4-24-3494/33 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

4-24-3494

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium

Määruse tegemise aeg ja koht

8. aprill 2025, Tallinn

Väärteoasja number

4-24-3494

Kohtukoosseis

Sten Lind, Pavel Gontšarov, Janika Kallin

Väärteoasi

Andrei Sinkevitši (Sinkevitš) väärteoasi KarS § 275

lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 10. veebruari 2025 otsus

Apellant

menetlusalune isiku Andrei Sinkevitši

(ik 39710022773; elukoht XXX) kaitsja

vandeadvokaat Janar Urres, apellatsioon

RESOLUTSIOON

1. Ringkonnakohus tühistab Harju Maakohtu 10. veebruari 2025 otsuse Andrei

Sinkevitši KarS § 275 lg 1 järgi süüditunnistamise ja mõistetud karistuse osas ning osas,

millega kohus leidis, et käeraudade kohaldamine ja Andrei Sinkevitši vabaduse

piiramine olid õiguspärased.

Ses osas teeb ringkonnakohus uue lahendi, millega:

1)

lõpetab väärteomenetluse Andrei Sinkevitši suhtes VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel

2)

tunnistab Andrei Sinkevitšile käeraudade kohaldamise ja tema vabaduse

piiramise õigusvastaseks.

Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

2. Kaitsja taotluse Andrei Sinkevitšile mittevaralise kahju hüvitamiseks jätab

ringkonnakohus rahuldamata.

3. Apellatsiooni rahuldab ringkonnakohus osaliselt.

4. VTMS § 30 lg 13 alusel jäävad menetluskulud Andrei Sinkevitši kanda.

MÄÄRUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Määruse peale saab esitada määruskaebuse. Määruskaebus esitatakse Riigikohtule 15 päeva

jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi

teada saama. Menetlusalune isik saab ringkonnakohtu määrust vaidlustada vaid advokaadi

vahendusel. Vajadusel on võimalik taotleda kaebuse esitamiseks riigi õigusabi Riigikohtult.

4-24-3494

Riigikohus võtab määruskaebuse menetlusse üksnes juhul, kui peab selles asjas lahendi

tegemist oluliseks seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna

patrullpolitseinik AK koostas 25. septembril 2024 Andrei Sinkevitšile väärteoprotokolli

karistusseadustiku (KarS) § 275 lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemise kohta.

Väärteoprotokolli kohaselt solvas A. Sinkevitš 25. septembril 2024 kella 00.09 ajal Tallinnas

aadressil Laagna tee 8 politseiametnik AD seoses tema ametikohustuste täitmisega. Solvamine

seisnes politseiametniku suhtes ebatsensuursete väljendite мент (ment), извращенец

(pervert), мелкое дерьмо (väike pask) kasutamises.

Politsei- ja Piirivalveamet edastas väärteoasja 25. oktoobril 2024 arutamiseks maakohtule,

kuna kohtuväline menetleja oli seisukohal, et rahatrahv ei ole A. Sinkevitši mõjutamiseks

piisav, ning taotles A. Sinkevitšile aresti mõistmist.

Maakohtu menetluses leidis kohtuväline menetleja, et süüteo toimepanemine A. Sinkevitši

poolt oli tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud. Kuivõrd aga A. Sinkevitš tunnistas oma süüd,

kahetses ja palus politseiametnike ees vabandust, taotles kohtuväline menetleja § 30 lg 1 p-de

1 ja 2 alusel väärteomenetluse lõpetamist.

Menetlusaluse isiku kaitsja taotles A. Sinkevitši õigeksmõistmist või alternatiivselt menetluse

lõpetamist otstarbekuse kaalutlustel. Kaitsja oli seisukohal, et kuivõrd AK oli samuti

väärteona kvalifitseeritud solvamise subjekt, ei tohtinuks ta selle kohta väärteoprotokolli

koostada. Seetõttu on väärteoprotokoll lubamatu tõend, mis omakorda tähendab, et puudub

väärteoprotokoll VTMS § 150 lg 1 p-i 6 mõttes. Samuti leidis kaitsja, et A. Sinkevitši teo

põhjustas politseiametnike endi ebakohane käitumine – põhjendamatu käeraudade

kasutamine. Veel oli kaitsja seisukohal, et A. Sinkevitšile pandi alusetult käerauad. Samuti

paigutati ta vahepeal alusetult trellidega ruumi. Kuna need meetmed olid õigusvastased,

taotles kaitsja A. Sinkevitšile süüteomenetluses tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist.

Maakohtu otsus

2. Harju Maakohus tunnistas 10. veebruari 2025 otsusega A. Sinkevitši KarS § 275 lg 1

järgi süüdi ja mõistis talle karistuseks 180 trahviühiku ehk 720 euro suuruse rahatrahvi.

2.1.

Kohus ei nõustunud kaitsjaga seisukohaga, nagu oleks rikutud väärteomenetlust

VTMS § 150 lg 1 p-i 6 mõttes, sest puudub väärteoprotokoll. A. Sinkevitšile on koostatud

väärteoprotokoll. Kaitsja etteheide on, et väärteoprotokolli on koostanud erapoolik menetleja.

Kohtu leidis, et hinnata tuleb, kas AK taandumiseks esines VTMS § 25 lg 1 p-s 3 nimetatud

alus. Kohus tuvastas, et A. Sinkevitš solvas küll nii ADit kui AKt, kes enda kinnitusel tundis

end ka solvatuna, kuid maakohtu hinnangul ei esinenud sellele vaatamata väärteomenetluse

olulist rikkumist. A. Sinkevitši väidet, et AKl peaks olema tema suhtes negatiivsed tunded või

tundma ta vastu viha, pidas maakohus paljasõnaliseks. Kokkuvõttes ei tuvastanud maakohus

4-24-3494

AK käitumises midagi, mis annaks alust pidada teda A. Sinkevitši suhtes erapoolikuks. AK ja

AD otsustasid, et AK jääb asjas menetlejaks, kuna polnud kedagi teist, kes oleks saanud asja

menetleda.

Kohus möönis, et menetluse ausana näivuse seisukohast olnuks mõistlikum solvamiste

vormistamine esmalt avalduse või ettekandena, mille alusel saanuks asjaga mitte seotud

ametnik viia läbi väärteomenetlus ja koostada väärteoprotokolli. Seda ei pidanud maakohus

aga oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks, sest väärteoasi on saadetud lahendamiseks

maakohtule. Lisaks märkis maakohus, et väärteoprotokollis solvangute ainsuses kajastamine

ei ole oluline menetlusõiguse oluline rikkumine: selline märkimisviis ei muuda sõnade sisu

valeks, vähenda süüdistuse arusaadavust ega muuda kvalifikatsiooni.

Eeltoodust tulenevalt ei tuvastanud maakohus menetlusõiguse rikkumist, millega kaasneks

väärteomenetluse lõpetamise alus.

2.2.

Maakohus oli seisukohal, et käeraudade kohaldamine A. Sinkevitšile oli õiguspärane.

Kaitsja seisukoht, et käeraudade kohaldamine on vastuolus korrakaitseseaduse (KorS) §-ga

79, on asjakohatu, kuivõrd vaidlusaluses olukorras kohaldus KorS § 32 lg 5, mille kohaselt on

isikusamasuse tuvastamiseks õigus kasutada vahetut sundi. Tulenevalt KorS § 74 lg-st 1 ja §

781 p-st 1 võib kasutada käeraudu nii kaua kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu.

Maakohus tõi välja, et A. Sinkevitš oli verbaalselt pealetükkiv, süüdistav, nõudlik,

vahelesegav ja keeldus enda isikuandmeid avaldamast. Lisaks viibiti pimedal ajal tiheda

liiklusega alal. Kohus nõustus, et A. Sinkevitši käitumisest tulenevalt pidid politseinikud

olema valmis mistahes reaktsiooniks, sh füüsiliseks rünnakuks, kuivõrd tihti eelnebki sellele

sõnaline agressiivsus. Teadmata A. Sinkevitši isikukoodi ja perekonnanime, ei olnud neile

teada tema karistatus ja võisidki eeldada tema ohtlikkust. Sellest tulenevalt nõustus kohus, et

käeraudade kohaldamine olukorras, kus A. Sinkevitš keeldus ütlemast oma isikukoodi, oli

politseiametnike ohutuse tagamiseks kuni isikusamasuse tuvastamiseni põhjendatud. Pärast

isiku tuvastamist käerauad eemaldati. Isikusamasuse tuvastamise protokolli kohaselt oli A.

Sinkevitš allutatud vahetule sunnile 10 minutit. Seda aega ei pidanud kohus

ebaproportsionaalseks. Kohus ei pidanud tõendatuks, et käeraudade kohaldamine oleks

tekitanud A. Sinkevitšile tervisekahjustusi.

2.3.

Maakohtu hinnangul oli õiguspärane ka A. Sinkevitši paigutamine politseijaoskonna

ootealale.

Kohus leidis, et A. Sinkevitši toimetamine politseijaoskonda ja seal viibimine ei ole

kinnipidamine VTMS § 44 lg 1 mõistes, vaid VTMS § 44 lg-s 5 sätestatud

menetlustoimingule allutamise ja selle ootamise aeg. A. Sinkevitš viidi politseijaoskonda,

kuna Laagna teel oli tema ja tema ema tõttu menetlustoimingute läbiviimine takistatud.

Politseinike ütluste kohaselt oli menetlustoimingutele allutatud (nt ülekuulamist ootava) isiku

turvakaalutlustel trellidega ootealale paigutamine tavapärane praktika. Seega ei olnud A.

Sinkevitši sellisele alale paigutamine tema erikohtlemine. Maakohus pidas mõistetavaks, et

kõrvaliste isikute viibimine menetleja ametiruumides üksinda ja järelevalveta ei ole

turvakaalutlustel võimalik.

4-24-3494

Menetlustoimingu käigus vabaduse piiramine erineb riive intensiivsuselt vabaduse võtmisest

kinnipidamisel. Seejuures ei saa kinnipidamisena käsitada isiku lühiajalist vabaduse piiramist

muude menetlustoimingute tegemiseks (nt ülekuulamiseks, väärteoprotokolli koostamiseks)

või selle ootamist. Politseiametnike rinnakaamera videosalvestiselt nähtuvalt viibisid A.

Sinkevitš, AK ja AD kell 00.26 veel Laagna teel, pisimopeedi hoiukohta teisaldamise akt

koostati 00.50 ja A. Sinkevitš vabastati pärast tema ülekuulamise lõppu (kell 02.40) ja

väärteoprotokolli koostamist. Lisaks tuli maakohtu hinnangul arvestada, et AK tegeles A.

Sinkevitš suhtes paralleelselt kahe väärteoasja menetlemisega ja sihilikku ajavenitamist ei

olnud. Selliselt viibis A. Sinkevitš kohtu hinnangul menetleja ruumide ootealal lühiajaliselt ja

see aeg ei olnud ebaproportsionaalne.

2.4.

Tuginedes politseiametnike rinnakaamera salvestistele, tunnistajate ja menetlusaluse

isiku ütlustele, luges maakohus tõendatuks, et A. Sinkevitš on toime pannud

väärteoprotokollis kirjeldatud teo. Kohus leidis, et see tegu vastab KarS § 275 lg-le 1.

2.5.

Vaatamata kohtuvälise menetleja sellekohasele taotlusele ei pidanud maakohus

võimalikuks lõpetada A. Sinkevitši suhtes väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel.

Kohus märkis, et A. Sinkevitš pani lühikesel ajavahemikul toime kaks õigusrikkumist, s.o

liiklusseaduses (LS) § 259 lg-s 1 ja KarS § 275 lg-s 1 sätestatud väärteod. Lisaks on A.

Sinkevitšil kehtiv väärteokaristus KarS § 278 lg 1 järgi, mille eest määratud rahatrahv oli

tasumata. Videosalvestistelt nähtuvalt suhtus A. Sinkevitš tasumata rahatrahvi ükskõikselt,

leides, et talle võib uue trahvi määrata – ta ei tasu seda ikka. Rahatrahv määrati A. Sinkevitšile

ka LS § 259 lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemise eest. Samal ajal oli A. Sinkevitšil

lepinguline kaitsja, kellega seotud kulude kandmiseks on rahalised vahendid leitud.

2.6.

Karistuse mõistmisel hindas maakohus A. Sinkevitši teosüü keskmiseks. Kohus

arvestas, et tegelikult solvas A. Sinkevitš kahte politseiametnikku. Seda tegi ta erinevate

väljenditega, kuigi teda oli vastava väärteomenetluse eest hoiatatud ja kohapeal ta ei

vabandanud. Ehkki kohtusaalis A. Sinkevitš vabandas, ei pidanud maakohus seda siiraks –

vastutust ta selle eest ei võtnud ja süüdistas oma käitumises jätkuvalt politseiametnikke.

Seetõttu ei arvestanud kohus A. Sinkevitši vabandust karistust kergendava asjaoluna KarS §

57 lg 1 p-i 3 mõttes. Maakohtu hinnangul ei olnud A. Sinkevitš toimunust vajalikke järeldusi

teinud ega mõistnud, et kogu sündmuse eskaleeris ta ise.

Kohus pidas nii eri- kui üldpreventiivsetest kaalutlustest vajalikuks A. Sinkevitši karistust

suurendada. A. Sinkevitšit oli varem võimuesindaja suhtes toimepandud väärteo eest (KarS §

278 lg 1) karistatud. Üldpreventiivse asjaoluna pidas maakohus oluliseks anda avalikkusele

signaal, et võimuesindajate suhtes toime pandud tegudel on ranged, seadusest tulenevad

tagajärjed. Videosalvestistelt ja A. Sinkevitši kohtuistungil antud ütlustest nähtuvalt A.

Sinkevitš oma käitumise ebakohasust ei taju, mistõttu oli maakohtu hinnangul tema

õiguskuulekale teele suunamine võimalik üksnes tema karistamise kaudu.

Samadel põhjustel pidas maakohus oluliseks ka asja avalikku menetlushuvi.

4-24-3494

Maakohus mõistis A. Sinkevitšile karistuseks 180 trahviühiku ehk 720 euro suuruse

rahatrahvi.

Kohus määras, et talle mõistetud 720-eurose rahatrahvi võib A. Sinkevitš tasuda

osamaksetena 12 kuu jooksul, kuna see on ühekorraga tasumiseks võrdlemisi suur summa ja

A. Sinkevitš ei tööta (ametlikult).

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Sinkevitši kaitsja, kes taotleb maakohtu

otsuse tühistamist ja A. Sinkevitši suhtes väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p-i 1

või § 30 lg 1 alusel. Samuti taotleb kaitsja A. Sinkevitšile väärteomenetluses tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamist kohtu õiglasel äranägemisel.

3.1.

Kaitsja kordab seisukohta, et väärteoasjas on oluliselt rikutud menetlusõigust sellega,

et AK viis läbi väärteomenetlust ja koostas väärteoprotokolli olukorras, kus solvavad sõnad

olid suunatud ka temale.

AK kajastas väärteoprotokollis faktilisi asjaolusid moonutatult, s.o kandis solvavad sõnad

protokolli ainuses selleks, et ta saaks menetlejana läbi viia menetlustoiminguid. Seejuures oli

üks solvangutest suunatud just AKle. Lisaks kinnitas AK, et ta tundis end solvatuna. Tõele ei

vasta seejuures AK põhjendus, et koostas väärteoprotokolli ise seetõttu, et teise patrulli

leidmine oli keeruline – AD andis kohtus ütlusi, et teine patrull tuli kohale, et tegeleda A.

Sinkevitši mopeediga.

Riigikohtu praktikast tulenevalt on väärteoprotokollil samasugune funktsioon nagu

süüdistusaktil kriminaalmenetluses. Riigikohus on ka sarnaste asjaoludega väärteoasjas

märkinud, et menetleja saab olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda

edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas ega saa vastavalt KrMS § 66 lg-le 2 anda enda

menetluses oleva asja kohta ütlusi. Samuti ei saa järelevalvetoimingute tegemise korda eirata

põhjendusel, et korra järgmises napib ressursse.

Eeltoodud asjaoludest tulenevalt oli kaitsja seisukohal, et väärteoasjas koostatud

väärteoprotokoll on lubamatu tõend ning tegemist on VTMS § 150 lg 1 p-s 6 nimetatud

olukorraga ehk väärteoprotokolli puudumisega. Kuivõrd väärteoasi vaadatakse VTMS § 87

alusel läbi väärteoprotokolli piirides, tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p-i 1 alusel

lõpetada.

Kaitsja hinnangul ei ole maakohus andnud eelkirjeldatud argumentidele mingit sisulist

hinnangut ja on üksnes lakooniliselt märkinud, et kuna A. Sinkevitšile on väärteoprotokoll

koostatud, ei ole alust rääkida selle puudumisest. Kohus on jätnud lahendamata küsimuse

väärteoprotokollist kui lubamatust tõendist, analüüsimata, kas solvamise või rünnaku subjekt

saab ise sama asja menetleda ja selle kohta väärteoprotokolli koostada.

Alternatiivselt taotleb kaitsja väärteomenetluse lõpetamist menetlusõiguse olulise rikkumise

tõttu, mille on kaasa toonud erapoolik menetleja. Nimelt on kohtuväline menetleja kohustatud

taanduma, kui ta ei saa olla erapooletu. Praegusel juhul on AK tunnistanud oma erapoolikust

sellega, et tundis end solvatuna ja negatiivseid emotsioone menetlusaluse isiku suhtes. Sellele

viitavad kaitsja arvates ka protokollis ebaõigete andmete kajastamine ning käeraudade

4-24-3494

kasutamine ja kinnipidamine. Kaitsja heidab ette, et maakohus on menetlusõiguslikke puudusi

õigustanud, pidades arusaadavaks, et asja sellisel viisil menetlemine oli tingitud ressursi

nappusest.

3.2.

Kaitsja leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ka materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise tõttu ja menetlus lõpetada VTMS § 30 lg 1 alusel.

Kaitsja hinnangul toob menetluse lõpetamise kaasa see, et teo tagajärge ei saa A. Sinkevitšile

omistada. Nimelt leiab kaitsja, et ütles A. Sinkevitš kaks solvavat sõna pärast seda, kui

politseiametnikud paigaldasid selgelt õigusliku aluseta talle käerauad. Kuivõrd käeraudade

kasutamine riivab raskelt isiku õigusi ja on eneseväärikust alandav, mõjutab see arusaadavalt

ka inimese emotsionaalsust ja käitumist. Samuti on käeraudade paigaldamine mistahes elulise

ja õigusliku põhjenduseta sotsiaaleetiliselt hukkamõistetav käitumine.

Kaitsja märgib, et sõna „ment“ ei olnud mõeldud menetlejate solvamiseks ja seda kasutas A.

Sinkevitš telefonivestluses. Seega tuleb ses osas menetlus igal juhul lõpetada VTMS § 30 lg 1

p-i 1 või 11 alusel.

3.3.

Kaitsja taotleb süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 11 lg 2

alusel mittevaralise kahju hüvitamist A. Sinkevitšile käeraudade kohaldamise ja tema

politseijaoskonna kambrisse paigutamise eest.

KorS§ 79 lg 1 kohaselt võib käeraudu kasutada ainult siis, kui on oht mõne sättes nimetatud

ohu realiseerumiseks. Kohtuväline menetleja ühelegi KorS § 79 lg-s 1 nimetaud alusele ei

tuginenud. Politseiametnikud põhjendasid käeraudade kasutamist hoopiski isikusamasuse

tuvastamisega. Sellest tulenevalt pidas ka maakohus asjakohaseks normiks KorS § 32 lg-t 5.

Sellele vaatamata on otsuses mitmeid viiteid A. Sinkevitši väidetavale agressiivsusele, mitte

üksnes isikusamasuse tuvastamise vajadusele.

Maakohus on valesti tuvastanud, et A. Sinkevitš keeldus enda isikuandmeid avaldamast.

Rinnakaamera salvestiselt lõpuga 5371 nähtub selgelt, et menetlusalune isik avaldab oma

täisnime. Lisaks oli AK varasemalt A. Sinkevitšiga kokku puutunud ja tundis ta ära. Veelgi

enam – AK selgitas kohtuistungil, et turvakontrolli käigus leidis ta A. Sinkevitši taskust

pangakaardi, millel oli ees- ja perekonnanimi ning et tänu sellele said nad tuvastada

isikusamasuse kohapeal. Seega puudus vajadus ja õiguslik alus (KorS § 32 lg 5) käeraudade

paigaldamiseks.

Kohtuvälise menetleja ja kohtu viited A. Sinkevitši agressiivsele käitumisele ei leia aga

rinnakaamera salvestistelt kinnitust ning sellelt nähtub üksnes see, kuidas A. Sinkevitš üritab

selgitada enda nägemust talle etteheidetavast rikkumisest ja küsib menetlejatelt selgitusi.

Kaitsja hinnangul on maakohtu seisukoht A. Sinkevitši käeraudadest tingitud

tervisekahjustuse kohta põhjendamatu. 25. septembri 2024 SA PERH erakorralise

meditsiiniosakonna patsiendikaardi kohaselt tuvastati A. Sinkevitšil tervisekahjustused

parema ja vasaku käe randmetel. Puudub alus arvata, et need vigastused oleks menetlusalune

isik tekitanud endale ise.

4-24-3494

Lisaks on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus käeraudade kasutamiseks puudub igasugune

alus, on inimväärikust alandav pelgalt nende kasutamine.

Kaitsja leiab, et õigusvastane oli ka A. Sinkevitši paigutamine kinnisesse kambrisse, sest

selleks puudus õiguslik alus. A. Sinkevitšit koheldi ebainimlikult ja alandavalt SKHS § 11 lg

2 mõttes. Ebatäpne on maakohtu seisukoht, nagu oleks A. Sinkevitš viibinud menetleja

ametiruumis – asjaoludest nähtuvalt ootas A. Sinkevitš trellide taga. Asjaolu, et

politseiametnike selgituste kohaselt on tegemist tavapärase praktikaga, ei õigusta A.

Sinkevitši õiguste rikkumist. Kohtuväline menetleja ja maakohus ei ole toonud ühtegi

õiguslikku alust A. Sinkevitši trellidega kambrisse paigutamiseks ning üksnes abstraktsed

turvakaalutlused seda ei põhjenda.

4. Tallinna Ringkonnakohus võttis apellatsiooni 5. märtsi 2025 määrusega menetlusse ja

kuivõrd apellant oli nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses, määras ringkonnakohus

kohtumenetluse pooletele tähtajad kirjalike taotluste, seisukohtade ja seisukohtadele vastuste

esitamiseks ning kohtulahendi teatavaks tegemise aja.

Ringkonnakohtu määratud tähtaja jooksul teavitas kohtuväline menetleja, et jääb maakohtuga

samale seisukohale.

A. Sinkevitš esitas seisukoha, milles väitis, et politseiametnik AK tundis ta kohe ära, ning

heitis ette, et puudub videosalvestis sellest, kui A. Sinkevitš politseiautos käeraudades istus.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus väärteoasja lahendamisel eksinud nii mitme

vaidlusaluse asjaolu tuvastamisel kui ka õiguse kohaldamisel ning on jõudnud sellest

tulenevalt ebaõigele seisukohale. Tuvastatud teistsuguste asjaolude valguses leiab

ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ja väärteomenetlus VTMS § 30 lg

1 p-de 1 ja 2 alusel lõpetada.

Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt apellatsiooni argumente, millega vaidlustatakse

väärteoprotokolli õiguspärasust (I), seejärel küsimust, kas A. Sinkevitši etteheide väärteo

toimepanemises on põhjendatud (II) ja menetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel (III).

Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha käeraudade kohaldamise ja A. Sinkevitši

politseijaoskonnas asuvas trellitatud ruumi paigutamise õiguspärasuse ja menetlusega

tekitatud kahju hüvitamise küsimuses (IV). Viimasena võtab ringkonnakohus kokku

apellatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab menetluskulude hüvitamise taotluse (IV).

I

6. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, nagu puuduks nõutav väärteoprotokoll.

Ka on alusetu kaitsja seisukoht, et maakohus pole tema argumentidele sisuliselt vastanud.

Nagu apellatsiooniski märgitud, leidis maakohus, et VTMS § 150 lg 1 p-le 6 vastavat

väärteomenetlusõiguse rikkumist ei ole, sest asjas on koostatud väärteoprotokoll. Samuti on

maakohtu otsusest näha, et maakohtu hinnangul ei esinenud asjaolusid, mis muudaks

väärteoprotokolli tühiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega.

4-24-3494

Nii maakohtumenetluses kui apellatsioonis on kaitsja leidnud, et väärteoprotokoll on

lubamatu tõend. See argument on alusetu juba põhjusel, et väärteoprotokoll ise ei ole tõend

(tõsi küll, väärteoprotokoll võib sisaldada tõendit – menetlusaluse isiku või tunnistaja ütlusi).

Nagu osutab kaitsja ka apellatsioonis ise, täidab väärteoprotokoll väärteomenetluses

süüdistusaktiga kriminaalmenetlusest samasugust rolli, sisaldades üksnes süüdistusfunktsiooni

kandja veendumust koos põhistustega, et toime on pandud väärtegu (vt Riigikohtu 2. jaanuari

2009 otsus väärteoasjas nr 3-1-1-73-08).

Asjaolu, mis muudab kaitsja hinnangul väärteoprotokolli tühiseks, on see, et A. Sinkevitš

solvas tegelikult nii AKt kui ADit ja seega ei oleks tohtinud AK seda asja menetleda. Kaitsja

hinnangul läks AK asja menetlemise keelust kunstlikult mööda, kuna kirjeldas A. Sinkevitši

tegu sellisena, nagu oleks solvatud ainult ADit.

Ringkonnakohus nendib, et kuna väärteomenetluses ei ole kannatanu menetlusosaline, ei teki

juhul, kui politseiametniku solvamise väärteoasja menetleb sama politseiametnik, kelle suhtes

solvavalt käituti, otseselt konflikti menetleja ja muu menetlusosalise rolli vahel. Tõsi küll, asja

menetlev politseiametnik ei tohi ise tunnistajana ütlusi anda. Lisaks tuleb möönda, et sellisel

juhul võib tekkida menetleja erapooletuse küsimus. Praegusel juhul ongi aga menetleja

püüdnud seda konflikti vältida just asjaoluga, et A. Sinkevitšile etteheidetava teona on

kirjeldatud üksnes ADi solvamist ja ka ütlusi on selle kohta andnud vaid AD. Kuna

menetlusalusele isikule etteheidetava teo sisu, sh selle ulatuse määrab VTMS §-st 87

tulenevalt ära just väärteoprotokoll, tähendab see, et selle hindamisel, kas A. Sinkevitš on

pannud toime väärteo, omab tähtsust vaid küsimus, kas ta solvas väärteoprotokollis nimetatud

politseiametnikku ja menetlusalusele isikule ei saa ette heita teisele politseiametnikule öeldut

(praegusel juhul näiteks seda, et A. Sinkevitš nimetas AKt perverdiks ka siis, kui viimane talt

käeraudu maha võttis). Ringkonnakohtu hinnangul on hoolimata sellest, et väärteoprotokollis

on kirjeldatud A. Sinkevitsi väljaütlemisi ühele politseiametnikule suunatuna, on poolte jaoks

tegelikult selge, millal kellele öeldut on mõeldud. Muu hulgas on selge, et väärteoprotokollis

ei heideta A. Sinkevitšile ette AKle käeraudade maha võtmisel öeldut, vaid sama väljendi

hilisemat kasutamist (videosalvestisel […]805.mp4 02.00).

Kohtukolleegium on seisukohal, et olukorras, kus menetleja tunnetab, et ei saa

menetlusalusele isikule osa käitumist omistada, ilma et satuks ise rollikonflikti, on

aktsepteeritav see, kui väärteoprotokollis kirjeldatakse isikule etteheidetava teona vaid seda

osa isiku käitumisest, mille puhul on võimalik seda probleemi vältida. Kuigi ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et probleemi oleks saanud paremini lahendada sellega, kui mõlemad

politseiametnikud oleks teinud avalduse või ettekande ja jätnud asja menetlemise mõnele

teisele kohtuvälise menetleja ametnikule, ei saa välistada, et mingil juhul võib olla vaja

fikseerida rikkumine kohe. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga, justkui oleks ümber lükatud

väide, et teist menetlejat polnud võtta, sest kohale tuli ka teine politseipatrull –

politseiametnike ütluste kohaselt tegeles teine patrull mopeedi sündmuskohalt ära

toimetamisega.

Ringkonnakohus möönab, et ülal kirjeldatud olukorra puhul võib endiselt jääda kahtlus

menetleja erapooletuses. Kohtukolleegium on aga seisukohal, et olukorras, kus menetleja

enda hinnangul õnnestus rollikonflikti vältida, ei saa heita ette, et asja menetlenud ametnik ei

4-24-3494

taandunud. Sellisel juhul oli õigus taotleda tema taandamist menetlusalusel isikul. Praegusel

seda kohtuvälises menetluses ei tehtud. Seega ei muuda ka menetlusaluse isiku ja tema kaitsja

maakohtus väljendatud seisukoht, et AK polnud erapooletu, tema osalemist menetluses

lubamatuks ega anna alust jätta kõrvale tema koostatud menetlusdokumente.

II

7. Kaitsja hinnangul tingib menetluse lõpetamise VMTS § 29 lg 1 p-i 1 alusel asjaolu, et

politseiametnikud ise provotseerisid solvangud sellega, et kasutasid alusetult käeraudu.

Sellega seoses tuleb arvestada, et sõnu извращенец ja мелкое дерьмо kasutas A. Sinkevitš

vastavalt kell 23.48 (videosalvestisel […]805.mp4 02.00) ja kell 00.09 (videosalvestisel

[…]805.mp4 23.47), käerauad olid tal isikusamasuse tuvastamise protokolli kohaselt võetud

ära kell 23.25. Seega kasutas A. Sinkevitš solvavaid väljendeid tükk aega pärast seda, kui talt

oli käerauad ära võetud.

Politseiametnike rinnakaamerate salvestiste alusel võib järeldada, et solvangud olid tingitud

A. Sinkevitši üldisest rahulolematusest sellega, et ta peatati ja talle mingeid liiklusrikkumisi

ette heidetakse – A. Sinkevitš avaldas selle suhtes korduvalt arvamust, mis seisnes selles, et

see on rumal, mõttetu ja teda kiusav. Ka mentideks nimetas ta politseiametnikke enne seda,

kui talle pandi käerauad. Seda, et politseiametnikud peatasid sõiduki, mille juht nende

hinnangul rikkus liiklusnõudeid, ei saa ilmselgelt pidada provokatsiooniks, mis õigustaks

toime pandud tegu.

III

8. Eelnevast tulenevalt on A. Sinkevitš ringkonnakohtu hinnangul KarS § 275 lg-le 1

vastava väärteo toime pannud. Ringkonnakohus leiab aga, et väärteomenetlus tuleb lõpetada

VTMS § 30 lg 1 punkti 1 alusel ehk seetõttu, et menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja

väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi.

Kohtuvälise menetleja esindaja taotles juba maakohtus menetluse lõpetamist VTMS § 30 lg 1

p-de 1 ja 2 alusel, kuna menetlusalune isik tunnistas oma süüd, kahetses ja palus

politseiametnike ees vabandust. Maakohus ei pidanud aga väärteomenetluse otstarbekuse

kaalutlusel lõpetamist eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest tulenevalt võimalikuks.

Ringkonnakohtu hinnangul tegi maakohus asjaolude hindamisel aga mitu viga.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus eksinud asjaolude tuvastamisel ja seetõttu hinnanud

A. Sinkevitši konfliktsust tegelikust suuremaks. Kohtukolleegium on põhimõtteliselt nõus

sellega, et A. Sinkevitš käitus pärast tema peatamist konfliktselt – segas politseiametnike

jutule vahele, vaidles nendega jne. Ühtlasi tõdeb ringkonnakohus, et samade salvestiste

kohaselt jäid politseinikud rahulikuks ja kannatlikuks ning püüdsid A. Sinkevitšile selgitada

nii tema rikkumisi kui ka seda, mida ja miks nad teevad. Siiski väärib tähelepanu üks asjaolu,

mida võib pidada vastasseisu tekitanuks või vähemalt suurendanuks. Nimelt olid

politseiametnikud seisukohal, et A. Sinkevitš takistas menetlust, kuna ei öelnud oma nime ja

isikukoodi. Videosalvestise […]5371.mp4 36. sekundil on aga selgelt kuulda, et kui A.

Sinkevitšilt küsiti tema nime, ütles ta nii ees- kui ka perekonnanime. Küll ei esitanud ta

4-24-3494

dokumenti ega öelnud isikukoodi. Samas – kuna lõpuks tuvastati A. Sinkevitši isikusamasus

pangakaardil oleva nime alusel, on mõistetav, et isik, kes on oma nime öelnud, tajub väidet, et

ta ei ole seda teinud, ja sellest tulenevalt tema isikusamasuse tuvastamiseks tehtavaid

menetlustoiminguid (mille raames pandi ka ta käed raudu) kiusuna. Seega tuleb A. Sinkevitši

ärritatust pidada osaliselt õigustatuks ja sellest tulenevalt tema süüd väiksemaks.

Lisaks ilmneb maakohtu otsuses toodud A. Sinkevitši karistuse põhjendustest, et maakohus on

A. Sinkevitši süü suuruse hindamisel – mis on oluline ka VTMS § 30 lg 1 p 1 kontekstis –

võtnud arvesse asjaolu, mida tegelikult ei oleks tohtinud. Nimelt on maakohus arvestanud, et

kuigi väärteoprotokollis heidetakse A. Sinkevitšile ette ühe politseiametniku solvamist, solvas

ta tegelikult kahte politseiametnikku. Sellise seisukohaga väljus maakohus väärteoprotokolli

piirest ja muutis ühtlasi sisutühjaks menetleja otsustuse kirjeldada väärteona üksnes ühe

politseiametniku solvamist.

Maakohtu 16. detsembri 2024 istungil vabandas A. Sinkevitš ADi ees ja avaldas kahetsust

solvavate sõnade ütlemise pärast. Maakohus ei pidanud kahetsust siiraks, kuna A. Sinkevitš

leidis, et tema käitumises on süüdi politseinikud. Kuivõrd ringkonnakohus peab ülal

kirjeldatud asjaolust tulenevalt seda seisukohta osaliselt põhjendatuks, ei pea ringkonnakohus

sellise seisukoha väljendamist asjaoluks, mis välistaks kahetsuse siiruse.

Eeltoodud asjaoludest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et A. Sinkevitši süü on väike ja

menetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, mistõttu tuleb menetlus lõpetada VTMS

§ 30 lg 1 p-i 1 alusel.

IV

9. Kaitsja on leidnud, et A. Sinkevitšile käeraudade panek ja tema hilisem paigutamine

trellitatud ruumi on õigusvastased, ning taotlenud A. Sinkevitšile süüteomenetlusega tekitatud

kahju eest hüvitise mõistmist. Ringkonnakohus nõustub, et kummagi meetme kohaldamiseks

polnud alust, kuid leiab, et kuna meetmete kohaldamisel oli oma roll A. Sinkevitši käitumisel,

ei ole hüvitise välja mõistmiseks alust.

10. Maakohtu hinnangul õigustas käeraudade kasutamist vajadus tuvastada A. Sinkevitši

isikusamasus. Kohus leidis, et õiguslik alus käeraudade kohaldamiseks oli KorS § 32 lg 5

ning et KorS § 74 lg-st 1 ja § 781 p-st 1 võis neid kasutada kuni A. Sinkevitši isikusamasuse

tuvastamiseni. Ringkonnakohus seda seisukohta ei jaga.

KorS § 32 lg 5 sätestab, et isikusamasuse tuvastamisel on õigus kasutada vahetut sundi nii

kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. KorS § 74 lg 1 kohaselt on vahetu sund

füüsilise isiku, looma või asja mõjutamine füüsilise jõu, erivahendi, relva või

lahingumoonaga. KorS § 781 p 1 sätestab erivahendina käerauad. Kuna käeraudade

kasutamine kuulub seega vahetu sunni alla ja KorS § 32 lg 5 lubab isikusamasuse

tuvastamiseks kasutada vahetut sundi, on põhimõtteliselt lubatav kasutada isikusamasuse

tuvastamisel ka käeraudu. Erinevalt maakohtust on ringkonnakohus aga seisukohal, et

arvestada tuleb ka KorS § 79 lg-t 1, mis sätestab käeraudade kasutamise alused. KorS § 32 lg

5 ei reguleeri konkreetselt käeraudade kasutamist, vaid annab üldse õiguse kasutada vahetut

4-24-3494

sundi. Vahetu sunni meetme valikul peab avalikku korda kaitsev ametiisik arvestama aga ka

konkreetse erivahendi kasutamise regulatsiooniga. KorS § 79 lg 1 näeb ette, et käeraudu võib

kasutada, kui isik võib rünnata teist isikut, osutada korrakaitseorgani ametiisikule füüsilist

vastupanu või kahjustada suure väärtusega varalist hüvet, põgeneda või teda võidakse

ebaseaduslikult vabastada või ta võib ennast vigastada või enese tappa.

Ringkonnakohus tõdeb, et kuigi maakohus on leidnud, et KorS § 79 lg 1 ei ole asjakohane, on

kohus sisuliselt asunud seisukohale, et esines füüsilise vastupanu oht. Maakohus tõi välja, et

A. Sinkevitš oli verbaalselt pealetükkiv, süüdistav, nõudlik, vahelesegav ja sellest tulenevalt

pidid politseinikud olema valmis mistahes reaktsiooniks, sh füüsiliseks rünnakuks. Samadele

asjaoludele on viidanud ka AK ja AD oma maakohtus antud ütlustes – nende hinnangul oli A.

Sinkevitš agressiivne, see väljendus koostööst keeldumises, kõneviisis ja hoiakus.

Ringkonnakohus seda seisukohta ei jaga. A. Sinkevitš oli ilmselgelt politseiametnikega eri

meelt, kuid see väljendus üksnes nendega vaidlemises. Seejuures ei saa ringkonnakohtu

hinnangul salvestiste alusel öelda, et tema hääletoon oleks olnud agressiivne või et ta oleks

politseiametnike peale karjunud, ka tema kehakeeles polnud midagi, mis näidanuks, et ta on

valmis politseiametnikele kallale minema. Kogu vastasseis piirdus vaidlemisega nii enne

seda, kui käerauad paigaldati, kui ka pärast seda, kui käerauad ära võeti. Käeraudade

kohaldamise eelset sündmustiku kajastavast videosalvestisest […]5371.mp4 nähtub, et A.

Sinkevitš oli küll olukorraga rahulolematu ja ärritunud, kuid vaatamata oma rahulolematusele,

järgis ta politseiametnike korraldusi minna auto juurde, võtta taskust asjad välja ja panna käed

turvakontrolli ajaks autole. Ta ei reageerinud kuidagi agressiivselt sellele, kui

politseiametnikud tegid teatavaks, et tahavad ta käed raudu panna. Ka jääb selgusetuks, mis

oli juhul, kui A. Sinkevitšit peeti eelnevalt ohtlikuks, asjaolu, mille tulemusel see oht ära

langes ja A. Sinkevitšilt võis käerauad maha võtta. Politseiametnike selgituse kohaselt võeti

käerauad maha kohe pärast isikusamasuse tuvastamist. See, et nii langes ära ka A. Sinkevitši

ohtlikkus, ei ole veenev – asjaolud, mille alusel teda agressiivseks nimetati, ei olnud ära

langenud: Ringkonnakohus ei A. Sinkevitš oli rahulolematu ja ärritunud ka pärast seda, kuid

siis käeraudade kohaldamist vajalikuks ei peetud.

Lisaks sellele, et ringkonnakohtu hinnangul ei esinenud KorS § 79 lg-st 1 tulenevat alust

käeraudade kasutamiseks, leiab ringkonnakohus, et käeraudade kasutamiseks ei olnud

täidetud ka KorS § 32 lg 5 tingimused. KorS § 32 lg 5 lubab kasutada vahetut sundi nii kaua,

kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Kuna politseiametnikud leidsid turvakontrolli

raames A. Sinkevitši pangakaardi, millel oli tema ees- ja perekonnanimi, jääb selgusetuks,

miks oli käeraudade kasutamine isikusamasuse tuvastamiseks jätkuvalt vajalik.

Eeltoodud asjaoludest tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul ilmne, et KorS § 79 lg-s 1

nimetatud eeldusi A. Sinkevitšile käeraudade kohaldamiseks ei esinenud. Seega oli A.

Sinkevitšile käeraudade panemine õigusvastane.

11. Ringkonnakohus leiab, et õiguspäraseks ei saa pidada ka A. Sinkevitši hoidmist

politseijaoskonnas lukustatud trellitatud ruumis.

Kokkuvõtlikult leidis maakohus, et politseijaoskonnas „trellidega piiratud ootealal“ piirati A.

Sinkevitši vabadust lühiajaliselt menetlustoimingute tegemiseks ja nende ootamiseks ning see

ei ole käsitatav kinnipidamisena VTMS § 44 lg 1 mõttes, vaid ülekuulamise või muu

4-24-3494

menetlustoimingu tegemise ajana VTMS § 44 lg 5 mõttes. Ringkonnakohus nõustub sellega,

et VTMS § 44 lg 5 lubab hoida menetlusalust isikut menetlustoimingu tegemiseks vajaliku aja

jooksul politseijaoskonnas. Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene sellest sättest aga

politseiametnike õigust piirata VTMS § 44 lg 5 alusel isiku vabadust mistahes ulatuses – ka

sellel, millises ruumis isikut hoitakse, on isiku vabaduspõhiõiguse riive seisukohalt vahe.

Lisaks tuleb arvestada, et VTMS § 6 kohaselt tuleb menetlusosalist kohelda tema au

haavamata ja tema inimväärikust alandamata. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus

seisukohal, et VTMS § 44 lg 5 lubab aga menetlusaluse isiku vabadust piirata vaid ulatuses,

mis on vajalik menetlustoimingu tegemiseks – eelkõige annab see õiguse keelata isiku

lahkumist enne menetlustoimingu lõppu. Kogutud tõenditest nähtuvalt ei piirdunud A.

Sinkevitši vabaduse piiramine sellega, et ta oli sunnitud viibima politseijaoskonnas, vaid tema

vabadust piirati täiendavalt, paigutades ta vastavasse trellitatud ruumi. Seal hoiti A.

Sinkevitšit umbes kaks tundi (tl 5, 31, 77).

Maakohtu otsuses on ruumi, kus A. Sinkevitšit hoiti, läbivalt nimetatud ootealaks.

Politseiametnike AK ja ADi kohtuistungitel antud kirjelduse kohaselt ei olnud aga tegemist

lihtsalt ootealaga, vaid trellidega piiratud lukustatava ruumiga, milles viibitakse üksi.

Seejuures lahknevad politseiametnike ütlused ja maakohtu järeldused küsimuses, kes ja mis

alusel vastavasse ruumi paigutatakse. Maakohus tegi politseiametnike ütlustest järelduse, et

menetlustoimingule allutatud (nt ülekuulamist ootava) isiku paigutamine turvakaalutlustel

trellidega piiratud ootealale on tavapärane praktika ja A. Sinkevitši sinna paigutamine ei

kujutanud endast mingisugust erikohtlemist.

Samas nähtub politseiametnike ütlustest, et tegemist oli ruumiga, kuhu paigutatakse isikud,

kes on kinni peetud või kelle vabadust on ajutiselt piiratud ning kes käituvad agressiivselt ja

ettearvamatult (tl 29, 31 prd, 52, 54 prd, 55). ADi sõnul paigutati ka A. Sinkevitš sellesse

ruumi tema ettearvamatuse tõttu, vältimaks ohtu, et ta muutub agressiivseks ja ründab

politseiametnikku (tl 52). Seega ei olnud tegemist ruumiga, kuhu paigutataks iga

menetlustoimingut ootav isik.

Kuna maakohus asus seisukohale, et nn ootealale paigutamine ei kujutanud endast

mingisugust erikohtlemist, ei ole maakohus tuvastanud asjaolusid, mis oleks tinginud

vajaduse A. Sinkevitš sellesse ruumi paigutada. Samuti ei ole kohus tuvastanud selle

õiguslikku alust. See, et isiku paigutamine sellesse ruumi on „tavapärane praktika“, ei ütle

midagi selle kohta, kas sellisel moel isiku vabaduse piiramisel on ka õiguslik alus. Arvestades

seda, et A. Sinkevitši eelnev käitumine, olgugi menetluse suhtes trotslik, ei näidanud tema

erilist ohtlikkust ega olnud selline, mis andnuks alust tema kinni pidamiseks, leiab

ringkonnakohus, et tema paigutamine kõnealusesse trellitatud ruumi ei olnud õiguspärane.

12. Kaitsja on taotlenud, et A. Sinkevitšile hüvitataks kohtu õiglasel äranägemisel SKHS §

11 lg 2 alusel mittevaraline kahju, mis tekitati talle õigusvastase käeraudade kasutamise ja

politseijaoskonnas kambrisse paigutamisega. Kuna A. Sinkevitšile pandi käerauad ja teda

peeti kinni nn trellitatud ootealal, ilma et selleks oleks olnud selget põhjust ja õiguslikku alust,

on talle õigusvastase teoga mittevaralist kahju tekitatud.

4-24-3494

SKHS § 11 lg 3 kohaselt mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse ning see hüvitatakse rahas

ulatuses, milles see ei ole heastatav muude vahenditega. Ringkonnakohus on seisukohal, et A.

Sinkevitšile tekitatud mittevaralise kahju heastab riigi eksimuse tunnistamine ja menetluse

lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel. Asjaoludest tulenevalt ei ole alust väita, et

väärteomenetluse läbiviimine oleks põhjustanud A. Sinkevitšile selliseid märkimisväärseid

ebamugavusi või kannatusi, mis tuleks talle hüvitada rahas.

Ringkonnakohus peab oluliseks seda, et käeraudade kasutati vaid lühikest aega

(isikusamasuse tuvastamise protokolli kohaselt oli A. Sinkevitš käeraudades 10 minutit) ning

ka aeg, mille vältel pidi A. Sinkevitš ootama trellitatud ootealal, ei olnud väga pikk. Erinevalt

maakohtust peab ringkonnakohus küll A. Sinkevitšil tuvastatud randmete turset ja marrastusi

käeraudade kohaldamise tagajärjest, kuid need ei kujuta endast märkimisväärset

tervisekahjustust.

Arvestamata ei saa jätta ka seda, et kuigi asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et A. Sinkevitš

oleks olnud ohtlik, käitus ta verbaalselt siiski konfliktselt ja tema politseijaoskonda viimise

tingis A. Sinkevitši ja tema kohale kutsutud ema käitumine, mis muutis menetlustoimingute

lõpule viimise kohapeal võimatuks. Samuti tuleb arvestada sellega, et A. Sinkevitš pani toime

väärteo, solvates politseiametnikku. Kuna ringkonnakohus lõpetab menetluse otstarbekuse

kaalutlusel, vabaneb A. Sinkevitš rahatrahvi tasumise kohustusest.

Neist asjaoludest tulenevalt piisab ringkonnakohtu hinnangul A. Sinkevitši õiguste rikkumise

heastamiseks nende tunnistamisest ja menetluse lõpetamisest.

V

13. Eelnevast tulenevalt ning juhindudes VTMS § 30 lg 1 p-st 1, §147 lg 2 p-st 2, § 148

p-st 3 ning § 150 lg-st 2 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega A. Sinkevitš

mõisteti KarS § 275 lg 1 järgi süüdi ning millega kohus leidis, et käeraudade kohaldamine ja

A. Sinkevitši vabaduse piiramine olid õiguspärased. Ses osas teeb ringkonnakohus uue otsuse,

lõpetades väärteomenetluse otstarbekuse kaalutusel ning tunnistades käeraudade kohaldamise

ja A. Sinkevitši vabaduse piiramise õigusvastaseks. Ülejäänud osas, s.o A. Sinkevitši teo

toimepanemise ja süü tuvastamise ning menetluskulude osas jääb maakohtu otsus muutmata.

Kaitsja taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks jätab ringkonnakohus rahuldamata.

Apellatsiooni rahuldab kohus osaliselt.

14. Kuivõrd kohus lõpetab väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel, jäävad vastavalt

VTMS § 30 lg-le 13 A. Sinkevitšil tekkinud menetluskulud (valitud kaitsjale makstud tasu)

summas 1545,34 eurot tema enda kanda.

Allkirjastatud digitaalselt