2-23-4260/53 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kairi Piirisild, Vallo Kariler, Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. aprill 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-4260

Kohtuasi

Naval Baltic Service OÜ hagi TMK GROUP

ESTONIA OÜ vastu võla väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 24. juuli 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Naval Baltic Service OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

14 324,86 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: Naval Baltic Service OÜ (registrikood

14789592), lepinguline esindaja Irina Popova

Kostja: TMK GROUP ESTONIA OÜ (registrikood

14374649), lepinguline esindaja Indrek Põder

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 24. juuli 2024 otsus osas, millega maakohus jättis

rahuldamata Naval Baltic Service OÜ nõude TMK GROUP ESTONIA OÜ vastu

12 553,60 euro ja sellelt arvestatud võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras viivise väljamõistmiseks, samuti menetluskulude jaotuse osas ja

teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi nimetatud osas rahuldada ning jätta

menetluskulud 98% ulatuses TMK GROUP ESTONIA OÜ kanda ja 2% ulatuses

Naval Baltic Service OÜ kanda. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

2. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:

2.1. Rahuldada hagi osaliselt.

2.2. Mõista TMK GROUP ESTONIA OÜ-lt Naval Baltic Service OÜ kasuks välja

12 553,60 eurot.

2.3. Jätta Naval Baltic Service OÜ nõue rahuldamata TMK GROUP ESTONIA

OÜ-lt 311,80 euro väljamõistmise nõude osas.

2-23-4260

2.4. Mõista TMK GROUP ESTONIA OÜ-lt Naval Baltic Service OÜ kasuks välja

8. aprilli 2025 seisuga otsuse punktis 2.2 märgitud põhivõlalt sissenõutavaks

muutunud viivis kokku 3166,45 eurot.

2.5. Mõista TMK GROUP ESTONIA OÜ-lt Naval Baltic Service OÜ kasuks välja

viivis otsuse punktis 2.2 märgitud põhivõlalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates 9. aprillist 2025 kuni kohustuse täitmiseni.

3. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 98% ulatuses TMK

GROUP ESTONIA OÜ ja 2% ulatuses Naval Baltic Service OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Naval Baltic Service OÜ (hageja) esitas 17.03.2023 (täpsustatud 29.03.2023) Harju

Maakohtule hagi TMK Group Estonia (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 12 275,40 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 108,59 eurot,

kahjuhüvitise 590 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras põhivõlalt ja kahjuhüvitiselt alates 18.03.2023 kuni kohustuste täitmiseni.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt teostas hageja 2021. a ja 2022. a kostja tellimusel

erinevaid diagnostika, remondi ja montaažitöid. Nõuetekohaselt tehtud tööde kohta esitas

hageja kostjale järgmised arved:

a.

30.11.2021 arve 20210046 töökoja seadmete diagnostika ja remonditööde eest 5443,20

eurot, tasumise tähtpäevaga 16.12.2021;

b. 31.12.2021 arve 20210052 ajavahemikus 01.12.2021–30.12.2021 tehtud seadmete

diagnostika ja remonditööde ning mehaaniliste montaažitööde eest 6084 eurot, tasumise

tähtpäevaga 16.01.2022;

c.

31.01.2022 arve 20210060 ajavahemikus 01.01.2022–25.01.2022 tehtud mehaaniliste

montaažitööde eest 4899,60 eurot, tasumise tähtpäevaga 16.02.2022;

d. 26.10.2022 arve 20220055 treimistööde eest 300 eurot tasumise tähtpäevaga 09.11.2022.

3. Hageja nõustus arvete 20210052, 20210046, 20210060 tasumise ajatamisega. Kokkuleppe

kohaselt tuli septembris 2022 tasuda 1478 eurot ja ülejäänu summast alates oktoobrist 2022

igakuiste maksetena 1330,60 eurot kuus kümne kuu jooksul kuni võla tasumiseni.

2-23-4260

Kokkuleppe näol on sisuliselt tegemist võlatunnistusega võlaõigusseaduse (VÕS) § 30

tähenduses. Kostja täitis kokkulepet osaliselt. Kostja tasus septembris 1478 eurot ja oktoobris

1330,60 eurot. Rohkem makseid kostja hoolimata korduvatest meeldetuletustest ei teinud.

Kostja osundas tekkinud probleemidele ja lubas võla tasuda.

4. Hageja teavitas kostjat 08.03.2023 võla ajatamise kokkuleppe ülesütlemisest ja nõudis

kõikide kostja rahaliste kohustuste täitmist hiljemalt 13.03.2023.

5. Lisaks tekitas kostja hagejale kahju 590 eurot, seoses kohtueelselt kantud

õigusabikuludega.

Kostja vastuväited

6. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

7. Hagiavaldus ei ole selge ja on tõendamata. Arusaamatu on nõude kujunemine. Kostja ei ole

sõlminud hagejaga ühtegi lepingut, sh võlatunnistust. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks

osutanud kostjale teenust ja et kostja on hagejale võlgu. Hagile ei ole lisatud ühtegi lepingut,

mis kinnitaks poolte lepingulist suhet ja nõude olemasolu. Hagiavaldusele lisatud

maksegraafik ei ole võlatunnistus. Selles puuduvad viited võlale ja võla tunnistamisele.

Maakohtu otsus ja põhjendused

8. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda märkides, et kostjal

puuduvad rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud.

9. Maakohtu otsuse kohaselt nõuab hageja kostjalt töövõtulepingust tuleneva võla tasumist,

tuginedes arvetele ja 11.08.2022 sõlmitud maksegraafikule, mida hageja nimetab

võlatunnistuseks. Maksegraafikut saaks käsitada deklaratiivse võlatunnistusena.

10. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks arvetest 20210052, 20210046 ja 20210060

tulenevat kohustust tunnistanud ja osaliselt tasunud. 25.07.2022 maksekorraldus seda ei

kinnita.

11. Hageja ei tõendanud, et kostja oleks 11.08.2022 maksegraafiku sõlmimisega tunnistanud

arvetest nr 20210052, 20210046, 20210060 tulenevat kohustust. Maksegraafikus puudub

viide arvetele. Kohus selgitas kohtuistungil hagejale, et 11.08.2022 maksegraafik ei pööra

ümber tõendamiskoormist. Sellel, et hageja ütles maksegraafiku üles ja nõudis kogu võla

tasumist, ei ole dokumendi hindamisel tähtsust. Maksegraafikus puudub viide

töövõtulepingule, millest tulenevate kohustuste täitmist hageja nõuab.

12. Hoolimata kohtu selgitustest, ei tõendanud hageja nõude aluseks olevaid asjaolusid, sh

töövõtulepingu sõlmimist, töövõtulepingu tingimusi, tööde tegemist ja vastuvõtmist või vastu

võetuks lugemist. Pelgalt arve esitamine kostjale ei tõenda, et vastavates töödes oleks sellises

mahus ja maksumuses kokku lepitud ja et tööd on tehtud. Hageja ei tõendanud, milles

seisnevad teostatud tööd. 11.08.2022 maksegraafik ega 25.07.2022 maksekorraldus lepingu

sõlmimist või kokku lepitud töid ei tõenda. Tegemist on kahepoolselt allkirjastatud

dokumendiga, kus on kirjas, millised summad jäid tasumata. Hageja selgitas, et pooled

sõlmisid suulise lepingu ja ta tõendab seda tõenditega, millest tulenevalt on võimalik kindlaks

teha poolte vahel tekkinud õigussuhete süsteem, kogus ja kohustuste tekkimise asjaolud.

Kohus hagejaga ei nõustunud. Hageja tõenditest (arved; maksegraafik, meeldetuletuskirjad ja

kirjavahetus) ja selgitustest ja arvutustest ei ole võimalik tuvastada töövõtulepingu sõlmimise

2-23-4260

aega ega täpseid lepingutingimusi ehk töid, mille teostamises pooled kokku leppisid. Hageja

ei ole esitanud üheselt konkretiseeritud väiteid lepingu tingimuste kohta, samuti ei ole hageja

lepingu sisu tõendanud.

13. Hageja ei ole tõendanud ka seda, et ta oleks teostanud arvetel 20210052, 20210046,

20210060 ja 20220055 märgitud tööd, et need tööd oleks teostatud kooskõlas lepinguga ja

kostja poolt vastu võetud või et need tuleks vastuvõetuks lugeda. Hageja töötajate X ja C

selgitused seda ei tõenda. Selgitustest tuleneb, et nemad teostasid kostja objektil Linnuka 5,

Loo küla erinevaid töid. Tunnistustest ei tule aga seda, millises mahus töötajad töid tegid, ega

seda, et töötajad tegid just neid töid, mis on nimetatud hagi aluseks olevatel arvetel ega seda,

et tööd oleksid saanud valmis, oleksid kostjale üle antud või kostja oleks keeldunud tööde

vastuvõtmisest. Selgitused on niivõrd suure üldistusastmega, et neist võib järeldada üksnes

seda, et isikud töötasid Linnuka 5, Loo küla objektil. See ei ole hageja nõude rahuldamiseks

piisav. Tegemist ei ole tõenditega, millega saaks tõendada lepingutingimusi.

14. Kuna põhinõue jääb rahuldamata jäävad rahuldamata ka viivise ja kohtueelete

õigusabikulude nõue.

Apellatsioonkaebus

15. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

16. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja ei ole ühtegi oma väidet tõendanud. Hageja kordab

apellatsioonkaebuses hagiavalduses esile toodud asjaolusid ja selgitab, et pöördus kohtusse

asjaoludel, mille kohaselt a) kostja tunnistas oma võlga ajatamise graafikuga ja b) tunnistas

võlga korduvalt ka pärast ajatamise graafiku sõlmimist. Seega tugines hageja nõude esitamisel

võlatunnistusele. Maakohus nõustuski, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega.

17. Maakohus nõudis ebaõigesti hagejalt tõendite esitamist. Deklaratiivse võlatunnistuse

andmisega kaasneb tõendamiskoormise ümberpööramine ja hageja ei pea tunnustatud võla

sissenõudmiseks esitama muid tõendeid peale võlatunnistuse. Kostja peab kohustusest

vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega

tunnistatud võlga (RKTKo 02.05.2018, 2-13-34922/124). Kostja ei esitanud ühtegi tõendit.

18. Ekslik on maakohtu järeldus, nagu oleks hageja öelnud võlatunnistuse üles. Igasugune

maksegraafiku kokkulepe sisaldab kõigepealt olemasoleva võla tunnistamise kokkulepet.

Hageja ütles üles ajatamise kokkuleppe, mitte ei loobunud võlatunnistusest.

19. Maakohus jättis arvestamata, et kostja asus võlga tasuma. Muid kohustusi kostjal hageja

ees ei olnud. Hageja tõi selgelt esile summad, mis kostja võlgneb. Tõendeid selle kohta, et

kostja oleks tunnistanud mingeid muid, kui arvetest 20210052, 20210046 ja 20210060

tulenevaid kohustusi, ei ole esitatud, kuigi tõendamiskoormus lasus kostjal. Kui maakohus

leidis, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks tunnistanud vaidlusalustest arvetest

tulenevaid kohustusi, tuli kohtul teha kindlaks, kas või milliste kohustuste tunnistamiseks on

võlatunnistus antud ja milliseid kohustusi kostja hageja ees täitis. Maakohus oli selgelt

erapoolik ja tegeles asjasse mittepuutuvate asjaoludega.

20. Kostja vaidlustas töövõtulepingu olemasolu, mitte kokku lepitud tasu. Kohus, asudes

tuvastama, kas töövõtuleping oli sõlmitud ja millises tasus oli kokku lepitud, asus kostja

vastuväiteid ise sisustama ja jättis võlatunnistused tähelepanuta. Tasu, milles pooled olid

2-23-4260

kokku leppinud, oli võimalik tuvastada esitatud tõendite alusel. Võlatunnistus tõendab nii

töövõtulepingu olemasolu kui ka tasu kokkulepet. Nõue oleks tulnud rahuldada nii

võlatunnistuse kui ka üksnes töövõtulepingust tuleneva nõude alusel, arvestades arveid,

maksegraafikut ja kostja e-kirju.

Vastustaja seisukoht

21. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

22. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista

kostjalt välja töövõtulepingust tulenev töötasu 11 975,40 euro ulatuses ja kohtueelsed

õigusabikulud 578,20 euro ulatuses, samuti seaduses sätestatud määras viivise nendelt

nõuetelt. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi nimetatud

osas ja jaotab uuesti menetluskulud. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

23. Hageja esitas kostja vastu töövõtulepingust tuleneva töötasu nõude. Hageja tugineb nõude

esitamisel asjaolule, et kostja on võlga võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 tähenduses tunnistanud

ja leiab, et ei pea seetõttu esitama oma nõude rahuldamiseks muid tõendeid peale

võlatunnistuse. Hageja on oma apellatsioonkaebuse rajanud Riigikohtu 02.05.2018 otsuses

tsiviilasjas nr 2-13-34922 antud juhistele. Hageja seisukoht on ekslik.

24. VÕS § 30 lg 1 kohaselt on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist

selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse

olemasolu. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt (vt nt RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61,

p 16.1; RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364/37, p 12 ja RKTKo 05.02.2025, 2-21-8877/50, p 11),

kui võlausaldaja tugineb võlgniku vastu nõude esitamisel võlatunnistusele, peab kohus esmalt

võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta

antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv

võlatunnistus. Kuna võlatunnistus on leping, saab sellest rääkida üksnes juhul, kui on

tuvastatav poolte tahe olla lepinguliselt seotud (VÕS § 8 lg 1). Ekslik on hageja arusaam,

nagu sisaldaks iga kokkuleppel sõlmitud maksegraafik iseenesest alati tehingulist

deklaratiivset võlatunnistust. Võlga tunnistava dokumendi õigusliku siduvuse üle

otsustamiseks tuleb esmajoones välja selgitada poolte tegelik tahe väidetava võlatunnistuse

kokkuleppe sõlmimisel. Selle lähtekohaks on eelkõige dokumendi sisu ja selle sõnastus,

samuti dokumendi koostamise põhjused ja eesmärk. Poolte tegeliku tahte tuvastamisel

kohaldatakse üldiseid tahteavalduse ja lepingu tõlgendamise reegleid (TsÜS § 75, VÕS § 29)

ning selle aluseks olevaid asjaolusid peab tõendama hageja kui võlatunnistusest tuleneva

nõude esitaja (TsMS § 230 lg 1). Kahtluse korral eeldatakse, et tegemist on võlgniku

ühepoolse mittetehingulise tunnistusega.

25. Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega ei taotle pooled õigustehingulist

reguleerimist, vaid sellega võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või teatud asjaolude

esinemist, soovimata õiguslikku siduvust. Tegemist on seega võlgniku faktilise teadmis-,

mitte tehingulise tahteavaldusega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 jj mõttes).

Sellise tunnistuse tagajärg on aegumise katkemine (TsÜS § 158) ning seda võib

2-23-4260

kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude osas, mille olemasolu

tunnistusega kinnitatakse. Samas ei loo see iseseisvat nõude alust ega piira tunnistuse andja

tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist.

26. Kui tegemist on tehinguga, tuleb anda hinnang sellele, kas väidetud võlatunnistus on

abstraktne (konstitutiivne) või kausaalne (deklaratiivne). See, millist liiki ja sisuga

võlatunnistusega on tegemist, tuleb samuti välja selgitada võlatunnistuse kui lepingu

tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut. Eeldatakse, et tegemist on

deklaratiivse võlatunnistusega. Konstitutiivse võlatunnistusega on tegemist juhul, kui hageja

tõendab, et poolte eesmärk oli luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte

asemele või selle kõrvale. Sellele ei ole hageja siinsel juhul tuginenud. Hageja leidis, et

tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärk on

reguleerida juba olemasolevat võlasuhet. Sellega pooled üksnes kinnitavad olemasolevat

võlga, soovides vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Seega on

deklaratiivse võlatunnistuse puhul tegemist kausaalse võlatunnistusega, mille kehtivus on

seotud põhikohustuse kehtivusega. Selle eesmärgist lähtuvalt eeldab deklaratiivse

võlatunnistuse sõlmimise tahte tuvastamine üldjuhul seda, et enne võlatunnistuse andmist on

nendevaheline õigussuhe poolte jaoks ebaselge, mida võlatunnistuse andmisega soovitakse

lõplikult õigusselguse huvides kõrvaldada.

27. Deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse

eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud asjaoludele

vastuväidete esitamisest. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest

vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru, on

võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada

üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks.

Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, selgitatakse välja iga

üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja

lepingu sõlmimise eesmärki. Eelkõige saab võlgnikku lugeda loobunuks sellistele asjaoludele

põhinevatest vastuväidetest, mis olid võlatunnistuse andmise põhjuseks. Vastuväidetest

loobumise tagajärjeks on see, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid

vastuväiteid, millest ta võlatunnistust andes ei loobunud.

28. Kui hageja tõendab, et tegemist on tehingulise deklaratiivse võlatunnistusega, siis

arvestades selle aktsessoorsust, peab ta lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka kõik

alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama kõiki oma alusvõlasuhtest tuleneva nõude

eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses

loobunud, ei pea hageja enam eraldi tõendama. Nende tõendamiseks piisab võlatunnistusest.

Küll aga peab ta tõendama neid asjaolusid, mis võimaldavad võlgniku vastavatest

vastuväidetest loobumist järeldada.

29. Eeltoodust tulenevalt ei ole õige hageja etteheide tõendamiskoormise ebaõige jaotamise

kohta. Ka siis, kui tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, nagu leidis hageja, tuleb

hagejal esile tuua ja tõendada kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud. Maakohus selgitas

seega õigesti, et hageja nõue tuleneb alusvõlasuhtest, mitte võlatunnistusest, ja hagejal tuleb

tõendada töövõtulepingust tuleneva nõude olemasolu, s.o, et leping sõlmiti, mis tingimustel

sõlmiti, mis tööd lepingu alusel tehti, et need tööd on tehtud, vastu võetud või vastu võetuks

loetud ja et tasumise kohustus on tekkinud (21.09.2023 kohtuistungi protokoll, ajamärge

00:25:54).

2-23-4260

30. Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu ja hagejaga, et poolte poolt 11.08.2022

allkirjastatud maksegraafik on tehinguline deklaratiivne võlatunnistus. Hageja ei toonud esile

asjaolusid, millest võiks järeldada poolte tahet luua mingites vaidluse all olnud võlasuhte

asjaoludes selgus, eesmärgiga loobuda edaspidi nendele asjaoludele vastuväidete esitamisest.

Selliste asjaolude tuvastamist ei nähtu ka maakohtu otsusest. Hageja selgitas hagiavalduses, et

nõustus kostjale vastu tulles sõlmima kokkuleppe arvete nr 20210052, 20210046, 20210060

alusel võlgnetava summa tasumise ajatamiseks. Hageja selgitas ka, et maksegraafiku koostas

kostja ja esitas tõendina kostja pearaamatupidaja poolt hagejale 11.08.2022 saadetud e-kirja,

milles raamatupidaja märkis, et edastab kostja finantsvõimalustest lähtuva võlgade

tagasimaksmise graafiku ja palus hagejal selle allkirjastada (dtl 136). Maksegraafikus on

märgitud arvete kogusumma ja kokkulepe, mille järgi see tasutakse 11 osamaksega, millest

esimene 05.09.2022 (dtl 18). Kostja asuski maksegraafikut täitma, tehes sellele tuginedes kaks

tagasimakset (septembris 1478 eurot ja oktoobris 1330,60 eurot).

31. VÕS § 29 lg 5 järgi arvestatakse lepingu tõlgendamisel eelkõige lepingu sõlmimise

asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi; tõlgendust, mille lepingupooled on samale

lepingutingimusele varem andnud; lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist;

lepingu olemust ja eesmärki; vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele

tavaliselt antavat tähendust ning tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Hageja esile

toodud asjaolud maksegraafiku sõlmimise kohta ei kinnita, et pooltel oleks olnud tahe

reguleerida olemasolevat võlasuhet ja loobuda sellele mingite vastuväidete esitamisest. Poolte

eesmärk seisnes üksnes kostja olemasoleva kohustuse ajatamises. Seega puuduvad

maksegraafikul lepingu tunnused ja tegemist ei ole tehingulise võlatunnistusega, vaid

võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega, millel on TsÜS § 158 kirjeldatud toime.

See ei loo aga iseseisvat nõude alust ega piira kostja võimalust esitada hageja nõudele

vastuväiteid. Tehingulise võlatunnistusena ei ole käsitatav ka kostja raamatupidaja hilisem

kiri hagejale, milles ta märkis, et 1642,68 eurot on üle kantud (dtl 140, venekeelne e-kiri

ülekande tegemise kohta ja dtl 141 maksekorraldus selgitusega „osaliselt“). Ainuüksi sellest,

et kostja võla olemasolu möönab ja maksegraafikut täidab, ei piisa võlatunnistuse olemasolu

tuvastamiseks.

32. Maakohtu eksimus maksegraafiku kvalifitseerimisel ei ole aga iseenesest viinud ebaõige

lahendi tegemiseni, kuna maakohus on õigesti selgitanud, et 11.08.2022 maksegraafik

tõendamiskoormist ümber ei pööra ja hagejal tuleb tuua esile ja tõendada töövõtulepingust

tuleneva nõude olemasolu. Samas on õige hageja seisukoht, et maakohus jättis hagi

kokkuvõttes ebaõigesti rahuldamata. Maakohus hindas hageja nõude rahuldamata jätmisel

hageja esitatud tõendeid ja leidis, et ükski neist ei ole piisav, hageja tasunõude olemasolu

tuvastamiseks. Maakohus ei ole aga analüüsinud esitatud tõendeid kogumis ega arvestanud

kostja tõendamiskoormisega. Sellega rikkus maakohus TsMS § 232 lg-test 1 ja 2, § 438 lg-st

1 ning § 442 lg 8 kolmandast lausest tulenevaid kohustusi.

33. VÕS § 635 lg 1 kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või

muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik

(tellija) aga maksma selle eest tasu. VÕS § 637 lg 1 kohaselt on töövõtjal õigus saada tasu

töövõtulepinguga kokku lepitud suuruses või kui kokkulepet ei ole, kuulub maksmisele

tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Töövõtja tasunõude

sissenõutavaks muutumise eeldusi, ehk seda, kas hageja saab nõuda tellijalt tasu maksmist,

reguleerivad VÕS § 637 lg 3–5. Töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks eelkõige siis, kui

töö on valmis (§ 637 lg 3), kui aga kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see

on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse

2-23-4260

vastuvõetuks (§ 637 lg 4). Nende asjaolude esile toomise ja tõendamise koormis lasus esmalt

hagejal (TsMS § 230 lg 1).

34. Hageja tõi esile, et poolte vahel oli suuline töövõtuleping, mille alusel saatis hageja kaks

oma töötajat, X ja C kostja territooriumile tööle seadmete remontimiseks, sh novembris ja

detsembris 2021, jaanuaris 2022 ning oktoobris 2022. Hageja esitas kostjale tööde eest neli

arvet, mille eest tuli tasuda vastavalt 5443,20 eurot, 6084 eurot, 4899,60 eurot ja 300 eurot.

Kostja väitis vastuses hagiavaldusele, et ei ole sõlminud hagejaga mitte ühtegi lepingut, et

hageja ei ole tõendanud, et ta on kostjale teenust osutanud ega kostja võlga hageja ees.

Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu.

35. Seda, et poolte vahel oli lepinguline õigussuhe, kinnitavad hageja esitatud konto

väljavõtted aastatest 2020–2023. Kontoväljavõtetelt nähtub, et kostja on kandnud hagejale

raha üle alates maikuust 2020 peaaegu iga kuu kaks korda kuus, viidates maksekorraldustel

konkreetsetele arvetele (dtl 142–144). Seega on ilmselt vale kostja väide, nagu ta ei oleks

hagejaga mitte ühtegi lepingut sõlminud.

36. See, milliste tööde eest hageja kostjalt siinses menetluses tasu maksmist nõuab, nähtub

hagi aluseks olevatelt arvetelt (dtl 13–15) ja seda kinnitavad hageja töötajate X ja C kirjalikud

selgitused (dtl 216 ja 218, tõlked dtl 219 ja 220). Mõlemad töötajad kinnitasid, et töötasid

kostja territooriumil aadressil Linnuka 5, Loo küla, s.o aadress, mis vastab vaidlusalustel

arvetel märgitud kostja aadressile. Kostja kasutab sama aadressi kontaktaadressina ka siinses

menetluses.

37. Õige ei ole maakohtu selgitus, et töötajate kirjalikud selgitused on sedavõrd üldsõnalised,

et neid ei ole võimalik hageja nõudega seostada. Hageja selgitas tehtud töid ja esitas selle

kohta tõendid järgmiselt:

-

Arve nr 200210046 esitati novembris 2021 tehtud freespingi ja painutuspingi

remonttööde eest. Arvelt nähtub töö kirjeldusena töökoja seadmete diagnostika ja remont

(dtl 13). C kinnitas, et parandas novembris 2021 freespingi, mis hooldati ja pandi tööle,

ja painutuspingi, mis võeti kontrollimiseks lahti ja telliti vajalikud osad. C tegi

novembris ka lihtsamaid treimistöid. X kinnitas, et parandas koos töökaaslastega

novembris 2021 metallfreespingi ja painutuspingi, hooldas ja võttis kasutusele

freespingi, valmistas ette painutuspingi hoolduse ja tellis vajalikud komponendid.

-

Arve nr 20210052 esitati detsembris 2021 tehtud giljotiini remonttööde, freespingi

remondi ja seadistamise, freesimistööde, turbapressimismasina konstruktsiooni

mehaaniliste ja montaažitööde eest. Arvelt nähtub töö kirjeldusena seadmete diagnostika

ja remont ning mehaanilised montaažitööd detsembris (dtl 14). C kinnitas, et lõpetas

detsembris 2021 painutuspingi remondi, tegi treipingitöid ja pani kokku pressi sõlmesid.

X kinnitas, et detsembris 2021 lõpetati painutuspingi remont, vahetati hüdrosilindrite

õlitihendid, katsetati ja käivitati painutuspink ning viidi läbi täiendav freespingi

seadistamine. Samuti teostati treimis- ja freesimistöid ning ehitati suurt turbapressi.

-

Arve nr 20210060 esitati jaanuaris 2022 tehtud treipingi remonttööde ja turbapressi

ehitamise mehaaniliste ja montaažitööde eest. Arvelt nähtub töö kirjeldusena

mehaanilised montaažitööd 1 – 25. jaanuar (dtl 15). C kinnitas, et jätkas jaanuaris 2022

tööd pressi kokkupanekul ja remontis ka töökoja treipingi. X kinnitas, et tegeles

jaanuaris mehhaaniliste töödega turbapressi kokkupanekul ja parandas tsehhi treipingi.

Töötajad selgitasid ka, et pidasid töötatud aja kohta kostja juures tööajatabelis arvestust ja

nende töö kohta märkuseid ei olnud. Tööajaarvestuse pidamist kinnitab ka kostja enda poolt

2-23-4260

hagejale edastatud (venekeelne) e-kiri, milles ta kinnitab hagejale hageja töötajate X ja C

detsembris töötatud töötundide arvu (dtl 139).

38. Hageja esile toodud asjaolud ja esitatud tõendid kinnitavad seega kogumis, et hageja tegi

kostjale arvetel nr 200210046, 20210052 ja 20210060 kirjeldatud tööd ja et tööd olid valmis.

Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et pooltel oleks olnud kokkulepe töö vastuvõtmise

kohustuse kohta. Samuti ei ole kostja esile toonud ega tõendanud ühtegi muud asjaolu, mis

välistaks hageja tasunõude rahuldamise, mh ei ole kostja ümber lükanud hageja esitatud

tõendeid selle kohta, et tööd tehti valmis ja tasu kuulus maksmisele arvetel märgitud suuruses.

39. Arvetel 200210046, 20210052 ja 20210060 märgitud kohustuse summa on 16 426,80

eurot (5443,20 + 6084 + 4899,60), millest kostja tasus hagejale 25.07.2022 1642,80 eurot (dtl

141). Ülejäänud 14 784 euro kohta sõlmis kostja hagejaga 11.08.2022 maksegraafiku. Kuigi

maksegraafik ei ole käsitatav võlatunnistusena, on see siiski dokumentaalne tõend asjaolu

kohta, mida selles kinnitatakse ja seda saab hinnata koostoimes teiste menetluses esitatud

tõenditega. Kuna kostja kinnitas maksegraafikut allkirjastades arvete kogusummat 14 784

eurot, s.o summas, mis vastab eelkirjeldatud arvetest tuleneva võla jäägile, tõendab see hageja

väidet kostja kohustuse olemasolu kohta. Seejuures ei oma tähtsust, et maksegraafikus puudub

viide konkreetsetele hagi aluseks olevatele arvetele. Koosmõjus muude asjaolude ja

tõenditega (eelkõige arvete ja maksekorraldustega) on selge, et tegemist on sama kohustusega.

Samuti ei oma tõendi hindamisel tähtsust see, et hageja ütles maksegraafiku 08.03.2023 üles.

Maksegraafiku ülesütlemisel on toime kohustuse sissenõutavaks muutumisele, kuid mitte

dokumendi tõendiväärtusele ega asjaoludele, mida dokumendis on kinnitatud.

40. Hageja osundab õigesti, et kostja ei ole esile toonud, et tal oleks olnud hageja ees mõni

muu kohustus, mida ta oleks soovinud 11.08.2022 maksegraafikuga ajatada (vt ka 03.05.2024

istungi protokoll, ajamärge 00:38:56). Üldiselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama

neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti

(TsMS § 230 lg 1 esimene lause). Kuna esmalt lasub hagejal tõendamiskoormis nõude

olemasolu tõendamiseks, ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni

hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Kostja võib

kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet enda tõendeid esitamata seni, kuni hageja ei ole

tõendeid esitanud. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS §

230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (RKTKo 11.12.2019, 2-17-

1722/31, p 14). Siinsel juhul on hageja esile toonud asjaolud ja tõendid, millest kogumis

tuleneb, et hagejal on kostja vastu arvetel 200210046, 20210052 ja 20210060 märgitud nõue.

Kostja abstraktsed ja paljasõnalised väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.

41. Kostja jäi ka pärast hageja poolt tõendite esitamist üldsõnaliste vastuväidete juurde.

Kostja ei konkretiseerinud oma vastuväiteid hageja nõudele ega esitanud oma vastuväidete

kinnitamiseks ühtegi tõendit ka pärast hageja 19.10.2023 täiendavate selgituste ja tõendite

esitamist ega pärast 25.04.2024 hageja töötajate kirjalike selgituste esitamist. Kostja ei

esitanud ühtegi vastuväidet ega tõendit ka pärast 03.05.2024 kohtuistungit, kuigi maakohus

andis selleks eraldi võimaluse.

42. Eeltoodust tulenevalt on hageja tõendanud, et tal on kostja vastu arvetel nr 200210046,

20210052 ja 20210060 märgitud nõue, millest on maha arvestatud maksegraafiku alusel

septembris ja oktoobris 2022 kokku tasutud 2808,60 eurot. Kokku võlgneb kostja hagejale

seega 11 975,40 eurot, mis tuleb VÕS § 108 lg 1 ja § 635 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks

välja mõista. Kuna maksegraafik on lõppenud (sõltumata ülesütlemise kehtivusest on igal

2-23-4260

juhul möödunud ka graafikus kokku lepitud tagasimaksete aeg), on hageja nõue tervikuna

sissenõutav.

43. Hageja nõue jääb siiski rahuldamata osas, millega hageja nõuab kostjalt 26.10.2022

dateeritud arve nr 20220055 alusel 300 euro väljamõistmist (dtl 16). Hageja tõi küll esile, et

arve esitati treimistööde eest, kuid ei ole oma väite kinnitamiseks esitanud ühtegi tõendit.

Arve esitamisest iseenesest kostjale kohustust ei teki (vt ka p 33 ülal). Nimetatud arve on

esitatud pärast 11.08.2022 maksegraafiku sõlmimist ja ei ole seega erinevalt teistest arvetest

seostatav kostja kinnitusega kohustuse olemasolu kohta. Arvelt nähtub, et töö, mille eest tasu

nõutakse, tehti 20.10.2022, kuid hageja töötajad kinnitasid oma kirjalikes selgitustes, et nende

lepingud lõppesid juba jaanuaris 2022. Seega ei tõenda tööde tegemist ka X ja C selgitused.

Hageja ei ole menetluses esile toonud asjaolusid ega tõendeid, millest järelduks, et hagejal on

kostja vastu arvelt nr 20220055 nähtuv nõue. Eeltoodu tõttu tuleb hagi selles osas jätta

rahuldamata.

44. Lisaks põhivõlale nõuab hageja kostjalt ka viivise väljamõistmist. VÕS § 113 lg 1 esimese

lause kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni sama lõike teises lauses sätestatud määras (kui lepinguga ei ole ette nähtud

kõrgemat määra). Hageja palub mõista viivise välja kuni põhivõla tasumiseni.

45. Sissenõutavaks muutunud viivise arvestamisel tuleb arvesse võtta 11.08.2022 kokkulepet,

mille järgi tuli 14 784 eurost 1478 eurot tasuda 05.09.2022 ja ülejäänu 1330,60 euro suuruste

igakuiste osamaksetega. Kostja tasus 1478 eurot 05.09.2022 ja 1330,60 eurot 21.10.2022 (dtl

144). Rohkem makseid kostja teinud ei ole. Kostja oli seega viivituses alates novembrikuus

teha tulnud tagasimaksest, s.o alates 01.12.2022. Seoses maksegraafiku ülesütlemisega

muutus kogu kohustus sissenõutavaks 14.03.2023. Kooskõlas TsMS §-ga 367 mõistab kohus

kostjalt välja käesoleva otsuse tegemise ajaks (08.04.2025 seisuga) sissenõutavaks muutunud

viivise ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse tegemisest

09.04.2025 kuni kohustuse täitmiseni. Sissenõutavaks muutunud viivis on 3025,15 eurot, mis

kujuneb järgmiselt:

kohustus

sissenõutavaks

muutumise aeg

viivitatud

päevi

viivis

1330,60

01.12.2022

363,30

1330,60

01.01.2023

354,26

1330,60

01.02.2023

342,40

1330,60

01.03.2023

331,68

6653,00

14.03.2023

1633,51

3025,15

46. Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja kohtueelsed õigusabikulud 590 eurot ja viivise

sellelt alates hagi esitamisele järgnevast päevast 18.03.2023 kuni kohustuse täitmiseni. Nimelt

pöördus hageja kostja poole esindaja vahendusel kohtueelselt ja nõudis kohustuse täitmist.

VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 kohaselt on kohtueelsed õigusabikulud käsitatavad kohustuse

(siinsel juhul raha maksmise kohustuse) rikkumisega seoses tekkinud otsese varalise kahjuna.

Professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on üldjuhul mõistlik ning sellega

seotud kulud on ka hüvitatavad, kui kulud on olnud mõistlikult vajalikud (vt ka RKTKo

09.02.2011, 3-2-1-138-10, p 29).

47. Hagejale 14.03.2023 esitatud arvelt nr 0245 nähtub, et hagejale osutati kostjale

kohtuvälise nõude esitamisel õigusabi 590 euro väärtusest (dtl 37). Esindaja saatis kostjale

hageja nimel 08.03.2023 (kuupäev digiallkirjast) kohtueelse nõudekirja-hagihoiatuse (dtl 39–

2-23-4260

41), milles teatas maksegraafiku ülesütlemisest ja nõudis kostjalt hagi aluseks olevate arvete

tasumist. Kuna hageja põhinõue on osaliselt põhjendatud, on osaliselt põhjendatud ka

kohtueelsete õigusabikulude nõue. Kohtueelsed õigusabikulud olid suunatud sama eesmärgi

täitmisele, mille hageja siinse otsusega saavutab. Arvestades hagi rahuldamise ulatust ja VÕS

§ 127 lg-s 4 sätestatut, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 98% kohtueelsetest

õigusabikuludest. Kuna osa nõudest jääb rahuldamata, ei ole hagejale tekkinud kahju selles

osas põhjuslikus seoses kostja rikkumisega. Samuti arvestab kohus, et arvet nr 20220055

puudutav moodustab esindaja 08.03.2023 kirjast marginaalse osa. Kostjal tuleb hüvitada

hagejale kohtueelsetest õigusabikuludest 578,20 eurot, samuti viivised sellelt VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras. Kohus mõistab kostjalt välja kohtuotsuse tegemise ajaks

(08.04.2025 seisuga) sissenõutavaks muutunud viivise, s.o 141,30 eurot

(www.viivisekalkulaator.ee) ja viivise alates otsuse tegemisest 09.04.2025 kuni kohustuse

täitmiseni.

48. Eeltoodust tulenevalt on hageja apellatsioonkaebus osaliselt põhjendatud ja tuleb

rahuldada. Maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt

hageja kasuks välja põhivõlg kokku 12 553,30 eurot (11 975,40 + 578,20), hagi esitamise

ajaks sissenõutavaks muutunud viivis kokku 3166,45 eurot (3025,15 + 578,20) ja viivis

põhivõlalt alates 09.04.2025 kuni kohustuse täitmiseni.

Menetluskulude jaotus ja rahalise suuruse kindlaksmääramine

49. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit, tuleb muuta ka maakohtu määratud

menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3 esimene lause).

50. Seoses hagi osalise rahuldamisega ja arvestades hagi rahuldamise ulatust (põhinõue 12

553,60 eurot 12 865,40 eurost) jäävad hageja maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud

TsMS § 163 lg 1 alusel 98% ulatuses kostja ja 2% ulatuses hageja kanda.

51. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus (RKTKo 02.11.2018, 2-16-

14924, p 21).

(allkirjastatud digitaalselt)