3-23-2774/55 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Virgo Saarmets ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

11.04.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2774

Haldusasi

T.E (T.E Q.O) kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

31.10.2023 otsuse nr 12305310062-1 tühistamiseks

ning vastustaja kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – T.E (T.E Q.O), riigi õigusabi korras

määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Andrei

Krassilnikov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 14.04.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

T.E (T.E Q.O) apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

07.04.2025 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta T.E (T.E Q.O) apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

14.04.2024 otsus haldusasjas nr 3-23-2774 muutmata.

2. Jätta kaebajale antud menetlusabiga seonduvad menetluskulud riigi kanda ja

menetlusosaliste ülejäänud apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

3. Tõlkida kaebajale kohtuotsuse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja

ringkonnakohtu põhjendused inglise keelde.

4. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja erinevad nimekujud ja sünniajad

tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 12.05.2025 (HKMS §

212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

3-23-2774

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T.E (T.E Q.O) on Pakistani Islamivabariigi ja Afganistani Islamiemiraadi topeltkodanik,

kes saabus Eestisse 24.05.2023 ebaseadusliku piiriületuse käigus ning avaldas kinnipidamisel

soovi rahvusvahelise kaitse taotlemiseks, millest seejärel loobus. 31.05.2023 esitas ta uue

rahvusvahelise kaitse taotluse, mida põhjendas sellega, et Taliban rõhub teda tema poliitiliste

vaadete tõttu.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 31.10.2023 otsusega nr 12305310062-1 taotluse

välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt

põhjendamatuks ning lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi, tegi väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 alusel sundtäidetava ettekirjutuse

lahkumiseks Pakistani Islamivabariiki ning kohaldas VSS § 74 lg 2 alusel sissesõidukeeldu 5

aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.

Taotlus on selgelt põhjendamatu, kuna taotleja subjektiivne tagakiusukartus pole objektiivsete

asjaoludega põhjendatud. Taotleja poolt kirjeldatud sündmusi pole tegelikkuses toimunud

ning taotleja on esitanud PPA-le valeandmeid oma varasema tegevuse kohta. Taotlus on

esitatud selgelt eesmärgiga rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitada. Sellele viitab ka

asjaolu, et taotleja loobus esialgsest rahvusvahelise kaitse taotlusest, kuid pärast

lahkumisettekirjutuse tegemist esitas uuesti rahvusvahelise kaitse taotluse, olles eelnevalt

konsulteerinud telefoni teel oma perega. Taotleja ei teavitanud PPA-d kohe oma Pakistani

kodakondsusest ning proovis seda varjata, sh andes teadvalt valeütlusi oma kodakondsust ja

isikut tõendavaid dokumente puudutavates küsimustes. Taotleja on andnud PPA-le valeütlusi

ka oma teekonna kohta ning väites, et tema juurest leitud andmekandjad ei kuulu talle. Seega

on alus lugeda rahvusvahelise kaitse taotlus selgelt põhjendamatuks tulenevalt VRKS 201 p-st

2. On põhjendatud alus arvata, et taotleja vabanes enne Eestisse tulekut isikut tõendavatest

dokumentidest, mis oleks aidanud tema kodakondsust tuvastada. Seega esineb alus lugeda

taotleja rahvusvahelise kaitse taotlus selgelt põhjendamatuks ka VRKS § 201 p 3 järgi.

Taotlejale tuleb põgenemisohtu arvestades teha vabatahtlikku täitmistähtaega määramata

lahkumisettekirjutus ning kohaldada sissesõidukeeldu 5 aastaks.

3. T.E (T.E Q.O) esitas 04.12.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 31.10.2023

otsuse nr 12305310062-1 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja

rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi.

Kaebaja tagakiusajaks Afganistanis on Taliban. Kaebaja kardab, et kohalikud võimud ei suuda

teda kaitsta võimaliku veritasu eest. Kaebaja suhtes toimunud juhtumeid saab käsitada kui

2(9)

3-23-2774

poliitiliste veendumuste alusel toimuvat tagakiusu ja kaebaja põhjendatud tagakiusukartust

koduriigis saab hinnata sotsiaalsesse gruppi kuulumise alusel – isik, kes on tekitanud teisele

perekonnale kahju ning keda ähvardab veritasu. Kaebaja tunnistas ausalt üles, et andis

valeütlusi oma varasema teekonna kohta. Tegelikult lendas ta Pakistanist Dubaisse ning sealt

Moskvasse.

Kaebaja on vastustajale selgitanud, et ta ei nõustu Talibani poliitikaga. Ta on olnud

Afganistani relvajõudude luuraja ning tänu tema tegevusele on kinni peetud mitmeid Talibani

võitlejaid. Samuti varjas kaebaja enda kodus Afganistani armee sõdureid. Taliban sai selle

kohta informatsiooni ja kaebajat käidi korduvalt kodust otsimas. Kuna kaebaja tegutses

luurajana, on kartus karistamise ees põhjendatud. Kaebaja ei saa Pakistanis elada, sest ta

kardab veritasu ja Pakistani võime. Seoses asjaoluga, et kaebaja osales 2022. a septembris

tulevahetuses, milles sai surma teise perekonna liige ning see perekond on esitanud kaebaja

perekonna kohta kuriteoteate, kardab kaebaja teise perekonna veritasu või vanglakaristust.

Kaebaja kartus on põhjendatud. PPA on ka ise otsuses välja toonud Euroopa Liidu

Varjupaigaameti (EUAA) 2023. a jaanuaris ilmunud suunises toodud seisukoha, et eelmiste

võimude ja võõrvõimudega koostööd teinud isikutele osaks saav käitumine on oma olemuselt

piisavalt tõsine, et seda käsitada tagakiusamisena. EUAA raportis on märgitud, et vahetult

pärast seda, kui Taliban võimule tuli, võtsid nad ette n-ö mustas nimekirjas olevad afgaanid ja

need, kellel oli sidemeid eelmiste võimude või USA poolt juhitud võõrvägedega. Samuti

toimusid inimeste tagaotsimised nende kodudest ning on teada, et Afganistanis on pärast

Talibani võimuletulekut toimunud võõrvägedega koostööd teinud inimeste tapmisi,

kinnipidamisi, piinamist, väärkohtlemist ja kadumisi. Taliban on proovinud läbi kohalike

informaatorite, andmebaaside ja hirmutamise teada saada infot võõrvõimudega koostööd

teinud inimeste kohta.

Arusaamatuks jääb vastustaja märgitu, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et

ta tegi koostööd Afganistani valitsusvägedega ning et taotleja selgitused selle kohta, et ta

teavitas telefoni teel oma sõjaväes töötavaid sõpru, kui nägi Talibani võitlejaid, on liiga

üldsõnalised, et neid saaks pidada veenvateks. Jääb arusaamatuks, milliseid tõendeid Talibani

võitlejate kohta informatsiooni edastamise kohta sai tekkida.

Asjaolu, et kaebaja isiklike asjade hulgast või tema andmekandjatelt ei leitud mingeid viiteid

Afganistanis elamisele, ei tähenda, et ta seal elada ei võinud. Asjaolu, et kaebaja telefonidest

on leitud Pakistanis tehtud fotosid, ei välista, et kaebaja ei oleks Afganistanis elanud.

Arusaamatuks jääb vastustaja väide, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta

oleks osalenud Pakistanis tulevahetuses, kus sai surma teine inimene või et viidatud ajal oleks

kaebaja poolt märgitud piirkonnas toimunud tulevahetus. Kaebaja ei mõista, millised tõendid

saaks tekkida tõenäoliselt ebaseadusliku tulevahetusega seoses. Asjaolu, et vastustaja

andmetel ei figureeri kaebaja Pakistanis tagaotsitavate avalikus ega ka juurdepääsupiiranguga

nimekirjas, ei muuda tulevahetuse toimumist ja kaebaja selles osalemist võimatuks. Kaebaja

on enda tagakiusu põhjendanud ja tõendanud piisava põhjalikkusega.

Vastustaja ei ole põgenemisohtu (VSS § 68) piisavalt põhjendanud. Vastustaja ei ole õigesti

hinnanud kaebajaga seotud asjaolusid lahkumisettekirjutuse tegemiseks. Kaebaja

väljasaatmine Pakistani on vastuolus VSS § 171 põhimõtetega.

Sissesõidukeelu kehtestamine maksimaalses määras ei ole põhjendatud ega proportsionaalne.

Kaebaja ei kujuta ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule.

4. PPA palus jätta kaebuse rahuldamata.

3(9)

3-23-2774

Kaebaja üldine usaldusväärsus on madal. Varjupaigataotleja üheks olulisemaks kohustuseks

on tõe rääkimine. Kaebajaga 06.09.2023 peetud vestlusest nähtub, et kaebaja ei tunnistanud

valeütluste andmist omal algatusel, vaid tegi seda alles siis, kui PPA tõi vestlusel välja, et

kaebaja varasemalt räägitu ei haaku asjas kogutud tõenditega.

Kaebaja on esmalt avaldanud soovi varjupaiga saamiseks põhjusel, et kardab Afganistanis

Talibani. Pärast seda, kui 06.09.2023 vestlusel selgitati kaebajale, et kuna tal on lisaks

Afganistani kodakondsusele ka Pakistani kodakondsus, saab ta turvaliselt Pakistanis viibida,

avaldas kaebaja, et ta ei saa ka Pakistani minna, kuna Pakistanis ähvardab teda võimalik

veritasu või arreteerimine. Ühtegi mõistlikku põhjust, miks peaks kaebaja varjama Pakistani

kodanikuks olemist ning hirmu Pakistani naasmise ees, PPA-le ei nähtu. Ei ole usutav, et isik,

kes on kahe riigi kodanik ning kardab mõlemasse kodakondsusjärgsesse riiki

tagasipöördumist erinevatel põhjustel, otsustab varjata teavet teise riigi kodakondsuse

omamisest ning teise riiki tagasipöördumise hirmust.

Kaebaja 14.06.2023 vestlusel antud selgitused luuretegevuse kohta on üldsõnalised. Kaebaja

ütluste kohaselt ei näinud ta ühtegi Talibani võitlejate arreteerimist pealt, seega kaebaja väide,

et tänu tema tegevusele on kinni peetud mitmeid Talibani võitlejaid, on paljasõnaline. Kaebaja

ütlustest nähtub, et ta ei töötanud Afganistani valitsusvägede heaks, vaid teavitas endaga

samas kompleksis elavat Afganistani armeeliiget, kui nägi piirkonnas Talibani võitlejaid.

Kuigi sellist tegevust saab nimetada kellegi heaks töötamiseks, ei ole see siiski võrdsustatav

Afganistani võimude ametnikuks või julgeolekutöötajaks olemisega, kelle Taliban on võtnud

päritoluriigi informatsiooni kohaselt sihikule. PPA on arvestanud kaebajaga seotud asjaolusid

kogumis ning asjas kogutud materjalid ei toeta kaebaja väiteid luuretegevuse kohta. Kaebaja

isiklike asjade hulgast ega tema andmekandjatelt ei leitud mingeid viiteid Afganistanis

elamisele. Kaebaja väited tema otsimise kohta Talibani poolt ei ole kaebaja üldist madalat

usaldusväärsust arvestades eluliselt usutavad. Asjas kogutud materjalid näitavad, et

väidetavate otsimiste ajal viibis kaebaja esimesel korral Pakistanis ja teisel korral Dubais.

Eeltoodu aga ei kattu kaebaja ütlustega 14.06.2023 vestlusel, et esimesel korral teda ja tema

isa ei olnud kodus, vaid nad viibisid linnas.

Kuna kaebaja väidetud tulevahetus Pakistanis toimus linnas, on tõenäoline, et see leiaks

kajastust vähemalt kohalikes uudistes. Kuigi kaebajal on väidetavalt sõber, kes teab detailselt,

kelle nimed märgiti pärast tulistamist kuriteoteatesse, ei ole kaebaja PPA-le intsidendi kohta

ühtegi tõendit esitanud. Tõendeid ei ole esitatud ka selle kohta, et kaebaja suhtes oleks

Pakistanis algatatud kriminaalmenetlus või ta oleks kuulutatud tagaotsitavaks. Taolistel

juhtudel kuulutavad Pakistani võimud isikuid rahvusvaheliselt tagaotsitavateks ning kaebaja

vastavates nimekirjades ei figureeri.

PPA on otsuses põhjendanud kaebaja põgenemisohtu. Kaebaja väljasaatmine Pakistani ei ole

vastuolus VSS §-s 171 sätestatud põhimõtetega. Kaebaja puhul ei esine asjaolusid, mis annaks

aluse kohaldada sissesõidukeeldu seaduses sätestatust lühemaks perioodiks või jätta

sissesõidukeeld kohaldamata. Kaebaja ei ole välja toonud, millise asjaoluga on PPA jätnud

arvestamata.

5. Tallinna Halduskohus jättis 14.03.2024 otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p

1), peatas esialgse õiguskaitse korras PPA 31.10.2023 otsuse kehtivuse kuni kohtuotsuse või

menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni (resolutsiooni p 2), ning jättis menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni p 3).

Halduskohus nõustus PPA 31.10.2023 otsuse põhjendustega neid täies ulatuses kordamata

(HKMS § 165 lg 2). PPA on korrektselt hinnanud tagakiusukartuse põhjendatust seoses

Afganistani naasmisega kaebaja poliitiliste veendumuste alusel ning seoses Pakistani

4(9)

3-23-2774

naasmisega kaebaja sotisaalsesse gruppi kuulumise alusel – st isik, kes on teinud teisele

perekonnale kahju ning keda ähvardab veritasu. PPA poolt otsuses välja toodud päritoluriigi

info kinnitab, et eelmiste võimude ja võõrvõimudega koostööd teinud isikutele (ennekõike

ametnikud, tõlgid, julgeolekutöötajad ning NATO-ga koostööd teinud isikud) ja nende

perekonnaliikmetele Afganistanis osaks saav käitumine on oma olemuselt piisavalt tõsine, et

seda käsitada tagakiusamisena. Samas pole kaebaja võimalik tagakiusamise oht Afganistanis

tõenäoline, kuna kaebaja profiil ei saa olla Talibanile huvipakkuv (kaebaja ei ole NATO-ga

koostööd teinud isik, ametnik, tõlk ega julgeolekutöötaja) ning väidetud koostöö kohta antud

ütlused on üldised. PPA esile toodud päritoluriigi teabe kohaselt pole Taliban rünnanud

süstemaatiliselt neid isikuid, kes pole olnud otseselt võõrvõimude palgal.

PPA on põhjendatult kahelnud kaebaja ütluste usaldusväärsuses. Kaebaja ütluste

mitteusutavust kinnitab ainuüksi asjaolu, et riiki sisenemise ja kinnipidamise järgselt andis

kaebaja teadvalt valeütluseid Eestisse saabumise teekonna, kodakondsuse ja isikut tõendavate

dokumentide kohta, samuti tema juurest leitud andmekandjate kuuluvuse kohta. Kaebaja

avaldas algselt, et lahkus Afganistanist seoses üldise halva ja ebastabiilse olukorraga ning

tööpuudusega, kusjuures kaebaja avaldas ka soovi Afganistani tagasi pöörduda. Seega

kinnipidamise järgselt kaebaja tagakiusamise kartust Afganistanis ei väitnud. PPA on välja

toonud edasistes kaebaja ütlustes ilmnevad vastuolud seoses väidetud luuretegevusega

Afganistanis kuni Talibani võimuletulekuni 2021. a augustis. PPA ei tuvastanud kaebaja

telefonidest, et ta oleks alates 22.08.2020 viibinud Afganistanis või Afganistani-Pakistani

piiriala läheduses ning seetõttu ei saanud ta peita enda juures väidetud ajal Afganistani armee

sõdureid või peita end Talibani otsingute tõttu 2022. a oktoobris Afganistanis onude juures.

Kaebaja ei lahkunud tegelikult Afganistanist läbi Tadžikistani, Kasahstani ja Venemaa, nagu

ta algselt väitis, vaid lendas Pakistanist Dubaisse ja sealt edasi Moskvasse. PPA tegi kindlaks,

et esimesel väidetud otsimise korral viibis kaebaja hoopis Pakistanis ja teisel väidetud

otsimise korral Dubais. Hiljem on kaebaja oma ütluseid muutnud ning teatas, et tema pere

viibis 2022. a sügisel hoopis Pakistanis ning sealt otsustati põgeneda Afganistani 2022. a

detsembris. Kui kaebaja elanuks või viibinuks väidetud perioodil Afganistanis, olnuks tema

andmekandjatel või isiklike asjade hulgas vähemalt sellekohaseid viiteid. Seejuures on PPA

kaebaja telefonidest leidnud hulganisti Pakistanis tehtud fotosid ja seal töötamist tõendavaid

dokumente, kaebaja on uuendanud Pakistanis oma passi ning PPA avastas kaebaja telefonidest

ka kaebaja isa Pakistani kodaniku isikutunnistuse, mis oli väljastatud 12.10.2017. See lükkab

ümber kaebuses esitatud väited, justkui kaebaja üksnes reisinuks Pakistani. Koosmõjus

kaebaja vastuoluliste ütluste ja kaebaja telefonidest avastatud teabega ei saa olla veendumust,

et kaebaja üldse viibis väidetud ajal Afganistanis ja tegi väidetud koostööd, mis annaks

põhjendatud alust järeldada kaebaja tagakiusamise ohu põhjendatust. PPA on põhjendatult

järeldanud, et kaebaja on küll Afganistanis sündinud ja seal teatud aja vältel elanud, kuid

tegelikkuses on kaebaja koos oma perega püsivalt ja pikaajaliselt elanud Pakistanis, mille

kodakondsuse ta lõpuks ka omandas.

PPA on välja toonud päritoluriigi info, mis kinnitab, et veritasu (aumõrvad) on Pakistanis küll

laialt levinud ning sellega seotud erimeelsusi lahendatakse väljaspool kohtusüsteemi. Samas ei

ole kaebaja esitanud tõendeid väidetud tulevahetuses osalemise, kriminaalmenetluse

algatamise või tagaotsitavaks kuulutamise kohta ning seda ei kinnita ka PPA kogutud andmed.

Kaebaja varjas oma Pakistani kodakondsust ega rääkinud väidetud veritasu kartusest tema

kinnipidamise järgse nelja kuu vältel, vaid alles pärast seda, kui PPA selgitas oma teadlikkust

kaebaja Pakistani kodakondsusest ning tõenäosust tema väljasaatmiseks Pakistani. Kaebaja

väitel toimus tulevahetus septembris 2022 ja teda otsitakse Pakistanis taga, ometi on kaebaja

lennanud takistuseta Pakistanist Dubaisse vaid ca kolm kuud hiljem. PPA viidatud

päritoluriigi informatsiooni kohaselt olnuks kaebaja lennujaamas kinni peetud, kui ta oleks

5(9)

3-23-2774

kuriteos menetlusalune isik. Kaebajal väidetud sündmuste aset leidmist kinnitavate tõendite

puudumisest ei saa küll automaatselt järeldada sündmuste mittetoimumist, kuid kahtlus

kaebaja usaldusväärsuses ja tema ütluste vastuolulisus ei võimalda siiski jaatada kaebaja

tagakiusamise ohtu Pakistanis ainuüksi kaebaja ütluste alusel. Seejuures on PPA põhjendatult

välja toonud, et väidetud surmaga lõppenud tulevahetust oleks kajastatud vähemalt kohalikus

meedias, mille kohta puuduvad igasugused viited.

PPA on põhjendatult hinnanud kaebaja täiendava kaitse vajadust Pakistanis ning tuvastanud,

et seaduslikult riigist lahkunud kodanikel puuduvad igasugused takistused

tagasipöördumiseks. Kaebajal puuduvad tõsised tervisehädad, ta ei ole riigis tagaotsitav ning

tema suhtes pole algatatud ka kriminaalmenetlust.

PPA on koheselt sundtäidetavat lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeeldu põhjendanud.

Kaebaja on üritanud rahvusvahelise kaitse süsteemi ära kasutada, esitades selleks valeväiteid.

Kaebaja esitas varjupaigataotluse mitte tagakiusu kartusest, vaid eesmärgiga vältida

väljasaatmist. Pakistani ametkonnad on taotlejale passi väljastanud ning sellega on Pakistani

riigivõim näidanud, et taotleja on nende diplomaatilise kaitse all. Pakistanis ei toimu sellist

sõjategevust, mis võimaldaks jaatada siseriiklikku või rahvusvahelist relvakonflikti. Kaebaja

puhul on alust kahelda, et ta asub vabatahtlikult täitma lahkumisettekirjutust ja ei liigu

teistesse Schengeni viisaruumi riikidesse. PPA on põhjendatult järeldanud kaebaja

põgenemisohtu, arvestades kaebaja poolt teadvalt valeütluste andmist ja oma kodakondsuse

varjamist, samuti kaebaja avaldatud valmisolekut lahkuda üksnes mõnda kolmandasse riiki.

Kohaldatud sissesõidukeeld viis aastat on normikohane ning puuduvad sellised asjaolud ja

eeldused, mis võimaldaksid kaaluda lühema tähtajaga sissesõidukeelu kohaldamist.

Sissesõidukeeld ei ole ebaproportsionaalne ning ei esine humanitaarkaalutlusi sissesõidukeelu

kohaldamata jätmiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. T.E (T.E Q.O) palub 12.04.2024 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

14.03.2024 otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 3 ning teha tühistatud osas uus otsus, millega

rahuldada kaebus.

Kaebaja ütluste usaldusväärsuses ei ole alust kahelda. Kaebaja tunnistas vastustajale ausalt, et

andis valeütlusi oma varasema teekonna kohta ning see pigem kinnitab tema usaldusväärust.

Kaebaja ei ole andnud teadvalt valeütlusi. PPA on ka ise enda otsuses märkinud, et

päritoluriigi informatsioonile tuginedes on Taliban pärast võimuletulekut võtnud sihtmärgiks

endised võimude heaks töötanud inimesed (nii ametnikud kui ka julgeolekutöötajad). Kuna

kaebaja tegutses luurajana, on tema kartus karistamise ees põhjendatud. Luuretegevuse kohta

ei saa tõendeid tekkida. Kaebaja telefoni asukoht ei tähenda asukohta, kus kaebaja sel ajal

viibis. Põhjendamatu on vastustaja väide, et Taliban ei käinud kaebajat otsimas. Seda ei

välista asjaolu, kas kaebaja viibis sel hetkel kodus või mitte. Asjaolu, et kaebaja telefonides

oli palju Pakistanis tehtud fotosid ja seal töötamist tõendavaid dokumente, ei vähenda

tõenäosust, et kaebajat ähvardab tagakius. Tagakiusu ei välista ka see, et kaebaja ei ole

esitanud tõendeid tulevahetuses osalemise kohta. Selliseid tõendeid ei olegi lihtne esitada.

Tulevahetuse toimumist ja kaebaja osalemist selles ei välista see, et vastustaja andmetel ei

figureeri kaebaja Pakistanis tagaotsitavate avalikus ega suletud nimekirjas.

PPA ja kohus ei ole õigesti hinnanud kaebajaga seotud asjaolusid lahkumisettekirjutuse

tegemiseks. Kaebaja väljasaatmine Pakistani on vastuolus VSS §-s 171 sätestatud

põhimõtetega. Kaebajat võib Pakistanis potentsiaalselt oodata tagakius ning oht elule ja

tervisele.

6(9)

3-23-2774

Sissesõidukeelu määramine ei ole põhjendatud ega proportsionaalne. Kaebaja ei kujuta ohtu

Eesti Vabariigi julgeolekule.

7. PPA palub 17.05.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kaebaja selgitused tema usaldusväärsuse kohta on vastuolulised. Ühelt poolt kaebaja

tunnistab, et ta on andnud valeütlusi ja teiselt poolt leiab, et pole õige väita, et ta on andnud

valeütlusi. Kaebaja ei tunnistanud valeütluste andmist omal algatusel, vaid tegi seda alles siis,

kui PPA tõi vestlusel välja, et kaebaja varasemalt räägitu ei haaku asjas kogutud tõenditega.

PPA on 31.10.2023 otsuses seadnud kahtluse alla kaebaja väited tema luuretegevuse kohta.

Apellatsioonkaebuse väited ei lükka PPA ja halduskohtu järeldusi ümber. Kaebaja telefonidest

leitu seab kahtluse alla kaebaja väited Afganistanis viibimise kohta, mis omakorda seab

kahtluse alla väited tagakiusuohust.

Kaebaja väljasaatmine Pakistani ei ole vastuolus VSS §-s 171 nimetatud põhimõtetega.

Kaebaja väide, et ta ei kujuta ohtu Eesti julgeolekule, ei ole sissesõidukeelu kohaldamise

kontekstis asjakohane.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei

ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega neid kõiki üle

kordamata (HKMS § 201 lg 4).

9. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta

tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud viiest

põhjusest – rass, usk, rahvus, poliitiline veendumus või kuulumine sotsiaalsesse

gruppi – ning tagakiusamise ja eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos.

Samuti peavad puuduma pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg

1).

10. Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise

poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2)

kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut

samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt

õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust

tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel on eeskätt määrav isiku suhtes rakendatud või

rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-

1026, p 13).

11. Kuna PPA 31.10.2023 lahkumisettekirjutuses on kaebajat kohustatud lahkuma Pakistani

Islamivabariiki, tuleb eelkõige kontrollida, kas Pakistanis ohustab kaebajat riigipoolne

tagakius. Ringkonnakohtule arusaadavalt taotleb kaebaja rahvusvahelist kaitset seetõttu, et

kardab Pakistanis isikuid, kes võivad teda taga otsida põhjusel, et kahe maatüki piirialal tekkis

kaebaja osalusel tulevahetus ja üks inimene sai surma ‒ kaebaja kardab nii teise perekonna

kättemaksu kui ka arreteerimist (06.09.2023 vestlus, dtl 141 jj). Ringkonnakohus nõustub

halduskohtuga, et kaebaja usaldusväärsus on väga madal ja tema selgitused juhtunust on

tervikuna ebausaldusväärsed. Versiooni võimalikust veritasust esitas kaebaja alles 06.09.2023

vestlusel 4 kuud pärast varjupaiga taotluse esitamist ja pärast seda, kui PPA oli avaldanud

talle tema telefoni vaatluse tulemused, millest ilmnesid tema eelnevad valeütlused

Afganistanis viibimise ja sealt põgenemise kohta. PPA on tuvastanud, et kaebaja ei ole

Pakistanis tagaotsitav. Isegi kui kaebaja väidetud sündmus Pakistanis toimus, ei annaks ka see

alust tunnustada kaebajat pagulasena, sest olmekonflikt või konflikt kurjategijatega ei ole

7(9)

3-23-2774

seostatav isiku tagakiusukartusega rassi, usu, rahvuse, poliitilise veendumuse tõttu või

kuulumise tõttu sotsiaalsesse gruppi. Põgenemine kartuses saada karistatud kuriteo

toimepanemise eest ei anna alust tunnustada isikut pagulasena. Kaebaja ei ole väidetava

veritasu ohu tõttu otsinud kaitset päritoluriigi politseilt. Pärituoluriigi teave ei anna alust ka

järeldada, et politsei poole pöördumine oleks täiesti mõttetu. PPA on 31.10.2023 otsuses

põhjalikult analüüsinud päritoluriigi infot ja põhjendatult viidanud 2016. a

seadusemuudatustele, mille kohaselt on veritasu karistatav vähemalt 12-aastase

vanglakaristusega, ja asjaolule, et politsei ja MTÜ-d on viidanud, et suurenenud

meediatähelepanu on võimaldanud võimudel selle kuriteo liigiga viimasel ajal paremini

võidelda (asjakohased viited PPA otsuses).

12. Kaebaja väited seonduvalt ohuga Afganistanis võiksid tähendust omada üksnes juhul, kui

oleks oht, et Pakistani tagasisaatmisel saadab Pakistan kaebaja välja Afganistani. Septembri

2024 seisuga oli Pakistanis üle 3 miljoni afgaani ja septembris 2023 alustatud illegaalsete

immigrantide väljasaatmise plaani1 kohaselt on välja saadetud 738 583 afgaani2, kuid tähele

tuleb panna, et kaebaja on Pakistani kodanik, mitte illegaalne immigrant. Niisiis ei saa kaebaja

saatmist Afganistani pidada tõenäoliseks. Aga isegi juhul, kui kaebaja saadetaks välja

Afganistani, ei saaks kaebajat tunnustada pagulasena. Nagu öeldud, on kaebaja selgitused

täiesti ebausaldusväärsed ‒ kaebaja on varjanud PPA eest oma Pakistani kodakondsust ja

isikuandmeid ning esitanud uusi versioone temaga juhtunust, kui eelmine versioon on PPA

poolt tunnistatud ebausaldusväärseks. PPA otsuse põhjendused kaebaja ebausaldusväärsusest

ja ka küsimuses, miks isegi juhul, kui kaebaja tegutses Talibani-vastaselt, ei ületaks

tagakiusamise oht isiku pagulasena tunnustamise künnist, on ammendavad ja nende

kordamiseks puudub vajadus. Kaebaja selgitustest 11.10.2023 vestlusel (dtl 157 jj, nt küsimus

nr 33) nähtub pigem, et kaebaja eesmärk on olnud jõuda majanduslikult paremale järjele,

mitte põgeneda tagakiusamise eest.

13. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud väidet, et üldise inimõiguste ja julgeoleku olukorra

tõttu Pakistanis tuleks kaebajale anda täiendav kaitse. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on

täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine

täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist

tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu,

sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema piinamise või tema suhtes

ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (p 2)

või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute

kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (p 3).

Täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis

reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi

kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed viited). Euroopa Kohtu

praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-465/07, C-285/12

ja C-542/13). PPA on vaidlustatud otsuses hinnanud adekvaatselt olukorda Pakistanis ja

põhjendatult järeldanud, et Pakistanis ei ohusta kaebajat reaalne surmanuhtlus ning samuti ei

esine riigis sellist relvakonflikti, mis õigustaks isikule täiendava kaitse andmist. Arvestades

Pakistani territoriaalset suurust ja rahvaarvu (251 miljonit3), on kaebajal võimalik riigis

ohutult ümber paikneda. Seega ei nähtu ringkonnakohtule, et kaebajat ähvardaks Pakistani

https://coi.euaa.europa.eu/administration/easo/PLib/2024_12_EUAA_COI_Report_Pakistan_Country_Focus.pdf

, lk 150 jj

2 https://coi.euaa.europa.eu/news#200

https://coi.euaa.europa.eu/administration/easo/PLib/2024_12_EUAA_COI_Report_Pakistan_Country_Focus.pdf

, lk 20

8(9)

3-23-2774

tagasipöördumise korral reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu ning järelikult ei kvalifitseeru

kaebaja ka täiendava kaitse saajaks. Puudub vajadus korrata vaidlustatud haldusakti

põhjendusi.

14. Viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks

(VSS § 7 lg 1). Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja (vt VSS § 72 lg-d 1, 11) võib

jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalasele ei anta

rahvusvahelist kaitset seetõttu, et tema taotlus on põhjendamatu (VSS § 72 lg 2 p 2).

Lahkumisettekirjutuse tegemisel arvestatakse igal üksikjuhtumil kõiki olulisi asjaolusid ja

kaalutakse põhjendatud huve (VSS § 72 lg 3). Kaebajale tehtud kohe sundtäidetav ettekirjutus

lahkuda päritoluriiki oli selle tegemise ajal õiguspärane. Kaebaja ei pruugi ettekirjutust

vabatahtlikult täita, sest on haldusmenetluses selgelt väljendanud keeldumist naasta

päritoluriiki ja kohtumenetluse kestel lahkunud omavoliliselt ja ebaseaduslikult Eestist.

Arvestada võis ka sellega, et kaebajal puuduvad Eestis olulised sotsiaalsed sidemed ja

majanduslikud huvid. Kohtumenetluses ei ole tuvastatud uusi asjaolusid, mis lükkaks ümber

vaidlustatud haldusakti järeldused, et kaebaja väljasaatmine Pakistani ei riku VSS §-s 171

sätestatud keeldu. Nagu eespool märgitud, ei ole alust arvata, et kaebajat ähvardaks Pakistani

tagasi pöördumise korral tagakiusamine või reaalne võimalus sattuda päritoluriigis tõsisesse

ohtu.

15. Kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse

lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks (VSS § 74

lg 2). Kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid

arvestades

ebaproportsionaalne,

võib

lahkumisettekirjutuses

kohaldada

sissesõidukeeldu lühemaks ajaks või jätta selle humaansetel kaalutlustel kohaldamata

(VSS § 74 lg-d 3 ja 4). Sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasust tuleb hinnata

haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt ka Riigikohtu 01.10.2019 otsus

nr 3-18-1891, p 18). Nagu eespool märgitud, võis kaebajale teha lahkumisettekirjutuse

vabatahtliku täitmise tähtaega andmata. Kaebusest ega apellatsioonkaebusest ei nähtu,

et vastustaja oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mis oleks andnud aluse

kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks kui viis aastat või jätta see kohaldamata,

sh humaansetel kaalutlustel (vt humaansete kaalutluste kohta täpsemalt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 30.06.2023 otsus nr 3-23-188, p-d 10–15). Asjaolude olulisel

muutumisel pärast sissesõidukeelu kohaldamist on kaebajal võimalik taotleda pädevalt

asutuselt sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või kehtetuks tunnistamist (VSS §-d 75

ja 32).

16. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1).

17. Kaebajale antud menetlusabiga seonduvad kulud jäävad Eesti Vabariigi kanda (HKMS §

118 lg 3) ja menetlusosaliste ülejäänud menetluskulud vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ja § 109

lg-le 1 menetlusosaliste endi kanda.

18. Kaebaja identifitseerimise vältimiseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja

erinevad nimekujud ja sünniajad tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3, VRKS § 13).

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)