Viidatud käskkirjaga karistati

kaebajat distsiplinaarkorras kolmeks ööpäevaks kartserisse paigutamisega Tartu Vangla

kodukorra punkti 1.6.3 rikkumise eest. Kuigi kaebaja viitab kaebuses ka erinevatele

kinnipidamistingimustele, mis kartserikaristuse kandmisega kaasnevad (nt voodivarustuse

päevaseks ajaks ära andmine jne), ei ole kaebaja käesolevas asjas distsiplinaarkaristuse

kandmise tingimustega seoses eraldiseisvalt nõudeid esitanud. Nagu märgib ka vastustaja, ei

mõjuta distsiplinaarkaristuse täitmisel tekkinud küsimused kuidagi seda, kas karistuse

määramine oli õiguspärane või mitte. Kohus on võtnud 28. jaanuari 2025. a määrusega

menetlusse kaebuse üksnes käskkirja nr 2-24/1-3/501 ja vaideotsuse nr 1-8/2-25/13-1

tühistamiseks ning kaebaja ei ole vaidluse eseme piiritlemise osas vastuväiteid esitanud. Seega

jätab kohus kaebaja väited kinnipidamistingimuste õigusvastasuse kohta tähelepanuta.

Lisaks jätab kohus tähelepanuta kaebaja 7. aprilli 2025. a täiendava seisukoha, sest see on

esitatud kohtule pärast 20. veebruari 2025. a määrusega antud tähtaegu. Vastustajal pole olnud

võimalik selle avalduse suhtes seisukohta esitada ning sellise võimaluse andmine tooks kaasa

menetluse viibimise. HKMS § 51 lg-test 3 ja 4 tuleneb, et asja kirjalikus menetluses

läbivaatamisel tuleb uusi asjaolusid või taotlusi sisaldav avaldus esitada nii, et selle saaks

teistele menetlusosalistele edastada vähemalt seitse päeva enne menetlusdokumentide esitamise

tähtaja lõppu. Hilinenult esitatud avaldust menetleb kohus üksnes juhul, kui see ei põhjusta

kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv

põhjus. Kaebaja ei ole avalduse hilinenult esitamist põhjendanud. Hilinenult esitatud avalduse

menetlemine seaks aga ohtu haldusasjas otsuse avalikult teatavaks tegemise eelnevalt teatatud

kuupäeval (17. aprill 2025) ning tingiks menetluse venimise.

3-25-138

10. Kaebajale heidetakse vaidlusaluses käskkirjas ette ebaviisakat käitumist vanglaametniku

ning toitu jaganud kaaskinnipeetava suhtes. Käskkirja kohaselt rikkus kaebaja 5. novembril

2024 lõunase toidujagamise ajal Tartu Vangla kodukorra punkti 1.6.3, mis sätestab, et

kinnipeetav on kohustatud olema vangla teenistujatega, teiste kinnipeetavate ja vanglat

külastavate isikutega viisakas. Täpsemalt heidetakse kaebajale ette, et ta viskas toidujagamise

ajal talle antud keefiri täis karbi toiduluugi kaudu kambrist välja, tabades sellega põrandat ja

toidujagajat ning määrides ära toidukäru. Kaebaja väidab, et ta ei visanud keefirit kambrist

välja, vaid pillas selle maha põhjusel, et kambri toiduluuk on deformeerunud ning lisaks on

kaebajal terviseprobleemid.

11. Toidujagamise ajal kaebaja kambri juures viibinud valvuri 5. novembri 2024. a ettekandest

nr 2-24-3495 (dtl 49) nähtub, et lõunase toidujagamise ajal väljastas toidujagaja kinnipeetavale

karbiga keefirit. Valvur andis kinnipeetav X-ile korralduse karp tagastada. Kinnipeetav ütles

selle peale, et ta annab karbi tagasi õhtul. Valvur selgitas kinnipeetavale, et selline asi ei ole

võimalik ja et ta peab karbi kohe tagastama. Selle peale kinnipeetav vihastus ja viskas keefirit

täis karbi toiduluugist välja. Karp tabas põrandat ja keefiriga sai tabamuse toidujagaja. Samuti

määris keefir ära toidukäru.

Kohus märgib, et eeltoodud sündmuste käiku kinnitavad ka kohtule edastatud videosalvestised

(dtl 59 ja 60). Videosalvestistelt on selgelt näha, et kaebaja võtab keefiri täis topsi (nn karp)

korraks toiduluugilt ning viskab selle seejärel hooga kambri toiduluugi kaudu kambrist välja.

See lendab vastu toidukäru ning toidujagajat, määrides ära viimase riided ning põranda.

Videosalvestistelt nähtu ei kinnita kuidagi kaebaja väidet, et ta pillas keefiri kogemata maha.

Kaebaja selgitused juhtunu kohta on seejuures ka vastuolulised, sest kaebaja märgib esmalt, et

ta pillas keefiri kogemata maha (tulenevalt deformeerunud toiduluugist ja käe

närvikahjustusest), kuid teisalt selgitab, et ta tajub vaimse tervise probleemide tõttu olukordi

erinevalt ja ei saa ootamatute olukordadega hakkama. Sellest võib järeldada, et kaebaja

tunnistab keefiri viskamist ning soovib oma käitumist põhjendada vaimse tervise probleemide

ja isiksusehäiretega.

12. Kohus leiab, et asjas esitatud ettekandega nr 2-24-3495 (dtl 49) ja kahe videosalvestisega

(dtl 59 ja 60) on tõendatud, et kaebaja viskas 5. novembril 2024 lõunase toidujagamise ajal

keefiri täis topsi (nn karp) toiduluugi kaudu hooga kambrist välja, tabades sellega toidujagajat

ning määrides ära tema riided ning põranda ning toidukäru. Videosalvestistel kajastatu kinnitab

käskkirjas esitatud rikkumise kirjelduse paikapidavust. Tegemist ei olnud olukorraga, kus

keefiri täis tops oleks kogemata maha kukkunud. Kohtu hinnangul ei saa olla vaidlust selles, et

keefiri täis topsi viskamine teiste isikute suunas, määrides seejuures ära teise isiku riided ning

põranda, kujutab endast ebaviisakat käitumist. Kohtu hinnangul ei saa ka kaebaja vaimse tervise

probleemid olla sellised, mis takistaksid tal toidujagamise ajal viisakaks jääda ja toidu

loopimisest hoiduda. Kohus leiab, et kaebaja viitab oma terviseprobleemidele üksnes põhjusel,

et leida õigustusi oma käitumisele. Arvestades kaebaja vastuolulisi selgitusi, ei pea kohus

usutavaks, et kaebaja võimalikud terviseprobleemid mängisid juhtunus mingit rolli. Kohus

nõustub vanglaga, et kaebaja rikkus tahtlikult Tartu Vangla kodukorra punkti 1.6.3.

13. VangS § 63 lg 1 sätestab, et vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude

õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi,

milleks võib olla ka kartserisse paigutamine kuni 14 ööpäevaks (sama paragrahvi lg 1 p 4).

Kaebajale määrati Tartu Vangla kodukorra punkti 1.6.3 rikkumise eest karistuseks kolmeks

ööpäevaks kartserisse paigutamine. Kaebaja leiab, et tegemist on ebaproportsionaalselt range

karistusega.

3-25-138

Kohus kaebajaga ei nõustu. Tartu Vangla on vaidlusaluses käskkirjas põhjendanud, miks

kaebajat karistati ning just kolme ööpäeva pikkuse kartserikaristusega. Vangla on otsuses välja

toonud kaalutlused, miks ei saanud kaebajat jätta karistamata ning miks tema karistamine oli

põhjendatud ja vajalik. Otsusest nähtuvalt on vangla kaebaja rikkumist käsitanud raske

rikkumisena, sest kaebaja ei olnud lihtsalt ebaviisakas, vaid tema käitumises olid füüsilised

elemendid, mis võisid teistele isikutele tekitada kahju või alandust. Kuna kannatajaks oli ka

toitu jaganud kaaskinnipeetav, võib vangla hinnangul selline käitumine viia ka edasiste

kinnipeetavate vaheliste pingete tekkimisele, mis võib lõppkokkuvõttes olla ohuks vangla

julgeolekule. Vaidlusaluse otsuse kohaselt on kaebajat juba korduvalt karistatud vanglas teiste

isikutega ebaviisaka suhtlemise eest ning viimati määrati talle 10. oktoobri 2024. a käskkirjaga

nr 2-24/1-3/436 ebaviisaka käitumise eest karistuseks kartserisse paigutamine kaheks

ööpäevaks 3-kuulise katseajaga. Kergemad karistused pole kaebajale mõju avaldanud ning seda

ilmestab asjaolu, et käesolevas asjas pani kaebaja samalaadse rikkumise toime mõned nädalad

pärast seda, kui talle oli eelneva rikkumise eest määratud katseajaga karistus.

Kohtu hinnangul ei ole vastustaja kaebaja karistamise otsustamisel ja talle karistuse määramisel

kaalutlusreegleid rikkunud ega kaalutlusõiguse teostamise tulemusel kaebajat

ebaproportsionaalse rangusega karistanud. Kaebajale määratud kolme ööpäeva pikkust

kartserikaristust ei saa pidada asjaolusid arvestades ülemääraseks, sest kaebajat on juba

korduvalt samalaadsete rikkumiste eest karistatud. Kaebaja väited selle kohta, et tema süüd

suurendatakse kunstlikult ja teda karistatakse meelevaldselt, on alusetud. Kaebaja poolt

rikkumise toime panemine on tõendatud korrakohaselt läbi viidud distsiplinaarmenetluse käigus

ja teda võidi sellise rikkumise eest distsiplinaarkorras karistada. Kaebaja ei saa eeldada, et

vanglas toime pandavad distsipliinirikkumised jääksid karistuseta.

14. Kaebaja leiab, et kartserikaristus ei ole tänapäeva ühiskonna mõistes üldse aktsepteeritav

ning tema hinnangul tuleks muuta distsiplinaarmenetlust puudutavaid õigusakte (VangS,

VSkE), sest need ei ole põhiseadusega kooskõlas. Kaebaja märgib samas, et peab

põhiseadusvastasteks VangS §-e 63-65 (dtl 8), kuid ei ole täpsustanud, milliseid konkreetseid

VangS §-de 63-65 lõikeid või punkte ta põhiseadusvastaseks peab (v.a VangS § 65 lg 5, mida

kohus käsitab otsuse järgnevas punktis).

Kohtu hinnangul ei saa vanglas distsiplinaarmenetluse läbiviimist puudutavaid norme (sh

kartserikaristust ette nägev VangS § 63 lg 1 p 4) pidada põhiseadusega vastuolus olevaks.

Kaebajal on kohustus järgida vanglas kehtestatud korda ning vanglal peab olema võimalus

korrarikkumistele reageerida distsiplinaarse mõjutamise teel, viies eelnevalt läbi vastav

menetlus. Distsipliinirikkumise eest kartserikaristuse kohaldamine ei ole põhimõtteliselt

vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga ning tegemist ei ole ka väärikust alandava

kohtlemisega VangS § 41 lg 1 mõttes. Kaebaja arvamus, et kartserikaristuste kohaldamine on

tänapäeva ühiskonnas ülemäärane, on kaebaja subjektiivne hinnang, millega kohus ei nõustu.

Kui kaebaja leiab, et teda on distsiplinaarkorras õigusvastaselt karistatud, on tal võimalik

esitada vanglale karistuse määramise käskkirja peale vaie ja vajadusel kaebus kohtule nagu

kaebaja on ka käesolevas asjas teinud. Kui kaebaja arvates koheldakse teda karistuse

täideviimisel õigusvastaselt ning tema väärikust alandades, on tal võimalik oma õigusi kaitsta

vastavalt kahju hüvitamise nõudeid esitades.

15. Kaebaja leiab, et tema õigusi rikub ka asjaolu, et talle määratud distsiplinaarkaristus kehtib

üks aasta, ning et ka selles osas tuleks tunnistada VangS põhiseadusega vastuolus olevaks.

VangS § 65 lg 5 näeb ette, et distsiplinaarkaristus kustub ühe aasta jooksul

distsiplinaarkaristuse määramisest arvates. VangS § 65 lg 5 puhul ei ole praeguse asja

3-25-138

lahendamisel tegemist asjassepuutuva sättega1, sest see ei mõjuta vaidlusaluse käskkirja

õiguspärasusele antavat hinnangut. Kaebaja saaks taotleda VangS § 65 lg 5 põhiseaduspärasuse

kontrolli näiteks olukorras, kus distsiplinaarkaristuse kehtivuse ajal (s.o ühe aasta jooksul

karistuse määramisest) leiaks aset mingi sündmus, mis oleks põhjuslikus seoses varasemalt

määratud distsiplinaarkaristuse kehtivusega (nt kaebajale kehtiva distsiplinaarkaristuse tõttu

mingi soodustuse mitteandmine). Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Asjaolul,

kas ja kui kaua kaebajale määratud distsiplinaarkaristus kehtib, ei ole selle distsiplinaarkaristuse

määramise õiguspärasuse üle otsustamisel tähtsust. Kohus ei nõustu kaebajaga, nagu oleks

VangS § 65 lg-s 5 sätestatud aegumistähtaeg oma olemuselt käsitatav lisakaristusena.

Eeltoodut arvestades ei pea kohus põhjendatuks VangS § 65 lg 5 põhiseaduspärasuse

kontrollimiseks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist.

16. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri

(dtl 16-18) vastab õiguspärase kaalutlusõigusel põhineva haldusakti nõuetele (HMS § 54 ja §

56). Käskkiri sisaldab nii viiteid õiguslikele alustele kui ka selle andmise faktilistele asjaoludele

ning asjakohaseid kaalutlusi karistamise vajalikkuse ja karistuse valiku kohta.

Kaebaja ei ole väitnud vormi- ega menetlusnormide rikkumist, mis võiks kaasa tuua

vaidlustatud käskkirja tühistamise, ning selliseid rikkumisi ei tähelda ka kohus. Vastustaja on

läbi viinud korrakohase distsiplinaarmenetluse (dtl 43-54). Vaidlustatud käskkirjast ilmneb, et

kaebajale on antud võimalus omapoolseteks selgitusteks. Kaebaja on kasutanud võimalust

esitada selgitusi vastuseks distsiplinaarmenetluse algatamise teatele (dtl 47, 53-54), kuid ei ole

soovinud esitada vastuväiteid distsiplinaarmenetluse protokollile (dtl 43-45), väites, et esitab

vastuväited kohtumenetluses (dtl 17). Distsiplinaarkaristus on määratud VangS § 64 lg-s 41

sätestatud tähtaja jooksul.

17. Kohus leiab eeltoodut kokku võttes, et Tartu Vangla 5. detsembri 2024. a käskkirja nr

2-24/1-3/501 tühistamiseks puudub alus. Kuna vaidlusalune käskkiri on õiguspärane, puudub

alus ka Tartu Vangla 16. jaanuari 2025. a vaideotsuse nr 1-8/2-25/13-1 tühistamiseks. Kohus

jätab seega kaebuse tervikuna rahuldamata.

MENETLUSKULUD

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

on olnud vabastatud riigilõivu (20 eurot) tasumisest kaebuse esitamisel. Selles osas jääb

menetluskulu riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu.

Seega puuduvad asjas kulud, mille jagamist kohtul tuleks otsustada. Menetlusosaliste muud

võimalikud menetluskulud jäävad ülejäänud osas nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

Sirje Kaljumäe

kohtunik

1 Vt nt Riigikohtu 31. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-50-14, p 28 ja seal viidatud kohtupraktika.