1-24-3609/41 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

11. aprill 2025

Kohtuasja number

1-24-3609

Kohtukoosseis

Eesistuja Mario Truu, liikmed Tiit Lõhmus ja Ingeri Tamm

Kohtuasi ja menetluse liik

Kriminaalasi Dimitri Bulõssovi süüdistuses karistusseadustiku

§ 114 lg 1 p-de 4 ja 5 - § 25 lg 2 järgi, üldmenetlus

Vaidlustatud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 18. detsembri 2024. a otsus

Apellandid

1)

Süüdistatav Dimitri Bulõssov

2)

Kaitsja vandeadvokaat Marina Valge

3)

Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Külli Saks

Apellatsioonimenetluse pooled

Süüdistatav

-

Dimitri Bulõssov, isikukood: 37507090018, elukoht: XXX;

varem kriminaalkorras korduvalt karistatud; viibib vahi all

Tartu Vanglas

Kaitsja

-

vandeadvokaat Marina Valge

Prokuratuur

-

esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Külli Saks

Kannatanu

-

A.P.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 18. detsembri 2024. a otsus Dimitri Bulõssovi

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 lg 1 p 4 - § 25 lg 2 järgi ning talle

liitkaristuse mõistmises.

2. Tühistatud osas teha uus otsus, millega tunnistada Dimitri Bulõssov süüdi KarS § 114 lg 1

p-de 4 ja 5 - § 25 lg 2 järgi ning mõista talle karistuseks 13 aastat vangistust. Suurendada

seda karistust KarS § 65 lg 2 alusel Tartu Maakohtu 22. novembri 2023. a otsusega

kriminaalasjas nr 1-23-4945 mõistetud ja ära kandmata 4 kuu pikkuse vangistuse võrra.

Liitkaristuseks mõista Dimitri Bulõssovile 13 aastat ja 4 kuud vangistust.

3. Muuta maakohtu otsuse põhiosa Tele2 kõneeristuste väljavõttega arvestamist ja

mõrvakatse subjektiivse koosseisu tuvastamist puudutavas osas käesoleva otsuse

põhjendustega.

4. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

5. Jätta kriminaalasja materjalide juurde võtmata dokumendid, mille Dimitri Bulõssov lisas

enda kirjale, mis laekus Tartu Ringkonnakohtule 28. veebruaril 2025.

6. Prokuratuuri apellatsioon rahuldada osaliselt.

7. Dimitri Bulõssovi ja kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Käesoleva otsuse saab kassatsiooni korras vaidlustada prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja

või kannatanu advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka

isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna.

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Dimitri Bulõssovit süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 114 lg 1 p-de 4 ja 5 - § 25 lg 2

järgi selles, et ta lõi 15. märtsil 2024 kella 23.43 paiku Tartus asuvas korteris A.P. it enda kaasa

võetud haamriga kaks korda selja tagant pähe. See põhjustas kannatanule kinnise

koljuvõlvimurru kiiru piirkonnas koos põrutushaavaga. Siis kukkus kannatanu maha, mille peale

lõi süüdistatav teda ühe korra haamriga näkku, mis tekitas kannatanule nina-, ülahuule- ja suu

limaskesta haavad. Seejärel üritas süüdistatav veel ühe korra kannatanut vastu nägu lüüa, kuid

kannatanu kaitses end kätega. Sellest sai kannatanu paremale käele verevalumid ning vasaku

labakäe põrutuse verevalumi ja tursega. Süüdistatava käitumine põhjustas kannatanule üle nelja

nädala kestnud tervisekahjustuse. Kuritegu jäi lõpule viimata, sest süüdistataval kukkus haamer

käest, kui kannatanu end kaitses, ja kannatanu hakkas appi karjuma. Majaelanike sekkumise

kartuses haaras süüdistatav maha kukkunud haamri ja põgenes korterist. Süüdistatav on varem

toime pannud tapmise ja teda karistati selle eest Tartu Maakohtu 25. septembri 2000. a otsusega.

2. Süüdistatava eesmärk oli kannatanu tappa. Tema motiiviks oli omakasu, sest ta oli kannatanule

võlgu ja soovis tapmisega võlast vabaneda. Kannatanu andis ajavahemikul 9. jaanuarist kuni 6.

veebruarini 2024 süüdistatavale kokku 1495 eurot laenu, millest 1420 eurot andis osade kaupa

sularahas üle Tartus ning 75 eurot kandis süüdistatava abikaasa arveldusarvele. Süüdistatav

lubas raha tagastada pärast 14. veebruari 2024, sest pidi siis väidetavalt raha saama. Kannatanu

saatis süüdistatavale 15. veebruaril 2024 sõnumiga meeldetuletuse võla tasumiseks hiljemalt

2024. aasta veebruari lõpuks, aga süüdistatav seda ei teinud. Lisaks avaldas kannatanu

süüdistatavale millalgi jaanuaris 2024, et ta hoiab enda korteris emalt pärandina saadud sularaha.

Raha oli väidetavalt samas ruumis, kus süüdistatav kannatanu soovil remonditöid tegi.

Süüdistatav soovis 15. märtsil 2024 saada kannatanu sularaha ja otsustas ta ka seepärast tappa.

Maakohtu otsus

(a) Resolutiivosa

3. Tartu Maakohtu 18. detsembri 2024. a otsusega tunnistati süüdistatav süüdi KarS § 114 lg 1 p 4

- § 25 lg 2 järgi ja teda karistati 8-aastase vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati seda

2(16)

karistust Tartu Maakohtu 22. novembri 2023. a otsusega kriminaalasjas nr 1-23-4945 mõistetud

ja ära kandmata 4 kuu pikkuse vangistuse võrra. Liitkaristuseks saadi 8 aastat 4 kuud vangistust.

(b) Põhiosa

4. Vaidlust pole selles, et süüdistatav lõi kannatanut 15. märtsil 2024 kella 23.43 paiku. Vaieldakse

selle üle, millise esemega ja millisel eesmärgil lõi süüdistatav kannatanut ning mis täpselt juhtus.

5. Tuvastatud on, et kannatanu ja süüdistatav tutvusid, kui süüdistatav tegi tema naaberkorteris

remonditöid. Ühel hetkel pöördus kannatanu süüdistatava poole, et viimane ka tema enda

korteris remonditöid teeks. Süüdistatav tegi neid töid jaanuari alguses 2024.

6. Süüdistatava ja kannatanu ütlused lahknevad esiteks selles, kas kannatanu laenas süüdistatavale

1495 eurot. Kannatanu sõnul andis ta süüdistatavale raha erinevatel aegadel, viimase väitel

kandis kannatanu üksnes 75 eurot tema abikaasa pangakontole. Kannatanu ütlused on detailsed

ja ühetaolised. Ta selgitas üksikasjalikult süüdistatavale raha laenamist. Alguse sai see sellest,

kuidas süüdistatava sõnul ei andnud tema tööandja talle raha ning kannatanu pakkus, et tasub ise

talle. Hiljem andis kannatanu korduvalt süüdistatavale raha (kuni mõnesaja euro kaupa). Ühe

korra näiteks seetõttu, et süüdistatav pidi väidetavalt politseile maksma selle eest, et tema

tööandja ei jääks vahi alla. Kannatanu andis raha ka põhjusel, et süüdistatava väitel polnud tal

vahepeal kusagil ööbida. Süüdistatav lubas raha tagasi maksta, aga ei teinud seda. 26. jaanuaril

2024 küsis kannatanu süüdistatavalt, kas tal söögi jaoks raha on, mispeale vastas süüdistatav, et

pole. Siis küsis kannatanu süüdistatava pangakontot ja sai temalt süüdistatava abikaasa

kontonumbri, kuhu kannatanu kandis 75 eurot. Kannatanu mäletab, et saatis 15. veebruaril 2024

süüdistatavale sõnumi võla tagasimaksmise kohta, paludes seda teha veebruaris. Süüdistatav

tunnistab vaid 75 euro saamist. Rohkem pole ta enda sõnul kannatanult raha küsinud ega seda ka

saanud. Süüdistatava abikaasa I.B. väitel laenas süüdistatav mitu korda raha. Ühe korra kandis

kannatanu süüdistatavale laenatud raha I.B. pangakontole, mida kinnitab ka pangakonto

väljavõte. Laenu andmisi tõendavad ka kannatanu tütre T.T. ütlused. Samuti toetab kannatanu

sõnu telefoni kõnelogi.

7. Kannatanu rääkis sellestki, et ta oli juba arvestanud, et ei saa raha tagasi, ning imestas, kui

süüdistatav talle 15. märtsil kell 21.54 helistas ja lubas raha tuua. Süüdistatav küsis väidetavalt

kaks korda üle, kas kannatanu on üksi kodus. Telefonikõne tõendab kuvatõmmis kannatanu

telefoni kõnelogist. Süüdistatav andis kohtus ütlusi, et hoopis kannatanu kutsus teda enda juurde,

kuid kohtueelses menetluses ütles ta, et pakkus ise välja kannatanuga kokkusaamise. Kuna

kannatanu ütlused on järjepidevad ja usutavad, saab lugeda tõendatuks, et just süüdistatav soovis

kannatanuga kokku saada.

8. Kannatanu väitel tuli süüdistatav tema juurde kella 23.42 paiku. Kannatanu tegi ukse lahti ja lasi

ta sisse. Pärast tervitamist läks kannatanu korteri välisukse juurest elutoa poole ja keeras

süüdistatavale selja. Seejärel sõnas süüdistatav midagi, millest kannatanu aru ei saanud. Siis

keeras kannatanu ringi ja nägi, kuidas süüdistatav võttis põuest haamri ja lõi kannatanut kaks

korda pähe, mispeale kukkus kannatanu riidekapi ees saabastele. Sellele järgnes hoop näkku,

mis purustas nina ja ülahuule. Pärast seda pani kannatanu käe enda näo ette ja süüdistatava

järgmise löögiga kukkus tal haamer maha. Kannatanu hakkas appi karjuma, misjärel võttis

süüdistatav haamri ja põgenes. Sündmuse toimumist kannatanu väidetud riidekapi ees

kinnitavad ütluste olustikuga seostamise protokolli lisadeks olevad fotod, kust nähtuvad

verejäljed. Kannatanu kohtus öeldu ei kattu täies ulatuses kiirabile räägituga, kuid üldjoontes on

need omavahel siiski kooskõlas.

3(16)

9. Kannatanu naaber M.T. kuulis karjatusi ja eemalduvaid samme. Hiljem kuulis ta, kuidas

kannatanu rääkis kellegagi telefonis ja ütles, et teda löödi haamriga ja verd jookseb. Kannatanu

tütar andis ütlusi, et kannatanu helistas talle 15. märtsil 2024 hilisõhtul, oli segaduses ja väitis, et

teda löödi haamriga pähe ja näkku. Kui tütar küsis, kes kannatanut ründas, vastas viimane, et

keegi, keda ta usaldas, kellele andis raha ja kes lubas raha talle õhtul tagasi maksta. Tütar arvas,

et peaks helistama Häirekeskusesse ja kannatanu palus tal endal seda teha. 17. märtsi 2024. a

asitõendi vaatlusprotokoll tõendab, et kannatanu tütar helistas Häirekeskusesse ja rääkis, kuidas

tema ema helistas talle ning sõnas, et teda rünnati haamriga ja ta on verine, kannatanut ründas

keegi, keda ta tundis ja kes pidi talle võla katteks raha tooma. Kohale saabunud

politseiametnikule O.O. le kõneles kannatanu samuti haamriga löömisest. Kannatanu vigastusi

tõendavad muu hulgas SA Tartu Kiirabi kiirabikaart ja ekspertiisiakt nr 24E-AOI00109-01.

Ekspertiisiakti järgi võidi vigastused tekitada haamriga ja kannatanul tuvastatud koljuvõlviluu

sisserõhutusmurd osutab tugevale löögile.

10. Süüdistatav tunnistab kannatanu löömist, kuid ütles, et korterisse sisenemise ja tervituste järel ta

selgitas, et tal pole võimalik laenu tagasi maksta. Seejärel hakkas kannatanu teda väidetavalt

solvama. Mõni hetk hiljem märkas süüdistatav korterist väljas koridoris elektrikilbi all toru,

mille ta enda kätte võttis ja millega ta siis kohe kannatanut lõi. Siis lükkas süüdistatav kannatanu

pikali ja lahkus. Kui kohtus eitas süüdistatav haamri kasutamist, siis kohtueelses menetluses

väitis ta ühe korra, et haaras kohapeal olnud haamri, ning teine kord, et võttis mingi raudkolaka.

Süüdistatava väitel pole ta haamrist kohtueelses menetluses rääkinud. Vastuolu selgitas ta muu

hulgas sellega, et talle esitatud küsimused oli segased. Süüdistatav ütles kohtus veel sedagi, et ta

võttis löögivahendi koridorist, ent kohtueelses menetluses sõnas, et haaras haamri kannatanu

korteri põrandalt. Seega on süüdistatava ütlused löögivahendi ja selle saamise kohta

ebausaldusväärsed. Kohus ei lugenud tõendatuks ka väidet, et kannatanu hakkas süüdistatavat

solvama. Solvamine ei vallandanud süüdistatavas äkilise reaktsiooni, sest ta läks enne ründama

asumist enda sõnul korterist uuesti välja ja võttis elektrikilbi alt toru. Pole usutav, et süüdistatav

hakanuks endast nõrgema kannatanu löömiseks otsima kõigepealt vahendit, millega teda lüüa.

11. Kannatanu ja süüdistatava ütlused erinevad ka osas, mis puudutab seda, millega süüdistatav

kannatanut lõi ja kust ta selle eseme sai. Eset ennast ei leitud. Sündmuskoha vaatlusprotokollile

pole lisatud fotosid. See ei muuda aga seda tõendit ebausaldusväärseks. Ütluste olustikuga

seostamise protokollile lisatud fototabeli fotodelt nr 5 ja 6 nähtub, et kannatanu ja tema naabri

korteril on oma eeskoridor/vahekoridor. Nad mõlemad sõnasid, et koridoris midagi ei hoitud ja

seal ei saanud olla süüdistatava kirjeldatud eset, mida ta enda sõnul kasutas löömiseks.

12. Kannatanu ja süüdistatava ütlustes sisaldub ebakõla selleski, kuidas väidetav kuriteosündmus

lõppes. Kui kannatanu sõnas, et viimase löögi tõrjumisel kukkus süüdistatava haamer maha ja ta

hakkas appi karjuma, mispeale jooksis süüdistatav haamriga minema, siis süüdistatava väitel

lükkas ta kannatanu pikali ja lahkus. Süüdistatava ütlused ei selgita kõiki kannatanule tekitatud

vigastusi (nt kätel olnud haavu). Kannatanu naaber kuulis kannatanu karjatust.

13. Süüdistatav tegutses tapmise suhtes kaudse tahtlusega. Ekspertiisiaktist nr 24E-AOI00109-01

nähtub, et kannatanu vigastused polnud küll eluohtlikud, ent süüdistatav põhjustas rohkem kui

neli nädalat kestnud tervisekahjustuse. Ekspert selgitas kohtus, et kannatanul oli arteriaalne

verejooks, mistõttu tuli teda opereerida. Kui verejooksu poleks suletud, siis võinuks verekaotus

olla suurem, millega võivad omakorda kaasneda verevarustuse häired ja šokk. Kannatanul

tuvastatud koljuvigastus tekkis tugeva löögi tõttu. Süüdistatav helistas kannatanule hilisõhtul ja

küsis paar korda, kas viimane on üksi kodus, ning andis mõista, et tuleb raha tooma. Pole selge,

miks pidi süüdistatav küsima üle seda, kas kannatanu viibib üksi kodus, kui süüdistatava sõnul

läks ta pelgalt võlast rääkima. Süüdistatav lõi kannatanut metallist peaga haamriga pea kohe

4(16)

korterisse sisenedes. Lööke oli mitu ja need tabasid kannatanu pead, mis on elutähtis organ. Ka

siis, kui kannatanu oli kukkunud, jätkas süüdistatav haamriga peksmist peapiirkonda. Esimesed

kaks lööki purustasid kannatanu kolju ja kolmas tabas teda näkku pärast kukkumist, sellele

järgnenud löögi suutis kannatanu tõrjuda. Rünne lõppes, kuna kannatanu osutas vastupanu ja

hakkas appi karjuma. Süüdistatav kasutas tööriista, mille kasutamine nõuab suuremat jõudu.

Süüdistatava motiiv on ebaselge. Lüües kannatanut metallist haamriga korduvalt just pähe,

möönis süüdistatav ja nõustus sisimas, et põhjustab kannatanu surma. Seejärel süüdistatav

lahkus ega teinud midagi selleks, et kannatanut aidata.

14. Süüdistatav ei loobunud tapmiskatsest vabatahtlikult. Tegu oli lõpetamata süüteokatsega. Ta ei

loobunud vabatahtlikult, sest tal kukkus haamer maha ja kannatanu hakkas muidu vaikses

kortermajas appi karjuma. Seepeale süüdistatav lahkus, mida kuulis naaberkorteris viibinud

tunnistaja. Seega ilmnesid välised asjaolud, mis suurendasid oluliselt toimepanemisega

kaasnevaid riske.

15. Olemas on KarS § 114 lg 1 p-s 4 sätestatud mõrvatunnus. Süüdistatavat karistati Tartu

Maakohtu 25. septembri 2000. a otsusega kriminaalkoodeksi § 101 p-de 1, 7 ja 8 järgi tahtliku

tapmise eest raskendavatel asjaoludel ning talle mõisteti 20-aastane vangistus. Süüdistatav

vabastati Tartu Maakohtu 13. aprilli 2017. a määrusega tingimisi enne tähtaega vangistuse

kandmiselt. Tartu Maakohtu 28. veebruari 2019. a otsusega liideti Tartu Maakohtu 25. septembri

2000. a otsusega mõistetud ära kandmata vangistus. Liitkaristuseks moodustati 2 aastat 3 kuud ja

20 päeva vangistust, mida süüdistatav asus kandma 15. detsembril 2018 ja mille kandmiselt ta

vabanes 1. aprillil 2021. Karistusregistri seaduse § 25 lg 4 ja § 24 lg 1 p-de 8 ja 9 järgi kehtis

menetletava teo ajal Tartu Maakohtu 25. septembri 2000. a otsusega mõistetud karistus.

16. Pole tuvastatud, et süüdistatav pani tapmisteo toime omakasu motiivil KarS § 114 lg 1 p 5

mõistes. Ehkki ta oli kannatanule võlgu, ei saa öelda, et teda ajendas kannatanut tapma võlast

vabanemise soov. Riigikohus on leidnud, et pelk võla olemasolu ei näita omakasu motiivi (vt

RKKK 15.06.2009, 3-1-1-36-09, p 14.5). Samuti ei saa lugeda tuvastatuks, et süüdistatav soovis

kannatanu korteris saada juurdepääsu tema sularahale. Ebaselge on juba see, kas süüdistatav

teadis sellisest rahast kannatanu korteris. Väidetavalt ütles kannatanu süüdistatavale enne

süüdistuses toodud sündmust, et tal ei ole kodus rohkem raha. Tõendatud pole seegi, et

süüdistataval oli teo ajal narkootikumide sõltuvus ja et ta soovis seetõttu kiiresti raha saamiseks

kannatanu tappa.

17. Süüdistatava karistust ei saa KarS § 25 lg 6 alusel kergendada. Tema tegu polnud juhuslikku

laadi, vaid ta veendus, et kannatanu on üksi kodus, ja võttis kaasa ründevahendi. Süüdistatav

ründas kannatanut haamriga pea kohe korterisse sisenedes, lüües teda mitu korda peapiirkonda.

Ta soovis veel kannatanut rünnata, ent haamer kukkus maha ja kannatanu hakkas karjuma, mille

tõttu lahkus süüdistatav haamriga korterist.

18. Süüdistatava süü on keskmisest väiksem. Ta pani teo toime kaudse tahtlusega ja rünne ei

seisnenud arvukates löökides ning selle tagajärjel ei tekkinud eluohtlikke vigastusi. Samuti saab

süüdistatavale süüks arvata vaid ühte mõrvatunnust. Karistust kergendab KarS § 57 lg 1 p 3 järgi

süüdistatava avaldatud puhtsüdamlik kahetsus maakohtu istungil. Karistust raskendab KarS § 58

p-le 3 tuginedes kuritegu kõrges eas inimese suhtes, sest kannatanu oli kuriteo ajal 67-aastane ja

seega riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 7 lg 1 mõistes vanaduspensioniealine.

Süüdistataval on kolm kehtivat ja kaks arhiveeritud kriminaalkaristust, kehtivaid

väärteokaristusi on kaheksa. Ta kandis 2017. aastani 20-aastast vangistust, vabastati enne

tähtaega, kuid pani seejärel katseajal toime uue kuriteo. Ta tunnistati süüdi Tartu Maakohtu 28.

veebruari 2019. a otsusega KarS § 424 lg 1 ja KarS § 4231 järgi. Süüdistatav asus kandma

5(16)

liitkaristust ja vabanes 1. aprillil 2021. Järgmise kuriteo, seekord varguse, pani ta toime 16.

oktoobril 2022. Tartu Maakohtu 22. novembri 2023. a otsusega tunnistati ta süüdi KarS § 199 lg

2 p-de 7 ja 8 järgi ning talle mõisteti 4-kuuline vangistus, mis jäeti 1 aasta ja 6 kuu pikkuse

katseajaga täitmisele pööramata. Katseaeg pidi lõppema 21. mail 2025. Vabaduses olles on

süüdistatav pannud toime mitmeid liiklusalaseid ja narkootikumidega seotud väärtegusid.

Menetletav tegu on toime pandud katseajal. Ta ei suuda reegleid järgida.

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Apellatsioonid

19. Maakohtu otsuse vaidlustasid prokuratuur, kaitsja ja süüdistatav.

(a) Prokuratuuri apellatsioon

20. Prokuratuur taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt ja süüdistatava süüditunnistamist KarS

§ 114 lg 1 p-de 4 ja 5 - § 25 lg 2 järgi ning 16-aastase vangistusega karistamist ja selle

suurendamist Tartu Maakohtu 22. novembri 2023. a otsusega mõistetud karistusega. Apellandi

seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

21. Süüdistatav tegutses kavatsetult. Ta veendus, et kannatanu oleks üksi kodus ja võttis kaasa eaka

kannatanu juurde minnes haamri ning ründas teda kohe korterisse sisenedes. Süüdistatav lõi

kannatanut korduvalt pähe ja purustas tema kolju. Pole usutav, et süüdistatav soovis üksnes

kannatanut vigastada, sest ta teadis, et kannatanu elab kortermajas, kus on võimalik abi kutsuda.

22. Süüdistatav tegutses omakasu motiivil. Kohtu vastupidine järeldus on põhjendamata.

Süüdistatav teadis, et kannatanu hoiab kodus raha. Kannatanu maksis süüdistatava tööde eest nii,

et võttis sularaha hoiukohast, mis asus samas toas, kus süüdistatav töid tegi ja kus kannatanu

andis viimasele ka raha üle. Kannatanu andis mitu korda süüdistatavale märkimisväärse summa

raha, seda ka öösel ja enda korteri ukse pealt. Kohus keskendus liiga palju kannatanu öeldule,

kuidas ta teatas süüdistatavale ühel hetkel, et tal pole enam raha. On tavapärane, et keegi, kes ei

taha enam laenu anda, midagi sellist teisele ka sõnab. See ei tähenda, et kannatanu rääkis tõtt. Ta

sai emalt pärandiks 2000 eurot ja talle maksti ühtlasi vanaduspensioni. Ehkki süüdistatav ei

pruukinud kindlalt teada sularaha olemasolust kannatanu korteris, teadis ta ometi seda, et

kannatanu hoiab raha seal. Seega pidas süüdistatav võimalikuks, et kannatanul on korteris

sularaha. Kuna kannatanu elas üksi, siis saanuks ta kannatanu kõrvaldamise korral sularahale

juurdepääsu. Lisaks oli süüdistatava varaline seisund 2024. aasta alguse poole väga kehv. Ta

kaotas töö ja tal oli tarvis raha söögi ostmiseks ja kasulapsele sõidurahaks. Süüdistataval tuli

laenu küsida kannatanult. Tal oli võlgnevusi ligi 43 000 euro ulatuses. Kohus ei arvestanud

süüdistatava olukorraga. Süüdistataval ei olnud võimalik kannatanule laenu tagastada.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatav on pikalt tarvitanud narkootikume. Varasema

tapmise pani ta toime narkootikumide sõltlasena. Pärast pikaajalise vangistuse kandmist jätkas ta

narkootikumide tarvitamist. Tema sissetulekud pole aga olnud piisavad ega püsivad, et

narkootikumide tarvitamist võimaldada. Süüdistataval ei saanud kannatanu ründamiseks olla

muud motiivi kui varalise kasu saamine. Kohus ei võtnud arvesse ka modus operandi argumenti.

Süüdistatavat karistati 2000. aastal röövmõrva eest kahe inimese suhtes. Hõivamaks vara, lõi ta

üht naist tabureti ja rusikatega pähe, mille tagajärjel naine suri. Samuti ründas ta raha äravõtmise

eesmärgil teist naist, lüües teda 11 korda noa ja rusikatega pähe ja näkku, ent kannatanu jäi ellu.

Praegugi kasutas süüdistatav abivahendit – haamrit – ja lõi sellega kannatanule korduvalt pähe ja

näkku.

6(16)

23. Karistus peab olema raskem. Süüdistatava süü on keskmisest suurem. Ta tegutses kavatsetult ja

täitis kaks mõrvakoosseisu tunnust (KarS § 114 lg 1 p-d 4 ja 5). Süüdistatav planeeris eaka

kannatanu tapmist, kasutas selleks haamrit ja otsustas selle toime panna sellise inimese suhtes,

kes teda heast tahtest aitas. Kannatanu vigastused olid rasked. Süüdistatava kahetsus pole siiras.

Ta süüdistab kannatanut ja soovis väidetavalt pärast tegu helistada kannatanule, et vabandust

paluda. Telefonikõnesid ei teinud ta vabandamise eesmärgil, vaid selleks, et kontrollida, kas

kannatanu jäi ellu. Hiljem ei üritanud ta enam kannatanuga suhelda. Kohus ei arvestanud ka

eripreventiivsete eesmärkidega. Süüdistatava varasem käitumine ja uute kuritegude pidev

toimepanek osutab sellele, et teisiti kui pikaajalise vangistusega pole võimalik uusi kuritegusid

ära hoida.

(b) Kaitsja apellatsioon

24. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist

KarS § 121 lg 1 järgi. Kaitsja väited on kokkuvõtlikult järgmised.

25. Kohtule esitati kannatanu telefoni kõnelogist tehtud kuvatõmmised. Sealt nähtub sõnumite

saatmise ja kõnede toimumise aeg, kuid mitte sõnumite sisu. Kannatanu ja süüdistatava ütlused

on sõnumite sisu puudutavas osas vastuolus. Kohus pidas usutavamaks kannatanu ütlusi, aga ei

selgitanud, miks ta seda leiab. Kannatanu saatis ise aktiivselt süüdistatavale sõnumeid ja helistas

talle. Kui süüdistatav tegi kannatanu juures 9. jaanuaril 2024 töid, siis vastamata on jäänud

küsimus, miks oli kannatanul tarvis samal päeval süüdistatavale kaks korda helistada. Ümber

pole lükatud süüdistatava väidet, et pärast akende remonditöid suhtles ta kannatanuga ka

maamaja remonditööde tegemise pärast. Kohtuotsus on rajatud kannatanu ütlustele. Nende

ütluste paikapidavust pole aga võimalik millegagi kontrollida.

26. Kannatanu ütlused on kaheldavad ka laenu andmise asjaolude osas. Ta ei avaldanud enda tütrele

laenusummat ega seda, millistel asjaoludel ta laenu andis. Sellist teavet ei andnud ta ka

politseiametnikule. Pole usutav, et kannatanu andis enda jaoks võõrale inimesele lihtsalt niisama

raha ning tegi seda muu hulgas öisel ajal ja korteriukse vahelt. Usutav ei ole seegi, et kannatanu

jäi uskuma seda, kuidas süüdistatav palus temalt raha politseile altkäemaksu maksmiseks.

Kannatanu väitel kirjutas ta kalendrisse, kui palju raha laenas, aga ta ei esitanud seda

menetlejale. Kannatanu ei pruukinud anda laenu, vaid raha andmine võis olla hoopis kinge.

27. Nõustuda ei saa kohtuga ka löögivahendit puudutavas osas. Kannatanu ütlused on vastuolulised,

millises asendis ta löögi hetkel oli. Kannatanu ei näinud, kust löögiks kasutatud ese võeti. Tema

sõnul on tal ka endal kodus selline haamer, millega löödi. Kohtueelses menetluses ei tehtud

sündmuskoha vaatlust, kuigi menetlejal tulnuks seda teha. Pole teavet, kas kannatanu korteris

või selle juures oli mingeid esemeid. Kannatanu ja tema naabri ütlused ei tõenda, et koridoris

polnud midagi. Sündmuskoha vaatlusprotokoll ei vasta tegelikkusele. Menetleja pidanuks

tegema fotod.

28. Süüdistatava ütlused kannatanu solvangu kohta on uskumisväärsed. Süüdistatav selgitas, et tal

oli vihahoog ja kui ta oli majast lahkunud, mõistis ta, mida oli teinud. Seejärel helistas ta kohe

kannatanule. Kuna telefon andis kinnist tooni, siis see rahustas süüdistatava maha, kuna näitas,

et vigastused polnud eluohtlikud.

29. Süüdistataval ei olnud tahtlust kannatanut tappa. Tema käitumine tuleb kvalifitseerida KarS §

121 lg 2 p 1 järgi.

7(16)

30. Karistust mõistes on vaja arvestada süüdistatava raske perekondliku olukorraga. Lisaks võttis ta

süü omaks ja väljendas kahetsust. Raskendavaid asjaolusid pole. Kannatanu oli alles äsja saanud

vanaduspensioniealiseks ja teda ei saa pidada kõrgeealiseks KarS § 58 p 3 tähenduses.

(c) Süüdistatava apellatsioon

31. Süüdistatav taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja enda süüditunnistamist KarS § 121 lg 2 p 3

järgi ning kergemat karistust. Ta väidab, et tal puudus tahtlus kannatanu tappa, samuti ei olnud

tal omakasu motiivi. Kohtuotsusest jääb ebaselgeks, miks ei ole tõendatud, et kannatanu hakkas

süüdistatavat korteris solvama. Kannatanu vigastused polnud eluohtlikud. Kannatanu sõnas, et

tal on ka endal sarnane haamer nagu see, millega süüdistatav teda väidetavalt ründas. Seega on

usutav, et süüdistatav võttiski vihahoos kannatanu haamri. Küll aga pole usutav, et eakam ja

kehvema silmanägemisega kannatanu oskas kirjeldada hämaras korteris süüdistatava haamrit.

Kui süüdistatav tahtnuks kannatanut tappa, oleks ta jätkanud peksmist, aga ei teinud seda. Ta lõi

ainult kolm korda.

Menetlusse võtmine

32. Tartu Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2025. a määrusega võeti apellatsioonid menetlusse ja

pooltele anti tähtaeg kuni 28. veebruarini 2025 seisukohtade ning taanduste ja taotluste

esitamiseks.

Kaebuse täiendus

33. Ringkonnakohtule laekus 28. veebruaril 2025 süüdistatava kiri, mis on pealkirjastatud kui

apellatsiooni täiendus. Ta vastab prokuratuuri apellatsioonile ja palub ka end süüdi tunnistada

KarS § 121 lg 2 p-de 1 või 3 järgi ning leebemat karistust ja üldkasuliku töö tegemise võimalust.

Kirjale on lisatud süüdistatava lähedaste väidetavad terviseseisundit kajastavad dokumendid ja

vahepeal sotsiaalprogrammi läbimist kinnitav tõend. Süüdistatav kirjutab, et ta helistas tõesti

kannatanule ja uuris, kas ta on üksinda kodus, aga seda seetõttu, et olla kindel, kas kannatanu

ikka soovib teda näha. Süüdistatav teadis, et kannatanu elab üksinda, seega polnud tarvis küsida

üle, kas ta on üksi. Kannatanu maksis talle varem raha korteri elutoas. Süüdistatav ei teadnud

kannatanu korteris olevast rahast. Kannatanu ei rääkinud talle enda rahaasjadest. Uurijad

õpetasid kannatanut, mida tuleb öelda. Kannatanu mõtles välja süüdistatavale laenatud

rahasumma. Tegelik laenusumma on 75 eurot. Süüdistatav palub ka arvesse võtta karistust

kergendava asjaoluna tema lähedaste terviseprobleeme, kes teda vajavad. Samuti on süüdistatav

läbinud vahepeal sotsiaalprogrammi ja kohtub psühholoogiga.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Sissejuhatus

34. Kolleegium nõustub suuresti maakohtu otsuses toodud tõendite analüüsiga. See on põhjalik ja

kõrvutatud on nii süüdistuse kasuks kui ka selle kahjuks kõnelevaid tõendeid ning kohtu

kujundatud seisukohad on enamjaolt selged, asjakohased ja nõustumisväärsed. Vaidlustatud

otsusest nähtub veenvalt, millistele konkreetsetele tõenditele, nende põhjal tuvastatuks loetud

asjaoludele ja kohtu esitatud kaalutlustele tuginedes on usutav just kannatanu räägitu. Seetõttu ei

pea kolleegium vajalikuks korrata kogu maakohtu tõendite käsitlust, vaid piirdub kohtuga

nõustudes enamikel juhtudel viitega vaidlustatud otsusele, kus on korrektselt osutatud tõenditele

kohtutoimiku lehekülje täpsusega. Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga prokuratuuri

apellatsiooni piires süüdistatava tahtlust ja talle mõistetavat karistust puudutavate

8(16)

seisukohtadega. Kolleegium lahendab apellatsioonid kõigepealt süüküsimuse, sealhulgas

tahtluse ja motiivi (a), ning seejärel karistuse osas (b). Lõpetuseks võtab kolleegium kokku

apellatsioonimenetluse tulemuse (c).

35. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks võtta vastu tõendeid, mille süüdistatav lisas apellatsiooni

täiendusena pealkirjastatud kirjale. Need on esitatud pärast apellatsiooni esitamise tähtaega.

Kuigi süüdistatav saatis kirja pärast apellatsioonide menetlusse võtmist ringkonnakohtu antud

tähtaja jooksul kirjalike seisukohtade, taanduste ja taotluste esitamiseks, tulnuks tema lähedaste

väidetavad terviseseisundit kajastavad dokumendid esitada hiljemalt apellatsioonis. Samas on ka

apellatsioonis võimalik tugineda maakohtus uurimata tõenditele KrMS § 321 lg 6 järgi üksnes

erandjuhtudel, kui tõend esitati maakohtule, kuid kohus ei võtnud seda vastu, või kui tõendit ei

saanud maakohtus esitada apellandist mitteoleneval mõjuval põhjusel. Süüdistatava kirjast ei

nähtu põhjendust, miks ta ei esitanud tõendeid varem. Kolleegium ei võta vastu ka 2025. aasta

jaanuarist kuni veebruarini vanglas sotsiaalprogrammi läbimist kinnitavat tunnistust, kuna see ei

puuduta vahetult apellatsioonides toodud väiteid ja sellel pole kriminaalasja lahendamise

seisukohalt tähtsust KrMS § 2861 lg 1 mõistes.

(a) Süüküsimus

Tõendatuks loetavad faktilised asjaolud

36. Kolleegium peab kannatanu ütlusi usaldusväärseks. Kordamata samaväärses mahus vaidlustatud

otsuses antud üksikasjalikku hinnangut tõenditele, märgib kolleegium, et kannatanu kohtus

antud ütlused olid paljuski ühetaolised, detailsed ja usutavad ega kergitanud esile kahtlust, et ta

võis midagi välja mõelda (vt II kd, tl 21 jj ja maakohtu otsuse lk 4 jj). See puudutab nii

süüdistatava kallaletungi 15. märtsil 2024 kui ka talle 2024. aasta alguse poole korduvalt raha

laenamist.

37. Kannatanu rääkis sellest, kuidas ta tutvus süüdistatavaga 2024. aasta alguses, paludes viimasel

teha remonditöid enda korteris ja hakkas süüdistatavale ühel hetkel raha laenama kuni mitmesaja

euro kaupa. Kannatanu laenas raha muu hulgas põhjusel, et süüdistatav saaks süüa osta, kuna tal

oli süüdistatavast kahju. Ehkki süüdistatav lubas väidetavalt raha tagasi maksta, ei teinud ta

seda. Enne süüdistuses kirjeldatud sündmust puutusid kannatanu ja süüdistatav viimati kokku 6.

veebruaril 2024 ning 15. veebruaril 2024 saatis kannatanu süüdistatavale sõnumi selle kohta,

kuhu ja millal raha tagasi maksta (vt kokkuvõtvalt maakohtu otsuse lk 4, p 10). Seevastu

süüdistatav eitas pea täielikult kannatanult raha saamist. Tema sõnul sai ta vaid 100 eurot

kannatanu korteri remonditöö eest ja ühe korra 75 eurot, mille kannatanu kandis

pangaülekandega süüdistatava abikaasale I.B. le. SEB pangakonto väljavõte tõendab, et

kannatanu kandis 26. jaanuaril 2024 süüdistatava abikaasale 75 eurot selgitusega „toiduks raha“

(vt ka maakohtu otsuse lk 5, p 12). Selle 75 euro laenamisest ja ülekandest süüdistatava

abikaasale rääkis ka kannatanu (vt maakohtu otsuse lk 4, p 10). Kannatanu tütre T.T. väitel ütles

kannatanu talle, kuidas ta laenas süüdistatavale kusagil 1000 eurot (maakohtu otsuse lk 5, p 14).

Seda, et tõele vastab just kannatanu räägitu, kinnitab ka tema tütre tehtud telefonikõne

Häirekeskusele 15. märtsil 2024 kell 23.48, kus ta sõnab muu hulgas, mida ta oli alles äsja

kannatanult kuulnud: „[T]a ütles, et keegi lõi teda haamriga, et keegi inimene, kes talle raha

võlgu oli. Et tal pidi kuskilt näost, ninasse või kuskile ta lõi nii, et tal pidi verd jooksma [--] Ta

jah tundis seda inimest. Ta ütles niiviisi, et keegi, kes oli talle raha võlgu, oli lubanud raha ära

tuua. Ja siis kui ta ukse lahti tegi, siis oli teda haamriga löönud“ (I kd, tl 14). Asjaolu, et

süüdistatav laenas teistelt raha ja tema teada korra ka kannatanult, tõendavad I.B. ütlused

(maakohtu otsuse lk 5, p 12).

9(16)

38. Toodu põhjal on alusetud kaitseväited, et pole teada, millise sisuga sõnumeid kannatanu

süüdistatavale saatis, ning kannatanu võis raha hoopis kinkida, mitte laenata. Nii kannatanu

ütlustest kui ka neid kinnitavatest teistest tõenditest nähtub üheselt, et kannatanu laenas

süüdistatavale korduvalt raha ja ootas selle tagasimaksmist ning saatis seejuures talle

kontonumbri, kuhu ta palus võimalusel ülekande teha (vt nt maakohtu otsuse lk 5). Isegi

süüdistatava enda sõnul helistas ta 15. märtsil 2024 kannatanule ja läks tema juurde just selleks,

et rääkida raha tagasimaksmisest (vt maakohtu otsuse lk 7 ja 8, p-d 22 ja 26). Ainuüksi see läheb

vastuollu sellega, et kannatanu võis süüdistatavale raha anda ilma soovita seda tagasi saada.

Kõnealusele kaitseargumendile on ka maakohus ammendavalt vastanud (maakohtu otsuse lk 6,

p-d 16 ja 17).

39. Kaitsja märgib apellatsioonis sedagi, et kannatanu ei avaldanud enda tütrele ega sündmuspaika

saabunud politseile laenusummat ega laenu andmise asjaolusid. Kolleegium osutab sellele

vastates, et kannatanu tütre sõnul selgus kannatanu öeldust, et ta andis süüdistatavale laenuks

umbes 1000 eurot (vt käesoleva otsuse p 37). See kinnitab kannatanu ütlusi, et ta andis

süüdistatavale laenu oluliselt rohkem kui pelgalt süüdistatava väidetud 75 eurot. Isegi kui

kannatanu ei rääkinud enda tütrele ega politseiametnikule täpsemalt, miks ja kui palju ta

süüdistatavale laenu andis, ei muuda see kannatanu üksikasjalikke ütlusi laenu andmise kohta

iseenesest ebausaldusväärseks. Neid ütlusi ei kõiguta ka kannatanu enda toodud põhjused, millal

ja miks ta väidetavalt laenu andis. Kannatanu on usutavalt selgitanud, et andis süüdistatavale

laenu eeskätt söögi jaoks, aga tegi seda alguses ka seepärast, et viimane vajas raha, kuna

süüdistatava tööandja ei tasunud talle väidetavalt õigel ajal. Kuna süüdistatav ja kannatanu

hakkasid tihedamalt suhtlema ning süüdistatav käis korduvalt kannatanu korteris, ei saa pidada

ebausutavaks seda, et kannatanu võis anda süüdistatavale erinevatel põhjustel raha ja oli seda

valmis tegema ka enda korteris või korteriukse pealt. Seda enam, et nii süüdistatava kui ka

kannatanu ütlustest nähtub, kuidas süüdistatav helistas kannatanule 15. märtsi 2024. aasta

hilisõhtul ja läks mõlema nõusolekul kannatanu juurde, kes avas talle ukse (vt nt maakohtu

otsuse lk 6–7, p-d 20–24). Kaitsja väide, et kannatanu ei esitanud menetlejale kalendrit, kuhu ta

väidetavalt kirjutas, kui palju ta raha laenas, ei lükka ümber seda tõendusteavet, mis räägib

korduvast laenu andmisest.

40. Eeskätt kannatanu usaldusväärsete ütlustega saab lugeda tõendatuks ka 15. märtsil 2024

toimunu. Ta kõneles sellest, kuidas süüdistatav helistas talle sel kuupäeval ja lubas laenatud raha

tuua ning uuris kaks korda, kas kannatanu on ikka üksi kodus. Süüdistatava telefonikõne

kannatanule tõendab kannatanu telefoni kõnelogist tehtud kuvatõmmis. (Vt kokkuvõtvalt

maakohtu otsuse lk 6–7, p-d 20, 21 ja 23). Süüdistatava enda väidetus tuvastas maakohus aga

ebakõla: kohtueelses menetluses ütles ta, et helistas kannatanule ja soovis kohtuda, ent kohtus

sõnas, et telefonikõne ajal kutsus kannatanu teda ise enda juurde (vt maakohtu otsuse lk 7, p 21).

Ringkonnakohtule saadetud kaebuse täienduses sõnab süüdistatav, et ta uuris kannatanult üksi

kodus olemise kohta vaid seetõttu, et olla kindel, kas viimane ikka soovib teda näha. Kolleegium

ei pea seda usutavaks. Kannatanu rääkis üksikasjadele osutades, et pea kohe, kui kannatanu oli

süüdistatavale korteriukse avanud, võttis viimane põuest haamri ja lõi sellega kannatanule kaks

korda pähe, mispeale kannatanu kukkus. Kolmas löök tabas teda näkku. Sellepeale pani

kannatanu käe ette ja süüdistatav üritas veel üht lööki teha, mille peale kukkus tal haamer käest.

Kannatanu hakkas appi karjuma, mistõttu võttis süüdistatav haamri ja põgenes. Kannatanu

helistas siis enda tütrele, kelle väitel rääkis kannatanu talle, et teda lõi haamriga pähe ja näkku

keegi, keda ta usaldas ja kes lubas tulla laenatud raha tagasi maksma. Tütar helistas

Häirekeskusesse ja rääkis selle edasi (vt ka käesoleva otsuse p 37). Sisuliselt sama ütles

kannatanu hiljem kohale saabunud politseile. (Vt nt maakohtu otsuse lk 7–8, 9 ja 12, p-d 24, 28,

34 ja 44.) Kannatanu ega ükski nendest, kellega ta vahetult pärast juhtunut suhtles, ei rääkinud

10(16)

kannatanu ja süüdistatava omavahelisest tülist vms. Midagi sellist ei kuulnud ka kannatanu

naaber M.T. , kes kuulis samas kannatanu karjatust (maakohtu otsuse lk 9, p 34). Kannatanul

tuvastati tema ütlustega haakuvad vigastused, sealhulgas koljuvõlvimurd, pea- ja näohaavad

ning vigastused kätel (maakohtu otsuse lk 10, p 35).

41. Süüdistatava sõnul avas kannatanu talle ukse, mispeale hakkas süüdistatav rääkima, et tal pole

võimalik maksta. Seejärel kannatanu väidetavalt solvas teda ning süüdistatav astus sammu tagasi

korterist välja ja võttis koridoris elektrikilbi all olnud torujupi, millega lõi kannatanut paar

korda. (Vt II kd, tl 60 ning maakohtu otsuse lk 9, p-d 33 ja 34.) Kolleegium nõustub

maakohtuga, et seda versiooni ei saa pidada usutavaks. Erinevalt kannatanu ütlustest on

süüdistatava öeldus kohati olulisi ebakõlasid ja seda ei toeta teised tõendid. Lisaks sellele, et

ükski teine tõend ei osuta süüdistatava kallaletungile eelnenud võimalikule konfliktile

kannatanuga (vt käesoleva otsuse eelmine punkt), peab kolleegium vähetõenäoliseks, et

süüdistataval tekkis kannatanu öeldu tõttu vihahoog ja ta läks seepeale korterist välja haarama

vahendit kannatanu löömiseks. Süüdistatava apellatsioonis on märgitud, et kannatanu rääkis tal

endal väidetavalt olnud haamrist ja süüdistatav võis haarata hoopis kannatanule kuuluva haamri

ning sellega rünnata. Kolleegium leiab, et see ei sea kahtluse alla kannatanu ütlusi, vaid näitab

pigem süüdistatava versiooni ebajärjepidevust. Süüdistatav eitas maakohtus kannatanu löömist

haamriga ja sõnas, et löögivahendiks oli korterist väljas koridoris olnud torujupp (vt maakohtu

otsuse lk 13, p 45). Apellatsioonis räägib ta aga haamriga löömisest. Kohtueelses menetluses

kõneles süüdistatav samuti haamri kasutamisest kannatanu löömisel. Kui süüdistatav pidi

maakohtus ütlusi andes selgitama vastuolu enda varem öelduga, siis ta sõnas, et pole kohtueelses

menetluses midagi sellist öelnud (vt maakohtu otsuse lk 13, p 45). Lisaks osutab kolleegium

sellele, et kannatanu eitas seda, nagu oleks tal korteris või koridoris vedelenud tööriistu, vaid ta

ütles, et tal on tööriistad olnud alati kindlas kohas korteri tualettruumis, kust neid ei saa lihtsasti

kätte ja mille asukohta süüdistatav ei teadnud (vt II kd, tl 24). Kannatanu naaber M.T. eitas

samuti koridoris tööriistade olemasolu (II kd, tl 42). Toodu kahandab märgatavalt süüdistatava

kohtus antud ütluste usutavust ja süvendab veendumust kannatanu ütluste usaldusväärsuse

kohta.

42. Nii nagu maakohus ei pea ka kolleegium määravaks kannatanu räägitus täheldatavat ebatäpsust,

millises asendis oli ta siis, kui süüdistatav teda lööma hakkas. Kohus tuvastas, et kannatanu ütles

sündmuse järel kiirabile, et süüdistatav ründas teda korteris selja tagant, mille peale pööras

kannatanu end tema poole ümber. Kohtus rääkis kannatanu seda, kuidas ta oli süüdistatava poole

korra seljaga ning pööras end süüdistatava öeldu peale ümber, misjärel võttis süüdistatav põuest

haamri ja lõi teda (vt nt maakohtu otsuse lk 10 ja 11, p 36). Maakohus põhjendas veenvalt, miks

pole see ebakõla oluline ega kõiguta kannatanu kohtus antud ütluste usaldusväärsust (vt

maakohtu otsuse lk 12, p 43). Võttes arvesse, millises seisundis oli kannatanu pärast juhtunut ja

kuidas see talle mõjus (vt nt maakohtu otsuse lk 8, p 28), on usutav, et ta ei pruukinud lõpuni

täpselt anda edasi seda, kuidas rünne toimus. Seetõttu võib öelda, et kannatanu ütlustes

ilmnenud ebatäpsus on selgitatav ega pane süüdistuse versioonis kahtlema.

43. Kaitsja kritiseerib sündmuskoha vaatlusprotokolli (I kd, tl 29 jj), leides, et see ei vasta

tegelikkusele ja menetleja pidanuks tegema sündmuskohast fotod. Maakohus märkis õigesti, et

selliste fotode puudumine ei muuda seda tõendit aprioorselt lubamatuks. Menetleja kasutas

augustis 2023 tehtud ekraanitõmmiseid Google Street View rakendusest, mis olid mõeldud

selleks, et näitlikustada, kust menetleja otsis 21. märtsil 2024 väidetavat löögivahendit

(maakohtu otsuse lk 12, p 40). Sündmuskoha vaatlusprotokollist ei nähtu midagi sellist, mis

välistaks sellele süüküsimuse lahendamisel tuginemise. Samas ei saa seda protokolli pidada ka

kaalukaks tõendiks. Vaidlustatud otsuses on märgitud, et sündmuskoha vaatlusel ei leitud

11(16)

väidetavalt kannatanu löömiseks kasutatud eset, mille D. Bulõssov viskas enda sõnul pärast

kannatanu juurest lahkumist maja ette (maakohtu otsuse lk 11, p 40). Ehkki kõnealuses

protokollis kajastatu ei toeta süüdistatava räägitut, pole see protokoll samal ajal ka oluline tõend

süü kindlakstegemisel.

44. Kolleegium märgib aga seda, et maakohus tugines süüdistatava süü tuvastamisel muu hulgas

Tele2 kõneeristuste väljavõttele (vt maakohtu otsuse lk 4, p 9 ning lk 6, p-d 15 ja 17). See on

lubamatu tõend, sest sideandmete selline kasutamine pole praegu võimalik. Elektroonilise side

seaduse (ESS) § 1111 lg-d 1 ja 4 kohustavad sideettevõtjat säilitama ühe aasta jooksul

elektroonilise side toimumisega seotud andmeid. Riigikohus on leidnud, et ESS § 1111 ja

seetõttu ka KrMS § 901 lg 2 pole Euroopa Liidu õigusega kooskõlas. Sideandmete säilitamine ja

nende kasutamine kriminaalmenetluses on välistatud seni, kuni nende kogumise kohustust loov

regulatsioon viiakse kooskõlla Euroopa Liidu õigusega (sh Euroopa Kohtu seisukohtadega).

Juurdepääsu võib lubada üksnes sellistele andmetele, mis on kogutud ja säilitatud kooskõlas

eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiiviga 2002/58/EÜ. (Vt RKKK

18.06.2021, 1-16-6179/111, p 105.) Kuigi seadusandja muutis 2021. aasta lõpus KrMS § 901

sõnastust, ei ole sideandmete säilitamist sätestavat ESS §-i 1111 praeguseni Euroopa Liidu

õigusega kooskõlla viidud. Vaatamata sellele, et prokuratuur ei saa enam ise KrMS § 901 alusel

sideandmeid välja küsida, näeb ES § 1111 jätkuvalt ette sideandmete piiramatu kogumise. Kuna

ESS § 1111 seab sideettevõtjatele ikka kohustuse sideandmeid üldiselt ja vahet tegemata

säilitada, on see vastuolus direktiivi 2002/58/EÜ art 15 lg-ga 1. (Sama on leitud Tartu

Ringkonnakohtu 13. mai 2024. a määruses kohtuasjas nr 1-24-1694, lk 7–8, p-d 33–37.)

Seepärast pole menetletavas asjas võimalik Tele2 kõneeristuste väljavõttele tugineda, mistõttu

muudab kolleegium seda puudutavas osas KrMS § 339 lg 1 p 3 alusel vaidlustatud otsuse

põhiosa. See ei mõjuta aga hinnangut süüdistatava süüdiolekule, sest teiste süüstavate tõendite

kogum ei jäta selles kahtlust. Samuti on lisaks kõnealustele väljavõtetele tehtud ka näiteks

kuvatõmmised kannatanu telefoni kõnelogist, mis tõendavad osalt samu asjaolusid nagu

väljavõttedki (vt nt maakohtu otsuse lk 4, p 9, lk 6, p 15 ja lk 7, p 21).

Tapmistahtlus ja omakasu motiiv

45. Kolleegium leiab prokuratuuriga nõustudes, et süüdistatav tegutses kavatsetult KarS § 16 lg 2

mõistes. Ta seadis eesmärgiks kannatanu tapmise ja vähemalt pidas seda võimalikuks. Võttes

aluseks kohtute tõendatuks loetud faktilised asjaolud, osutab süüdistatava käitumine selgelt

sellele, et ta planeeris kannatanu tappa juba enne viimase juurde minekut. Süüdistatav veendus,

et eakas kannatanu viibib õhtusel ajal üksi kodus, valetas soovi kohta viia talle raha ning lõi

sellega ettekäände pahaaimamatu kannatanu korterisse sisenemiseks. Kolleegium loeb

tõendatuks sellegi, et süüdistatav võttis kannatanu juurde kaasa haamri, mille peitis põue. Seda

kasutas ta peaaegu kohe kannatanu korterisse sisenedes, ilma et sellele eelnenuks näiteks

konflikti tema ja kannatanu vahel. Süüdistatav lõi kõigepealt kahe küllaltki jõulise löögiga

kannatanule lagipähe, mille tõttu tekkis viimasel koljuvõlviluu murd. Seejärel lõi süüdistatav

kannatanut haamriga näkku ja üritas teda veel korra lüüa, kuid siis pani kannatanu käe ette.

Sellele järgnenud löögiga pillas ta haamri ja põgenes kannatanu appi karjumise peale, võttes

enne seda kaasa ka haamri. Nende asjaolude põhjal saab öelda, et süüdistatav seadis eesmärgiks

haamriga kannatanule pähe löömise ja sellega tema surma põhjustamise ning pidas seda

vähemalt võimalikuks.

46. Lisaks ei osuta süüdistatava käitumine pärast tegu sellele, et tal siiski ei pruukinud olla soovi

kannatanut tappa. Süüdistatav lahkus just haamri pillamise ja kannatanu karjumise peale

sündmuskohalt. Kaitsja märgib apellatsioonis, et süüdistatav helistas pärast juhtunut kannatanule

ja kuna telefon andis kinnist tooni, rahustas see väidetavalt süüdistatava maha, sest osutas

12(16)

sellele, et kannatanu vigastused polnud eluohtlikud. Ka maakohus tuvastas, et süüdistatav

helistas kohe pärast sündmuskohalt lahkumist kaks korda kannatanule, ent viimane ei vastanud

kõnedele (maakohtu otsuse lk 17, p 63). Kolleegiumi hinnangul on usaldusväärselt tõendamata

kaitseväide selle kohta, millisel põhjusel helistas süüdistatav juhtunu järel kannatanule ja mida ta

vastamata jäänud kõnedest järeldas. Kuna sellele eelnenud süüdistatava käitumine kannatanu

korteris oli kantud selgelt kannatanu tapmise soovist, ei saa kaitseversiooni süüdistatava

hilisemate kõnede kohta usutavaks pidada. Süüdistatava enda sõnul tahtis ta kannatanule

helistades vabandust paluda (vt II kd, tl 60 pd), kuid seegi on väheusutav, arvestades seda, miks

otsustas süüdistatav kannatanu juurde minna ja mis seal juhtus. Pealegi ei proovinud süüdistatav

võtta kannatanuga rohkem ühendust (maakohtu otsuse lk 17, p 63). Isegi kui süüdistatav helistas

kannatanule selleks, et vabandust paluda, pole seegi määrav. Toimepanija tahtlus

kuriteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavate faktiliste asjaolude suhtes tuleb tuvastada

rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga (vt nt RKKK 09.11.2017, 1-15-10119/80, p 13).

Kolleegium loeb tuvastatuks, et kannatanule tema korteris kallaletungi ehk tapmisele suunatud

teo hetkel oli süüdistataval olemas tapmistahtlus. Hilisem võimalik kahetsus seda seisukohta ei

kõiguta.

47. Kolleegium jagab ka prokuratuuri seisukohta, et süüdistatav tegutses omakasu motiivil.

Riigikohus on leidnud, et sellise motiiviga on tegu muu hulgas juhul, kui toimepanija

tegutsemise ajendiks on võlast vabanemine. Pelgalt tõsiasjast, et toimepanija on võlgu, ei piisa

siiski järelduseks, et ta tegutses omakasu motiivil. (Vt RKKK 15.06.2009, 3-1-1-36-09, p 14.5.)

Praegu räägivad sellise motiivi olemasolu kasuks järgmised vaidlustatud otsusest ja

kohtutoimikust nähtuvad faktilised asjaolud. Süüdistataval olid jaanuaris 2024 tekkinud

märkimisväärsed toimetulekuraskused, kuna tal polnud enam kindlat töökohta. Kannatanu

laenas süüdistatavale küllaltki lühikese ajavahemiku vältel kokku 1495 eurot, mida süüdistatav

tagasi ei maksnud, ehkki oli seda lubanud. Kannatanu saatis 15. veebruaril 2024 süüdistatavale

sõnumiga kontonumbri ja andis talle mõista, et ootab raha tagastamist veebruari lõpuks.

Süüdistatav sellele ei vastanud. 15. märtsi 2024. aasta hilisõhtul helistas ta kannatanule ja soovis

väidetavalt tasuda võlgnevuse sularahas, kuna süüdistatav ei saanud seda enda sõnul muul moel

teha. Süüdistatav uuris paar korda, kas kannatanu on üksi kodus ja lubas tulla viimase korterisse.

Sellele kohtumisele võttis ta ettevalmistunult kaasa haamri ja lõi kannatanut peaaegu kohe

korterisse astudes kaks korda haamriga arvestatava jõuga otse lagipähe ilmse sooviga kannatanu

tappa, millele järgnes löök vastu kannatanu kätt. Viimaks pillas süüdistatav haamri ja kannatanu

hakkas karjuma, mille peale võttis süüdistatav haamri ja lahkus korterist. Süüdistataval polnud

kannatanuga selleks hetkeks juba mõnda aega ühtki muud põhjust suhelda või kokku saada kui

kannatanu ees tekkinud võla tasumine. (Vt nt maakohtu otsuse lk 4 –5, p 10 ja lk 7–8, p 24 ning

II kd, tl 23–24.) Sellest võib järeldada, et süüdistatava vähemalt üheks ajendiks kannatanut

kirjeldatud viisil tappa üritades oli suure tõenäosusega ja väljaspool mõistlikku kahtlust soov

vabaneda võlast. Kolleegium osutab ka asjaolule, et süüdistatav on varemgi tapnud või

proovinud tappa omakasu motiivil. Tartu Maakohtu 25. septembri 2000. a otsusega nr 1-161/99

tunnistati süüdistatav süüdi muu hulgas samal kuupäeval öisel ajal kahele naisele lühikese

ajavahemiku järel kallale tungimises ja korteritest nende naiste vara endale võtmises. Ühte neist

lõi ta tabureti ja rusikatega korduvalt pähe ning teist vähemalt 11 korda noa ja rusikatega pähe ja

näkku. Esimene kannatanutest suri, teine jäi aga ellu. Ehkki sellest ei saa teha järeldust, et

süüdistatav tungis ka nüüd just omakasu motiivil kannatanule kallale, on see siiski kõnekas ja

räägib kaudselt süüdistuse versiooni kasuks. Märgitud asjaolude kogumis loeb kolleegium

omakasu motiivi tuvastatuks.

48. Samas leiab kolleegium maakohtuga nõustudes, et tõendatuks ei saa lugeda süüdistatava soovi

saada juurdepääsu kannatanu korteris väidetavalt hoitud sularahale. Kuigi kannatanu andis

13(16)

süüdistatavale varem enda korteris sularaha, ei piisa sellest, järeldamaks, et süüdistatav soovis

15. märtsil 2024 kannatanu tappa just tema korterist sularaha saamiseks. Maakohus tuvastas, et

kannatanu andis ühel hetkel süüdistatavale teada, kuidas tal pole enam kodus sularaha, mida

süüdistatavale laenata (maakohtu otsuse lk 19, p 72). Seega sai süüdistatavale teatavaks, et

kannatanul ei ole enam sularaha, millega süüdistatavat toetada. Kuna ka miski muu ei osuta

võimalusele, et süüdistatava motiiviks oli kannatanu tapmise järel võtta tema korterist sularaha,

ei nõustu kolleegium prokuratuuriga sellise motiivi tõendatuses.

(b) Karistus

49. Kuna süüdistatav tuleb süüdi tunnistada KarS § 114 lg 1 p-de 4 ja 5 - § 25 lg 2 järgi ja ta pani

selle toime kavatsetult, mõistab kolleegium prokuratuuri apellatsiooni piiresse jäädes raskema

karistuse kui seda tehti vaidlustatud otsuses. Maakohus ei näinud võimalust kohaldada KarS §

25 lg-t 6 ja karistas süüdistatavat 8-aastase vangistusega. Ringkonnakohus peab põhjendatuks 13

aasta pikkust vangistust.

50. Nii karistuse liigi kui ka selle määra valik peab põhinema KarS § 56 lg 1 mõistes hinnangul

süüdistatava süü suurusele, samuti võimalusel mõjutada teda edaspidi kuritegudest hoiduma

(eripreventsioon) ja õiguskorra kaitsmise huvidel (üldpreventsioon). Karistuse mõistmisel

tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud.

Hinnates süü suurust, tuleb aluseks võtta kuriteo asjaolud, sealhulgas toime pandud tegu ja

tagajärg ning süüdistatava käitumise motiiv ja eesmärk. Eripreventiivne kaalutlus on hinnang

selle kohta, kuidas kõige tõhusamalt muuta süüdistatava hoiakuid ja hoida ära tema edasist

õigusvastast käitumist. Eripreventiivsed kaalutlused võivad väljenduda varasemas kuritegude

toimepanemises ja prognoosis süüdistatava edasise käitumise suhtes. Üldpreventsioon tingib

karistuse korrigeerimise juhul, kui seda nõuavad erandlikult õiguskorra kaitsmise huvid. (Vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegium 13.12.2019, 1-18-7276/80, p 26, 20.06.2022, 1-20-6745/88, p

62 ja 03.04.2023, 1-22-227/66, p 12.)

51. Kolleegium ei nõustu vaidlustatud otsusest nähtuva hinnanguga, et süüdistatava süü oli

keskmisest märgatavalt väiksem. Ta seadis eesmärgiks kannatanu tapmise. Süüdistatav planeeris

seda, veendudes, et kannatanu viibiks üksi kodus, ja valetades, et soovib kannatanule raha tuua,

kuigi ta ei kavatsenud seda tegelikkuses teha. See võimaldas pääseda pahaaimamatu kannatanu

korterisse, et talle seal kallale tungida. Samuti võttis süüdistatav kaasa haamri kannatanu

löömiseks ja viimase korterisse jõudes ründas teda sellega pea kohe. Süüdistatav lõi kõigepealt

kannatanut haamriga pähe sellise jõuga, et see tekitas koljuvõlvimurru. Seejärel lõi ta kannatanut

veel haamriga just peapiirkonda – nii pähe kui ka näkku. Seda juba siis, kui kannatanu oli pikali

kukkunud. Süüdistatava tehtu oli seda küünilisem, et ta ründas eakat naist, kes oli teda lihtsalt

heast tahtest toetanud. Võttes arvesse, et süüdistatav kasutas löömiseks haamrit ja tema löögid

olid suunatud näkku või pähe, kõneleb see keskmisele määrale vastavast teosüüst. Süü suurust

hinnates arvestab kolleegium sedagi, et kannatanu jäi ellu, ehkki süüdistatava kallaletung lõppes

vaid põhjusel, et talle ilmselt ootamatult hakkas kannatanu vastupanu osutama ja karjuma ning

süüdistatav pillas haamri.

52. Maakohus tuvastas aga õigesti karistust kergendava ja raskendava asjaolu (maakohtu otsuse lk

21, p-d 79 ja 80). Karistust kergendab KarS § 57 lg 1 p 3 järgi süüdistatava väljendatud

puhtsüdamlik kahetsus maakohtus (vt ka maakohtu otsuse lk 21, p 79). Prokuratuur vaidleb

sellele vastu, märkides, et süüdistatav süüstab kannatanut ja ta ei helistanud kannatanule pärast

juhtunut, et vabandust paluda, vaid kontrollimaks, kas viimane jäi ellu. Lisaks osutab prokurör

sellele, et süüdistatav ei üritanud hiljem kannatanuga ühendust võtta. Kolleegium möönab, et

süüdistatav on enda osa juhtunus pisendanud. Samuti on vähetõenäoline, et ta soovis pärast

14(16)

kannatanule kallaletungi temalt vabandust paluda. Sellegipoolest ei näita need asjaolud, et

maakohtu istungil avaldatud kahetsus oli tingimata ebasiiras. Süüdistatav tunnistas kannatanu

korduvat löömist mingi esemega (vt maakohtu otsuse lk 21, p 79). Kohtuistungi protokollist

nähtuvad süüdistatava järgmised sõnad: „Ma siiralt kahetsen oma käitumist, väga siiralt

kahetsen. See tegelikult ei pidanud nii lõppema ja mul on praegu väga raske“ (II kd, tl 88 pd).

Kuna maakohus veendus süüdistatavat vahetult nähes ja kuulates kahetsuse siiruses, ei näe

kolleegium põhjust asuda süüdistatava nendele sõnadele tuginedes teistsugusele seisukohale.

Karistust raskendab kuriteo toimepanemine kõrges eas inimese suhtes KarS § 58 p 3 mõistes,

kuna kannatanu oli kuriteo ajal 67-aastane ja seega RPKS § 7 lg-st 1 tulenevalt

vanaduspensioniealine. Kolleegium peab kohatuks kaitsja väidet, et kannatanu oli alles äsja

saanud vanaduspensioniealiseks ega olnud seetõttu veel kõrgeealine. Riigikohus on pidanud

kõrges vanuses inimeseks just vanaduspensioniealist (RKKK 05.11.2012, 3-1-1-93-12, p 9.2).

Ringkonnakohus ei näe veenvaid argumente ja kaitsja pole neid ka toonud, miks peaks asjaolust,

kui mitu aastat on kannatanu olnud vanaduspensioniealine, sõltuma see, kas ta on KarS § 58 p 3

järgi kõrges eas või mitte. Seda leides jääb kolleegium osutatud Riigikohtu seisukoha juurde.

53. Karistust mõistes arvestab kolleegium veel sellega, et süüdistatavat on korduvalt kriminaalkorras

karistatud (vt maakohtu otsuse lk 21–22, p 81). Tartu Maakohtu 25. septembri 2000. a otsusega

nr 1-161/99 tunnistati D. Bulõssov süüdi muu hulgas selle eest, et ta lõi samal kuupäeval öisel

ajal ühes korteris ühte naist tabureti ja rusikatega korduvalt pähe ning teises korteris vähemalt 11

korda noa ja rusikatega teist naist pähe ja näkku. Esimesel neist juhtumitest sai kannatanu

surma, kuid teisel jäi kannatanu ellu. Mõlemal korral tungis süüdistatav kannatanutele kallale

seepärast, et võtta korterist nende vara (sh sularaha). Ka pärast tema vabastamist pikaajalise

vangistuse kandmiselt 2017. aastal jätkas ta kuritegudega ja on vaatamata vahepealsetele

karistustele pannud uusi kuritegusid toime. Sealhulgas tunnistati süüdistatav süüdi Tartu

Maakohtu 28. veebruari 2019. a otsusega KarS § 424 lg 1 ja § 4231 järgi ning ta kandis

liitkaristuse lõpuni, kuid pärast seda, kui ta oli uuesti vangistuse kandmiselt vabanenud 1. aprillil

2021, pani ta varsti taas toime kuriteo. Süüdistatav tunnistati süüdi Tartu Maakohtu 22.

novembri 2023. a otsusega KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi. Selle otsusega määratud katseajal

toimus praegu menetletav juhtum.

54. Kaitsja palub apellatsioonis võtta arvesse süüdistatava rasket perekondlikku olukorda, millele

viimane tugineb ka ringkonnakohtule saadetud kaebuse täienduses. Kolleegium leiab, et see ei

mõjuta süüdistatavale mõistetavat karistust, arvestades nii mõrvakatse toimepanemise asjaolusid

kui ka tema varasemast karistatusest lähtuvat ohuprognoosi. Lisaks pole usaldusväärset teavet

selle kohta, et süüdistatav tungis kannatanule kallale raske isikliku olukorra mõjul KarS § 57 lg

1 p 4 tähenduses, mis kergendaks tema karistust.

(c) Apellatsioonimenetluse tulemus

55. Eelneva põhjal ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-dest 3 ja 4, § 338 p-st 3, § 339 lg-st 2 ning §

340 lg 4 p-st 1, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 18. detsembri 2024. a otsuse D.

Bulõssovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 lg 1 p 4 - § 25 lg 2 järgi ning talle

liitkaristuse mõistmises. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega tunnistab D.

Bulõssovi süüdi KarS § 114 lg 1 p-de 4 ja 5 - § 25 lg 2 järgi ning mõistab talle karistuseks 13

aastat vangistust. Seda karistust tuleb suurendada KarS § 65 lg 2 alusel Tartu Maakohtu 22.

novembri 2023. a otsusega kriminaalasjas nr 1-23-4945 mõistetud ja ära kandmata 4 kuu

pikkuse vangistuse võrra. Ringkonnakohus mõistab D. Bulõssovile liitkaristuseks 13 aastat ja 4

kuud vangistust. Lisaks muudab kolleegium maakohtu otsuse põhiosa Tele2 kõneeristuste

väljavõttega arvestamist ja mõrvakatse subjektiivse koosseisu tuvastamist puudutavas osas

käesoleva otsuse põhjendustega. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Prokuratuuri

15(16)

apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt. Dimitri Bulõssovi ja kaitsja apellatsioonid jäävad

rahuldamata.

56. Ringkonnakohtule ei laekunud taotlust apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)

16(16)