2-25-813/6 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Brigitta Mõttus

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

08. aprill 2025, Pärnu

Tsiviilasja number

2-25-813

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

Bondora AS hagi A. I.

vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

11 317,81 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Asja lahendamise viis

Hageja: Bondora AS, registrikood 11483929

Hageja lepinguline esindaja: Keiu Pettai ja Elari Arjakas

Kostja: A. I. , isikukood XXX

Kirjalikus menetluses

RESOLTUSIOON

1. Rahuldada Bondora AS hagi A. I. vastu.

2. Välja mõista A. I.-lt (A. I., isikukood XXX) Bondora AS (registrikood 11483929) kasuks

poolte vahel 01.12.2021 sõlmitud laenulepingust nr BL2477378 tulenev põhivõlgnevus

8216,61 eurot ja viivised perioodi 19.09.2022 kuni 08.04.2025 eest 2374,90 eurot, s.o kokku

10 591,51 eurot.

3. Mõista A. I.-lt Bondora AS kasuks viivis alates 09.04.2025 põhivõla tasumata jäägilt VÕS

§-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.

4. Jätta menetluskulud A. I. kanda.

5. Määrata kostja hüvitavate menetluskulude suuruseks 840 eurot ning mõista nimetatud

summa A. I.-lt Bondora AS kasuks välja. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud

puuduvad.

6. Menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

2-25-813

Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Toimetada vajadusel kostjale otsus kätte avalikult, otsuse

resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Teates märkida, et kohtuotsus

loetakse kostjale avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljaandes Ametlikud

Teadaanded väljavõtte ilmumise päevast.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele on menetlusosalistel õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse

kättetoimetamisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib

asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul

loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 ja TsMS §

633 lg 7).

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

Hagiavalduse asjaolud, kohtumenetluse käik

1. Hageja esitas kohtule 16.01.2025 hagiavalduse kostja vastu põhivõlgnevuse 8216,61 euro ja

sissenõutavaks muutunud viivise 2185,05 euro nõudes ning edasiulatuva viivise nõudes.

Hageja esitas 30.01.2025 puuduste kõrvaldamise, kus täpsustas põhivõlgnevuse kujunemist,

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, viivise nõuet ja krediidi kulukuse määra

osiseid. Hageja nõue põhineb hageja ja kostja vahel 01.12.2021 sõlmitud

tarbijakrediidilepingul nr. BL2477378, mille alusel sai kostja laenu 10 000 eurot. Hageja

selgitab, et laenulepingu eritingimustes on leppinud pooled kokku, et laenusumma on 10 632

eurot, millest on lepingu üldtingimuste p. 4.1 ja 8.3. alusel arvestatud maha lepingu sõlmimise

tasu summas 632 eurot. Kostja tasus lepingu kehtivuse ajal hagejale 1783,39 eurot. Hageja

arvestab kogu kostja poolt tasutud summa põhinõude katteks, ega nõua muid lepingujärgseid

tasusid. Seega on hageja põhinõue kostja vastu 8216,61 eurot. Hageja arvestab lepingu

kehtivuse ajal intressinõude suuruseks 0 eurot. Hageja nõuab kostjalt viiviseid

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates lepingu ülesütlemisest

s.o 19.09.2022 kuni hagi esitamiseni s.o 16.01.2025 summas 2185,05 eurot. Hageja esitab ka

edasiulatuva viivise nõude. Krediidi kulukuse määraks on lepingus märgitud 33,46%. Hageja

märgib, et krediidi kulukuse määr on kujunenud laenusummast, kuumaksete arvust,

intressimäärast, haldustasust, lepingutasust. Hagi kohaselt on kostja olnud enam kui kolme

järjestikuse maksega viivituses ning kuna kostja oma laenulepingulisi kohtusi korrapäraselt ei

täitnud, ütles hageja lepingu üles 19.09.2022.

2. 04.02.2025 määrusega võttis kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse ja kohustas kostjat

esitama kirjalik vastus 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Sama

määrusega hoiatas kohus, et kohus võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses

märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on

määranud vastamise tähtaja ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte

välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult või elektroonselt. Sel juhul loetakse hageja

esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1). Kohus toimetas

hagimaterjalid ja 04.02.2025 määruse kostjale kätte Ametlike Teadaannete kaudu 13.03.2025.

Seega möödus kostjal hagivastuse esitamiseks antud tähtaeg 14 päeva 27.03.2025. Kostja

hagile vastust esitanud ei ole.

2 (8)

2-25-813

Kohtuotsuse põhjendused

3. Kohus, tutvunud hageja poolt toodud asjaoludega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi

tuleb rahuldada.

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on

pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata

või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui

vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta

faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole

muudest avaldustest.

5. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus-

või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või

laenu. Riigikohus on 24.11.2023 määruses nr 2-21-13098 viidanud omapoolsetele korduvatele

selgitustele, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama

sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14,

p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on

seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele

krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine

muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 406² lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe

(VÕS § 403⁴ lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta

kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad

tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu

praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on

rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa

Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46) (RK

24.11.2023 määrus nr 2-21-13098 p 13).

VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb

tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse

asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja hageja 01.12.2021 laenulepingu nr BL2477378, mille

alusel sai kostja laenu 10 000 eurot (dtl 2). Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks,

et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust

nähtub, et Bondora AS, kes on tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud

kostjale kui füüsilisele isikule krediiti, siis on kohus seisukohal, et tegemist on

tarbijakrediidilepinguga.

6. VÕS § 408 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud VÕS § 404

lg-s1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või § 405 sätestatud

andmetest. Hageja selgitab hagis, et pooled on sõlminud lepingu sidevahendi abil VÕS § 52

tähenduses krediidiandja hallatavas e-teenuse keskkonnas (www.bondora.ee), kuhu

sisenemisel identifitseeris kostja ennast ID-kaardi, mobiil-ID või Smart-IDga. Keskkonnas

edastas kostja laenutaotluse, millele hageja edastas pakkumuse. Kostja andis oma

tahteavalduse (avalduse kohustuste võtiseks), sisestades talle hageja poolt edastatud PIN-

koodi (dtl 3). Tahteavalduse andmist (PIN-koodi sisestamist) kajastab lepingu jaluses olev

info, mis sisaldab mh kostja poolt kasutatud seadme IP aadressi ning kinnitamistoimingu aega

(dtl 18). Hagile lisatud lepingul puuduvad allkirjad, kuid hageja on edastanud kohtule

maksekorralduse (dtl 40), millest nähtub, et laen on kantud kostja kontole. Kohus selgitab, et

3 (8)

2-25-813

tarbijakrediidilepingu kirjaliku taasesitamist võimaldava vormi järgimata jätmine ei too

praegusel juhul kaasa lepingu tühisust seetõttu, et VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutub

krediidileping kehtivaks, kui tarbija saab krediidi kätte. Seega tuleb VÕS § 408 lg 2 alusel

lugeda pooltevaheline 01.12.2021 leping kehtivaks ehk sõlmituks. Kostja ei ole lepingu

sõlmimist vaidlustanud.

7. Vastavalt VÕS § 4031 lg 1 p-le 9 tuleb tarbijale anda võimalus võrrelda erinevaid

pakkumisi, et ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha otsuse sõlmida tarbijakrediidileping.

Selleks esitab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale mõistliku aja jooksul, enne kui

tarbija on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega, püsival andmekandjal Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidiandja poolt pakutavatele lepingutingimustele

ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes mh krediidi

kulukuse määra aasta kohta. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 4 esitatakse krediidi kulukuse

määr tüüpilise näite kujul. Krediidiandja märgib seejuures ära kõik krediidi kulukuse määra

arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. Kui tarbija on teavitanud krediidiandjat tema

eelistatavatest lepingutingimustest, nagu tarbijakrediidilepingu kestus, krediidisumma või

krediidi ülempiir, arvestab krediidiandja tüüpilise näite esitamisel tarbijalt saadud teavet.

Vastavalt VÕS § 404 lg-le 21 tuleb lepingusse märkida kõik krediidi kulukuse määra

arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused. Euroopa Kohus on 23.01.2025 otsuses

kohtuasjas nr C-677/23 (eelotsus) asunud seisukohale, et krediidi kulukuse aastamäära

arvutamisel kasutatud eeldused peavad olema krediidilepingus sõnaselgelt ära nimetatud ja

selleks ei piisa sellest, et tarbija saab need lepingutingimusi analüüsides ise välja selgitada.

Euroopa Kohus on samas kohtuotsuses asunud seisukohale, et nende andmete märkimata

jätmisel krediidilepingus võib seada kahtluse alla tarbija võimaluse hinnata oma kohustuse

ulatust, tuleb riigisisestes õigusnormides ette nähtud tagajärge, mille kohaselt krediidiandja

kaotab õiguse saada intressi ja lisatasusid, pidada direktiivi nr 2008/48 artikli 23 tähenduses

proportsionaalseks. VÕS § 408 lg 4 näeb ette, et kui lepingus puuduvad andmed krediidi

kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi

tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta,

loetakse intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad

andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata

kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist

arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Kohus on seisukohal, et VÕS § 408

lg-s 4 sätestatud „andmed krediidi kulukuse määra“ kohta hõlmab ka krediidi kulukuse määra

arvutamiseks kasutatavaid andmeid ja eeldusi, mitte ainult krediidi kulukuse määra protsenti.

Vastasel korral puudub võimalus kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on lepingus õigesti

märgitud või mitte ning kas leping kehtib. Samuti ei täida ainult krediidi kulukuse määra

protsendi avaldamine seaduses sätestatud eesmärki, s.o tarbija õigus teada oma õigusi ja

kohustusi, tagada tarbijale võimalus kontrollida, kas krediidiandja arvutas krediidi kulukuse

aastamäära õigesti, ja kui mitte, siis kasutada oma õigusi, eelkõige direktiivi 2008/48 artiklis

14 ette nähtud taganemisõigust (viidatud Euroopa Kohtu otsuse p 58 – 59).

Hageja on 30.01.2025 menetlusdokumendis märkinud, et krediidi kulukuse määr on 33,46%

(laenulepingu eritingimuste p.1.23), mis kujuneb nii laenusummast (p.1.12), kuumaksete

arvust (p.1.16), intressimäärast (p.1.20), haldustasust (p.1.21), lepingutasust (p.1.22) (dtl 62).

Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel

kasutatud eeldusi lepingus (sh lepingu lisades) nimetanud või need kostjale enne lepingu

sõlmimist teatavaks teinud (dtl 9 – 39). Ülaltoodule tuginedes loetakse intressimääraks VÕS §

94 sätestatud intressimäär. Hageja ei esita kostja vastu intressinõuet (dtl 4) ning on arvestanud

kogu kostja poolt tasutud maksed põhinõude katteks, seega ei tule hagejal tagasimakseid

uuesti määrata.

8. VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele

4 (8)

2-25-813

kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste

poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse

hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1.

jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel

oli 01.12.2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr. BL2477378 sõlmimise ajal kehtinud

eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 18,68% aastas (kolmekordne määr

56,04%). Lepingu nr BL2477378 kohaselt oli intressimäär 20,19% aastas ja krediidi kulukuse

määr 33,46% aastas (dtl 9). Seega ei ole tarbijakrediidileping eeltoodud alusel tühine. Kohtule

ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud

ebaõigesti.

9. Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu

sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete

kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hageja on hagis

esitanud asjaolud, millest nähtub, et hageja on omandanud teabe kostja poolt täidetud

küsimustikust, konto väljavõtetest ning avalikkest andmebaasidest, sh lähtudes muuhulgas

kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste, tema

ülalpeetavate arvu, vältimatuid kulusid põhivajadustele jne kohta kogutud andmete alusel.

Hageja leidis, et kostja on krediidivõimeline (dtl 4). 30.01.2025 menetlusdokumendiga

edastab hageja krediiditoimiku (dtl 63 – 144) ning märgib täiendavalt, et kostja tööandjaks on

Estonia SPA, sissetulekuteks on 948,18 eurot ja igakuised kohustused puuduvad.

Elamiskuludeks on arvestanud hageja 284 eurot. Laenutaotluse esitamise ajal ei olnud kostja

suhtes avaldatud ühtegi aktiivset maksehäiret (dtl 61).

Hagiavaldusest, puuduste kõrvaldamisest ja nendele lisatud tõenditest ilmneb, et krediidi

andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Hageja on

lähtunud kostja krediidivõimelisuse hindamisel kostja laenutaotluses esitatud andmetest,

väidetavalt kostja esitatud konto väljavõtetest saadud infost ning maksehäire registrile tehtud

päringust saadud infost.

Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks kostja laenutaotluses esitatud

teavet kostja kohustuste kohta vastavalt VÕS § 403⁴ lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4

kontrollinud. Hageja esitatud krediiditoimikust nähtuvatest andmetest ei saa kohus kuidagi

järeldada, et andmete analüüs on tehtud enne 01.12.2021 lepingu sõlmimist. Nimelt nähtub

hageja 30.01.2025 esitatud lisast (dtl 71), et kostja taotletavaks laenusummaks on 3000 eurot

ja sissetulekuks 750 eurot. Lepingu alusel sai kostja laenu 10 000 eurot, seega 7000 eurot

rohkem kui krediidianalüüsi kohaselt kostja taotles. Kui uskuda, et hageja analüüsis kostja

konto väljavõtet ning andmed on nähtavad krediidianalüüsis, siis dtl 85 – 104 nähtava loetelu

põhjal võib järeldada, et konto väljavõtet on analüüsitud perioodil 16.11.2020 – 11.11.2021

ehk kostja on esitanud kontoväljavõtte peale 01.12.2021 lepingu sõlmimist. Samuti nähtub, et

hageja on arvestanud kostja elamiskuludeks 284 eurot ja hasartmängude kuluks 370,76 eurot

(dtl 75). Hageja esitatud analüüsist nähtub, et kostja on saanud töötasu perioodil 10.09.2021

kuni 11.11.2021 alla 800 euro kuus. Hageja on märkinud, et on arvestanud kostja

sissetulekuteks 948,18 eurot kuus (dtl 61). Hageja ei ole hagis ega ka 30.01.2025 esitatud

menetlusdokumendis märkinud, kuidas on ta arvestanud kostja konto väljavõtte analüüsi

tulemusel saadud hasartmängurlusele kulunud summasid kostja krediidivõimelisuse

hindamisel. Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja kontrollis kostja varasemat

maksekäitumist maksehäireregistritest ning väidetavalt on hageja hinnanud ka kostja konto

väljavõtet, kuid kohtule kostja konto väljavõtet esitatud ei ole. Samuti ei ole kohtule esitatud

kostja laenutaotlust ning maksehäirete registritesse tehtud tulemuste väljavõtet, mille põhjal

kohus saaks hinnata hageja esitatud väidete õigsust.

5 (8)

2-25-813

Praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks

nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta,

et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus

asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977,

punkt 43). Hageja esitatud vastustest vastutustundliku laenamise põhimõtte osas ei selgu,

kuidas on võlausaldaja kostja sissetulekuid ja kohustusi kogumis hinnanud ning arvestanud

laenu andmisel.

Kohus asub seisukohale, et hageja poolt viidatud tegevusi ei saa lugeda piisavaks

krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. VÕS § 4034 lg 1 p-de

1 ja 2 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud

omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus

kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust.

Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata teavet. Enne tarbijale laenu andmist tuleb välja

selgitada tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised

kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, varasemate

maksekohustuste täitmine ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju, samuti ülalpeetavate arv (VÕS § 4034 lg 2 koosmõjus krediidiandjate- ja

vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-dega 1-7). Üksnes laenutaotluses märgitud

võimaliku sissetuleku ning kohustuste suuruse ja maksehäirete puudumise pinnalt ei saa

hinnata laenutaotleja krediidivõimelisust. Puuduvad tõendid, et krediidiandja oleks ka

sisuliselt kontrollinud kostja sissetulekuid, igakuiseid kohustusti jne. Kohtu hinnangul tulnuks

krediidiandjal praegusel juhul koguda täiendavat teavet, so küsida kostjalt tema sissetulekute

ja varaliste kohustuste kohta täiendavat teavet ning nõuda tema kõikide pangakontode

väljavõtete esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et hinnata kostja tegelikku

krediidivõimelisust. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks

esitanud hagejale valeandmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. Laenuandja ei saa

tugineda üksnes kostja esitatud laenutaotlustes märgitud teabele, seda mõistlikult

kontrollimata. Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja

finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda need andmed

teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta. Seejuures ei mõjutanud hageja

kontrollikohustust see, et kostja oli laenutaotluses kinnitanud, et kostja esitatud andmed on

tõesed. Hageja väidetest ei ilmne, kas ta hindas kostja sissetulekute regulaarsust ja olemust

(ega pole katseaeg või tähtajaline leping). Hagiavaldusest ja hagile lisatud tõenditest nähtub, et

krediidiandja ei ole hinnanud kostja kohustusi piisava põhjalikkusega. Maksehäirete

puudumine ei näita tarbija sissetulekute ega väljaminekute suurust.

Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet

nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii

tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli

küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid

krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi

rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p

29.3). Hageja ei tuginenud sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud dokumente oma

krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada.

10. VÕS § 416 lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus

6 (8)

2-25-813

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

Hageja on hagi p-s 1.2.2 (dtl 8) selgitanud, et kostja oli võlgnevuses enam kui kolm

järjestikustu kuud. Hageja esitab hagi lisas nr 3 (dtl 41) arvestuse, kust nähtub, et kostja on

teinud viimase makse 13.05.2022. Seega oli kostja järgmiste osamaksetega (13.05.2022,

13.07.2022, 15.08.2022, 13.09.2022) viivituses ning hageja edastas kostjale 16.08.2022 kostja

e-postiaadressile lepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 43). Hoiatuses anti kostjale täiendav

tähtaeg võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 15.09.2022. Sama kirjaga hoiatati kostjat, et juhul kui

kostja nimetatud tähtpäevaks (s.o 15.09.2022) võlgnevust täielikult ei tasu, ütleb Bondora AS

lepingu 16.09.2022 üles. Hageja edastas kostjale e-postiga 19.09.2022 ülesütlemise teatise,

kus märgib, et leping 2477378 on üles öeldud seisuga 19.09.2022. Kostja ei ole esitanud

vastuväiteid, et ta ei ole ülesütlemise hoiatusi või teateid kätte saanud. Eeltoodust tulenevalt

tuvastab kohus, et laenulepingu ülesütlemise eeldused on olnud täidetud ning leping on

lõppenud selle ülesütlemisega 19.09.2022.

11. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei

ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi

osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus

oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe

asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud

intressimäär on madalam.

Lepingus nr 2477378 on kokkulepitud intressimääraks 20,19% aastas. Lepingu 2477378

sõlmimise ajal 01.12.2021 kuni lepingu ülesütlemiseni 19.09.2022 oli VÕS § 94 järgne

intressimäär 0%. Hageja arvestab lepingu kehtivuse ajal intressinõude suuruseks 0 eurot ning

intressinõuet ei esita.

12. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Vastutustundliku laenamise

kohustuse rikkumise korral on hagejal õigus nõuda viivist sissenõutavaks muutunud summalt.

Kohus on seisukohal, et hagejal on õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist, kuna kostja on oma

kohustust rikkunud. Hageja esitab viivisenõude alates lepingu ülesütlemisest 19.09.2022 kuni

hagiavalduse esitamiseni 16.01.2025 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Sh esitab hageja

edasiulatuva viivise nõude. Kohus märkis eelnevalt, et leping lõppes 19.09.2022, seega on

kostja laenu tagastamisega viivituses alates 19.09.2022. Kohus arvestab välja viivised otsuse

tegemise seisuga, seega perioodil alates 19.09.2022 kuni 08.04.2025 on kostjal viivisevõlg

hageja ees 2374,90 eurot.

Kohus mõistab kostjalt välja viivise põhivõlalt (8216,61 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses alates maakohtu otsuse tegemisele järgnevast kuupäevast kuni

põhivõlgnevuse tasumiseni.

13. Eeltoodule tuginedes rahuldab kohus hageja esitatud hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 8216,61 eurot ja viivised alates 19.09.2022 VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

14. Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel

tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust.

7 (8)

2-25-813

Menetluskulud

15. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise

suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja

menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude

kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid

(TsMS § 174 lg 1).

16. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel

tasutud riigilõiv 840 eurot.

Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks

väljamõistmisele hagiavalduselt tasutud riigilõiv 840 eurot. Riigilõiv on kohtute

infosüsteemist nähtuvalt tasutud.

Kostja hageja menetluskulude suurusele vastuväidet esitanud ei ole.

17. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus jätab menetluskulud kostja kanda.

18. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivist hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni.

19. Kohtule teadaolevate andmete põhjal kostjal menetluskulud puuduvad.

20. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS §

178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

21. TsMS § 317 lg 1 p 1 kohaselt võib menetlusosalisele kohtu määruse alusel toimetada

menetlusdokumendi kätte avalikult, kui menetlusosalise aadress ei ole kantud registrisse või

kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei ole kohtule

muul viisil teada ja kui dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega dokumendi

kättesaamiseks volitatud isikule või muul käesolevas osas sätestatud viisil. Kuna kostja

elukoht või viibimiskoht ei ole jätkuvalt teada, siis tuleb vajadusel kohtuotsus kostjale kätte

toimetada avalikult.

(allkirjastatud digitaalselt)

Brigitta Mõttus

kohtunik

8 (8)