3-25-407/34 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Määruse tegemise aeg ja koht

10. aprill 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-407

Haldusasi

Politsei-

ja

Piirivalveameti

taotlus

X. X

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Katri Bergmann

Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist

– X. X, riigi õigusabi korras määratud esindaja

vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Asja läbivaatamine

09.04.2025 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus ning anda luba

X. X

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluse

äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 10.08.2025 (kaasa arvatud).

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku § 265 lg 5, § 204 lg 1).

Avaldatavas kohtumääruses asendatakse puudutatud isiku nimi tähemärkidega.

ASJAOLUD

1. Senegali Vabariigi kodanik X. X (sünd. xx.xx.xxxx) saabus Eestisse 08.10.2023 Lätist,

kuhu ta sisenes ebaseaduslikult Valgevene kaudu. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas

isiku 08.10.2023 Tallinna Lennujaamas kinni, kui isik soovis jõuda Helsingi kaudu

Prantsusmaale ja esitas võltsitud Prantsusmaa kodaniku isikutunnistuse. Isik esitas rahvus-

vahelise kaitse taotluse ja tõi põhjendusena välja, et ta on homoseksuaal, kes soovis elu

päästmiseks saabuda Euroopasse.

2. PPA esitas 09.10.2023 Tallinna Halduskohtule välismaalasele rahvusvahelise kaitse

andmise seaduse (VRKS) § 362 lg 2 alusel taotluse X. X kinnipidamiseks ja kinnipida-

miskeskusesse paigutamiseks. Tallinna Halduskohus rahuldas 09.10.2023 määrusega asjas nr

3-23-2233 PPA taotluse ja andis loa isiku kinnipidamiseks kuni 09.12.2023. Tallinna Haldus-

kohus pikendas 01.12.2023 määrusega kinnipidamise tähtaega kuni 01.04.2024 ja 28.03.2024

määrusega kuni 28.07.2024. Tallinna Ringkonnakohus jättis 22.05.2024 määrusega isiku

3-25-407

määruskaebuse rahuldamata ja Riigikohus jättis 21.06.2024 määrusega isiku määruskaebuse

menetlusse võtmata.

3. PPA luges 06.03.2024 otsuses X. X rahvusvahelise kaitse taotluse selgelt põhjenda-

matuks ja lükkas selle tagasi. Samuti tehti talle koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja

kohaldati Schengeni alale sissesõidukeeldu 5 aastaks. Isik esitas PPA 06.03.2024 otsuse peale

Tallinna Halduskohtule kaebuse. Tallinna Halduskohus jättis 17.06.2024 otsusega asjas nr 3-

24-997 kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 13.12.2024 otsusega isiku

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Riigikohus jättis 11.02.2025 määrusega isiku kassatsioon-

kaebuse menetlusse võtmata.

4. PPA esitas 18.06.2024 Tallinna Halduskohtule väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu

seaduse (VSS) § 23 lg 1 alusel taotluse X. X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse

paigutamiseks. Tallinna Halduskohus rahuldas 19.06.2024 määrusega asjas nr 3-24-1827 PPA

taotluse ja andis loa isiku kinnipidamiseks kuni 19.08.2024. Tallinna Halduskohus pikendas

13.08.2024 määrusega kinnipidamise tähtaega kuni 13.12.2024 ja 09.12.2024 määrusega kuni

09.04.2025. Tallinna Ringkonnakohus jättis 02.10.2024 ja 14.01.2025 määrustega isiku

määruskaebused rahuldamata ning Riigikohus jättis 12.11.2024 ja 18.02.2025 määrusega

isiku määruskaebused menetlusse võtmata.

5. X. X esitas 18.02.2025 PPA-le korduva rahvusvahelise kaitse taotluse ja ta peeti samal

päeval VRKS-i alusel kinni. PPA esitas 18.02.2025 Tallinna Halduskohtule VRKS § 362 lg 2

alusel taotluse isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. Tallinna

Halduskohus rahuldas 19.02.2025 määrusega asjas nr 3-25-407 PPA taotluse ja andis loa isiku

kinnipidamiseks kuni 19.04.2025. Tallinna Ringkonnakohus jättis 13.03.2025 määrusega

isiku määruskaebuse rahuldamata. Isik esitas 28.03.2025 määruskaebuse Riigikohtule, kes ei

ole veel otsustanud selle menetlusse võtmise üle.

6. PPA esitas 08.04.2025 Tallinna Halduskohtule VRKS § 362 lg 5 alusel taotluse X. X

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks 4 kuu võrra Põhjendused:

6.1. Isiku jätkuv kinnipidamine kuni tema korduva rahvusvahelise kaitse menetluse lõpuni on

vajalik, kuna isiku suhtes on käimas aktiivne menetlus. Vabaduses viibides võib ta lahkuda

talle sobivasse liikmesriiki või asuda end Eesti-siseselt varjama. Isik soovib tugineda

korduvas taotluses väidetavalt uutele asjaoludele, kuid jääb arusaamatuks, miks ta ei

tuginenud nendele äsja lõppenud kohtumenetluses, kus tal oli võimalik tuua kohtu ette

kaalumiseks ka kõik uued asjaolud. Kuna PPA oli plaaninud isiku 26.02.2025 välja saata, on

üsna tõenäoline, et isik esitas korduvtaotluse selleks, et väljasaatmist nurjata ja saada

võimalus jääda vähemalt esialgu Eestisse. Isik esitas tõenditena kuvatõmmised Tik-Toki

vestlustest, mida on vaja tõlkida. Tegu on volofi-prantsuse keele seguga ja sellise tõlgi

leidmine on keeruline.

6.2. Arvestades isikuga seotud asjaolusid kogumis (ebaseaduslik ränne Schengeni alal, võltsi-

tud dokumentide kasutamine, valeütluste andmine, Eesti on transiitriik, korduva taotluse

esitamine väljasaatmise takistamiseks), on isikust tulenev põgenemise oht jätkuvalt aktuaalne

ja seetõttu ei ole võimalik leebemaid järelevalvemeetmeid kohaldada. Isik saabus teadlikult

Schengeni viisaruumi ilma seadusliku aluseta. Ta oli meelega hävitanud oma isikut tõendava

dokumendi, et ametivõimudel ei oleks võimalik teda tuvastada ega välja saata. Schengeni

viisaruumi saabumisel jätkas ta ebaseaduslikku viibimist Schengeni territooriumil ja soovis

jõuda Prantsusmaale, et seal rahvusvahelist kaitset taotleda, kuna see on talle meelepärane

riik. Lisaks üritas ta tõkestada enda kodakondsusjärgsesse riiki tagasisaatmist sellega, kui

esitas rahvusvahelise kaitse taotluse, vaatamata sellele, et ta ei plaaninud Eestis ega Lätis või

Soomes rahvusvahelist kaitset taotleda, vaid soovis seda teha Prantsusmaal. Tegemist on nn

2(7)

3-25-407

varjupaiga poodlemisega, st isik otsis endale sobivat riiki, kus taotlus esitada. Tema

eesmärgiks polnud taotleda varjupaika esimeses turvalises riigis. Isik hankis endale võltsitud

dokumendid, et varjata enda ebaseaduslikku viibimist ja eesmärgiga jõuda takistusteta

Prantsusmaale. Isik on vabanemise eesmärgil üritanud luua väärarusaama, nagu oleks tema

tervis (sh füüsiline) oluliselt halvenenud kinnipidamise ajal, mistõttu tuleks ta vabastada. On

ilmne, et kinnipidamine piirab isiku liikumisvabadust ning tekitab mingil märal ebamugavust

ja negatiivseid emotsioone, kuid väärarusaama loomine ei ole aktsepteeritav. Samuti

suurendab põgenemisohtu asjaolu, et PPA on teinud otsuse rahvusvahelise kaitse taotluse

tagasilükkamiseks, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks ning

Riigikohtu 11.02.2025 määrusega see jõustus. Selleks, et takistada enda väljasaatmist, esitas

isik 18.02.2025 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse väitega, et tal on uusi asjaolusid.

6.3. Põgenemisohu tõttu ei ole leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine võimalik.

Põgenemisohu korral ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud

eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet

samaaegselt, kuna leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust,

millele peaks alust andma isiku varasem käitumine. PPA-l puudub alus isikut usaldada. Isikul

puuduvad Eestiga sotsiaalsed sidemed ja tal ei ole siin elukohta. Isiku vabastamise korral on

tõenäoline, et ta hakkaks end varjama ametivõimude eest, et takistada nii rahvusvahelise

kaitse menetluse läbiviimist ja selle lõpetamist kui ka enda väljasaatmist pärast

varjupaigamenetluse lõppu. Isik võib lahkuda ebaseaduslikult mõnda teise Schengeni

liikmesriiki. Võimalikku ebaseaduslikku piiriületust saab takistada vaid isiku

liikumisvabaduse piiramisega.

6.4. VSS-i ja VRKS-i alusel toimuvad kinnipidamised teenivad erinevaid eesmärke ja nende

kestuste summeerimine ei ole lubatud. Iga kinnipidamisliigi puhul tuleb järgida eraldi

seadusest tulenevaid nõudeid ja tagatisi, mis on kehtestatud vastava kinnipidamisliigi jaoks.

Isiku eelmist rahvusvahelise kaitse taotlust menetleti Riigikohtuni välja. Uue taotluse

esitamisega hakkab kulgema uus 18-kuuline kinnipidamistähtaeg.

6.5. Isiku kinnipidamine ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. See aitab tagada, et

isik ei lahkuks Eestist ja oleks kättesaadav tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses

tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks ning menetlusotsuste tegemiseks. Kuigi isiku

kinnipidamise pikendamine riivab intensiivselt isiku põhiõigusi, ei saa valitud abinõu pidada

ülemääraseks, arvestades isikuga seonduvaid asjaolusid kogumis.

7. PPA jäi kohtuistungil oma taotluse juurde. Tuleb leida tõlk isiku esitatud tõendite tõlki-

miseks, seejärel anda isikule uuesti võimalus seisukohtade esitamiseks ja teha menetluslik

otsus. Isik kasutab venitamistaktikat, sest teadis, et ta saadetakse välja. Isiku uues varjupaiga-

taotluses ei ole ühtegi uut väidet, mida kohtud ei oleks varem arvestanud. Uued tõendid on

aastatetagused, mitte alles tekkinud. Kohtud on senini nõustunud PPA viidatud põgenemis-

ohuga. Põgenemisoht on suurenenud, sest kord juba jäeti isiku rahvusvahelise kaitse taotlus

rahuldamata ja isik teab, et PPA saab tema dokumendi vajadusel kiiresti kätte ning saab ta

välja saata. Isiku kinnipidamine on vajalik uue varjupaigamenetluse lõpuni ja sellele järgneva

väljasaatmise elluviimiseks. Tõlgi leidmiseks on PPA teinud koostööd mitme tõlkefirmaga, et

leida tõlki välismaalt. Selle otsimisega on aktiivselt tegeletud, konkreetset tähtaega ei oska

öelda, aga loodetakse leida. Wifi kasutamise võimalus tekkis kinnipidamiskeskusesse aasta

algusest, kuid enne olid tsoonis arvutid, mida said kõik kasutada. Samuti oli isikul võimalik

viidata tõenditele ja selgitada, kust ja kuidas neid saab. 18 kuud kinnipidamist ei ole täis ja

PPA ei küsi 18 kuud kinnipidamist. Kahte kinnipidamist VSS-i ja VRKS-i alusel ei

summeerita. Varem on isikut VRKS-i alusel kinni peetud 10 kuud. VRKS ei sätesta, et 18

3(7)

3-25-407

kuud on maksimaalne tähtaeg, see on vaikimisi üle võetud VSS-ist. Kinnipidamist tuleb

hinnata isikust lähtuvalt.

8. X. X kinnitas kohtuistungil, et taotlus on talle üldjoontes arusaadav. Tal puudus varem

internetiühendus ja raha, et internetti kasutada. Sai alles jaanuari alguses wifi kasutamise

võimaluse ja seejärel ligipääsu tõenditele. Uued tõendid kinnitavad tema surmaohtu, mis on

tema riigis ja puudutab LGBT inimesi. Senegalis ootab teda ees vangistus kuni 5 aastaks.

Alles hiljuti juhtus Senegalis, et üks mees tapeti oma toas, sest ta oli homoseksuaal. See teeb

muret. Tõendid viitavad ohule, mis isikut Senegalis ähvardavad. Ta on saanud palju

surmaähvardusi. Tõenditest tuleb välja, et isik on asunud LGBT isikute kaitsele ja selle tõttu

on saanud talle osaks surmaähvardused. Uus valitsus on võtnud suunaks seadustada

homoseksuaalidele surmanuhtlus. Tõendid on vestlustest / kirjavahetusest, mis on talle

saadetud. Nendest tuleb välja, et homoseksuaalide suhtes tahetakse kohaldada surmanuhtlust.

Kuna isik on homoseksuaal, siis on ta saanud sellise info. Ta on internetis väljendanud oma

kaitsvat seisukohta homoseksuaalide suhtes.

9. Isiku esindaja leidis, et PPA taotlus ei ole põhjendatud. Esimene luba VRKS-i alusel

anti 09.10.2023 ja praeguseks on 18 kuud läbi saamas. Euroopa Parlamendi ja nõukogu

16.12.2008 direktiiv nr 2008/115/EÜ (ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides

ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel) (direktiiv nr 2008/115)

sätestab maksimaalseks kinnipidamise tähtajaks 18 kuud. Direktiivi tuleb tõlgendada nii, et 18

kuud on absoluutne kinnipidamise tähtaeg, sõltumata sellest, millisel alusel isikut on kinni

peetud. Direktiiv on PPA-le täitmiseks kohustuslik. PPA ei või asuda seisukohale, et tal on

tekkinud uuesti õigus isikut järgmised 18 kuud kinni pidada. Ka Riigikohus on lahendis asjas

nr 3-3-1-93-16 selgitanud, et direktiiv piiritleb kinnipidamist 18 kuuga. Praeguseks on 18

kuud läbi saanud ja PPA ei ole leebemat meedet kohaldanud. Isikule saab esitada täiendavaid

päringuid Vao keskuses. Isik on teadlik, et kui ta põgeneb, siis ta tagastatakse Dublini

määruse kohaselt Eestisse tagasi ja pole välistatud, et PPA-l tekib uus alus tema

kinnipidamiseks 18 kuuks, sest isik oli vahepeal lahkunud. Esindaja palus jätta taotluse

rahuldamata ja isiku viivitamatult vabastada.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Pooled vaidlevad kinnipidamise maksimaalse tähtaja üle. Isiku esindaja leiab, et isikut on

juba 18 kuud kinni peetud, seega on ületatud direktiivi nr 2008/115 art 15 lg-tes 5 ja 6

sätestatud maksimaalne tähtaeg ja isik tuleb viivitamatult vabastada. Kohus sellise

tõlgendusega ei nõustu.

11. Isikut on kinnipidamiskeskuses kinni peetud järgmiselt:



haldusasja nr 3-23-2233 raames VRKS-i alusel 09.10.202318.06.2024, s.o veidi üle 8

kuu;



haldusasja nr 3-24-1827 raames VSS-i alusel 19.06.202418.02.2025, s.o 8 kuud;



haldusasja nr 3-25-407 raames VRKS-i alusel alates 19.02.2025, st praeguse

määruseni tegemiseni (10.04.2025) veidi alla 2 kuu.

Isik on viibinud kinnipidamiskeskuses kokku 18 kuud, sh VRKS-i alusel kokku 10 kuud ja

VSS-i alusel 8 kuud.

12. Kinnipidamiskeskuses viibimise maksimaalne tähtaeg 18 kuud on sätestatud direktiivi nr

2008/115 art 15 lg-tes 5 ja 6 ning VSS § 25 lg-s 2. Tegemist on normidega, mis reguleerivad

4(7)

3-25-407

välismaalase kinnipidamist väljasaatmise eesmärgil. VRKS-i alusel ei peeta

varjupaigataotlejat kinni väljasaatmise eesmärgil, seetõttu ei saa VSS-i ja VRKS-i alusel

toimuvaid kinnipidamisi omavahel liita (vt VSS § 25 lg 3; Riigikohtu 03.03.2016 määrus

haldusasjas nr 3-3-1-14-16, p 10).

13. VRKS ei sätesta, kui pikalt võib välismaalast kinnipidamiskeskuses kinni pidada. Seda ei

sätesta ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 direktiiv nr 2013/33/EL (millega

sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded). Samas leidis Riigikohus

määruses asjas nr 3-3-1-14-16 (p 11), et arvestades Euroopa Kohtu 30.11.2009 otsust asjas nr

C-357/09 PPU (p 72 ap 6), direktiivi nr 2008/115 art 15 lg-t 6 ja VSS § 25 lg-t 2, ei tohi

kinnipidamine ka VRKS § 361 alusel kesta kauem kui 18 kuud.

14. Riigikohus selgitas 31.05.2017 määruses haldusasjas nr 3-3-1-93-16 (p 9), et VRKS-i

alusel toimuv kinnipidamine on seotud konkreetse varjupaigataotlusega. Uue varjupaigataot-

luse esitamine käivitab uue kinnipidamistähtaja arvestuse. See ei tähenda aga, et pärast uue

varjupaigataotluse esitamist võidaks isikut kergekäeliselt kinni pidada veel kord 18 kuu

jooksul. Korduva varjupaigataotluse läbivaatamine peab toimuma esmasest kiiremini ning

varasem pikaajaline kinnipidamine muudab teistkordse kinnipidamise igal juhul väga

intensiivseks vabadusõiguse riiveks. Niisugustes olukordades tuleb teistkordse kinnipidamise

vajalikkust kontrollida väga rangelt. Tähtust pole sellel, kas uue varjupaigataotluse esitamisel

uuendab PPA varasema varjupaigamenetluse või alustab uut varjupaigamenetlust. Mõlemal

juhul toimub kinnipidamine uue faktiliste asjaolude kogumi alusel.

15. Eeltoodud Riigikohtu lahenditest nähtub, et omavahel ei saa liita VSS- ja VRKS-i alusel

toimuvaid kinnipidamisi ning erinevate varjupaigataotluste alusel toimuvaid kinnipidamisi.

Praeguses asjas toimub kinnipidamine uue, st 18.02.2025 esitatud varjupaiga taotluse

menetluses. Selles menetluses on isikut kinni peetud vähem kui 2 kuud, st et ei ole veel

möödunud maksimaalset 18 kuud. Samas kuna tegemist on korduva varjupaigataotlusega ja

isik on juba eelnevalt päris pikka aega kinnipidamiskeskuses viibinud, siis tuleb seekordset

taotlust kinnipidamise tähtaja pikendamiseks hinnata rangemalt, sest riive isiku põhiõigustele

on intensiivsem.

16. VRKS § 361 lg 1 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada sama paragrahvi

lg-s 2 sätestatud alusel, kui VRKS-is sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt

kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinni-

pidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil rahvusvahelise kaitse taotlejaga seotud olulisi

asjaolusid.

VRKS § 361 lg 2 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni

pidada järgmistel alustel: 4) rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate

asjaolude väljaselgitamine, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht; 5) kui välismaalane

on Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et isik

on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või

väljasaatmise vältimiseks.

VRKS § 361 lg 21 järgi käsitatakse sama paragrahvi lg 2 p-des 4 ja 7 nimetatud

põgenemisohuna seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu või isik on loata lahkunud

teisest Euroopa Liidu liikmesriigist.

VSS § 68 järgi hinnatakse lahkumisettekirjutuse tegemisel või välismaalase kinnipidamisel

välismaalase põgenemise ohtu. Välismaalase põgenemise oht esineb, kui: 6) välismaalane on

PPA-le teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi

lahkumiskohustust täita.

5(7)

3-25-407

VRKS § 362 lg 5 järgi pikendab halduskohus sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud tähtaega kuni

4 kuu kaupa juhul, kui esinevad VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud alus ja lg-s 1 nimetatud põhi-

mõtted.

17. Jätkuva kinnipidamise vajaduse on isik põhjustanud ise sellega, et esitas korduva rahvus-

vahelise kaitse taotluse uute tõenditega. Seejuures nähtub PPA selgitusest, et tegemist ei ole

hiljem tekkinud tõenditega, vaid tõenditega, mis on aastatetagused ja mida oli võimalik varem

esitada internetiühendusest olenemata. Kui tegemist on tõenditega, mis omanuks isiku rahvus-

vahelise kaitse taotluse lahendamisel määravat tähtsust, oleks ta esitanud või pidanuks

esitama need tõendid juba eelmises menetluses, et enda väiteid kinnitada. Nii PPA kui kohtud

heitsid isikule eelmises rahvusvahelise kaitse menetluses ette tema väidete üldsõnalisust ja

ebausutavust, seega pidanuks isikule olema selge vajadus oma väiteid tõendada. Ta jättis selle

tegemata, millest võib järeldada, et tegemist ei ole tegelikult oluliste tõenditega. Hilisem

esitamine ei näita isiku heausksust menetluse läbiviimisse ja tegelikku soovi varjupaika saada,

vaid soovi enda väljasaatmist takistada ja menetlust venitada. Isik sai pärast Riigikohtu

11.02.2025 määruse kättesaamist aru, et tema rahvusvahelise kaitse taotlus jäi lõplikult

rahuldamata. PPA väitis, et on isikule menetluse lõpptulemust korduvalt selgitanud. Seega

mõistis isik, et teda ootab väljasaatmine Senegali. Ilmselt on isiku eesmärgiks venitada

menetlusega, et ühelt poolt takistada tema väljasaatmist päritoluriiki ja teiselt poolt muuta

kinnipidamine ühel hetkel ebaproportsionaalseks, mis õigustaks tema kinnipidamiskeskusest

vabastamist. Vabastamine annaks talle võimaluse jätkata oma soovitud teekonda

Prantsusmaale sugulaste juurde.

Menetlusõiguste kuritarvitamine ei õigusta

kinnipidamiskeskusest vabastamist.

18. Kohus ei pea isiku jätkuvat kinnipidamist ebaproportsionaalseks. Kohtud on varem

korduvalt hinnanud isikust lähtuvat põgenemisohtu ja leidnud, et see on tõenäoline.

Põgenemisohtu näitavad varjupaiga taotlemata jätmine esimeses turvalises riigis (Lätis);

Eestis varjupaiga taotlemine alles pärast seda, kui PPA ta kinni pidas (isik ei pöördunud ise

ametivõimude poole varjupaiga taotlemise sooviga, vaid püüdis edasi Soome suunduda);

passi hävitamine, et isiku tuvastamist ja väljasaatmist takistada; võltsitud dokumentide

hankimine ja kasutamine eesmärgiga näidata Schengeni territooriumil viibimise ja liikumise

õigust; põhjendamatu rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine (rahvusvahelise kaitse vajadust

ei tunnustatud üheski kohtuastmes); korduva rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine

olukorras, kus tema eelmine taotlus oli saanud just lõpplahenduse, ja uute tõendite esitamine

varjupaiga vajaduse tõendamiseks, kuigi puudusid takistused nende esitamiseks juba

varasemas menetluses. Isiku suhtes esinev põgenemisoht ei ole kadunud, vaid pigem

suurenenud tulenevalt asjaolust, et tema varjupaigataotlus jäeti rahuldamata ja teda ootab

tõenäoliselt ees Senegali tagasisaatmine.

19. Kohus peab usutavaks, et kui isik vabastataks kinnipidamiskeskusest, siis puuduks tal

motivatsioon jääda Eestisse oma uue rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise tulemust ära

ootama. Isik on algusest peale väitnud ja näidanud, et tema eesmärk on jõuda Prantsusmaale

sugulaste (õe) juurde. Seega on vägagi tõenäoline, et vabaduses viibides ei teeks ta PPA-ga

koostööd, vaid ta asuks end varjama ja lahkuks Eestist, et jõuda oma sihtriiki. Tõenäoliselt

luhtub isiku korduv taotlus Eestis rahvusvahelist kaitset saada, mis toob kaasa vajaduse ta

Schengenist välja saata. Isikul puudub Schengeni alal viibimiseks seaduslik alus ja tal on

keelatud viibida ilma seadusliku aluseta nii Eestist kui Schengenis. Isiku eesmärk on

väljasaatmist vältida, seepärast on ta motiveeritud lahkuma. Arvestades Schengeni

viisaruumis kehtivat liikumisvajadust, puuduksid isikul olulised takistused Eestist

lahkumiseks ja Schengeni territooriumil ringi liikumiseks, sh Prantsusmaale jõudmiseks.

Isikut ei hoiaks põgenemast ka asjaolu, et Prantsusmaa ametivõimud võivad ta Dublini

määruse alusel tagasi Eestisse saata. Isik on seni hankinud ja kasutanud võltsitud dokumente

6(7)

3-25-407

ning on usutav, et uute võltsitud dokumentide tõttu ei pruugi ta Prantsuse ametivõimude

tähelepanu pälvidagi. Isiku varasem käitumine näitab, et ta ei vali vahendeid oma eesmärgi

saavutamiseks.

20. Kohus nõustub PPA-ga ka selles, et leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik põge-

nemisohu korral kohaldada, sest need ei tagaks tõhusalt seda, et isik jääks

varjupaigamenetluses PPA-le asjaolude täiendavaks täpsustamiseks kättesaadavaks ja

varjupaiga mitte saamisel PPA-le kättesaadavaks selleks, et lahkumisettekirjutust sundtäita.

Arvestades, et isik esitas PPA-le põhjendamatu rahvusvahelise kaitse taotluse, ei ole tal huvi

oodata ära ka uue rahvusvahelise kaitse menetluse tulemust, sest ta teab, et see ei saa olla

edukas. Pealegi puuduvad isikul kehtivad isikut tõendavad dokumendid, mida saaks hoiule

võtta. Samas ei ole dokumentide puudumine seni takistanud tal Schengeni viisaruumis ringi

liikuda. Isikul puuduvad Eestis tuttavad ja perekond, elukoht ja majanduslikud sidemed,

kaasmaalased ja tugivõrgustik, mis aitaks tal tema jaoks võõras keskkonnas hakkama saada.

Prantsuskeelse inimesena on tal ilmselt keeruline Eesti ühiskonnas hakkama saada, mis

suurendab tema motivatsiooni Prantsusmaale jõuda, kus on tema sugulased ja ilmselt ka teisi

rahvuskaaslasi. Seega ei hoiaks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõenäoliselt ära

isiku omavolilist lahkumist Eestist.

21. PPA on põhjendanud, mille tõttu on uus varjupaigamenetlus seni viibinud. Isiku esitatud

tõendid on osaliselt keeles, mille tõlki on raske leida. Seetõttu ei ole tõendid PPA-le arusaada-

vad. Ilma tõendeid hindamata ei saa otsustada, kas uus varjupaigataotlus saab olla

põhjendatud või mitte. Samas puudub alus arvata, et ka välisriigist (nt Prantsusmaalt) otsides

ei oleks võimalik vajalikku tõlki leida või et sellise tõlgi leidmine kujuneks

ebaproportsionaalseks pikaajaliseks. Kuna isikuga seonduvaid asjaolusid on juba eelmises

varjupaigamenetluses põhjalikult hinnatud, siis on usutav, et uus menetlus toimub selle võrra

kiiremini. Senist menetluse pikkust ei saa veel põhjendamatult pikaks pidada.

22. Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses oleks

vastuolus tema turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega (VRKS § 363 lg 3).

23. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et PPA taotlus tuleb VRKS § 362 lg 5 alusel

rahuldada ja pikendada X. X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni tema kinni-

pidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 10.08.2025 (kaasa arvatud).

Kinnipidamise aluse äralangemisel tuleb isik kinnipidamiskeskusest viivitamata vabastada.

/allkirjastatud digitaalselt/

7(7)