2-21-10340/54 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ele Liiv (eesistuja), Heli Käpp ja Siret Siilbek

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.04.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-10340

Tsiviilasi

V.O hagi S.B vastu kahju hüvitamiseks ja S.B

vastuhagi V.O vastu tahteavalduse asendamise

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11.01.2024 kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V.O 12.02.2024 apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

44 004,50 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja/kostja V.O (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela

Kostja/hageja S.B (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Meelis Pirn

1(17)

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 17.03.2025

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu otsus osas, millega maakohus jättis rahuldamata V.O hagi

S.B vastu 25 720 euro ulatuses ja sellelt arvestatud viivise ning edasiulatuva viivise nõudes.

Teha selles osas uus otsus, millega rahuldada V.O hagi tervikresolutsioonis toodud

ulatuses. Muuta menetluskulude jaotust V.O hagi rahuldamise osas ja jätta maa- ja

ringkonnakohtu menetluskulud selles osas 35% ulatuses V.O ning 65% ulatuses S.B

kanda.

2. Rahuldada V.O taotlus kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks. Määrata, et

V.O-l on kohustus anda resolutsiooni p-s 8 nimetatud tahteavaldus, kui S.B on tasunud

V.O-le otsuse resolutsiooni p-des 5 ja 6 väljamõistetud summad või V.O on sattunud nende

summade vastuvõtmisega vastuvõtuviivitusse.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. V.O apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Kohtuotsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:

5. Rahuldada V.O hagi osaliselt.

6. Välja mõista S.B-lt V.O kasuks 25 720 eurot.

7. Välja mõista S.B-lt V.O kasuks viivis põhinõudelt 25 720 eurot ajavahemiku 01.07.2021–

04.04.2025 eest 9911,17 eurot ja alates 05.04.2025 kuni põhinõude täitmiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras.

8. Rahuldada S.B hagi V.O vastu.

9. Kohustada V.O (isikukood XXX) andma tahteavaldus kinnistu korteriomand asukohaga

XXX, mille reaalosaks on eluruum nr 19 (registriosa nr XXXXXXXX) kohta

kinnistusraamatusse omanikuna kantud Q (isikukood XXXXXXXXXXX) kustutamiseks ja

uute kannete tegemiseks, mille kohaselt on kinnistu ainuomanikuks S.B (isikukood XXX)

ning samuti omandiõiguse üleandmiseks S.B-le (isikukood XXX). Käesolev kohtuotsus

asendab V.O tahteavaldust.

10. Määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord selliselt, et V.O-l on kohustus anda

resolutsiooni p-s 8 nimetatud tahteavaldus, kui S.B on tasunud V.O-le otsuse resolutsiooni

p-des 5 ja 6 väljamõistetud summad või V.O on sattunud nende summade vastuvõtmisega

vastuvõtuviivitusse.

11. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta V.O hagis 35% ulatuses V.O kanda ja

65% ulatuses S.B kanda ning S.B hagis V.O kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu

taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

2(17)

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

V.O hagi S.B vastu

1. V.O (hageja, V.O) esitas 30.06.2021 Harju Maakohtusse hagi S.B (kostja, S.B) vastu, milles

palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhinõudena kahju hüvitise 39 400 eurot ja viivise

põhinõudelt alates 01.07.2021 kuni põhinõude rahuldamiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s

1 sätestatud määras.

Hageja tugines peamiselt järgmistele asjaoludele:

- 21.02.2018 suri Q (Q), kelle pärijateks on ½ suuruses mõttelises osas C ja ½ suuruses

mõttelises osas hageja;

- pärandi vastuvõtmisel tehti pärandvara inventuur;

- kostja võttis Q hooldajana pärandaja pangakaarti ja koodikaarti kasutades ajavahemikul 06.02.-

23.02.2018 viimase arveldusarvelt välja ning tegi kontolt ülekandeid endale ja kolmandatele

isikutele (R. Wle, N. Tle ja C-le) kokku 98 800 euro ulatuses, sellest 8600 eurot enne ja 70 200

eurot pärast pärandaja surma.

Kostja tegi 23.02.2018 20 000 euro suuruse ülekande teisele pärijale C-le, kes andis pool sellest

hagejale, mille hüvitamist hageja hagis ei nõua.

Kostjal puudus nõusolek hagejale kuuluva pärandvara käsutamiseks. Kostja on tekitanud

hagejale õigusvastaselt kahju, rikkudes hageja omandit ning käitudes tahtlikult heade kommete

vastaselt.

S.B vastuväited V.O hagile

2. S.B vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja tugines peamiselt järgmistele asjaoludele:

-2017. a märtsis sõlmisid kostja ja Q pärimislepingu, mille kohaselt määras Q kostjale annakuna

korteriomandi;

- lepingu tingimuste kohaselt pidi kostja mh korraldama Q matused;

- Q andis maikuus 2017 notariaalse volituse enda esindamiseks Swedbankis, mille alusel oli

kostjal õigus käsutada Q pangakontot, teha ülekandeid ning sularaha sisse- ja väljamakseid;

- Q andis enne surma kostjale korralduse jagada oma vara erinevatele inimestele, eesmärgiga

jätta hageja pärandaja varast ilma;

- pärandaja korraldusel võttis kostja pangaautomaadist välja sularaha ja kandis Q arvelduskontolt

enda arvelduskontole üle 20 000 eurot;

- sularaha andis kostja pärandajale, kes soovis seda jagada inimeste vahel, kes temast hoolivad ja

teda vaatamas käivad;

- Q jagas sularahaautomaatidest välja võetud 35 000 eurot sularaha ise ümbrikutesse ja käskis

kostjal need edasi anda N. Tle ja R. Wle;

- C-le käskis pärandaja teha ülekande 20 000 eurot, millest C kandis poole hagejale;

- järele jäänud sularaha jagas kostja laiali vastavalt Q juhistele;

3(17)

- Q surmapäeval võttis kostja pangakontolt 2800 eurot ja 23.02.2018 veel 2400 eurot, mis oli Q

poolt ettenähtud matusekuludeks.

Kostja ei tekitanud hagejale kahju, kuna tegemist ei olnud Q pärandvaraga – Q oli selle juba oma

eluajal ära kinkinud.

S.B hagi V.O vastu

3. S.B esitas 05.10.2021 V.O vastu hagi (täpsustatud 27.05.2022), milles palub kohustada

kostjat andma tahteavalduse korteriomandi asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXXXX)

kohta kinnistusraamatusse omanikuna kantud Q kustutamiseks ja uute kannete tegemiseks, mille

kohaselt on kinnistu ainuomanikuks kostja; samuti omandi üleandmiseks kostjale ning märkida,

et kohtuotsus asendab kostja tahteavaldust.

Kostja tugines hagis peamiselt järgmistele asjaoludele:

- S. B ja Q sõlmisid 16.03.2017 pärimislepingu, mille alusel jäi korter registrinumbriga

XXXXXXXX kostjale annakuna;

- Q suri 21.02.2018 ning kostja esitas 22.03.2018 notarile pärimismenetluse algatamise avalduse

ja avaldas soovi annaku vastu võtmiseks;

- Q pärijad on S.B, V.O ja Y;

- kostja kutsus korduvalt Q pärijaid notari juurde allkirjastama vajalikke nõusolekuid kostjale

annaku üle andmiseks, kuid V.O kohale ei ilmunud;

- C allkirjastas volikirja, millega andis enda nimel vastava tahteavalduse andmise õiguse üle

hagejale.

Annakut ei ole õnnestunud siiani üle võtta ning kostja on sunnitud pöörduma kohtu poole

hagejalt tahteavalduste saamiseks.

V.O vastuväited S.B hagile

4. V.O vaidles S.B hagile vastu ja palus selle rahuldamata jätta.

Kuna S.B on tekitanud V.O-le õigusvastaselt kahju, on viimasel õigus keelduda oma

tahteavalduse andmise kohustuse täitmisest kuni kahju hüvitamiseni S.B poolt.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Maakohus rahuldas V.O hagi osaliselt ning mõistis S.B-lt hageja kasuks välja 1820 eurot ja

viivise põhinõudelt 1820 eurot alates 01.07.2021 kuni nõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1

sätestatud määras. Maakohus rahuldas S. B hagi ning kohustas V.O-d andma tahteavalduse

korteriomandi asukohaga XXX, mille reaalosaks on eluruum nr 19 (registriosa nr

XXXXXXXX), kohta kinnistusraamatusse omanikuna kantud Q kustutamiseks ja uute kannete

tegemiseks, mille kohaselt on kinnistu ainuomanikuks kostja ning samuti omandiõiguse

üleandmiseks kostjale. Maakohus märkis, et kohtuotsus asendab hageja tahteavaldust.

Maakohus jättis V.O hagi menetluskulud 96 % ulatuses V.O ja 4 % ulatuses S. B kanda ning S.

B hagi menetluskulud V.O kanda.

5.1. Maakohus tuvastas järgmised asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud:

- kostja oli Q hooldaja;

4(17)

- Q ja S. B sõlmisid 16.03.2017 pärimislepingu, millega Q määras annakuna talle kuuluva

korteriomandi asukohaga XXX koos korteri sisustusega ja kuldehetega S.B-le;

- Q suri 21.02.2018;

- pärimistunnistuse kohaselt on Q pärijateks ½ mõttelises osas C ja ½ mõttelises osas V.O;

- pärandvara suhtes viidi läbi inventuur, mille kohaselt oli seisuga 11.04.2018 Q arvelduskonto

seis negatiivne;

- 11.05.2017 antud tähtajatu volitusega volitas Q kostjat esindama teda Swedbank AS-is, mh

tegema ülekandeid, sularaha sisse- ja väljamakseid;

- Q surmapäeval võttis S. B tema arvelduskontolt 2800 eurot ja 23.02.2018 veel 2400 eurot;

- Q matusekulud olid 1560 eurot.

5.2. Maakohus kontrollis hageja nõuet VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel ning analüüsis, kas kostja on

rikkunud hageja omandiõigust ning pannud sellega toime õigusvastase teo.

5.2.1. Eeldades hageja väidete õigsust, on hagejal võimalik esitada alusetu rikastumise nõuded

kolmandate isikute vastu (vt RKTKo 03.04.2019, 2-16-3785, p 24).

5.2.2. AÕS § 68 lg-te 1 ja 3 ning PärS § 1 lg 1 ja § 3 lg 1 alusel saab hageja varaks ja omandiks

pidada üksnes seda MK-le kuulunud vara, mis oli olemas Q surma hetkel. Enne pärandaja surma

ei kuulunud pärandaja vara hagejale ja seetõttu ei saanud vara käsutamine enne pärandaja surma,

isegi kui see toimus pärandaja loata või tahtevastaselt, põhjustada hageja omandile kahju ega

rikkuda hageja õiguseid, vaid üksnes pärandaja omandile ja õigustele. Maakohus viitas TsÜS § 6

lg-tele 1ja 2 ja PärS § 130 lg-le 1.

S. B ei ole rikkunud Q õiguseid. Pärand läks V.O -le üle Q surmapäeval, s.o 21.02.2018. S.B-l ei

olnud V.O nõusolekut pärandvara käsutamiseks, kuid S. B -l oli õigus enne pärandi avanemist Q

pangakontodel olevat raha käsutada viimase poolt 11.05.2017 välja antud volikirja alusel.

5.2.3. S. B tugines asjaolule, et sularaha 70 200 eurot läks kinkelepingu alusel üle kolmandatele

isikutele, ei olnud seetõttu pärandvara osaks ning S. B täitis enne Q surma raha välja võttes ja

seda jagades Q poolt antud käsundit. V.O ei ole välja toonud ega tõendanud vastupidist.

Raviarsti ütluste kohaselt viibis Q Lääne-Tallinna Keskhaiglas 08.–16.02.2018. Haiglasse

saabudes oli ta väga raskes seisus, tal olid tõsised hingamisraskused, kuid haiglas olles tema

seisund paranes. Haiglas oleku ajal oli Q kontaktne ning vastas esitatud küsimustele igati

adekvaatselt ja arusaadavalt ning mingeid kõrvalekaldeid tema vaimses seisundis ei täheldatud.

5.2.4. Pangakonto väljavõttest nähtuvalt oli Q pangakontol 21.02.2018 seisuga 25 200 eurot.

Pärast Q surma võis S. B kasutada hageja rahalisi vahendeid pärimislepingust tulenevalt üksnes

matusekulude jaoks.

5.2.5. Maakohus viitas PärS § 147 lg-tele 1 ja 2. Nõude ühisvarasse kuuluva eseme

tagastamiseks võib esitada ka ainult üks abikaasa, kuid selle saab välja nõuda üksnes nendele

ühiselt. Välistatud on kohtulahendi tegemine, mille järgi saaks asja nõuda üksnes ühe

ühisomaniku valdusse. Riigikohus on varasemas lahendis leidnud, et pärija võib kahjunõude

esitada üksi (RKTKo 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 17).

V.O pidi tõendama, et pärijad on pärandvara jaganud ning hagejal on õigus konkreetse

rahasumma ulatuses nõuda kohustuse täitmist endale või muutma hagiavalduse nõudeid. Pärast

pärandi avanemist S. B poolt C-le kantud 20 000 eurot on jagatud kahe pärija ehk hageja ja

kostja vahel. Seega jagasid pärijad pärandvarast 20 000 eurot kokkuleppel (PärS § 152 lg 4).

5(17)

5.2.6. Tõendatud ei ole, et kostjale oleks pärimislepinguga pandud haua hooldamise kohustus.

5200 euro suurusest pärandvarast jäi pärast matusekulude kandmist järele 3640 eurot ning

kummalgi pärijal õigus saada 1820 eurot. Nimetatud summa tuleb jagada kahe pärija vahel ning

hagejale tekitatud kahju suuruseks on 1820 eurot.

5.2.7. S. B on rikkunud V.O omandit ning tekitanud talle kahju 1820 euro ulatuses. Kostja teo ja

hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos ning õigusvastasust välistavad asjaolud kostja

suhtes puuduvad. Kostja oma õigusvastase käitumisega hagejale põhjustatud varalise kahju

tekkimises süüdi (VÕS § 1050 lg 1 ja § 104), olles käitunud vähemalt hooletult (VÕS § 104 lg

2). Kostja ei ole tõendanud, et nimetatud rikkumine oleks subjektiivselt vabandatav. Hagi kuulub

rahuldamisele 1820 euro osas.

5.2.8. VÕS § 113 lg-te 1 ja 2 alusel kuulus rahuldamisele ka hageja viivisenõue põhinõudelt

1820 eurolt alates 01.07.2021 kuni põhinõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

5.3. Maakohus leidis, et S. B hagi V.O vastu on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

5.3.1. Nõude õiguslikuks aluseks on TsÜS § 68 lg 5 ning tuvastada tuleb hageja kohustus kostja

poolt taotletud tahteavalduse andmiseks.

Maakohus viitas PärS § 67 lg-le 1, kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg-le 1, PärS § 56 lg 1

ls-tele 1 ja 2, § 58 lg-le 1, § 62 lg-le 1.

Kui annakutäitja ei ole nõus asjaõiguslepingu sõlmimisega ja kinnistusraamatusse omanikena

kantud isikud (kui pärandaja kohta on kanne muutmata, siis pärija või kaaspärijad) ei ole nõus

andma nõusolekut kinnistusraamatu kande muutmiseks, asendab nende tahteavaldusi TsÜS § 68

lg-s 5 nimetatud kohtulahend.

5.3.2. VÕS § 110 alusel kohustuse täitmisest keeldumise õiguse hindamiseks tuleb tuvastada

hageja poolt kostja vastu esitatud kahjunõude põhjendatus. Seetõttu on hageja VÕS §-le 110

tugineva vastuväite tõendamiskoormis sama, mis hageja kahjunõudele. Hagejal ei ole õigust

keelduda annaku üleandmisest.

5.4. Maakohus jättis V.O hagi menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise

ulatusele 4 % ulatuses S. B ja 96 % ulatuses V.O kanda. S. B hagi kulud jättis maakohus TsMS §

162 lg 1 alusel V.O kanda.

V.O apellatsioonkaebus

6. V.O esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus

jättis V.O hagi osaliselt rahuldamata, rahuldas S. B hagi ning jaotas menetluskulud. Teha

tühistatud osas uus otsus, millega V.O hagi rahuldada, jätta S. B hagi rahuldamata ning

menetluskulud S. B kanda.

6.1. Maakohus on vääralt kohaldanud VÕS § 1028 lg-t 1 ja leidnud, et hagejal võib olla nõue

kolmandate isikute vastu, mitte deliktiline kahju hüvitamise nõue kostja vastu. Maakohtu viide

Riigikohtu lahendile nr 2-16-3785 on asjakohatu, sest lahendis on juttu juhatuse liikme

vastutusest, kuid praegusel juhul on kostja isiklikult hagejale kahju tekitanud võõra vara

6(17)

õigusvastase käsutamisega. Riigikohtu lahendis nr 2-16-10632 oli vaidluse all praeguse

juhtumiga analoogne juhtum ning Riigikohus selgitas, et õigustatud isiku nõue pärandava

õigusliku aluseta laiali jaganud isiku vastu tuleneb VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-st 5.

Kehtiv õigus ei võimalda hagejal kolmandate isikute vastu alusetu rikastumise sätete (VÕS §

1028 lg 1) alusel nõudeid esitada. Hageja ei ole kolmandatele isikutele mingit raha üle andnud.

Maakohus leidis ekslikult, et kostja tegutses pärandvara laiali jagades Q käsundi alusel

kinkelepingut täites. Maakohus leidis, et kostja tegevus oli seaduslik, kuid soovitas hagejal

kolmandate isikute vastu alusetu rikastumise sätete alusel nõudeid esitada.

6.2. Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata PärS § 2, § 3 lg 1 ja § 4 lg 1 ning kohaldas

ebaõigesti PärS § 130 lg-t, leides, et MK-l ei olnud S. B vastu nõuet.

Kostja andis kriminaalmenetluses ütlusi, mille kohaselt oli pangakontodelt välja võetud sularaha

Q surma hetkel olemas ning asus tema kodus. Tegemist oli Q varaga. Õiguslikult ei ole võimalik

täita surnud inimese käsundit.

Kohus ei ole hinnanud sisuliselt 11.05.2017 volikirja. Volikirja eesmärgiks oli see, et kostja

teeks Q käsundi alusel ja Q huvides tema pangakontol toiminguid. Volikirjast ei tulenenud

kostjale õigust ka pangakontolt välja võetud sularaha edasi käsutada.

Maakohus jättis põhjendamatult hindamata S. B endale Q eluajal 06.02.2018 ja 07.02.2018

tehtud ülekannete (kokku 20 000 eurot) õiguspärasuse. Kostja kriminaalmenetluses antud

ütlustest nähtuvalt puudus ülekannete tegemiseks õiguslik alus, mistõttu oli MKl kostja vastu

ilmselgelt nõue.

6.3. S. B ei andnud kolmandatele isikutele üle raha Q käsundit täites kinkelepingu alusel.

Maakohus pööras ebaõigesti ümber tõendamiskoormuse ja leidis, et hageja pidi tõendama seda,

et ei täitnud raha jagades Q käsundit ega kinkelepingut. Kinkelepingu olemasolu väitis kostja,

kes pidi selle olemasolu tõendama. Hagejal ei ole võimalik tõendada negatiivset asjaolu.

Kinkelepinguga on teisele isikule võimalik üle anda üksnes kinkijale kuuluvat vara. Raha, mille

kostja pärast Q surma kolmandatele isikutele üle andis, ei kuulunud mitte kostjale, vaid Q

pärijatele.

VÕS § 261 lg 1 näeb ette, et kinkeleping tuleb sõlmida kirjalikus vormis. VÕS § 261 lg 2

sätestab, et kinkelepingust tuleneva kohustuse täitmisega loetakse kinkeleping kehtivaks ka

juhul, kui vorminõuet ei ole järgitud. Isegi kui S. B täitis pärandvara laialijagamisel Q käsundit,

ei jaganud ta raha kolmandatele isikutele laiali enne Q surma, vaid peale seda.

VÕS § 632 lg 1 kohaselt eeldatakse, et käsundusleping ei lõpe käsundiandja surmaga. Küll aga

on VÕS § 259 lg-st 1 tulenevalt võimalik kinkelepingu alusel üle anda üksnes kinkivale isikule

kuuluvat vara. PärS § 3 lg-st 1 ja § 4 lg-st 1 ning AÕS §-st 38 tulenevalt ei olnud Q kodus olev

sularaha enam surma järgselt Q omandis ega ka valduses, vaid raha omandiõigus ja valdus läksid

üle tema pärijatele.

Kriminaalmenetluses tuvastati kostja tegevuses KarS § 201 lg 2 p 2 tunnused.

Kriminaalmenetlus lõpetati üksnes seetõttu, et prokuratuur leidis ekslikult, et kostja ei vastuta

7(17)

keelueksimuse (KarS § 39) tõttu. Kehtiva õiguse mittetundmine ei vabasta kostjat vastutusest

tsiviilõiguslikel alustel.

Maakohus luges üksnes S. B väidetele tuginedes tõendatuks, et Q sõlmis nii kinke- kui ka

käsunduslepingu. S. B kriminaalmenetluses antud ütlustes esinesid vastuolud. Kostja väitis

kriminaalmenetluses esmalt, et Q jagas oma eluajal pangakontolt välja võetud sularaha ise laiali,

kuigi Q viibis raskes seisundis haiglas ning kolmandad isikud teda seal ei külastanud. Hiljem

esitas kostja uue versiooni, milles tunnistas, et ta jagas sularaha hoopis ise pärast Q surma laiali.

29.07.2020 antud ütlustest järeldub, et suurem osa sularahast oli Q surma hetkel tema kodus

alles. Samuti põhjendas kostja algselt raha laialijagamist jackpoti-mänguga, mida Q viis

väidetavalt läbi 2017. aasta lõpus eakate kodus Villa Benitas, jagades raha laiali kõigi vahel, kes

teda külastasid. Seda väidet ei pidanud usutavaks isegi Riigiprokuratuur. Seega ei ole ka

käesolevas menetluses kostja paljasõnalised väited usaldusväärsed.

Raviarsti ütlused Q tervisliku seisundi kohta ei tõenda seda, et ta oleks teinud tahteavalduse

väidetava käsunduslepingu ja kinkelepingu sõlmimiseks. Haiglasse jõudes oli Q väga raskes

seisundis. Maakohus ei arvestanud hageja seisukohta, mille kohaselt ei jõua inimene väga

raskesse tervislikku seisundisse üleöö. Q hospidaliseeriti 08.02.2018. Kostja tegi tema

arveldusarvel oleva varaga toiminguid perioodil 06.02.2018-23.02.2018, seega ajal, mil Q oli

väga raskes seisundis või juba surnud. Ei ole usutav, et sellises seisundis inimene on võimeline

või adekvaatne sõlmima mitmeid võlaõiguslikke lepinguid oma vara korraldamiseks. Kui Q

sooviks oli hagejat pärandvarast ilma jätta, saanuks ta teha pärandi kohta korraldusi

testamendiga.

6.4. Maakohus määras ebaõigesti pärandvara koosseisu.

Kuigi kostjal puudus õigus pärandvara sellisel viisil käsutada, kandis ta 20 000 eurot Q

pangakontolt Cle, millest poole andis viimane hagejale. Seega puudub vaidlus, et 20 000 euro

ulatuses on pärandvara pärijate vahel jagatud. Maakohus leidis ekslikult, et ülejäänud pärandvara

suuruseks oli üksnes 5200 eurot, mille kostja Q surmapäeval ning 23.02.2018 välja võttis, väites,

et tegemist oli matusekuludega. Maakohus ei arvestanud, et ka pärandaja kodus asunud sularaha

58 800 eurot kuulus pärandvara hulka.

S.B on kriminaalmenetluses tunnistanud, et tema tegutsemise eesmärgiks pärandvara

vähendamisel oli see, et hagejale jääks võimalikult vähe pärandvara. Kostja ei ole tõendanud, et

ta kandis Q matusekulusid just pärandvara arvelt. Kostja esitas kohtule tõendina üksnes kaks

arvet. Kostja ei ole tõendanud, et ta viidatud arved tasus või milliste vahendite arvelt ta seda tegi.

6.5. Hageja võib kahju hüvitamise hagi esitada kohtule üksinda ning ta ei pea seda tegema koos

kaaspärijaga. Ühtlasi ei eelda hagi esitamine pärandvara eelnevat jagamist. Pärandvara ühisusele

ja kaaspärijate vahelistele suhetele kohaldatakse kaasomandi sätteid ning AÕS § 71 lg 4 kohaselt

on kaasomanikul ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused. Lisaks kuna

pärijad on pärinud vara kumbki ½ suuruses, on hageja oma nõude esitamisel lähtunud

arusaamast, et temale tekkinud kahju suuruseks on ½ kogu kahjust. Hagejal puudub alus esitada

hagi ka C pärandiosa puudutavas osas. Samas on C hagejale 10 000 euro kandmisega

pärandvara faktiliselt jagatud.

6.6. Maakohus rahuldas alusetult vastuhagi. Maakohus ise tunnistas, et kostja võlgneb hagejale

vähemalt 1820 eurot, kuid samas jättis VÕS § 110 lg 1 kohaldamata. Lisaks puuduvad maakohtu

otsuses VÕS § 110 lg 1 kohaldamata jätmise osas mistahes põhjendused.

8(17)

Vastus apellatsioonkaebusele

7. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu

tühistada osas, millega maakohus jättis S.B-lt V.O kasuks välja mõistmata põhivõla 25 720 eurot

ja sellelt arvestatud viivise. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi eelviidatud

ulatuses ja mõistab välja viivise S.B -ilt V.O kasuks ringkonnakohtu otsuse tegemise kuupäevaga

9911,17 eurot, samuti edasiulatuva viivise põhivõlalt. Sellega seoses muudab ringkonnakohus ka

menetluskulude jaotust. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus rahuldab

V.O taotluse kohtuotsuse täitmise viisi osas.

8.1. Maakohus tuvastas siinse otsuse p-s 5.1 märgitud asjaolud, mille üle ei vaidle pooled ka

apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab seetõttu aluseks asja lahendamisel.

8.2. Vaidluse lahendamiseks analüüsib ringkonnakohus, kas V.O saab kaaspärijate korral esitada

hagi endale kui pärijale tekitatud kahju hüvitamiseks (I), kas S. B ja Q vahel oli

käsunduslepingust tulenev suhe ja kas Q sõlmis kinkelepingud S. B-ga ja kolmandate isikutega

(II), kas ja mis ulatuses vastutab S. B V.O-le tekkinud kahju eest (III), kas V.O saab keelduda

nõusoleku andmisest annaku täitmiseks (IV) ja lõpuks teeb menetluslikud otsused (V).

I

9. Maakohus leidis põhjendamatult, et nõude saaks esitada alusetu rikastumise õigussuhte alusel

(VÕS § 1028 lg 1).

9.1. Maakohtu viidatud Riigikohtu lahend nr 2-16-3785 on tehtud äriühingu ja juhatuse liikme

vahelises vaidluses kahju hüvitamiseks, mitte pärijate vahelises vaidluses. Riigikohus on

lahendis nr 2-16-10632 selgitanud, et õigustatud isiku nõue pärandava õigusliku aluseta laiali

jaganud isiku vastu tuleneb VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-st 5.

9.2. Põhjendatud on V.O seisukoht, et ta saab nõuda talle tekitatud kahju endale ka siis, kui teine

kaaspärija hagi ei esita või pärijad ei ole pärandvara jaganud. Maakohus on õigesti viidanud

sellekohasele kohtupraktikale (RKTKo 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 17), kuid lähtunud ekslikust

arusaamast, et pärija ei saa taotleda enne pärandvara jagamist endale tekitatud kahju hüvitamist.

Riigikohus on eelnimetatud lahendis selgitanud, et hagejal kui kannatanu vara 1/2 mõttelise osa

pärijal oli õigus nõuda kahju hüvitamist täies ulatuses, sest kaasomanikud on kolmandate isikute

suhtes AÕS § 71 lg-st 4 tulenevalt solidaarvõlausaldajad VÕS § 73 mõttes. Asjaolu, et pärija

nõuab üksnes poole kahju hüvitamist, ei välista tema õigust hagi esitamiseks.

9.3. Maakohus leidis õigesti, et AÕS § 68 lg-te 1 ja 3 ning PärS § 1 lg 1 ja § 3 lg 1 alusel saab

V.O varaks ja omandiks pidada üksnes seda MK-le kuulunud vara, mis oli olemas Q surma

hetkel. Samas ei ole välistatud, et kostja tekitas MK-le kahju tema raha käsutamisega juba enne

tema surma. V.O-l kui pärandaja üldõigusjärglasel on õigus nõuda ka pärandajale tekitatud kahju

hüvitamist, sest tegemist on päritava ja isikuga mitteseotud võlaõigusliku nõudega, mis läheb

seaduse alusel üle pärijale (PärS § 130 lg 1).

II

9(17)

10. Asja lahendamisel tuleb eristada käsunduslepingust tulenevat suhet ja kinkelepingust

tulenevat suhet. Käsundussuhe sai tekkida Q kui käsundiandja S. B kui käsundisaaja vahel,

kinkeleping sai tekkida aga Q ja kingisaajate vahel.

11. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha käsunduslepingu osas. Asja lahendamiseks tuleb

vastata küsimusele, kas ja milliste toimingute tegemiseks käsundusleping sõlmiti ning kas ja

millega see lõppes.

S.B menetluses esitatud väidetest saab järeldada, et Q andis talle korraldusi nii haudade

hooldamiseks kui ka tema kontol oleva raha ülekandmiseks ja selle sularahana väljavõtmiseks.

Selliste tegevuste sooritamiseks sõlmitud kokkuleppeid võib õiguslikus mõttes vaadelda

käsundina, mistõttu kohalduvad sellele käsunduslepingu sätted.

11.1. Et tuvastada käsunduslepingu sõlmimisega seonduvad asjaolud, tuleb hinnata kriminaalasja

raames kahtlustatavana ülekuulamisel antud S. B ütlusi. Esmalt vastab ringkonnakohus V.O

apellatsioonkaebuse väitele S. B ütluste vastuolulisuse ja seetõttu ebausaldusväärsuse kohta.

Ringkonnakohus möönab, et S. B ütlused 12.10.2018 ja 29.07.2020 kahtlustavana ülekuulamise

protokollides erinevad teatud aspektides. Esmalt selles osas, kes raha ümbrikutesse jagas ja kui

suur oli vaatamas käimise tasu (nn jackpoti mängu võit). Esimest väidet on S. B hilisemates

ütlustes täpsustanud ja teise väite osas on ta esimesel ülekuulamisel enda sõnul eksinud. Siiski ei

ole kolleegiumi hinnangul võimalik väita, et S. B ütlused on ilmselt ebausaldusväärsed. Ütlused

on põhiosas samad, detailsed ja eluliselt usutavad. Arvestades, et 29.07.2020 ütlustes on S. B

neid täpsustanud, võtab ringkonnakohus täpsustatud asjaolude osas arvesse 29.07.2020 ütlused.

Samuti puudub ringkonnakohtul alus ümber hinnata apellatsioonkaebuse väidete põhjal

maakohtu raviarsti ütluste alusel tuvastatut, et Q oli haiglas oleku ajal kontaktne, vastas

küsimustele adekvaatselt ja arusaadavalt ning tema vaimses seisundis ei olnud kõrvalekaldeid.

Üksnes asjaolust, et Q oli füüsiliselt raskelt haige, ei saa teha järeldusi tema vaimse tervise

kohta.

11.2. 12.10.2018 kahtlustavana ülekuulamise protokolli kohaselt (II kd, tl 45–47) on S. B andnud

ütlusi, mille kohaselt läks Q 01.12.2017 Villa Benitasse, kuna S.B-l oli põlveoperatsioon ja S. B

ei olnud teda seetõttu teatud aja võimeline hooldama. Villa Benitas MK-d vaatamas käies

avaldas viimane talle, et mõtles välja mängu (nn jackpot). Mäng seisnes selles, et Q annab

igaühele, kes teda vaatama tuleb 10 000 eurot. Vaatamas käis teda ainult S. B koos oma

elukaaslase N. Tga, mille üle Q oli väga kurb. Tagasi kodus olles otsustas Q oma raha ära jagada

inimeste vahel, kes temast hoolivad ja käskis S.B-il kogu oma arvelduskontol olev raha välja

võtta. Raha, mille S. B sularahaautomaatidest välja võttis, andis ta Q kätte. Seda raha jagas Q

S.B-ile 20 000 eurot, S.B-i elukaaslasele Enn [Otile] 20 000 eurot, [elukaaslase tütrele] Triin

[Otile] 15 000 eurot ja Kalev [V.O-le] 10 000 eurot. Lisaks andis Q S.B-ile ja N. Tle lubatud

jackpoti ja maksis S.B-ile esialgselt tema poolt tasutud Villa Benita arve eest 1500 eurot. Peale Q

surma võttis S. B kogu allesjäänud raha Q arvelduskontol ära, kuna Q oli soovinud, et tema

pangakonto oleks tühi ja pärijatele ei jääks midagi. 20 000 eurot andis S. B üle peale Q surma C-

le, kuna Q oli niimoodi soovinud. Matuse jaoks oli Q arvestanud 5000 eurot, aga tegelikult kulus

1600 eurot. Järgi jäänud 3400 euro hulka oli arvetatud ka haua hooldus ja kivid. 3400 eurot jagas

S. B C-ga pooleks.

11.3. 29.07.2020 kahtlustatavana ülekuulamise protokolli kohaselt (II kd, tl 48–50) on S. B

andnud täiendavaid ütlusi. Need ütlused kattuvad suurelt osalt varem antud ütlustega, kuid neis

on ka täpsustusi. Ütluste kohaselt sattus Q peale Villa Benitast tulekut jaanuari lõpus [2018]

10(17)

haiglasse ning sealt tulles kiirustas ta terviseprobleemide tõttu raha jagamisega ja avaldas S.B-ile

sellel teemal survet. Q avaldas S.B-ile soovi, et Q kontole jääks 25 000 eurot, millest 20 000 tuli

anda Cle peale tema surma, kuid enne surma registreerimist ja 5000 eurot tuli jätta

matusekuludeks. Samuti ütles Q eelnevalt, et soovib V.O-d rahast ilma jätta, kuid C-le pärandab

ta midagi siis, kui üle jääb, pidades üle jäämise osas silmas seda, et kui peaks midagi veel

juhtuma, nt tekib vajadus veel minna hooldekodusse. Kuna S. B ei soovinud temale mõeldud 20

000 saada sularahas, lubas Q kanda tal endale vastava summa internetipanga kaudu, mida S. B

kahe maksega tegi, kirjutades selgituseks Q korraldusel „võlg“, kuna siis ei tulevat Q sõnul selle

summa pealt makse maksta. Raha, mille S. B 06.–21.02.2018 sularahaautomaatidest Q kontolt

välja võttis, andis ta Q kätte. Enne Q haiglasse minekut väljavõetud raha andis S. B kohe Q kätte

ja hiljem väljavõetud raha jagas kolme ümbrikusse vastavalt Q soovile (N.Tle 20 000, R.Wle 15

000 ja ühte ümbrikusse 10 000) ning viis MK-le õenduskliinikusse. Endale mõeldud 20 000 oli

S. B varem kätte saanud. Kui Q oli raha ümbrikutes üle vaadanud, viis S. B raha uuesti Q koju

tagasi ja pani Q tuppa öökapi sahtlisse. Nende ümbrikutega edasise suhtes S.B-l MK-ga juttu ei

olnud, ilmselt lootis MK, et tuleb ikka koju ja annab need ümbrikud ise üle või oleks seda S. B

teinud. N.Tle ja R.Wle andis S. B need summad üle peale Q surma. Q oli teinud eelnevalt veel

ümbriku 10 000 euroga, kuid ta ei öelnud S.B-ile, kellele see ümbrik mõeldud oli ja see jäi alles.

Kuna Q ei soovinud V.O-le midagi anda, siis andis S. B selle C-le. S. B täpsustab ütlustest, et nn

jackpoti mängu summa oli 1000 eurot ja varem märgitud 10 000 eurot oli eksitus. Kokku andis Q

N. Tle külastuste eest 5000 eurot suhteliselt raha väljavõtmiste alguses, sest S. B ise keeldus

sellest.

12. Maakohus leidis põhjendatult, et S.B -il oli pärimislepingust tulenev kohustus korraldada Q

matused, kuid mitte kohustus hauda hooldada.

12.1. Asjaoludest saab järeldada Q soovi matta teda väärikalt enda arvelduskontole kogutud raha

eest. Seadus ei sätesta, millised kulutused matusekulude hulka kuuluvad ja kas sinna hulka saab

arvata ka näiteks inimese viimset puhkepaika tähistava hauaplaadi või -kivi. Arvestades

matusteks jäetud summa suurust saab hauakivi panekut hauale vaadelda siinsel juhul ja meie

kultuuriruumis kehtivate tavade kohaselt matuste korralduse ühe osana. Asjaolu, et konkreetse

hauakivi maksumus ei pruugi olla matuste ajaks teada või see paigaldatakse alles peale aasta

möödumist matustest, mistõttu pärijad peavad ootama selle kulutuse suuruse selgumisega, ei

väära seda arusaama. Tavaliselt on hauakivi ligikaudne maksumus või eelarve hinnatav ja

ülejäänud pärandi hulka kuuluva raha võib välja maksta. Matusekulud on maakohus tuvastanud

1560 euro ulatuses ja S. B ei ole esitanud apellatsioonkaebust selle vaidlustamiseks.

12.2. Kuna matuste korraldamise kohustus tulenes S.B-ile juba pärimislepingust, polnud selleks

vaja eraldi käsunduslepingut sõlmida. S. B ütlustest saab järeldada, et matusekulud kanti hagis

märgitud kuupäevadel Q arvelduskontolt võetud rahast. Ütlustest ei tulene, et MK-l oleks olnud

5000 eurot või muu summa kodus sularahana.

12.3. Maakohus leidis põhjendatult, et pärimislepingust ei tulnud S. B kohustust hauda hooldada.

Kuigi S. B on kinnitanud, et S. B maksis talle varem selle eest, kui ta hauda hooldas, ei ole tema

ütlustest kriminaalasjas võimalik järeldada, et Q sõlmis S.B -iga käsunduslepingu haua edasiseks

hooldamiseks. Käsunduslepingu puudumist kinnitavad S. B ütlused, mille kohaselt jagas ta

matuste korraldamisest ülejäänud ja haua hooldamiseks mõeldud raha C-ga. Isegi kui S. B ja Q

sõlmisid käsunduslepingu Q haua hooldamiseks, on see hiljemalt ringkonnakohtu istungil pärija

V.O poolt üles öeldud (§ 630 lg 1 alusel).

11(17)

13. Maakohus jättis hindamata, kui kaua kestis Q volitus S.B-ile tema esindamiseks pangas ja

kas see lõppes Q surmaga.

TsÜS § 125 lg 2 p 9 kohaselt lõpeb volitus, kui esindatav sureb. TsÜS § 125 lg 3 kohaselt ei lõpe

volitus esindatava surmaga, kui ei lõpe esindamise aluseks olev käsundusleping.

13.1. Maakohus tuvastas, et Q volitas S.B 11.05.2017 end panga ees tähtajatult esindama. Kuigi

volitus ei andnud S.B-le õigust raha käsutada, oli tal õigus teha ülekandeid ja võtta

arvelduskontolt raha.

13.2. Et vastata küsimusele, kas siinsel juhul kestis Q ja S. B vaheline käsundusleping edasi ka

peale S. B surma, tuleb lähtuda VÕS § 632 lg 1 eesmärgist.

VÕS § 632 lg-s 1 sätestatud eeldus on eelkõige kehtestatud pärijate varaliste huvide kaitseks.

Eeldust saab ümber lükata ja selle kehtimise kindlakstegemiseks peab hindama, kas siinsel juhul

sai käsundi täitmine olla pärijate huvides.

Käsundi täitmine tähendab sageli teenuse osutamist käsundiandja varalises sfääris. Kui

käsundusleping lõpeks alati käsundiandja surmaga, võiksid selle tõttu pärijate huvid kannatada

saada. Näiteks kui käsundiandja on hagejaks tsiviilkohtumenetluses, teda esindab advokaat ning

ta sureb menetluse ajal, lubab kohus menetlusse astuda tema pärijail (TsMS § 209 lg 1),

käsundusleping advokaadiga jääb aga püsima, sh ei lõpe ka advokaadile antud volitus vastavalt

TsÜS § 125 lg-le 3 (VÕS III komm (2016), § 623 lg 3, p 3.1).

MK raha kolmandatele isikutele ülekandmine ei ole siinsel juhul pärijate huvides, kui selleks

puudus õiguslik alus. Õigusliku aluse kindlakstegemiseks analüüsib ringkonnakohus, kas Q

kinkis oma vara kolmandatele isikutele.

13.3. Lepingu sõlmimiseks on vastavalt VÕS § 9 lg-le 1 vajalik pakkumus ja nõustumus või

muul viisil kokkuleppe saavutamine. Pakkumusele nõustumuse andmisega on leping sõlmitud

ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai. Kui nõustumus väljendub teos, mis ei ole

otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai, välja arvatud

juhul, kui pakkumusest, lepingupoolte vahelisest praktikast või tavast tulenevalt loetakse leping

sõlmituks teo tegemisest (VÕS § 9 lg 2).

Siinse asja eripäraks on see, et kinkelepinguid kirjalikult ei vormistatud. Kinkija suuline

kingisaaja rikastamise kohustust sisaldav pakkumus ei ole siduv, v.a juhul, kui kinkija oma

lubaduse täidab (VÕS § 261 lg 1). Raha ülekandmine ei ole tehing, vaid sooritus.

13.4. Kuigi kinkeleping on ühekülgne leping, peab ka lubaduse saanud pool olema nõus sellega,

et teda kinkija poolt tasuta rikastatakse. Ta võib sellest keelduda, kuid ei pea aktiivselt käituma

(nt raha tagastama). Vastavalt TsÜS § 68 lg-tele 1 ja 3 on tahte avaldamine lubatud ka

käitumisega, mistõttu piisab lepingu sõlmimise ettepaneku aktseptimiseks kinke vastuvõtmisest.

Siinsel juhul võtsid kolmandad isikud raha vastu teatud juhtudel enne pärandaja surma, osadel

juhtudel peale pärandaja surma.

14. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et kinkelepingut ei saanud sõlmida peale

pärandaja surma. Järgnevalt tuleb hinnata, kas Q sõlmis kinkelepinguid oma raha pärandamiseks

oma eluajal.

12(17)

14.1. S. B ütlustest saab järeldada, et Q kinkis enne oma surma 20 000 eurot S.B-le ja 5000 eurot

N. Tle. Q andis S.B-le korralduse raha ülekandmiseks 20 000 euro väärtuses S.B-le ja Q andis

isiklikult 5000 eurot N. Tle. 20 000 euro osas saab S. B sooritust endale raha kandmisel vaadelda

käsundi täitmisena käsunduslepingu alusel kinkelepingu täitmiseks. 5000 euro andmist Q poolt

N. Tle saab vaadelda kinkena, mille tarvis ei kehti vorminõuded.

14.2. S. B ütlustest tulenevalt saab järeldada, et Q ei soovinud end oma eluajal rahatuks muuta. Q

võis vajada raha eakate kodu eest maksmiseks või muuks. Q sai peale haiglast tulekut aru, et teist

sellist atakki ta enam üle ei ela ja tegi korraldusi oma surma puhuks. Näiteks soovis ta, et C

tarvis n-ö ülejäänud raha tuleks välja võtta peale tema surma, aga enne tema surma

registreerimist (I kd, tl 103). Seega võib olla tegemist ka kinkelepinguga pärandaja surma puhuks

(VÕS § 262).

14.3. VÕS § 262 kohaselt, kui kinkeleping on sõlmitud kinkija surma puhuks, kohaldatakse

sellele pärimisseaduses testamentaarse annaku või testamendi kohta sätestatut. Kui selline

kinkelepingust tulenev kohustus täidetakse siiski kinkija eluajal, kohaldatakse sellele

kinkelepingu kohta sätestatut. Kui surma puhuks sõlmitud kinkelepingu esemeks on rahasumma,

kohaldatakse lepingule testamentaarse annaku kohta sätestatut (PärS § 54). Kui kinkeleping

surma puhuks ei ole nõuetekohases vormis, ei ole kehtivalt surmapuhuseid korraldusi tehtud.

14.3. Kuna kinkelepinguid peale Q surma sõlmida ei saanud ja Q ei sõlminud nõutavas vormis

kinkelepinguid oma surma puhuks, on VÕS § 632 lg-s 1 sätestatud eeldus on siinses asjas

esitatud asjaoludel ümber lükatud, mistõttu käsundusleping rahaliste soorituste tegemiseks ei

kehtinud edasi peale pärandaja surma.

15. Maakohus on tuvastanud, et pärast matusekulude mahaarvamist jäi pärandvarasse veel 3640

eurot, millest V.O-l oleks õigus poolele ehk 1820 eurot.

15.1. Kas 1500 eurot Villa Benita kulude kandmiseks võttis Q hagis nõutud perioodil

väljavõetud rahast, see S. B ütlustest ei selgu ega ole ka asjaoludest tuletatav. Seetõttu ei arvesta

ringkonnakohus nimetatud summaga kahju suuruse määramisel.

15.2. S. B ütlustest saab järeldada, et ülejäänud Q pangakontodelt väljavõetud raha andis S. B üle

erinevatele isikutele peale Q surma. Kuigi S. B on leidnud, et tegi seda käsunduslepingu alusel,

ei ole see õiguslikult võimalik, sest käsundusleping lõppes siinsel juhul Q surmaga. Raha

väljavõtmiseks oli S.B volitus, kuid ka volitus kestis kuni käsunduslepingu kehtimiseni ehk Q

surmani (vt siinse otsuse p 13).

15.3. Põhjendatud ei ole ka S. B seisukoht, et kuna ta päris Q koduse vara, päris ta ka ümbrikutes

koju toodud raha. S. B ütlustest järeldub, et ta tõi raha koju ja pani Q öökapi sahtlisse, sest

viimane lootis, et tuleb ikka haiglast veel koju ja annab need ümbrikud ise üle. S. B jagas raha

ära MK-ga räägitu põhjal tema soovide järgi. S. B ei ole avaldanud, et Q tahe oli jätta ümbrikutes

koju toodud raha talle. Kuna Q tahe oli kinkida raha kolmandatele isikutele, ei saa

pärimislepingust tulenevat pärandaja tahet koduse vara osas tõlgendada S. B poolt soovitud

viisil, et koduse vara hulgas pidi ta pärima ka Q kodus olnud raha.

III

16. Olukorras, kui S. B jagas Q raha õigusliku aluseta laiali, vastutab ta deliktist tuleneva

õigussuhte alusel.

13(17)

16.1. Kostja teoks on hagi kohaselt pärandaja vara kolmandatele isikutele enne ja peale

pärandaja surmaülekandmine või -andmine, ilma et selleks olnuks alust. Pooled ei vaidle, et S. B

võttis hagis märgitud perioodil Q arvelduskontolt või tegi sellel ülekandeid kokku 98 000 euro

ulatuses.

16.2. Nendest järgmised ülekanded tegi S. B Q rahaga või võttis tema arvelduskontolt sularahana

enne Q surma:

- 06.02.2018 võttis kostja hageja arvelduskontolt sularahas 3000 eurot;

- 06.02.2018 kandis kostja pärandaja arvelduskontolt enda arvelduskontole 10 000 eurot,

selgitusega „võlg“;

- 07.02.2018 võttis kostja hageja arvelduskontolt sularahas 3200 eurot;

- 07.02.2018 kandis kostja pärandaja arvelduskontolt enda arvelduskontole 10 000 eurot,

selgitusega „võlg“;

- 08.02.2018 võttis kostja pärandaja arvelduskontolt sularahas 12 000 eurot;

- 09.02.2018 võttis kostja pärandaja arvelduskontolt sularahas 30 000 eurot;

- 09.02.2018 võttis kostja pärandaja arvelduskontolt sularahas 200 eurot;

- 10.02.2018 võttis kostja pärandaja arvelduskontolt sularahas 3200 eurot;

- 12.02.2018 võttis kostja pärandaja arvelduskontolt sularahas 2000 eurot.

16.3. Q arvelduskonto väljavõttelt nähtub, et 2800 eurot võeti 21.02.2018 Q surmapäeval tema

kontolt välja kell 12:59–13:15 (II kd, tl 16). S. B ütluste kohaselt (II kd, tl 50) suri Q 21.02.2018

õhtul. Seega on 21.02.2018 võetud raha välja enne pärandaja surma.

Peale seda kuupäeva on sularaha välja võetud ja tehtud ülekandeid peale Q surma järgmiselt:

- 23.02.2018 võttis kostja pärandaja arvelduskontolt sularahas 2400 eurot;

- 23.02.2018 kandis kostja C arvelduskontole 20 000 eurot selgitusega „vennapojale võlg“,

millest C kandnud 10 000 eurot hagejale.

16.4. Kostja teoks on olnud aktiivne tegevus. Kahjulik tagajärg saab olla vara vähenemine.

Pärandvaraks ei saa pidada Q raha, mille viimane oli kinkinud S.B-le (20 000 eurot) ja N. Tle

(5000 eurot). S.B-l oli õiguslik alus saada 1560 eurot matuste korraldamise eest, mistõttu selles

osas ei ole V.O-le kahju tekkinud. Pooled ei vaidle, et peale Q surma 20 000 eurost C-le kantud

rahast on C maksnud V.O-le. Seega on see pärandvara pärijate vahel jagatud. Kahju on on V.O-

le tekkinud (98 000 – 20 000 – 5000 – 20 000 – 1560 ) ÷ 2 = 51 440 ÷ 2 = 25 720 eurot. Sellest

kahjust on maakohus juba rahuldanud V.O nõude 3640 ÷ 2 = 1820 euro ulatuses rahuldanud ja

täiendavalt kuulub rahuldamisele 25 720 – 1820 = 23 900 eurot.

17. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati

kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Pärandaja raha

käsutamine, kui selleks puudub pärija nõusolek, kahjustab pärija varalisi õigusi, kuna selle

tulemusena väheneb raha kontol. Panga arvelduskontol oleva raha näol on tegemist

arvelduskonto omaniku varalise nõudega panga vastu arvelduskontol näidatud ulatuses (vt

Riigikohtu lahend nr 3-1-1-83-07).

V.O on oma hagis tuginenud kahele õigusvastasuse alusele – omandi kahjustamisele ja tahtlikule

heade kommete vastasele tegevusele (VÕS § 1045 lg 1 p 5 ja 8). Kui kahju hüvitamise alused on

alternatiivsed, saab õigusvastasuse tuvastada ühel alusel korraga (RKTKo 28.02.2018, 2-15-

4239, p 17), mistõttu ei anna ringkonnakohus hinnangut asjaolule, kas S. B tegevus oli

õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes.

14(17)

18. S. B tegevuse ja V.O-le tekkinud kahju vahel esineb põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kui S.

B poleks raha välja võtnud ja seda kolmandatele isikutele andnud/kandnud või endale jätnud, ei

oleks V.O-le kahju tekkinud . Selliselt tekkinud kahju on hõlmatud VÕS § 1043 normi

eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2).

19. Puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud (VÕS § 1045 lg 2).

Kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi,

kui seadusega ei ole sätestatud teisiti (VÕS § 1050 lg 1). S. B ütlustest nähtub, et ta vähendas

pärandaja vara vähemalt hooletusest.

20. Viivisenõude kahju hüvitamise nõudelt saab rahuldada alates hagi esitamisest. Kuigi hagi on

esitatud 30.06.2021, on hageja taotlenud viivist alates 01.07.2021. Nimetatud kuupäevast viivist

kuni ringkonnakohtu lahendi tegemiseni arvestatuna tuleb S.B-l tasuda V.O-le viivist

põhinõudelt 25 720 viivisekalkulaatori andmete kohaselt 9911,17 eurot.

IV

21. Põhjendatud on V.O apellatsioonkaebuse väide, et ta saab keelduda nõusoleku andmisest

annaku täitmiseks, kuni S. B on talle hüvitanud kahju. Siinses asjas on tuvastatud V.O kui pärija

kohustus anda nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks ja S. B kohustus tasuda V.O-le 35

631,17 eurot.

21.1. Maakohus on asjakohaselt viidanud nii VÕS § 110 lg-s 1 kui ka lg-s 5 sätestatule.

Maakohtu otsuse põhjendustest ei ole võimalik aru saada, miks maakohus on jätnud VÕS § 110

lg-s 5 sätestatu kohaldamata, kui on tuvastanud vähemalt osaliselt hagis taotletud S. B kahju

hüvitamise kohustuse.

21.2. Kohustuse täitmisest keeldumise instituut kehtib kõigi võlasuhete puhul ja võimaldab

keelduda nii lepinguliste kui ka lepinguväliste kohustuste täitmisest, kui täitmata vastukohustus

on sellega piisavalt seotud. Paragrahvi 110 rakendusalasse on hõlmatud ka asjaõiguslikud

nõuded ka pärimisõiguslikest asjaoludest tekkinud võlasuhted. Kohustuse täitmisest keeldumise

eeldusteks on VÕS § 110 lg 1 kohaselt: sissenõutava nõude olemasolu võlgnikul võlausaldaja

vastu, asjaolud, et nõue ei ole piisavalt tagatud, võlgnikul on kohustus võlausaldaja ees ja nõuded

on omavahel piisavalt seotud.

21.3. VÕS § 82 lg 3 järgi, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene

ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja

jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige

kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause kohaselt, kui kohustuse

täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja

nõuda kohustuse täitmist pärast selle paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks

mõistlikult vajaliku aja möödumist. Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg VÕS § 82 lg-te

3 ja 7 järgi sõltub muu hulgas sellest, millal võlgnik kahju hüvitamise kohustusest teada sai.

Siinsel juhul sai S. B teada tekitatud kahjust hiljemalt hagi esitamisest. Järelikult on V.O nõue S.

B vastu muutunud sissenõutavaks.

21.4. V.O on tuginenud asjaolule, et S. B vastu esitatud nõue on täielikult tagamata ja S. B ei ole

väitnud, et tal on piisavalt vara V.O võimaliku kahjunõude täitmiseks. Seega on V.O nõue

piisavalt tagamata.

15(17)

21.5. "Piisav seotus" on avatud õigusemõiste ja seaduse kohaselt võib selleks olla ka sama

õigussuhe või nõuete tekkimine ajaliselt lähestikku. Siinsete nõuete vahel on piisav seos juba

üksnes seetõttu, et S.B-l on pärimislepingust tulenev nõue V.O kui Q pärija vastu ja V.O nõue S.

B vastu tuleneb asjaolust, et S. B on pärandaja vara õigusvastaselt käsutanud. Seega tulenevad

nõuded samast pärimissuhtest.

21.6. Kokkuvõttes on täidetud eeldused VÕS § 110 lg 1 kohaldamiseks. VÕS § 110 lg 5

kohaselt, kui võlausaldaja nõuab võlgnikult kohtus kohustuse täitmist ja võlgnik täitmisest

käesoleva paragrahvi alusel keeldub, teeb kohus otsuse, millega võlgnikku kohustatakse otsust

täitma üksnes juhul, kui võlausaldaja on oma kohustuse tema suhtes täitnud või võlgnik on

täitmise vastuvõtmisega viivitusse sattunud. Riigikohtu praktika kohaselt tehakse seda täitmise

korra määramisega (vt RKTKo 20.12.2023, 2-20-4997, resolutsiooni p 5.5).

21.7. Ringkonnakohtu istungil esitas V.O taotluse VÕS § 110 lg 5 kohase kohtuotsuse täitmise

korra kindlaksmääramiseks. Taotlus on esitatud hilinemisega ja V.O pole esile toonud, et tal

oleks selle esitamiseks alles apellatsioonimenetluses peetud kohtuistungil mõjuv põhjus (TsMS §

329 lg 1 II lause). Taotlus tulnuks esitada juba maakohtus ja S. B vaidles sellele sellel põhjusel

ka vastu. Samas ei põhjusta taotluse lahendamine lahenduse viibimist, mistõttu ringkonnakohus

menetleb seda (TsMS § 331 lg 1). S. B ei tuginenud taotluse osas lisaks selle hilinemisega

esitamisele sisulistele vastuväidetele.

21.8. Taotlus on põhjendatud ja ringkonnakohus rahuldab selle, märkides otsuse resolutsioonis,

V.O-l on kohustus anda S. B hagis nõutud tahteavaldus, kui S. B on tasunud V.O-le siinse

kohtuotsusega väljamõistetud summad või V.O on sattunud nende summade vastuvõtmisega

vastuvõtuviivitusse.

21.9. Kuigi V.O on vaidlustanud maakohtu otsuse S. B hagi rahuldamiseks, ei sisaldu

apellatsioonkaebuses muid sisulisi seisukohti otsuse ebaõigsuse kohta. Seetõttu eeldab

ringkonnakohus, et kaebuse esitaja pidas otsust ebaõigeks üksnes täitmise korra puudumise tõttu.

V

22. V.O põhinõue S. B vastu oli 39 400 eurot ja sellest rahuldab ringkonnakohus 25 720 eurot.

Hagi kuulub osalisele rahuldamisele 61% ulatuses. Sellega seoses jäävad maa- ja

ringkonnakohtu menetluskulud S. B esitatud hagis V.O kanda ja V.O esitatud hagis 65% osas S.

B kanda ning 35% ulatuses V.O kanda.

23. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse

lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS

§ 177 lg-s 2 sätestatud korras.

24. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

25. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

(allkirjastatud digitaalselt)

16(17)

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 05.03.2026 otsusega

RIIGIKOHUS OTSUSTAB

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2025. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-10340

V.O hagi rahuldamise ja maakohtu menetluskulude jaotuse osas ning jätta tühistatud osas

jõusse Harju Maakohtu 11. jaanuari 2024. a otsus samas tsiviilasjas.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2025. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-10340

ringkonnakohtu menetluskulude jaotuse osas.

3. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2025. a otsusega tsiviilasjas nr 2-21-10340

kindlaks määratud kohtuotsuse täitmise korda ning kohustada V.O andma tahteavaldus,

kui S.B on tasunud temale maakohtu otsusega väljamõistetud 1820 eurot ja viivise või V.O

on sattunud selle vastuvõtmisega viivitusse.

4. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2025. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-10340

muutmata S.B hagi rahuldamise osas.

5. Rahuldada S.B kassatsioonkaebus.

6. Jätta V.O vastukassatsioonkaebus rahuldamata.

7. Jätta apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud V.O kanda.

8. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:

8.1. Rahuldada V.O hagi osaliselt.

8.2. Mõista M.S-lt V.O kasuks välja 1820 eurot.

8.3. Mõista M.S-lt V.O kasuks välja võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras viivis põhinõudelt 1820 eurot alates 1. juulist 2021 kuni nõude rahuldamiseni.

8.4. Rahuldada S.B hagi V.O vastu.

8.5. Kohustada V.O andma tahteavaldused kustutamaks kinnistusraamatust

korteriomandi asukohaga XXX, Tallinn, mille reaalosaks on eluruum nr 19, kohta tehtud

kanne, mille kohaselt on omanik M.K., ja uue kande tegemiseks, mille kohaselt on kinnistu

ainuomanikuks S.B, ning samuti korteriomandi omandiõiguse üleandmiseks M.S-le.

8.6. Määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord selliselt, et V.O-l on kohustus anda

tervikresolutsiooni p-s 8.5 nimetatud tahteavaldus, kui S.B on tasunud V.O-le otsuse

tervikresolutsiooni p-des 8.2 ja 8.3 väljamõistetud summad või V.O on sattunud nende

summade vastuvõtmisega viivitusse.

8.7. Jätta V.O hagiga seotud menetluskuludest maakohtus 96 % V.O kanda ja 4 % S.B

kanda.

8.8. Jätta S.B hagiga seotud menetluskulud maakohtus V.O kanda.

8.9. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus ja Riigikohtus V.O kanda.

17(17)