2-19-11322/49 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler

Otsuse tegemise aeg ja koht

07.04.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-11322

Kohtuasi

Idakeskus OÜ hagi AS Baltic Agro vastu võla ja

viivise nõudes

AS Baltic Agro vastuhagi Idakeskus OÜ vastu

taganemisavalduse kehtivuse tuvastamise ja rahalises

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 05.12.2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

AS Baltic Agro apellatsioonkaebus

Idakeskus OÜ vastuapellatsioonkaebus

Kaebuse hind

AS Baltic Agro apellatsioonkaebuse hind 65 370 eurot 9

senti

Idakeskus OÜ vastuapellatsioonkaebuse hind 2101 eurot

84 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Idakeskus OÜ (registrikood 11414383),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Henri Torop

Kostja AS Baltic Agro (registrikood 10344249),

lepinguline esindaja Margus Rikkas

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada AS Baltic Agro apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Jätta Idakeskus OÜ vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Tühistada Harju Maakohtu 05.12.2022 tsiviilasjas nr 2-19-11322 tehtud otsus osas,

milles maakohus rahuldas Idakeskus OÜ hagi, mõistis AS-ilt Baltic Agro

Idakeskus OÜ kasuks välja põhinõude 22 209 eurot 11 senti ja viivised 22 209

eurot 11 senti, jättis AS Baltic Agro Idakeskus OÜ vastu esitatud vastuhagi

2-19-11322

rahuldamata tuvastusnõudes, Idakeskus OÜ-lt AS Baltic Agro kasuks välja

mõistmata põhinõude 1228 eurot 50 senti ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

ls-s 2 sätestatud määras viivise 661 euro 50 sendi suuruselt põhivõlgnevuselt alates

25.10.2018 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni ja 567 euro suuruselt põhivõlgnevuselt

alates 20.01.2019 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Lisaks tühistada maakohtu

otsus menetluskulude jaotuse osas.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Idakeskus OÜ hagi tervikuna

rahuldamata, rahuldada AS Baltic Agro vastuhagi osaliselt, tuvastada, et AS

Baltic Agro ja Idakeskus OÜ vahel 19.03.2018 sõlmitud müügileping VT-18-16693

lõppes õiguspäraselt AS Baltic Agro poolt 19.09.2018 nimetatud lepingust

taganemisega, mõista Idakeskus OÜ-lt AS Baltic Agro kasuks välja põhivõlg 1228

eurot 50 senti, 07.04.2025. a seisuga viivised 727 eurot 32 senti ja VÕS § 113 lg ls-s

2 sätestatud määras viivis 1228 euro 50 sendi suuruselt põhivõlgnevuselt alates

08.04.2025 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Lisaks jätta Idakeskus OÜ hagi

menetlemisega seotud menetluskulud maakohtus Idakeskus OÜ kanda ning AS

Baltic Agro vastuhagi menetlemisega seotud menetluskulud maakohtus 72%

ulatuses Idakeskus OÜ ja 28% ulatuses AS Baltic Agro kanda. Muus osas jätta

maakohtu otsus muutmata.

4. Jätta Idakeskus OÜ hagi menetlemisega seotud menetluskulud ringkonnakohtus

Idakeskus OÜ kanda ning AS Baltic Agro vastuhagi menetlemisega seotud

menetluskulud ringkonnakohtus 72% ulatuses Idakeskus OÜ ja 28% ulatuses AS

Baltic Agro kanda.

5. Mõista AS-lt Baltic Agro välja täiendav riigilõiv 125 eurot, mis tuleb tasuda

vastavalt otsusele lisatud makseinfo dokumendile 15 päeva jooksul alates otsuse

praeguse punkti jõustumisest. Alates otsuse praeguse punkti jõustumisest kuni

kohustuse täitmiseni tuleb AS-il Baltic Agro tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 ls-s 2

sätestatud määras.

6. Otsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:

6.1. Jätta Idakeskus OÜ hagi rahuldamata.

6.2. Rahuldada AS Baltic Agro vastuhagi osaliselt.

6.3. Tuvastada, et AS Baltic Agro ja Idakeskus OÜ vahel 19.03.2018 sõlmitud

müügileping VT-18-16693 lõppes õiguspäraselt AS Baltic Agro poolt

19.09.2018 nimetatud lepingust taganemisega.

6.4. Mõista Idakeskus OÜ-lt AS Baltic Agro kasuks välja põhivõlg 1228 eurot 50

senti.

6.5. Mõista Idakeskus OÜ-lt AS Baltic Agro kasuks välja 07.04.2025. a seisuga

viivised 727 eurot 32 senti ja VÕS § 113 lg ls-s 2 sätestatud määras viivis 1228

euro 50 sendi suuruselt põhivõlgnevuselt alates 08.04.2025 kuni

põhivõlgnevuse tasumiseni.

6.6. Jätta Idakeskus OÜ hagi menetlemisega seotud menetluskulud maakohtus ja

ringkonnakohtus Idakeskus OÜ kanda ning AS Baltic Agro vastuhagi

menetlemisega seotud menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus 72%

ulatuses Idakeskus OÜ ja 28% ulatuses AS Baltic Agro kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

2-19-11322

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Idakeskus OÜ (hageja) esitas AS Baltic Agro vastu 29.07.2019 (muudetud 27.06.2022; I kd

tl-d 194–194 pöördel) hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse

22 209 eurot 11 senti, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutnud viivise 19 721

eurot 69 senti, tasumata põhivõlgnevuselt viivise 0,2% päevas alates hagi esitamisest kuni

põhinõude kohase täitmiseni (sh kohtuotsuse tegemise aja seisuga kindla summana),

põhivõlgnevuse 1946 eurot 15 senti ning seadusjärgses määras viivise nimetatud

põhivõlgnevuselt alates hagi esitamisest kuni põhinõude kohase täitmiseni (sh kohtuotsuse

tegemise aja seisuga kindla summana). Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 19.03.2018 vilja müügilepingu VT- 18-

16693 (19.03.2018 vilja müügileping), millega hageja kohustus müüma kostjale vilja kostja

nõudmise kohaselt. Vilja üleandmine ei toimunud ühe tarnena, vaid ositi kostja tellimuste

kohaselt. Lõpliku koguse üleandmine pidi toimuma hiljemalt 2019. a juunis. Vilja eest

tasumine pidi toimuma hageja esitatud arvete alusel iga üleantud kaubakoguse eest.

1.2. Lisaks sõlmisid hageja ja kostja 19.03.2018 kuivatamisteenuse vahendamise lepingu

(19.03.2018 kuivatamisteenuse vahendamise leping), millega kostja pakkus hagejale teenust

kuivatada ja sorteerida vili selliselt, et see vastab 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimustele.

Kuivatamise ja sorteerimise hind konkreetse niiskusastme puhul nähtus 19.03.2018. a

kuivatamisteenuse vahendamise lepingule lisatud hinnakirjast. Kuivatusteenuse tasu suurenes

19.03.2018 kuivatamisteenuse vahendamise lepingu p 4.3.2 kohaselt juhul, kui vilja prügisus

jäi vahemikku 4%–8% sättes toodud hinnakirja järgi (kohaldatakse vilja sorteerimise faasis).

Mida kõrgem oli vilja niiskuse ja prügisuse määr, seda kõrgem oli kuivatamise hind.

Vaidlusaluse kuivatamisteenuse vahendamise lepingu p 2.3.3 sätestas, et kui vilja niiskus

ületab 26%, lepivad pooled vilja kuivatuse hinnad eraldi kokku. Üle 8% prügisusega mahevili

kuivatati 19.03.2018 kuivatamisteenuse vahendamise lepingu p 4.3.2 järgi poolte

kokkuleppel.

1.3. Eestis olid 2018 kevad ja suvi erakordselt soojad ja kuivad ning sellistes tingimustes oli

vilja kasvatamine raskendatud. Keskmine temperatuur 2018 mais oli neli kraadi tavapärasest

kõrgem ning ilmateenistuse andmetel oli keskmine sademete hulk 2018 mais ca 60%

väiksem, võrreldes pikaajalise keskmisega. Erakorraliste ilmastikuolude tõttu teatas hageja

2018. a suvel kostjale, et tõenäoliselt ei ole tal kokkulepitud koguses vilja üle anda. Hageja

täitis 19.03.2018. a vilja müügilepingut oma võimaluste piires. Hageja andis kostja nõudmise

kohaselt kostjale sorteerimiseks ja kuivatamiseks ca 230 tonni vilja ning kostja esitas hagejale

kuivatamise eest arved. Arvete kohaselt oli vilja niiskus ja prügisus nii kõrge, et pooled

oleksid pidanud vilja kuivatamises eraldi kokku leppima. Kostja kuivatas aga vilja kõrgema

tasumääraga ilma hagejaga kooskõlastamata ja vastavat kokkulepet sõlmimata. Kostja

korraldas omavoliliselt vilja sorteerimise ja kuivatamise ning esitas hagejale selle eest arved

oma hinnakirja alusel. Vili jäi 19.03.2018 vilja müügilepingu täitmiseks kostja valdusesse.

2-19-11322

1.4. Hageja esitas aga kostjale üleantud vilja eest 19.03.2018 vilja müügilepingu alusel arved.

Kostja viivitas hageja esitatud arvete tasumisega. Kostja tasus 22.08.2018 arve nr 201850,

mille tasumise tähtaeg oli 13.08.2018, ning 23.08.2018 arve nr 201851, mille tasumise tähtaeg

oli 18.08.2018. Arvel nr 201853 kajastatud 35 667 euro 14 sendi suuruse nõude, mille

tasumise tähtaeg oli 11.09.2018, tasaarvestas kostja tähtaegselt 3039 euro 82 sendi ulatuses.

Kuna kostja jättis muus osas arve tasumata, saatis hageja kostjale 13.09.2018 e-kirjaga

meeldetuletuse tasumata arve kohta.

1.5. Kostja teatas 13.09.2018, et ei kavatse hagejale vilja eest tasuda. Kostja teavitas

13.09.2018 kell 17.35 saadetud VT e-kirjas hagejat, et käsitleb hagejat ja hageja sõsarühingut

Läänekeskus OÜ-d (Läänekeskus OÜ) ühe kliendina ning teeb kindlasti tasaarvestused.

Kostja viitas tasaarvestatava nõudena oma väidetavale leppetrahvinõudele. Hageja kohustus

19.03.2018 vilja müügilepingu lisa 1 „Müügilepingu tingimused“ (19.03.2018 vilja

müügilepingu tingimused) p 6.6 kohaselt olukorras, kus hageja ei suuda kostjale üle anda

lepingujärgset vilja kogust, tasuma kostjale leppetrahvi (lepingujärgne fikseeritud baashind,

millest on maha arvatud vilja turuhind). Kostja ei nõudnud enne leppetrahvi nõudest teatamist

hagejalt väidetava leppetrahvi nõude aluseks olevat vilja. Kostja nõudis hagejalt 14.09.2018

kogu 19.03.2018 vilja müügilepingu järgse vilja üleandmist, kuigi lepingu lõpptähtajaks oli

2019. a suvi (13.09.2018–15.09.2018 e-kirjavahetus). Kostja kohustus 19.03.2018 vilja

müügilepingu tingimuste p 6.2 järgi enne leppetrahvi nõude esitamist pakkuma hagejale

võimalust määrata kuni 15.04.2019 uus vilja turuhinna määramise ajahetk. Sellisel juhul oleks

leppetrahvi arvutatud hageja määratud ajahetke turuhinda arvestades. Kostja ei pakkunud

hagejale sellist võimalust.

1.6. Hageja esitas 15.09.2018 kostjale 19.03.2018 vilja müügilepingu ülesütlemisavalduse

(hageja 15.09.2018 taganemisavaldus). Kostja ei nõustunud 19.09.2018 vastuses hageja

15.09.2018 taganemisavaldusega ning pidas seda tühiseks ja otsitud põhjustel esitatuks.

Kostja andis hagejale täiendava tähtaja anda kogu vili üle. Kostja ei vaielnud vastu, et jättis

hageja 21.08.2018 arve nr 201853 osaliselt tasumata (arvel märgitud 35 667 eurost 14 sendist

on tasumata 32 627 eurot 32 senti).

Hageja saatis kostjale 25.09.2019 täiendava ülesütlemisavalduse, kuna kostja nõudis hagejalt

kogu vilja üleandmist, kuid keeldus alusetutel põhjustel üleantud vilja eest tasumast. Kostja

tasus 04.10.2019 hagejale arvel nr 201853 märgitud nõude täitmiseks 10 418 eurot 21 senti.

Lisaks esitas kostja 04.10.2019 hagejale tasaarvestuse avalduse, mille kohaselt oli hagejal

kostja vastu 21.08.2018. a arve nr 201853 alusel 22 209 euro 11 sendi suurune nõue ning

kostjal hageja vastu kokkulepitud koguses vilja üleandmata jätmise tõttu 22 209 euro 11 sendi

suurune kahju hüvitamise nõue. Hageja esitas 05.10.2019 kostja tasaarvestuse avaldusele

vastuväite.

1.6.1. Tasaarvestamise avalduse esitamise 19.03.2018. a vilja müügilepingu tingimuste p- s

5.11 sätestatud tasaarvestuse tegemise tähtaeg (viis päeva alates nõuetekohase arve

kättesaamisest) oli möödunud. Kuna hageja esitas arve nr 201853 kostjale 21.08.2018, tuli

kostjal tasaarvestus teha hiljemalt 26.08.2018. Kostja ei teinud seda, kostja tasaarvestuse

avaldus on toimeta ning tal puudus õigus arve nr 201853 tasumisest keelduda.

1.6.2. Kostjal ei olnud õigust 19.03.2018 vilja müügilepingust tulenevat nõuet tasaarvestada,

kuna tasaarvestamine ei olnud lubatud erinevate teraviljaliikide osas (19.03.2018 vilja

müügilepingu p 1 viimane lause ja p 2). Hageja esitas kostjale arve nr 201853 üleantud mahe

söödanisu eest. Kostja kahju hüvitamise nõue põhines kokkulepitud koguses toidukaera

üleandmata jätmisel. Kuna tegemist oli erinevate teraviljade müügist tulenevate nõuetega, ei

2-19-11322

saanud kostja tasaarvestust teha ning keeldus alusetult arve nr 201853 tasumisest.

1.6.3. Kostjal ei olnud õigust 19.03.2018 vilja müügilepingust tulenevat nõuet tasaarvestada,

kuna kostjal ei olnud hageja vastu leppetrahvi nõuet (19.03.2018 vilja müügilepingu

tingimuste p 6.6). Hageja ütles 19.03.2018 vilja müügilepingu kehtivalt üles enne kohustuste

sissenõutavaks muutumist ning kostjal polnud õigust nõuda 19.03.2018 vilja müügilepingu

täitmist ega täitmata jätmise tõttu leppetrahvi (alternatiivselt oli kostjal õigus oma kohustuste

täitmisest keelduda). Kostja ei esitanud vilja üleandmise nõuet 14.09.2018 kooskõlas

19.03.2018 vilja müügilepingu p-ga 4. Nõude kohaselt tuli vili üle anda 17.09.2018,

19.03.2018 vilja müügilepingu p 4 järgi aga hiljemalt 21.09.2018 ning kohustus ei muutunud

sissenõutavaks enne 22.09.2018.

1.6.4. Lisaks oli 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p 6.6 tühine tüüptingimus, kuna

leppetrahvi kokkuleppes oli poolte õiguste ja kohustuste tasakaal oluliselt ja põhjendamatult

hageja kahjuks. Hageja pidi tasuma leppetrahvi ka juhul, kui vilja koguselise puudujäägi

põhjustasid ettenägematud ilmastikuolud (st rikkumine ei olnud põhjustatud tahtlikult ega

hooletusest). Kostjal tekkis põuaperioodil vilja koguselise puudujäägi korral üksnes

puhtmajanduslik kahju (polnud võimalik saada vilja edasimüügist planeeritud kasu). Seega ei

olnud leppetrahvi eesmärk kostjale tekkinud otsese varalise kahju hüvitamine, vaid hageja

arvelt iga äririski välistamine.

Samuti oli tühine 19.03.2018 vilja müügilepingu p 4, kuna selles on poolte õiguste ja

kohustuste tasakaal sätestatud oluliselt ja põhjendamatult põllupidaja kahjuks. Müügileping

sõlmiti perioodiks 18.04.2018–28.06.2019. Seejuures võimaldab 19.03.2018 vilja

müügilepingu p 4 nõuda ostjal müüjalt kogu lepingujärgse teravilja koguse üleandmist enam

kui aasta pikkusel perioodil igal ajal (sh 2018. a suvel) üksnes viie tööpäevase

etteteatamisega. Põllupidajal tuleb aga vilja üleandmise kohustuse täitmiseks teravilja

kasvatada, koristada, kuivatada ja sorteerida ning korraldada selle transport vilja kokkuostjani.

Viidatud lepingupunkt ei arvesta põllumajanduse tootmistsükli eripära ja põllupidajal puudub

kindlus, millal tuleb eespool viidatud tegevused valmis saada. Viie tööpäeva pikkune

etteteatamistähtaeg oli liiga lühike, et korraldada vilja kuivatamist, sorteerimist ja üleandmist.

1.6.5. Vääramatu jõud ei olnud 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p 1 kohaselt

ilmastikuolud. Lisaks leppisid pooled 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p-s 6.1

kokku, et teravilja koguste puhul ei arvestata vääramatu jõu mõju. Tegemist on tühiste

tüüptingimustega. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse

kõrvale seaduse olulisest põhimõttest (võlaõigusseaduse (VÕS) § 103 lg-s 2 sätestatud

reeglist). Tegemist oli mitmekümne aasta jooksul ühe soojema ja kuivema kevade ning

suvega (st vääramatu jõuga). Põllupidajat kahjustava tüüptingimuse tõttu olid poolte õigused

ja kohustused oluliselt tasakaalust väljas.

1.6.6. Kostjal ei olnud õigust nõuda leppetrahvi, kuna ta ei pakkunud hagejale 19.03.2018

vilja müügilepingu tingimuste p 6.2 alusel võimalust määrata kuni 15.04.2019 uus vilja

turuhinna määramise ajahetk. Alternatiivselt oli kostjal samadel alustel õigus keelduda vilja

üleandmisest VÕS § 111 lg 4 alusel. Lisaks oli nõude esitamine vastuolus hea usu

põhimõttega. Leppetrahvi kokkulepe oli tühine ning vilja üleandmist takistas vääramatu jõud.

Samuti ei olnud leppetrahvi suurus tõendatud. Kostja ei selgitanud, kuidas kujunes lepptrahvi

nõude aluseks olev turuhind.

1.7. Eelnevast tulenevalt on hagejal kostja vastu põhivõlanõue ja viivisenõue.

2-19-11322

1.8. Lisaks esitas hageja kostja vastu alusetust rikastumisest tuleneva nõude. Hageja tasus

kostjale vilja kuivatamise ja sorteerimise eest 1946 eurot 15 senti (10 920 eurot 36 senti–8974

eurot 21 senti) rohkem, kui oleks pidanud tasuma.

Kostja vastuväited hageja hagile

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

2.1. Hageja ja kostja sõlmisid 19.03.2018 vilja müügilepingu, millega hageja kohustus andma

kostjale üle 250 tonni maheteravilja. Pooled ei vaielnud, et hageja ei andnud kostjale

14.09.2018 nõutud koguses teravilja. Kuigi hagejal oli võimalik vähemalt osaliselt 19.03.2018

vilja müügilepingut täita, müüs hageja teravilja 2018. a sügisel kolmandatele isikutele. Hageja

ei esitanud kostja vastu 19.03.2018 vilja müügilepingu täitmise nõuet, vaid müügilepingust

taganemise avalduse. Hageja keeldus kostjale kokku lepitud teravilja üleandmast, kuna kostja

keeldus arve tasumisest. Hageja 15.09.2018 taganemisavaldus oli alusetu ja tühine (mh oleks

hageja pidanud määrama kohustuste täitmiseks täiendava tähtaja). Arve tasumisega neli päeva

viivitamine ei andnud hagejale õigust 19.03.2018 vilja müügilepingust ette teatamata

taganeda. Kostja ei keeldunud vilja eest tasumast, vaid viitas tasaarvestuse tegemise

kavatsusele.

2.2. Kostja määras hagejale 19.09.2018 täiendava tähtaja vilja üleandmiseks ja esitas

19.03.2018 vilja müügilepingust taganemise hoiatuse, kuna hageja ei andnud kostjale üle

lubatud vilja. Kuna vilja kostjale üleandmine oli 19.03.2018 vilja müügilepingu järgi hageja

põhikohustus, rikkus hageja kostjale vilja üleandmata jättes oluliselt müügilepingut. Seega oli

kostjal õigus 19.03.2018 vilja müügilepingust taganeda ja nõuda lisaks hagejalt kahju

hüvitamist. Vaidlusalune vilja müügileping lõppes 28.09.2018 kostja 19.03.2018 vilja

müügilepingust taganemisavalduse alusel. Kostjal oli õigus tasaarvestada 19.03.2018. vilja

müügilepingust tulenev kahju hüvitamise nõue 22 209 eurot 11 senti (21 250 eurot (85 eurot ×

250 tonni) + 959 eurot 11 senti (26 eurot × 36,889 tonni)) hageja nõudega. Kuna hageja esitas

kostjale taganemisavalduse 15.09.2018, oli turuhinna määramise kokkuleppeline päev

17.09.2018. Kostja tasus hagejale pärast tasaarvestust 10 418 eurot 21 senti (st ülejäänud

võlgnevuse). Hageja nõue lõppes kostja 03.10.2018 tasaarvestusega.

Kostja tasaarvestamise õigus ei olnud piiratud viie päevaga. See, et tasaarvestamine ei olnud

lubatud erinevate teraviljaliikide osas (19.03.2018 vilja müügilepingu p 1 viimane lause ja p

2), ei välistanud vastastikuste rahaliste nõuete tasaarvestamist. Müügilepingust taganemine ei

mõjuta varem toimunud lepingurikkumistest tulenevaid nõudeid. Lisaks ei olnud 19.03.2018

vilja müügilepingu tingimuste p 6.6 tühine tüüptingimus. Selline säte oli majanduskäibes

selliste lepingute puhul tavaline ning teisele lepingupoolele oluliselt soodsam, võrreldes teiste

kostjaga samal tegevusalal tegutsevate kolmandate isikute tingimustega. Ilmastikuoludest

tulenevat riisikot ei kanna kostja, vaid hageja.

2.3. Kostja vaidles vastu hageja alusetu rikastumise nõudele (1946 eurot 15 senti).

Kuivatusteenuse vahendamise lepingu p 5.4 kohaselt ei olnud hagejal õigust esitada kostja

vastu pretensioone, kuna hageja sai kuivatusandmed (ja arved) hagejalt 2018. a augustis ehk

aasta tagasi. Hageja ei kasutanud menetlusõigusi heauskselt, kui esitas hagiavalduses

pretensioonid aasta pärast nende esitamise tähtaega. Lepingut ei saa tõlgendada

ebamõistlikult, st selliselt, et initsiatiiv tahteavaldusteks peab tulema üksnes töö vahendajalt

ning töö tellijal puudub lepingu eesmärgi saavutamise kohustus.

2-19-11322

Kostja vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud

3. Kostja esitas hageja vastu 17.09.2019 vastuhagi, milles palus tuvastada, et 19.03.2018 vilja

müügilepingu lõppes kehtivalt ja õiguspäraselt kostja 19.09.2018 lepingust taganemise

avalduse alusel. Lisaks palus kostja hagejalt kostja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 1431

eurot, 17.09.2019 seisuga viivise 837 eurot 22 senti ning põhivõlgnevuselt viivise 0,2%

päevas alates 18.09.2019 kuni põhinõude täitmiseni.

3.1. Vaidlusalune müügileping lõppes kostja 19.09.2018 taganemisavalduse alusel alates

28.09.2018. Kostja viitas avalduses ja lepingust taganemise hoiatuses selgelt tagajärjele, mis

kaasneb, kui hageja ei anna kostjale teravilja üle. Kostja käitus 19.09.2018 avaldust esitades ja

hiljem lepingu kohaselt, hagejale vastu tulles ja heas usus ning andis enne 19.03.2018 vilja

müügilepingust taganemist hagejale täiendava tähtaja oma kohustuste täitmiseks. Kauba

hagejale üleandmine 19.03.2018 vilja müügilepingu alusel oli kostja põhikohustus ning selle

täitmata jätmine oli oluline lepingurikkumine. Seega oli hagejal õigus lepingust taganeda.

3.2. 19.03.2018 vilja müügilepingu p-st 6.11 tulenes, et kui Eesti Vabariigi õigusaktidega ei

ole sätestatud teisiti, kannab lepinguliste kohustuste rikkumisest tulenevate võlgnevuste

sissenõudmisega seotud kulud (sh kohtu- ja inkassokulud) kohustust rikkunud pool. Kuna

hageja jättis 19.03.2018 vilja müügilepingu täitmata ja vilja üle andmata, pidi kostja

analüüsima arvete juurde esitatud tööaruannete kohaselt poolte 19.03.2018 vilja

müügilepingut ja selle lisasid, muid materjale ja hageja 19.03.2018 vilja müügilepingust

taganemise avaldust. Lisaks pidi kostja koostama oma 19.03.2018 vilja müügilepingust

taganemise avalduse, vastuse ja kompromissipakkumise, esitama hagejale lepingust tuleneva

kahju hüvitamise nõude ja tasaarvestusavalduse ning pidama nimetatud osas hagejaga

kirjavahetust. Kostjale osutas 2018. aastal võlgnevuste kohtuvälise sissenõudmise teenust

Kentmanni Õigusbüroo OÜ. Kostjale esitati õigusabi eest 30.09.2018 arve nr 1387 summas

864 eurot ja 31.10.2018 arve nr 1389 summas 567 eurot (kokku 1431 eurot).

3.3. Kostja esitas viidatud arved hagejale 09.10.2018 arvega A-203617 ja 20.12.2018. a

arvega A-207520, millel märgiti, et nende esitamise aluseks on 19.03.2018. a vilja

müügilepingu p 6.11. Hageja jättis arved tasumata.

3.4. Alates arvete maksetähtaegadest kuni hagi esitamiseni on 19.03.2018. a vilja

müügilepingu p 6.5 alusel nõutav viivisenõue (0,2% tähtaegselt tasumata summalt päevas)

837 eurot 22 senti.

Hageja vastuväited kostja vastuhagile

4. Hageja vaidles kostja vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Hageja vastuse kohaselt on kostja taganemisavaldus toimetu õigusliku aluse puudumise tõttu.

Kostja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõue ja viivisenõue on alusetud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Maakohus rahuldas 05.12.2022 otsusega hageja hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhinõude 22 209 eurot 11 senti ja viivised 22 209 eurot 11 senti. Maakohus

jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt hageja kasuks välja 1946 eurot 15 senti.

Maakohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata ning menetluskulud 3% ulatuses hageja ja 97%

ulatuses kostja kanda.

2-19-11322

5.1. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud. Hageja ja kostja sõlmisid 19.03.2018 vilja

müügilepingu ja vilja kuivatuse lepingu. Vilja eest tasumine pidi toimuma arve alusel viie

päeva jooksul alates nõuetekohase arve kättesaamisest (19.03.2018 vilja müügilepingu p-d

5.10 ja 5.11 (I kd, tl-d 8–12)). Hageja esitas kostjale 19.03.2018 vilja müügilepingu alusel üle

antud vilja eest arveid järgmiselt: 08.08.2018 arve nr 201850 summas 72 908 eurot 92 senti

(tasumise tähtaeg 13.08.2018; I kd, tl 29); 13.08.2018 arve nr 201851 summas 71 065 eurot

39 senti (tasumise tähtaeg 18.08.2018; I kd, tl 30); 21.08.2018 arve nr 201853 summas 35 667

eurot 14 senti (tasumise tähtaeg 11.09.2018; I kd, tl 31).

5.2. Maakohus tuvastas, et 13.09.2018 edastas hageja kostjale e-kirjaga meeldetuletuse

tasumata arve kohta (I kd, tl 34 pöördel). Maakohtu hinnangul ei kinnitanud kostja poolte

13.09.2018 kirjavahetuses, et plaanib arved tasuda. Samas ei keeldunud kostja tasumise

kohustuse täitmisest ega teavitanud, et ei kavatse hagejale vilja eest tasuda (I kd, tl 33). VT

teatas 13.09.2018 kell 17.35 saadetud e-kirjas, et kostja käsitleb hagejat ja hageja

sõsarühingut Läänekeskus OÜ ühe kliendina ning kavatseb kindlasti teha tasaarvestused.

Kostja hinnangul oli tal õigus nõuda leppetrahvi 19.03.2018. a vilja müügilepingu tingimuste

p 6.6 kohaselt (I kd, tl 33).

5.3. Hageja esitas 15.09.2018 kostjale 19.03.2018 vilja müügilepingu ülesütlemisavalduse,

mille kohaselt ei täitnud kostja hageja ees rahalisi kohustusi 19.03.2018 vilja müügilepingu p

5.11 järgi ning rikkus oluliselt oma lepingulisi kohustusi hageja ees (I kd, tl 23). Kuigi pooled

nimetasid hageja 15.09.2018 avaldust kohati ülesütlemisavalduseks, oli müügilepingu puhul

tegemist taganemisavaldusega (müügileping pole kestvusleping). Kostja kinnitas 19.09.2018

e-kirjas avalduse kättesaamist (I kd, tl-d 41–43) ega vaielnud vastu, et sai hageja 15.09.2018

taganemisavalduse kätte. Seega olid 19.03.2018. a vilja müügilepingust taganemise

formaalsed eeldused täidetud.

5.4. Maakohus märkis, et saab hinnata üksnes neid müügilepingust taganemise aluseid, mille

hageja esitas 15.09.2018 taganemisavalduses (kostja rahaliste kohustuste rikkumine). Kuna

hageja ei tuginenud 15.09.2018 taganemisavalduses taganemise alusena sellele, et kostja

käitus halvas usus, kui nõudis kohe pärast arve tasumise nõudmist kogu vilja üleandmist viie

päeva jooksul, ei olnud võimalik käsitleda seda taganemisalusena ning maakohus ei hinnanud

seda asja lahendamisel.

Kostja möönis 19.09.2018 vastuses hageja taganemisavaldusele, et oli arve nr 201853

tasumisega viivituses (I kd, tl 41 pöördel). Lisaks möönis kostja 22 209 euro 11 sendi suuruse

võla olemasolu hilisemas tasaarvestusavalduses (I kd, tl 47). Maakohus ei nõustunud kostja

19.09.2018 vastuses ja kohutumenetluses väljendatud seisukohaga, et kuna kostjal olid hageja

vastu tasaarvestatavad nõuded, ei pidanud kostja arvet tasuma. Õigus keelduda oma

kohustuste täitmisest tekib pärast vastavate õiguskaitsevahendite kasutamist, mitte üksnes

vastastikuste kohustuste ja põhimõttelise tasaarvestamise õigus tõttu. Ei olnud tõendatud, et

kostja esitas tasaarvestuse avalduse enne hageja 15.09.2018. a ülesütlemisavaldust. Kostja

viitas 13.09.2018 e-kirjades tasaarvestusõigusele (kd I, tl 33), kuid ei teinud selget

tasaarvestusavaldust. Seega keeldus kostja õigustamatult oma rahaliste kohustuste täitmisest.

Maakohtu hinnangul olid täidetud materiaalsed eeldused hageja poolt 19.03.2018 vilja

müügilepingust taganemiseks, sest kostja oli teadlikult oma rahaliste kohustuste täitmisega

pikemat aega viivituses, ei reageerinud hageja 13.09.2018 meeldetuletusele (ei täitnud

kohustust ega esitanud tasaarvestusavaldust) ja oli ka varem oma rahalisi kohustusi rikkunud

2-19-11322

(varasemad viivisearved (I kd, tl 32)). Tegemist oli olulise lepingurikkumisega VÕS § 116 lg

2 p-de 1, 3 ja 4 mõttes. Seega lõppes 19.03.2018 vilja müügileping hageja 15.09.2018

taganemisavalduse alusel.

5.5. Kuna 19.03.2018 vilja müügileping lõppes hageja 15.09.2018. a taganemisavalduse

alusel, ei saanud kostja müügilepingust enam 25.09.2018 taganeda. Seega ei kaasnenud kostja

25.09.2018 taganemisavaldusega õiguslikke tagajärgi ja hageja 15.09.2018 taganemisavaldus

vabastas pooled lepinguliste kohustuste, mis ei olnud taganemise hetkeks sissenõutavaks

muutunud, täitmisest. Seega vabanes hageja mh kostjale täiendavalt vilja üleandmise

kohustusest või selle kohustuse rikkumise korral leppetrahvi tasumise või vastava kahju

hüvitamise kohustustest. Eelnevast tulenevalt ei kaasnenud kostja tasaarvestusavaldusega (I

kd, tl 47) õiguslikke tagajärgi, kuna kostjal puudus tasaarvestatav kohustus (kd I, tl-d 48–49).

5.6. Maakohus rahuldas hageja põhinõude vilja eest tasumata summas, kuna selle rahuldamist

välistavad asjaolud puudusid.

5.7. Maakohus viitas VÕS § 113 lg-le 1 ja märkis, et 19.03.2018 vilja müügilepingu

tingimuste p 6.5 kohaselt oli lepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise

korral poolel õigus nõuda viivituses olevalt poolelt viivist 0,2% tähtaegselt tasumata summalt

päevas. Viiviste maksmise aluseks oli viivist nõudva poole kirjalik teatis või arve. Maakohus

tuvastas, et arve nr 201853 tasumise tähtaeg oli 11.09.2018 (I kd, tl 31). Seega muutus hageja

nõue sissenõutavaks 12.09.2018. Maakohus kasutas viivise arvutamiseks rakendust

viivisekalkulaator.ee. Maakohtu otsuse tegemise aja seisuga oli viivis 68 670 eurot 57 senti.

Kuna hageja ei tõendanud viivisenõuet ületavat kahju, rahuldas maakohus viivisenõude

põhinõudega samas suuruses ehk 22 209 euro 11 sendi ulatuses.

5.8. Maakohus jättis hageja alusetu rikastumise nõude rahuldamata, kuna nõude

rahuldamiseks puudus alus. Vilja kuivatuse lepingu p 2.1 järgi kohustus maakler lepingu

kohaselt vahendama lepingus sätestatud tähtaja jooksul mahevilja ja maherapsi kuivatuse ning

märja mahevilja ja maherapsi transpordi lepingute sõlmimist kolmandate isikutega,

käsundiandja aga kohustus maksma maaklerile kuivatusteenuse ja transporditeenuse

vahendamise eest tasu. Vilja kuivatuse lepingu p 2.3 kohaselt leppisid pooled kokku

kuivatusteenuse vahenduse hinnad ja täpsustavad tingimused esitati lepingu lisas I. Vilja

kuivatuse lepingu p 2.3.3 sätestas, et kui kuivatatava mahevilja niiskus on üle 26%, lepivad

maakler ja käsundiandja eraldi kokku nende kõrgete niiskustega vilja kuivatuse hinnad.

Hageja tasutud arvete kohaselt esitati need vilja, mille niiskuse ja prügisuse protsent ületas

arvete järgi lepingus kokkulepitud maksimaalset niiskus- ja prügisustaset, kuivatamise ja

sorteerimise eest. Vilja kuivatuse lepingu (I kd, tl 14) p 5.4 kohaselt pidi hageja esitama

maaklerile pretensioonid seoses kuivatus- ja transporditeenuse mittevastavusega

kokkulepitule hiljemalt viie tööpäeva jooksul pärast kuivatusandmete saamist maaklerilt.

Pretensioonide esitamata jätmisel loeti teenus hageja poolt vastuvõetuks. Hageja ei

tõendanud, et esitas vilja kuivatamise ja puhastamise puhul pretensioonid õigel ajal.

Maakohtu hinnangul aktsepteeris hageja arvetel märgitud tasu suurust, kui tasus arved.

5.9. Maakohus jättis kostja vastuhagi tuvastusnõude osas rahuldamata. Nagu eespool

märgitud, tuvastas maakohus, et 19.03.2018. a vilja müügileping lõppes hageja 15.09.2018. a

taganemisavalduse alusel. Seega oli kostja 19.09.2018. a taganemisavaldus õigusliku toimeta.

5.10.

Maakohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata ka 1431 euro suuruse põhivõlgnevuse ja

2-19-11322

vastava viivisenõude osas. Olemuslikult on kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõue

kahjunõue. Pool saab kahju hüvitamist nõuda, kui teine pool rikkus oma kohustusi. Maakohus

ei tuvastanud, et hageja rikkus kostja ees oma kohustusi. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu

jättis maakohus rahuldamata ka viivisenõude.

5.11.

Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1

alusel 3% ulatuses hageja ja 97% ulatuses kostja kanda. Hagi hinna ja vastuhagi hinna summa

oli 67 469 eurot 5 senti (60 242 eurot 29 senti + 7226 eurot 76 senti). Maakohus jättis

menetluskulud hagi rahuldamise ulatuse alusel ja vastuhagi rahuldamata jätmise tõttu 3%

ulatuses hageja ja 97% ulatuses kostja kanda (1946 eurot 15 senti / 67 469 eurot 5 senti).

Kostja apellatsioonkaebus

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles

maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 22 209 eurot 11 senti ja viivise 22

209 eurot 11 senti. Kostja palub teha uue otsuse, millega jätta hageja hagi rahuldamata,

rahuldada kostja vastuhagi ning jätta menetluskulud hageja kanda.

6.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus õiguskindluse üldpõhimõtet. Tsiviilasjas

nr 2-18-16070 tehtud lahendites (jõustunud) ja praeguses tsiviilasjas tehtud lahendis jõudsid

kohtud konkreetset lepingut puudutavas vaidluses samas õiguslikus küsimuses vastupidistele

järeldustele. Maakohus tegi praeguses asjas lahendi, milles andis tsiviilasjas nr 2-18-16070

tehtud lahendites lepingust taganemise avaldusele, kostja väidetavale arvete tasumisega

viivitamisele ning kostja tasaarvestusavaldusele vastupidised õiguslikud hinnangud.

Maakohus tegi varasemate kohtulahenditega vastuolus lahendi.

Tsiviilasjas nr 2-18-16070 tehtud lahendi p-s 17 leidis maakohus, et isegi kui Läänekeskus

OÜ- l oli õigus AS Baltic Agro käitumise tõttu OÜ-ga Idakeskus sõlmitud müügilepingust

taganeda, ei taganenud Läänekeskus OÜ müügilepingust õiguspäraselt. Maakohus ei

nõustunud, et AS Baltic Agro käitumise tõttu kaotas Läänekeskus OÜ usalduse AS Baltic

Agro vastu. Ringkonnakohus käsitles 27.04.2020 tsiviilasjas nr 2-18-16070 tehtud otsuse p-s

32 mh seda, kas AS Baltic Agro rikkus OÜ Idakeskus suhtes müügilepingut selliselt (viivitas

arvete tasumisega), et täidetud olid 15.09.2018 lepingust taganemise materiaalsed eeldused.

Ringkonnakohus selgitas, et AS Baltic Agro poolt OÜ-le Idakeskus tasumisega viivitamine

ning AS Baltic Agro ja OÜ Idakeskus nõuete tasaarvestamine ei andnud Läänekeskus OÜ-le

alust taganeda AS-iga Baltic Agro sõlmitud lepingust. Ringkonnakohtu hinnangul oli väär

Läänekeskus OÜ käsitlus, et OÜ-le Idakeskus vilja eest tasumata jätmine andis Läänekeskus

OÜ-le aluse temaga sõlmitud lepingust taganeda. Ka VT 13.09.2018. a e-kirjas märgitust,

mille kohaselt käsitleb AS Baltic Agro Läänekeskus OÜ-d ja OÜ-d Idakeskus ühe kliendina

ning kavatseb teha tasaarvestused, ei järeldunud, et AS Baltic Agro kavatseb OÜ Idakeskus

kohustused tasaarvestada Läänekeskus OÜ-le tasumisele kuuluvaga või vastupidi.

6.2. Kostja 03.10.2018 tasaarvestusavaldus on kehtiv ning hagejal puudus kostja vastu

maakohtu lahendiga väljamõistetud nõue. Maakohus nõustus, et kostja ei keeldunud oma

kohustuste täitmisest (vilja eest tasumine), kuid leidis vastuoluliselt, et esinesid materiaalsed

eeldused 19.03.2018 vilja müügilepingust taganemiseks ning 19.03.2018 vilja müügileping

lõppes hageja 15.09.2018 taganemisavalduse alusel. Maakohus jättis ekslikult tähelepanuta, et

kostja tasaarvestuse tegemise õigus tulenes 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p- st

5.11. Nimetatud lepingupunkti järgi kohustus kostja müügihinna müüja arvel toodud

arvelduskontole üle kandma 21 päeva jooksul alates nõuetekohase arve kättesaamisest. Ostjal

oli õigus tasumisele kuuluvast müügihinnast eelnevalt maha arvata müüja võlgnevused ostja

2-19-11322

ees ning samuti summad, mida müüja oli kohustatud müügilepingu sõlmimise aastal ostjale

tasuma, juhul kui poolte kokkuleppest ei tulenenud teisiti. Maakohus rikkus lahendi

põhjendamise kohustust, kui ei põhjendanud 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p 5.11

kohaldamata jätmist. Maakohus arvestas tsiviilasjas nr 2-18-16070 asjakohaselt 19.03.2018

vilja müügilepingu tingimuste p 5.11 ning leidis, et tasaarvestuse teostamine on võlaõiguses

tavapärane õiguskaitsevahend ning selle kohaldamine ei ole samastatav kohustuse

rikkumisega või kohustuse täitmisest põhjuseta keeldumisena. Kui OÜ Läänekeskus

hinnangul ei olnud tasaarvestus lubatav, tulnuks tal oma õiguste kaitseks pöörduda kohtusse.

Seega ei olnud OÜ-l Läänekeskus maakohtu tsiviilasjas nr 2-18-16070 antud hinnangul alust

müügilepingust taganeda.

6.3. Maakohus jättis ekslikult tuvastamata, milline viivitus oli maakohtu hinnangul pikaaegne

viivitus. See asjaolu on praeguse vaidluse lahendamisel tähtis ning maakohus jättis ekslikult

nimetatud osas lahendi põhjendamata. Praegu ei esinenud pikaaegset viivitust, sest

15.09.2018 seisuga oli kostja ühe arve tasumisega viivituses neli päeva. Lisaks ootas kostja

samal ajal, et hageja täidaks oma müügilepingust tulenevaid kohustusi. Maakohus tuvastas

tsiviilasjas nr 2-18-16070 tehtud lahendi p-s 18 põhjendatult, et kostja 21.08.2018 arve nr

201853 maksetähtaeg oli 11.09.2018 (st 15.09.2018 oli arve tasumise tähtajast möödunud neli

päeva), 08.08.2018 arve nr 201850 maksetähtaeg oli 29.08.2018 (st arve tasumise tähtajast oli

möödunud 17 päeva), 12.08.2018. arve nr 201851 tasumise tähtaeg oli 03.09.2018 (st arve

tasumise tähtajast oli möödunud 11 päeva). Tsiviilasjas nr 2-18-16070 ei nõustunud

maakohus, et arve tasumisega 5–17 päeva viivitamine oli oluline lepingurikkumine ja

usalduse kaotamise alus, mille tõttu sai kostja müügilepingust taganeda. Üldjuhul ei ole isegi

arve tasumisega tahtliku viivitamise korral lepingupoolel õigust kohe lepingust taganeda ning

rikkunud lepingupoolele tuleks anda täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks. Kostja ei teinud

seda ning hageja ei tasunud arveid.

Praeguses asjas hindas maakohus valesti tõendeid ja tuvastas vääralt asjaolusid. Hageja ei

olnud 08.08.2018 arve nr 201850 ja 12.08.2018 arve nr 201851 tasumisega hageja 15.09.2018

taganemisavalduse esitamise seisuga viivituses. Hageja ei saanud alles kohtumenetluses

põhjendada 15.09.2018 taganemisavaldust arvete nr 201850 ja nr 201851 väidetava tasumata

jätmisega. Maakohus viitas praeguses asjas ekslikult nimetatud arvetele. Hageja 15.09.2018

taganemisavalduse esitamise seisuga oli hageja üksnes 21.08.2018 arve nr 201853 tasumisega

neli päeva viivituses. Hageja selgitas, et viivituse tingis vastastikuste nõuete ja

tasaarvestusõiguse olemasolu. Kostjal ei olnud õigust 19.03.2018 vilja müügilepingust

täiendavat tähtaega määramata taganeda, sest sellega kaasnes kostjale ebamõistlikult suur

kahju (22 209 eurot 11 senti), võrreldes väidetava kostja arve tasumisega viivitamisega neli

päeva (VÕS § 116 lg 4). Seega leidis maakohus ekslikult, et kostja oli rahaliste kohustuste

tasumisega teadlikult viivituses pikka aega. Hageja 15.09.2018 taganemisavaldus oli

pahatahtlik.

6.4. Maakohus jättis ekslikult tähelepanuta, et hageja esitas viivisearve nr 201856 kostjale

14.09.2018, kui sai kostjalt kirjaliku nõude anda 19.03.2018 vilja müügilepingu kohaselt üle

teravili, mille baashinna pooled fikseerisid. Viivisearve koostamise ja esitamise ajal oli

lepingupooltel tõsine konflikt. Hageja 14.09.2018 viivisarve ei olnud seega objektiivne ja

usaldusväärne tõend. Hagejale oli majanduslikult kasulik 2018. a sügisel esinenud

turutingimuste tõttu jätta kostja ees 2018. a kevadel müügilepinguga võetud kohustus

täitmata.

6.5. Hageja rikkus 19.03.2018 vilja müügilepingut, rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 1 järgi

2-19-11322

vabandatav ja 19.03.2018 vilja müügileping lõppes kostja 19.09.2018. a taganemisavalduse

alusel. Kostjale tekkis kahju, kuna ta pidi asendama hageja üle andmata teravilja kogused.

Hageja peab sellises olukorras hüvitama kostjale tekitatud kahju (sh fikseeritud hinna ja

turuhinna vahe; 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p 6.6). Kostja tõendas 17.09.2018

seisuga üle andmata teravilja turuhinda ning hüvitatava kahju suurus tuli arvestada sellest

lähtuvalt. Kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga ning oli

kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav. Alternatiivselt palub kostja kvalifitseerida nõude

leppetrahvinõudena.

6.6. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 188 lg-t 2 ja § 101. Maakohus leidis ekslikult, et

hageja vabanes 19.03.2018. a vilja müügilepingust taganemise tõttu mh kohustusest anda

kostjale üle täiendavalt vilja või alternatiivselt tasuda leppetrahvi või hüvitada kahju. VÕS §

188 lg 2 järgi ei mõjuta lepingust taganemine enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste

kehtivust. Kostja esitas teravilja üleandmise nõude 14.09.2018 (st enne hageja 15.09.2018

taganemisavaldust ehk müügilepingu kehtivuse ajal). Seega pidi hageja vastava kohustuse

täitma ning kostja 14.09.2018 teravilja üleandmise nõue oli hageja 15.09.2018

taganemisavalduse hetkeks muutunud sissenõutavaks. Kostjal oli õigus nõuda 19.03.2018

vilja müügilepingu kehtivuse ajal esitatud teravilja üleandmise kohustuse täitmist ja kasutada

muid õiguskaitsevahendeid. Müügilepingust taganemise ajaks toimunud lepingurikkumised ei

kadunud.

6.7. Kostja 1431 euro suurune nõue tulenes 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p- st

6.11. Kostjal on õiguslik huvi esitada 19.03.2018 vilja müügilepingu lõppemise osas

tuvastushagi TsMS § 368 mõttes, et kaitsta end esitatud rahalise nõude vastu (RKTKo

03.10.2013, 3-2-1-97-13, p 10).

Hageja seisukoht kostja apellatsioonkaebusele

7. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

Hageja vastuapellatsioonkaebus

8. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles

maakohus jättis hageja hagi rahuldamata nõudes mõista kostjalt hageja kasuks välja 1946

eurot 15 senti ja jättis menetluskulud 3% ulatuses hageja kanda. Hageja palub tühistatud osas

teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 1946 eurot 15 senti ja tasumata

põhivõlgnevuselt viivised seadusjärgses määras kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude

kohase täitmiseni (sh kohtuotsuse tegemise ajal kindla summana). Menetluskulud palub

hageja jätta kostja kanda.

8.1. Maakohus leidis ekslikult, et vilja kuivatamise lepingus leppisid pooled kokku kostja

tasunõude puhul pretensioonide esitamise tähtaja. Seega rikkus maakohus menetlusõiguse

norme, kuna ei hinnanud tõendeid igakülgselt ja terviklikult ning jagas tõendamiskoormise

vääralt. Lisaks kohaldas maakohus vääralt VÕS § 9 lg-t 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 67 lg-t 2 ja § 68 lg-d 1–4. Vilja kuivatamise lepingus leppisid pooled kokku

pretensioonide esitamise korra kuivatusteenuse lepingutingimustele vastavuse, mitte

kuivatusteenuse tasu puhul. Pärast seda, kui kuivatusteenuse lepingutingimustele vastavuse

pretensioonid on lahendatud või kui teenus loetakse vastuvõetuks, tekkis kostjal vilja

kuivatamise lepingu p 5.4 ls 3 kohaselt õigus tasule. Hageja esitas pretensiooni kostja nõutud

2-19-11322

tasu, mitte kuivatusteenuse lepingutingimustele vastavuse osas. Seega ei piiranud vilja

kuivatamise lepingu p 5.4 hageja nõude esitamist seoses kostjale alusetult makstud tasuga.

Olukorras, kus kuivatatava vilja niiskus ületas 26%, pidid pooled eraldi kokku leppima sellise

vilja kuivatamise tasu (vilja kuivatamise lepingu p 2.3.3; VÕS § 26 lg 1). Kostja ei teinud aga

hagejale ettepanekut tasu kokkuleppe sõlmimiseks, vaid väljastas omal algatusel hagejale

arved suurema kuivatustasuga. Hageja tasus ekslikult suurema kuivatustasuga arved, kuna

eeldas, et 26% ületavast niiskusmäärast teavitatakse eraldi. Hageja ei aktsepteerinud arvetel

märgitud suuremat tasumäära. Maakohus ei tuvastanud, et hageja tegi tahteavalduse suurema

kuivatustasu osas. Pooled ei sõlminud suurema kuivatustasu osas kokkulepet ning kostjal ei

olnud õigust suuremat kuivatustasu nõuda. Maakohus jagas vääralt tõendamiskoormise, kui ei

nõudnud kostjalt tema väidete tõendamist. Seega esitas kostja hagejale herne kuivatamise eest

1946 euro 15 sendi ulatuses lubatust suuremaid arveid (10 920 eurot 36 sent –8974 eurot 21

senti). Nimetatud ulatuses on hagejal kostja vastu alusetu rikastumise nõue. Lisaks palub

hageja rahuldada edasiulatuva viivise nõude. Maakohus jättis nimetatud nõude ekslikult

tähelepanuta.

8.2. Maakohus rikkus TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud kohustust hinnata tõendeid igakülgselt ja

terviklikult, kui jättis tuvastamata, et hageja tugines 15.09.2018. a taganemisavalduses kostja

halvas usus käitumisele. Hageja märkis 15.09.2018. a taganemisavalduses mh, et kostja

keeldus kohustuste täitmisest pahatahtlikult ning esitas lepinguvälised nõudmised, et mitte

tasuda. Hageja tugines 13.09.2018–14.09.2018 toimunud kirjavahetusele (I kd, tl 33), milles

kostja teatas 13.09.2018 kell 17.35, et soovib teha tasaarvestust väidetava leppetrahvinõudega.

Seejuures ei olnud kostja ajal, mil ta väitis, et tal on vilja üle andmata jätmise tõttu nõue

hageja vastu, isegi esitanud hageja vastu vilja üleandmise nõuet. Kostja esitas alles

14.09.2018 nõude anda kogu lepingujärgne vilja kogus üle ühe korraga (lepingu lõpptähtaeg

oli 28.06.2019). Kostja esitas nõude, et vältida oma kohustuste täitmist. Seega teadis hageja

15.09.2018. a taganemisavaldust esitades, et kostja ei kavatse lepingut täita ja esitab hageja

vastu otsitud nõudeid, et keelduda oma kohustuste täitmisest. Kostja käitus halvas usus ja

hageja tugines sellele oma 15.09.2018 taganemisavalduses. Kostja pidi aru saama, et hageja

tugines 15.09.2018 taganemisavalduses kostja halvas usus käitumisele, kui märkis, et kostja

esitas arve nr 201853 tasumisest hoidumiseks nõudeid, mis ei põhinenud lepingul. Lisaks

tuvastas maakohus põhjendatult, et hagejal oli õigus 19.03.2018 müügilepingust taganeda ka

kostja poolt rahaliste kohustuste rikkumise tõttu.

Kostja seisukoht hageja vastuapellatsioonkaebusele

9. Kostja vaidleb hageja vastuapellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus leiab, et hageja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1

alusel rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada

osaliselt ja maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus hageja kostja vastu esitatud hagi

rahuldas, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 22 209 euro suuruse põhinõude ja 22 209 euro

11 sendi suuruse viivisenõude, jättis kostja vastuhagi rahuldamata tuvastusnõudes, 1228 euro

50 sendi suuruses põhinõudes ja vastavas viivisenõudes. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas

uue otsuse, millega jätab hageja kostja vastu esitatud hagi rahuldamata, rahuldab kostja hageja

vastu esitatud vastuhagi osaliselt, tuvastab, et 19.03.2018 vilja müügileping lõppes kostja

2-19-11322

19.09.2018 lepingust taganemisega ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja põhivõla 1228

eurot 50 senti, ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga viivise 727 eurot 32 senti ja VÕS §

113 lg ls-s 2 sätestatud määras viivise 1228 euro 50 sendi suuruselt põhivõlgnevuselt alates

08.04.2025 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb

TsMS § 173 lg 3 ls 1 järgi muuta ka menetluskulude jaotust.

11. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud. Kostja vaidlustab maakohtu otsust osas, milles maakohus hageja kostja vastu

esitatud hagi rahuldas ning jättis kostja vastuhagi rahuldamata. Hageja vaidlustab maakohtu

otsust osas, milles maakohus jättis hageja kostja vastu esitatud hagi rahuldamata. Lisaks

vaidlustavad pooled ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Eelnevast tulenevalt

kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust tervikuna.

12. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et teises kohtuasjas tehtud kohtulahend on

dokumentaalne tõend TsMS § 272 lg 2 mõttes. Tsiviilasjas nr 2-18-16070 olid

menetlusosalised praeguse tsiviilasja hageja (AS Baltic Agro) ja Läänekeskus OÜ. Kohtul

tuleb hinnata teises asjas tehtud kohtulahendit dokumentaalse tõendina teiste tõendite hulgas

(RKTKo 01.10.2014, 3-2-1-70-14, p 11).

13. Maakohus ei eksinud menetlusõiguse normide vastu, kui tuvastas, et hageja ja kostja

sõlmisid 19.03.2018 vilja müügilepingu ja vilja kuivatuse lepingu. Maakohus leidis aga

ekslikult, et 19.03.2018. a vilja müügileping lõppes hageja 15.09.2018 taganemisavalduse

alusel. Ringkonnakohtu hinnangul lõppes 19.03.2018 vilja müügileping kostja 19.09.2018

taganemisavalduse alusel.

13.1.

Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud selle formaalsed eeldused,

eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (VÕS § 118, § 188 lg 1).

Lisaks peavad lepingust taganemise kehtivuseks olema täidetud selle sisulised (materiaalsed)

eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline

lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes (RKTKo 20.06.2011, 3-2-1-57-11, p 28).

Lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust

oluliselt rikkunud (VÕS § 116 lg 1). Olulise lepingurikkumisega on VÕS § 116 lg 2 järgi

eelkõige tegemist, kui kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral

ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, v.a juhul, kui teine lepingupool ei näinud

kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda

tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud (p 1); rikuti kohustust, mille täpne järgimine

oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu (p

2); kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu (p 3); kohustuse rikkumine annab

kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi

ka edaspidi (p 4); teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust VÕS §-s 114

nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul

kohustust ei täida (p 5).

Lepingust taganemine kohustuse täitmiseks VÕS §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega

andmata ei ole lubatud, kui kohustust rikkunud lepingupool kannaks teise lepingupoole

lepingust taganemise korral kohustuse täitmiseks või täitmise ettevalmistamiseks tehtud

kulutustega võrreldes ebamõistlikult suurt kahju. Siiski võib lepingust täiendavat tähtaega

andmata taganeda, kui rikuti VÕS § 116 lg 2 p-s 2 nimetatud kohustust või kui teine

2-19-11322

lepingupool teatab, et ta oma kohustust ei täida (VÕS § 116 lg 4). VÕS §-s 114 nimetatud

täiendava tähtaja andmisel võib kahjustatud lepingupool määrata, et juhul, kui teine

lepingupool ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust, loeb kahjustatud lepingupool

ennast lepingust taganenuks. Kahjustatud lepingupool ei või sel viisil lepingust taganeda, kui

kohustus, mida lepingut rikkunud lepingupool täiendava tähtaja jooksul ei täitnud, moodustas

tema lepingulistest kohustustest ebaolulise osa (VÕS § 116 lg 5).

13.2.

Hageja 15.09.2018 taganemisavalduse puhul ei olnud täidetud 19.03.2018 vilja

müügilepingust taganemise materiaalsed eeldused.

13.2.1.Hageja tugines 15.09.2018 taganemisavalduses taganemise alusena sellele, et kostja

rikkus võlgnevuse tasumise kohustust. Lisaks tugines hageja 15.09.2018 taganemisavalduses

sellele, et kostja jättis oma kohustused täitmata pahatahtlikult ning tugines lepinguvälistele

nõudmistele, et mitte tasuda. Ringkonnakohus analüüsib, kas maakohus kohaldas vääralt

materiaalõigust või rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui leidis, et hagejal oli alus

taganeda 19.03.2018 vilja müügilepingust VÕS § 116 lg 2 p-de 1, 3 või 4 kohaselt.

13.2.2.Maakohus ei eksinud materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu, kui tuvastas

järgmised asjaolud. Vilja eest tasumine pidi toimuma arve alusel viie päeva jooksul alates

nõuetekohase arve kättesaamisest (19.03.2018 vilja müügilepingu p-d 5.10 ja 5.11 (I kd, tl- d

8–12)). Hageja esitas kostjale 19.03.2018 vilja müügilepingu alusel üle antud vilja eest mh

21.08.2018 arve nr 201853 summas 35 667 eurot 14 senti (tasumise tähtaeg 11.09.2018; I kd,

tl 31).

Menetlusosalised ei vaidle, et kostja oli enne hageja 15.09.2018 taganemisavaldust arve nr

201853 tasumisega viivituses. Maakohus leidis aga ekslikult, et kostja oli teadlikult oma

rahaliste kohustuste täitmisega pikemat aega viivituses. Arve nr 201853 tasumise tähtpäev oli

11.09.2018. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole rahalise kohustuse täitmise pikaaegseks

viivituseks arve tasumisega neli päeva viivitamine. Menetlusosalised ei vaidle, et ülejäänud

hageja esitatud arved oli kostja hageja 15.09.2018 taganemisavalduse esitamise ajaks tasunud.

Eelnevast tulenevalt puudus hagejal õigus taganeda 19.03.2018 vilja müügilepingust põhjusel,

et kostja oli oma rahaliste kohustuste täitmisega pikemat aega viivituses.

Riigikohus on selgitanud, et oluliseks lepingurikkumiseks saab sõltuvalt lepingu ja kohustuste

iseloomust lugeda ka mitu eraldi võttes ebaolulist rikkumist, mida aga kogumis saab lugeda

oluliseks (RKTKo 27.05.2015, 3-2-1-43-15, p 20). Ringkonnakohtu hinnangul ei andnud

hagejale 19.03.2018. a vilja müügilepingust siiski taganemiseks õigust ka see, et kostja tasus

arve nr 201850 summas 72 908 eurot 92 senti, mille tasumise tähtaeg oli 13.08.2018,

22.08.2018 ja arve nr 201851 summas 71 065 eurot 39 senti, mille tasumise tähtaeg oli

18.08.2018, 23.08.2018 (I kd, tl 32). Arvestades kostja kohustuse täitmisega viivituses oldud

päevade arvu, ei saanud kostja arvete tasumisega viivitamisi ka kogumis (mh arve nr 201853

tasumisega viivitamist arvestades) lugeda oluliseks rikkumiseks. Samuti ei andnud arvete

tasumisega viivitamised praegu hagejale mõistlikku põhjust eeldada (nii eraldiseisvalt kui ka

koosmõjus arve nr 201853 tasumisega viivitamisega), et kostja ei täida kohustusi ka edaspidi.

Seega ei olnud hagejal õigust 19.03.2018 vilja müügilepingust arvete tasumisega viivitamise

tõttu taganeda, ilma et hageja oleks andnud kostjale kohustuse täitmiseks VÕS §-s 114

nimetatud täiendava tähtaja.

13.2.3.See, et kostja viitas 13.09.2018 e-kirjavahetuses tasaarvestusõigusele (kd I, tl 33), ei

teinud selget tasaarvestusavaldust ega olnud esitanud veel hagejale vilja üleandmise nõuet, ei

2-19-11322

andnud hagejale õigust 19.03.2018 vilja müügilepingust VÕS § 116 lg 2 p 4 alusel taganeda.

Tegemist ei olnud kohustuse rikkumisega, mis oleks andnud kahjustatud lepingupoolele

mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi. Tasaarvestuse

teostamine on võlaõiguses tavapärane õiguskaitsevahend ning selle kohaldamine ei ole

samastatav kohustuse rikkumisega või kohustuse täitmisest põhjuseta keeldumisena. Lisaks

nähtub 13.09.2018 e-kirjavahetusest, et kostja viitas võimalikule tasaarvestusõigusele ilma

vilja üleandmise nõuet esitamata vilja koguse osas, mille puhul hageja samas e-kirjavahetuses

kinnitas, et see jääb tarnimata (I kd, tl 34). Eelnevast tulenevalt ei käitunud kostja võimalikule

tasaarvestusõigusele viidates pahatahtlikult.

13.2.4.Riigikohus on selgitanud, et müügilepingu poolte esmane tahe peaks olema suunatud

sellele, et lepingust tulenevad kohustused saaksid täidetud, mitte sellele, et lepingust taganeda.

Üldjuhul on hea usu põhimõttega kooskõlas see, kui müüja taganeb müügilepingust alles

pärast seda, kui ostja ei ole asja eest tasunud müüja antud täiendava tähtaja jooksul või

mõistliku aja jooksul pärast meeldetuletust (RKTKo 01.04.2009, 3-2-1-18-09, p 14). Kuna

praegu ei määranud hageja kostjale arve nr 201853 tasumiseks mõistlikku täiendavat tähtaega

VÕS § 114 mõttes, ei taganenud hageja 19.03.2018 vilja müügilepingust kehtivalt ka VÕS §

116 lg 2 p 5 mõttes. Hageja küsis küll 13.09.2018. a e-kirjavahetuses, millal plaanib kostja

arve tasuda (I kd, tl-d 33 pöördel ja 34 pöördel), kuid ei määranud kostjale arve nr 201853

tasumiseks mõistlikku täiendavat tähtaega. Olukorras, kus hageja taganes lepingust

15.09.2018, ei oleks kahepäevane täiendav tähtaeg 32 627 euro 32 sendi suuruse võlgnevuse

tasumiseks ka mõistlik.

13.2.5.Eelnevast tulenevalt ei olnud hageja 15.09.2018 taganemisavalduse puhul täidetud

19.03.2018 vilja müügilepingust taganemise materiaalsed eeldused. Seega ei lõppenud

19.03.2018 vilja müügileping hageja 15.09.2018 taganemisavalduse alusel.

13.3. Ringkonnakohtu hinnangul lõppes 19.03.2018 vilja müügileping kostja 19.09.2018

taganemisavalduse alusel.

13.3.1.Hageja ei vaidlusta, et sai kostja 19.09.2018 taganemisavalduse kätte. Kostja märkis

19.09.2018 taganemisavalduses selgelt, et kui hageja ei täida täiendava tähtaja jooksul oma

kohustust, loeb kostja ennast lepingust taganenuks (VÕS § 116 lg 5 ls 1). Seega on

19.03.2018 vilja müügilepingust taganemise formaalsed eeldused täidetud.

13.3.2.Ringkonnakohtu hinnangul on kostja 19.09.2018 taganemisavalduse puhul täidetud ka

19.03.2018 vilja müügilepingust taganemise materiaalsed eeldused VÕS § 116 lg 2 p 5

mõttes.

Hageja kohustus 19.03.2018 vilja müügilepingu p 4 järgi andma kostjale üle teravilja, mille

baashind on fikseeritud, viie tööpäeva jooksul pärast sellekohast kostja teadet, kuid mitte

hiljem kui 28.06.2019. Kostja kui ostja võis edastada hagejale kui müüjale teate teravilja

üleandmise kohta telefoni, e-kirja või SMS-i teel. Kostja esitas 14.09.2018 hagejale nõude

teravilja üle andmiseks 17.09.2018 (I kd, tl 36). Kuigi selliselt rikkus kostja 19.03.2018 vilja

müügilepingu p 4, mille kohaselt tuli hagejal anda vili üle viie tööpäeva jooksul pärast

sellekohast kostja teadet, ei mõjutanud see kostja 19.03.2018 vilja müügilepingust taganemise

kehtivust. Kostja andis hagejale 19.09.2018 taganemisavalduses täiendava tähtaja teravilja

üleandmiseks 27.09.2018 ja hoiatas, et vilja üleandamata jätmisel loeb ta ennast 19.03.2018

vilja müügilepingust taganenuks. Hageja avaldas, et 26.09.2018 seisuga oli tal 320 tonni kaera

sorteeritud ja valmis müügiks (I kd, tl 93). Menetlusosalised ei vaidle, et hageja ei andnud

2-19-11322

kostjale teravilja üle. Hageja ei toonud esile, et vilja üleandmist takistas kostja tegevus. Kauba

ostjale üleandmine müügilepingu alusel on müüja põhikohustus ning selle kohustuse täitmata

jätmine oluline lepingurikkumine. Seega oli kostjal õigus lepingust pärast VÕS §-s 114

sätestatud täiendava tähtaja andmist (st 27.09.2018) taganeda.

Olukorras, kus kostja ja hageja leppisid 19.03.2018 vilja müügilepingu p-s 4 kokku, et hagejal

tuleb kostjale teravili üle anda viie tööpäeva jooksul pärast sellekohast kostja teadet, oli

mõistlik kostja määratud seitsme kalendripäeva pikkune täiendav tähtaeg. Nagu eespool

märgitud, oli hagejal 26.09.2018 seisuga 320 tonni kaera, kuid ta ei andnud seda (mh

osaliselt) kostjale.

13.3.3.Seega olid 19.09.2018 kostja 19.03.2018 vilja müügilepingust taganemise puhul

täidetud nii formaalsed kui ka materiaalsed eeldused.

13.4.

Eelnevast tulenevalt lõppes 19.03.2018 vilja müügileping kostja poolt 19.03.2018 vilja

müügilepingust taganemise tõttu. Ringkonnakohus rahuldab kostja vastuhagis esitatud

tuvastusnõude.

14. Ringkonnakohtu hinnangul eksis maakohus materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu,

kui rahuldas hageja 22 209 euro 11 sendi suuruse põhinõude ja 22 209 euro 11 sendi suuruse

viivisenõude. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja 22 209 euro 11 sendi suurune nõue

kostja vastu lõppes kostja 03.10.2018 tasaarvestusega.

14.1.

Võlasuhe lõpeb mh tasaarvestusega (VÕS § 186 p 2). Kui kaks isikut (tasaarvestuse

pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise

kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega

tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda

tema kohustuse täitmist (VÕS § 197 lg 1). Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse

poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku

teisiti (VÕS § 197 lg 2 ls 1).

14.2.

Menetlusosalised ei vaidle, et kostja esitas hagejale tasaarvestuse avalduse (I kd, tl

100) VÕS § 198 mõttes. Menetlusosalised vaidlevad praegu aga selle üle, kas kostja

03.10.2018 tehtud tasaarvestuse puhul olid täidetud tasaarvestuse formaalsed ja materiaalsed

eeldused. Kostja tugineb sellele, et tasaarvestas hageja nõude 22 2019 euro 11 sendi ulatuses

oma hageja vastu olevate nõuetega, mis tulenesid 18.09.2018 arvest nr A-201780 (959 eurot

11 senti) ja 18.09.2018 arvest nr A-201781 (21 250 eurot). Hageja hinnangul ei teinud kostja

tasaarvestust tähtaegselt ning lisaks puudub kostjal hageja arvates tasaarvestatav nõue hageja

vastu.

14.3.

Ringkonnakohus ei nõustu, et praegu välistas kostja tasaarvestuse tegemise 19.03.2018

vilja müügilepingu tingimuste p 5.11. Viidatud lepingupunkti järgi kohustus ostja müügihinna

müüja arvel toodud arvelduskontole üle kandma viie päeva jooksul alates nõuetekohase arve

kättesaamisest. Ostjal oli õigus tasumisele kuuluvast müügihinnast eelnevalt maha arvata

müüja võlgnevused ostja ees ning samuti summad, mida müüja on kohustatud müügilepingu

sõlmimise aastal ostjale tasuma, juhul kui poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Eelnimetatud

tasaarveldus müüja võlgnevustega ostja ees tuli teha viie päeva möödumisel alates

nõuetekohase arve kättesaamisest.

Hinnates 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p 5.11 nii lepingupoolte ühisest tegelikust

tahtest kui ka mõistliku isiku positsioonilt ja arvestades muus osas VÕS §-s 29 sätestatud

2-19-11322

lepingu tõlgendamise reegleid, ei järeldu nimetatud lepingupunktist mõte välistada poolte

igasugune õigus teha tasaarvestusi pärast 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p-s 5.11

märgitud tähtaega. Lepingupunkti mõte oli ringkonnakohtu hinnangul anda arve tasumiseks

määratud tähtaja jooksul ostjale õigus hinnata, kas tal on müüja vastu tasaarvestatavaid

nõudeid ning need arve alusel tasutavast summast maha arvata enne arve tasumist.

Alternatiivselt oleks lepingupunkt, millega välistatakse lepingupoole igasugune

tasaarvestusõigus viie päeva möödumisel alates nõuetekohase arve kättesaamisest, ka hea usu

põhimõttega vastuolu tõttu tühine.

14.4.

Samuti ei välista kostja tasaarvestuse tegemise õigust 19.03.2018 vilja müügilepingu p

1 viimane lause ja p 2. Pooled leppisid 19.03.2018 vilja müügilepingu p 1 viimase lause järgi

kokku, et müügilepingut tuleb täita iga teraviljaliigi osas eraldi ehk tasaarveldamine eri liikide

osas ei ole lubatud. Lisaks leppisid pooled 19.03.2018 vilja müügilepingu p-s 2 kokku, et

müügilepingut tuleb täita iga teraviljaliigi osas eraldi ehk tasaarveldamine eri liikide osas ei

ole lubatud. Hinnates 19.03.2018 vilja müügilepingu p 1 viimast lauset ja p 2 nii

lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest kui ka mõistliku isiku positsioonilt ja arvestades muus

osas VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reegleid, ei tulene neist ringkonnakohtu

hinnangul, et poolte tahe oli välistada erinevate teravilja liikidega seotud rahaliste nõuete

tasaarvestamine. Arvestades lepingu olemust, oli poolte tahe ringkonnakohtu hinnangul

leppida viidatud lepingupunktides kokku, et müüjal on vilja üleandmiskohustus ja ostjal vilja

puhul nõudeõigus konkreetse teravilja liigi koguse osas.

14.5.

Ringkonnakohus ei nõustu, et kostjal ei olnud hageja vastu tasaarvestatavat nõuet.

14.5.1.Nagu eespool märgitud, ei lõppenud 19.03.2018 vilja müügileping hageja 15.09.2018

taganemiseavaldusega. Seega kohustus hageja jätkuvalt 19.03.2018 vilja müügilepingut

täitma ning andma kostjale üle vilja. Nagu eespool märgitud, rikkus hageja oluliselt

19.03.2018 vilja müügilepingut, kui ei andnud kostjale nõutud kuupäevaks vilja üle. Kuigi

kostja rikkus 19.03.2018 vilja müügilepingu p 4, kuna ei määranud hagejale vilja

üleandmiseks viie tööpäeva pikkust tähtaega, heastas kostja rikkumise täiendava tähtaja

andmisega.

14.5.2.Kostja tugines hageja vastu kahju hüvitamise nõude esitamisel 19.03.2018 vilja

müügilepingu tingimuste p-le 6.6. Pooled leppisid 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste

p-s 6.6 kokku, et juhul, kui müüja fikseerib teravilja baashinna ja koguse, aga tegelikult

üleandmise tähtajaks ostjale üle antud teravilja kogus on kokkulepitust väiksem, kohustub

müüja hüvitama ostjale kõik eelnimetatud rikkumisega ostjale tekitatud kahjud, sh fikseeritud

baashinna ja turuhinna vahe (kohaldatakse VÕS leppetrahvi kohta sätestatut), samuti

kulutused, mida ostja teeb nimetatud rikkumisega seoses transpordile ja muud kulud. Pooled

leppisid kokku, et loevad turuhinnaks p-s 6.7 toodud põhimõtte järgi kujunevat hinda. Ostja

poolt esitatav arve kuulus tasumisele 14 kalendripäeva jooksul.

Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist kahjunõude (mitte leppetrahvi nõudega) ning kostjal

oleks õigus teravilja üleandmata jätmisest tekkinud kahju hüvitamisele ka ilma 19.03.2018

vilja müügilepingu tingimuste p-ta 6.6. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk

kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks

olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kauba

üleandmiskohustuse rikkumise korral võib müügilepingust taganenud ostja lisaks

taganemisele nõuda lepingu täitmata jätmise tõttu tekkiva kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1

teise juhtumi ja § 115 lg 2 alusel. Kahju hüvitamise eesmärk on panna ostja varalises mõttes

2-19-11322

olukorda, milles oleks ta olnud müügilepingu täitmise korral. VÕS § 135 lg 1 järgi kui

kahjustatud lepingupool tegi pärast lepingust taganemist mõistliku aja jooksul ja mõistlikul

viisil tehingu, millega ta saavutas sama eesmärgi, mida peeti silmas lepinguga, millest

taganeti (asendustehing), võib kahjustatud lepingupool kohustust rikkunud lepingupoolelt

kahjuhüvitisena nõuda lepingujärgse hinna ja asendustehingust tuleneva hinna vahe tasumist.

Kui kahjustatud lepingupool taganes lepingust, võib ta kahjuhüvitisena nõuda lepingujärgse

hinna ning lepingust taganemise ajal kohustust rikkunud lepingupoole lepingujärgse

kohustuse turuhinna vahe tasumist, kui lepingujärgse kohustuse esemel on lepingu täitmise

kohas või muus mõistlikult aluseks võetavas kohas olemas turuhind, ka juhul, kui ta

asendustehingut ei teinud (VÕS § 135 lg 2).

14.5.3.Ringkonnakohus ei nõustu, et 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p-d 6.1, 1 ja

6.6 ning 19.03.2018 vilja müügilepingu p 4 olid tühised tüüptingimused.

14.5.3.1. Nagu eespool märgitud, leppisid pooled 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste

p-s 6.6 kokku, et juhul, kui müüja fikseerib teravilja baashinna ja koguse, aga tegelikult

üleandmise tähtajaks ostjale üle antud teravilja kogus on kokkulepitust väiksem, kohustub

müüja hüvitama ostjale kõik eelnimetatud rikkumisega ostjale tekitatud kahjud, sh fikseeritud

baashinna ja turuhinna vahe (kohaldatakse VÕS leppetrahvi kohta sätestatut), samuti

kulutused, mida ostja teeb nimetatud rikkumisega seoses transpordile ja muud kulud. Pooled

leppisid kokku, et loevad turuhinnaks p-s 6.7 toodud põhimõtte järgi kujunevat hinda. Ostja

poolt esitatav arve kuulus tasumisele 14 kalendripäeva jooksul.

Müüja kohustus 19.03.2018 vilja müügilepingu p 4 ls 1 järgi teravilja, mille baashind on

fikseeritud, ostjale üle andma viie tööpäeva jooksul pärast sellekohast ostja teadet, kuid mitte

hiljem kui 28.06.2019.

Vääramatu jõud ei olnud 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p 1 kohaselt

ilmastikuolud. Pooled leppisid 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p 6.1 viimase lause

järgi kokku, et fikseeritud teravilja koguste puhul ei arvestata vääramatu jõu mõju.

14.5.3.2. Menetlusosalised ei vaidle, et kostja 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimusi

kasutas. Tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud

tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud

ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole

suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu (VÕS § 35 lg 1). Kostja ei

toonud esile, et pooled rääkisid 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste vaidlustatud

punktid eraldi läbi. Seega olid vaidlustatud lepingupunktid tüüptingimused.

14.5.3.3. Tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi,

lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt

ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja

kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist

eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui

tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi

selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja

sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga (VÕS § 42 lg 1). Kui VÕS

§ 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes

sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on

ebamõistlikult kahjustav (VÕS § 44). Viidatud sätte kohaselt tuleb majandus- või

2-19-11322

kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need

on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad. Järelikult tuleb kohtumenetluses majandus-

või kutsetegevuses kasutatud tüüptingimuse tühisuse üle tekkiva vaidluse korral

tüüptingimuse kasutajal lükata ümber VÕS § 44 eeldus. Selleks, et tüüptingimuse kasutajal

tekiks kohustus VÕS § 44 järgne eeldus ümber lükata, peaks tüüptingimuse tühisusele

tugineja enne põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla

tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom. Vaid sellisel juhul saaks tekkida eeldus, mille

tüüptingimuste kasutaja peaks ümber lükkama. Eeldust ei saa tekkida, kui tüüptingimus ei saa

ilmselgelt olla ebamõistlikult kahjustav (RKTKo 18.12.2014, 3-2-1-139-14, p 12).

14.5.3.3.1. Hageja hinnangul oli 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p-s 6.6 poolte

õiguste ja kohustuste tasakaal oluliselt ja põhjendamatult hageja kahjuks. Hageja pidi tasuma

leppetrahvi ka juhul, kui vilja koguselise puudujäägi põhjustasid ettenägematud ilmastikuolud

(st rikkumine ei olnud põhjustatud tahtlikult ega hooletusest). Kostjal tekkis põuaperioodil

vilja koguselise puudujäägi korral üksnes puhtmajanduslik kahju. Seega ei olnud leppetrahvi

eesmärk kostjale tekkinud otsese varalise kahju hüvitamine, vaid hageja arvelt iga äririski

välistamine. Lisaks oli hageja hinnangul ka 19.03.2018 vilja müügilepingu p-s 4 poolte

õiguste ja kohustuste tasakaal sätestatud oluliselt ja põhjendamatult põllupidaja kahjuks.

Müügileping sõlmiti perioodiks 18.04.2018–28.06.2019. Seejuures võimaldas 19.03.2018

vilja müügilepingu p 4 nõuda ostjal müüjalt kogu lepingujärgse teravilja koguse üleandmist

enam kui aasta pikkusel perioodil igal ajal (sh 2018. a suvel) üksnes viie tööpäevase

etteteatamisega. Viidatud lepingupunkt ei arvestanud hageja põllumajanduse tootmistsükli

eripära ning viie tööpäeva pikkune etteteatamistähtaeg oli liiga lühike, et korraldada vilja

kuivatamist, sorteerimist ja üleandmist. Hageja hinnangul olid 19.03.2018 vilja müügilepingu

tingimuste p-des 1 ja 6.1 osas, milles ilmastikuolud välistati vääramatu jõuna ning vääramatu

jõu arvestamine välistati fikseeritud teravilja koguste puhul, poolte õigused ja kohustused

oluliselt tasakaalust väljas.

14.5.3.3.2. Pool võib ebamõistlikult kahjustamise eelduse ümber lükata, kui ta tõendab, et

vastava klausli kasutamine on majanduskäibes selliste lepingute puhul tavaline, mistõttu

tegelikku ebamõistlikku kahjustamist ei esine. Tingimuse ebamõistliku kahjustava toime

väljaselgitamisel tuleb mh arvestada, millised oleksid alternatiivsed võimalused, kas teine

pool oleks tüüptingimuse kasutaja konkurentidega pidanud samasuguse tingimusega

nõustuma (RKTKo 25.04.2012, 3-2-1-151-11, p 13). Õiguskirjanduses on rõhutatud, et

tingimuse ebamõistliku kahjustava toime väljaselgitamisel tuleb mh arvestada ka ärisuhete

pikaajalisust poolte vahel. Kui sarnane tingimus on varem poolte lepingus esinenud ja teine

pool on sellega nõus olnud, ei tohiks seda tingimust ebamõistlikuks lugeda, isegi kui

esmakordselt lepingut sõlmivate ettevõtjate puhul loetaks selline tingimus tühiseks (VÕS I

komm (2016), § 44, p 4).

Ringkonnakohus leiab, et eespool viidatud tingimuste kasutamine on tavapärane ning

vaidlusalused lepingupunktid ei ole ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused.

See, et pooled leppisid 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p-s 6.6 kahju hüvitamise

nõude esitamise võimaluses kokku, ei muuda seaduses ettenähtud võimalust ebamõistlikult

kahjustavaks tüüptingimuseks.

Kostja viitas samal majandusalal tegutseva Scandagra Eesti AS teravilja ja õlikultuuride ostu-

müügi üldtingimustele (I kd, tl-d 120–121 pöördel), mille tingimused on kostja

tüüptingimustega võrreldes analoogsed või isegi rangemad. Nt nõuab Scandagra Eesti AS

2-19-11322

üldtingimuste p 7.5 järgi lisaks baashinna ja tegeliku turuhinna vahe hüvitamisele täiendavat

leppetrahvi. Seega on 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p-s 6.6 sätestatu selliste

lepingute puhul tavapärane ega ole ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus.

Lisaks tugineb kostja sellele, et pooled on sõlminud ka varem analoogsetel tingimustel

teravilja müügilepinguid (I kd, tl-d 108–119). See, et pooled on varem sõlminud analoogsetel

tingimustel lepingud ning praegu ei ole pooled esile toonud, et neil oleks varem esinenud

vaidlusi, viitab, et 19.03.2018 vilja müügilepingu p 4 ei koormanud hagejat ebamõistlikult,

viie tööpäeva pikkune tähtaeg oli piisav teravilja üleandmiseks ning kostja ei nõudnud

hagejalt kasvatamata või koristamata saagi üleandmist. Seega ei olnud teravilja koguse täies

ulatuses üleandmise nõue ka hea usu põhimõtte vastane.

Hagejal oli võimalik fikseerida 19.03.2018 vilja müügilepingu ja selle lisade kohaselt teravilja

baashinda ja müüdavat kogust kuni 30.06.2019. Seega oleks hageja ilmastikutingimustest

tuleneva äririski maandamiseks saanud fikseerida müüdava teravilja koguse ja hinna ka hiljem

(st pärast kasvatatud teravilja koguhulga ja teravilja müügi tegelike turutingimuste selgumist).

Olukorras, kus hageja fikseeris hinna 2018. a kevadel, oli tegemist tema äririski

realiseerumisega. Seega ei olnud vaidlusalused lepingutingimused hagejat ebamõistlikult

kahjustavad.

Eelnevast tulenevalt ei olnud 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p-d 6.1, 1 ja 6.6 ning

19.03.2018 vilja müügilepingu p 4 tühised tüüptingimused.

14.5.4.Hageja tugineb mh sellele, et ta ei vastuta rikkumise eest ja rikkumine on vabandatav,

kuna hagejal tekkis vilja koguseline puudujääk ilmastikuolude tõttu.

VÕS § 103 lg-te 1 ja 2 järgi vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui

rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kohustuse

rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud

on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud

temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle

asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks.

Ringkonnakohus ei nõustu hageja tuginemisega vääramatule jõule. Kuigi 2018. a suvi oli

põuane ja kuiv ning viljasaak seetõttu tavapärasest tunduvalt väiksem, ei ole

ilmastikutingimused vääramatuks jõuks, mis vabandaks kohustuse rikkumist. Hagejal ei

ikaldunud kogu teraviljasaak. Nagu eespool märgitud, oli hagejal vähemalt teatud kogus (320

tonni) vilja (I kd, tl 93). Seega ei takistanud ilmastikuolud vähemalt osaliselt kostjale vilja

üleandmist, kuid hageja ei teinud seda. Lisaks tegutseb hageja tegevusalal, mis on seotud

põllumajandusliku tootmisega ja seega sõltuv ilmastikutingimustest. Ilmastikutingimused on

hageja äririsk, mida ta saab maandada kindlustuse kasutamisega.

14.5.5.Kostja nõude maksmapanekut ei välistanud ka see, et kostja ei pakkunud hagejale

19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p 6.2 alusel võimalust määrata kuni 15.04.2019 uus

vilja turuhinna määramise ajahetk. Nimetatud lepingupunktist tuleneb, et kui müüjal ei ole

piisavas koguses fikseeritud teravilja ostjale üle anda ja ta teatab sellest ostjale hiljemalt

01.11.2018 kirjalikult või e-kirja teel, siis pakub ostja talle võimalust kuni 15.04.2019

fikseeritud ja turuhinna hinnavahe (Washout) hüvitamisega, ehk ta saab oodata talle sobivat

turuhinda.

2-19-11322

Praegu ei olnud tegemist olukorraga, kus hageja kui müüja oleks kostjale kui ostjale teatanud,

et tal ei ole piisavas koguses fikseeritud teravilja, mida kostjale kui ostjale üle anda. Lisaks,

nagu eespool märgitud, oli hagejal vähemalt teatud kogus (320 tonni) vilja, kuid ta ei andnud

seda kostjale üle. Sellises olukorras ei välistanud 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p

6.2 kostja nõudeõigust.

14.5.6.Ringkonnakohtu hinnangul on tõendatud, et kostjal oli hageja vastu 19.03.2018 vilja

müügilepingu tingimuste p 6.6 alusel 22 209 euro 11 sendi suurune sissenõutav nõue.

Turuhinna määramise kokkuleppeliseks päevaks oli 17.09.2018 (19.03.2018 vilja

müügilepingu tingimuste p-d 6.6 ja 6.7). Kostja tõendas, et 17.09.2018 seisuga oli toidukaera

turuhind 345 eurot/tonn ja söödanisu turuhind 281 eurot/ tonn (II kd, tl-d 8–13; I kd, tl- d 98–

99). Hageja pidi müüma kostjale toidukaera 250 tonni fikseeritud baashinnaga 260 eurot/tonn

ja söödanisu 36,889 tonni fikseeritud baashinnaga 255 eurot/tonn (I kd, tl-d 76 ja 33). Seega

tekkis kostjal hageja rikkumise tõttu 22 209 euro 11 sendi suurune kahju (250 tonni × (345

eurot–260 eurot) + 36,889 tonni (281 eurot–255)). Kostja tõendas, et ostis pärast hageja poolt

teravilja üleandmisest keeldumist mahekaera ca 150 tonni hinnaga 355 eurot või 345 eurot

(km-ta; II kd, tl-d 12–13).

14.6.

Eelnevast tulenevalt tasaarvestas kostja põhjendatult hageja nõude 22 209 euro 11

sendi ulatuses oma nõudega hageja vastu. Ringkonnakohus jätab hageja 22 209 euro 11 sendi

suuruse põhinõude rahuldamata, kuna see on tasaarvestuse tõttu lõppenud. Põhinõude

rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus rahuldamata ka vastava viivisenõude.

15. Järgmiseks käsitleb ringkonnakohus kostja kohtueelsete õigusabikulude kui kahju

hüvitamise nõuet ja vastavat viivisenõuet.

15.1.

Pooled leppisid 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p-s 6.11 kokku, et kui Eesti

Vabariigi õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti, kannab lepinguliste kohustuste rikkumisest

tulenevate võlgnevuste sissenõudmisega seotud kulud (sh kohtu- ja inkassokulud) kohustust

rikkunud pool.

Kohtueelsed õigusabikulud on VÕS § 128 lg 3 ja § 115 lg 1 alusel kahjuna põhimõtteliselt

hüvitatavad (RKTKo 14.10.2014, 3-2-1-84-14, p 24). Kohtueelsete õigusabikulude kahjuna

hüvitamiseks peavad olema täidetud kahju hüvitamise nõude üldised eeldused VÕS § 115 lg 1

järgi (RKTKo 24.11.2021, 2-18-13432/108, p 24). Lisaks peavad kulud olema mõistlikud, st

vajalikud ja mõistliku suurusega (RKTKo 24.11.2021, 2-18-13432/108, p 24). See tähendab,

et kohus peab kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel

kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta

oleks isik saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus

hindama, kas isiku kantud kulud on mõistliku suurusega (RKTKo 03.04.2013, 3-2-1-19-13, p

11).

15.2.

Ringkonnakohus tuvastas eespool, et 19.03.2018 vilja müügileping lõppes kostja

19.09.2018. a taganemisavalduse alusel, sest hageja rikkus oma kohustusi. Seda, et kostjale on

põhimõtteliselt kohtueelsete õigusabikuludena kahju tekkinud, tõendavad Kentmanni

Õigusbüroo OÜ poolt kostjale esitatud arved (I kd, tl-d 137–138). Hageja rikkumise ja kostjal

kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Seega on täidetud kahju hüvitamise nõude üldised

eeldused VÕS § 115 lg 1 järgi.

2-19-11322

15.3.

Riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud, et advokaadi kaasamine kohtueelsetele

läbirääkimistele võib aidata kaasa kokkuleppele ning samuti aitab see pooli valmistuda

kohtuvaidluseks, aidates teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke või vähemalt mõistlikke

kohtuväliseid toiminguid. Professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on

vähemalt üldjuhul mõistlik ja sellega seotud kulud hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel

hüvitatavad (RKTKo 09.02.2011, 3-2-1-138-10, p 29).

Ka praegu oli kostjal oma õiguste tõhusaks kaitsmiseks vaja kasutada lepingulist esindajat,

sest hageja esitas 15.09.2018 taganemisavalduse ja jättis 19.03.2018 vilja müügilepingust

tulenevad kohustused täitmata (st poolte vahel oli õiguslik vaidlus). Kostja kasutas

kohtueelset õigusabi, et analüüsida 19.03.2018 vilja müügilepingut ja selle lisasid, muid

materjale ja hageja 15.09.2018 taganemisavaldust. Lisaks kasutas kostja põhjendatult

kohtueelset õigusabi, et koostada 19.09.2018 taganemisavaldus, vastus,

kompromissipakkumine, kahju hüvitamise nõue ja tasaarvestusavaldus ning pidada nimetatud

osas hagejaga kirjavahetust.

Ringkonnakohtu hinnangul on kostja kohtueelsete õigusabikulude mõistlik suurus 1228 eurot

50 senti. Seejuures arvestab ringkonnakohus kostja lepingulise esindaja toiminguid, nende

ajakulu ja lepingulise esindaja tunnitasu suurust. Lisaks arvestab ringkonnakohus hageja

vastuväidet, et kostja kohtueelsed õigusabikulud hõlmavad osaliselt ka Läänekeskus OÜ

vaidlusega seotud toiminguid. Kostja ei lükanud seda hageja vastuväidet ümber ega

tõendanud, et vaidlusalused kohtueelsed õigusabikulud olid seotud üksnes kostja ja hageja

õigusvaidlusega. Ringkonnakohtu hinnangul saab seega kostja kohtueelsete õigusabikulude

mõistlikuks suuruseks pidada ½ 18.09.2018 ja 19.09.2018 toimingute ajakulule vastavast

õigusabikulust (202 eurot 50 senti). Muus osas ei nähtu kostja lepingulise esindaja

tööaruannetelt ega menetluses esitatud kostja lepingulise esindaja koostatud dokumentidest, et

toimingute ajakulu hõlmaks ka (vähemalt olulises määras) Läänekeskus OÜ vaidlusega

seotud toiminguid.

15.4.

VÕS § 113 lg 1 ls 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral nõuda võlgnikult viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni.

Pooled leppisid 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p-s 6.5 kokku, et müügilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral on poolel õigus nõuda viivituses

olevalt poolelt viivist 0,2% tähtaegselt tasumata summalt päevas. Nagu eespool märgitud,

leppisid pooled 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p-s 6.11 kokku, et kui Eesti

Vabariigi õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti, kannab lepinguliste kohustuste rikkumisest

tulenevate võlgnevuste sissenõudmisega seotud kulud (sh kohtu- ja inkassokulud) kohustust

rikkunud pool.

Tõlgendades 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p-te 6.5 ja 6.11 VÕS § 29 järgi, ei

kohaldu 19.03.2018. a vilja müügilepingu tingimuste p-s 6.5 kokku lepitud viivisemäär

kohtueelsete õigusabikulude tasumisega viivitamise korral. Hinnates 19.03.2018 vilja

müügilepingu tingimuste p 6.5 nii lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest kui ka mõistliku

isiku positsioonilt, kohaldub ringkonnakohtu hinnangul viivisemäär 0,2% müügilepingust

tulenevate rahaliste põhikohustuste täitmisega viivitamise, mitte aga kõikide müügilepingu

rikkumisest tulenevate rahaliselt hinnatavate nõuete täitmisega viivitamise korral. Eelnevast

tulenevalt mõistab ringkonnakohus hagejalt kostja kasuks välja seadusjärgses määras viivise

VÕS § 113 lg 1 ls 2 kohaselt.

2-19-11322

Kostja esitas hagejale kohtueelsete õigusabikulude hüvitamiseks arved (I kd, tl-d 143–144).

Arvestades arvetel märgitud maksetähtaegasid, on hageja 661 euro 50 sendi suuruste

õigusabikulude tasumisega viivituses alates 25.10.2018 ning 567 euro suuruste

õigusabikulude tasumisega viivituses alates 20.01.2019. Kasutades rakendust

viivisekalkulaator mõistab ringkonnakohus TsMS § 367 ls 2 alusel ringkonnakohtu otsuse

tegemise seisuga hagejalt kostja kasuks välja viivised 727 eurot 32 senti (25.10.2018–

07.04.2025 viivis 397 eurot 46 senti + 20.01.2019–07.04.2025 viivis 329 eurot 86 senti).

Lisaks mõistab ringkonnakohus hagejalt kostja kasuks välja VÕS § 113 lg ls-s 2 sätestatud

määras viivise 1228 euro 50 sendi suuruselt põhivõlgnevuselt alates 08.04.2025 kuni

põhivõlgnevuse tasumiseni.

16. Maakohus jättis hageja alusetu rikastumise nõude lõppjäreldusena põhjendatult

rahuldamata.

16.1.

Maakohus ei eksinud materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu, kui tuvastas

järgmised asjaolud. Vilja kuivatuse lepingu p 2.1 järgi kohustus maakler lepingu kohaselt

vahendama lepingus sätestatud tähtaja jooksul mahevilja ja maherapsi kuivatuse ning märja

mahevilja ja maherapsi transpordi lepingute sõlmimist kolmandate isikutega, käsundiandja

aga kohustus maksma maaklerile kuivatusteenuse ja transporditeenuse vahendamise eest tasu.

Vilja kuivatuse lepingu p 2.3 kohaselt leppisid pooled kokku kuivatusteenuse vahenduse

hinnad ja täpsustavad tingimused esitati lepingu lisas I. Vilja kuivatuse lepingu p 2.3.3

sätestas, et kui kuivatatava mahevilja niiskus on üle 26%, lepivad maakler ja käsundiandja

eraldi kokku nende kõrgete niiskustega vilja kuivatuse hinnad.

16.2.

Hagejale esitatud arvetel olid märgitud nii vilja niiskustase kui ka kuivatamise hind (I

kd, tl-d 17, 19–23). Seega nähtus vaidlusalustelt arvetelt, et teenuse eest tuleb maksta

suuremat tasu, ning hageja kiitis vaidlusalustel arvetel märgitud tasu suuruse heaks, kui ta

vaidlusalused arved tasus. Sellises olukorras ei saa hageja tugineda arvete ekslikult

tasumisele, esitada hiljem pretensioone ega arvete alusel tasutud summasid alusetu

rikastumise sätete aluse tagasi nõuda. Hageja ei teinud sooritust õigusliku aluseta.

16.3.

Eelnevast tulenevalt jättis maakohus hageja alusetu rikastumise nõude põhjendatult

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

17. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 ls 1 järgi muuta ka

menetluskulude jaotust. Kuna ringkonnakohus jätab hageja hagi tervikuna rahuldamata, jätab

ringkonnakohus hageja hagi menetlemisega seotud menetluskulud maakohtus ja

ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Kostja vastuhagi menetlemisega seotud menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätab

ringkonnakohus TsMS § 163 lg 1 alusel 72% ulatuses hageja ja 28% ulatuses kostja kanda.

Maakohus määras ekslikult vastuhagi puhul tsiviilasja hinnaks maakohtus 7226 eurot 76 senti.

Ringkonnakohus muudab vastuhagi puhul tsiviilasja hinda, kuna maakohus määras selle

vääralt (TsMS § 137 lg 11). Kostja vastuhagis esitatud rahaliste nõuete hind maakohtus oleks

pidanud olema TsMS § 124 lg 1 ning TsMS § 133 lg-te 1 ja 2 järgi 3315 eurot 71 senti (1431

2-19-11322

eurot + 837 eurot 22 senti + 1047 eurot 49 senti). Kostja tuvastusnõue ei olnud praegu

varalise nõudega sisuliselt selliselt seotud, et õigustaks vastuhagi puhul hagihinna määramisel

TsMS § 134 lg 3 alusel tuvastusnõude arvestamata jätmist. Mittevaralise nõude puhul

eeldatakse, et hagihind on 3500 eurot (TsMS § 132 lg 1). Seega oli maakohtus kostja

vastuhagi hind TsMS § 134 lg 1 alusel 6815 eurot 71 senti.

Tsiviilasja hinnast lähtudes rahuldas ringkonnakohus kostja vastuhagi 4904 euro 37 sendi

ulatuses (3500+ 1228 euro 50 senti + 47 eurot 56 senti + 29 eurot 95 senti + 98 eurot 36

senti). Seega rahuldas ringkonnakohus tsiviilasja hinnast lähtudes kostja vastuhagi 72%

ulatuses.

18. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kostja tasus vastuhagi esitamisel riigilõivu 325 eurot.

Vastuhagi esitamise ajal kehtinud riigilõivu seaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tuli kostjal

tasuda vastuhagi esitamisel riigilõivu 450 eurot. Ringkonnakohus kohustab kostjat tasuma

TsMS § 147 lg 3 ls 1 alusel tasumata jäänud riigilõivu 125 eurot.

19. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi

kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.

20. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)