2-25-176/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler

Määruse tegemise aeg ja koht

31.03.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-176

Kohtuasi

Osaühingu Hexanor (pankrotis) pankrotihalduri

Martin Krupi (Krupp) hagi AS-i SEB Pank ja

Osaühingu Royal Estate vastu pankrotimenetluses

nõude lõppemise (puudumise) tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08.01.2025 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Hexanor (pankrotis) pankrotihalduri Martin

Krupi 22.01.2025 määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Osaühing Hexanor (pankrotis, registrikood

11156277)

Pankrotihaldur Martin Krupp, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Marko Kaevando

Kostja I AS SEB Pank (registrikood 10004252),

lepinguline esindaja Janek Alvela

Kostja II Osaühing Royal Estate (registrikood 11426653),

lepingulised esindajad vandeadvokaat Kristel Viru, Malle

Seppik

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Harju Maakohtu 08.01.2025 määruse põhjendusi, jättes määruse

resolutsiooni muutmata.

2. Määruskaebust ei rahuldata.

3. Jätta määruskaebemenetluse kulud Osaühingu Hexanor (pankrotis)

pankrotihalduri Martin Krupi kanda.

2-25-176

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Hexanor (pankrotis, hageja) esitas 06.01.2024 Harju Maakohtule AS-i SEB Pank

(kostja I) ja Osaühingu Royal Estate (kostja II) vastu hagi nõude lõppemise (puudumise)

tuvastamiseks. Hageja palub tuvastada, et OÜ Hexanor pankrotimenetluses tunnustatud kostja

I nõue 4 075 988 eurot on lõppenud ega ole läinud seaduse alusel üle kostjale II, s.o kostjal II

ei ole hageja vastu nõuet suuruses 4 075 988 eurot. Koos hagiga esitas hageja hagi tagamise

taotluse. Hagi tagamise taotluses palus hageja määrata, et kuni kohtulahendi jõustumiseni

käesolevas asjas ei arvestata hageja pankrotimenetluses (tsiviilasjas nr 2-18-11704) kostjale II

4 075 988 euro suuruse nõude alusel määratud häältega, sh et neid hääli ei arvestata

võlausaldajate üldkoosoleku kokkukutsumisel ja läbiviimisel üldkoosoleku kvoorumi hulka

ning kuni kohtulahendi jõustumiseni käesolevas asjas puudub kostjal II hageja

pankrotimenetluses väljamaksete saamise õigus 4 075 988 euro suuruse nõude alusel.

2. Hagiavalduse kohaselt asutati hageja 2005. a augustis ning tema tegelikud kasusaajad olid

OÜ Tankud (alates 2007. a oktoobrist hageja ainuosanik, enne seda 50% osanik) kaudu SS ja

LS. Samad isikud olid kuni 2013. a juulini ka hageja juhatuse liikmed. Hageja

majandustegevus seisnes temale kuuluvate Tallinnas Punane tn 50/52 ja Pae tn 80 asuvate

kinnistute (kinnistud) majandamises ja nendelt üüritulu teenimises enda tütarühingu OÜ

Hexanor Haldus kaudu, kes tegeles kinnistute opereerimisega vastavalt 04.11.2005

opereerimislepingule ja selle hilisematele muudatustele. Hageja oli omandanud mõlemad

kinnistud krediidiasutustelt saadud laenude arvel. Punane tn 50/52 kinnistu ostmiseks võttis

hageja 27.10.2005 laenulepinguga laenu kostjalt I. Pae tn 80 kinnistu ostmiseks sai hageja

algselt laenu Tallinna Äripanga AS-lt ja AS-lt Swedbank, kuid refinantseeris need laenud

kostjalt I 05.11.2008 laenulepingu alusel saadud laenuga. Hageja kohustuste täitmine kostja I

ees tagati kinnistutele seatud hüpoteekidega.

2.1. Vastavalt 10.10.2007 sõlmitud lepingule kohustus hageja müüma kinnistud kostjale II

kokku hinnaga 148 miljonit krooni, s.o 9 458 923,27 eurot (ilma käibemaksuta).

Asjaõigusleping kinnistute omandi üleandmiseks pidi sõlmitama hiljemalt 01.05.2008. Selleks

ajaks kohustus kostja I tasuma hagejale kinnistute ostuhinna või hoiustama selle notarikontol

hageja kasuks. Asjaõigusleping jäi tähtaegselt sõlmimata ning kostja II ei olnud tema

majanduslikku olukorda arvestades ka ilmselgelt suuteline ostuhinda tasuma. 16.11.2017

sõlmisid hageja ja kostja II (keda mõlemat esindas juhatuse liikmeks määratud variisik VT)

lepingu, millega vähendati kinnistute müügihinda 10 000 euroni (sh käibemaks), millele pidi

lisanduma opereerimislepingu järgi saadav üüritasu kuue kuu eest kokku 60 000 eurot (s.o 10

000 eurot kuus, sh käibemaks), ehkki kinnistute turuväärtus oli lepingu sõlmimise ajal

2-25-176

erinevatel hinnangutel kokku 2,72–4,65 miljonit eurot. Kostja II avaldas 16.11.2017 lepingu

p-s 2.2.1, et on teadlik asjaoludest, et kinnistuid koormab kuus hüpoteeki kokku summas 11

152 582,43 eurot, kuid sellest hoolimata soovib ta kinnistud omandada. 16.11.2017 lepingu p

3.1.2 järgi pidid hüpoteegid jääma kinnistute võõrandamisel kehtima ning hageja ei pidanud

neid kõrvaldama. Sama lepingu p-s 3.4 avaldasid pooled, et kinnistute ostuhinna kujunemisel

on arvesse võetud hüpoteekidega tagatud nõudeid, mille suurus oli lepingu sõlmimise päeval

väidetavalt 11 152 582,43 eurot.

2.2. 16.11.2017 lepingu sõlmimise ajal oli Pae tn 80 kinnistu koormatud hüpoteekidega kostja

I kasuks summas 50 miljonit krooni ja Punane tn 50/52 kinnistu hüpoteekidega summas 43

miljonit krooni (lepingu p-d 1.1.4 ja 1.2.4.1), kusjuures selleks ajaks jõustunud Tallinna

Ringkonnakohtu 08.07.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-1840 oli hüpoteekidega tagatud

kostja I nõuete sundtäitmine tunnistatud lubatavaks 4 545 088,35 euro suuruse põhinõude ja 1

554 007 euro suuruse viivisenõude osas. Kostja II oli sellest asjaolust teadlik, kuna kostja II

juhatuse liige VT oli samaaegselt ka hageja juhatuse liige. 05.12.2017 sõlmiti hageja ja kostja

II vahel (keda mõlemat esindas VT) asjaõigusleping kinnistute omandi üleandmiseks kostjale

II. Pooled kinnitasid, et kinnistute müügihind on hagejale tasutud (05.12.2017 lepingu p-d 1.5

ja 3.1). Asjaõiguslepingu alusel kanti kostja II kinnistusraamatusse kinnistute omanikuna.

2.3. Kostja I avalduse alusel nimetas Harju Maakohus 28.08.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-

18-1811704 hageja ajutise pankrotihalduri. Sama kohtu 17.10.2018 määrusega kuulutati välja

hageja pankrot ning määrati pankrotihalduriks Martin Krupp (haldur). Hageja

pankrotimenetluses tunnustati kostja I nõudeid kokku suuruses 6 100 914,10 eurot, sh pandiga

tagatud nõuet 5 943 783,32 eurot esimeses rahuldamisjärgus ja nõuet 157 130,78 eurot teises

rahuldamisjärgus. Haldur esitas kostja II vastu hagi 16.11.2017 lepingu kehtetuse

tuvastamiseks või alternatiivselt selle kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras, samuti

asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamiseks ja kinnistute omandi üleandmiseks hageja

pankrotivarasse (tsiviilasi nr 2-18-17418). Hagi jäeti Tallinna Ringkonnakohtu 09.12.2019

otsusega tsiviilasjas nr 2-21-17418 täies ulatuses rahuldamata, sh jättis ringkonnakohus

rahuldamata 16.11.2017 lepingu tagasivõitmise nõude leides, et see ei kahjustanud hageja

võlausaldajate huve sõltumata kinnistute müügihinnast, kuna nende turuväärtus oli väiksem

kui kostja I hüpoteekidega tagatud nõuete suurus, mistõttu ei oleks teiste võlausaldajate

nõudeid saanud nende arvel rahuldada, kostja I nõudeid saab aga kinnistute arvel rahuldada

sõltumata sellest, et need võõrandati kostjale II.

2.4. Kinnistud müüdi kostja I avalduse alusel kostja II suhtes läbiviidud täitemenetluses

11.11.2021. Kostja I nõudeid rahuldati kinnistute müügitulemi arvel kokku 4 075 988 euro

ulatuses. Kostja II esitas 28.11.2023 hagejale nõudeavalduse summas 4 075 988 eurot, leides,

et kostja I tunnustatud nõue hageja vastu on läinud selles ulatuses seaduse alusel üle kostjale

II, kuna see rahuldati sellel hetkel kostjale II kuulunud kinnistute arvel. Kostja II ei ole

esitanud hageja ega kostja I vastu hagi nõude osalise ülemineku tuvastamiseks. Samas on

kostja II tuginedes kostja I nõude väidetavale üleminekule taotlenud korduvalt endale häälte

määramist hageja võlausaldajate üldkoosolekutel. Kui 05.04.2023 toimunud võlausaldajate

üldkoosolekul jäeti kostjale II hääled andmata, siis Tallinna Ringkonnakohtu 26.09.2024

määrusega tsiviilasjas nr 2-18-11704 määrati kostjale II hageja võlausaldajate 23.04.2024

üldkoosolekul sellelt nõudelt 4076 häält, mis moodustas ca 66% kõikidest sellel

üldkoosolekul võlausaldajatele määratud häältest. Samuti määrati kostjale II sellelt nõudelt

hääled hageja võlausaldajate 05.11.2024 üldkoosolekul Harju Maakohtu 13.12.2024

määrusega tsiviilasjas nr 2-18-11704.

2-25-176

2.5. Hageja palub tuvastada, et hageja pankrotimenetluses tunnustatud kostja I nõue on 4 075

988 euro suuruses osas lõppenud ning ei läinud seaduse alusel üle kostjale II, mistõttu ei ole

kostjal II nõuet hageja vastu eelnimetatud suuruses. Arvestades eespool esile toodud

asjaolusid (eelkõige poolte tahet 16.11.2017 lepingu sõlmimisel) ei toonud kostja I nõude

rahuldamine kostjale II kuulunud kinnistute müügitulemi arvel kaasa kostja I nõude

üleminekut kostjale II võlaõigusseaduse (VÕS) § 173 lg 3 p 1 alusel, vaid kõnealune nõue

lõppes ning hageja pankrotivaral lasuvate kohustuste maht vastavas ulatuses (s.o 4 075 988

euro ulatuses) vähenes. Kostja II on tsiviilasjas nr 2-18-17418 esitatud hagivastuses

selgitanud, et poolte tahe 16.11.2017 lepingu sõlmimisel oli see, et kostja II võtab kõik

kinnistutele seatud hüpoteekidega tagatud kohustused enda kanda (tasudes need ise hageja

eest või täites need täitemenetluses kinnistute realiseerimise tulemusena) ning hageja vabaneb

nendest kohustustest. Poolte selline tahe pidi hõlmama ka hageja kohustusi kostja I ees

summas 6 100 914,10 eurot, mille sundtäitmine oli tunnistatud tsiviilasjas nr 2-11-1840

jõustunud kohtulahendiga lubatavaks, millest kostja II oli vaieldamatult teadlik. Eelnevast

järelduvalt oli hageja ja kostja II tahe 16.11.2017 lepingu sõlmimisel see, et kostja II võtab

(vastusooritusena kinnistute eest) üle kõik kinnistutele seatud hüpoteekidega tagatud hageja

kohustused, sh kohustused kostja I ees summas 6 100 914,10 eurot, st lepiti kokku hageja

kohustuste ülevõtmises VÕS § 175 mõttes. Sisuliselt andis see kokkulepe hagejale aluse

nõuda, et kostja II asetaks hageja samasse olukorda, milles hageja oleks olnud juhul, kui

kostja II oleks hageja kohustuse üle võtnud.

2.6. Sellises olukorras ei saanud kinnistutele seatud hüpoteekidega tagatud kostja I nõuete

rahuldamine täitemenetluses kinnistute müügitulemi arvel tuua kaasa kostja I nõude

üleminekut kostjale II VÕS § 173 lg 3 p 1 alusel. Tulenevalt ülalviidatud kokkuleppest tuleb

hageja ja kostja II asetada olukorda, milles nad oleksid olnud juhul, kui kostja II oleks hageja

kohustused kostja I ees üle võtnud. Sellisel juhul oleks aga kinnistute müügitulemi arvel

täidetud kostja II enda kohustust kostja I ees, mitte aga hageja kohustust. Sellises olukorras

VÕS § 173 lg 1 p 1 ei kohaldu, s.o kinnistutele seatud hüpoteekidega tagatud kostja I nõue ei

ole 4 075 988 euro osas kostjale II üle läinud. Vastupidise käsitluse korral võib kinnisasja

omandaja võõrandaja arvel hea usu põhimõtte vastaselt rikastuda, omandades hüpoteegiga

koormatud kinnisasjad äärmiselt madala tasu eest või sootuks tasuta, esitades aga hiljem

nõude võõrandaja vastu kinnistute tegelikule väärtusele vastavas summas. Selline olukord on

ka praegusel juhul – kostja II tasus hagejale kinnistute eest vaid 10 000 eurot, kuid leiab nüüd,

et kinnistute omandi kaotamisel tekkis tal nõue hageja vastu summas 4 075 988 eurot, mis

annaks talle õiguse saada hageja pankrotimenetluses enam kui 60% võlausaldajatele

väljamakstavatest summadest.

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 08.01.2025 määrusega hageja hagi tagamise avalduse rahuldamata

ning hageja hagi menetlusse võtmata. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ning

märkis, et hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

4. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei võta kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 371 lg 1 p 4 kohaselt hagiavaldust menetlusse, kui on olemas jõustunud Eesti kohtu

otsus või menetluse lõpetamise määrus, samuti Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu

lahend või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, mh õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe,

mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab

samas asjas uue kohtusse pöördumise. Hageja on hagiavalduses viidanud Tallinna

Ringkonnakohtu 26.09.2024 määrusele tsiviilasjas nr 2-18-11704, millega määrati kostjale II

4076 häält nõudelt 4 075 988 eurot. Viidatud kohtumääruses nõustus ringkonnakohus kostja II

2-25-176

väitega, et kostja I kui algse hüpoteegipidaja nõue on täitemenetluses rahuldatud osas talle üle

läinud asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg 3 ja VÕS § 173 lg 3 p 1 alusel. Ringkonnakohus

leidis, et kostja I nõue on rahuldatud osas kostjale II seaduse alusel üle läinud. Ka varasemalt

on Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-18-11704 10.11.2023 määruse p 12 alapunktides

käsitlenud kostja II nõuet 4 075 988 eurot ja märkides, et vaidlustamata asjaoludel toimus

nõude üleminek kostjale II seaduse alusel. Kostja II järgis ringkonnakohtu ettepanekut ning

esitas haldurile 28.11.2023 pankrotiseaduse (PankrS) § 94 lg-te 1 ja 2 nõuetele vastava

nõudeavalduse. Haldur ei ole seadusjärgset nõude üleminekut eitanud.

5. Maakohus leidis, et nõude ülemineku üle saab otsustada kohus, kes lahendab võlausaldaja

(kostja II) kaebust talle nõudelt häälte andmata jätmise peale ning kohaseks

õiguskaitsevahendiks on kaebus. Tuvastushagi esitamise võimalust nõude ülemineku

tuvastamiseks pankrotimenetluses on Riigikohus jaatanud olukorras, kus nõude ülemineku

asjaolud on ebaselged (vt RKTKm 08.01.2014, 3-2-1-152-13, p 15). Kostja I tunnustatud

nõue võlgniku vastu rahuldati kostja II kinnistute müügist saadud raha arvel ning kostja II on

soovinud selle nõude alusel osaleda pankrotimenetluses eriõigusjärgluse korras, ka on selge

nõude rahuldamise ulatus 4 075 988 eurot. Niisuguses olukorras on Riigikohus eitanud

tuvastushagi esitamiseks õigusliku huvi olemasolu, märkides, et kui võlausaldajal ei

võimaldata pankrotimenetluses tunnustatud nõude võlausaldaja õigusi realiseerida, on tal

võimalik kasutada protsessuaalseid õiguskaitsevahendeid sarnaselt teiste tunnustatud nõuetega

võlausaldajatega (RKTKm 27.11.2019, 2-17-18531, p-d 11 ja 18). Seega tuli hagiavaldus jätta

menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 1 p 4 järgi. Kuivõrd hagi ei olnud lubatav, jättis maakohus

hagi tagamise avalduse rahuldamata.

6. Maakohus jättis TsMS § 168 lg 1 järgi menetluskulud hageja kanda. Kuna kostjad ei ole

hagimenetluses osalenud, ei ole neil tekkinud ka kulusid, mida rahaliselt kindlaks määrata,

mistõttu hüvitatavad menetluskulud puudusid.

Määruskaebus

7. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada selle resolutsiooni

p-de 2 ja 3 osas ning saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule hagi

menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebuses sisaldus ka hagi tagamise taotlus, millega

palub hageja määrata, et kuni kohtulahendi jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-25-176 ei arvestata

hageja pankrotimenetluses (tsiviilasjas nr 2-18-11704) kostjale II 4 075 988 euro suuruse

nõude alusel määratud häältega, sh et neid hääli ei arvestata võlausaldajate üldkoosoleku

kokkukutsumisel ja läbiviimisel üldkoosoleku kvoorumi hulka ning et kuni kohtulahendi

jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-25-176 puudub kostjal II hageja pankrotimenetluses

väljamaksete saamise õigus 4 075 988 euro suuruse nõude alusel.

8. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga ning leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu 10.11.2023

ja 26.09.2024 määrused tsiviilasjas nr 2-18-11704 ei saa olla käesoleva hagi menetlemisest

keeldumise aluseks TsMS § 371 lg 1 p 4 järgi. TsMS § 371 lg 1 p-st 4 tulenevalt saab teises

asjas jõustunud kohtulahend välistada hagi esitamise üksnes juhul, kui tegemist on vaidlusega

sama eseme üle. Õiguskirjanduses on selgitatud, et juba menetletud asi takistab uue menetluse

alustamist üksnes juhul, kui vaidluse ese on mõlemas asjas nii sisu kui ka ulatuse poolest

identne, kusjuures määrav on õiguslik tagajärg, mida hilisema nõudega on võimalik

saavutada. Kohtumenetluse pooltele toob õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse

resolutsioon, samas kui kohtuotsuse põhjendav osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei

mõjuta. Järelikult asjaolu, mis ei ole leidnud tuvastamist jõustunud kohtuotsuse resolutsioonis,

ei ole teises asjas samadele pooltele õiguslikult siduv ja põhimõtteliselt on võimalik seda

2-25-176

teises asjas uuesti tõendada ja läbi vaielda. TsMS § 457 lg-s 1 sätestatu kehtib TsMS § 478 lg

1 järgi ka hagita menetluses tehtava kohtumääruse kohta. Tallinna Ringkonnakohtu

10.11.2023 määruse resolutsioon ja 26.09.2024 määruse resolutsioon ei sisalda kohtu

otsustust selle kohta, kas hageja pankrotimenetluses tunnustatud kostja I nõue on 4 075 988

euro suuruses osas lõppenud või läinud üle kostjale II, s.o asjaolude kohta, mida hageja on

palunud tuvastada käesolevas hagis. Ringkonnakohtu 10.11.2023 ja 26.09.2024 määrused

tsiviilasjas nr 2-18-11704 ei ole tehtud selle sama eseme kohta, mille kohta tuleks kohtul teha

otsustus käesolevas asjas esitatud hagi lahendamisel.

9. Veelgi enam mõlemal ringkonnakohtu määrusel oli nendest järelduvalt üksnes ühekordne

toime. Esimesega määrati nelja võlausaldaja häälte arv 05.04.2023 alanud võlausaldajate

üldkoosolekul (seejuures jäeti kostjale II hääled andmata) ning teisega määrati kolme

võlausaldaja hääled 23.04.2024 alanud üldkoosolekul. Väljaspool neid üldkoosolekuid ei ole

eelnimetatud kohtumäärustel mingit õiguslikku toimet ega siduvust. Seda kinnitab ka PankrS

§ 82 lg 7. Lisaks ei võtnud ringkonnakohus kummagi määruse põhjendustes seisukohta

halduri väite osas, et kostja II oli hagejaga 16.11.2017 sõlmitud lepinguga võtnud kõik

kinnistutele seatud hüpoteekidega tagatud hageja kohustused üle, mistõttu kinnistute

müümisel täitemenetluses täideti kostja II enda kohustusi (mitte hageja kohustusi) ning

seetõttu ei ole tegemist AÕS § 349 lg-s 3 ja VÕS § 173 lg 3 p-s 1 sätestatud olukorraga.

Nimetatud asjaolu omab määravat tähtsust otsustamaks, kas hageja pankrotimenetluses

tunnustatud kostja I nõue on lõppenud või läinud üle kostjale II. Olukorras, kus

ringkonnakohus jättis määrustes selles küsimuse seisukoha võtmata, kuid nimetatud

määruseid ei saanud Riigikohtus vaidlustada, on käesoleva hagi menetlusse võtmisest

keeldumine täiesti lubamatu.

10. Hagejal tuvastushuvi puudumisel saaks kohus keelduda hagi menetlusse võtmisest TsMS

§ 371 lg 2 alusel, millele maakohus ei ole tuginenud. Kõnealused maakohtu põhjendused on

ka sisuliselt väärad. Mõlemad maakohtu viidatud Riigikohtu lahendid puudutavad

pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagi esitamist võlausaldaja poolt, mitte

pankrotimenetluses tunnustatud võlausaldaja nõude lõppemise tuvastamise hagi esitamist

halduri poolt, nagu praegusel juhul. Hageja on enda tuvastushuvi hagi esitamiseks

põhjendanud (hagiavalduse p-d 2.2–2.4). Hageja jääb viidatud põhjenduste juurde ning leiab,

et käesoleva hagi esitamine on ainuvõimalik viis tuvastamaks lõplikult ja kõikide osapoolte

jaoks siduvalt, kas pankrotimenetluses tunnustatud kostja I nõue on 4 075 988 euro osas

lõppenud või on see läinud üle kostjale II. Meelevaldne on maakohtu järeldus, et hageja ei

olevat eitanud kostja I nõude seadusjärgset üleminekut kostjale II. Hageja ei andnud kostjale

II hääli nimetatud nõudelt ei 05.04.2023 ega 23.04.2024 alanud üldkoosolekul. Hageja

esitatud hagiavalduse põhjendustest nähtub selgelt, et hageja arvates ei ole nimetatud nõue

kostjale II üle läinud, vaid see on lõppenud.

11. Hageja selgitab, et Tallinna Ringkonnakohtu 10.11.2023 ja 26.09.2024 määrustes esitatud

seisukohad, mis puudutavad hageja pankrotimenetluses tunnustatud kostja I nõude üleminekut

4 075 988 euro suuruses osas kostjale II, ei saagi olla hagi menetlusse võtmisest keeldumise

aluseks TsMS § 371 lg 2 järgi. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et TsMS § 371 lg 2 alusel

asja menetlusse võtmise üle otsustamisel ei saa kohus hinnata tõendeid ja lahendada asja

sisuliselt, vaid lähtuda tuleb hagiavalduses esitatust, sh ei saa kohus lähtuda TsMS § 457 lg-st

1, kui hageja ei ole vastavaid asjaolusid hagis välja toonud. Seetõttu ei saa kohus asja

menetlusse võtmise otsustamisel anda hinnangut sellele, kas varasemas tsiviilasjas jõustunud

kohtulahendiga on mingi asjaolu tuvastatud, kuna see tähendaks varasema asja kohtulahendi

kui dokumentaalse tõendi sisu hindamist. Hageja ei tuginenud käesolevas asjas esitatud

hagiavalduses Tallinna Ringkonnakohtu seisukohtadele 10.11.2023 ja 26.09.2024 määrustes.

2-25-176

Hageja ei ole nimetatud kohtulahendeid dokumentaalsete tõenditena esitanudki. Järelikult ei

saa kohus nendele seisukohtadele tuginedes keelduda hagi menetlusse võtmisest ka TsMS §

371 lg 2 alusel.

Kostjate seisukohad

12. Kostja I leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada. Häälte määramise menetluse käigus ei

vaadata nõuet läbi sisuliselt ning häälte määramise menetluses tehtud lahend ei saa omada

mõju hilisemas nõuete kaitsmise menetluses. Praeguse asja eripäraks on küll see, et nõuded on

juba kaitstud, st et väidetavalt kostjale II üle läinud kostja I nõue on kaitstud, kuid nõude

ülemineku osas sisulist vaidlust ei ole poolte vahel toimunud, milleks praeguses asjas esitatud

hagi just ongi. Sellisel juhul tuvastushagi esitamist on jaatanud Riigikohus (RKTKm

08.01.2014, 3-2-1-152-13, p 15).

13. Kostja II leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud halduri

kanda. Kostja II ei nõustu määruskaebuse seisukohtadega ning leiab, et maakohus keeldus

põhjendatult hagi menetlusse võtmast. Haldur esitas tuvastushagi võlausaldajal nõude

puudumise tuvastamiseks. Sellise hagi esitamiseks ei ole halduril seaduses sätestatud õigust ja

tuvastushuvi ning õige on maakohtu seisukoht, et selline hagi on lubamatu. Seaduses ei ole

sätestatud halduri õigust esitada hagisid võlausaldajatel nõuete olemasolu või puudumise

kindlakstegemiseks. Hagi on ka õiguslikult perspektiivitu ning seegi annaks lisaks

tuvastushuvi puudumisele iseseisva aluse hagi menetlusse võtmisest keelduda. Lisaks

menetlusosalistele on siduv mitte üksnes resolutsioonis märgitud häälte arv, vaid siduvad on

ka nõuded, mille alusel hääled määrati. Kohtumäärustes kostja II nõude tunnustamine

põhineski sellel, et tegemist on eriõigusjärgluse korras omandatud nõudega. Nii on seegi –

nõude seaduse alusel üleminek kostjalt I kostjale II – häälte määramise aluseks olnud asjaolu,

mis on kehtivalt tuvastatud ja asjaosalistele siduv. Nõustuda ei saa ka väitega, et

kohtumäärustel häälte arvu kohta on vaid ühekordne toime. PankrS § 82 lg 7 võimaldab küll

varasemal üldkoosolekul määratud häälte arvu muuta, kuid seda ei saa teha meelevaldselt,

vaid üksnes pärast häälte määramist ilmnenud uutel asjaoludel.

Menetluse edasine käik

14. Harju Maakohus jättis 23.01.2025 määrusega hageja 22.01.2025 määruskaebuse tagamise

taotluse rahuldamata, kuivõrd maakohtu hinnangul ei olnud määruskaebuse tagamise taotluses

TsMS § 377 lg 2 kohast akuutset ohtu esile toonud. Ainsate konkreetsete asjaoludena viitas

hageja 13.01.2025 võlausaldajate üldkoosolekul vastu võetud otsustele vahetada kohtuasjades

2-23-14114 ja 2-24-6978 pankrotivõlgniku lepinguline esindaja ning vahetada

pankrotimenetlust läbiviiv pankrotihaldur. Pelgalt sellest infost ei saa teha järeldust, et hagejat

ähvardab viivitamatult oluline kahju või omavoli. Taotluses ei ole toodud põhjendusi, miks

peaks uus pankrotihaldur eirama temale PankrS § 55 lg-test 1–2 tulenevaid kohustusi ning

kõigi võlausaldajate ning võlgniku õiguste ja huvide kaitsmise asemel asuma edendama

üksnes kostja II huve. Samamoodi ei olnud põhjendatud, miks peaks uus lepinguline esindaja

asuma tegutsema vastuolus enda kliendi huvidega ning edendama menetlustes mõne muu

kolmanda isiku huve. Pelgalt esindaja vahetamisest ei saa järeldada, et uus esindaja asub enda

seaduslikke kohustusi rikkuma.

15. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

2-25-176

16. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb muuta vaidlustatud

maakohtu määruse põhjendusi, jättes määruse resolutsiooni muutmata. Määruskaebust ei

rahuldata.

2-25-176

17. Kolleegiumi hinnangul on maakohus jätnud küll hagiavalduse õigesti menetlusse võtmata,

kuid maakohtu märgitud keeldumise alus (TsMS § 371 lg 1 p 4) on ebaõige. Hinnangu

andmine, kas varasemas tsiviilasjas tehtud lahendiga on mingi asjaolu tuvastatud, tähendab

varasema asja lahendi kui dokumentaalse tõendi (TsMS § 272 jj) sisu hindamist. Seega ei saa

põhjusel, et varasemas tsiviilasjas tehtud lahendiga on tuvastatud asjaolusid, mis TsMS § 457

lg-st 1 tulenevalt on kohustuslikud samade poolte vahel teises tsiviilasja menetluses, hinnata

hagi õiguslikku põhjendatust TsMS § 371 lg 2 järgi (RKTKm 13.11.2013, 3-2-1-121-13, p 8

ja RKTKm 04.05.2022, 2-19-12055, p 13). Kui samade poolte vahel tehtud varasema

kohtuotsuse põhjendavas osas on tuvastatud õigussuhe, mille kohta resolutsioonis seisukohta

ei võetud, võib see olla uue menetluse esemeks, sest tulenevalt TsMS § 457 lg-st 1 on otsus

pooltele siduv üksnes resolutsioonis lahendatud nõuete osas. Maakohus on tuginenud Tallinna

Ringkonnakohtu 10.11.2023 ja 26.09.2024 määrustele tsiviilasjas nr 2-18-11704, mille

põhjendustes on ringkonnakohus leidnud, et kostja I nõue on rahuldatud osas kostjale II

seaduse alusel üle läinud. Ringkonnakohus ei ole aga eelnimetatud määrustes kostja I nõude

üleminekut kostjale II määruste resolutsioonides tuvastanud, mistõttu ei ole see TsMS § 457

lg 1 järgi pooltele siduv ning vastava õigussuhte tuvastamine võib olla uue menetluse

esemeks.

18. Siiski leiab kolleegium, et hagiavalduse menetlusse võtmisest tuleb praegusel juhul

keelduda TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. Hageja on palunud hagis tuvastada, et võlgniku

pankrotimenetluses tunnustatud kostja I nõue summas 4 075 988 eurot on lõppenud ega ole

läinud seaduse alusel üle kostjale II, s.o kostjal II ei ole võlgniku vastu nõuet summas 4 075

988 eurot. Tuvastushagi esitamisel peab olema hagejal TsMS § 368 lg 1 järgi õigussuhte

olemasolu või puudumise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Riigikohtu kujundatud praktika

kohaselt peab pankrotihaldur pankrotimenetluses arvestama võlausaldaja eriõigusjärglusega

ning sellest tulenevalt peab pankrotihaldur lugema kas täielikult või osaliselt

pankrotivõlausaldajaks isiku, kellele nõue on seaduse alusel üle läinud (RKTKm 08.01.2014,

3-2-1-152-13, p 15). Kui pankrotihaldur keeldub pankrotimenetluses isikut üleläinud nõude

osas põhjendamatult pankrotivõlausaldajaks tunnistamast, saab isik esitada

pankrotimenetluses tunnustatud nõude ülemineku tuvastamiseks TsMS § 368 lg 1 järgi

tuvastushagi. Selline hagi tuleb esitada pankrotihalduri ja/või võlausaldaja vastu, kelle nõude

ülemineku üle vaieldakse (RKTKo 23.04.2015, 3-2-1-2-15, p 16). Seega tuleneb Riigikohtu

kujundatud praktikast sellises olukorras tuvastushagi esitamiseks õiguslik huvi võlausaldajale,

keda ei tunnistata põhjendamatult pankrotivõlausaldajana. Viidatud kohtupraktikast ei ole

võimalik analoogia korras järeldada, et selline õiguslik huvi oleks ka pankrotihalduril.

Pankrotiseadus ei anna haldurile õigust esitada hagisid võlausaldajate nõuete tunnustamiseks

või tunnustamata jätmiseks. Selline õigus on haldurile antud nõuete tunnustamise osas üksnes

PankrS § 106 lg-s 2 sätestatud olukorras. Pankrotihalduril on kohustus nõuete kaitsmise

koosolekul, kui selleks on alust, esitada nõudele või pandiõigusele üksnes vastuväiteid (kuni

31.01.2021 kehtinud PankrS § 103 lg 2). Seega on kolleegium seisukohal, et pankrotihalduril

puudub praegusel juhul TsMS § 368 lg 1 kohase tuvastushagi esitamiseks õiguslik huvi.

19. Eeltoodust tulenevalt keeldus maakohus õigesti hagiavalduse menetlusse võtmisest ning

jättis ka hagi tagamise avalduse rahuldamata, kuivõrd hagi ei ole lubatav. Määruskaebuse

väited ei anna alust saata asja tagasi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

20. Kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, siis jäävad määruskaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud hageja kanda TsMS § 171 lg 1 alusel.

21. TsMS § 174 lg 4 kohaselt, kui maakohus asja lõpetavas määruses menetluskulusid

kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse

2-25-176

kindlaks pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg 2 sätestatud korras.

Kaebuse lahendamisel maakohtu asja lõpetava määruse peale, millega maakohus

menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust

kindlaks ei määra. Seega määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus.

22. TsMS § 372 lg 5 võimaldab käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)