2-23-13806/12 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Merit Helm

Otsuse tegemise aeg ja koht

07. aprill 2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-13806

Tsiviilasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal hagi D.X vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

11 459,22 eurot

Menetlusosalised ja esindajad

Hageja: TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (registrikood

14304235)

Hageja lepinguline esindaja: Sigrid Rahkema, e-post: xxx

Kostja: D.X (isikukood XXX), registrijärgne xxx, muu

sideaadress xxx, e-post: xxx

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista kostjalt D.X hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks välja põhivõlgnevus 3

311,92 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 231,38 eurot.

3. Mõista kostjalt D.X hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks viivis põhinõudelt (3

311,92 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 29.09.2023 kuni

põhinõude (3 311,92 eurot) täitmiseni.

4. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

5. Jätta menetluskulud 34% ulatuses kostja kanda ja 66% ulatuses hageja kanda.

6. Rahuldada hageja taotlus menetluskulude välja mõistmiseks osaliselt. Välja mõista

kostjalt D.X hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks menetluskuluna 405,10 eurot

ja viivis menetluskulult VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi

jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates

otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt

tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks

peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS §187 lg 6).

Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. Hageja on esitanud hagis järgnevad nõuded:

Mõista kostjalt D.X hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks välja võlg 8 151,46 eurot

ja sissenõutavaks muutunud viivis 1 757,91 eurot;

Mõista kostjalt D.X hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks välja viivis alates

29.09.2023 kuni põhinõude summas 6 532,56 eurot täitmiseni lepingujärgses määras 0,065%

päevas.

2. Hagi kohaselt sõlmisid TF Bank AB Eesti filiaal ja kostja 02.07.2019 tarbijakrediidilepingu,

mille alusel kostja sai laenu 7 000 eurot intressi ja viivisega 19,90% aastas (dtl 42-50).

3. Hageja selgitab, et enne võlatunnistuse sõlmimist on kostja teinud kokku tagasimakseid

summas 3 688,08 eurot (2 856,90+831,18). Võlatunnistuse sõlmimise seisuga oli kostja

võlgnevus kokku 8 146,46 eurot (võlgnevus), millest: põhisumma 6 532,56 eurot, viivis 1

081,51 eurot, intress 532,39 eurot.

4. TF Bank AB Eesti filiaal ja kostja sõlmisid 25.07.2022 võlatunnistuse nr 273527 ning

võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud maksekokkuleppe. Kokkuleppe kohaselt kostja

kinnitas võlgnevuse olemasolu, suurust ja koosseisu, s.h põhivõla summalt arvestatava viivise

suurust, ning nõustus, et võlatunnistuse andmisega kaotab võlgnik võimaluse vaidlustada

hiljem võlgnevuse olemasolu ja suurust ning esitada võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud

vastuväiteid.

5. Kokkuleppe kohaselt tunnistas kostja, et võlgneb kokkuleppe andmise päeva seisuga hagejale

kokku 8 146,46 eurot (võlgnevus), millest: põhisumma 6 532,56 eurot, viivis 1 081,51 eurot,

intress 532,39 eurot. Samaaegselt võlatunnistuse andmisega sõlmitud maksekokkuleppe

kohaselt on viivise määr 0,065% võlgnetava põhivõla summalt päevas. Kostja kohustus võlga

tagastama kokku lepitud maksegraafikute alusel. Lisandus ühekordne lepingutasu 5 eurot.

6. Peale võlatunnistuse sõlmimist ei ole kostja enam tagasimakseid teinud.

Kostja seisukoht

7. Kostja kohtu määratud tähtajaks hagile vastust esitanud ei ole.

Kohtuotsuse põhjendused

8. Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohtadega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi

tuleb rahuldada osaliselt.

2 / 7

9. Kohus tuvastas asjas esitatud tõendite alusel, et hageja ja kostja sõlmisid 02.07.2019

tarbijakrediidilepingu, mille alusel kostja sai laenu 7 000 eurot intressi ja viivisega 19,90%

aastas (dtl 42-50).

10. Hageja ja kostja sõlmisid 25.07.2022 võlatunnistuse nr 273527 ning võlausaldaja ja võlgniku

vahel sõlmitud maksekokkuleppe (dtl 8-14). Kokkuleppe kohaselt kostja kinnitas võlgnevuse

olemasolu, suurust ja koosseisu, s.h põhivõla summalt arvestatava viivise suurust, ning nõustus,

et võlatunnistuse andmisega kaotab võlgnik võimaluse vaidlustada hiljem võlgnevuse

olemasolu ja suurust ning esitada võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid.

11. Kokkuleppe kohaselt tunnistas kostja, et võlgneb kokkuleppe andmise päeva seisuga hagejale

kokku 8 146,46 eurot (võlgnevus), millest: põhisumma 6 532,56 eurot, viivis 1 081,51 eurot,

intress 532,39 eurot. Samaaegselt võlatunnistuse andmisega sõlmitud maksekokkuleppe

kohaselt on viivise määr 0,065% võlgnetava põhivõla summalt päevas. Kostja kohustus võlga

tagastama kokku lepitud maksegraafikute alusel. Lisandus ühekordne lepingutasu 5 eurot.

12. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 alusel on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. Hageja ja kostja vahel 02.07.2019 sõlmitud leping ning 25.07.2022

võlatunnistus, lepingu muutmise kokkulepe (dtl 31, 36) vastavad tarbijakrediidilepingu

tunnustele.

13. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2

kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase

hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle

teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus

kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised

varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike

hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta

olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud

kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49

lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS

§ 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral

krediidiandja. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 alusel peab

krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga

kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika,

võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad:

1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas

regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside

suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste,

täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6)

krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast

3 / 7

täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse

suurus. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise kohta

olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja

intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika,

mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi

muutumise korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema

mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja

võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral

talle iseseisvalt kättesaadavale teabele.

14. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on

kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata,

kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija

krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse

täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad

mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab

krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja

kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise

seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste

täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju

kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid,

mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-

des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama

teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS §

49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks.

15. Kohus kohustas hagejat 24.11.2023 määrusega (dtl 24) esitama detailsed andmed ning neid

kinnitavad tõendid selle kohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise

kohustust on järgitud, eelkõige, kuidas on hageja aktiivselt andmeid kogunud, milliste andmete

4 / 7

alusel on krediidivõimekust hinnatud ning, kas esitatud teave on olnud piisava selgusega.

Kohus märkis 24.11.2023 määruses, et kui hageja jätab tähtaegselt esitamata andmeid selle

kohta, et kostjale laenu andmisel on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet, võib kohus

jätta hagi rahuldamata.

16. Hageja on 07.12.2023 menetlusdokumendis selgitanud, et hageja hinnangul laenuandja täitis

kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ning

järgis VÕS § 4034 sätestatud nõudeid. Hageja selgitas, et krediidianalüüsi läbiviimiseks esitas

kostja enda konto väljavõtte (dtl 65). Laenuandja tuvastas, et kostja keskmine sissetulek oli

igakuiselt 818,00 eurot ning peale laenutaotluse heakskiitmist saaksid isiku kohustused olema

347,22 eurot kalendrikuus, st kostjale jääb raha reservi vähemalt 470,78 eurot (818-197,22-

150). Kohus tuvastas, et hageja on õigesti välja arvutanud kostja sissetuleku suuruse. Samas

tuvastas kohus, et kostja on esialgse laenu taotlemisel tõepoolest märkinud enda igakuiste

kohustuste suuruseks 150 eurot (dtl 51), kui tema poolt laenuandjale esitatud pangakonto

väljavõttest (dtl 65-70) nähtuvalt on ta laenu taotlemisele eelnenud 6 kuul tasunud igakuiselt

Swedbank AS-le varasemate kohustuste katteks suurusjärk 800-830 eurot (summad erinevad

kuude lõikes). Seega on näha, et juba enne uute kohustuste võtmist ületasid kostja kohustused

tema sissetulekuid.

17. Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et laenuandja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja

oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime

kontrollimisel. Kohus leiab, et kostja kontoväljavõttest nähtub, et kostjal oli enne 02.07.2019

laenulepingu sõlmimist arvukalt kohustusi ning kostja töötasust ja pensionist ei piisanud kostja

väljaminekute katmiseks. Kohtule esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks enne 25.07.2022

võlatunnistuse, lepingu muutmise kokkuleppe sõlmimist kostja krediidivõimet üleüldse

hinnanud.

18. Kohus leiab, et eeltoodut arvesse võttes ei olnud kostja 02.07.2019 laenulepingut ning

25.07.2022 võlatunnistuse, lepingu muutmise kokkulepet sõlmides krediidivõimeline VÕS §

4034 lg 1 tähenduses. Seega on laenuandja eiranud VÕS § 4034 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3

ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise

osas. Laenuandja on eiranud VÕS §-s 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude

alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

andmete kogumis analüüsi teostanud.

19. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem

varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei

võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei

kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lõigetele 3 ja 4

või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust valesti. Kohus märgib, et kohtule ei ole esitatud andmeid, et laenuandja

oleks kostjalt küsinud andmeid ja kostja oleks need tahtlikult esitamata jätnud või et kostja

oleks midagi võltsinud - tema suured kohustused nähtuseid väga selgelt tema esitatud konto

väljavõttest. Seega on tarbijakrediidileping tühine intressi ja muude krediidiga seotud tasude

osas ning intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär.

20. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu

kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab

intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest

tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega

viivitamise eest), (RKTKo 26.11.2012.a, nr 3-2-1-141-12, p 10).

5 / 7

21. Hageja leiab, et võlatunnistuse sõlmimise seisuga oli kostja võlgnevus kokku 8 146,46 eurot

(võlgnevus), millest: põhisumma 6 532,56 eurot, viivis 1 081,51 eurot, intress 532,39 eurot.

22. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi,

on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või

lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole

(https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on kogu algse laenu perioodi olnud vastav

intress 0,00%. Seega algse laenulepingu kehtivuse jooksul kostja intressi tasuma ei pidanud ja

kohus arvestab intressi summaks 0 eurot. Hagiavalduse kohaselt teostas hageja kostjale

väljamakseid kogusummas 7 000 eurot (dtl 94). Hageja selgitab, et enne võlatunnistuse

sõlmimist on kostja teinud kokku tagasimakseid summas 3 688,08 eurot (2 856,90+831,18) (vt

dtl 63, 64). Kohus arvestab kõik kostja tagasimaksed põhiosa katteks tasutuks ja seega on

põhinõude jäägiks algne laenusumma miinus tagasimaksed: 7000 – 2 856,90 – 831,18 = 3

311,92 eurot. Ülejäänud osas 8 151,46 – 3 311,92 = 4 839,54 eurot jätab kohus põhinõude

rahuldamata. Võlatunnistuse ja sellele lisatud maksegraafiku kohaselt (dtl 13) pooled uues

maksegraafikus intressi tasumises kokku ei leppinud ja kohus arvestab intressi summaks 0

eurot.

23. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist. Hageja on arvestanud

viivist põhisummalt 6 532,56 eurot alates tasumata osamakse tähtaja järgnevast päevast s.o

11.08.2022 kuni hagi esitamiseni 28.09.2023 kokkuleppes kokkulepitud viivisemääras s.o

0,065%. Hageja nõuab viivist summas 1 757,91 eurot. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt, kui

võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem

intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär. Tulenevalt VÕS § 113 lg 1 teisest lausest on antud juhul viivisemääraks 8%

aastas. Eeltoodust tulenevalt ja kuivõrd kohus tuvastas vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise, leiab kohus, et hagejal on õigus kostjalt nõuda alates lepingu lõppemisele järgnevast

päevast, s.o. alates 11.02.2023 kuni hagi esitamiseni (28.09.2023) viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras põhinõudelt (3 311,92 eurot), mis on 231,38 eurot. Seega tuleb

kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 alusel välja mõista 28.09.2023 seisuga sissenõutavaks

muutunud viivis summas 231,38 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja viivisenõude 1 757,91

– 231,38 = 1 526,53 euro ulatuses.

24. Hageja nõuab kostjalt hagi esitamise ajaks mitte sissenõutavaks muutunud viiviste

väljamõistmist. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt,

et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks

selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus

leiab, et hageja vastav nõue kuulub TsMS § 367 alusel rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja

kasuks välja mõista viivis põhinõudelt (3 311,92 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates hagi esitamisele järgnevast päevast, st 29.09.2023 kuni põhinõude täitmiseni.

25. Kokkuvõttes rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevuse summas 3 311,92 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 231,38 eurot ning

mittesissenõutavaks muutunud viivise. Kohus jätab hagi ülejäänud osas rahuldamata.

6 / 7

Menetluskulud

26. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude

jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab

hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise

rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota

menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult

või osaliselt poolte endi kanda. Kohus märgib, et hageja esitatud hagi hinnaks oli 11 459,22

eurot, kuid kohus rahuldab hageja hagi 3 311,92 (põhinõue) + 231,38 (sissenõutav viivis) +

397,43 (edasiulatuv aastane viivise summa) = 3 940,73 euro ulatuses, s.o 34% ulatuses.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud 34% ulatuses kostja ja 66% ulatuses hageja

kanda.

27. Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu summas 840 eurot ja õigusabikulu summas 480

eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud muuhulgas riigilõiv. TsMS § 144 p 1 kohaselt

on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1

sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi

kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist

menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.

28. Hageja põhjendatud menetluskuluks on TsMS § 138 lg 2 kohaselt riigilõiv 840 eurot.

29. Taotluse järgi on hagejale osutatud õigusabi 2 tundi, hinnaga 169 eurot tund. Hinnates

käesoleva vaidluse keerukust ja mahukust, esindaja teostatud toiminguid ja nende mahtu ning

esindaja kvalifikatsiooni ja tunnitasu suurust, leiab kohus, et hageja lepingulise esindaja kulud

on põhjendatud ja vajalikud 2 tunni ulatuses. Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud

menetluskulud esindajale 338 eurot (ilma käibemaksuta).

30. Hageja on käesolevas menetluses kokku kandnud menetluskulusid summas 1 178 eurot. Võttes

arvesse, et kostjal tuleb hagejale hüvitada 34% hageja menetluskuludest tuleb kostjalt hageja

kasuks välja mõista menetluskulud summas 405,10 eurot.

31. Hageja on palunud märkida vastavalt TsMS § 177 lõikele 2 menetluskulude kindlaksmääramise

lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike

1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.

32. Kostja pole käesolevas menetluses seisukohti esitanud, seega loeb kohus, et kostjal

hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.

33. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Merit Helm

kohtunik

7 / 7