2-23-102802/34 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Anneli Alekand, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. aprill 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-102802

Tsiviilasi

Atfan OÜ hagi Ilmar Vähi vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Apellatsioonkaebuse hind

2990 eurot 68 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 31. jaanuari 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Atfan OÜ apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Atfan OÜ (registrikood 12021970),

lepingulised esindajad vandeadvokaat Kalle-Kaspar

Sepper, advokaat Silvia-Anna Gerontidi

Vastustaja (kostja): Ilmar Vähi (isikukood

XXXXXXXXXXX) riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaat Meelis Masso

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 31. jaanuari 2024 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Atfan OÜ kanda.

3. Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista Atfan

OÜ-lt riigi tuludesse apellatsioonimenetluse menetluskulu 329 eurot ja 4 senti.

Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kulude

hüvitamiseni tasuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

viivist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Atfan OÜ (hageja) esitas 18. jaanuaril 2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse Ilmar Vähilt 2595 euro 8 sendi saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu

kiirmenetluse ja andis nõude üle menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 28.

veebruaril 2023 Tartu Maakohtule hagi Ilmar Vähi (kostja) vastu laenu 2000 euro

tagastamiseks, kahju 682 euro 50 sendi hüvitamiseks ja viiviste saamiseks. Hageja palus

menetluskulud jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Allar Koik (laenuandja) ja kostja 3. oktoobril 2022

laenulepingu, mille kohaselt laenas laenuandja kostjale 2000 eurot. Kostja kohustus laenu

tagastama nelja võrdse 500 euro suuruse osamaksena sularahas. Laenuandja andis 2000 eurot

kostjale 3. oktoobril 2022 sularahas. Laenuandja loovutas nõude hagejale ning teavitas sellest

kostjat 19. detsembril 2022 nõudeavaldusega. Kostja oli 19. detsembriks 2022 viivituses

kolme järjestikkuse laenumakse tasumisega, mistõttu ütles hageja laenulepingu üles. Hageja

pöördus laenu sissenõudmiseks advokaadibüroosse, millega seoses tekkisid hagejale

õigusabikulud 682 eurot 50 senti.

Vastuseks kostja vastuväidetele leidis hageja, et Inbank AS-ga sõlmitud järelmaksulepingu

kohaselt oli sõiduki maksumus 6990 eurot ning sissemakse 1990 eurot. Kostja laenas

laenuandjalt 2000 eurot sissemakse tasumiseks. Kostja väide, et hageja soovis auto eest lisaks

esialgselt kokkulepitule 2000 eurot, ei vasta tõele. Kostja ei ole hagejale sõidukit tagastanud,

sest autovõtmed on endiselt kostja käes. Sularahas laenu andmine on tõendatud

laenulepinguga.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Kostja andis 3. oktoobril 2022 laenu kohta allkirja, kuid reaalselt ta laenu kätte ei saanud.

Samuti ei saanud ta laenuandjalt raha Inbank AS kaudu sõiduauto ostmiseks. Laenulepingus

ei ole märgitud, mil viisil laen üle antakse. Hageja ei tõendanud, et kostjale anti laen üle.

Põhinõude põhjendamatuse tõttu ei ole põhjendatud ka kahju hüvitamise nõue.

Kostja soovis osta hagejalt sõiduautot Opel Antara. Hageja ei nõustunud auto kostja nimele

registreerimisega, vaid vormistas kostja vastutavaks kasutajaks. Sõiduki omanikuks jäi

hageja. Kostja sai sõiduki valduse 6. oktoobril 2022. Sõiduki ostmiseks sõlmis kostja Inbank

AS-ga järelmaksulepingu nr XXXXXXXXXXXXX. Auto jääkmaksumuseks oli

järelmaksulepingus 5000 eurot, millele lisandus intress, lepingutasu ja haldustasu. Hiljem

soovis hageja kostjalt täiendavalt 2000 eurot. Kostja täiendava 2000 euro maksmisega ei

nõustunud. Seetõttu soovis kostja autost loobuda ning tagastas auto 2. novembril 2022

hagejale. Sellest ajast seisab auto hagejale kuuluval platsil. Kostja on pakkunud hagejale

mitmel korral auto võtmeid ja passi, kuid hageja on nendest keeldunud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 31. jaanuari 2024 otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis

maakohus hageja kanda. Kohus jättis vastu võtmata hageja 24. jaanuaril 2024 hilinenult

esitatud tõendid.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja esitanud kohtule ühtegi tõendit asjaolu kohta,

et hageja juhatuse liikmest laenuandja oleks andnud kostja kohustuse täitmiseks raha üle

hagejale. Hageja väidab, et nimetatud asjaolu tõendab Inbank AS laenuleping nr

XXXXXXXXXXXXX. Nimetatud laenulepingu p-st 3 nähtub, et kostja oli kohustatud

tasuma sissemakse järelmaksulepingu sõlmimisel müüjale tema tegevuskohas. Nimetatud

lepingust ei nähtu, et sissemakse oleks juba lepingu sõlmimise hetkeks tasutud, kas siis kostja

või kellegi kolmanda poolt. Laenulepingus sisalduv kinnitus raha laenamise kohta ei ole

samaväärne kinnitusega raha kättesaamise kohta. Seega ei ole hageja tõendanud asjaolu, et

laenuandja on laenusumma hagejale välja maksnud.

Hageja väited on vastuolulised. Hagiavalduses ja hilisemas seisukohas väitis hageja laenu

väljamaksmist sularahas ning kohtuistungil laenu väljamaksmist hagejale sõiduki

sissemaksena. Hageja ei ole väidet laenuandjalt laenu kostjale üleandmise kohta piisavalt

tõendanud.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus ebaõigesti, et hageja ei

tõendanud laenu andmist kostjale. Pooltel puudub vaidlus, et laenuleping sõlmiti. Laenu

väljamakse kostjale toimus selliselt, et laenuandja maksis kostja eest sissemaksu 1990 eurot

otse hagejale sularahas. Kostja eest 1990 euro ulatuses sissemaksu tasumist kinnitab ka

järelmaksulepingus sätestatud tingimus, mille alusel tuli lepingu sõlmimisel tasuda 1990

eurot. Kostja sõlmis järelmaksulepingu, seega on 1990 eurot tasutud. Sissemakse 1990 euro

saamist kinnitas ka hageja.

Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta maksis vastavalt järelmaksulepingule ise hagejale

1990 eurot. Kostja väitis üksnes, et ta ei ole laenuandjalt saanud laenu sularahas või

pangaülekandega. Hageja ei ole väitnud, et ta maksis laenu kostjale kätte.

Kohus oleks pidanud võtma hageja 24. jaanuaril 2024 esitatud tõendid vastu. Hageja esitas

24. jaanuari 2024 menetlusdokumendiga tõenditena hageja kassa sissetuleku orderi, hageja

müügikuulutuste väljavõtte ja Opel Antara müügikuulutuse.

Kohus rikkus tõendite vastuvõtmisest keeldumisel TsMS § 331 lg-t 1, mille kohaselt tuleb

tõendid vastu võtta, kui menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Hageja

põhistas tõendite hilisemat esitamist. Hageja põhjendas, et esitas uued tõendid, kuna kostja

väitis esmakordselt kohtuistungil, et ta ei ole laenu 2000 eurot laenuandjalt saanud ning seda,

et sõiduki „tegelik hind“ oli väiksem kui järelmaksulepingus märgitud hind.

Kohus rikkus eelmenetluses selgitamiskohustust, sest enne eelistungit ei olnud selge, millised

on kostja vastuväited hageja nõudele.

Kohus ei arvestanud rikkumise tulemusena tõendina esitatud hageja kassa sissetuleku orderit.

Nimetatud tõend tõendab selgelt, et laenuandja tasus laenulepingu sõlmimisega samal päeval

hagejale kostja eest 1990 eurot. Seetõttu on tegemist asjakohase tõendiga tõendamaks, et

laenuandja täitis vastavalt järelmaksulepingule kostja kohustuse.

Kohus jättis käsitlemata hageja alternatiivse nõude. Hageja tugines menetluses sellele, et

juhul, kui kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud laenulepingu eelduseid, on laenuandja ja

kostja vahel sõlmitud laenulepingu puhul alternatiivselt tegemist võlatunnistusega VÕS § 30

mõistes. Kohus ei ole hageja alternatiivset nõuet kohtuotsuses hinnanud.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning

menetluskulude hageja kanda jätmist.

Kostja leiab, et maakohus kohaldas tsiviilasja lahendamisel õigesti lihtmenetluse sätteid.

Maakohus põhjendas oma järeldust, mille järgi ei andnud laenuandja kostjale raha üle.

Maakohus tuvastas menetluses kogutud tõendite alusel, miks kostjal puudub kohustus

tagastada laenulepingus märgitu hagejale.

Kohus tagastas hagejale õigesti 24. jaanuaril 2024 hilinenult esitatud tõendid. Kohtule tuleb

tõendid esitada eelmenetluses kohtu määratud tähtaja jooksul. Hageja esitas tõendid pärast

määratud tähtaega.

Kohus ei rikkunud selgitamiskohustust. Hagejat esitas menetluses advokaat. Kohus ei pea

advokaadile selgitama vaidluse faktilist ja õiguslikku poolt ning tõendamiskoormist. Kohus ei

jätnud käsitlemata hageja alternatiivset nõuet. Hagiavalduse kohaselt ei ole hagejal

alternatiivseid nõudeid, seega puudus kohtul kohustus võtta alternatiivsete nõuete kohta

seisukoht.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

7. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kohustus tõendada laenuandja poolt raha

üleandmist kostjale on hagejal. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukoha ja hinnanguga

tõenditele, et hageja ei ole tõendanud, et laenuandja on andnud kostjale laenulepingu alusel

sularaha 2000 eurot. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus

vajalikuks neid kõiki korrata (TsMS § 654 lg 6).

8. Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel võtab

kohus aluseks: 1) esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks; 2) menetlusosaliste esitatud uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

nende esitamine on lubatud (TsMS § 652 lg 1).

Kui menetlusosaline leiab, et maakohus rikkus menetlusnorme ja see annab aluse esitada uusi

tõendeid või esitada maakohtule juba esitatud, kuid maakohtu poolt asja juurde mitte võetud

tõendid apellatsioonimenetluses, siis esitab menetlusosaline apellatsioonkaebuses või vastuses

põhistatud taotluse tõendite asja juurde võtmiseks ringkonnakohtus ( vt TsMS § 652 lg-d 3 ja

4).

Praegusel juhul esitas hageja apellatsioonkaebuses üksnes põhjendused, miks tema arvates

maakohus jättis valesti hageja esitatud tõendid asja juurde võtmata, kuid ei esitanud

ringkonnakohtule taotlust uute tõendite asja juurde võtmiseks. Seetõttu puudub

ringkonnakohtul alus kaaluda, kas hageja nimetatud tõendid on asjakohased.

9. Ringkonnakohus märgib, et maakohtus oli menetluse korraldus mõneti ebaselge, vaatamata

ka sellele, et maakohus vaatas asja läbi lihtmenetluses, kus on menetluse lihtsustused

lubatavad. Maakohus ei määranud pooltele ühtegi tähtaega seisukohtade ja tõendite

esitamiseks, kutsus pooled kohtuistungile (istungi protokolli järgi „eelistungile“) ja lükkas

istungil hageja esitatud tõendi tagasi, leides, et see on hilinemisega esitatud. Samas ei esitanud

kostja vastuväidet kohtu tegevusele. Maakohus küsis kohtuistungil, missuguste tõenditega

pooled oma väiteid tõendavad, missuguste tõendite asja materjalide juurde võtmist või

kogumist pooled taotlevad. Pooled nimetasid tõendid, mida nad olid menetluses esitanud ja

kohus võttis kõik esitatud tõendid asja juurde. Kohus andis istungil pooltele võimaluse oma

seisukohti selgitada või täiendada. Pooled ei avaldanud soovi uusi tõendeid esitada.

Lõpetuseks võttis kohus istungi kokku „näib, et pooled on saanud oma sisulised seisukohad ja

asjaolud ära selgitada ning asi on lahendamiseks valmis. Kas pooled on nõus, et kohus annab

pooltele tähtaja kompromissi esitamiseks ja määrab otsuse aja.“. Pooled olid kohtu

ettepanekuga nõus (dtl 144). Hageja ei kasutanud maakohtu menetluses oma õigusi, hagejat

esindas advokaat nii hagi esitamisel kui kohtuistungil, seega ei pidanud maakohus hagejale

selgitama menetlustoimingu tegemise või tegemata jätmise tagajärgi (TsMS § 347 lg 5).

Maakohus ei rikkunud menetlusnorme siis, kui luges hilinemisega esitatuks tõendid, mida

hageja esitas koos menetluskulude nimekirjaga enne kohtuotsuse tegemist.

10. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

10.1. Apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et hageja ei ole väitnud, et maksis laenu kostja

kätte, on vastuolus hageja varem esitatud väidetega. Hagiavalduse p-s 1.2. märkis hageja, et

andis kostjale 3. oktoobril 2022 laenu summas 2000 eurot sularahas (digitoimiku lehekülg

(dtl) 25). Hageja hilisemad väited, et laenuandja andis sularahas kostjale laenatud raha ise üle

hagejale, ei ole tõendatud. Laenuandja, kostja ja hageja kokkulepet, et kostja väidetava

kohustuse hageja ees täidab laenuandja, asjas esitatud ei ole. Asjaolu, et Inbank AS

järelmaksulepingu järgi tuli teenuslepingu sõlmimisel tasuda 1990 eurot, ei tõenda, et see

kohustus on täidetud või et selle täitis laenuandja kostjale laenatud raha arvel.

10.2. Hageja väide, et kostja tugines esmakordselt kohtuistungil sellele, et ta ei ole

laenuandjalt raha saanud ja auto hind oli väiksem kui järelmaksulepingus märgitud hind, ei

ole õige. Kostja vastuses vaidles kostja hagile vastu ja märkis, et ta ei ole laenulepingu alusel

raha saanud ja kostjal tuleb tõendada raha üleandmist kostjale. Samuti tugines kostja sellele,

et hageja soovis lisaks auto hinnale saada 2000 eurot ja kostja sellega ei nõustunud (dtl 53).

10.3. Ringkonnakohus leiab, et maakohus lähtus õigesti hageja nõude alusnormina

laenulepingu sätetest (VÕS § 396). Kostja väide, et maakohus oleks pidanud esitama

seisukoha ka kostja alternatiivse nõude aluse kohta, on iseenesest õige. Kuna hagi jäeti

laenulepingu sätete alusel rahuldamata, siis oleks maakohus pidanud põhjendama, kas hagi

kuuluks rahuldamisele võlatunnistuse sätete alusel. VÕS § 30 lg 1 kohaselt leping, millega

lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega

tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus.

Võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) või deklaratiivne (kausaalne). Asjas ei ole

esitatud asjaolusid ega väiteid, mis annaksid aluse laenulepingut tõlgendada konstitutiivse

võlatunnistusena. Tegemist saaks olla deklaratiivse võlatunnistusega ja kostja on tõendanud,

et tunnustatud võlakohustust ei ole, kuna raha ei ole liikunud ja tegemist oli rahatu

laenulepinguga. Seega ei kuuluks hagi rahuldamisele ka juhul, kui lugeda laenuleping

võlatunnistuseks.

14. Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud

poolte menetluskulud hageja kanda. Kostjat esindas apellatsiooni menetluses advokaat riigi

õigusabi korras, kes esitas menetluskulude nimekirja, mille järgi kulus tal

apellatsioonkaebusega tutvumisele ja vastuse koostamisele 90 minutit ja tasu suurus on

197,64 eurot. Lisaks kulus hageja esindajal kostja menetluskulude nimekirjaga tutvumisele ja

sellele vastuväite esitamisele 1 tund, kulu 131,76 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on

vajalike ja põhjendatud menetluskuludega TsMS § 175 lg 1 järgi. TsMS § 179 lg 1 sätestab, et

menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus

menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja

mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas

tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Kuna apellatsioonkaebus jäi rahuldamata, siis tuleb

hagejalt riigituludesse välja mõista apellatsioonimenetluses kostja esindaja õigusabikulud

329,4 eurot.

Ringkonnakohus selgitab, et hageja peab kohaselt peab hageja kohtulahendi kohaselt raha

riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul

(TsMS § 179 lg 5). TsMS § 179 lg 9 sätestab, et menetluskulude maksmise nõude tasumisega

viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)