3-23-834/41 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Veiko Vaske (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika

Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. aprillil 2025 Tallinnas

Haldusasja number

3-23-834

Haldusasi

OÜ Metalldetail kaebus Keskkonnaameti 06.02.2023

ettekirjutuse nr 2818 tühisuse tuvastamiseks või

tühistamiseks

ning

17.03.2023

vaideotsuse

tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja (apellant) – OÜ Metalldetail,

seaduslik esindaja U.G

Vastustaja – Keskkonnaamet,

volitatud esindaja Raul Oberg

Kaasatud haldusorgan – Transpordiamet,

volitatud esindaja Eveli Altunbas

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 13.06.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Metalldetail apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise vorm

Avalik kohtuistung 12.03.2025

RESOLUTSIOON

1. Võtta kohtuasja materjalide juurde järgmised tõendid:

a. kaebaja apellatsioonkaebusele lisatud dr K. Urtsoni arvamus;

b. haldusasja nr 3-22-1050 toimikust Keskkonnaameti 07.04.2022 vaideotsus

nr 1-7/22/50-4;

c.

Keskkonnaameti keskkonnalubade dokumentide registrist dokumendid

nr DM-119685-3 ja DM-119685-6.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13.06.2023 otsus

muutmata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 05.05.2025 (HKMS §

212 lg 1). Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 punkt 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-23-834

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ-le Metalldetail (kaebaja) kuulub Lääne-Virumaal Kadrina vallas Kadapiku külas

Loobu jõel (VEE1077900) Veskijärve kinnistul (katastritunnus 27202:001:0373) asuv Undla

pais (PAIS012800).

2. Keskkonnaamet (KeA või vastustaja) kohustas 06.02.2023 ettekirjutusega nr 2818 (dtl

12‒21) kaebajat likvideerima hiljemalt 15.09.2023 Undla pais ettekirjutuses sätestatud

ulatuses ja tingimustel. Ettekirjutuse kohaselt teostati 04.10.2022 paisul paisutuskõrguse

mõõtmised, mille tulemuste järgi on Undla paisu paisutuskõrgus 1,29 m. Veeseaduse (VeeS)

§ 174 lg 1 kohaselt on veekogu paisutamine tegevus, millega tõstetakse vooluveekogusse

ehitatud ehitisega (pais) vooluveekogu looduslikku veetaset rohkem kui 0,3 m. Undla pais

asub Loobu jõel, mis on keskkonnaministri 03.07.2004 määruse nr 73 (määrus nr 73) § 2 p 41

alusel kantud lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse. VeeS §

174 lg 3 järgi peab paisu omanik või valdaja tagama looduskaitseseaduse (LKS) § 51 lg 2

alusel lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana määratud veekogule või

selle lõigule ehitatud paisul kalade läbipääsu nii paisust üles- kui allavoolu. VeeS § 187 lg 7

alusel on kohustuslik veeluba, kui paisutatakse veekogu või kasutatakse hüdroenergiat. Kui

paisu omanik või valdaja ei ole taotlenud õigusaktiga nõutavat veeluba või kui veeloa andja

keeldub loa andmisest, peab paisu omanik või valdaja paisutuse likvideerima. Undla paisul

paisutamine rikub: 1) VeeS § 187 punkti 7, sest Undla paisul puudub kehtiv veeluba; 2) VeeS

§ 174 lõiget 3, kuna kalade läbipääs nii paisust üles- kui allavoolu on takistatud; 3) LKS §-s

51 sätestatud koelmualade kaitset – kaladele peab olema tagatud läbipääs nende

koelmualadele pääsemiseks. Kividest ja killustikuga täidetud plastikkottidest laotud

paisutusvalliga on OÜ Metalldetail rikkunud LKS § 51 lg-s 1 sätestatud veekogu loodusliku

sängi ja veerežiimi muutmise keeldu.

3. Kaebaja esitas 08.03.2023 vaide KeA 06.02.2023 ettekirjutuse nr 2818 kehtetuks

tunnistamiseks, mis jäeti KeA 17.03.2023 vaideotsusega nr 1-7/23/31-2 (dtl 22‒26)

rahuldamata. Undla paisul puudub kehtiv veeluba ning ei nähtu kaalukaid asjaolusid, mille

alusel tuleks Undla paisul kalade läbipääsu nõude täitmisest loobuda. Kaebaja on ise varem

sama paisuga seotud ettekirjutuse nr 2350 peale esitatud kaebuses kinnitanud, et killustikuga

täidetud plastikkotid, mille eesmärgiks on tõsta veetaset, on tekkinud sinna inimese tegevuse

tagajärjel. Lisaks on KeA korduvalt selgitanud, et Undla pais koosneb ka teraskanduritest,

puitlaudisest ja paisutusvallist (bituumensideainest kehand, 2021. a kaebaja poolt paigaldatud

kivid ja killustikuga täidetud plastikkotid). Undla paisul loata paisutamine on vastuolus

kehtiva õigusega, mistõttu ei saa nõustuda väidetega, mis puudutavad kaebaja omandiõigusest

tulenevat õigust järve ja veetasapinna säilitamisele, Undla mõisa pargi kaitsekohustusele ning

veetaseme säilitamisele seoses tuletõrje veevõtukoha nõuetega. Undla pais on rändetõke, mis

takistab kalade läbipääsu Loobu jõel paisust üles- ja allavoolu. Tuletõrje veevõtukohaga

seotud küsimused ei kuulu KeA pädevusse. Ettekirjutus edastati Päästeametile ja Kadrina

Vallavalitsusele, kes arvamusi ja vastuväiteid ei esitanud. Ettekirjutusele eelnenud

haldusmenetlus on õiguspärane. Ettekirjutus ei kohusta kaebajat panema toime

õigusrikkumist, sellest selguvad vaide esitaja õigused ja kohustused, mis ei ole vastukäivad

2(10)

3-23-834

ning ettekirjutust on võimalik täita. Õigusrikkumisega oleks tegu siis, kui KeA kohustaks

kaebajat ettekirjutusega käituma vastuolus kehtivate õigusnormidega. Kehtivad õigusnormid

näevad ette kohustuse omada veekogu paisutamisel veeluba. Uute paisude rajamine ja

olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset ning veekogu

loodusliku sängi ja veerežiimi muutmine, välja arvatud juhul, kui sellega parandatakse kalade

kudemisvõimalusi, on keelatud. Ettekirjutuses on viidatud Urmas Nugin OÜ Undla kalapääsu

eelprojektis sisalduvatele selgitustele, samuti on KeA selgitanud, mida on täpselt vaja teha

paisutusvalli eemaldamiseks. Ettekirjutuse täitmine on objektiivselt võimalik.

4. Kaebaja esitas 17.04.2023 (täiendatud 26.04.2023) Tallinna Halduskohtule kaebuse

KeA 06.02.2023 ettekirjutuse nr 2818 tühisuse tuvastamiseks või tühistamiseks ning

17.03.2023 vaideotsuse tühistamiseks.

Kaebajal ei ole veeloa kohustust, sest Undla veskipais on looduslikku päritolu paisutus

(moreenvall), kuhu on rajatud veelase. Veelaskme ülesanne on kalda kindlustamine ja liigvee

läbilaskmise võimaldamine ehk tegemist on pigem VeeS § 174 lg 6 kohase vee purustavat

toimet tõkestava rajatisega. Seda, et järve väljavool on kunstlikult süvendatud looduslikesse

setetesse, saab tuletada paisude inventariseerimise käigus 2015. a läbiviidud geotehnilise

uuringu (töö nr 3693/4-15) tulemustest. Veelaskme osad (mis lõhuti ja mille asendamise KeA

keelas), mis piiravad veevoolu voolurahusti alla ja määravad järve miinimumveetaseme, on

seega allpool looduslikku võimalikku taset. Undla veskijärv on kaebajale kuuluva kompleksi

oluline osa ja tuletõrje veevõtukoht. Tuletõrjumise projekti põhjal on rajatud ka praegune

veelase. Undla veskijärv koos Undla mõisapargiga on ka oluline kompleksi kasutajate puhke-

ja ajaveetmise koht.

Loobu jõe osa Joaveskist ülesvoolu ei ole VeeS § 174 lg-s 3 viidatud LKS § 51 lg 2 nimistus

õiguspäraselt, seega langeb ära ettekirjutuse alus.

Kaebajale on väljastatud Undla mõisa pargi kaitsekohustuse teatis 30.05.2012 nr V 14-

4/12/14349 ja nr V 15-8/12/14348, kus on keelatud veekogude veetaseme ja kaldajoone

muutmine. Seega kohustab KeA ettekirjutus kaebajat õigusrikkumisele. KeA kohustab

kaebajat olulise keskkonnamõjuga tegevusele (veetaseme alandamine) keskkonnamõju

hindamist läbi viimata ning võib tekkida suuremahuline pöördumatu kahju. Kaebajale on

väljastatud paisutusservituut Transpordiameti poolt, millega on kaebaja võtnud veetaseme

säilitamise ja rajatise hooldamise kohustuse. Tulenevalt KeA poolsest veelaskme remondi

keelust ei ole kaebaja tohtinud oma kohustusi täita.

5. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vaideotsuses on piisavalt põhjendatud, miks

Undla pais on inimtekkeline. Kaebaja ei ole ise ka eitanud, et tema poolt on paisule

paigaldatud paisutuseks kivid ja killustikuga täidetud plastikkotid. Seega moodustavad

viimased täiendava tõkkevalli, mis samuti takistab vee vaba liikumist ja on osa kalade

rändetõkkest ning tervikuna paisutab Loobu jõge. Lisaks on tuvastatav, et pais koosneb ka

teraskanduritest, puitlaudisest ja paisutusvallist (bituumensideainest kehand), mis ei ole

ilmselgelt looduslikud. Vee paisutamiseks Undla paisul kui inimtekkelisel paisul peab olema

veeluba, kuid see puudub. Uute paisude rajamine ja olemasolevate paisude rekonstrueerimine

ulatuses, mis tõstab veetaset ning veekogu loodusliku sängi ja veerežiimi muutmine, välja

arvatud juhul, kui sellega parandatakse kalade kudemisvõimalusi, on keelatud. Ettekirjutuses

on selgitatud, mida on vaja teha paisutusvalli eemaldamiseks.

6. Haldusasja menetlusse kaasatud Transpordiamet teatas, et ei sea kahtluse alla KeA

ettekirjutuse õiguspärasust ning tal puudub teave, mis aitaks kaasa kohtuasja lahendamisele.

3(10)

3-23-834

7. Tallinna Halduskohus jättis 13.06.2023 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

Vaidlust ei ole, et Undla paisul puudub paisutuseks veeluba. MTÜ-le Undla Vesi antud

keskkonnaluba luba kehtis kuni 17.08.2022. Vastustaja on tuvastanud, et Undla paisu ei saa

pidada looduslikuks ning tegemist on inimtekkelise treppveelaskmest koosneva paisuga, mille

paisutuskõrguseks mõõdeti 1,29 m. Piisavad ja arusaadavad põhjendused selle kohta, et Undla

pais on inimtekkeline ja sellel paisutamiseks on nõutav veeluba, nähtuvad nii vaidlustatud

ettekirjutusest (lk-d 2 ja 3) kui ka vaideotsusest (p 4.2, lk 2). Kaebaja ei ole eelpool toodud ja

haldusmenetluses tuvastatud asjaolusid ümber lükanud. Vastustaja sellekohaste järeldustega

on nõustunud ka Tallinna Ringkonnakohus (vt käesolevas asjas 29.05.2023 määruse p-d 13 ja

17). Kaebaja väide paisu looduslikust päritolust on vastuolus 09.05.2022 kaebuses haldusasjas

nr 3-22-1050 esitatud kaebaja kinnitusega, et tema poolt paigaldati kivide ning killustikuga

täidetud plastikkotid paisu ette 2021. a-l eesmärgiga takistada paisjärve tühjaks voolamist.

Ühtlasi on kaebaja kivide ja killustikuga täidetud kottide paigaldamist paisu ette kinnitanud ka

käesolevas kohtumenetluses oma 26.05.2023 menetlusdokumendis. Kaebaja väited Undla

paisu looduslikkusest ning paisutamiseks veeloa kohustuse puudumisest on selgelt alusetud.

Vaidlus puudub, et Undla pais asub Loobu jõel, mis on LKS § 51 lg 2 alusel vastu võetud

määruse nr 73 § 2 p 41 alusel kantud lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja

elupaikade nimistusse. Asjakohatud on kaebaja väited määruses nr 73 sisalduvate vigade

kohta – vaidlust ei ole, et tegemist on kehtiva määrusega ning KeA-l tuleb sellest juhinduda.

Vastustaja on vaidlustatud ettekirjutuses piisavalt asjakohastele tõenditele tuginedes

põhjendanud, et kalade läbipääs Undla paisust üles- ja allavoolu on takistatud (vt lk-d 3‒4).

Vastustaja on ka arusaadavalt põhistanud, et kaebaja poolt kividest ning killustikuga täidetud

plastikkottidest laotud paisutusvall muudab ja mõjutab jõe voolukiirust ehk veekogu

veerežiimi, millega kaebaja rikub LKS § 51 lg-s 1 sätestatud keeldu (vt ettekirjutuse lk-d 4‒

5). Kaebaja ei ole vastustaja vastavaid järeldusi ümber lükanud.

Kui paisu omanik või valdaja ei ole taotlenud õigusaktidega nõutavat veeluba või kui veeloa

andja keeldub loa andmisest, peab paisu omanik või valdaja paisutuse likvideerima (VeeS

§ 175 lg 4). Ringkonnakohus leidis 29.05.2023 määruses, et praegusel juhul ei nähtu kaebaja

viidatud HMS § 63 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud asjaolusid, mille tõttu oleks ettekirjutus tühine

(vt punkt 17). Kuna kaebajal ei ole Undla paisul paisutamiseks veeluba, kaebaja tekitatud

paisutusvall muudab veekogu veerežiimi ja Undla pais on kaladele ületamatu rändetõke, on

vastustaja põhjendatult kaebajalt nõudnud paisu likvideerimist. Vaidlustatud ettekirjutuse

õiguspärasust ei mõjuta kaebaja viited Undla veskijärvele kui kaebajale kuuluva kompleksi

olulisele osale (sh puhke- ja ajaveetmise kohale) ja tuletõrje veevõtukohale ning samuti Undla

mõisa pargi kaitsekohustuse teatistele (veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmise

keelule). Sellele vaatamata on vastustaja ka selles osas kaebaja väidetele vaideotsuses

vastanud (vt punktid 4.3 ja 4.5).

Praeguse vaidluse ese on üksnes KeA 06.02.2023 ettekirjutus nr 2818 ja selle suhtes

koostatud vaideotsus. Seetõttu ei ole asjakohased kaebuse väited seoses 2014. a-l läbi viidud

paisu inventariseerimisandmete tegelikkusele vastavuse ja Transpordiameti tegevusega.

Kaebajale on juba 06.07.2022 määruses haldusasjas nr 3-22-1050 selgitatud, et paisu

omanikul oleks tulnud kohe reageerida, kui talle selgus paisu inventariseerimise andmete

ebaõigsus ning nõuda nende parandamist. Kohus ei saa käesoleva vaidluse raames kontrollida

2014. a-l läbi viidud paisu inventariseerimisandmete vastavust tegelikkusele. Samas ka

väidetavat viga arvesse võttes tulnuks KeA-l praegusel juhul ettekirjutus teha.

4(10)

3-23-834

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. Kaebaja esitas halduskohtu otsusele 13.07.2023 apellatsioonkaebuse, täiendades seda

vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 14.07.2023 kohtunõudele ja 01.08.2023 määrusele (lõplik

versioon 22.08.2023). Kaebaja palub halduskohtu otsuse tühistada ja uue otsusega kaebuse

rahuldada.

Tulenevalt uurimispõhimõttest pidanuks halduskohus ise välja selgitama olulised asjaolud,

kuid ei ole seda teinud. Kaebaja jääb seisukohale, et Undla pais on looduslik, mitte

inimtekkeline. Seda kinnitab geoloogiadoktor K. Urtsoni kinnituskiri, mille kaebaja on

esitanud eelnevas kohtuvaidluses haldusasjas nr 3-22-1050. Kaebajal oli ekslik arusaam, et

juba kord kohtule esitatud dokumenti ei ole vaja uuesti esitada. Paisu praegune

ülevoolulävend jääb kinnituskirja kohaselt loodusliku pinnakatte kihtide kõrgusvahemikku.

Seetõttu määravad paisjärve veetaseme looduslike setete kihid ja pais tuleks lugeda

looduslikuks. Vastustajale oli kinnituskirja sisu teada, kuid uurimispõhimõtet rikkudes seda

ettekirjutuses ei kajastatud.

Eristada tuleb looduslikku paisu ja inimtekkelist veelaset, kus on vee suunamiseks inimese

poolt paigaldatud elemente (metallkonstruktsioon, puitpõrand, kividega täidetud kotid), mille

eesmärk on suunata vett jooksma silla alt. Loodusliku paisutuse likvideerimist ei saa KeA

nõuda, kuid ettekirjutuses nõutakse paisutusvalli likvideerimist ja jõe põhjalangu ühtlustamist.

Undla paisul puudub tavapärane paisutuse muldkeha, vaid paisutusvalliks nimetatud osa on

looduslik. VeeS § 175 lg 4 võib olla põhiseaduse (PS) §-ga 32 vastuolus. KeA ettekirjutuse

sisu on, et kaebaja peab hakkama enda omandit lõhkuma ja hävitama ilma mingite

kompensatsioonimehhanismideta paisutuse likvideerimise kulude ega omandi kahjustamise

hüvitamiseks. Sisuliselt on tegu sundvõõrandamisega, mille käigus sunnitakse kaebajat

kandma suuri kulusid. Vastustaja ega halduskohus ei ole arvestanud asjaoluga, et kaebaja

rahaline olukord ei võimalda tal täita kohustust tellida lammutamiseks projekt ekspertide

kaasamisega ning viia läbi lammutustööd, mis maksaks mitukümmend tuhat eurot.

Looduskaitselise ettekirjutuse tegemine ka juhul, kui seda põhjendatakse avaliku huviga, ei

saa toimuda isiku pankrotistumise hinnaga.

Ettekirjutusest nähtub, et Transpordiamet on algatanud menetluse Undla silla

rekonstrueerimiseks ja arvestab tingimusega, et puitpõrandaid ja paisutusvalli ei taastata, aga

samas ettekirjutuses leiab KeA, et looduskaitselistel kaalutlustel ei ole mõistlik

rekonstrueerimist oodata, mis toimub alles 2024. a-l. Kaebaja hinnangul on ebamõistlik

hoopis panna kaebajale kohustust likvideerida pais, mis silla rekonstrueerimisega nagunii

likvideeritakse.

Ka on ettekirjutuse täitmise tähtaeg ebamõistlikult lühike, kuna ainuüksi ehitusprojekti

saamiseks kuluks vähemalt aasta ning tööde lõpetamiseks kokku vähemalt kaks aastat. Asjas

tuleks enne ettekirjutuse tegemist läbi viia ka keskkonnamõju hindamine.

9. Vastustaja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja jääb varasemate

seisukohtade juurde. Undla pais on inimtekkeline ja halduskohus on selle olemust ning veeloa

nõutavust piisavalt analüüsinud. Dr K. Hurtsoni hinnang on esitatud põhjendamatult alles

apellatsioonimenetluses ja ka see ei väära seisukohta, et pais on inimtekkeline.

10. Transpordiamet leidis vastuses, et halduskohtu otsus on õiguspärane ja põhjendatud.

Vaidlusalusesse KeA haldusakti Transpordiamet ei puutu ja küsimuses, kas pais on

inimtekkeline või looduslik, puudub tal vajalik pädevus. Igal juhul tuleb Transpordiametil

liiklusohutuse tagamiseks Undla sild rekonstrueerida, mille käigus on vajalik paisutuse ajutine

katkestamine või veetaseme alandamine. Rekonstrueerimistööde järgne tegevus paisutuse

5(10)

3-23-834

osas sõltub sellest, kas omanikule jääb õigus paisutuse säilimiseks. Transpordiameti

ehitusloaga seotud vastuväited lahendatakse haldusasjas nr 3-23-1676.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus ei korda halduskohtu otsuse

põhjendusi (HKMS § 201 lg 4), kuid täiendab neid vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele.

12. Käesoleva vaidluse keskne küsimus on, kas pais, mida vastustaja kohustas kaebajat

ettekirjutusega likvideerima, on inimtekkeline pais, st VeeS § 174 lg 1 mõttes paisutust

tekitav ehitis, või looduslik veetaset tõstev künnis. Paisutamine on VeeS § 174 lg 1 kohaselt

tegevus, millega tõstetakse vooluveekogusse ehitatud ehitisega (pais) vooluveekogu

looduslikku veetaset rohkem kui 0,3 meetrit. Õiguslikus mõttes saab seega paisuna käsitada

üksnes ehitise tunnustele vastavat asja, mis sealjuures muudab vooluveekogu looduslikku

veetaset rohkem kui 0,3 m, ning paisutusena üksnes sellist vooluveekogu veetasemete

erinevust, mis on rohkem kui 0,3 m ulatuses põhjustatud ehitisest. Sellest tulenevalt

kohalduvad ka ettekirjutuses nimetatud kaebaja poolt rikutud õigusnormid (VeeS § 187 p 7,

VeeS § 174 lg 3, LKS § 51) vaid eeldusel, et veetaseme erinevus rohkem kui 0,3 m võrra

tuleneb paisust tingitud paisutusest VeeS § 174 lg 1 mõttes. Samuti kohaldub VeeS § 175 lg-s

4 sätestatud omaniku kohustus paisu likvideerimiseks vaid VeeS § 174 lg 1 mõttes paisutuse

olemasolul.

13. Ettekirjutusest ja vastustaja seisukohtadest nähtuvalt on vastustaja pidanud Undla paisu

inimtekkeliseks järgmistest tõenditest lähtuvalt:

1)

Koondaruande „Tõkestusrajatiste inventariseerimine vooluveekogudel kalade

rändetingimuste parandamiseks“ (dtl 107 jj) kohaselt on Undla paisu näol tegemist paisuga ja

Undla Veskijärve näol paisjärvega ning Eesti looduse infosüsteemi paisude

ruumiandmekogumis on Undla pais registreeritud paisuna. Inventariseerimise andmetes on

liigveelaskmena märgitud kolmeastmeline treppveelase puidust astmetega kõrgusega 50–70

cm ja pikkusega 5–6 m.

2)

Inseneribüroo Urmas Nugin OÜ koostatud Undla kalapääsu eelprojekti seletuskirjas (Töö

nr 2018026, dtl 412 jj) on esitatud kirjeldus paisu konstruktsioonist. Viidatud projektis on

selgitatud (dtl 425), et paisutust põhjustab ülemises bjefis olevate kaldasammaste vahele jääv

ca 0,9 m kõrgune künnis, mis paikneb sillast ca 4,5 m ülesvoolu. Projekteerija hinnangul on

suure tõenäosusega tegemist inimtekkelise künnisega, mis on rajatud Nõukogude Liidu

perioodil pärast paisjärve puhastamist ja süvendamist. Künnise ehitusmaterjal on teadmata,

kuid võib oletada, et tegemist on bituumensideainest kehandiga. Samas on toodud ka

künnisele allavoolu järgneva konstruktsiooni kirjeldus (dtl 424), mille kohaselt jäävad

maakivimüüridega kanalisse puitlaudadest plaadid ja nende alla paigaldatud maakivid.

Nimetatud konstruktsioon on kunagi täitnud paisu rolli ja vesi on voolanud plaatide peal, kuid

rajatis on oma otstarbe minetanud ja vesi voolab plaatide all maakivide vahel.

3)

Stricto Project OÜ töös nr S2103 „Riigitee nr 17152 Vohnja - Kadrina km 8,710 Undla

silla rekonstrueerimise põhiprojekt“ ristlõikes on välja toodud puitpõranda ette ja alla ulatuv

paisutusvall absoluutkõrgusega 76,60 m.

4)

Kaebaja on kinnitanud, et ladus vallile 2021. a-l kivid ja killustikuga täidetud

plastikkotid, mis moodustavad täiendava tõkkevalli. Selle paisutuse kõrgus on vastustaja poolt

fikseeritud 04.10.2022 mõõdistamisega.

14. Kaebaja seisukoht on, et endised vesiveski ja viinavabriku hooned on ehitatud veskijärve

looduslikule väljavoolule, üle selle on ehitatud sild mõisasiseseks liikluseks ja liigveelase on

rajatud looduslikule künnisele, et kaitsta järve kaldaid liigvee eest. 2014. a-l tõkestusrajatiste

6(10)

3-23-834

inventariseerimisel tehti viga, lugedes loodusliku valli tee muldkehaks. Tõendina tugineb

kaebaja apellatsioonkaebusele lisatud geoloogiadoktor K. Urtsoni 31.03.2022 arvamusele (dtl

557). Dr Urtsoni arvamus põhineb 2015. a-l UÜ Rei Geotehnika geotehnilise uuringu (töö nr

3693/4-15) käigus paisu väljavoolu vasakkaldal tehtud puurimistel saadud andmetel, mille

kohaselt on pinnase absoluutkõrguseni 77,7 m tegu loodusliku moreeniga, paisu

ülevoolulävend absoluutkõrgusel

ca

76,3 m jääb loodusliku pinnakatte kihtide

kõrgusvahemikku ja seetõttu määravad paisjärve veetaseme looduslike setete kihid ning pais

tuleks hinnata looduslikuks. Sellest nähtub kaebaja hinnangul, et tegu on loodusliku

paisuvalliga, kuhu (mille sisse) on rajatud veelase kalda püsivuse tagamiseks ja suurvee

ohutuks läbilaskmiseks. Kivid ja kividega täidetud kotid paigaldas kaebaja 2021. a-l enda

sõnul loodusliku veetaseme säilitamiseks ja mõisapargi kaitsenõuete järgimiseks pärast seda,

kui vandalismiakti tagajärjel hakkas vesi kahjustama kaldakindlustusi ja veetaseme langusest

tekkisid aluspinnase vajumised ning praod hoonetes.

15. Halduskohus lähtus otsuses vastustaja ettekirjutuses esitatud põhjendustest, et tõendite

kohaselt koosneb Undla pais teraskanduritest, puitlaudisest ja nõukogude perioodil rajatud

paisutusvallist ning kaebaja poolt 2021. a-l paigaldatud täiendavast tõkkevallist. Halduskohus

leidis, et ettekirjutusest ja vaideotsusest nähtuvad piisavad ja arusaadavad põhjendused selle

kohta, et pais on inimtekkeline ja sellel paisutamiseks on vajalik veeluba, ning et kaebaja ei

ole neid asjaolusid ümber lükanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et halduskohtu

toimikus ei leidunud tõendeid, mis oleks vastustaja tõendatud seisukoha ümber lükanud.

16. Kaebaja on dr Urtsoni arvamuse esitanud kohtule esmakordselt apellatsioonimenetluses.

Ehkki tõend on ajaliselt varasem (allkirjastatud 31.03.2022) ja kaebajal ei olnud objektiivset

takistust selle esitamiseks juba halduskohtus, võtab ringkonnakohus tõendi siiski asja

materjalide juurde. Kohus loeb HKMS § 198 lg 3 mõttes mõjuvaks kaebaja põhjenduse, et

tõend jäi esitamata õiguslike teadmiste puudumise tõttu, kuna kaebaja eeldas, et haldusasjas

nr 3-22-1050 esitatud tõendit arvestatakse ka käesolevas asjas. Kaebaja esitatud tõend ei ole

iseenesest asjasse puutumatu, kuna iseloomustab kaebaja väiteid paisu loodusliku päritolu

kohta. Samuti ei ole tõend vastustajale üllatuslik, kuna Undla paisu likvideerimiseks tehtud

eelneva ettekirjutusega seotud vaidemenetluses on vastustaja viidatud arvamusega tutvunud ja

sellele ka hinnangu andnud. Kohus võtab haldusasja nr 3-22-1050 toimikust käesoleva asja

materjalide juurde seda tõendava Keskkonnaameti 07.04.2022 vaideotsuse nr 1-7/22/50-4.

17. Ehkki uurimispõhimõttest tulenevalt oleks vastustaja pidanud talle teadaoleva dr Urtsoni

arvamusega käesolevas asjas vaidluse all oleva ettekirjutuse tegemisel arvestama ja sellele

ettekirjutuses arusaadavalt viitama, ei too see menetlusviga kohtu hinnangul siiski kaasa

ettekirjutuse õigusvastasust. Vastustaja on ettekirjutuse lk-l 2 (dtl 13) viidanud oma varasema,

16.02.2022 ettekirjutuse menetlusele ning vaideotsuse p-s 4.4 (dtl 24) varasema menetluse

tõendite kasutamisele ka käesolevas menetluses.

18. Tõendeid võrreldes ei tekita dr Urtsoni arvamus paisu inimtekkelisuses ka sisuliselt sellist

kahtlust, mis oleks saanud mõjutada asja otsustamist. Dr Urtsoni arvamus toetab kaebaja

väiteid vaid kaudselt ega lükka kohtu hinnangul ümber vastustaja põhjendusi. Tõendis

viidatud puuraugud rajati veekogu kaldasse ja saavad otseselt tõendada seda, milline on

pinnas kaldal. Dr Urtsoni järeldus, et sama kõrge on olnud looduslik pinnase tase ka paisu

asukohas ja paisutus seetõttu looduslik, on hüpoteetiline. Iseenesest võib pidada üldtuntuks

tõsiasja, et jõesäng ongi reeglina ümbritsevast pinnasest madalam, kuna voolav vesi uhub

pinnasesse voolusängi kohas, kus pinnas on selleks soodsam. Samuti ei ole tõendis viidatud

UÜ Rei Geotehnika puuraukude uuringu tulemusi ka vastustaja seisukoha aluseks olnud

tõendites arvestamata jäetud. Vastustaja seisukoha aluseks olev Inseneribüroo Urmas Nugin

OÜ eelprojekt juhindub peatükis 6.2 Ehitusgeoloogilised tingimused sama uuringu

lähteandmetest moreenikihtide ja neid katvate pinnasekihtide kohta (dtl 425).

7(10)

3-23-834

19. Tuleb möönda, et vastustaja seisukoha aluseks olevad tõendid ei näita tõsikindlalt

paisutust põhjustava künnise täpset materjali ega päritolu. Samas ei olegi paisu ehitusprojekti

ja ehitusdokumentatsiooni puudumisel objektiivselt võimalik absoluutse kindlusega tuvastada,

kuidas on pais ehitatud ja kas selle rajamisel võidi vähemalt osaliselt ära kasutada ka

potentsiaalselt olemas olnud looduslikku künnist või asendada looduslikku künnist ehitisega.

Kuivõrd paisutust põhjustav künnis asub selgelt inimtekkeliste kaldasammaste vahel, on siiski

eluliselt usutav, et künnis on rajatud ehitisena ja seega kujutab endast paisu VeeS § 174 lg 1

mõttes. Seda ei lükka ümber üksnes hüpotees, et loodusliku pinnasekihi kõrgus kaldal võib

osundada sarnasele pinnase kõrgusele ka voolusängis.

20. Seda kinnitab ka Maa-ameti 21.04.2022 e-kiri vastustajale (keskkonnaotsuste

infosüsteemi KOTKAS dokumendi nr DM-119685-3), milles Maa-ameti esindaja asus

kaardimaterjalile ja veekogu profiiliandmetele tuginedes seisukohale, et paisutus on tekkinud

ilmselt seoses teisel pool teed olnud veskiga. Antud kirjavahetus vastustaja ja Maa-ameti

vahel toimus kaebaja poolt 29.03.2022 esitatud vee erikasutusloa esmataotluse menetluses nr

M-119685, mille tulemusena jäeti 02.06.2022 otsusega nr DM-119685-6 kaebaja taotlus läbi

vaatamata, kuna kaebaja ei kõrvaldanud taotluses esinenud puudusi. Ehkki ka antud tõendile

ei ole viidatud vaidlusaluses ettekirjutuses, on tõend kogutud sama paisu seadustamiseks

eelnevalt esitatud keskkonnaloa menetluses ja sellele on viidatud keskkonnaloa taotluse läbi

vaatamata jätmisel. Kohus võtab viidatud e-kirja ja selguse huvides ka vastustaja 02.06.2022

otsuse Keskkonnaameti keskkonnalubade dokumentide registrist kohtuasja materjalide juurde.

Paisutamiseks vajaliku loa puudumine on üks ettekirjutuse faktiline alus ja on paisutuse

likvideerimise kohustust sätestava VeeS § 175 lg 4 koosseisu imperatiivne element.

21. Ringkonnakohus nõustub ka täiendavate tõendite valguses halduskohtu järeldusega, et

vastustaja on õigesti tuvastanud, et puudub mõistlik kahtlus selles, et Undla pais on

inimtekkeline ja see tõstab Loobu jõe veetaset ka osalisest lagunemisest hoolimata vähemalt

1,29 m. Kuivõrd selliseks tegevuseks on VeeS § 187 p 7 kohaselt nõutav veeluba, kaebaja

veeloa taotlus on jäetud läbi vaatamata ja uut taotlust ei ole esitatud, teisele isikule varem

väljastatud veeluba on kehtetuks tunnistatud ja veeloa puudumisel on paisu omanikul või

valdajal VeeS § 175 lg 4 kohaselt kohustus paisutus likvideerida, on ettekirjutus õiguspärane.

22. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kohus, et ettekirjutuse õigusvastasust ei tingi

kaebaja väited seoses Undla mõisa pargi kaitsekohustuse ja veevõtukohaga. Vastustaja

vaideotsuse põhjendused on selles osas asjakohased ja ammendavad. Vabariigi Valitsuse

03.03.2006 määruse nr 64 „Kaitsealuste parkide, arboreetumite ja puistute kaitse-eeskiri“ § 2

kohaselt on pargi valitseja vastustaja, mis tähendab, et vastustaja ettekirjutuse täitmisel

toimub määruse § 7 p 7 ja Undla mõisa pargi kaitsekohustuse teatise (dtl 44–45) mõttes

veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine pargi valitseja nõusolekul. Asjakohane on ka

vastustaja selgitus, et Päästeamet ei esitanud mis tahes vastuväiteid ettekirjutusele. Seega on

alusetu kaebaja väide, nagu kohustaks ettekirjutus teda seadust rikkuma.

23. Vaidlusaluse ettekirjutuse õigusvastasus ei tulene ka kaebaja väidetest selle kohta, nagu

oleks Loobu jõgi valesti kantud LKS § 51 lg 2 alusel kehtestatud keskkonnaministri

03.07.2004 määruse nr 73 § 2 p 41 alusel lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja

elupaikade nimistusse (nn lõhejõgede nimistusse), kuna Joaveski juga on kaladele looduslik

rändetõke. Esiteks ei ole vaidlust, et Loobu jõe lõik Pundiveski paisust suudmeni on ministri

määrusega kehtivalt lõhejõgede nimistusse kantud ja vastustajal oli kohustus sellest lähtuda.

Teiseks eeldab paisutamine kõrgusega vähemalt 1 m VeeS § 187 p 7 ja § 188 lg 1 p 3

kohaselt veeluba sõltumata sellest, kas vastav veekogu lõik on lõhejõgede nimistusse kantud

ja seega kohaldub VeeS § 175 lg-s 4 sätestatud paisu omaniku või valdaja kohustus veeloa

puudumisel paisutuse likvideerimiseks nimistusse kandmisest olenemata. Kolmandaks on

paisu omanik või valdaja VeeS § 174 lg 5 p 2 kohaselt kohustatud tagama Keskkonnaameti

8(10)

3-23-834

nõudmisel kalade läbipääsu ka lõhejõgede nimistusse mittekuuluvatel veekogudel, kusjuures

vastustaja on ettekirjutuse alusena välja toonud nii kalapääsu rajamata jätmise, mis oli paisul

eelnevalt kehtinud veeloa kehtetuks tunnistamise aluseks, kui kaalutluse, et paisu

likvideerimine on vajalik selleks, et paisust ülesvoolu elutsev jõeforelli populatsioon ei oleks

isoleeritud.

24. Kaebaja on sisuliselt vaidlustanud ettekirjutuse ka ebaproportsionaalsuse kaalutlusel,

pidades apellatsioonkaebuse kohaselt mh PS §-ga 32 vastuolus olevaks seda, et VeeS § 175 lg

4 näeb ette omaniku kohustuse paisutuse likvideerimiseks ja seeläbi enda omandi

kahjustamiseks ilma kohase hüvitiseta. Kaebaja võrdleb talle kaasnevaid tagajärgi

sundvõõrandamisega. Iseenesest on õige, et materiaalses mõttes sundvõõrandamisena PS § 32

lg 1 tähenduses on võimalik käsitada ka selliseid omandiõiguse riiveid, millega isikut

formaalselt tema omandist ilma ei jäeta, kuid mis riivavad intensiivselt omandiõiguse tuuma.

Riigikohtu tõlgenduse kohaselt võib n-ö faktilise sundvõõrandamisega tegu olla nt siis, kui

kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku täielikult või peaaegu

täielikult ilma omandiõiguse teostamise võimalusest (Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 15.06.2021 otsus asjas nr 5-21-3, p 33). Käesoleval juhul ei anna

asjaolud alust pidada ettekirjutuse täitmise tagajärge faktilise sundvõõrandamise olukorraks.

Kaebajale jääb ka pärast paisutuse likvideerimist õigus paisjärve alust maad vabalt kasutada,

keelatud on seda kasutada vaid seadusevastaselt, sh ilma kohase keskkonnaloata veekogu

paisutamiseks.

25. Samuti kuuluvad põhimõtteliselt hüvitamisele PS § 32 lg 2 teise lause alusel seadusega

kehtestatavad omandiõiguse kitsendused. Õigus hüvitisele ei ole aga absoluutne. Riigikohus

on selgitanud, et omanik ei või kinnisasja kasutada ilma igasuguste piiranguteta, kuna see

poleks kooskõlas PS § 32 lg 2 kolmanda lausega, mille järgi omandit ei tohi kasutada üldiste

huvide vastaselt. Üldisi huve kaitsvad kitsendused tuleb kehtestada seadusega, sh seaduse

alusel (PS § 32 lg 2 teine lause), kuid kui need jäävad üldise talumiskohustuse raamidesse, ei

tule neid hüvitada (Riigikohtu halduskolleegiumi 28.02.2023 otsus asjas nr 3-12-2486, p 27).

Samuti ei välju riive kohtu hinnangul üldise talumiskohustuse raamidest ega ole kaebaja

suhtes ebaproportsionaalne. Asjas on tuvastatud, et vähemalt olulises osas on kaebaja

paisutuse ise tekitanud või taastanud ning tal ei saa olla õigustatud ootust paisutuse kui

loakohustusliku tegevuse lõpetamisega seotud kulude hüvitamiseks, kui tal seadusega nõutav

veeluba puudub. VeeS § 175 lg-s 4 sätestatud paisu omaniku paisu likvideerimise kohustus on

kehtinud alates 03.08.2009, kui see kehtestati keskkonnaministri 27.07.2009 määruse nr 39

„Nõuded veekogu paisutamise, veetaseme alandamise ja veekogu tõkestamise ning paisu

kohta“ § 8 lg-ga 1. Seega pidi kaebajale olema teada tema kohustus juhuks, kui veeloa

kehtivus lõppeb ja uut luba ei anta, ning tal oli piisavalt aega oma tegevuse õigusaktidega

kooskõlla viimiseks. Asjaoludest nähtuvalt ei võetud kaebaja veeloa taotlust menetlusse

temast endast tulenevatel põhjustel, kuna ta ei kõrvaldanud taotluses esinenud puudusi, ning

ta ei ole esitanud uut taotlust. Lõpuks ei saa kaebaja kohustust paisu likvideerimiseks pidada

ülemääraseks arvestades ka faktilist olukorda, kus seoses riigiteel asuva silla

rekonstrueerimisega on vähemalt oluline osa endisest paisutusest tänaseks faktiliselt juba

kõrvaldatud (Transpordiameti esindaja selgitus 12.03.2025 kohtuistungil, istungi salvestuse

ajamarker 00:20:17). Vastustaja on ettekirjutuses asjakohaselt kaalunud kaebaja huve ja

leidnud, et puuduvad kaalukad põhjused, miks peaks paisutuse kaebaja huvides säilitama.

26. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole esitanud taotlust

menetluskulude väljamõistmiseks, jäävad apellatsiooniastme menetluskulud HKMS § 108 lg

1 ja § 109 lg 1 kohaselt menetlusosaliste endi kanda.

9(10)

3-23-834

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)