1-24-5039/36 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. aprill 2025.a Tallinn

Kriminaalasja number

1-24-5039

Kohtukoosseis

Orvi Koik, Janika Kallin ja Inna Ombler

Kriminaalasi

Anton Slepnjov süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1 ja

Maksim Ovtšinnikov süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1

järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 18. detsembri 2024. a otsus

üldmenetluses

Apellatsioonide esitajad

süüdistatava Anton Slepnjovi kaitsja Argo Küünemäe ja

süüdistatava Maksim Ovtšinnikovi kaitsja Leelo Viil

Prokurör

ringkonnaprokurör Merje Turjakas

Süüdistatavad

Anton Slepnjov, isikukood: 50212213732; elukoht:

XXX; viibib vahi all Tallinna Vanglas; kodakondsus:

Eesti Vabariigi kodanik; haridus: XXX; emakeel: vene

keel; töökoht: XXX; karistatus: kriminaalkorras

karistamata.

Tõkend – kahtlustatavana kinnipeetud 16.05.2024. a ning

Pärnu Maakohtu 17.05.2024. a määrusega nr 1-24-2879

vahistatud kuni 16.07.2024. a, mida on Pärnu Maakohtu

11.07.2024. a määrusega nr 1-24-2879 pikendatud kuni

16.09.2024. a.

Maksim Ovtšinnikov,

isikukood: 50306053734;

elukoht: XXX; kodakondsus: Eesti Vabariigi ja Vene

Föderatsiooni kodanik; haridus: XXX; emakeel: vene

keel; töökoht: XXX; karistatus: kkriminaalkorras

karistamata.

Tõkend – kahtlustatavana kinnipeetud 16.05.2024. a kuni

17.05.2024. a.

Kaitsjad

Argo Küünemäe ja Leelo Viil

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Pärnu Maakohtu 18. detsembri 2024 otsus kriminaalasjas nr 1-24-5039 muutmata.

Kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata.

Määrata Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu

suuruseks Anton Slepnjovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 263,52

eurot (sh käibemaks 47,52 eurot).

Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Anton Slepnjovilt Eesti

Vabariigi kasuks välja 263,52 eurot.

Määrata Vanalinna Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Maksim

Ovtšinnikovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 336,72 eurot, sh

käibemaks 60,72 eurot.

Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Maksim Ovtšinnikovilt Eesti

Vabariigi kasuks välja 336,72 eurot.

Makseinfo koos arveldusarve ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse

eraldi dokumendina. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul lahendi jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Süüdistatavatel on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

SÜÜDISTUSED:

1. Anton Slepnjovi ja Maksim Ovtšinnikovi süüdistatakse selles, et nad vedasid ja valdasid

ühiselt ja kooskõlastatult, s.o grupis, mootorsõidukis Škoda Octavia reg. märgiga XXXXXX

salongis tagumise istmerea ees paremal pool põrandal asunud seljakotis kriminaalmenetlusega

tuvastamata ajast kuni 16. maini 2024. a kell 19.10 tolliametnike poolt sõiduki peatamiseni

Tallinn-Pärnu Ikla mnt Pärnu linna piiril suunaga Ikla poolt Pärnu linna ning Rannametsa tee

4, Pärnu linn teostatud tollikontrolli käigus leidmise ja ära võtmiseni järgmisi narkootilisi ja

psühhotroopseid aineid:

-

rohekaspruune kanepiõisikuid massiga 96,60 grammi, mille THC sisaldus on 17%

-

valkjat lahustilõhnalist pulbrit massiga 1645 grammi, mis sisaldab 16% ehk 263 grammi

amfetamiini;

-

48 valkjat piklikku XANAX logoga tabletti ja tabletitükke massiga kokku 15,31 grammi,

mis sisaldavad kriminaalmenetluses kindlakstegemata koguses bromasolaami või

flubromasepaami ja metonitaseeni.

Seega Anton Slepnjov ja Maksim Ovtšinnikov eelnimetatud narkootiliste ja

psühhotroopsete ainete suures koguses ebaseadusliku käitlemisega grupis panid

tahtlikult toime KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU OTSUS:

2. Pärnu Maakohtu 18. detsembri 2024 otsusega üldmenetluses tunnistati Anton Slepnjov

süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 3 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1

alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja karistuse kandmise alguseks loeti

16. mai 2024. Anton Slepnjovi suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine – jäeti muutmata ja

tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

2.1 Maksim Ovtšinnikov tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks

3 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg 16. mai 2024 kuni

17. mai 2024 karistusaja hulka. Kandmata karistus 2 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust.

Maksim Ovtšinnikovil karistuse kandmise aja algust arvata alates karistuse kandmisele

asumisest.

2.2 Sama otsusega lahendati ka menetluskuludega, konfiskeerimisega ja asitõenditega

seonduv.

APELLATSIOONID:

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatava Anton Slepnjovi kaitsja Argo

Küünemäe ja süüdistatava Maksim Ovtšinnikovi kaitsja Leelo Viil.

3.1 Kaitsja Argo Küünemäe taotleb tühistada Pärnu Maakohtu 18. detsembri 2024.a otsus

Anton Slepnjovi süüdimõistmises KarS § 184 lg 2 p 1 järgi. Kaitsja taotleb uue otsusega

kvalifitseerida tegu ümber KarS § 184 lg 1 järgi ning mõista süüdistatavale reaalne

vanglakaristus 1 aasta. Samuti taotleb kaitsja tagastada süüdistatavale talle kuuluvad

mobiiltelefonid Redmi Note 9 Pro ja Redmi.

3.2 Kaitsja Leelo Viil taotleb tühistada Pärnu Maakohtu 18. detsembri 2024. a otsus

kriminaalasjas nr 1-24-5039 Maksim Ovtšinnikovi süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p 1

järgi. Kaitsja taotleb teha uus otsus ja mõista Maksim Ovtšinnikov õigeks.

4. Apellant Argo Küünemäe leiab, et maakohus on vääralt asunud seisukohale, et asjas on

tõendamist leidnud süüteo toimepanemine grupis, mistõttu tuleks süüdistatava süü

kvalifitseerida KarS § 184 lg 1 järgi. Asjas puuduvad ümberlükkamatud tõendid, et

süüdistatav vedas ja valdas ühiselt ja kooskõlastatult koos Maksim Ovtšinnikoviga suures

koguses narkootilisi ja psühhotroopseid aineid.

4.1 Maakohus on meelevaldselt ja oletuslikult hakanud interpreteerima tunnistaja DZ ütlusi.

Süüdistatav Anton Slepnjov kinnitab, et üksnes tema ütles DZle, et ta vajab sõidukit Lätti

sõiduks ning kus peatuda Läti Vabariigis. Süüdistatav Anton Slepnjov ei oska seletada, miks

tunnistaja on süüdistatava poolt öeldu väljendanud ülekuulamisel mitmuses. Süüdistatava

Anton Slepnjovi ütluste kohaselt pani ta narkootiliste ainete käitlemise toime ainuisikuliselt

ning sõbrad olid kaasas vaid autojuhtidena. Aine seotust Anton Slepnjoviga kinnitab ka

teistest tõenditest nähtuv, mille kohaselt on isikute faktilisest kinnipidamisest alates Anton

Slepnjov selgelt seostanud vaid ennast kotiga, millest tuvastati narkootiliste ainete kahtlustega

ained. Puudub põhjus kahelda Anton Slepnjovi ütluste usaldusväärsuses ja ka süüdistatava

mälestus, et ta väljus üksinda sõidukist ei muuda eelöeldut. Maksim Ovtšinnikovi sõidukist

väljumine ja metsaveerel WC käimine ei seo kuidagi isikut narkootilise aine vedamise ja

valdamisega. On üksnes juhus, et sellel ajal kui Anton Slepnjov käis narkootilisel ainel järel,

käis Maksim Ovtšinnikov metsaveerel. Ka tunnistaja DZ kinnitas kahtlustatavana

ülekuulamisel, et ta arvas, et sõbrad käisid pissil. Puudub ka teave, kas süüdistatavad läksid

ühes suunas metsa ja kas mõlemad koos sisenesid metsa. DZ ütluste kohaselt oli hilja ja päris

pime.

4.2 Tuleb märkida, et Dmitri Zaretckii kinnitab, et ta on kanepi tarvitaja ja suitsetab kord

nädalas, kuid sellel päeval ta ei küsinud seda. DZ sage kanepitarvitamine viitab sellele, et

kahtlustatavana ütlusi andes, on isik tõenäoliselt olnud sedavõrd ehmunud, et oli valmis

rõõnama ehk väljendama teiste tegevusi ja väljaütlemisi mitmuses. DZ ütluste kohaselt oli ta

kunagi Maksim Ovtšinnikovi sõber aga kuus kuud tagasi sõprus lõppes. DZ ka kinnitas

ülekuulamisel korduvalt, et kott, milles oli kanep, oli kogu aeg Anton Slepnjovi käes või

juures. Anton Slepnjov on korduvalt rõhutanud, et tunnistab oma süüd, kuid märkis, et teised

ei teadnud tema tegevusest midagi, ta käis metsas üksinda. Ka pärast DZ ütluste avaldamist

on Anton Slepnjov endiselt kinnitanud, et ta käis metsas pakkidel järgi üksi, kuigi väljus

autost koos Maksim Ovtšinnikoviga.

4.3 Väär ja põhjendamatu on maakohtu käsitlus nagu oleks 6. augusti 2024. a

vaatlusprotokoll, milles vaadeldakse mobiiltelefonist Redmi saadud andmeid, asjakohane.

Jääb arusaamatuks, kuidas nimetatud vaatlusprotokollis kajastatu on seotud käesoleva

menetlusega ja kuidas vaatlusprotokoll tõendab grupis tegutsemist. Väär on maakohtu

käsitlus, et vaatlusprotokollis sisalduvad sõnumid ei saa küll siduda süüdistuses esitatud

kuriteoga, kuid need näitavad Maksim Ovtšinnikovi poolset narkootiliste ainete käitlemist.

Asjakohatu on ka maakohtu otsuses tehtud järeldus (lk 11), et „võib arvata, et ka 16. mail

2024. a Maksim Ovtšinnikov käitles narkootilist ainet“. Selline kohtuotsuse põhistamine ei

ole kooskõlas kohtuotsuse põhistamise nõudega ja järeldused ei ole seostatud tuvastatud

asjaoludega vaid üksnes maakohtu oletuste ja eelarvamustega. Samuti on arusaamatu ja

meelevaldne maakohtu järeldus, et „seega saab asuda seisukohale, et Anton Slepnjov kasutas

suhtlusrakendust Telegram kasutajanimega X. Süüdistatav Anton Slepnjov ei ole kasutanud

kasutajanime X ja kohtuotsusest ei ole aru saada, kuidas maakohus sellise järelduseni jõudis,

mistõttu on maakohtu järeldus meelevaldne ja põhineb jällegi oletustel.

4.4 Maakohus on vääralt kvalifitseerinud talle etteheidetava teo KarS § 184 lg 2 p 1 järgi.

Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust

kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kooskõlas

KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo tuleb sellisel juhul kõrvaldamata

kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks (vt nt RKKK 3-1-1-10-11, p 26). Vastasel juhul

rikutakse süüdimõistva otsuse tegemisel kohtuotsuse põhistamise nõudeid ja põhiseaduse §-st

22 ning KrMS §-st 7 tulenevat süütuse presumptsiooni põhimõtet, millised puudused on

käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (RKKKo

nr 3-1-1-10-15).

4.5 Põhjendamatu on maakohtu järeldus, et mobiiltelefonid Redmi Note 9 Pro ja Redmi tuleb

kohtuotsuse jõustumisel hävitada. Süüdistatav leiab, et selline talle kuuluva vara hävitamine ei

ole kuidagi põhjendatud ja mõlemad telefonid tuleb talle tagastada, sest kohtuotsuses

puuduvad põhjendused, miks vara tuleks konfiskeerida ja hävitada.

4.6 Maakohus on ka määranud süüdistatavale Anton Slepnjovile liialt range karistuse ja

jätnud otsuses põhjendamata, miks 22. a vanusele noorukile, kes on varasemalt karistamata

tuleb ilmtingimata mõista üksnes reaalne vanglakaristus. Kohus peab põhjendama, miks

käesoleval juhul ei ole võimalik kohaldada tingimisi vangistust või vähemasti osaliselt

tingimisi vangistust. Karistust puudutavas osas puudub kohtu argumentatsioon, miks üksnes

reaalne vangistus on see karistuse liik, mis kindlustab, et varem karistamata nooruk enam

tulevikus sellisel moel ei käituks. Kohus ei ole arusaadavalt põhjendanud süüdistatavale

mõistetavat karistust lähtuvalt KarS § 56 sätestatust.

5. Apellant Leelo Viil leiab, et maakohus on hinnanud tõendeid vääralt ja teinud neist

ebaõigeid järeldusi, lähtudes seejuures oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused

süüdistatava kahjuks. Apellant asub seisukohale, et kohtus uuritud tõendid ei kinnita

süüdistuse põhjendatust Maksim Ovtšinnikovi poolt KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava

kuriteo toimepanemises. Tõenditest ei ole võimalik järeldada narkokuriteo grupiviisilist

toimepanemist.

5.1 Süüdistatava Anton Slepnjovi ütluste kohaselt pani ta narkootiliste ainete käitlemise toime

ainuisikuliselt ning sõbrad olid kaasas vaid autojuhtidena. Anton Slepnjovi ütluste

usaldusväärsuses pole alust kahelda ning ei saa ka väita, et süüdistatav oleks oma ütlusi

olulises osas muutnud. Isegi, kui nõustuda, et Anton Slepnjov on oma ütlusi autost väljumise

osas muutnud, pole endiselt piisavalt alust väitmaks, et Maksim Ovtšinnikov temaga koos

metsas pakil järgi käis. Ka DZ ütlustest ei nähtu, mis põhjustel Maksim Ovtšinnikov metsas

käis. Maksim Ovtšinnikov võis käia metsas tualetis, mis oli ka tunnistaja DZ arvates põhjus,

miks isikud autost lahkusid. DZ ütlused kinnitavad, et Anton Slepnjov ja Maksim Ovtšinnikov

väljusid koos autost, kuid seda, kes millega metsas tegeles, pole võimalik tõendite pinnalt

sedastada. Sõiduki rendi eest tasus küll Maksim Ovtšinnikov, kuid see ei anna iseenesest alust

käsitleda teda kaastäideviijana.

5.2 Kui esmalt DZ selgitas, et Anton helistas talle, siis edasi pole arusaadav, kuidas võtsid

mõlemad temaga ühendust ja mismoodi suhtlus täpselt toimus. Seega pole ka võimalik öelda,

et just Maksim Ovtšinnikov oleks olnud see, kes avaldas, et Lätist on vaja midagi ära tuua.

Samuti on võimalus, et Anton Slepnjov võis öelda teistele, et midagi on vaja ära tuua ning

Maksim Ovtšinnikov üksnes kordas talle avaldatut. Selliste andmete pinnalt ei saa järeldada,

et Maksim Ovtšinnikov teadis, et tegemist on ebaseadusliku tegevusega. Süüdistatava juurest

leitud sularaha ei anna samuti alust järeldada Maksim Ovtšinnikovi seotust narkokuriteoga,

sest sularaha peaks aine hankimisele ära kuluma, mitte seda suuremas summas süüdistatavate

valduses leiduma. Asjaolu, et Maksim Ovtšinnikovi valdusest leiti ligi 2000 eurot sularaha,

kuid tema ametlikud sissetulekud on tagasihoidlikud, ei anna alust arvata, et isikul on täiendav

ebaseaduslik sissetulek. Seda enam, et Maksim Ovtšinnikov on varasemalt karistamata. Seega

ei saa asuda seisukohale, et Maksim Ovtšinnikovi valdusest leitud raha on ebaseadusliku

tegevusega seostatav või süüdistatav on elatunud kuritegevusest saadud tulust.

5.3 Asitõendi vaatlusprotokollid ei seondu kuidagi ajaliselt ega muudelt asjaoludelt

süüdistuses kirjeldatud teoga. Süüdistusest ei nähtu Maksim Ovtšinnikovi konkreetne

teopanus grupiviisilises narkootiliste ainete käitlemises. Rääkimaks Maksim Ovtšinnikovi

poolt narkokuriteo kaastäideviimisest, peaksid kogutud tõenditest nähtuma viited, et ka tema

ise osales narkootilise aine käitlemisel. Käesoleval juhul ei ole tõendatud süüdistatavate ühine

ja kooskõlastatud tegevus, mille puhul iga osavõtja tegevus täiendab teise tegevust selliselt, et

tulemuseks on ühtne tervik. Isegi kui nõustuda, et mingi kokkupuude narkootiliste ainetega oli

erinevatel aegadel mõlemal süüdistataval, siis sellest ei piisa süüdistatavate teo hindamiseks

kaastäideviimisena teovalitsemise teooria kontekstis.

Maksim Ovtšinnikovi puhul ei saa rääkida ka kuriteole kaasaaitamisest, sest kaasaaitamisteod

on süüdistuses kirjeldamata, kuid kohus on süüdistuses kirjeldatuga seotud ega saa väljuda

süüdistuse piiridest ning anda süüdistatava käitumisele süüdistusest oluliselt erinevat

õiguslikku hinnangut. Kaitsja leiab, et kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega in

dubio pro reo oleks tulnud kuriteo grupilist toimepanemist puudutavad kahtlused tõlgendada

süüdistatava kasuks.

5.4 Kohus ei ole piisavalt põhjendanud süüdistatavale mõistetavat reaalset vangistust

kooskõlas KarS § 56 sätestatuga.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

6. Prokurör palub jätta Pärnu Maakohtu 18. detsembri 2024. a otsus nr 1-24-5039 muutmata

ning esitatud apellatsioonid rahuldamata.

6.1 Prokuratuur leiab, et maakohus on põhjalikult ja veatult analüüsinud, hinnates tõendeid

kogumis, miks süüdistuses ette heidetud narkootiliste ainete vedamine ja valdamine on

toimunud grupis. Kohus on viidanud ja analüüsinud tõendeid, millest järeldub, et Maksim

Ovtšinnikov osales 16. mail 2024.a leitud ja ära võetud narkootiliste ainete vedamises ja

valdamises. Seda, et Anton Slepnjov käitles 16. mail 2024.a leitud ja ära võetud narkootilisi

aineid üksi, kinnitavad üksnes Anton Slepnjovi ütlused, mis ei haaku teiste kriminaalasjas

kogutud tõenditega.

6.2 Kohus on kohtuotsuse lehekülgedel 10-11 analüüsinud 6. augusti 2024. a

vaatlusprotokolliga seonduvat. Seejuures selgitanud ka seda, miks viidatud tõend on

käesolevas kriminaalasjas asjakohane. Prokuratuur täielikult nõustub kohtu käsitlusega.

Maakohtu otsuse 11. lehekülje esimesest lõigust nähtub, et 12. augusti 2024. a

vaatlusprotokolliga on vaadeldud Anton Slepnjovilt 16. mai 2024. a kinnipidamise käigus ära

võetud mobiiltelefoni, milles oli suhtlusrakendus Telegram, mis omakorda seotud

kasutajanimega X. 16. mai 2024.a läbivaatuse aktist nähtub, et muuhulgas on sõidukist reg.

märgiga XXXXXX läbivaatuse käigus kinni peetud ka kaks Anton Slepnjovile kuuluvat

nutitelefoni iPhone. Seega maakohus on selgitanud, et 12. augusti 2024.a vaatlusprotokollist

järeldub, et Anton Slepnjov kasutas suhtlusrakendust Telegram kasutajanimega X.

6.3 Maakohtu otsusest nähtub, et kohus asus seisukohale, et Redmi Note 9 Pro oli seotud ja

kuulus Maksim Ovtšinnikovile. DZ on oma ütlustes selgitanud, et mõlemad Redmi telefonid

olid reisi alguses Maksimi käes ning tema neid ka kasutas. Viidatud telefonide kuulumine

Anton Slepnjovile ei ole seega tõendamist leidnud. Tegemist on apellatsioonis esitatud

paljasõnalise väitega. Seetõttu puudub ka alus kahe Redmi telefoni Anton Slepnjovile

tagastamiseks.

6.4 Maakohus on otsuse lehekülgedel 14-16 selgitanud karistusmäära valikut, samuti ka seda,

miks kohus ei pea võimalikuks Anton Slepnjovile tingimisi karistuse mõistmist. Seejuures

soovib prokuratuur juhtida tähelepanu, et Anton Slepnjovile on mõistetud karistus sanktsiooni

alammääras, s.o 3 aastat. Maakohus on jälgitavalt ja veatult põhistanud Anton Slepnjovile

mõistetud karistuse kujunemist.

7. Maksim Ovtšinnikovilt leitud ja ära võetud sularaha konfiskeerimise osas tehtud maakohtu

otsustus vastab kohtupraktika põhimõtetele. Kohus on otsuse lehekülgedel 16-19

ammendavalt põhjendanud, mis tõenditele tuginevalt on võimalik jõuda järeldusele, et

Maksim Ovtšinnikovilt leitud ja ära võetud sularaha võis olla kuritegelikku päritolu, s.o

saadud kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. Antud juhul on tegemist

olukorraga, kus süüdistataval tulnuks tõendada vara päritolu õiguspärasus (RKKK nr 3-1-1-

10-16, p-d 42-43). Seda süüdistatav teinud ei ole.

7.1 Maksim Ovtšinnikovile heidetakse käesolevas kriminaalasjas ette, et 16. mai 2024.a

sõidukist reg. märgiga XXXXXX leitud ja ära võetud narkootilisi aineid vedasid ja valdasid

Maksim Ovtšinnikov ja Anton Slepnjov ühiselt. Maksim Ovtšinnikovile heidetakse seega ette

leitud ja ära võetud narkootiliste ainete vedamist ja valdamist, mis toimus koos Anton

Slepnjoviga. Kaitsja viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-4-15 on käesoleval juhul asjakohatu.

Käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus Maksim Ovtšinnikov oleks juhuslikult olnud

samas autos narkootiliste ainetega. Maakohus on otsuses põhjendanud ja ära näidanud need

tõendid, millele selline seisukoht tugineb. Samuti on asjakohatu kaitsja viide Riigikohtu

lahendile nr 1-22-312. Viidatud Riigikohtu lahendis oli tegemist olukorraga, kus kanepi

kasvatamist ja selle käitlemist püüti omistada isikule, kes tegutses distantsilt ning ise vahetult

kanepiga kokku ei puutunud. Tõepoolest olukorras, kus üks isik osaleb narkootilise aine

käitlemisel n-ö distantsilt, tuleb prokuratuuril süüdistuses detailiselt ära näidata, mida iga

konkreetne isik tegi ja kuidas on võimalik n-ö distantsil viibivale isikule omistada narkootilise

aine käitlemine. Süüdistuses tuleb ära näidata ja tõendada isikute täpne tegevus näiteks

olukorras, kus üks isik peetakse narkootilise ainega kinni, kuid prokuratuur leiab, et grupi

liikmeks on ka isik, keda ei tabatud koos narkootilise ainega. Sellises olukorras tuleb

tõepoolest süüdistuses kirjeldada ja tõenda, mis olid need distantsil oleva isiku konkreetsed

teod, mis võimaldavad ta seostada narkootilise ainega ning ette heita teo grupis toime

panemist. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Süüdistatavatele heidetakse ette,

et sõidukist reg. märgiga XXXXXX 16. mail 2024. a leitud ja ära võetud narkootilised ained

olid nende ühises valduses, mida nad koos vedasid. Maakohus on oma otsuses ammendavalt

selgitanud ja analüüsinud, millistele tõenditele tuginevalt on võimalik süüdistatavatele

omistada koos, s.o grupis, narkootiliste ainete käitlemist.

7.2 Maakohus on otsuse lehekülgedel 14-16 selgitanud karistusmäära valikut, samuti ka seda,

miks kohus ei pea võimalikuks Maksim Ovštinnikovile tingimisi karistuse mõistmist.

Seejuures soovib prokuratuur juhtida tähelepanu, et Maksim Ovtšinnikovile on mõistetud

karistus sanktsiooni alammääras, s.o 3 aastat. Maakohus on jälgitavalt põhistanud Maksim

Ovtšinnikovile mõistetud karistuse kujunemist.

7.3 Lisaks peab prokuratuur vajalikuks seoses 6. augusti 2024. a vaatlusprotokolliga juhtida

tähelepanu, et vaatlusprotokollist nähtuvalt on enne 16. maid 2024. a narkootiliste ainete

leidmist ja äravõtmist tuvastatud süüdistatavate vaheline suhtlus, mis üheselt viitab

narkootiliste ainete käitlemisele. Muuhulgas edastatakse sõnumitega koordinaate. Seejuures

on ka Anton Slepnjov selgitanud oma ülekuulamisel, et narkootiliste ainete käitlemine toimus

peidikute vahendusel, sh selgitades, et ka Lätist toodud narkootilise aine asukoht edastati

Telegram rakenduse vahendusel. Antud juhul kinnitabki narkootiliste ainete grupis käitlemist

teoeelne käitumine ning teo objektiivne avaldumine. Prokuratuur nõustub täielikult

maakohtuga, et Anton Slepnjov ja Maksim Ovtšinnikov vedasid ja valdasid ühiselt ja

kooskõlastatult 16. mail 2024.a leitud ja ära võetud narkootilisi aineid suure tõenäosusega

ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud

tõendist või tõendikogumist (RKKK nr 1-20-1301, p 12), mille prokuratuur on maakohtu

menetluses esitanud ning mis on ka vahetult uuritud. Neile tõenditele tuginevalt on ka

maakohus tuvastanud kuriteo toimepanemise grupis.

SÜÜDISTATAVA JA KAITSJA SEISUKOHT:

8. Süüdistatav Anton Slepnjov märgib, et kaitsja märgitud telefon (Redmi) ei kuulu temale,

vaid kaassüüdistatavale Maksim Ovtšinnikovile. Temale kuulub Iphone 15 must, mida soovib

tagasi, aga seda kaitsja ei maininud. Muus osas toetab kaitsja esitatud apellatsiooni.

8.1 Apellant on kaitsja Argo Küünemäe vahendusel 17. märtsil 2025.a esitanud Tallinna

Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse. Kaebaja soovib käesolevaga teatada, et on eksinud

kaebuse resolutsioonis tagastamist taotletavate asitõendite nimedes (mobiiltelefonid). Nimelt

on kaebaja palunud kaebuse resolutsiooni p-s 2, et taotleb süüdistatavale kuuluvate

mobiiltelefonide Redmi Note 9 Pro ja Redmi tagastamist. Tegelikkuses kuuluvad

süüdistatavale mobiiltelefonid iPhone 15 ja iPhone 12 Mini, millede tagastamist süüdistatav

kaebusega taotleb. Kaebaja palub vabandust apellatsioonkaebuses esitatud ebatäpsuse pärast.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

10. Kolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, kaitsjate apellatsioonides

toodud väidetega ning prokuröri, süüdistatava ja kaitsja Argo Küünemäe seisukohtadega, asub

alljärgnevale seisukohale.

10.1 Kolleegium märgib kõigepealt, et KrMS § 321 lg 3 kohaselt on apellandiks isik, kes

allkirjastab ja kuupäevastab apellatsiooni. Kuigi kaitsja Argo Küünemäe esitas apellatsiooni

süüdistatava Anton Slepnjovi huvides on apellatsioonimenetluses kaitsja ja süüdistatav eraldi

kohtumenetluse pooled, kel mõlemal on apellatsiooniõigus (KrMS § 17 lg 1, § 318 lg 1).

Ehkki kaitsja tegutseb süüdistatava huvides ning tema juhiste alusel, osaleb kaitsja

apellatsioonimenetluses enda nimel ja süüdistatav enda nimel. Seega ei saa kaitsja asendada

süüdistatavat kohtumenetluse poolena (vrd mõnevõrra teistel asjaoludel RKKKo nr1-21-1421,

p 54-56). Seega on käsilolevas menetluses apellandiks kaitsja Argo Küünemäe, mitte

süüdistatava Anton Slepnjov nagu kaitsja on ekslikult leidnud.

10.2 Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine - sh

näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse

kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste

meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite

hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava

põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise

tee.

11. Esitatud apellatsioonides taotlevad apellandid maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud

järelduste ümberhindamist.

Kolleegium ei nõustu apellatsioonide järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja

rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis

oma siseveendumuse järgi. Kaitsja Argo Küünemäe taotleb Anton Slepnjovile inkrimineeritud

teo ümberkvalifitseerimist KarS § 184 lg 1 järgi. Kaitsja Leelo Viil taotleb maakohtu poolt

hinnatud tõendite ümberhindamist ning Maksim Ovtšinnikovi suhtes õigeksmõistva otsuse

tegemist. Asjaolu, et kaitsjad ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud

järeldusega, ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on

korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu

korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit

teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis

hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07).

11.1 Kolleegium leiab, et apellatsioonides toodud väidete pinnalt ei ole võimalik leida

veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks. Esitatud apellatsioonides korratakse

peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba

oma hinnangu andnud. Kolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega,

ei pea KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks neid täies mahus korrata,

vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonis esitatud peamistele väidetele.

12. Kolleegium ei nõustu süüdistatava Maksim Ovtšinnikovi kaitsja Leelo Viili apellatsioonis

tooduga, et süüdistatava Maksim Ovtšinnikovi süüdi tunnistamine temale inkrimineeritud

kuriteos on põhjendamatu. Maakohus ei ole rajanud süüdimõistvat otsust elulisele

usutavusele, vaid maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud

tõendite kogumile.

12.1. Kaitsja Leelo Viil heidab sisuliselt ette seda, et süüdistatav Maksim Ovtšinnikov

mõisteti süüdi sisuliselt kaudsete tõendite põhjal, mistõttu jäi püsima kahtlus tema süüs.

Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka

ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte

nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo

toimepanemise asjaolusid kajastavad (vt RKKKo nr 3-1-1-8-10, p-d 9-10). Kohtupraktika

üldistamisest lähtuva ning süüteomenetluste alases erialakirjanduses sageli korratava

arusaama kohaselt võib mingi kaudne tõend, eriti kogumis asitõendiga, olla otsesest tõendist

oluliselt usaldusväärsem, seda eriti juhul, mil otsene tõend lähtub isikulisest tõendiallikast.

Otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo

toimepanemise mingit asjaolu, kaudse tõendi sisuks seevastu on teave, mis ei kajasta küll

kuriteo tehiolu ennast, kuid võimaldab teha olulisi järeldusi sellega seotud muude asjaolude

kohta. Kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes

eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude

kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu

omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue

hinnata tõendeid nende kogumis, mida maakohus käsiloleval juhul ka tegi.

12.2. Kolleegium ei tuvastanud tõendite hindamisel mingeid õiguslikke minetusi ning paljude

otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida

tuleks tõlgendada süüdistatavate kasuks. Lisaks nähtub maakohtu otsusest, millist täiendavat

sisulist teavet tõendamiseseme asjaolude kohta on võimalik kaudsete tõendite pinnalt saada.

Seejuures peab kolleegium vajalikuks viidata kohtupraktikale, mille kohaselt arvestades

süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteoliigi eripära ja kuriteo tehiolusid ei ole asjakohane

menetlejale ette heita seda, et kuriteosündmuse tõendamine on osutunud teatud

kuriteosündmuse asjaolude puhul võimalikuks vaid kaudsete tõendite abil, kuivõrd see, kas

konkreetse kuriteosündmuse asjaolud jäädvustuvad otseste või kaudsete tõenditena, ei sõltu

alati menetleja tahtest (RKKKo nr 3-1-1-38-11, p 19).

12.3. Kohtupraktikas on märgitud, et ehkki üldjuhul ei saa isiku süüditunnistamine rajaneda

vaid ühel kaudsel tõendil, on sellest reeglist võimalikud erandid. Arvestada tuleb ka

konkreetsele süüteoliigile iseloomulikku kriminoloogilist eripära (vt RKKKo nr 4-19-447, p

13). Maakohus on Maksim Ovtšinnikovi süüditunnistamisel tuginenud peale 16. mai 2024

läbivaatuse akti koos fototabeliga (I kd, tl 28-37) veel DZ kohtueelsel menetlusel antud

ütlustele, tunnistajate AE ja AM ristküsitlusel antud ütlustele, 29. mai 2024 ja 6. augusti 2024

vaatlusprotokollidele (I kd, tl 75-77, 78-145). Seejuures tuleb hinnata tõendeid kogumis, mitte

eraldi nagu apellant Leelo Viil on seda teinud, sest just tõendite kogumis hindamise pinnalt on

maakohus teinud tõsikindlad järeldused süüdistatava Maksim Ovtšinnikovi süü tõendatuse

kohta temale inkrimineeritud kuriteos. Ka apellant Argo Küünemäe annab hinnangu

tõenditele eraldi mitte kogumis, mistõttu ei kummuta kaitsja argumendid maakohtu järeldusi

süü tõendatuse kohta Anton Slepnjovile inkrimineeritud kuriteos.

12.4. Kaitsja Leelo Viil on erinevalt maakohtust jätnud tähelepanuta süüdistatava Maksim

Ovtšinnikovi käitumise, mis eelnes tollikontrollile. Maakohus tuvastas üheselt, et autost

väljusid nii süüdistatavad Anton Slepnjovi kui ka Maksim Ovtšinnikov (II kd, tl 60p), kes

läksid koos metsa. Seega ei väljunud autost ja ka metsa ei läinud ainult Anton Slepnjov, vaid

seda tegi ka Maksim Ovtšinnikov. Tulenevalt eeltoodust on kaitsjate Argo Küünemäe ja Leelo

Viili seisukoht, et isegi, kui süüdistatav Maksim Ovtšinnikov autost väljus, ei tähenda see

seda, et Maksim Ovtšinnikov koos Anton Slepnjoviga koos metsas pakil järgi käis, ainetu.

See, et Maksim Ovtšinnikov käis metsas tualetis, on pelgalt oletus, sest DZ vaid arvas seda,

kuid tegemist ei olnud tõsikindla teadmisega.

13. Kuigi maakohus ja apellandid ei ole osutanud KrMS § 15 lg-le 3, peab kolleegium

vajalikuks tulenevalt KrMS § 331 lg-st 3 analüüsida ka seda, kas DZ kohtueelsel uurimisel

antud ütlused on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega.

Kuivõrd DZ keeldus kohtumenetluses ütluste andmisest, siis avaldati tema kohtueelses

menetluses antud ütlused. Seega ei olnud süüdistatavatel ega kaitsjatel võimalik tunnistajat

küsitleda, mistõttu ei tohi kohtulahend tugineda üksnes või valdavas ulatuses tunnistaja DZ

ütlustele. Maakohus on küll toetunud DZ ütlustele, kuid ei ole tõdenud, et need ütlused oleks

kõige olulisemaks süüstavaks tõendiks.

13.1 Kolleegium leiab, et DZ ütlused ei ole kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava

või otsustava tähendusega, sest maakohtulahend ei tugine üksnes või valdavas osas DZ

kohtueelses menetluses antud ütlustel. Maakohtu otsusest nähtub, et otsus rajaneb lisaks DZ

kohtueelsel uurimisel antud ütlustele veel mitmele tõendile. Nii toetavad AM ütlused auto

rentimise asjaolusid, tunnistaja AE ütlused kirjeldavad tollikontrollis toimunut ja autost leitud

esemete leidmise asjaolusid. Tunnistaja AE ütlusi kinnitavad omakorda läbivaatuse akt ja

fototabelid. Lisaks on tõenditeks ekspertiisiakt ja vaatlusprotokollid. Kokkuvõtvalt asub

kolleegium seisukohale, et arvestades DZ ütlusi kinnitavate tõendite kaalu ja paljusust,

puudub alus väita, nagu rajaneks Anton Slepnjovi ja Maksim Ovtšinnikovi süüditunnistamine

narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemisel KrMS § 15 lg 3 mõttes "üksnes" või

"valdavas ulatuses" DZ kohtueelses menetluses antud ütlustel, seda enam olukorras, kus need

ei süüsta otseselt ei Anton Slepnjovi ega Maksim Ovtšinnikovi. Seega ei rikkunud maakohus

DZ ütlustele tuginedes KrMS § 15 lg 3 nõudeid.

13.2 Kaitsja Argo Küünemäe poolt märgitu, et DZ oli valmis rõõnama ehk väljendama teiste

tegevusi ja väljaütlemisi mitmuses, sest kanepitarvitajana oli ta sedavõrd ehmunud, on ainetu.

Tegemist on kaitsja oletusega, sest sellist versiooni ei kinnita ükski tõend. Ühtlasi puudus DZl

igasugune vajadus Anton Slepnjovi ja Maksim Ovtšinnikovi tegevusi ja väljaütlemisi

väljendada mitmuses ja teha seda olukorras, kui see ei vastaks tõele. Seda enam, kus DZ on

märkinud, et rendiauto me võtsime rendile 15. mail Tallinnas (II kd, tl 3) ning tunnistaja AM

on kinnitanud, et DZ tuli koos Maksim Ovtšinnikoviga autole järele. Seega on DZ kirjeldanud

tegevust mitmuses nagu see tõepoolest ka aset leidis. Ka on DZ märkinud, et 15. mail helistas

talle Anton Slepnjov ja küsis, kas saan autoga aidata. Edasi on DZ juba nimeliselt märkinud,

et siis Anton ja Maksim Ovtšinnikov juba tegid ettepaneku, et äkki ma rendin siis auto, mulle

öeldi, et on vaja võtta mingid asjad Lätist (vt II kd, tl 3). Seega on DZ teinud selgelt vahet, kas

väljendada isiku/isikute tegevusi ja väljaütlemisi mitmuses või mitte.

14. Isegi olukorras, kus DZ ütlused on ainukesed selle kohta, et Maksim Ovtšinnikov väljus

autost ja koos Anton Slepnjoviga metsa läks, võimaldavad olemasolevad tõendid tõsikindlalt

väita, et Maksim Ovtšinnikov koos Anton Slepnjoviga käitlesid narkootilisi ja

psühhotroopseid aineid suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust nii nagu

süüdistuses kirjeldati. Asjaolu, et kaitsja Argo Küünemäe ei suuda leppida kohtupraktikas

toodud seisukohaga (vt RKKKo nr 3-1-1-16-04, p 9) ei tähenda seda, et maakohus ei oleks

tohtinud arvestada 6. augusti 2024 vaatlusprotokolli kaudse teabena, mis aitas tuvastada

süüdistatava käitumist kuriteosündmuse ajal. Kaitsja sellekohane kriitika jääb tagajärjetuks.

Maakohus luges tõendatuks, et sõidukist Škoda Octavia leitud mobiiltelefon Xiaomi Redmi

Note 9 Prod kuulus Maksim Ovtšinnikovile ja ta kasutas seda (II kd, tl 61-62). Maksim

Ovtšinnikovi telefonist leitu (sõnumid ja fotod), asetab ka tollikontrolli käigus avastatu

teistsugusesse konteksti. Mobiiltelefonist leitu viitab üheselt sellele, et süüdistatav Maksim

Ovtšinnikov on koos Anton Slepnjoviga olnud seotud narkootiliste ja psühhotroopsete

ainetega, mis jääb küll ajaliselt süüdistuse piiridest väljapoole, kuid mida on võimalik

arvestada kaudse teabena, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli süüdistatava käitumine

kuriteosündmuse ajal. Selline maakohtu seisukoht on kooskõlas kohtupraktikaga ning

maakohus on sellele ka viidanud. Märkimist väärib seegi, et selline ajaline seos ei jää kaugele

esitatud süüdistuse ajalisest piirist. Süüdistuse kohaselt toimus käsilolev kuriteosündmus 16.

mail 2024, kuid sõnumeid on vahetatud kokaiini ja xanaxi kohta 9. ja 10. mail 2024 ning

koordinaate on saadetud 4. ja 6. mail 2024. Sellina väike ajaline vahe näitab ilmekalt

süsteemsust ja selle kaudu on võimalik luua tervikpilt süüdistatavate kuritegelikust

käitumisest läbi ajalise telje, sh süüdistuses märgitud kuupäeval.

14.1 Kolleegiumil ei ole võimalik jaatada ka kaitsja Leelo Viili seisukohta, et tõendite pinnalt

ei ole võimalik sedastada, millega Anton Slepnjov ja Maksim Ovtšinnikov metsas tegelesid,

isegi kui nõustuda, et Maksim Ovtšinnikov metsas käis. Süüdistatav Anton Slepnjov on

andnud ütlusi, et metsast võttis ta kilekoti, mille sees oli kõik see, mis kinnipidamisel leiti.

Kolleegium asub seisukohale, et metsas olnud kotist olid teadlikud mõlemad süüdistatavad,

sest alles hiljuti on omavahel saadetud numbrikombinatsioone, mis on tuvastatud kui

koordinaadid ja sõnumite sisus mainitakse narkootilisi aineid (vt I kd, tl 126, 137). Selline

mõlema süüdistatava eelnev käitumine kinnitab üheselt, et Maksim Ovtšinnikov oli teadlik,

miks peatuti ja metsa mindi. Seda enam, et temale kuuluvast telefonist Xiaomi Redmi Note 9

Prod leiti hulgaliselt fotosid, mis on iseloomulikud just peidikutele, kuhu tavaliselt aine

jäetakse (I kd, tl 118-123). Seega peidikus olevate ainete ära toomine metsast oli Maksim

Ovtšinnikovi jaoks tavapärane käitumine. Sellist järeldust kinnitab Maksim Ovtšinnikovi lisa

mobiiltelefoni Xiaomi Redmi Note 9 Pro Lätti kaasavõtmise vajadus. Telefoni hoidmine autos

tagumise istmerea ees põrandal ja hiljem distantseerides end tollikontrollikäigus leitud

mobiiltelefonist, viitab üheselt Maksim Ovtšinnikovi teadlikkusele ebaseaduslikust

tegevusest.

14.2 See, et Maksim Ovtšinnikov ehk suhtlusrakenduse Telegram kasutaja Bear suhtles

Anton Slepnjoviga, kes kasutas suhtlusrakendust Telegram kasutajanime X on maakohtu

poolt veatult tuvastatud. Maakohus on üheselt selle tuvastanud ning viidanud ka

konkreetsetele tõenditele, mis sellele viitavad (II kd, tl 61p-62). Seejuures on selline vestlus

leitud süüdistatava Anton Slepnjovile kuuluvast mobiiltelefonist iPhone 12 Mini, mis oli tema

kinnipidamise käigus ära võetud (I kd, tl 28p) ja mille endale kuuluvust ta on kinnitanud (II

kd, tl 10). Ka ei ole süüdistatav kordagi väitnud, et kõrvalistel isikutel olnuks juurdepääs tema

digiseadmetele ning andmetele. Seega selline kaitsja kaitseversioon, et Anton Slepnjov ei ole

kasutanud kasutajanime X, jääb tagajärjetuks.

15. Maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud asjaolusid, mis annavad alust jaatada, et

süüdistatavad tegutsesid grupis (II kd, tl 62p-63) ning ringkonnakohus nõustub maakohtuga.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et teoplaan oli varasemalt paika pandud ja koordineeritud

ning süüdistatavad tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult läbi teadliku ja soovitud

koostegutsemise. Kogutud tõendite pinnalt saab nõustuda järeldusega, et süüdistatavad olid

süüks arvatud teo ajal niisuguses kontaktis, mis ei saanud olla juhuslik, nagu väidavad

apellandid. Siinkohal ei ole nõutav, et isikute panus või roll oleks võrdne. Maakohtu poolt

tuvastatud süüdistatavate omavaheline kontakt oli selline, mis viitab nendepoolsele

kooskõlastatud tegevusele. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et süüdistatavate teod oleks

ajendatud erinevatest põhjustest ja nad oleksid tegutsenud üksteisest sõltumatult ehk eraldi.

Mitte ühegi süüdistatava seotus teo toimepanemisega ei olnud abstraktne.

15.1 Apellandid jätavad tähelepanuta, et narkootilise aine kaastäideviimise omistamisel tuleb

lähtuda asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest, hinnates tõendeid kogumis ja süüdistatavate

käitumist ka konkludentselt. Kui lisaks ajalis-ruumilisele lähedusele on süüdistatava vastu

kaastäideviimise tuvastamiseks ka teisi tõendeid, ei saa neid isiku käitumisele õiguslikku

hinnangut andes eirata (vt RKKKo nr 3-1-1-4-14, p 13).

Tulenevalt maakohtu poolt tuvastatust ei ole võimalik kolleegiumil asuda seisukohale, et

süüdistatav Maksim Ovtšinnikov ei teadnud sõidukis olnud narkootilisetest ja

psühhotroopsetest ainetest midagi. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tuvastatu annab aluse

asuda seisukohale, et süüdistatav Maksim Ovtšinnikov käitles sõidukis olnud narkootilisi ja

psühhotroopseid aineid koos Anton Slepnjoviga. Maakohtu siseveendumuse kujunemine on

selge ja veenev ning apellatsioonides ei ole viidatud tõenditele, mis maakohtu järeldused

kummutaks.

15.2 Maakohtuga saab nõustuda, et süüdistatav Maksim Ovtšinnikov soovis enda teopanust

näha just osana ühisest tegutsemisest. Kaitsja Leelo Viil ei arvesta kehtivat kohtupraktikat,

mille kohaselt ei ole vajalik see, et süüdistatavad lepiksid sõnaselgelt kokku narkootiliste ja

psühhotroopsete ainete ühise käitlemise ning see peaks olema mingil moel fikseeritud (kõned,

sõnumid vms). Seega fikseeritud ja talletatud suhtluse sisu puudumine ei saa eraldivõetult olla

süüdistatavate suhtes ei süüstavaks ega ka õigustavaks tõendiks, vaid seda hinnatakse koos

teiste kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega. Midagi kummastavat ei ole selles, kui

süüdistatavad on saavutanud omavahelise kokkuleppe ka näiteks vaikimisi ning

konkludentsete tegudega.

15.3 Menetletaval juhul ei ole võimalik asuda seisukohale, et Maksim Ovtšinnikov oli pelgalt

passiivne kaasreisija, kes läks sõpradega Lätti puhkama. Sellise kaitseversiooni on maakohus

veenvalt kummutanud (II kd, tl 61). Ka ei ole võimalik kogutud tõendite pinnalt jaatada, et

Maksim Ovtšinnikov oli lihtsalt teadlik narkootiliste ja psühhotroopsete ainete olemasolust

metsas ja hiljem autos, kuid tal puudus igasugune muu puutumus autost leitud ainetega.

Nõustuda saab apellandi üldise tõdemusega, et üksnes autos viibimine koos kuritegu toime

paneva isikuga ei tee teist isikut veel kuriteo täideviijaks või osavõtjaks. Samas jätab apellant

Leelo Viil tähelepanuta, et igal üksikjuhul tuleb hinnata asjas kogutud tõendeid kogumis, nii

nagu maakohus on seda teinud. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et Maksim

Ovtšinnikov ei viibinud juhuslikult autos, vaid osales narkootiliste ja psühhotroopsete ainete

käitlemisel KarS § 184 tähenduses ja tegi seda koos kaassüüdistatava Anton Slepnjoviga.

15.4 Maakohtuga tuleb nõustuda, et hinnates kaudseid tõendeid kogumis, st sõiduauto

rentimine ja tasumine selle rentimise eest Maksim Ovtšinnikov poolt, autost väljumine ja

metsa minek koos Anton Slepnjoviga ning Maksim Ovtšinnikovile kuuluva mobiiltelefoni

(mida on varasemalt kasutatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemiseks) leidmine

rendiautost, mis olid tagumise istmerea ees põrandal, kus oli ka seljakott, milles narkootilised

ja psühhotroopsed ained, on süüdistusversioon tõendatud. Kolleegium saab üheselt asuda

seisukohale, et Maksim Ovtšinnikovi ja Anton Slepnjovi käitumine ja konkludentsed teod

kinnitavad, et neil oli süüdistuses märgitud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete

käitlemiseks kokkulepe. Kolleegiumil ei ole võimalik jaatada, et kõik on pelgalt

kokkusattumus ja vaid Anton Slepnjovi tegevuse tulemus, sest see ületab kolleegiumi

hinnangul usutava juhuslikkuse määra.

16. Vastuseks kaitsjate Argo Küünemäe ja Leelo Viili apellatsioonide etteheitele, et maakohus

ei ole arvestanud süüdistatava Anton Slepnjovi kohtueelses menetluses antud ütlustega, et ta

pani teo toime üksinda, märgib kolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste

usaldusväärsusest. Maakohus on oma otsuses analüüsinud ütlusi tervikuna, hinnanud, kas

ütlustes on lahknevusi tunnistajate ütlustega, või teiste kogutud tõenditega ning kas ütlused on

eluliselt usutavad, kas riimuvate tõendite kogum suurendab kajastatava asjaolu tõenäosust,

mistõttu ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi.

16.1 Kaitsjad jätavad tähelepanuta ka selle, et maakohus luges süüdistatava Anton Slepnjovi

ütlused osaliselt ebausaldusväärseks, mis puudutab, et ta käis üksinda metsas narkootilisi

aineid toomas. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks ta ei pea süüdistatava ütlusi osaliselt

usaldusväärseks. Seega ei ole asjakohased apellantide etteheited, et otsuse tegemisel ei võetud

arvesse süüdistatava Anton Slepnjovi ütlusi tervikuna. Selle kohta, et maakohus oleks

põhjendamatult lugenud süüdistatava Anton Slepnjovi ütlused osaliselt ebausaldusväärseks,

mingeid argumente apellatsioonides esitatud ei ole. Märkimist väärib seegi, et Anton

Slepnjovi ütlused, et aineid käitles üksi ja teised isikud ei oma puutumust leitud ainetega, ei

ole tegelikkuses ka eluliselt usutavad ega loogilised. Seda enam olukorras, kus alles hiljuti on

vahetatud omavahel sõnumeid ja koordinaate ning edastatud foto, mis on seostatav peidikuga

ja narkootiliste ainetega (vt nt I kd, tl 141).

17. Kaitsja Leelo Viili arutlused selles kohta, miks ei ole süüdistatav Maksim Ovtšinnikov

toime pannud kuritegu, ning esitatud omapoolsed arutlused (oletused) selle kohta, jäävad

tagajärjetuks, sest konkreetsetele tõenditele, mis kummutaksid maakohtu poolt tuvastatu,

kaitsja apellatsioonis viidanud ei ole. Tagajärjetuks jäävad ka kaitsja oletused Maksim

Ovtšinnikovilt leitud 2000 euro sularaha kohta, sest mingeid ütluseid süüdistatav sularaha

päritolu kohta andnud ei ole. Tõepoolest nähtub Maksu- ja Tolliameti andmetest, et Maksim

Ovtšinnikov on saanud tulu 2023 aastal kogusummas 9124 eurot ja 2024 aastal 2432 eurot (I

kd, tl 155), kuid see ei tõenda, et leitud 2000 eurot sularaha on võetud välja tema

arveldusarvelt. Selle kohta, et Maksim Ovtšinnikov on võtnud välja 2000 eurot sularaha

puuduvad igasugused tõendid. Pigem kinnitavad tema enda telefonist leitud fotod (I kd, tl 98-

99, 104-105), et tegemist on sularahaga, mis on saadud ebaseadusliku tegevuse tulemusel.

18. Võttes arvesse kõike eeltoodut, leiab kolleegium, et süüdistatavate Maksim Ovtšinnikovi

ja Anton Slepnjovi käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ning kuna

kolleegium nõustus maakohtuga, siis ei ole võimalik süüdistatavat Maksim Ovtšinnikovi

õigeks mõista temale inkrimineeritud kuriteos ja Anton Slepnjov teo ümberkvalifitseerimine

KarS § 184 lg 1 järgi.

19. Apellandid nõuavad sisuliselt seda, et maakohtu otsus peaks olema motiveeritud selliselt,

et seal olevatele kohtu järeldustele puuduks võimalus esitada vastuväiteid ning otsus oleks

ümberlükkamatu. Maakohtu otsus ei tugine oletustele, vaid on kooskõlas üldiste

loogikareeglite ning ka kriminoloogiliste seaduspäradega ning maakohtu poolt on jälgitavalt

esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks

olev sündmus leidis aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel

moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendikogumist. Selline maakohtu otsus on kooskõlas

kohtupraktikaga (vt RKKKo nr 1-20-1301, p 20).

20. Kaitsjate apellatsioonides taotletakse Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja

KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud

kahtlused süüdistatavate kasuks ning kohtul tuleks igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses

kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt lahendis nr 3-1-1-77-15 märkinud, et oluline on

silmas pidada, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab

kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata

kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise

aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki

kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees

peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga.

Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas

kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust

puudutavast põhjendatud kahtlusest.

21. Karistusega seonduvalt peab kolleegium esmalt vajalikuks osundada, et süüdistatavatele

mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme

kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui

tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti seadust.

Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks

karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava

süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse

konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11,

nr 3-1-1-52-13, p 19).

21.1. Kaitsja Leelo Viil asub seisukohale, et Maksim Ovtšinnikovile mõistetud karistus on

liiga range, kuid mingeid sisulisi argumente karistuse osas ei esita. Kaitsja Argo Küünemäe

leiab, et süüdistatava Anton Slepnjovi teo ümberkvalifitseerimisel tuleks süüdistatavale

mõista kergem karistus ehk 1 aastane reaalne vangistus. Samas taotlust mõistetud karistuse

individualiseerimiseks esitatud ei ole, kuid apellatsiooni põhiosas on märgitud, et kohaldada

tuleks karistusest tingimisi vabastamist.

21.2

Kuivõrd kolleegium ei nõustunud süüdistatava

Anton Slepnjovi teo

ümberkvalifitseerimisega KarS § 184 lg 1 järgi, siis ei kuulu rahuldamisele ka kaitsja taotlus

karistuse kergendamiseks.

KarS § 184 lg 2 p 1 sanktsiooni keskmine määr on 9 aastat vangistust. Maakohus ei ole

karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt

põhjendanud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus on mõistnud Maksim

Ovtšinnikov ja Anton Slepnjov vangistuse 3 aastat, mis on sanktsiooni alammääras. Nii on

maakohus arvestanud Anton Slepnjovi puhul karistust kergendavat asjaolu ning raskendavate

asjaolude puudumist. Maksim Ovtšinnikovi puhul karistust kergendavate ja raskendavate

asjaolude puudumist, konkreetse süüdlase teopanust, süüdlaste iseloomustavaid andmeid,

samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Maakohus ei ole jätnud tähelepanuta asjaolu, et

süüdistatavad on varasemalt kriminaalkorras karistamata. Kolleegium nõustub maakohtu

põhistatud järeldustega.

22. Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja

karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada. Kohtupraktikas on asutud

seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks

karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab

iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt RKKKo nr 3-1-1-99-06, viimati nr 1-23-52, p

23).

22.1 Kolleegium leiab üksmeelselt, et süüdistatava kaitsja Argo Küünemäe apellatsioonis

toodud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega KarS § 73 või 74 sätete

kohaldamiseks. Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama valguses ei olnud maakohus

kohustatud põhistama, miks ta süüdistatava mõistetud vangistusest vabastamata jätab (vt

RKKKo nr 3-1-1-99-06, p-d 16-17), on maakohus siiski seda teinud (II kd, 64-64p).

22.2 Maakohus on õigustatult leidnud, et käesolevas asjas puuduvad alused kohaldada

karistusest tingimisi vabastamist. Apellatsioonis puuduvad veenvad põhjendused isiku

tingimuslikult karistusest vabastamiseks. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed

on määravad karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks, kuid seejuures ei saa

unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka

toimepandud kuriteoga ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega. Karistuse kandmisest

tingimuslik vabastamine saab toimuda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on

põhjendatav samaaegselt nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut

iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt. Kolleegium märgib, et kõnealuses asjas

puuduvad märkimisväärsed erisused nii süüteo toimepanemise asjaoludes või süüdlase isikus,

mis teeks karistuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Süüdistatava vanus ei ole selline

märkimisväärne eripära, mis tingiks automaatselt karistusest tingimisi vabastamise. Seejuures

on maakohus võtnud arvesse, et tegemist on noorte isikutega (II kd, tl 64p). Ainuüksi see, et

süüdistatav on varem karistamata, ei anna alust kohaldada karistusest tingimisi vabastamist.

Kui isiku süü, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka

sellise karistusega karistada.

23. Kaitsjate apellatsioonides ei ole KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeerimist puudutavas osas

mingeid argumente esitatud, kuid ka siin peab ringkonnakohus vajalikus märkida, et

konfiskeerimise kohaldamise osas KarS § 832 lg 1 alusel kolleegium rikkumisi ei tuvastanud.

24. Kaitsja Argo Küünemäe leiab, et põhjendamatu on süüdistatava Anton Slepnjovi vara, s.o

asitõendite mobiiltelefonide Redmi Note 9 Pro ja Redmi konfiskeerimine ja hävitamine.

24.1 Süüdistatav Anton Slepnjov esitas kirjaliku seisukoha, mille kohaselt ei nõustu kaitsja

apellatsioonis tooduga, et mobiiltelefonid Redmi Note 9 Pro ja Redmi kuulusid temale, vaid

temale kuulus IPhone 15 must, mida soovib tagasi, aga seda kaitsja apellatsioonis ei

maininud. Kaitsja märgib kirjalikus seisukohas, et tegelikkuses kuuluvad süüdistatavale

Anton Slepnjovile mobiiltelefonid IPhone 15 ja 12 Mini, mille tagastamist süüdistatav

kaebusega taotleb.

24.2 Kolleegium märkis juba eelnevalt otsuse p 10.1, et apellandiks on kaitsja Argo

Küünemäe, mitte süüdistatav Anton Slepnjov. Apellatsioonis vaidlustas kaitsja asitõendite

mobiiltelefonide Redmi Note 9 Pro ja Redmi suhtes võetavaid meetmeid, kuid nüüd

seisukohtades soovib kaitsja vaidlustada konfiskeerimise kohaldamist KarS § 832 lg 1 alusel

mobiiltelefonide IPhone 15 ja 12 Mini suhtes. Kolleegium ei saa nõustuda, et tegemist oleks

üksnes eksimusega mobiiltelefonide nimedes.

KrMS § 3211 lg 1 kohaselt on apellatsiooni muutmine ja täiendamine, sh laiendamine selle

kohtuotsuse neile osadele, mille peale esialgu ei kaevatud lubatud juhul, kui see toimub

apellatsioonitähtaja lõpuni. Harju Maakohtu otsuse tõlke sai Anton Slepnjov kätte 13.

veebruaril 2025 (KIS andmed), seega oli apellatsiooni muutmine ja täiendamine, sh

laiendamine lubatud kuni 17. märtsini 2025.

Käsiloleval juhul ei tule kohaldamisele ka KrMS § 3211 lg 2 säte, sest tegemist ei ole õiguse

tõlgendamisega, vastuväitena teiste apellantide väidetele ja tegemist ei ole ka uute

asjaoludega, mis oleks saanud apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja lõppu. Selline

apellatsiooni muutmine apellandi poolt on toimunud pärast apellatsiooni tähtaja lõppu ning

ilmselgelt ei ole kooskõlas KrMS § 331 lg 11 p 2 mõttega, mistõttu jätab kolleegium selle

apellandi muudetud seisukoha tähelepanuta ja vastab kaitsja apellatsioonis tõstatud

küsimusele asitõendite mobiiltelefonide Redmi Note 9 Pro ja Redmi kohta.

24.3 Maakohtu istungil kohtuvaidluste käigus esitas prokurör ka oma seisukoha kuidas

toimida asitõenditega. Maakohtu istungil ei ole süüdistatav Anton Slepnjov ega tema kaitsja

esitanud omapoolseid seisukohti asitõenditega seoses ega taotlenud asitõendite tagastamist.

Vastuväide esitati vaid Anton Slepnjovi mobiiltelefonide IPhone 15 ja 12 Mini ning sularaha

125 euro laiendatud konfiskeerimise kohta.

Kohtuotsusega asitõendite suhtes rakendatavate meetmete kohaldamise õiguslik alus tuleneb

KrMS § 126 lg-st 3. KrMS § 126 lg 3 p 2 näeb ette, et muu asitõend tagastatakse menetleja

määruse või kohtuotsusega omanikule või seaduslikule valdajale. Kui sellise kaubandusliku

väärtusega asitõendi omanikku või seaduslikku valdajat ei ole tuvastatud, antakse asitõend

riigi omandisse KrMS § 126 lg 3 p 3 alusel või KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel väärtusetu asi,

piraatkaup ja võltsitud kaup hävitatakse või seaduses sätestatud juhul töötatakse ümber.

24.4 Otsustades KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt, kuidas toimida asitõenditega, peab kohus

tuginema konkreetsele seaduslikule alusele ja otsustus peab olema õiguslikult ning faktiliselt

põhistatud (RKKKo nr 3-1-1-51-13, p 8).

AÕS § 34 lg 2 sätestab, et valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.

AÕS § 35 lg 3 kohaselt loetakse valdus ka heauskseks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. See

tähendab muu hulgas seda, et iga isik, kelle valdusest menetleja mingi asja asitõendina ära

võtab, tuleb lugeda selle asja seaduslikuks valdajaks seni, kuni seaduses sätestatud korras ei

ole tuvastatud, et isiku valdus on ebaseaduslik. AÕS § 34 lg-st 2 ja § 35 lg-st 3 tulenev

valduse seaduslikkuse presumptsioon annab materiaalõigusliku aluse tagastada asi KrMS §

126 lg 3 p 2 korras isikule, kellelt menetleja selle asitõendina ära võttis. Selline seisukoht on

kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses nr 3-1-1-35-12 väljendatud

seisukohaga.

24.5 Kaitsja Argo Küünemäe jätab tähelepanuta aga selle, et käsilolevas asjas isik ehk

süüdistatav Anton Slepnjov, kellelt menetleja asja asitõendina ära võttis, ei ole selle asja

omanik ega seaduslik valdaja, sest süüdistatava kasutuses olnud sõiduauto läbivaatuse akti

kohaselt leiti kaks nutitelefoni Redmi, mida keegi autos olijatest omaks ei tunnistanud (I kd, tl

28). Seejuures on süüdistatav Anton Slepnjov andnud ütlusi, et temal oli kaks IPhone, tema

omad Redmi telefonid ei ole, ta ei tea kelle omad need on. Ta ei tea kuidas need autosse said

(II kd, tl 10). Seega tunnistas süüdistatav, et tal pole nendele asjadele ehk mobiiltelefonidele

Redmi Note 9 Pro ja Redmi õigust ning asja seaduslik valdaja on keegi teine isik. Maakohus

tuvastas üheselt, et mobiiltelefon Redmi Note 9 Pro kuulus süüdistatavale Maksim

Ovtšinnikovile. Kokkuvõtvalt jääb ka selles osas maakohtu otsus muutmata, sest Anton

Slepnjov ei ole nende asjade omanik või seaduslik valdaja.

25. Viimasena peatub kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel.

KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu.

Apellatsioonimenetluse kulu on Anton Slepnjovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi

õigusabi kulu. Anton Slepnjovi kaitsja Argo Küünemäe esitas taotluse, mille kohaselt kulus

tal kohtuotsuse analüüsiks 60 minutit ja apellatsiooni koostamiseks 90 minutit. Seega on

apellatsioonimenetluse kulud 216 eurot, millele lisandub käibemaks 47,52 eurot, kokku

summas 263,52 eurot. Kolleegium nõustub taotlusega, seega määrab kolleegium

Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid tasu ja kulude suurusena kindlaks 263,52 eurot.

KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis

1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon

esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Anton Slepnjovi suhtes

muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad

menetluskulud süüdistatava kanda.

25.1 Apellatsioonimenetluse kulu on Maksim Ovtšinnikovile apellatsioonimenetluses

osutatud riigi õigusabi kulu. Maksim Ovtšinnikovi kaitsja Leelo Viil esitas taotluse, mille

kohaselt kulus tal kohtuotsuse analüüsiks 50 minutit ja apellatsiooni koostamiseks 180

minutit. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 276 eurot, millele lisandub käibemaks 60,72

eurot, kokku summas 336,72 eurot. Kolleegium nõustub taotlusega, seega määrab kolleegium

Vanalinna Advokaadibüroole tasu ja kulude suurusena kindlaks 336,72 eurot.

KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis

1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon

esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Maksim Ovtšinnikovi suhtes

muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad

menetluskulud süüdistatava kanda.

26. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium

Pärnu Maakohtu 18. detsembri 2024. a otsuse muutmata. Kaitsjate apellatsioonid jäävad

rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/