2-23-14213/33 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 2. aprill 2025

Tsiviilasja number

2-23-14213

Tsiviilasi

Lepalaane OÜ hagi Ruth Birnbaumi vastu võla,

kahjuhüvitise ja viiviste väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

122 243,41 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 3. detsembri 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ruth Birnbaumi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Ruth Birnbaum (ik: XXXXXXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaat Karin Ploom

Vastustaja (hageja): Lepalaane OÜ (endise nimega Lepalaane

Põllumajandus OÜ, rk: 14185997), esindaja vandeadvokaat

Reesa Laur

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 3. detsembri 2024 otsus osas, milles maakohus rahuldas

põhinõude 72 360 eurot ületavas osas, viivise põhinõudelt 72 360 eurot ületavas osas,

rahuldas osaliselt kahjuhüvitise ja sellelt viivise nõude ning menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

- rahuldada Lepalaane OÜ hagi Ruth Birnbaumi vastu osaliselt ning mõista Ruth

Birnbaumilt Lepalaane OÜ kasuks välja põhinõue 72 360 eurot ja viivis põhinõudelt 72

360 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 18. augustist 2023 kuni

28. märtsini 2025 14 112,53 eurot ja alates 29. märtsist 2025 kuni põhinõude kohase

täitmiseni;

- jätta täielikult rahuldamata Lepalaane OÜ kahjuhüvitise nõue Ruth Birnbaumi vastu.

3. Jätta menetluskulud maakohtus 65% ulatuses Ruth Birnbaumi kanda ja 35%

ulatuses Lepalaane OÜ kanda.

4. Lugeda kohtuotsuse tervikresolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Rahuldada Lepalaane OÜ hagi Ruth Birnbaumi vastu osaliselt.

4.2. Välja mõista Ruth Birnbaumilt Lepalaane OÜ kasuks põhinõue 72 360 eurot ja

viivis põhinõudelt 72 360 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

18. augustist 2023 kuni 28. märtsini 2025 14 112,53 eurot ja alates 29. märtsist 2025 kuni

põhinõude kohase täitmiseni.

4.3. Jätta rahuldamata Lepalaane OÜ nõue Ruth Birnbaumi vastu 3152,52 euro ja

viivise väljamõistmiseks.

4.4. Jätta menetluskulud maakohtus 65% ulatuses Ruth Birnbaumi kanda ja 35%

ulatuses Lepalaane OÜ kanda.

4.5. Jätta Tartu Maakohtu 10. oktoobri 2023 määrusega seatud hagi tagamise abinõu

jõusse kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna.

5. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

6. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus 65% ulatuses Ruth Birnbaumi kanda ja 35%

ulatuses Lepalaane OÜ kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Lepalaane OÜ (hageja) esitas 06.10.2023 maakohtule Ruth Birnbaumi (kostja) vastu hagi,

milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 108 000 eurot (alternatiivselt

alusetult saadu sätete alusel), kahjuhüvitis kohtuväliselt kantud õigusabikulude eest 3152,52

eurot ning viivised VÕS § 113 lg 1 alusel põhivõlalt ja kahjuhüvitiselt alates 18.08.2023 kuni

põhivõla tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt omandas hageja 05.08.2022 sõlmitud kasvava metsa raieõiguse

võõrandamise lepingu (edaspidi leping) alusel kostjalt 1470 tm metsa raieõiguse, tasudes

kostjale müügihinna 108 000 eurot. Lepingu p-de 3.5–3.7 ja 5.3 järgi oli hagejal õigus

raieõigust realiseerida kuni 02.08.2023. 10.07.2023 edastas hageja kostjale lepingu lisa 1,

soovides lepingut ja metsateatist pikendada. Kostja lepingu lisa 1 ei allkirjastanud ning uut

metsateatist ei taotlenud. 24.07.2023 teatas kostja, et kuna metsateatis lõppes 19.07.2023, siis

on leping lõppenud, sest hageja pole töödega alustanud. Metsateatise tähtaja möödumine ei

ole aluseks lepingu lõppemisele. Kostja kohustus oli tagada, et metsateatis kehtiks kuni

02.08.2023. Kostja ei täitnud seda kohustust, mistõttu hagejal oli takistatud raieõiguse

teostamine. Kostjal puudub õigus maa kasutamise tasule, kuna lepingus sellekohast

kokkulepet ei ole. Hageja lähtus hinnapakkumise tegemisel raiutava metsa turuväärtusest.

Lepingu eesmärgiks oli puude omandamine ja kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamine.

Hageja puitu ei saanud, kinnisasja väärtus ei vähenenud ning kostja on saanud kogu

müügihinna alusetult.

Kostjal puudub hageja vastu tasaarvestatav nõue. Kostjale ei ole kahju tekkinud hageja

tegevuse tulemusena, vaid kahju on tekkinud seetõttu, et kostja rikkus lepingut ja ei

võimaldanud hagejal teostada raieõigust lepingu tähtaja jooksul.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Hagejal oli lepingu esemeks olevast metsateatisest tulenev õigus

teostada raiet 12 kuud metsateatise registreerimisest, s.o kuni 19.07.2023. Takistusi raieõiguse

teostamisel lepingu p 3.12 mõistes ei esinenud. Pooled on lepingu p-s 3.12 eristanud raietööde

teostamise ja raietööde järgsed tegevused. Raietööde järgsed tegevused (lepingu p-d 3.6–3.7)

ei eelda metsateatist ning hageja võis neid töid teha kuni 02.08.2023. Metsateatise

pikendamist seadus ette ei näe. Kui raiet ei teostata 12 kuu jooksul metsateatise

registreerimisest, tuleb taotleda uus metsateatis. Pooled oleksid pidanud sõlmima uue lepingu

uue raieõiguse üleandmiseks, võttes arvesse metsaseaduse (MS) § 37 lg-s 1 sätestatud korda.

Kostja ei ole lepingut rikkunud. Kostja ei ole teinud hagejale takistusi raieõiguse teostamisel.

Pooled ei ole lepinguga ette näinud, et p 5.3 rikkumise tagajärjel on kostjal kohustus tagastada

lepingu alusel saadu ja hüvitada kahju. Seega hageja nõue on alusetu.

Kostja ei nõustunud hagejaga, et 108 000 eurot on tasu raiutava metsa eest. Tegemist on

rendilepingu, mitte müügilepinguga. Pooled on sidunud tasu maksmise raieõiguse

üleminekuga ja välistanud VÕS § 296 lg 3 kohaldamise.

Kostja esitas alternatiivse tingimusliku menetlusliku tasaarvestuse vastuväite. Kuivõrd kostjal

ei ole võimalik sõlmida uut lepingut kõrgema hinnaga kui 75 000 eurot, on kostjal hageja

vastu kahjunõue 33 000 eurot, samuti on kostjal õigus kasutustasule 21 600 eurot, kokku 54

600 eurot. Kohtuväliste õigusabikulude tõttu on kostjal tekkinud kahju 1440 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 03.12.2024 otsusega hagi osaliselt ning mõistis R. Birnbaumilt

välja Lepalaane OÜ kasuks 108 000 eurot, kahju 1134 eurot ja viivise põhinõudelt 108 000

eurot ja kahjuhüvitiselt alates 18.08.2023 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni

põhinõuete kohase täitmiseni.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt välja hageja kasuks

menetluskulude katteks 7084 eurot ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.

10.10.2023 määrusega seatud hagi tagamise abinõu jäeti jõusse otsuse täitmist tagava

abinõuna.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on raieõiguse müügi näol MS § 37 lg 7 järgi sisuliselt

tegemist metsakinnisasja kasutusse andmisega teisele isikule koos õigusega raiuda sellelt

kinnisasjalt mets ja see omandada. Lepingu sõnastusest ja eesmärgist nähtuvalt sõlmisid

pooled kasvava metsa raieõiguse lepingu, milline leping vastab olemuslikult VÕS §-s 339

sätestatud rendilepingu mõistele (vt RKTKo 15.06.2011, 3-2-1-51-11, p 16; 20.06.2018, 2-17-

280).

Kohus oli seisukohal, et tulenevalt lepingu sõlmimise ajal kehtinud seaduse sõnastusest on

metsaomanikul kohustus tagada kehtiva metsateatise olemasolu raie teostamisel, kuid kehtiva

metsateatise olemasolu ei kohusta metsa omanikku raiet teostama ega lepinguid sõlmima.

Metsateatis on raieõiguse teostamise eelduseks ning kui raiet metsateatise kehtivuse ajal ei

teostata, tuleb taotleda uus metsateatis. Kuna pooled sõlmisid kasvava metsa raieõiguse

lepingu, siis hageja õigus teostada raiet tuleb lepingust, lepingu esemeks on raieõigus, mitte

metsateatis.

MS § 28 lg 1 järgi on raietööd puude ja põõsaste langetamine, langetatud tüvede laasimine,

tüvede järkamine, metsamaterjali koondamine ja kokkuvedu. Kuna lepingu p-de 3.5–3.7 järgi

oli nii puidu kokkuveo kui ka raielangi puhastamise tähtajaks 02.08.2023 ning muid tähtaegu

kokku lepitud ei ole, siis lepingu sõnastusest ja eesmärgist nähtuvalt leppisid pooled kokku, et

hageja peab oma kohustused täitma 02.08.2023, mis oli ka lepingu lõppemise tähtajaks.

Kuna lepingu lõppemise tähtaeg oli 02.08.2023, ei pidanud hageja raiet teostama metsateatise

lõppemise ajaks ja kostjal oli kohustus tagada kogu lepingu tähtaja jooksul kehtiva

metsateatise olemasolu. Kostjal ei olnud õigust eeldada, et hageja ei jõua lepingut tähtaegselt

täita ning jätta seetõttu metsateatis pikendamata. Arvestades, et metsateatise lõppemise ja

lepingu lõppemise tähtaegade vahe oli 14 päeva, on eluliselt usutav, et hageja oleks suutnud

selle aja jooksul oma kohustused täita. Tulenevalt metsaseadusest on kostja kohustus

muretseda kehtiv metsateatis. Kostja seda ei teinud. Metsateatise pikendamata jätmisega

rikkus kostja lepingu p 5.3, takistades hagejal lepingu täitmist.

Hageja on lepingu kehtivuse ajal pöördunud kostja poole, et ta ei saa raiet teostada, kuna

puudub kehtiv metsateatis ja palunud takistuse kõrvaldada. Seega ei ole hageja minetanud

õigust tasutu tagasisaamiseks ning kohus rahuldas 108 000 euro nõude lepingu p 6.2 ja VÕS §

108 lg 1 alusel, millele lisandub seadusjärgne viivis alates 18.08.2023 kuni põhinõude

täitmiseni.

Kuna põhinõue rahuldati, siis kohus alternatiivnõuet VÕS § 296 lg 3 alusel ei käsitlenud.

Kostjal puudub tasaarvestatav kahjunõue, sest kostja rikkus oma lepingulist kohustust. Kostja

kahjunõue 33 000 eurot ja kohtuväliste õigusabikulude nõue 1440 eurot tuleb jätta

rahuldamata, sest täidetud ei ole kahju hüvitamise eeldused VÕS § 115 järgi. Tulenevalt VÕS

§-st 29 oli kohus seisukohal, et lepingu p-dest 3.1–3.2 tuleneb, et kogu raieõiguse hind oli

seotud ainuüksi metsa väärtusega ja hageja pidi maksma tasu vastavalt saadud metsamaterjali

kogusele, s.o 1470 tm eest. Leping ei hõlmanud tasu maa kasutamise eest. Seega puudub

kostjal tasaarvestatav nõue ka selles osas.

Hageja kohtueelsete õigusabikulude nõude eeldused on täidetud. Kostja on lepingut rikkunud,

kostja rikkumine ja hageja kahju on põhjuslikus seoses. Arvestades asja sisu ja kohtueelsete

toimingute mahtu, on põhjendatud kohtueelne õigusabikulu 1134 eurot (sh käibemaks 20%).

Lisandub seadusjärgne viivis alates 18.08.2023 kuni põhinõude täitmiseni.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. R. Birnbaum esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 03.12.2024 otsuse

tühistamist osas, millega kohus rahuldas hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda, ning uue

otsuse tegemist, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Alternatiivselt palus R. Birnbaum rahuldada kostja menetluslik tasaarvestuse vastuväide 54

600 euro ulatuses ja teostada menetluslik tasaarvestus poolte nõuete kattuvas ulatuses, ning

jätta menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ja andnud ebaõige õigusliku hinnangu

metsateatise tähendusele. Kostjal polnud kohustust taotleda uut metsateatist, mistõttu pole

kostja lepingut rikkunud. Lepingus ei ole sätestatud ühte üldist raieõiguse teostamise tähtaega

(02.08.2023), vaid pooled on eristanud p-des 3.5–3.7: (i) raie teostamise ehk puude

langetamise, (ii) puidu kokkuveo ning (iii) raielangi puhastamise tähtajad. Raie teostamise (p

3.5) osas pole kuupäeva märgitud, puidu kokkuveo ja langi puhastamise (p-d 3.6, 3.7) osas on

märgitud tähtajana 02.08.2023. Pooled nägid ette täiendava aja 2 nädalat pärast metsateatise

kehtivust, mil hagejal oli võimalik kinnistut kasutada väljaveoks ja langi korrastamiseks.

Pooltel oli võimalus leppida kokku, et raie teostamise tähtaeg on samuti 02.08.2023 ja/või

näha kostjale ette kohustuse taotleda uus metsateatis alates 20.07.2023, kuid selliseid sätteid

leping ei sisalda.

Arusaamatuks jääb, millel tugineb seisukoht, et arvestades metsateatise lõppemise ja lepingu

lõppemise tähtaegade ajavahemikku 14 päeva, on eluliselt usutav, et hageja oleks suutnud

oma kohustused täita.

Maakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et hagejal puudus kavatsus 04.08.2022 lepingu

järgi raiet teostada. 10.07.2023 e-kirjast nähtub, et hageja soovis lepingut pikendada. Hageja

ei teostanud raiet seetõttu, et puidu hinnad olid pärast lepingu sõlmimist langenud. Hageja

soovib oma äririski jätta kostja kanda. Lepinguga võetud kohustust on rikkunud hageja, mitte

kostja;

2) on maakohus ebaõigesti jätnud kõrvale kostja kahju hüvitamise nõude ja menetlusliku

tasaarvestuse vastuväite.

Hagejal tuleb igal juhul tasuda selle eest, et ta „broneeris“ aastaks endale kostja maa ja

kasvava metsa raiumise õiguse, takistades kostjal raieõigust teostada või anda see üle

kolmandale isikule. Kohtupraktikas on leitud, et kasutustasu peaks olema vähemalt 20%

lepingu hinnast, mis on 21 600 eurot. Kostja hinnangul on mõistlik kasutustasu vähemalt 50%

lepingu hinnast.

Lepingu perioodil on metsast üle käinud torm, mille tagajärjel langes puid, laienenud on

kuuseüraski ja muude haiguste kolded. Asjatundja arvamuses on leitud, et metsakahjustuste

läbi on puidu väärtus langenud ca 4400 eurot. Hagejal tuleb kostjale hüvitada ka korrapärase

majandamise teostamata jätmisega tekkinud kahju 4400 eurot (VÕS § 358 lg 2). Tegelikkuses

on kostja kahju suurem, nagu kostja on oma 29.04.2024 menetlusdokumendis põhistanud ja

asjatundja arvamusega tõendanud. Maakohus pole selles osas seisukohta võtnud. Isegi kui

maakohus leidis, et kostja rikkus lepingut, sest ei võimaldanud hagejal 20.07.-02.08.2023

raiet teostada, ei puuduta see hageja kohustusi kostja ees, mille hageja jättis juba eelnevalt

täitmata.

Asjatundja arvamusega (metsa väärtuse hindamise akt TH-23-042) on tõendatud, et pärast

lepingu lõppemist (2023. a sügisel) oli kasvava metsa väärtus 62 700 eurot. Seega võrreldes

2022. a sügisega on hinnad langenud ja asja teistsuguse kasutamisega saadud väärtus ei ole

enam 108 000 eurot. Kostja esitatud hinnapakkumiste järgi sai 2024. a suvel pidada

raieõiguse turuväärtuseks ca 75 000 eurot.

Analoogne oleks olukord ka siis, kui tehingu tagasitäitmine toimuks VÕS § 195 lg 5 ja §

189-191 sätteid arvestades analoogia korras. Sel juhul tuleks kohaldada VÕS § 189 lg 4 ja

võtta tagasitäitmisel arvesse kostja kahju hüvitamise nõuet, mis tuleneb sellest, et hageja ei

teostanud raiet kokkulepitud ajal ja seeläbi on kostja varakogumi väärtus vähenenud.

5. Lepalaane OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata,

maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on kostja kohustatud hagejale tagastama lepingu alusel saadud 108 000 eurot.

Hagejal oli lepingu p-dest 3.5–3.7 ja 5.3 ning MS § 28 lg-st 1 tulenevalt õigus kõiki raiega

seonduvaid õiguseid kasutada kuni 02.08.2023. Kostja on menetluses (hagi vastuses) omaks

võtnud, et lepingu tähtaeg oli 02.08.2023 ja kostja pidi võimaldama hagejal raiet teostada

nimetatud kuupäevani. Kuni 19.07.2023 kehtinud metsateatis ei olnud lepinguga lahutamatult

seotud ega lepingu esemeks. Maakohus on põhjendanud kostjal lasunud kohustust tagada

kehtiva metsateatise olemasolu kuni 02.08.2023.

Hageja soovis lepingust tulenevaid õiguseid kasutada ja oli selleks võimeline, kuid kostja

takistas seda. Kohtunik ei pea olema metsanduse ekspert, et jaatada hageja võimekust 14

päeva jooksul raiet teha. Kohus võis lähtuda hageja seadusliku esindaja vastustest

kohtuistungil;

2) peab kostja hagejale tagastama alusetult saadud 108 000 eurot ka VÕS § 296 lg 3 alusel;

3) ei ole kostja esitanud apellatsioonkaebuses ühtegi väidet osas, milles maakohus rahuldas

hageja kahju hüvitamise ja viivise nõuded, st kostja ei ole otsust eeltoodud osas vaidlustanud;

4) puudub kostjal hageja vastu tasaarvestatav nõue. Maakohus on asunud õigesti seisukohale,

et kostjale ei ole kahju tekkinud ja isegi kui on, ei ole täidetud kahju hüvitamise eeldused.

Nõustuda ei saa väitega, et hagejal tuleb kostjale hüvitada korrapärase majandamise

teostamata jätmisega tekkinud kahju 4400 eurot. Lepingust lähtuvalt ei olnud metsa

korrapärane majandamine hageja kohustus. Kõiki metsaomanikule metsaseadusest tulenevaid

kohustusi ei saa pidada lepinguga hagejale üleantuks. Kostja ei ole ka nimetatud nõuet

maakohtus esitanud ning apellatsioonkaebusest nähtub (taotluste p 3.2 nõue 54 600 eurot

koosmõjus põhjendustes toodud nõuetega 21 600 eurot ja 33 000 eurot), et tegelikult ei nõua

kostja hagejalt nimetatud 4400 eurost kahju. Hageja on ümber lükanud väite, et hageja

vastutab väidetavalt metsast üle käinud tormi, laienenud kuuseüraski jm haiguskollete eest.

Asjatundja arvamuse lisas 2 ei ole 4400 eurost kahju seostatud lepingu kehtivuse ajal metsast

üle käinud tormi, kuuseüraski jm haiguste laienemisega.

Kostja kahjunõue 33 000 eurot on alusetu. Kostja esitatud hinnapakkumised ei tõenda

tekkinud kahju, kuna need on esialgsed. Ka metsa väärtuse hindamise akt TH-23-042 ei

tõenda kahju tekkimist ning põhjuslikku seost hageja tegevuse ja kostja kahju vahel. Hageja

on esitanud hinnapakkumise, mille kohaselt oli kostjale kuuluva puidu hinnaks 2024. a juunis

107 000 eurot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg1 p 2 alusel tühistada osas,

milles maakohus rahuldas põhinõude 72 360 eurot ületavas osas, viivise põhinõudelt 72 360

eurot ületavas osas, rahuldas osaliselt kahjuhüvitise nõude ning menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise osas.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ning mõistab

kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 72 360 eurot, viivise põhinõudelt 72 360 eurot alates

18.08.2023 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude kohase täitmiseni,

jätab kahjuhüvitise nõude rahuldamata ning menetluskulud 65% ulatuses kostja ja 35%

ulatuses hageja kanda. Ühtlasi muudab ringkonnakohus osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi

seoses menetlusliku tasaarvestuse vastuväite rahuldamata jätmisega.

Apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.

7. Asja materjalide kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et lepingu alusel omandas hageja

kostjalt 1470 tm metsa raieõiguse, hageja on kostjale tasunud kokkulepitud müügihinna 108

000 eurot, metsateatise tähtaeg lõppes 19.07.2023 ning hageja raiet ei teostanud.

Maakohus rahuldas hagi VÕS § 108 lg 1 alusel täielikult ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 108 000 eurot. Maakohus põhjendas hagi täielikku rahuldamist sellega, et kostja rikkus

lepingu p-des 5.3 ja 6.2 sätestatud kohustusi ja takistas sellega hagejal lepingut täitmast,

mistõttu on ta kohustatud lepingu järgi saadu tagastama.

Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu ning leiab, et maakohtul puudus alus hagi

täielikult rahuldada.

8. Maakohus on iseenesest õigesti märkinud, et raieõiguse võõrandamise lepingu sisu tuleneb

MS § 37 lg-st 6 ja 7 ning raieõiguse müügi näol on sisuliselt tegemist metsakinnisasja

kasutusse andmisega teisele isikule koos õigusega raiuda sellelt kinnisasjalt mets ja see

omandada. Sellise lepingu puhul ei ole tegemist müügilepinguga, vaid selline leping vastab

olemuslikult VÕS §-s 339 sätestatud rendilepingu mõistele, millele kohaldatakse VÕS §

341 järgi ka üürilepingu sätteid.

Maakohtu seisukoht, et kostja rikkus lepingu p-des 5.3 ja 6.2 sätestatud müüja kohustusi,

kuna ei pikendanud metsateatist ning takistas sellega hagejal lepingu täitmist, ei ole õige.

Vaidlusalune leping sõlmiti 04.08.2022 ning lepingu p-des 3.6 ja 3.7 määrati kindlaks, et nii

puidu kokkuveo tähtaeg kui ka raielangi puhastamise tähtaeg on 02.08.2023. Nimetatud

lepingu punktides sätestatust järeldub üheselt, et 02.08.2023 pidid metsa raietööd olema

lõpetatud. 10.07.2023 saatis hageja kostjale ettepaneku lepingu tähtaja pikendamiseks ühe

aasta võrra alates 02.08.2023 ning märkis, et kostja on vastavalt ettepanekule kohustatud

pikendama metsateatist. Samas ei toonud hageja 10.07.2023 ettepanekus välja mingeid

põhjuseid, miks ta soovis lepingu tähtaega pikendada. Lepingu sõlmimisest kuni lepingu

tähtaja pikendamise ettepaneku tegemiseni oli ca üksteist kuud ning 10.07.2023 ettepanekust

saab ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et lepingu mittetäitmine oli tingitud hagejast

endast. Maakohtu seisukoht, et kostja poolt metsateatise pikendamisel oleks hageja suutnud

14 päeva jooksul (19.07.2023-02.08.2023) lepingus ettenähtud raietööd ära teha, ei põhine

asjas kogutud tõenditel ning on vastuolus hageja 10.07.2023 ettepanekuga lepingu

pikendamiseks.

Riigikohus on raieõiguse võõrandamise lepingute täitmisega seonduvat temaatikat viimati

käsitlenud 11.03.2024 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-7681 (edaspidi Riigikohtu 11.03.2024

otsus).

11.03.2024 otsuses (p 23) on Riigikohus asunud seisukohale, et kostjad ei ole metsateatise

esitamata jätmisega raielepingut rikkunud ning üldist lepinguvabaduse põhimõtet arvestades

ei saa kostjatele ette heita mittenõustumist raielepingu muutmisega.

Arvestades eelmärgitud Riigikohtu seisukohta on maakohus heitnud kostjale põhjendamatult

ette mittenõustumist lepingu tähtaja ja metsateatise pikendamisega. Ringkonnakohus leiab, et

kostja ei ole lepingu p-des 5.3 ja 6.2 sätestatud kohustusi rikkunud ega takistanud hagejal

teostada raieõigust. Seetõttu on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et kostja poolt lepingu

rikkumise tõttu tuleb hagi täielikult rahuldada.

9. Nagu ringkonnakohus käesoleva otsuse p-s 8 märkis, vastab raieõiguse võõrandamise

leping õiguslikult eestkätt rendilepingu tunnustele.

Riigikohus on 11.03.2024 otsuse p-des 14 ja 15 märkinud, et raielepingu peamine sisu on

kinnisasjal kasvava metsamaterjali omandamine ning lepinguga kaasnev maa kasutamise

õigus teenib üksnes raietöid teha võimaldamise eesmärki. VÕS § 339 teise lause järgi hõlmab

tasumisele kuuluv rent eelduslikult nii tasu kinnisasja kasutamise kui ka kinnisasja

majandamisega kaasnevate viljade eest. Tasu raieõiguse kui maakasutusõiguse eest võib

sisalduda müügihinnas, mille arvutamise alus on võõrandatava metsamaterjali väärtus, isegi

kui lepingus endas ei ole seda sõnaselgelt nimetatud.

Vaidlusaluse lepinguga omandas hageja kostjalt 108 000 euro eest 1470 tm metsa raieõiguse.

Lepingu p 3.11 järgi oli hagejal õigus kasutada raieõiguse teostamiseks (sh metsamaterjali

väljaveoks, ladustamiseks ja äraveoks) kostja maaüksust ning pärast raietööde tegemist oli

hagejal lepingu p 3.9 järgi kohustus raielank puhastada. Seega nähtub lepingust, et lisaks

metsamaterjali omandamisele oli hagejal õigus kasutada kostja maaüksust raieõiguse

teostamiseks. Lepingus ei eristanud pooled eraldi aga seda, kui suur on tasu raieõiguse kui

maakasutusõiguse kasutamise eest. Hageja seisukoha järgi oli lepingu eesmärgiks

metsamaterjali omandamine, kuid mitte maakasutusõiguse võimaldamine.

Lähtudes Riigikohtu 11.03.2024 otsuse p-s 16 märgitust ning arvestades lepingu p-des 3.11 ja

3.9 sätestatud tingimusi, on põhjendatud kostja seisukoht, et lepingus kokkulepitud ja hageja

tasutud müügihind 108 000 eurot sisaldas endas ka tasu raieõiguse kui maakasutusõiguse eest.

Lisaks rõhutas Riigikohus 11.03.2024 otsuse p-s 16, et tasu raieõiguse eest aitab maandada

metsaomaniku riske, mis on seotud sellega, et raielepingu kestuse ajal on piiratud tema

võimalused metsamaad muul viisil tulu teenimiseks kasutada, muutuda võib turuhind jm.

Kostja on tuginenud sellele, et kostja poolt lepingu rikkumise tõttu vähenes oluliselt kasvava

metsa väärtus ning ka seetõttu puudub alus hagi täies ulatuses rahuldada. Lepingu järgi oli

hageja kohustatud raietööd teostama ajavahemikul 04.08.2022 kuni 02.08.2023. OÜ

Metsabüroo metsa väärtuse hindamise aktiga TH-23-042 on kostja tõendanud, et 2023. a

suvest alates on puiduhinnad püsinud enam-vähem stabiilsena, kuid aastataguse ajaga

võrreldes on hinnalangus olnud erakordselt suur ja puidu hinnad on odavnenud peaaegu kaks

korda. Samuti on kostja esitanud Lõuna-Eesti Erametsa OÜ, A@P Mets AS-i ja Eramaa OÜ

hinnapakkumised, millede kohaselt on lepingu objektiks oleva kasvava metsa väärtus 75 000

eurot. Eelmärgitud tõendite kogum lükkab ümber hageja esitatud Aarman Puit OÜ

hinnapakkumise, mille kohaselt on Aarman Puit OÜ nõus ostma lepingu objektiks oleva

kasvava metsa 107 000 euro eest. Pärast hageja poolt nimetatud hinnapakkumise esitamist

pöördus kostja Aarman Puit OÜ poole lepingu sõlmimiseks, kuid Aarman Puit OÜ kostja e-

kirjale ei vastanud. Seega võib nõustuda kostja seisukohaga, et tegelikult Aarman Puit OÜ

sellise hinnaga raieõiguse omandamisest huvitatud ei olnud.

10. Asja lahendamiseks tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut tõlgendada. VÕS § 29 lg-tes 1-3

sätestatud tõlgendamisreeglite järgi tuleb lepingut tõlgendada eelkõige lepingupoolte ühisest

tegelikust tahtest lähtudes. Kui need reeglid ei võimalda lepingupoolte ühist tegelikku tahet

kindlaks teha, tuleb lepingut tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda

samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige

arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 1-6 nimetatud asjaolusid, mh lepingu sõlmimise asjaolusid,

tõlgendust, mille pooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte

käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning tavasid ja

pooltevahelist praktikat. VÕS § 29 lg 6 järgi tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste

lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja

eesmärgist.

Lepingus kokkulepitud ja hageja tasutud müügihind 108 000 eurot (vt lepingu p 4.1) sisaldas

endas nii tasu metsa väärtuse kui tasu raieõiguse kui maakasutusõiguse eest. Kostja on

tõendanud, et hageja poolt lepingu rikkumise tõttu vähenes olulises osas kasvava metsa

väärtus. Samas arvestab ringkonnakohus ka sellega, et kostja ei ole lepingu objektiks olevat

kasvavat metsa võõrandanud ning välistatud ei ole lepingu objektiks oleva kasvava metsa

väärtuse suurenemine.

Kuna tasu raieõiguse eest sisaldab endas ka võimalikku puidu turuhinna muutumist

(vt Riigikohtu 11.03.2024 otsuse p 16), siis ei ole põhjendatud kostja tasaarvestuse

vastuväites esitatud seisukoht, et kostjal on hageja vastu tasaarvestatav kahjunõue, mis

tuleneb puidu väärtuse langusest.

Ringkonnakohus leiab, et nii rentnik kui üürnik peavad maksma üüri üldjuhul ka siis, kui nad

kasutusse antud eset tegelikult ei kasuta, st maksma kasutusvõimaluse eest. Seega tuleb

hageja nõue rahuldada VÕS § 296 lg 3 alusel, mille kohaselt peab üürnik maksma üüri ka aja

eest, mil ta ei saanud asja kasutada temast oleneval põhjusel, eelkõige oma äraoleku tõttu,

kuid ta võib üürist maha arvata üürileandja kokkuhoitu ja asja teistsuguse kasutamisega

saadud kasu väärtuse.

Hageja peaks seega maksma lepingus kokkulepitud müügihinna sõltumata sellest, et ta jättis

kogu kasvava metsa 1470 tm raiumata. Samas jäi kogu kasvav mets kostjale alles ja seetõttu

tuleb hageja nõue rahuldada osaliselt. Arvestades ülalmärgitud asjaolusid on ringkonnakohtu

hinnangul praeguses asjas põhjendatud raieõiguse tasu suuruseks 33% lepingu maksumusest,

s.o 35 640 eurot ning selle võrra tuleb hageja nõuet vähendada. Ringkonnakohus rahuldab

hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 72 360 eurot (108 000-35 640), s.o tasu

puidu väärtuse eest.

72 360 eurot kuulub hagejale tagastamisele analoogia alusel VÕS § 195 lg 5 järgi, mille

kohaselt peavad lepingupooled lepingu ülesütlemise korral tagastama lepingu lõpetamisele

järgneva aja kohta juba ette üleantu (tagastamisele kohaldatakse vastavalt VÕS §-des 189-191

sätestatut). Üleantu ja selle väärtuse üle otsustamisel lähtutakse lepingus määratust.

Viivise arvutamisel tuleb lähtuda hagejale tagastamisele kuuluvast summast 72 360 eurot.

11. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja menetluslik tasaarvestuse vastuväide

tuleb jätta rahuldamata. Samas tuleb ringkonnakohtu arvates muuta maakohtu otsuse

vastavaid põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21).

Maakohus põhjendas kostja vastuväite rahuldamata jätmist sellega, et kostja rikkus oma

lepingulist kohustust. Ringkonnakohus tuvastas käesoleva otsuse p-s 8, et kostja ei ole

pooltevahelist lepingut rikkunud ning seetõttu ei ole maakohtu põhjendused kostja vastuväide

rahuldamata jätmise kohta asjakohased.

Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et hageja on raielepingut rikkunud (vt käesoleva

otsuse p 9). Hageja rikkumisest tekkinud võimalik kahju sisaldub tasus raieõiguse eest.

Kostja apellatsioonkaebuses esitatud menetluslik tasaarvestuse vastuväide 54 600 eurot muid

hageja nõuet vähendavaid asjaolusid ei sisaldanud. Siiski märgib ringkonnakohus, et

raieõiguse võõrandamise lepingu sõlmimine ei mõjuta iseenesest metsaomaniku seadusest (nt

MS §-st 42) tulenevaid kohustusi (vt Riigikohtu 11.03.2024 otsuse p 13 esimene lõik). Seega

ei ole põhjendatud kostja apellatsioonkaebuse need põhjendused, milles ta tugines hageja

väidetavale kohustusele metsa korrapäraselt majandada:

12. Hageja nõudis kostjalt kahjuna kohtueelsete õigusabikulude 3152,52 eurot väljamõistmist.

Maakohus rahuldas nimetatud hageja nõude osaliselt, s.o 1134 euro ulatuses.

Maakohus leidis iseenesest õigesti, et kohtueelsete õigusabikulude nõude lahendamiseks tuleb

tuvastada kahju hüvitamise nõude üldised eeldused VÕS § 115 lg 1 järgi, s.o kohustuse

rikkumine, kahju tekkimine ja põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel. Samas on maakohus

ebaõigesti tuvastanud, et kostja on lepingut rikkunud ning kostja poolt lepingu rikkumine on

põhjuslikus seoses hagejal tekkinud kahjuga.

Kohtueelsete õigusabikulude tõendamiseks esitas hageja 17.08.2023 lepingulise esindaja

poolt koostatud nõudekirja. Hageja oli nõudekirjas seisukohal, et kostja peab tasuma talle 108

000 eurot. Nõudekirjas tugines hageja kostja poolt lepingu p 6.2 rikkumisele, mis seisnes

hagejale raieõiguse teostamisel takistuste tegemises. Alternatiivselt leidis hageja, et kostja

peab tagastama talle 108 000 eurot VÕS § 296 lg 3 alusel.

Kohtueelsete õigusabikulude hüvitatavuse üle otsustamisel peab kõigepealt hindama, kas

õigusabi kasutamise oli mõistlikult võttes vajalik ning kas see võis aidata kaasa vaidluse

lahendamisele kokkuleppel. Ringkonnakohus tuvastas eelnevalt, et kostja ei ole pooltevahelist

lepingut rikkunud ning lepingut rikkus hoopis hageja (vt käesoleva otsuse p-d 8 ja 9). Seega

hageja nõudekiri kostjale, milles hageja tugines peamiselt kostja poolt lepingu rikkumisele

ning nõudis kogu makstud raha 108 000 tagastamist, ei aidanud ringkonnakohtu hinnangul

kaasa vaidluse lahendamisele ning ei olnud seetõttu mõistlikult võttes vajalik. Maakohtu

vastupidine seisukoht ei ole õige.

Seetõttu tuleb hageja kahju hüvitamise nõue jätta täielikult rahuldamata.

13. Hageja nõudis kostjalt kokku 111 152,52 euro (108 000+3152,52) väljamõistmist ning

tema nõue rahuldati 72 360 euro, s.o 65% ulatuses.

Sellest tulenevalt jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg

1 alusel 65% ulatuses kostja ja 35% ulatuses hageja kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist

TsMS § 177 lg-s 2 ettenähtud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)