3-24-1288/4 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-24-1288

Määruse kuupäev

31. märts 2025

Kohtunik

Maria Lõbus

Kohtuasi

J.L-i (J.L) kaebus Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse

tuvastamiseks helistamise mittevõimaldamisel 29. ja 31.

jaanuaril 2024 ning helistamise piiramisel 22. veebruaril 2024

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus asjas nr 3-24-1288.

2. Rahuldada Tartu Vangla taotlus ja kuulutada

haldusasja nr 3-24-1288 menetlus vangla poolt 30.

jaanuaril 2025 kohtule esitatud videosalvestisi

puudutavas osas kinniseks.

3. Rahuldada Tartu Vangla taotlus kaebaja keelamiseks

tutvuda videosalvestistega.

4. Keelata J.L-il saada videosalvestistest koopiaid.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punktide 1, 3 ja 4 peale võib esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kätte kaebajale ja Tartu Vanglale.

ASJAOLUD

1. J.L (kaebaja) esitas 30. aprillil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla valvurite

tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks seoses helistamise korraldamisega. Kaebuse

kohaselt esitas kaebaja 29. ja 31. jaanuaril 2024 hommikuse loenduse ajal taotlused

helistamiseks. Kaebaja selgitab, et 29. jaanuaril 2024 ei võtnud valvur kambrist lahkudes

taotlust laua pealt kaasa. Valvur lubas järgmise ringi ajal (s.o kell 9.00) taotluse võtta.

Kaebaja osutab, et ei vasta tõele, et ta andis taotluse üle lõuna ajal, kuna vanemvalvur K.

Kaldvee ütles talle enne lõunat, et M. Kuljo oli talle öelnud, et tema J.L-ile helistamiseks luba

ei anna, sest tal ei ole aega numbreid kontrollida. Kaebaja osutab, et 22. veebruaril 2024 pani

ta kirja helistamise kell 17.00. Kaebaja teavitas sektoris viibinud kontaktisikut kella 17.10

ajal, et tal on helistamise aeg ja kellaajad planeeritud ning ta soovib helistada. Kontaktisik

andis sellest valvurile teada. Telefon viidi kaebajale kell 17.21, kuid helistada sai ta otsuse

kohaselt alles kell 17.38. Kohe kui telefon toodi, andis kaebaja valvurile teada, et telefonil on

kõnepiirang peal. Valvur keeldus piirangut maha võtmast ja ütles, et kaamerast on näha, et

telefon on tema käes olnud 60 minutit. Kaebaja sai telefoniga rääkima hakata umbes 20

minutit peale telefoni toomist ja siis võeti telefon tema käest ära. Ta ei saanud juristi ega

advokaadiga rääkida. Kaebaja palub tuvastada, kas Tartu Vangla teenistujate tegevus oli

õiguspärane või õigusvastane ning teatada, kas ta saab esitada kohtule hüvitamiskaebuse kohe

3-24-1288

või peab ta tegema uue kahjunõude Tartu Vanglale, kui selgub, et Tartu Vangla tegevus oli

õigusvastane. Kaebaja viitab Tartu Vangla otsusele nr 1-13/24/155-2.

2. Vastuseks kohtunõudele esitas Tartu Vangla 30. jaanuaril 2025 kohtule Tartu Vangla 29.

aprilli 2024. a otsuse nr 1-13/24/155-2, otsuse aluseks olnud kaebaja 23. veebruari 2024. a

kahjunõude ja muud haldusmenetluse materjalid ning kaks videosalvestist, millele Tartu

Vangla 29. aprilli 2024. a otsuses nr 1-13/24/155-2 on tuginetud. Vangla palub

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 77 lõike 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 38 lõike 1 punkti 1 alusel kuulutada kohtumenetlus videosalvestiste osas kinniseks

ning edastatud salvestusi kaebajale mitte näidata. Videosalvestuse näol on tegemist kaebaja

jaoks piiratud juurdepääsuga teabega. Kuigi vangla siseruumides paiknevad kaamerad on

nähtaval kohal ning vormikaamerad ametniku küljes on samuti nähtaval, siis salvestuse

vaatlusel on võimalik näha kaamera vaateulatust ja vaatenurki, aga ka salvestatava pildi

kvaliteeti ja detailsust, mistõttu sisaldub videosalvestusel teave turvassüsteemide kohta.

Tegemist on avaliku teabe seaduse (AvTS) § 35 lõike 1 punkti 9 mõistes asutusesiseseks

kasutamiseks mõeldud teabega. Kaamera vaateulatuse täpne teadmine ohustab vangla

julgeolekut, sest annab kinni peetutele võimaluse tegutseda väljaspool kaamera vaateulatust.

KOHTU SEISUKOHT

3. Tulenevalt HKMS § 77 lõikest 1 koosmõjus TsMS § 38 lõike 1 punktiga 1 kuulutab

kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks,

kui see on ilmselt vajalik riigi julgeoleku või avaliku korra tagamiseks, eelkõige riigisaladuse

või salastatud välisteabe hoidmiseks või asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe

kaitseks. Vastustaja poolt 30. jaanuaril 2025 kohtule esitatud videosalvestised sisaldavad

teavet Tartu Vangla turvasüsteemide ja turvameetmete kohta, mistõttu on tegemist AvTS § 35

lõike 1 punkti 9 kohaselt asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabega.

4. HKMS § 88 lõike 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus tutvuda toimikuga ja saada seal

olevatest ning selle juurde kuuluvatest, kuid mujal säilitatavatest menetlusdokumentidest

ärakirju. Vastavalt HKMS § 88 lõikele 2 võib HKMS § 88 lõikes 1 nimetatud õigust piirata

HKMS § 79 lõikes 1 loetletud alustel. HKMS § 79 lõike 1 punkti 1 kohaselt on üheks

selliseks aluseks riigi julgeoleku või avaliku korra tagamise, eelkõige riigisaladuse või

salastatud välisteabe hoidmise või asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitse

vajadus. Menetlusosalisele ei anta luba tutvuda toimikuga üksnes juhul, kui huvi saladuse

hoidmiseks on kaalukam menetlusosalise õigusest toimikuga tutvuda (HKMS § 88 lõike 2

teine lause). Riigikohus on selgitanud, et tagamaks saladuse hoidmine väljaspool

kohtuistungeid jms, ei ole tarvis menetlusosalist üheltki toimingult eemaldada, vaid kohtul on

võimalik jätta HKMS § 88 lõike 2 alusel luba toimikuga tutvumiseks ja ärakirjade saamiseks

andmata (Riigikohtu halduskolleegiumi 15. mai 2014. a määrus asjas nr 3-3-1-36-14, punkt

8).

5. Kohus nõustub vastustajaga, et põhjendatud ei ole lubada kinnipeetavast kaebajal tutvuda

vastustaja poolt kohtule esitatud videosalvestistega. Videosalvestiste vaatlus võimaldaks

kaebajal näha kaamerate vaateulatust ja vaatenurki, samuti salvestatava pildi kvaliteeti ja

detailsust ning audiojälgimiseseadmete heliulatus. Eelkirjeldatud teabe avalikustamine

kaebajale ohustaks vangla julgeolekut, kuivõrd annaks kaebajale võimaluse vajadusel

tegutseda väljaspool kaamera vaateulatust ja audiojälgimiseseadmete heliulatust. Samas ei

annaks videomaterjaliga tutvumine kohtu hinnangul kaebajale infot, millest ta juba teadlik ei

ole ning millega tutvumine oleks tema õiguste kaitseks tingimata vajalik.

3-24-1288

6. Eeltoodust tulenevalt kuulutab kohus praeguse haldusasja menetluse Tartu Vangla poolt

30. jaanuaril 2025 kohtule esitatud videosalvestiste osas kinniseks ning piirab HKMS § 88

lõike 2 alusel koosmõjus HKMS § 79 lõike 1 punktiga 1 kaebaja õigust videosalvestistega

tutvuda ega luba kaebajal saada sellest koopiaid.

7. HKMS § 120 lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne

kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või

käiguta jätmiseks. Kaebusest nähtuvalt soovib kaebaja, et kohus tuvastaks Tartu Vangla

tegevuse õigusvastasuse seoses helistamise korraldamisega 29. ja 31. jaanuaril 2024, mil tal ei

võimaldatud helistada ja 22. veebruaril 2024, kui helistamist piirati. Kohus käsitab kaebust

kaebaja esitatud nõudest lähtudes tuvastamiskaebusena (HKMS § 37 lõike 2 punkt 6).

8. HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle

esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kohus leiab, et kaebajal puudub

praeguses kaebuses esitatud nõude osas ilmselgelt kaebeõigus.

9. Kohus selgitab, et tuvastamiskaebuse esitamine on lubatud vaid piiratud juhtudel.

Tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes siis, kui see on vajalik kaebaja õiguse kaitseks

(HKMS § 38 lõige 4, § 44 lõige 1) ning tema õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid.

Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks

(HKMS § 45 lõige 2). Täiendavalt on kohtupraktikas tuvastamiskaebuse lubatavuse osas

leitud, et isikul peab olema eriline preventiivne huvi ehk põhjust arvata, et täitevvõimu asutus

asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase

järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (Riigikohtu 25. oktoobri

2017. a määrus asjas nr 3-17-749, p 11 ja 14. oktoobri 2020. a määrus asjas nr 3-19-882, p

23.1).

10. Kohus on seisukohal, et kaebajal puudub tuvastamiskaebuse esitamiseks kaebeõigus,

kuna õigusvastasuse tuvastamise nõue ei kaitse kaebaja õigusi ja kaebajal on

tuvastamiskaebusest tõhusam vahend.

10.1.

Tuvastamiskaebus on väheefektiivne õiguskaitsevahend, arvestades, et isegi kui kohus

menetleks sisuliselt kaebaja esitatud tuvastamisnõuet ning tuvastaks vangla tegevuse

õigusvastasuse helistamise korraldamisel 29. ja 31. jaanuaril 2024 ning 22. veebruaril 2024,

ei kohustaks see Tartu Vanglat tulevikus mingil kindlal viisil käituma. Seega tuvastamisnõude

võimalik rahuldamine ei hoiaks ära olukorda, kus vangla võib piirata kaebajal telefoni

kasutamist või heastaks rikkumisega kaasnenud tagajärgi. Asja materjalidest ei nähtu kohtule,

et kaebajal oleks juhul, kui vangla rikuks edaspidi tema õigusi, takistusi esitada nõudeid, mis

võimaldaksid õigusrikkumist kõrvaldada või heastada. Kohtule ei nähtu ka asjaolusid, mis

tingiksid tuvastamiskaebuse esitamise rehabiliteerival eesmärgil. Tuvastamiskaebuse esitamist

ei õigusta ka hilisem hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus, kuna hüvitamiskaebuse

esitamiseks ei ole vajalik eraldiseisvas menetluses vangla tegevuse õigusvastasuse

kindlakstegemine.

10.2.

Nagu kohus märkis, siis puudub kaebajal kaebeõigus, kuna kaebajal on

tuvastamiskaebusest tõhusam vahend. Kohus on seisukohal, et antud juhul on kahju

hüvitamise nõue tuvastamiskaebusest tõhusam nõue, sest sellega on võimalik nõuda rahalist

hüvitist. Seevastu tuvastamiskaebuse rahuldamisel nõude esitaja õiguslik positsioon ei

muutuks. Kohus ei pea siiski antud juhul vajalikuks suunata kaebajat tema õiguste kaitse

seisukohast tõhusama nõude esitamisele, kuivõrd kohtuasja materjalidest nähtub, et kahju

3-24-1288

hüvitamise nõue seoses helistamise mittevõimaldamisega 29. ja 31. jaanuaril 2024 ning

helistamise piiramisega 22. veebruaril 2024 tuleks tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 2¹

alusel, kuna kohus ei peaks vastavat kaebust perspektiivikaks – kaebusega kaitstava õiguse

riive oleks väheintensiivne ja kaebuse rahuldamine vähetõenäoline. Kohus põhjendab oma

seisukohta järgnevalt.

11. HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle

esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt

on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

11.1.

Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks

oleva subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et

kaebajale tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral

kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes

õigusemõistmisega seotud kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks

halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise

seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22).

Kaebaja väljendab rahulolematust selles osas, et vangla ei võimaldanud tal 29. ja 31. jaanuaril

2024 helistada ning 22. veebruaril 2024 piiras helistamist selliselt, et katkestas kõne enne 60

minuti täissaamist, mistõttu ei saanud ta juristi ega advokaadiga rääkida. Kohus mõistab, et

kaebaja heaolu võis teatud ulatuses langeda, kuna ta ei saanud kahel päeval üldse helistada

ning kolmandal päeval soovitud ulatuses, kuid kohtu hinnangul ei saanud vaidlusalune vangla

tegevus põhjustada kaebajale tagajärgi, mille hindamiseks oleks põhjendatud kohtumenetluse

täiemahuline läbiviimine ja kohtuotsuse tegemine. Ka varasemas kohtupraktikas on selgitatud,

et helistamise õigus vanglas ei ole piiramatu ning kahel päeval helistamise mittevõimaldamine

VangS § 28 lõikes 3 nimetatud isikutele ja asutustele, ei saanud intensiivselt riivata

kinnipeetavast kaebaja õigust piiramatule telefoni kasutamisele suhtlemiseks kaitsjaga või

advokaadist esindajaga (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 31. oktoobri 2007. a otsus asjas nr

3-3-1-54-07, Tartu Ringkonnakohtu 16. juuni 2022. a määrus asjas nr 3-21-2982, samuti

Tartu Halduskohtu 31. märtsi 2022. a määrus asjas nr 3-21-2098). Seda enam, et kaebaja ei

ole ka ise selgitanud ega põhjendanud, millised olid need kahjulikud tagajärjed olukorrale, kui

ta ei saanud 29. ja 31. jaanuaril 2024 üldse helistada ning 22. veebruaril 2024 kell 17.00 ning

peale kella 18.25 helistada advokaadile ja esindajale. Asjaolu, et telefoni kasutamise võimalus

on vanglas piiratud, on vangistusega paratamatult kaasnev ja sellega peab kaebaja arvestama.

11.2.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku

võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9

lõige 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh

süüliselt väärikuse alandamise ja eraelu puutumatuse rikkumise korral. Avaliku võimu kandja

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning

RVastS § 9 lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete

korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka

Riigikohtu halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal

viidatud kohtupraktika). Kohtu hinnangul ei oleks kaebaja hüvitamiskaebuse rahuldamine

tõenäoline.

3-24-1288

11.3.

Tartu Vangla 29. aprilli 2024. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsusest

nr 1-13/24/155-2 nähtuvalt oli kaebaja vanglale etteheidetava tegevuse ajal vahistatu staatuses

ehk viibis suletud eluosakonnas (vaidlusaluse tegevuse ajal kehtinud VangS § 90 lõige 3), kus

võimaldatakse kinni peetavatel isikutel helistada teisaldatava telefoniga. VangS § 96 lõike 1

kohaselt on vahistatul õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni)

kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub

vangla sisekorraeeskirjadega sätestatud korras. Justiitsministri 30. novembri 2000. a

määrusega nr 72 vastu võetud „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSkE) § 51 lõikes 2 on sätestatud

vanglale kohustus võimaldada kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas.

Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras (VSkE § 51 lõike 2

viimane lause). Vaidlusaluse tegevuse ajal kehtinud Tartu Vangla kodukorra punkti 13.8.2

(edaspidi kodukord) kohaselt tuleb kinnipeetavatel helistamise võimaluse kasutamiseks

esitada kirjalik taotlus vanglateenistuse ametnikule hiljemalt helistamise päevale eelneval

õhtusel loendusel. Vastavalt kodukorra punktile 13.8.5 võimaldatakse kinnipeetavale, kes on

õigeaegselt esitanud nõuetekohase taotluse telefoni kasutamiseks, telefoni kasutada Tartu

Vangla kodukorra punktis 13.8.1.1 nimetatud päeval ühel korral kuni 10 minutit.

Kinnipeetava telefoni kasutamise maksimaalne aeg päevas on tehniliselt piiratud 60 minutile

(kodukorra punkt 13.12). Nii VSkE-s kui ka Tartu Vangla kodukorras kinnipeetava kohta

käivaid sätteid kohaldatakse erinormide puudumise korral ka vahistatule (VSkE § 1 lõige 2 ja

kodukorra punkt 1.3).

Tartu Vangla 29. aprilli 2024. a otsuse kohaselt ei kasutanud kaebaja tõepoolest 29. ja 31.

jaanuaril 2024 telefoni. Tartu Vangla on kohtueelse kahjunõude lahendamisel välja

selgitanud, et kaebaja esitas 29. jaanuaril 2024 helistamise võimaldamiseks avalduse 29.

jaanuari 2024 lõuna paiku, kuid inspektor-kontaktisik M. Kulo keeldus kinnipeetava avalduse

vastuvõtmisest, kuivõrd kaebajale on helistamise kord teada. Vangla osutas otsuses, et kuigi

kaebaja väidab kahjunõudes, et tal oli erakorraliste telefonikõnede teostamiseks

nõuetekohaselt avaldused üle antud 29. ja 31. jaanuari 2024 hommikuse loenduse ajal, siis

menetluse käigus uuritud ametnike rinnakaamera salvestised ei kinnita kaebaja väiteid. Kohus

on tutvunud Tartu Vangla poolt 30. jaanuaril 2025. a edastatud kahe videosalvestisega, mille

osas on menetlus kuulutatud kinniseks ja piiratud on kaebaja õigust tutvuda nende tõenditega.

Kohtule ei nähtu nendest rinnakaamera salvestistest, et kaebaja oleks 29. ja 31. jaanuari 2024

hommikuse loenduse ajal andnud valvuritele üle taotlust erakorraliste telefonikõnede

teostamiseks või juhtinud 29. jaanuaril 2024 valvurite tähelepanu asjaolule, et taotlus jäi

lauaservalt kaasa võtmata, nagu väidab kaebaja kaebuses. Ei videosalvestiste ega ka muude

tõenditega ei ole tõendatud, et kaebaja oleks esitanud 29. ja 31. jaanuari 2024 hommikuse

loenduse ajal valvurile taotluse telefonikõnede teostamiseks. Vangla on põhjendatult asunud

seisukohale, et kuna puuduvad tõendid, et kaebaja oleks esitanud vanglale nõuetekohast

taotlust 29. ja 31. jaanuaril 2024 erakorraliste telefonikõnede teostamiseks, siis ei saa pidada

vangla tegevust 29. ja 31. jaanuaril 2024 helistamise mittevõimaldamisel õigusvastaseks.

Kuivõrd kodukorra punktile 13.8.2 tuli kaebajal anda avaldus telefonikõne teostamiseks

ametnikele üle helistamise päevale eelneval õhtusel loendusel ning kuna asjas ei ole vaidlust,

et kaebaja on helistamise korraldusest teadlik, siis ei saa vanglale ette heita helistamise

taotluse vastu võtmata jätmist olukorras, kus taotlus oli esitatud selleks mitte ette nähtud ajal.

Kohus on seisukohal, et kaebaja enda tegevus tingis olukorra, kus ta ei saanud 29. ja 31.

jaanuaril 2024 helistada. Vangla tegevuses õigusvastasuse puudumine välistab kahjunõude

rahuldamise.

11.4.

Kaebaja heidab vanglale ette, et kuigi ta taotles 22. veebruaril 2024 helistamist alates

kella 17.00-st, siis sai ta helistada alles kell 17.38 ning tema helistamine katkestati, mistõttu ei

3-24-1288

saanudki ta advokaadi ega juristiga rääkida. Kohtule esitatud kaebaja kõneeristuse väljavõttest

nähtub, et talle võimaldati 22. veebruaril 2024 helistada. Esimene kõne toimus kell 17.38.

Kaebaja tegi 22. veebruaril 2024 kokku 7 kõnet ajavahemikus 17.38 kuni 18.25. Kõnede

kestus kokku oli ligikaudu 43 minutit. Seega võimaldati kaebajale 22. veebruaril 2024

helistada, kuid kaebaja ei saanud helistada kell 17.00, nagu ta soovis, vaid esimene kõne

toimus kell 17.38. Tartu Vangla on kohtueelse menetluse käigus välja selgitanud, et kaebaja

tegi VangS § 28 lõikes 3 nimetatud isikule 22. veebruaril 2024 kõne 18.23. Kaebaja ei ole

kaebuses ega kohtueelses menetluses välja toonud, miks ta telefoni saamise ja kõnepiirangu

maha võtmise järgselt koheselt oma esindajale ei helistanud, kuigi oli väidetavalt temaga

helistamise kokku leppinud kella 17.00-ks. Kaebajal ei olnud 22. veebruaril 2024 alates kella

17.38-st takistusi advokaadile ja/või juristile helistamiseks. Kaebaja sai ise otsustada, millises

järjekorras ta piiratud aja jooksul oma telefonikõnesid teeb. Nagu kohus eelnevalt selgitas, siis

helistamise õigus vanglas ei ole piiramatu ning seda isegi olukordades, mis puudutavad

helistamist VangS § 28 lõikes 3 nimetatud isikutele. Kohus märgib, et telefonikõnede

läbiviimine on üks paljudest vanglaametniku tööülesannetest ning selleks, et kinnipeetavatele

ning vahistatutele oleksid tagatud ka teised samaväärsed õiguste teostamise võimalused, ei ole

võimalik alati kinni peetud isikule soovitud ajal ja mahus helistamisvõimalust tagada.

Telefoni kasutamise õigusele seavad piirid vastavate tehniliste tingimuste olemasolu, teiste

kinnipeetavate õigus telefoni kasutamisele, vanglaametnike töökoormus ja vangla

töökorraldus ning ka nende asutuste tööaeg, kuhu soovitakse helistada. Kohus nõustub Tartu

Vangla seisukohaga, et vangla ei vastuta asjaolu eest, et kaebaja otsustas advokaadile

kokkulepitud ajast tunduvalt hiljem helistada, mistõttu ta ei saanud advokaadiga rääkida.

Vanglale ei saa ette heita, et kaebaja ei saanud 22. veebruaril 2024 oma advokaadile helistada.

Vangla tagas kaebajale võimaluse 22. veebruaril 2024 helistada. Kohtu hinnangul ei saa

pidada õigusvastaseks asjaolu, et kaebaja sai 22. veebruaril 2024 helistada 38 minutit hiljem,

kui ta taotluse järgi soovis. Kaebaja enda subjektiivne hinnang, et telefonikõnede maht ja

korraldus ei olnud kaebaja vajadustele piisav, ei anna alust veel lugeda vangla tegevust 22.

veebruaril 2024 kaebajale helistamise võimaldamisel õigusvastaseks. Vangla tegevuses

õigusvastasuse puudumine välistab kahjunõude rahuldamise.

11.5.

Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kuivõrd kaebaja õiguste riive ei ole olnud

intensiivne ning kaebaja kasuks rahalise hüvitise väljamõistmine oleks ebatõenäoline, siis

tuleks hüvitamiskaebus kaebajale HKMS § 121 lõike 2 punkti 2¹ alusel tagastada.

12. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus J.L-i tuvastamiskaebuse HKMS § 121 lõike 2

punkti 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.

(allkirjastatud digitaalselt)