3-23-716/52 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.04.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-716

Haldusasi

N.X.O kaebus Rahapesu Andmebüroo ettekirjutuse

peale kehtestada pangakontole käsutuspiirang kuni

üheks aastaks

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja N.X.O, esindajad v.adv Paul Keres ja adv

Joonas Põder

Vastustaja Rahapesu Andmebüroo, esindajad Sirle

Kalma ja Merlin Suurna

Kolmas isik Y.T.M, esindaja IE

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 02.02.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

N.X.O apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 27.11.2024

RESOLUTSIOON

1. Kõrvaldada menetlusest kolmanda isikuna kaasatud Y.T.M.

2. Rahuldada N.X.O apellatsioonkaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 02.02.2024 otsus ning teha asjas uus otsus, millega

tunnistada

Rahapesu Andmebüroo 03.03.2023 ettekirjutus nr 3-1/223-2

õigusvastaseks.

4. Mõista Rahapesu Andmebüroolt välja N.X.O kasuks 3566 eurot esimese ja teise

astme menetluskulu katteks.

5. Otsuse avaldamisel asendada isikute nimed tähemärgiga.

Selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.05.2025.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 215 lg 3).

3-23-716

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rahapesu Andmebüroo (RAB) tegi 07.12.2022 ettekirjutuse nr 3-1/930-2, millega

kohustas Y.T.M kehtestama N.X.O arvelduskontol oleva 11 420,83 euro käsutuspiirangu 30

päevaks. 05.01.2023 ettekirjutusega nr 3-1/15-2 seadis RAB samasisulise piirangu veel 60

päevaks.

2. Rahapesu Andmebüroo tegi 03.03.2023 ettekirjutuse nr 3-1/223-2, millega kohustas

Y.T.M kehtestama N.X.O arvelduskontol olevale 11 420,83 eurole käsutuspiirangu kuni vara

omaniku kindlaks tegemiseni või vara legaalse päritolu tõendamiseni, aga mitte kauemaks kui

1 aastaks. Käsutuspiirangu seadmise õigusliku alusena on ettekirjutuses viidatud rahapesu ja

terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 57 lg-le 6 ning Tallinna Halduskohtu

02.03.2023 määrusega asjas nr 3-23-461 antud loale. Vastavalt RahaPTS § 55 lg-le 2 on

ettekirjutust põhistavad faktilised asjaolud kajastatud eraldi dokumendis nr 3-1/223-1

„Faktilised asjaolud ettekirjutuse põhistamiseks“, kus RAB on selgitanud oma kahtlust, et

kaebaja pangakontol olevad vahendid pärinevad F OÜ-lt ning tegemist on eelnimetatud

äriühingut kontrollinud isikute, st Q ja C võimaliku kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud

vahenditega. Selle kahtluse põhistamiseks on esile toodud eelkõige järgmised asjaolud:



USA-s toimetatavas kriminaalmenetluses kahtlustatakse C ja Q kuritegudes, millest

saadud kuritegeliku tulu kandsid nad erinevate oma kontrolli all olevate äriühingute

pangakontodele, muu hulgas F OÜ kontole;



kaebaja osanikuks ja juhiks on C elukaaslane W; kaebaja arvelduskonto LHV pangas

avati 20.04.2022 ning ainsana on sellele laekunud 47 000 eurot kaebaja Leedu

pangakontolt. Samas on eelnimetatud LHV panga kontolt tehtud väljamakseid

Hüpoteeklaen AS-ile, tasutud kommunaalteenuste ja notaritehingute eest, nii et konto

jääk oli vaidlustatud ettekirjutuse tegemise ajal 11 420,83 eurot;



kaebaja on sõlminud F OÜ-ga laenulepingu, mille kohaselt laenas viimane kaebajale

500 000 eurot 5% aastaintressiga, mille kaebaja pidi tagastama 11.05.2023; OÜ F

kandis 14.06.2022 oma Leedu pangakontolt 499 500 eurot kaebaja Leedu

pangakontole selgitusega „LA-11052022/2“, kusjuures OÜ F kasutas selleks

vahendeid, mis laekusid talle samuti ilmselt laenu tagasimaksena OÜ-lt Y, mille

tegelikuks kasusaajaks on Q abikaasa D ning mida kasutati suure tõenäosusega

kuritegeliku päritoluga tulude edasi suunamiseks Qle.

3. N.X.O esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse RAB 03.03.2023 ettekirjutuse nr 3-1/223-2

tühistamiseks.

RAB ei ole põhjendanud oma kahtlust, et kaebaja pangakontol olev raha ei kuulu kaebajale

või et selle tegelikuks kasusaajaks on mõni muu isik. Samuti ei nähtu ettekirjutusest, mida on

RAB teinud selleks, et väidetavat tegelikku kasusaajat välja selgitada, olgugi et RAB-l on

ulatuslikud volitused nõuda teavet krediidiasutustelt ning teha koostööd kõikide

riigiasutustega. Kaebaja sai ettekirjutuse põhjendustega tutvuda alles siinses kohtumenetluses

ja sedagi piiratud ulatuses. Ettekirjutusest ei selgu, millised konkreetsed tehingud on RAB

arvates rahapesukahtlased ning milliseid tõendeid tuleks kaebajal RAB-le tehingute kohta

esitada. Ettekirjutuses on läbisegi kasutatud väljendeid vara omaniku kindlakstegemiseni;

vara legaalse päritolu tõendamiseni; tõendid vara legaalse omandiõiguse kohta, millest ükski

2(8)

3-23-716

ei ole kooskõlas ettekirjutuse tegemise õiguslikuks aluseks oleva RahaPTS § 57 lg 6

sõnastusega.

OÜ F on pikemat aega tegutsenud ettevõtja, kes on majandustegevusest teeninud seaduslikku

tulu. RAB kohaldas F OÜ vara suhtes 2018. a-l käsutuspiirangu 30 päevaks, ent saades F OÜ-

lt selgitused ning tõendid majandustegevuse kohta, ei pikendanud RAB nende piirangute

kehtivust. RAB on seega tõdenud, et vähemalt kogu F OÜ vara ei saanud olla kuritegelikku

päritolu ning õiguspärasest allikast pärinevaks tuleb igal juhul lugeda see enam kui 7,7

miljonit eurot, mis oli F OÜ-l olemas 2018. a-l ja millest piisas kaebajale 500 000 euro

suuruse laenu andmiseks.

LHV panga arvelduskontole laekunud raha sai kaebaja laenuna F OÜ-lt vastavalt kirjalikule

laenulepingule ning kaebaja kasutas saadud laenusummat kinnisvarainvesteeringute

tegemiseks.

Vastustaja rikkus kaebaja õigust olla ära kuulatud, kuna ei andnud kaebajale võimalust esitada

enne ettekirjutuse tegemist oma seisukohti ja vastuväiteid.

4. Rahapesu Andmebüroo leidis, et vaidlustatud ettekirjutuse tegemisel on rangelt järgitud

asjas nr 3-23-461 tehtud kohtumäärusega antud loa piire ning kaebaja ei ole varem ega siinse

kohtumenetluse käigus esitanud ühtegi tõendit vara legaalse omandiõiguse tõendamiseks.

Rahapesu tõkestamise vastu on suur avalik huvi. Käsutuspiirangu seadmise aluseks on

rahapesu kahtluse olemasolu ning piirangu seadmise korral on asjaomasel isikul võimalik

tõendada, et ta on selle vara omanik ning saanud selle omanikuks seaduslikul viisil, kusjuures

kui vara legaalne päritolu leiab tõendamist, on RAB-l kohustus viivitamatult piirangud

lõpetada (Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-19-1973). Kaebaja LHV panga kontol

oleva rahasumma puhul on RAB-il kahtlus, et tegemist on kuritegelikul teel saadud varaga,

mistõttu tuleb kaebajal tõendada selle legaalset päritolu, kusjuures seda, milliste tõenditega

seda teha, saab kõige paremini teada kaebaja ise. RahaPTS § 57 lg 8 kohaselt käsitatakse

kontol oleva vara puhul konto omanikku vara valdajana ning tema omandiõigust ei eeldata.

5. Tallinna Halduskohus jättis 02.02.2024 otsusega kaebuse rahuldamata.

Vaidlustatud ettekirjutuse alusena esile toodud asjaolud on piisavad, õigustamaks rahapesu

kahtlust, s.o raha kandmine kaebaja pangakontole ei ole tavapärase teineteisest sõltumatute ja

iseseisvalt tegutsevate isikute vahelise vormile vastava tegeliku majandusliku sisuga tehingu

tagajärg, vaid OÜ-d F kontrollivate Q ja C kontrolli all aset leidnud toiming, mille eesmärk

oli varjata võimalikust kuritegelikust tegevusest saadud vara omandiõigust. Kaebaja esitatud

selgitused ja tõendid ei ole piisavad, et seda kahtlust ümber lükata. Ettekirjutuse aluseks

olevate asjaolude ja kohtumenetluses kaebaja antud selgituste ja tõendite pinnalt saab pidada

jätkuvalt tõenäoliseks, et kaebaja ja F OÜ vahelise laenulepingu näol oli tegemist näiliku

tehinguga ning kaebaja ei ole vaidlusaluse vara omanik.

Kooskõlas Tallinna Ringkonnakohtu 09.05.2023 määrusega siinses asjas ei piirdu kohtulik

kontroll üksnes sellega, kas ettekirjutus oli selle andmise ajal õiguspärane, vaid puudutab ka

küsimust, kas kaebaja on kohtumenetluse kestel esitanud tõendid, mis lükkavad piirangute

kehtestamise aluseks oleva kahtluse veenvalt ümber.

RahaPTS § 57 lg-test 1, 3, 6 ja 8 nende koosmõjus saab järeldada, et isiku kontol oleva vara

käsutamise piiramise aluseks saab olla põhjendatud kahtlus, et konto omanik ei ole kontol

oleva vara omanik või tegelik kasusaaja ning tegemist võib olla rahapesu esemeks oleva

rahaga. Teisisõnu peab esinema kahtlus, et kontol lihtsalt hoitakse päritolu varjamise

eesmärgil mõne muu isiku kuritegelikul teel saadud raha. Seejuures ei pea RAB kontol oleva

vara käsutamise piiramiseks tõendama rahapesu ega vara pärinemist kuritegelikest allikatest,

vaid üksnes põhjendama sellekohast kahtlust. Olukorras, kus RAB-l pole alust kahtlustada, et

3(8)

3-23-716

pangakonto omanik on kontol oleva raha saanud vahetult enda kuritegeliku tegevuse

tagajärjel, peab RAB kontol olevale rahale piirangu seadmiseks veenvalt põhjendama

eelkõige oma kahtlust, et kontol olev raha ei ole n-ö majanduslikus mõttes kaebaja oma.

Kahtlus on põhjendatud, kui rahaülekannetega seotud asjaoludest nähtub, et raha vaadeldavale

kontole kandmisel ei ole mõistlikku ja arusaadavat majanduslikku põhjust.

Sisuliselt on vastustaja ettekirjutuse aluseks olevat kahtlust põhjendanud sellega, et asjaomase

raha on kaebaja saanud oma juhatuse liikmega lähedases suhtes oleva isiku kontrolli all

olevalt äriühingult, mille puhul on omakorda kahtlus, et sellesse äriühingusse võisid Q ja C

suunata USA-s käimas oleva kriminaalmenetluse esemeks oleva võimaliku kuritegeliku

tegevuse tulemusena saadud vara. Selline RAB järeldus on kokkuvõttes piisavalt põhjendatud

ega ole meelevaldne. Õige on vastustaja järeldus, et kaebaja ei ole RahaPTS § 57 lg-tes 1 ja 3

nimetatud tähtaegade jooksul ega ka kohtumenetluses suutnud vastustaja kahtlust veenvalt

ümber lükata.

Esimesed sisulised selgitused laenutehingu, muu hulgas selle eesmärkide kohta, esitas kaebaja

alles praeguse kohtumenetluse ajal oma 11.12.2023 menetlusdokumendis. Jätkuvalt saab

pidada küsitavaks kaebaja selgitust, et ta kasutas OÜ-lt F saadud raha kinnisvara

investeeringute tegemiseks. Olukorras, kus ettevõtjal on võimalik kasutada tagatiseta laenu

OÜ-lt F ning ei nähtu, et kaebajal oleks olnud muud aktiivset majandustegevust, on küsitav,

miks oli kaebajal vaja võtta samas laenu Hüpoteeklaen AS-lt (mille tagasimakseid ta tegi)

ning koormata viimase kasuks hüpoteegiga oma kinnisasjad.

Kaebajal on ka edaspidi – eelkõige menetluses, kus RAB taotleb vara riigi omandisse

kandmist vastavalt RahaPTS § 57 lg-le 7 – võimalik esitada täiendavaid selgitusi ja

vastuväiteid ning tõendeid selle kohta, et ta on asjaomasel kontol oleva vara omanik.

Etteheide, et RAB rikkus kaebaja õigust olla ära kuulatud, on osaliselt põhjendatud, kuna

kaebajal ei olnud teada ettekirjutuse motiivid ja üldine viide vara legaalse päritolu kohta võis

olla segadust tekitav. Kuid need rikkumised ei too kaasa ettekirjutuse tühistamist, sest kaebaja

ei esitanud asjaomaseid tõendeid ka pärast seda, kui ta ettekirjutuse asjaolud olulises osas

teada sai.

RahaPTS § 57 lg 7 kohaldamisel on RAB ja puudutatud isiku vahel jagatud

tõendamiskoormus. Siinsel juhul ei ole kaebaja kohtumenetluse vältel esitanud selliseid

selgitusi või tõendeid, mille puhul saanuks vastustajalt nõuda mingisuguste täiendavate

pingutuste tegemist kontol oleva vara omaniku või tegeliku kasusaaja välja selgitamiseks isegi

siis, kui kaebaja oleks need selgitused ja tõendid esitanud enne vaidlustatud ettekirjutuse

tegemist. Siinkohal on oluline, et RAB pädevuses ei ole otsustada selle üle, kas rahapesu on

toimunud, vaid RAB tegutsemise aluseks on sellekohane põhjendatud kahtlus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. N.X.O esitas Tallinna Halduskohtu 02.02.2024 otsuse peale apellatsioonkaebuse,

paludes halduskohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada.

Vaidlusalune tehing on ehtne, vastupidist pole tõendatud. F OÜ andis kaebajale laenu 499 500

eurot. Kaebaja soetas kinnisvara ja saab sellelt üüritulu. Ettekirjutuse tegemise ajal oli kaebaja

kontol 11 420,83 eurot, mitte 499 500 eurot. Ükski tõend ega asjaolu ei viita sellele, et poolte

vahel olnuks kokkulepe, et 11.05.2022 leping pole ehtne, s.t et see oleks näilik. Ilmselgelt ei

saa toimuda raha lihtsalt hoidmist, nagu kohus leidis, olukorras, kus raha enam ei ole ning

selle eest on ostetud kinnisvara. Kohtu täheldus, et kaebaja pangakontolt on tehtud makseid

Hüpoteeklaen AS-le ning vaidlusalused kinnistud on samuti Hüpoteeklaen AS kasuks

4(8)

3-23-716

hüpoteekidega koormatud, on asjassepuutumatud. F OÜ-lt laenu saamine ei välista

kolmandatelt isikutelt laenu saamist.

Kaebajat ei kuulatud nõuetekohaselt ära. Kohus on tuvastanud, et RAB ei selgitanud

kaebajale, mida tähendab vara legaalse päritolu tõendamine, samuti et RAB varjas alusetult

kaebaja eest ettekirjutuse asjaolusid. RAB ei ole sisuliselt vastanud kaebaja esitatud tõenditele

ja asjaoludele, mis puudutab F OÜ-lt saadud laenu ja selle kasutamist, vaid on jätkanud

kinnitamist, et see ei kummuta kahtlust, et kõnealusel laenulepingul pole majanduslikku sisu.

RAB ei ole selgitanud, kuidas peaks kõnealuse raha C või Q huvides hoidmine toimuma

olukorras, kus raha on kolmandatele isikutele antud kinnisvara ostmiseks.

Kohus on vääralt kohaldanud RahaPTS § 57 lg-t 6. Isegi kui leida, et 11.05.2022 laenuleping

ei ole ehtne, on selge, et selle vara tegelik kasusaaja on teada – see on sellisel juhul F OÜ.

RahaPTS § 57 lg 6 eesmärk ei ole asendada vara arestimist. Kui uurimisasutustel oleks

esinenud kavatsus vaidlusalune vara arestida, oleks seda haldusakti kehtivuse ajal ka tehtud.

7. Rahapesu Andmebüroo palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kaebaja ei ole selgitanud ega tõendanud, et ostis F OÜ-lt laenuks saadud vahenditest

kinnisvara. Kinnisvara notariaalse müügilepingu ja võlaõigusliku lepingu on kaebaja jätnud

esitamata. Kaebaja esitab tõendeid valikuliselt ja just selliseid, mis temale on kasulikud, s.o

ainult laenulepingu. Pigem äratab laenuleping kahtlusi, nt ei ole lepingu puhul tuvastatav, mis

kuupäeval see on allkirjastatud (ingliskeelne leping on millegipärast 2022. a-l allkirjastatud

käsitsi, mitte digitaalselt), lepingus ei täpsustatud osapoolte panga andmeid, s.t ei ole teada,

milliselt arvelduskontolt laenuraha pärineb ning millisele kontole raha kantakse. Muid

tõendeid (nt panga ülekanded, notariaalne kinnisvara ostumüügi leping, laenulepingu alusel

saadud laenu tagasimaksed, investeerimistulu laekumised jne) kaebaja esitanud ei ole. RAB

on 02.01.2024 vastuses ja halduskohtu istungil vastanud kaebaja väidetele laenulepingu

kohta. Lisaks on välja toonud, et ingliskeelsest lepingust tuleks esitada tõlge, mida pole aga

tehtud. RAB on seadnud kaebaja esitatud laenulepingu ehtsuse ja selle majandusliku sisu

kahtluse alla. Kõik eelnev viitab sellele, et laenuleping ja selle alusel üle kantud rahal puudub

majanduslik sisu, ning raha kanti üle, et legaliseerida kuritegelikul teel saadud vara

(kinnisvara ost kaebaja nimele).

Kaebaja on menetluses aktiivselt osalenud ja on saanud kasutada võimalust olla ära kuulatud.

RAB on selgitanud, et pelgalt laenuleping ei tõenda vara legaalset päritolu. Seda oleks

kaebaja võinud tõendada nt üüritulu laekumistega, laenulepinguga võetud kohustuste

tagasimaksetega, notariaalse ostu-müügi lepingu esitamisega jne. Kõik need tõendid on

kaebaja jätnud esitamata, sest tegelikult ei võetud laenu F OÜ-lt ja seejärel ei ostetud

kinnisvara N.X.O investeeringuteks, vaid mingil muul põhjusel.

RAB ei otsusta lõppastmes selle üle, kas rahapesu või terrorismi rahastamine on toimunud, s.t

kas keegi mõistetakse kriminaalkorras süüdi rahapesus või terrorismi rahastamises. RAB-i

haldusmenetluse eesmärk ei ole tagada kriminaalmenetluse eesmärke, vaid selleks on

rahapesu ja terrorismi rahastamise kahtluste kohta teabe kogumine, analüüsimine ja

kontrollimine ning vajaduse korral abinõude rakendamine kahtlusaluse vara säilimise

tagamiseks (RahaPTS 54 lg 1 p 1). RahaPTS-is on sätestatud meetmed, mis annavad aluse

kohtu loal vara käsutamist piirata ka juhtudel, kus on ilmnenud piiratava vara osas

põhjendatud rahapesu kahtlus ning vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat

ei ole RAB analüüsi käigus õnnestunud kindlaks teha. RahaPTS § 57 lg 8 kohaselt kontol

oleva vara puhul käsitatakse § 57 lg-te 6 ja 7 rakendamisel konto omanikku vara valdajana

ning tema omandiõigust ei eeldata. RahaPTS § 57 lg 8 eesmärk on efektiivsemalt tõkestada

Eesti finantssüsteemi kasutamist rahapesuks ning terrorismi rahastamiseks.

5(8)

3-23-716

RAB-il on jätkuvalt põhjendatud kahtlus, et N.X.O ei saa olla äriühingu nimel AS-is Y.T.M

avatud arvelduskontol oleva vara tegelik kasusaaja ega omanik. RAB on enda analüüsis

järeldanud, et 11 420,83 eurot pärineb tõenäoliselt kuritegelikust tegevusest või on selle

asemel saadud vara ning et selle varaga on teostatud vara varjamise toiminguid. Vara

varjamise puhul on eristatavad rahapesu kõik faasid – asetamine, kihistamine ning

integratsioon, kusjuures nüüd on RAB-i piirangu all olev vara jõudnud integratsiooni faasi

ehk nn reaalse kasutamise faasi. Sarnaseid varjamistoiminguid samade isikute poolt on RAB

tuvastanud teisigi, mis kinnitab tegevuse süstemaatilisust ning seda, et piiratud vara omanik

või tegelik kasusaaja ei ole N.X.O tegelik kasusaaja, vaid selleks on keegi kannatanutest

(keda RAB-il ei ole õnnestunud kindlaks teha), kes tegid kahtlustatavatele makseid panga- ja

virtuaalvaluuta ülekannetega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise

tõttu tühistada. Asjas tuleb teha uus otsus ja kaebus rahuldada.

9. RahaPTS § 57 lg 6 sätestab, et kui vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku

kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha, võib Rahapesu Andmebüroo taotleda

halduskohtult luba vara käsutamise piiramiseks kuni vara omaniku või tegeliku kasusaaja

kindlakstegemiseni, seda ka kriminaalmenetluse lõpetamisel, kuid mitte rohkem kui üheks

aastaks.

10. RAB on ettekirjutuses otsustanud kohaldada kaebaja nimele avatud kontole

käsutuspiirangu kuni vara omaniku kindlaks tegemiseni või vara legaalse päritolu

tõendamiseni. RahaPTS § 57 lg 6 ei võimalda seada 1-aastast piirangut kuni vara legaalse

päritolu tõendamiseni. Ei ole mõeldav, et vara legaalne päritolu tuvastatakse enne, kui on

kindlaks tehtud vara omanik. Kui vara tegelik omanik ja kasusaaja on mõlemad teada, aga

vara legaalne päritolu on tõendamata, lubavad RahPTS § 57 lg-d 1 ja 3 käsutuspiirangu seada

maksimaalselt 30+60 kalendripäevaks. Järelikult on ettekirjutuse ajalise kehtivuse tingimuse

kuni vara legaalse päritolu tõendamiseni osas RAB ettekirjutus õigusvastane.

11. Teiseks tuleb tähele panna, et RAB ei ole ettekirjutuses otsustanud kohaldada piirangut

kuni vara tegeliku kasusaaja kindlakstegemiseni, vaid ainult kuni vara omaniku

kindlakstegemiseni. Seega on ettekirjutuse õiguspärasuse eelduseks asjaolu, et asjaomasel

kontol asuva vara omanik ei ole teada. Lisaks peab olema ettekirjutuses näidatud, et vara

omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha.

12. Tingimust „vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat ei ole õnnestunud

kindlaks teha“ (edaspidi vaidlusalune tingimus) kasutatakse ka RahaPTS § 57 lg-s 7.

Riigikohtu halduskolleegium leidis 31.03.2025 määruses asjas nr 3-23-2858 (p-d 26–32)

vaidlusaluse tingimuse kohta järgmist. Seda ei saa mõista viisil, et kontol oleva vara puhul

tuleks sätet sisustada grammatiliselt, küsides üksnes vara tegeliku kasusaaja järele, ning et

omandiõigusel ei ole üldse tähtsust. RahaPTS § 57 tuleb tõlgendada süstemaatiliselt, ka

koostoimes lõikega 8, mistõttu tuleb seda vaidlusalust tingimust mõista viisil, et ei ole

õnnestunud kindlaks teha kontol oleva vara omanikku või tegelikku kasusaajat. Kehtiv seadus

ei võimalda tõlgendust, et vaidlusalune tingimus ei tähenda küsimist kontol oleva vara

(tsiviilõigusliku) omaniku, vaid kitsamalt kontol oleva vara n-ö varasema seadusliku omaniku

järele. Konto omaniku tsiviilõiguslikus mõttes omandiõigus kontol olevale varale ei sõltu

sellest, kas kontole jõudnud vahendid on saadud seaduslikul või ebaseaduslikul teel. Seda ei

muuda ka RahaPTS § 57 lg-s 8 sätestatu. Nõue panga vastu kuulub konto omanikule,

sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on konto omaniku käsutusse jõudnud ja

6(8)

3-23-716

kas konto omanikul lasuvad selle raha kasutamisel mingid õiguslikud kohustused kolmanda

isiku vastu. Vara kuuluvus (omandiõigus) ei sõltu enamjaolt sellest, kas vara omandamise

kõik eeldused olid täidetud (sh kas see on saadud seaduslikul või ebaseaduslikul teel). Ka

olukorras, kus eksimusse viidud kannatanu teeb ülekande toimepanija või tema osutatud

kolmanda isiku kontole, saab toimepanija või kolmas isik ikkagi kontole laekunud vara

omanikuks tsiviilõiguslikus mõttes. Süüteoga saadud vara konfiskeerimise (KarS § 831) ning

kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimise (KarS § 832) eelduseks on üldjuhul vara

kuulumine süüteo toimepanijale. See kinnitab samuti ebaseadusliku tegevuse tulemusel

saadud vara omandiõiguse (tsiviilõiguslikus mõttes) tekkimise võimalikkust. RahaPTS § 57 lg

8 ei sätesta, et eraõiguslikud omandiõiguse põhimõtted ei kohaldu ning et konto omanik ei ole

kontol oleva vara omanik. Kui seadusandja soovinuks RahaPTS §-s 57 vara omaniku all

silmas pidada üksnes rahapesu eelkuriteo kannatanut, kes n-ö varasema seadusliku omanikuna

valduse või omandi kuritegeliku tegevuse tõttu kaotas, tulnuks see selgelt sätestada. Kehtiv

seadus nii ette ei näe. Kannatanust kui omanikust lähtumine tooks kaasa ka uusi

tõlgendusprobleeme. Kontole laekuv muutub konto omaniku omandiks, mistõttu ei ole

üldjuhul kahtlust, kes on tsiviilõiguslikus mõttes kontovara omanik. Erandiks võib olla

näiteks fiktiivse identiteediga avatud konto. Vaidlusalune tingimus on täidetud juhul, kui

kontovara tegelik kasusaaja (ehk majanduslikus mõttes omanik) ei ole teada. See hõlmab ka

juhtumeid, kus isik on kinnitanud enda variisikuks olemist.

13. Siinses asjas on vaidlusaluse pangakonto omanik N.X.O . Kontol olev raha on tema

omandis, seda ka juhul, kui raha algupära on tõepoolest tagasi viidav väidetavalt C ja Qi

toime pandud kuritegude ohvriks langenud kannatanuteni, nagu väidab RAB. N.X.O (osanik

W) ei ole soovinud rahast loobuda ega ole väitnud, et ta on variisik. RAB on ettekirjutust

põhistavas 07.08.2023 dokumendis nr 1.2-1/66-5 ka ise sedastanud, et vara omanik on N.X.O

ja tegelik kasusaaja W. Teada on ka see, et kahtluse kohaselt on väidetavad eel- ja

rahapesukuriteod toime pannud mitte tuvastamata isik, vaid C ja Q. Tulenevalt Riigikohtu

osundatud lahendi tõlgendusest ei saa vara omanikuna ega tegeliku kasusaajana käsitada

väidetavate kuritegude kannatanuid. Kehtiv seadus ei võimalda seega taolisele rahale seada

RahaPTS § 57 lg 6 alusel käsutuspiirangut kuni 1 aastaks ega hiljem seda lg 7 alusel

halduskonfiskeerida. Seda saab teha kriminaalmenetluses, siinsel juhtumil USA ja/või Eesti

kriminaalmenetluse normide järgi. Kontol olevale rahale halduskorras piirangute seadmine oli

lubatav üksnes RahPTS § 57 lg-tes 1 ja 3 sätestatud tähtaegadeks. Selle aja jooksul saab RAB

otsustada kriminaalmenetluse alustamise kohta pädevatele asutustele ettepanekute tegemise

üle.

14. RahaPTS § 57 lg-s 6 sätestatud pikaajaline piirangu alused on sätte eeldustest nähtuvalt

sarnased RahaPTS § 57 lg-s 7 ette nähtud halduskonfiskeerimisega ning selle tegemise alused

ei piirdu RahaPTS § 57 lg-s 1 ja 3 sätestatud ettekirjutuse alustega. Järelikult saab RahaPTS §

57 lg-s 6 sätestatud piirangut kohaldada eesmärgiga tagada vara säilimine, et tagastada see

omanikule ning selle ebaõnnestumise korral tagada halduskonfiskeerimist, et vältida rahapesu

kahtlusega raha jäämist finantssüsteemi. Seega saab nimetatud ettekirjutuse teha eeskätt

olukorras, kus tegu on n-ö peremehetu varaga. Kuna käsutuspiirangu seadmine peab olema

eesmärgipärane, langevad RahaPTS § 57 lg 6 kohaldamise eeldused kokku RahaPTS § 57 lg

7 eeldustega. Üheks olulisemaks eelduseks on seejuures asjaolu, et vara ei ole võimalik

mõjuval põhjusel arestida ja konfiskeerida kriminaalmenetluses (vrd Riigikohtu 31.03.2025

määruse asjas nr 3-23-2858 p-d 14–17.5). Kui selguvad vara omanik ja tegelik kasusaaja, on

reeglina piisavalt teavet, et otsustada kriminaalmenetluse alustamise üle. RAB kui järelevalve

tegija peab RahaPTS § 57 lg-tes 1 ja 3 sätestatud tähtaegade jooksul teavitama pädevaid

asutusi kuriteo tunnuste esinemisest ning tema pädevuses olevate volituste kasutamisel

arvestama kriminaalmenetluses toimuvaga. RAB-il tuleb ettekirjutuses selgitada, miks on

konkreetsel juhtumil põhjendatud kohaldada haldusmeedet kriminaalõiguslike meetmete

7(8)

3-23-716

asemel. Praegusel juhul puuduvad ettekirjutuses ning seda põhistavas 07.08.2023 dokumendis

selle kohta mistahes andmed ja kaalutlused. Haldusakt ei vasta põhjendamisnõuetele ja on

õigusvastane.

15. Eeltoodust tuleneb, et pangakontole RahaPTS § 57 lg 6 alusel käsutuspiirangu seadmise

ettekirjutus on õigusvastane.

Menetluslikud küsimused

16. Apellatsioonkaebus tuleb seega rahuldada. Kuivõrd apellatsioonkaebuse esitamise hetkeks

oli ettekirjutus kaotanud kehtivuse (see anti 28.02.2023 kehtivusega 1 aasta), soovis apellant

üle minna haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõudele. Ringkonnakohus lubas 27.11.2024

istungil tehtud määrusega apellandil asendada tühistamiskaebus tuvastamiskaebusega. Seega

tuleb RAB ettekirjutus tunnistada kohtuotsuse resolutsioonis õigusvastaseks.

17. HKMS § 20 lg 1 kohaselt tuleb menetlusse kaasata kolmas isik, kui asjas tehtava

kohtulahendiga võidakse otsustada tema õiguste ja kohustuste üle. Ringkonnakohtu hinnangul

ei ole RAB vaidlusalune ettekirjutus tehtud Y.T.M huvide kaitseks ja kohtu ette ei ole toodud

ka muid asjaolusid, millest võiks järeldada, et tal on õiguslikult kaitstav huvi, et RAB

ettekirjutust ei tühistataks. Asjaolu, et ettekirjutus võib lisaks kaebajale olla ka Y.T.M

koormav haldusakt, ei anna alust teda kaasata menetlusse kolmanda isikuna – tal oleks soovi

korral võimalik esitada halduskohtule ise kaebus (vt Riigikohtu 08.06.2022 määrus asjas nr 3-

21-150, p 17). HKMS § 21 lg 5 esimese lause alusel tuleb kolmanda isikuna kaasatud Y.T.M

siinse asja menetlusest kõrvaldada.

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

menetluskulud jäävad seega vastustaja kanda. Vastustajalt tuleb välja mõista riigilõiv 40

eurot. Lisaks sellele tuleb välja mõista vajalik ja põhjendatud esindajakulu (HKMS § 109 lg

6). Kaebaja taotles esimeses astmes 1926 euro ja teises astmes 1600 euro suurust hüvitist.

Kõik kulud kokku on 3566 eurot. Ringkonnakohus ei näe siinses asjas mõjuvat põhjust

vähendada välja mõistetavat esindajakulu. Nõustuda ei saa RAB vastuväitega, et

apellatsioonkaebuse koostamise eest on põhjendatud välja mõista advokaadi ühe tunni

töötasu. Esiteks ei arvestata haldusasjas esindajakulu vajalikkust ja põhjendatust kitsalt

töötundide arvu ja tunnihinna põhiselt, vaid kohtu õiglase tervikhinnangu kohaselt peab kulu

suurus jääma asjas vajaliku ja põhjendatu piiresse. Teiseks oleks ebamõistlik nõuda, et

halduskohtu otsusega tutvumiseks, kliendi positsiooni kujundamiseks ja õiguslikult

kvaliteetse edasikaebuse vormistamiseks tohib kuluda üksnes 1 töötund. Ka esimese astme

kohtus kantud esindajakulu suurus ei ole ilmselgelt ülepaisutatud, seda ka olukorras, kus

kaebaja esindajad olid esitanud mitmeid analoogilisi kaebusi.

19. Seoses esimese astme kohtu menetluses 09.01.2024 esitatud taotlusega mõista

menetluskulu hüvitiselt välja viivis märgib ringkonnakohus, et selleks puudub

halduskohtumenetluses alus (vt Riigikohtu 03.11.2016 otsus asjas nr 3-3-1-37-16, p 26).

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)