1-24-6335/28 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2025, Tartu

Kohtuasja number

1-24-6335

Kohtukoosseis

Erkki Hirsnik, Ingrid Kullerkann ja Tiit Lõhmus

Kohtuasi ja menetlusliik

Dmitri Ptšolkini süüdistus KarS § 121 lg 2 p 3 järgi

üldmenetluses

Vaidlustatud kohtuotsus

Viru Maakohtu 27. detsembri 2024 otsus

Apellatsiooni esitaja

Dmitri Ptšolkini kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev

Süüdistatav

Dmitri Ptšolkin. Isikukood: 38302213723; määratlemata

kodakondsus; elukoht XXX; töökoht puudub; varem

korduvalt kriminaalkorras karistatud, viimati Viru

Maakohtu 31. oktoobri 2017 otsusega nr 1-17-9752/5

Prokurör

Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Margit

Pärn

Menetluse vorm

kirjalik

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 27. detsembri 2024 otsus muutmata ning selle peale esitatud

apellatsioon rahuldamata.

2. Määrata Ida-Viru Advokaadibüroole vandeadvokaat Sergei Politševi poolt Dmitri

Ptšolkinile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks

156,16 eurot, sealhulgas käibemaks 28,16 eurot.

3. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Dmitri Ptšolkinilt Eesti

Vabariigi kasuks välja 156,16 eurot. See menetluskulu tuleb tasuda makseinfo lehel

näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on

võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui

rahaline kohustus ei ole selleks tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse

ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon tuleb

esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus

üksnes advokaadi vahendusel.

PÕHIOSA

Süüdistus

1. Dmitri Ptšolkin anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 3 järgi.

Süüdistuse kohaselt lõi varem korduvalt kehalise väärkohtlemise eest karistatud D. Ptšolkin

20. juunil 2024 kella 21.20 paiku XXX asuvas korteris mitmel korral A.S. t

maniküürikääridega vastu kaela ja ühe korra rusikaga näkku. Kuna A.S. püüdis kallaletungi

ajal D. Ptšolkinilt käest maniküürkääre ära võtta, sai vigastada ka kannatanu parem käsi. D.

Ptšolkin tekitas A.S. le füüsilist valu ja tervisekahju – 2 torkehaava kaelapiirkonnas ja

kriimustuse paremal käel.

Maakohtu otsus

2. Viru Maakohtu 27. detsembri 2024 otsusega tunnistati D. Ptšolkin süüdi ja teda karistati

KarS § 121 lg 2 p 3 järgi 2-aastase vangistusega. Kohtuotsuse põhjendused olid kokkuvõetult

järgmised.

3. Tõendatud on see, et D. Ptšolkin lõi süüdistuses märgitud ajal ja kohas maniküürikäärdega

mitu korda A.S. t, tekitades viimasele valu ning 2 torkehaava kaelal, samuti kriimustuse

paremal käel. Rusikaga näkku löömine ei ole tõendatud. D. Ptšolkini tegevus vastab KarS §

121 lg 2 p-s 3 kirjeldatule – süüdistatav kahjustas teise inimese tervist ning tekitas talle valu.

D. Ptšolkini tegevus oli korduv: teda on nii Viru Maakohtu 15. septembri 2015 otsusega nr 1-

15-5271/8, 1. juuni 2017 otsusega nr 1-17-2734/8 kui 31. oktoobri 2017 otsusega nr 1-17-

9752/5 KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi karistatud. Need karistused on kehtivad. D. Ptšolkin

pani teo toime otsese tahtlusega. Lüües teist inimest maniküürikääridega korduvalt kaela

piirkonda, peab iga keskmine inimene arvestama, et rünnaku tagajärjeks on torkehaav – seda

pidi teadma ka D. Ptšolkin. Puuduvad andmed, mis kinnitaksid vastupidist. Õigusvastasust

ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine.

4. KarS § 56 lg 1 järgi on karistamise aluseks isiku süü. KarS § 121 lg 2 näeb sanktsioonina

ette rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse. D. Ptšolkini süü suurus on keskmisest

väiksem, kuna ta ei kasutanud intensiivset vägivalda. D. Ptšolkin on sama ohvrit varemgi

rünnanud ning teda on selle eest reaalse vangistusega karistatud. Niisiis pole varasem karistus

D. Ptšolkini käitumisele mõju avaldanud. Karistust kergendava asjaoluna tuleb arvestada

puhtsüdamlikku kahetsust: D. Ptšolkin helistas kannatanule, palus vabandust ja tunnistas

tehtut. D. Ptšolkinit ei saa kriminaalhoolduslike meetmete abil õiguskuulekale teele suunata.

Tema viimane kriminaalhooldus polnud edukas: ta rikkus alkoholi tarvitamise keeldu ega

täitnud korrakohaselt registreerimiskohustust. Vangistuse mõistmist õigustab seegi, et

praegusel kuriteol on varasema kuriteoga sisuline seos.

Apellatsioonimenetlus

5. D. Ptšolkini kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev esitas maakohtu otsuse peale

apellatsiooni, milles palub süüdistatavale mõistetud karistust kergendada. Kaitsja leiab, et D.

Ptšolkinile mõistetud 2-aastane vangistus ei ole proportsioonis tema süü suurusega.

Süüdistatav ja kannatanu elasid koos ning kasvatasid kolme alaealist last. D. Ptšolkin osaleb

laste ülalpidamisel. Esimese astme kohus on jätnud tähelepanuta A.S. avalduse, milles

viimane palus D. Ptšolkinit leebemalt karistada, tuues välja, et viimane peab pere üleval.

Süüdistatava sõnul lõi ta A.S. t maniküürikääridega selle pärast, et kannatanu ei tahtnud talle

tema isiklikke asju tagasi anda. Kannatanu alustas konflikti, karjus, vehkis kätega ning lõi

süüdistatavat vastu nägu. Sellise versiooni paikapidavust kinnitab seegi, et D. Ptšolkin pole

ligi 7 aastat vägivallakuritegusid korda saatnud. Kriminaalhoolduse ebaõnnestumisest on

möödunud enam kui 7 aastat. Liiati kandis D. Ptšolkin rikkumiste järel karistuse reaalselt ära.

D. Ptšolkin ei soovi enam vigu korrata.

6. Prokuratuur palub kaitsja apellatsioon rahuldamata jätta.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. D. Ptšolkini süüditunnistamist puudutavas osas maakohtu otsust apelleeritud pole. Ka

kohtukolleegium leiab, et see otsustus on seaduslik. Olgugi, et kannatanu ja süüdistatav

keeldusid kohtus ütluste andmisest, ei näe kolleegium vaidlustatud otsuses vastuolu KrMS §

15 lg-s 3 sätestatuga. Vaatamata sellele, et nii D. Ptšolkini kui A.S. kohtueelses menetluses

antud ütlused on olulised tõendid, tugines maakohus teistelegi kaalukatele tõenditele, nagu

Häirekeskusele tehtud kõne salvestisele, patsiendikaardi ja ambulatoorse epikriisi koopiatele,

isiku läbivaatuse protokollile ja fototabelitele. Kolleegiumi meelest saaks süüdistatava süü

kindlaks teha isegi juhul, kui kannatanu ja süüdistatava ütlused tervikuna kõrvale jätta (vrd nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-17-11682/102, p 24).

8. Ehkki esimese astme kohus tuvastas faktilised asjaolud veatult ning kvalifitseeris D.

Ptšolkini teo õigesti KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, eksis kohus ometi subjektiivse koosseisu

määratlemisel, märkides tahtluse sisustamisel, et D. Ptšolkin

pidi teadma, et

maniküürikääridega ründamise tagajärjeks on torkehaava tekkimine. Ringkonnakohus

meenutab, et konstruktsioon pidi võimalikuks pidama ei ole kaudsest tahtlusest – saati siis

otsesest tahtlusest – rääkides korrektne: vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 1-20-

3306/139, p 15 ja nr 1-20-6745/88, p 30. Taoline sõnakasutus viitaks justkui sellele, et

tegelikult D. Ptšolkin kõnealust asjaolu võimalikuks ei pidanud ehk tahtluse kognitiivset

külge ei esine, st tahtlust polnud. Sama saab ringkonnakohtu hinnangul öelda ka puutuvalt

teadma pidamisse: tegelikult inimene kõnealust asjaolu ei teadnud. On võimalik, et selline –

juristkonnas kahjuks vägagi levinud – terminoloogia tuleneb tsiviilõigusest: nt

võlaõigusseadus räägib korduvalt sellest, et keegi midagi teadis või pidi teadma (vt nt § 15 lg-

d 2 ja 3, § 29 lg 3, § 32 lg 2 jne). Karistusõiguses aga tulenevalt KarS §-dest 16 ja 18

tegelikku teadmist ja teadma pidamist samastada ei saa. Sellegipoolest asus maakohus

seisukohale, et D. Ptšolkinil oli vastav tahtlus olemas: otsuses on märgitud, et D. Ptšolkin

sooritas kuriteo otsese tahtlusega. Järelikult kasutas maakohus terminoloogiat ebaõnnestunult

ja leidis (tegelikult), et D. Ptšolkin teadis ja vähemalt möönis, et tekitab küünekääridega lüües

kannatanule tervisekahju. Sarnaselt maakohtuga leiab ka ringkonnakohus, et D. Ptšolkin

tekitas kannatanule kehavigastused tahtlikult.

9. Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse üksnes karistuse mõistmist puudutavas osas, leides, et

kohus on D. Ptšolkini karistamisel teinud kaalutlusvea. Sellesse puutuvalt tuleb märkida, et

maakohtul on karistust mõistes küllaltki suur otsustamisvabadus (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 11). Seetõttu ei saa apellatsioonikohus

muuta maakohtu mõistetud karistust kergekäeliselt – kohtuotsusega mõistetud karistuse

ümbervaatamiseks peab esimese astme kohus olema teinud olulise kaalutlusvea. Sellist

kaalutlusviga maakohus ringkonnakohtu hinnangul teinud ei ole.

10. Maakohus hindas D. Ptšolkini teosüüd keskmisest väiksemaks, kuivõrd vägivallategu

polnud intensiivset laadi. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtuga, et toime saab

panna ka praegusest suurema ebaõigussisuga KarS § 121 lg 2 päraseid kuritegusid. Samas ei

saa mööda vaadata tõsiasjast, et ka maniküürkääridega võib kaela torgates tekitada väga

ränkasid tagajärgi – kasvõi seetõttu, et kaelas paiknevad naha lähedal elutähtsad arterid.

Lisaks sellele võib rüseluse käigus terariistaga kaela torkamine tuua endaga kaasa tõsiseid

vigastusi näos ehk päädida ka seesuguste tagajärgedega, mille põhjustamise eest nähakse

KarS § 118 lg 1 p-s 5 (nägu oluliselt moonutava ravimatu vigastuse tekitamine) ette väga

range karistus.

11. Esimese astme kohus arvestas kergendava asjaoluna süüdistatava puhtsüdamlikku

kahetsust. Pärast süü suuruse ja sellele vastava karistuse kindlaks määramist pidas maakohus

vajalikuks seda eripreventiivsetel kaalutlustel karmistada – eeskätt seepärast, et D. Ptšolkinit

on varem 3 korral samasisuliste vägivallategude eest karistatud, viimasel korral sama ohvri

vastu. Kaitsja väide, et D. Ptšolkin pole kuritegudele eelnenud 7 aasta jooksul uusi kuritegusid

toime pannud, ei lükka ümber asjaolu, et D. Ptšolkini suhtes rakendatud

kriminaalhoolduslikud meetmed pole vilja kandnud, vaid päädinud karistuse täitmisele

pööramisega (vt Viru Maakohtu 1. juuni 2017 otsust nr 1-17-2734/8 ning 31. oktoobri 2017

otsust nr 1-17-9752/5, samuti Viru Maakohtu 16. septembri 2019 määrust nr 1-17-9752/68).

Kuivõrd D. Ptšolkin on isegi katseajal vägivallatsemist jätkanud, ei ole hirm karistuse

täitmisele pööramise ees teda heidutanud. Tõik, et süüdistatav ründas sama kannatanut uuesti,

süvendab kolleegiumi veendumust, et D. Ptšolkini karistustundlikkus on madal. Järelikult

talitas esimese astme kohus õigesti, kui karmistas D. Ptšolkini teosüüle vastavat karistust.

12. A.S. võttis kohtuvaidluste kestel sõna, paludes D. Ptšolkinit karistada leebelt, kuivõrd

viimane peab lapsi üleval. Kuna maakohus pole kohtuotsuses sellel peatunud, selgitab

kolleegium lühidalt järgmist. Lähtudes sellest, et kannatanu on kohtumenetluse pooleks, on

talle tagatud menetlusosalise õigused (KrMS § 17 lg-d 1 ja 2), sealhulgas õigus võtta osa

kohtulikust arutamisest (KrMS § 38 lg 1 p 8, § 299 lg 1 ls 2). Niisiis oli kannatanu õigustatud

D. Ptšolkinile mõistetava karistuse osas arvamust avaldama. Sellegipoolest ei ole

kriminaalasja lahendav kohus karistuse mõistmisel kannatanu arvamusega seotud: viimane on

oluline üksnes niivõrd, kuivõrd selles esitatakse karistuse mõistmise aspektist relevantseid

argumente, millele peab kohus tulenevalt põhjendamiskohustusest vastama. Kannatanu viide,

et D. Ptšolkin peab enda pere rahaliselt üleval, ei ole karistuse mõistmise aspektist oluline.

13. Kaitseväide, justkui oleks süüdistatava ründe provotseerinud kannatanu käitumine, ei leia

tõenditest tuge, jäädes seega paljasõnaliseks. Võimalik verbaalne tüli poolte vahel ei õigusta

vägivallatsemist – iseäranis veel olukorras, kus D. Ptšolkin sisenes omavoliliselt kannatanu

korterisse ning asudes seal kannatanut solvama ja enda mahajäänud asju välja nõudma (kd 1,

tl 24).

14. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et varem korduvate vägivallakuritegude eest

karistatud D. Ptšolkinile maakohtu otsuses tuvastatud asjaoludel mõistetud 2-aastane

vangistus vastab tema süü suurusele ja karistuse eesmärkidele. See karistus on kooskõlas

eripreventiivsete kaalutluste ja kohtupraktikas väljendatud seisukohtadega (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-17-1629/44, p 28).

15. Sarnaselt maakohtuga ei pea ka ringkonnakohus võimalikuks jätta D. Ptšolkinile

mõistetud karistust tingimisi kohaldamata. KarS § 73 lg 1 kui § 74 lg 1 annavad kohtule

võimaluse jätta mõistetud karistus täielikult või osaliselt täitmisele pööramata juhul, kui selle

tingivad kuriteo asjaolud ja süüdlase isik. Taolisi kuriteo toimepanemist või D. Ptšolkini

isikut iseloomustavad eripärasid kolleegium ei tähelda. Vastupidi, nagu eelnevalt märgitud,

näitab D. Ptšolkini elukäik üheselt, et kriminaalhoolduslikelt meetmetelt pole oodata sellist

mõju, mis tema puhul uued kuriteod ära hoiaks.

16. Toodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus Viru

Maakohtu 27. detsembri 2024 otsuse muutmata ning selle peale esitatud apellatsiooni

rahuldamata.

17. Vandeadvokaat S. Politšev esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi

kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu

otsuse terviktekstiga tutvumiseks, kliendiga nõupidamiseks ning apellatsiooni koostamiseks

106 minutit. Toimingute eest soovib ta saada tasu 128 eurot, millele lisandub käibemaks

28,16 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja tasutaotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 pärase lahendi, tuleb 156,16 eurot KrMS §

185 lg 2 alusel D. Ptšolkinilt riigi kasuks välja mõista. D. Ptšolkin peab selle raha riigile

maksma ära 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates (KrMS § 423 ja § 417 lg

2).

(allkirjastatud digitaalselt)