2-25-2878/26 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler

Määruse tegemise aeg ja koht

31.03.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-2878

Kohtuasi

Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku

paigutamiseks

psühhiaatriakliinikusse

tahtest

olenematule ravile

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22.02.2025 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

M.Z 07.03.2025 määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik M.Z (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Annemarie

Kunila

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 22.02.2025 määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad riigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

2-25-2878

MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja või PERH) esitas 21.02.2025 Harju

Maakohtule taotluse kohaldada esialgse õiguskaitse korras M.Z (puudutatud isik või patsient)

suhtes tahtest olenematut ravi jätkamiseks üle 48 tunni. Avaldaja taotles arvestades

puudutatud isiku tervislikku seisundit esialgse õiguskaitse kohaldamist ja ühtlasi selle

pikendamist kuni 40 päevani. Taotlusele oli lisatud 21.02.2025 psühhiaatri arvamus tahtest

olenematu ravi kohaldamise põhjendatuse kohta.

1.1. Puudutatud isik viibib esmakordselt statsionaarsel ravil PERH-i psühhiaatriakliinikus.

Valvearst vormistas puudutatud isikule tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsuse

20.02.2025 kell 15.31.

1.2. Patsient toimetati valvetuppa kiirabi poolt. Kiirabi andmetel kutsuti patsiendile kiirabi

põlvevalu tõttu ning ta toimetati Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda.

Patsient põgenes ega andnud oma asukoha kohta mingit infot abikaasale, mistõttu hakkas

patsienti otsima politsei. Patsient leiti kesklinnast Sportlandi poest ja toimetati PERH-i

psühhiaatriakliiniku valvetuppa.

1.3. Patsient avaldas, et tema mees viis lapse oma vanemate juurde, aga last pole kuskil,

KAPO olevat teda sellest teavitanud. Patsient süüdistas, et abikaasa andvat talle

narkootikume, sunnib endaga seksima ja teeb temast pornot. Ta tegevat ka lapsest

pornograafilisi materjale ja sellekohased videod olevat politsei käes. Valvetoas jäi patsiendi

käitumisest mulje, et tal esinevad ka nägemismeelepetted. Patsiendi mõtteavaldused olid

paraloogiliste seostega ja segased.

1.4. 21.02.2025 seisuga ei olnud patsiendi seisund paranenud. Patsient oli jätkuvalt

psühhootiline. Patsient rääkis jätkuvalt, et mees annab talle narkootikume, vägistab teda koos

sõpradega, teeb temast pornograafilisi videoid ja müüb neid. Samuti tegevat ta lapsest

pornograafilisi videosid ja müüvat neid. Nüüd viinud mees lapse ära ja ilmselt tappis ta ära.

Kord ütleb patsient, et see on tema laps, siis jälle väidab, et ainult mehe oma. Patsiendi

mõttekäik oli jätkuvalt segane ning raskesti jälgitav.

1.5. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire (äge psühhoos F23), puudub haiguskriitika

ning sellest lähtuvalt võim adekvaatselt hinnata ravivajadust. Ravita jäämisel võib puudutatud

isik oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega olla ohtlik nii endale

kui ka teistele.

2. Maakohus rakendas 21.02.2025 määrusega esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku

suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse

paigutamisest, s.o alates 20.02.2025 kell 15.31 kuni 24.02.2025 kell 15.31. Ühtlasi andis

maakohus loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt

psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haigla tingimustes

ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik

vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu.

2.1. Maakohtu hinnangul olid ravidokumendid piisavad, et otsustada esialgse õiguskaitse

kohaldamise vajalikkuse üle ning lahendas esialgse õiguskaitse taotluse puudutatud isikut ära

kuulamata.

2-25-2878

2.2. Maakohus leidis, et puudutatud isikul esineva raske psüühikahäire tõttu on tema

käitumine ebaadekvaatne ja ettearvamatu. Raske psüühikahäire ägenemine piirab tema võimet

oma käitumisest aru saada ning seda juhtida. Puudutatud isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei

ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek ravi jätkamiseks kodustes tingimustes. Puudutatud

isik on ravita jäämisel ohtlik endale ja ümbritsejatele. Vaenuliku ja kahtlustava suhtumise

tõttu ümbritsevatesse võib ta muutuda agressiivseks ja seeläbi sattuda ka ise rünnakute

ohvriks. Tema käitumine on ajendatud nägemismeelepetetest. Puudutatud isik ei adu enda

probleemi. Puudutatud isik ei ole käesolevalt võimeline hindama oma tervislikku seisundit

ega andma teadvat nõusolekut raviks. Arvestades isiku psüühikahäiret ning asjaolu, et

puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, siis tuli

maakohtu hinnangul kohaldada esmast õiguskaitsevahendit.

3. Maakohus pikendas 22.02.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse

korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema psühhiaatri

otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o alates 20.02.2025 kell 15.31 kuni

01.04.2025 kell 15.31. Maakohus märkis, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest

olenematu psühhiaatriline ravi lõpeb 01.04.2025 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on

teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste

äralangemisega. Maakohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite

manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi

manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud

viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei

nõustu. Kui puudutatud isik vabastatakse kinnisest asutusest enne kohtu määratud aega, tuleb

avaldajal sellest kohut viivitamata teavitada.

3.1. Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 21.02.2025. Puudutatud isik selgitas, et mees talle

halba ei soovi, mees väga armastab teda. Küsimusele, kas tal on poeg, ütleb, et see on mehe

poeg. Küsimusele, kas mehe eelmisest suhtest, vastab et ei. Küsimusele, kas tema ei olegi

seda last sünnitanud, vastas puudutatud isik, et sünnitas, aga ei sündinud keegi. Jutu sees

siiski ütleb lapse kohta „meie poeg“. Hõõrub oma põlve ja ütleb, et see valutab, kogu aeg

väriseb. Selgitab, et on igati mehe kontrolli all, mehe käes on naise dokumendid ja pin-

koodid, mees otsustab kõik ja räägib kõigile, et naine on hull. Küsimusele tugivõrgustiku

kohta vastab, et tal pole kedagi. Küsimusele, kas vanemad on, vastab, et kui mees pole neid

ära tapnud, siis on. Mees ei luba vanematega suhelda.

3.2. Maakohus kuulas ära raviarsti, kes jäi esitatud taotluse juurde. Haiglas olles ei ole

puudutatud isiku seisund märkimisväärselt paranenud. Raviarst märkis, et mõnda aega

käitunud abikaasa sõnul kahtlaselt, aga viimasel ajal on kehvemaks läinud. Eile haiglas

naeratas lambi poole, ütles, et mees seal jälgib. Naine katsus ka oma riideid ja ütles, et need

on narkootikumidega koos. Lühikese aja jooksul, mis ta on haiglas olnud, pole eriti midagi

muutunud. Ise väidab, et on siin haiglas varem olnud, aga arstid selle kohta sissekandeid ei

leidnud. Digilugu on tühi. Mees seostab sellega, et aasta tagasi oli konflikt vanematega, need

hakkasid naist terroriseerima.

3.3. Määratud esindaja toetas PERH-i avaldust ja leidis, et puudutatud isiku

psühhiaatriakliinikusse paigutamine ning tahtest olenematu ravi jätkamine esialgse

õiguskaitse korras enam kui 48 tunniks kohtumääruse alusel vastab puudutatud isiku huvidele.

3.4. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud maakohus vajalikuks. Arvestades isiku psüühilist

seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende ärakuulamine ilmselt kaasa asja

lahendamisele.

2-25-2878

3.5. Ärakuulamisel veendus maakohus, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis

piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida. Haiglaravita jäädes on

puudutatud isik käesoleval ajal ohtlik eelkõige enesele, aga ka ümbritsevatele. Puudutatud isik

ei ole võimeline mõistma ravivajadust ega haiguse ägenedes kontrollima enda käitumist.

Puudutatud isiku ohtlikkus enda elule ja tervisele lähitulevikus on pigem kindel kui

tõenäoline. Puudutatud isiku raviarsti arvamuse kohaselt on vajalik tahtest olenematu ravi

pikendamine, sest puudutatud isiku seisund ei ole muutunud, tal puudub koostöövalmidus

raviks ja ravita jäämisel ohustab ta psüühikahäire tõttu eelkõige enda elu ja tervist, kuid võib

olla ohtlik ka teistele. Seega ei ole puudutatud isiku seisund alates tahtest olenematu ravi

alustamisest paranenud ning esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole

muutunud ega ära langenud.

MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS

4. Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub, et temale

määratud tahtest olenematu ravi lõpetataks või lühendataks ca 3 nädala võrra. Puudutatud isik

selgitab, et 20.02.2025, kui ta esmalt ravile paigutati, oli ta oma abikaasa poolt talle tema

teadmata sissejoodetud või -söödetud narkoainete vms mõju all. Seetõttu tema jutt ja

selgitused kohtunikule võisid olla ebaadekvaatsed. Nüüdseks on ta organism eelnimetatud

ainetest vabanenud ja ta oskab olukordi õigesti hinnata. Puudutatud isikul on kodus tema ja ta

abikaasa ühine 10-aastane poeg, kes teda vajab ja kes varem pole kunagi ilma temata elanud.

Puudutatud isik kinnitab, et on terve ning ei vaja ravi.

5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis PERH-ile tähtaja sellele vastamiseks.

PERH vaidles kaebusele vastu. Patsient põeb rasket psüühikahäiret (äge psühhoos F23).

Patsiendi kliinilises pildis hetkel domineerivad kahjustus- ja mürgitusluulumõtted oma

lähedaste suhtes (avaldab, et vend peksis teda; et abikaasa mürgitas teda

„psühhoanalüütikumitega“, täpsemalt patsiendi sõnul olansapiini, kariprasiini tablettidega).

Lähedastelt saadud info alusel erineb aga tegelik olukord patsiendi väidetest oluliselt.

Abikaasa sõnul pole kodus kunagi selliseid ravimeid olnud ning ta pole neid patsiendile

andnud. Patsiendi ema kinnitas arstile, et patsiendi peksmine venna poolt ei vasta samuti

tõele. Lisaks on teada, et patsiendi mainitud preparaadid, mida tema olevat kodus saanud,

vähendavad psühhoosi sümptomeid (luulumõtted, mõttekäiguhäired, rahutus jne), mitte ei

põhjusta neid, nagu on patsient veendunud. Patsient kannatab käesolevalt olematu

haiguskriitika, mõttekäiguhäirete ja luulumõtetest ajendatud tahteaktiivsuse all. Viimaste

päevade jooksul on patsiendi seisund kergelt paranenud (muutus rahulikumaks ja

tasakaalukamaks, paranes enesetunne), siiski vajab ta ravi jätkamist.

6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata

(TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda

neid (TsMS § 659 ja § 654 lg 6).

8. Kolleegiumi hinnangul ei anna määruskaebuse väited alust arvata, et puudutatud isik enam

ravi ei vaja. Puudutatud isikul esineb psühhiaatrite arvamuse kohaselt raske psüühikahäire

(äge psühhoos F23), puudub haiguskriitika ning sellest lähtuvalt võime adekvaatselt hinnata

2-25-2878

ravivajadust. Patsiendi enda arvamus haiguse kohta ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut

isiku tervislikule seisundile ega saa olla määrav psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1

sätestatud tingimuste hindamisel. Pigem kinnitavad tsiviilasjas kogutud materjalid raviarsti

arvamust, et puudutatud isikul puudub haiguskriitika. Kolleegiumil puudub alus kahelda

psühhiaatrite seisukohtades. Maakohtu kogutud andmed viitavad sellele, et puudutatud isik on

haiglaravita jäädes ohtlik eelkõige enesele, aga ka teistele. Avaldaja 21.03.2025 vastusest

määruskaebusele nähtub, et puudutatud isik kannatab olematu haiguskriitika,

mõttekäiguhäirete ja luulumõtetest ajendatud tahteaktiivsuse all. Kuigi viimaste päevade

jooksul puudutatud isiku seisund kergelt paranes, siis vajas ta psühhiaatri hinnangul siiski ravi

jätkamist. Seega asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku seisund ei ole

alates tahtest olenematu ravi alustamisest paranenud ning esialgse õiguskaitse kohaldamise

aluseks olnud asjaolud ei ole muutunud ega ära langenud.

9. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid

praegusel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja ka tähtaja

pikendamiseks.

10. Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172

lg 3 ls 1 järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluse kulud. Resolutsioonis märgitakse

menetluskulude jaotus nii maa- kui ka ringkonnakohtus (TsMS § 173 lg 1 ls 2). Tulenevalt

kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata.

11. TsMS § 543 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)