2-23-10739/17 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Anneli Alekand, Üllar Roostoja, Margit Jäätma

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 31. märts 2025

Tsiviilasja number

2-23-10739

Tsiviilasi

Gertu Õunapi hagi Delux Production OÜ vastu

töövaidluses

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

14 977 eurot 73 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 3. juuli 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Gertu Õunapi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant) Gertu Õunap (isikukood

XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kristel

Kangilaski

Kostja (vastustaja) Delux Production OÜ (registrikood

14033842), lepinguline esindaja vandeadvokaat Katrin

Sarap

RESOLUTSIOON

1. Jätta Gertu Õunapi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 3. juuli

2024. a otsus tsiviilasjas nr 2-23-10739 muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu

otsuse põhjendusi.

2. Jätta ringkonnakohtus kantud menetlusosaliste menetluskulud poolte endi

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Gertu Õunap (hageja/töötaja) esitas 12. mail 2023 töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse

Delux Production OÜ (tööandja/kostja) vastu, esitades TVK-le nõude tuvastada töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühisus töölepingu seaduse (TLS) § 86 lg 1 alusel, lõpetada

tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 6. maist 2023 ja muuta töötamise registri kannet,

hüvitada TLS § 109 lg 2 alusel töötajale 13 212 eurot, tuvastada töölepinguline töösuhe,

tuvastada töölepingu lõppemise alus ja aeg. TVK rahuldas 4. juuli 2023. a otsusega töötaja

avalduse täies ulatuses.

2. Kostja esitas 28. juulil 2023 kohtule taotluse vaadata töötaja avaldus läbi kohtumenetluses

hagina.

3. Hageja esitas 12. septembril 2023 hagi kostja vastu, paludes tuvastada poolte vahel

sõlmitud töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse TLS § 86 lg 1 alusel, lõpetada

tööleping TLS § 107 lg 2 alusel 5. mail 2023 ning teha vastavad kanded töötamise registris,

mõista TLS § 109 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 13 212 eurot (neto) (12 kuu

keskmine töötasu), perioodil 12. mai 2023 – 12. september 2023 sissenõutavaks muutunud

viivis 511 eurot 47 senti ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud kehtivas määras

alates hagiavaldusele järgnevast päevast kuni nõude (13 212 eurot) tasumiseni arvestatuna

võlasummalt. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning esitas taotluse

menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks.

Töötaja ja tööandja vahel sõlmiti 1. veebruaril 2023 tööleping ning töötaja asus tööle

ostuassistendi ametikohale, töölepingu alusel kuulus tasumisele töötasu 1200 eurot (bruto).

Töötaja viibis töövõimetuslehel esimest korda perioodil 27. veebruar 2023 – 8. märts 2023

ning teist korda alates 23. märtsist 2023. Tööandja jagas töövõimetuslehe ajal töötajale

ülesandeid, mis nähtuvad esitatud e-kirjadest. Lisaks jagas tööandja korduvalt tööülesandeid

ka telefoni teel. Hagiavalduse kohaselt teavitas töötaja tööandjat suuliselt lapseootusest 2.

märtsil 2023. Tööandja nõudis järgnevalt 12. aprillil 2023 telefonikõnes, et töötaja tooks

töövahendid kontorisse, kuivõrd tööandja ei jaksa teha üksi kahe inimese tööd. Tööandja

andis töötajale valida, kas ta koostab ise lahkumisavalduse või leitakse mingi punkt, millega

töötaja töösuhe lõpetada. Töötaja andis teada, et ei soovi töösuhet lõpetada ning talle ei ole

teada, millal ja kas arst lubab tööle naasta. Töötaja edastas 18. aprillil 2023 tööandjale kirja,

millega andis teada, et on teavitanud oma otsest juhti 2. märtsil 2023 tervislikust seisundist

ning lisas ka arstitõendi. Töötaja edastas 19. aprillil 2023 teate uuesti. Tööandja edastas 21.

aprillil 2023 töötajale TLS § 86 lg 1 alusel ülesütlemisavalduse. Tööandja leidis, et töötaja ei

ole pidanud kinni tööajast, arvetes on sisestamisel vead, arved on tähtaegadeks sisestamata,

valuuta sisestamisel on eksimused, mis on tekitanud ettevõttele kahju, ostutellimuste arved on

kokkulepitud pooltele edastamata, mis on ettevõttele kaasa toonud viiviste maksmise

kohustuse.

Hageja leidis, et tegemist on alusetute põhjendustega ning tööandja tegelik soov on tööleping

üles öelda raseda töötajaga. Tööandja põhjenduse – tööajast mitte kinnipidamise – kohta

märgib töötaja, et on kohatu tugineda tööajast mitte kinnipidamisele olukorras, kus tööandja

nõudis töötajalt töötegemist töövõimetuslehe ajal. Lisaks märgib töötaja, et tööandja lubas

töötajal halva enesetunde tõttu teha tööd ka kodust.

Tööandja põhjenduse – arvete sisestamisel ilmnenud vead – kohta märgib töötaja, et vead oli

teinud eelnev töötaja. Töötaja ei nõustu ka tööandja väitega, et arved oleksid jäetud

tähtaegselt sisestamata. Tööandja ei ole ülesütlemiseavalduses viidanud sellele, et töötajaga

lõpetati leping mittesobivate isikuomaduste tõttu. Kostja väite kohta, et hageja on ise

kinnitanud, et oli tööandja suhtes ebaaus ja valetas puudumiste kohta, selgitas hageja, et 16.

märtsi 2023. a vahejuhtum oli hädavale, kus töötaja teavitas tööandjat, et jääb tööle hiljaks,

kuna on juuksuris, kuid tegelikult oli arsti juures ning teavitas tööle jõudes tööandjat

tegelikust põhjusest. Tööandja ei teinud vahevestlust. Töölepingu ülesütlemine on vastuolus

katseaja eesmärgiga. Töötaja jõudis tööl olla 28 päeva, mis on ilmselgelt ebapiisav katseaja

eesmärgi täitmiseks. Tegelik töösuhte lõpetamise põhjus oli hageja rasedus ning pikalt

töövõimetuslehel viibimine. Tööandja kohustus on tõendada, et tööleping on öeldud üles

seaduses sätestatud lubatud alustel ehk tööandja peab tõendama, et töölepingu ülesütlemine ei

ole vastuolus katseaja eesmärgiga. TLS §104 lõige 1 alusel on ülesütlemine tühine. TLS § 109

lõige 2 näeb ette, et töötajal on õigus nõuda hüvitiseks 12 kuu keskmist töötasu ehk 13 212

eurot (neto) (1101x12).

4. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud hageja kanda.

Ostuassistendi ülesanneteks on ettevõtte õigeaegne tooraine ja materjalidega varustamine,

arvetega tegelemine. Töötaja väidetud töökogemus ja oskused ei vastanud aga tegelikkusele.

Tööandja ütles töölepingu üles katseaja eesmärgi mittetäitmise tõttu. TLS § 101 lg 1 kohaselt

on katseaja eesmärgiks hinnata, kas töötaja tervis, teadmised, oskused, võimed ja

isikuomadused vastavad tasemele, mida nõutakse töö tegemisel, antud juhul ostuassistendi

ametikohal. Töötaja töölepingu ülesütlemine on kooskõlas TLS § 101 lg 1 eesmärgiga ja § 86

lg-ga 4. Tööandja ei pidanud ootama katseaja lõpuni. Tööandja võimaldas küll töötajal teha

tööd osaliselt kaugtöö vormis, kuid ei olnud võimalik aru saada, mis osa tööst on tehtud, ning

töö ei vastanud nõuetele. Töötaja ei vastanud ka telefonile, millest tingituna oli otsene juht

sunnitud tegema lisatööd, et aru saada, mil määral töö on tehtud või tegemata. Töötaja ei

pidanud kinni tööajast (nt hilines; sõidutas tööajal lapsi, lapsed viibisid ka kontoris, häirides

kaastöötajaid; ei vastanud kodukontoris olles telefonikõnedele, kuigi palus kiiretes asjades

helistada). Tööandja ei ole töötajat sundinud töövõimetuslehel olles töötama. Töötaja on ise

avaldanud, et kuivõrd lapsed on haiged, siis töötab kodus ja teeb nii palju kui jõuab. Kuivõrd

töötaja võttis kaasa tööarvuti ja viibis kodus, lubades teha ka tööd, siis pöördus tööandja tema

poole mitmete telefonikõnede ja e-kirjadega olulise tööalase informatsiooni saamiseks.

Kokkuleppelised asjad olid tegemata, kuivõrd oluline informatsioon jäi saamata, arved olid

esitamata ja sisestamata, vajalikud materjali tellimused tegemata, samuti ilmnesid vead arvete

sissevõtmisel. Kui otsene juht helistas töötajale, et tal on vaja arvutit kontorisse, et saaks

ajutiselt paluda kellelgi teda abistada ja saaks tegemata jäänud töö tehtud ja uuesti järje peale,

lubas töötaja arvuti ära tuua. Lisaks palus otsene juht korduvalt informatsiooni, millal töötaja

naaseb. Kui otsene juht soovis kohtuda, soovis töötaja asjad ise ära tuua. Töötaja jättis arvuti

ukse taha ning ei kõnetanud kontoris kedagi, selgitas seda hiljem sellega, et ta oli Covid-19

lähikontaktne. Raamatupidaja selgituskirjast nähtub, et töötaja eiras telefonikõnesid, kuigi oli

väga vajalik saada töötajalt informatsiooni, mis mõjutasid tootmisplaani täitmist ja tootmise

jaoks vajalike materjalide saabumist. Esimene tõend raseduse kohta on väljastatud 18. aprillil

2023. Eelnevalt on haiguslehed olnud viirushaiguste kohta. Tööandjale teadaolevalt ei

viibinud töötaja haiguslehel rasedusest tulenevalt, vaid laste ja enda viirushaiguste tõttu.

Töölepingu ülesütlemise teates on tööandja välja toonud 5 põhjust, mis ajendasid töölepingu

üles ütlema katseaja eesmärgi mittetäitmise tõttu. Need viis põhjust on seotud töötaja

isikuomadustega. Sellel ametikohal täidetavaid ülesandeid ei suutnud töötaja täita korrektselt,

kohusetundlikult ega täpselt. Mh on töötaja ise kinnitanud, et on tööandja suhtes olnud ebaaus

ning valetanud tööandjale oma puudumiste kohta. Mistahes töösuhtes on nõutavaks

isikuomaduseks ausus. Töötaja väited töölepingu lõpetamise kohta töötaja raseduse tõttu ei

ole tõendatud ega põhjendatud. Töötaja ei kasuta oma õigusi heas usus.

MAAKOHTU LAHEND

5. Tartu Maakohus rahuldas 3. juuli 2024. a otsusega hagi osaliselt ning tuvastas hageja ja

kostja vahel 1. veebruaril 2023 sõlmitud töölepingu tööandjapoolse 21. aprilli 2023. a

ülesütlemise tühisuse ja luges TLS § 107 lg 2 alusel nimetatud töölepingu lõpetatuks 6. mail

2023. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja TLS § 109 lg 2 alusel hüvitise kahe kuu

keskmise töötasu, s.o 2632 euro 20 sendi (bruto) ulatuses, alates 12. maist 2023 kuni

kohtuotsuse tegemiseni väljamõistetud summalt sissenõutavaks muutunud viivise 363 eurot

35 senti ning sellelt summalt viivise alates kohtuotsusele järgnevast päevast kuni kohase

täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras. Nimetatud summat ületavas osas

jättis maakohus hüvitisnõude rahuldamata. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude

töötamise registri kande muutmiseks ning jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohus leidis, et kohtule ei ole esitatud töötaja CV-d ega tööandjapoolset tööpakkumist,

mida oleks võimalik kõrvutada, et hinnata töötaja avaldatud kvalifikatsiooni ja nõutavate

oskuste võimalikku kooskõla või ebakõla. Kohtule nähtuvad esitatud ametijuhendist

ostuassistendi põhiülesanded, kuid kohtul ei ole võimalik hinnata, kuidas või mis moel esines

töötaja ebakompetentsus nende ülesannete sooritamisel lähtuvalt töötaja enda avaldatud

isikuandmetest ja -omadustest, haridusest ja töökogemusest.

Tööandja on ette heitnud, et töötaja ei pidanud kinni tööaegadest (hilines, sõidutas lapsi

tööajal jm). Kohtule nähtub esitatud tõenditest, et töötaja on tööandjat hilinemisest teavitanud.

Kohtu hinnangul ei ole töötaja rikkunud hilinemisest teada andmisega töölepingut sellisel

määral, mis annaks tööandjale aluse tööleping katseajal üles öelda.

Arvete sisestamisega seotud vigu ei ole suutnud tööandja tõendada. Samuti pole tõendatud

seda, et vead tehti ajal, mil avaldaja ei olnud ajutiselt töövõimetu. Ühestki tõendist ei nähtu, et

hageja oleks keeldunud arvete parandamisest. Tööandja ei saa eeldada töötamist töövõimetuse

ajal. Tööandja pole suutnud tõendada, et hageja vead olid tehtud hageja süül ja mitte kellegi

teise töötaja poolt. Väited, et hageja ei edastanud ostutellimuste arveid õigesti, põhinevad

ainult otsese juhi seletuskirjal ilma täiendavate tõendite või tunnistajate ütlusteta. Samuti ei

ole usaldusväärselt tuvastatav töötajapoolne kahju tekitamine vale valuuta sisestamisel.

Esitatud on küll raamatupidaja seletuskiri, kuid kohtu hinnangul ei tõenda see veenvalt, et vea

oleks teinud just hageja.

Tööandja poolt ülesütlemisavalduses formaalselt kirjeldatud konkreetsed motiivid on jäänud

usaldusväärselt sisustamata ja tõendamata, mistõttu tuvastas maakohus 21. aprilli 2023. a

töölepingu ülesütlemise tühisuse (TLS § 104 lg 1). TLS § 92 lg 2 ja § 92 lg 1 p 1 alusel tuleb

lugeda, et töölepingu ülesütlemise põhjuseks oli hageja rasedus.

Maakohtu hinnangul nähtub sõnumi- ja kirjavahetustest küll tööandja mure tööülesannete

täitmise pärast, kuid eelnimetatud sõnumitest ei ole võimalik konkreetselt järeldada, et

tööülesannete täitmine töötaja poolt oleks olnud ebakorrektne. Kui tööandja suunab

tähelepanu, et „vanad arved, peaksid ka ostuarvetes üleval olema“ või „kas sul on mingid

arved sisestamata“, siis ei saa pidada neid tõendeid selliseks, mida saaks hinnata katseaja

eesmärkide täitmisel niivõrd oluliseks möödalaskmiseks, et annaks alust tööleping üles öelda.

Katseajal on tööandjal kohtu hinnangul kohustus ka uut töötajat juhendada. Tööandja sõnum,

milles ta palub töötajal saata e-kiri ning avaldab, et seejärel saab hakata uut inimest asemele

otsima, tõendab kohtu hinnangul seda, et tööandja ei olnud töötaja tööga rahulolematu, vaid

tundis muret üksnes seetõttu, et tööülesanded ei jääks töötaja töövõimetuslehel olles tegemata.

Maakohus rahuldas töötaja nõude ja lõpetas pooltevahelise töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel

alates 6. maist 2023.

TLS § 109 lg 2 alusel tööandjalt töötaja kasuks TLS § 107 lg 2 tõttu väljamõistetava hüvitise

suuruse määramine on kohtu diskretsiooniotsustus. Kehtiva seaduse kohaselt peab kohus

seejuures arvestama töölepingu ülesütlemise asjaolusid. Töötaja on taotlenud hüvitist

seadusega sätestatud maksimaalses võimalikus, s.o 12 kuu, ulatuses. Vaidlust ei ole ja TVK-le

esitatud tõendite alusel on tuvastatav, et töötaja ühe kuu töötasu oli 1200 eurot (bruto). Kohtu

hinnangul tuleb hüvitis lepingu tühise ülesütlemise tõttu määrata, kuid seejuures peab

arvestama nii töötaja kostja juures reaalselt töötamise aega, s.o kokku 28 päeva ca 3-kuulisel

perioodil, kui ka tööandja vastutulelikkust (nt andes töötajale võimaluse töötada vajadusel

kodust). Vaidlust ei ole, et töötaja viibis suurema osa töölepingu kehtivuse ajast

töövõimetuslehel. Töötaja on hagiavalduses keskmise töötasu arvutanud netona, mis on 1101

eurot kuus. Töösuhte õigusvastase ülesütlemise eest makstava hüvitise arvutamiseks tuleb

leida keskmine kalendaarne tööpäevatasu ja keskmine kuutasu. Kuivõrd tulumaksuseadus

(TuMS) § 13 lg 1 sätestab, et tulumaksuga maksustatakse mh ka kohtu või

töövaidluskomisjoni väljamõistetud hüvitised, tuleb nimetatud hüvitis töötaja kasuks välja

mõista brutosummana.

Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määruse nr 91 (edaspidi määrus) „Keskmise töötasu

maksmise tingimused ja kord“ § 2 lg 3 kohaselt, kui töötaja on tööandja juures töötanud

vähem kui kuus kalendrikuud, võetakse keskmise töötasu arvutamisel aluseks kalendrikuud,

mille eest on töötajale töötasu sissenõutavaks muutunud. Kui keskmise töötasu arvutamise

vajadus tekib enne esimest palgapäeva, siis keskmist töötasu ei arvutata ja töötajale makstakse

kokkulepitud töötasu. Kohus arvestab hageja keskmise brutotöötasu esitatud tõenditele

tuginedes järgnevalt: veebruar 1073 eurot 68 senti ja märts 637 eurot 37 senti, kokku 1711

eurot 5 senti. Arvestatud kalendripäevi 39 (59 kalendripäeva, millest arvestatud maha üks

riigipüha ja 19 päeva, mil avaldajal oli töövõimetuslehel). Kalendripäeva tasu 43 eurot 87

senti, seega ühe kuu keskmine tasu 1316 eurot 10 senti brutos (43,87x30). Maakohtu

hinnangul on asjaolusid kaaludes põhjendatud mõista tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitis

kahe keskmise kuutasu ulatuses, s.o 2632 eurot 20 senti (bruto). Seda ületavas ulatuses jääb

hageja hüvitisenõue rahuldamata.

Kuna maakohus rahuldas osaliselt hageja hüvitisnõude, on hagejal õigus nõuda kostjalt sellelt

ka viivist. Töötamise registri kande parandamise nõue jäi rahuldamata.

Maakohus jättis hagi rahuldamise ulatust silmas pidades menetluskulud TsMS § 163 lg 1

alusel poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse

tühistada osas, milles maakohus jättis osaliselt hüvitisenõude ja sellelt arvestatud viivisenõude

rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda, ning teha selles osas uus otsus, millega

rahuldada hüvitisenõue täies ulatuses (12 kuu keskmine töötasu 15 793 eurot 20 senti (bruto))

ja mõista sellelt summalt välja 12. maist 2023 kuni kohtuotsuse tegemiseni sissenõutavaks

muutunud viivis 2180 eurot 8 senti. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ja mõista

välja menetluskuludelt viivis.

Maakohus kohaldas vääralt TLS § 109 lg-t 2, kui mõistis 12 kuu keskmise töötasu

ulatusele vastava hüvitise asemel välja hüvitise 2 kuu keskmise töötasu ulatuses. Hageja ei

nõustu kohtuga, et kohus peab arvestama töölepingu ülesütlemise asjaolusid. Seadusest

tulenevalt kohus võib, kuid ei pea hüvitise suurust muutma. Hüvitise suuruse muutmiseks

peavad esinema kaalukad põhjused. Hüvitise vähendamine peaks olema erandlik. Praegusel

juhul erandlikke asjaolusid ei esine. Tööandja tegi ise ettepaneku kodus töötamiseks,

kodukontoris oli hageja reaalselt 2–3 tööpäeva. Kaugtöö tegemine on tavapärane. Tegemist

pole kostja vastutulekuga, vaid hageja vastutulekuga. Maakohus pole arvestanud, et hagejalt

nõuti töötegemist töövõimetuslehe ajal, mis annaks alust hüvitist suurendada. Hageja jääb

osaliselt ilma töövõimetushüvitisest ning hagejal puudub töökoht, kuhu peale vanemahüvitise

lõppemist naasta. Väikese lapse kõrvalt on töökoha leidmine keskmisest keerukam. Maakohus

oleks pidanud arvestama hüvitise väljamõistmisel asjaoluga, et hagejal on vanemahüvitise

lõppedes keeruline leida uut töökohta.

Töövõimetuslehel viibimine ei andnud alust hüvitise vähendamiseks.

Maakohus tegi hüvitist vähendades üllatusliku otsuse – üllatuslik on see hagejale, et

maakohus hüvitist nii suures ulatuses vähendas.

Sissenõutavaks muutunud viivis tuleb välja mõista 12 kuu hüvitise summalt ehk kohtuotsuse

tegemiseni 2180 eurot 8 senti.

Hageja ei nõustu kohtuga, et menetluskulud peaksid jääma poolte endi kanda. Hageja kantud

menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.

7. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja hageja

menetluskulud hageja kanda.

Kostja ütles töölepingu üles oma parima teadmise ja arusaamise kohaselt, leides, et

ülesütlemine on õiguspärane. Õigusrahu huvides otsustas kostja apellatsioonkaebust mitte

esitada.

Maakohus on põhjendatult leidnud, et TLS § 109 lg 2 alusel tööandjalt töötaja kasuks TLS §

107 lg 2 tõttu väljamõistetava hüvitise suuruse määramine on kohtu diskretsiooniotsustus.

Maakohus on õigesti leidnud, et kehtiva seaduse kohaselt peab kohus seejuures arvestama

töölepingu ülesütlemise asjaolusid. Töötaja on taotlenud hüvitist seadusega sätestatud

maksimaalses võimalikus, s.o 12 kuu, ulatuses. Kostja nõustub maakohtu hinnanguga, mille

kohaselt tuleb hüvitis lepingu tühise ülesütlemise tõttu määrata, kuid seejuures peab

arvestama nii töötaja kostja juures reaalselt töötamise aega, s.o kokku 28 päeva ca 3-kuulisel

perioodil, kui ka tööandja vastutulelikkust (nt andes töötajale võimaluse töötada vajadusel

kodust). Maakohus on õigesti rõhutanud asjaolu, et töötaja viibis suurema osa töölepingu

kehtivuse ajast töövõimetuslehel. Käesolevas vaidluses esinevad kaalukad põhjused hüvitise

vähendamiseks, millele maakohus on oma põhjendavas osas osundanud.

Hageja ise avaldas, et kuna lapsed on haiged, töötab ta kodus (dtl 124) ning teeb nii palju kui

jõuab (dtl 35, 125). Kuivõrd hageja võttis kaasa tööarvuti ja viibis kodus, lubades teha ka

tööd, siis pöördus kostja tema poole mitmete telefonikõnede ja e-kirjadega olulise tööalase

informatsiooni saamiseks. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mille kohaselt oleks ta teavitanud

kostjat oma õigusest töövõimetuse ajal keelduda töökohustuste täitmisest ning selle õiguse

rakendamisest (TLS § 19).

Uue töökoha leidmisega pärast vanemahüvitise maksmise lõppemist ei pidanud maakohus

arvestama. Maakohus ei pidanud pooltega arutama hüvitise vähendamist. Maakohus on

põhjendanud, et TLS § 107 lg 2 tõttu väljamõistetava hüvitise suuruse määramine on kohtu

diskretsiooniotsustus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata, arvestades ka

ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

9. Praegusel juhul on hageja vaidlustanud maakohtu otsuse vaid osas, milles maakohus jättis

hüvitise välja mõistmata, samuti sellelt summalt arvestatud viivise osas. Kostja ei ole

maakohtu otsust hagi rahuldamist puudutavas osas (mh töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamist puudutavas osas) vaidlustanud. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust

vaid vaidlustatud osas.

10. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega hüvitise suurust puudutavas

osas ega pea vajalikuks neid kõiki TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt korrata. Lisaks tuleb

arvestada ka ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi.

11. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Hageja tugineb sellele, et kohus ei pea hüvitise suurust muutma, vaid võib seda teha.

Nimetatud väide ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks vaidlustatud osas. TLS § 109 lg 2

kohaselt, kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107 lõikes 2 nimetatud

juhul töötajaga, kes on rase, kellel on õigus saada emapuhkust või kes on valitud töötajate

esindajaks, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja 12 kuu keskmise töötasu ulatuses.

Hüvitisele ei kohaldata võlaõigusseaduse 7. peatükis sätestatut. Kohus või

töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise

asjaolusid. Hüvitise suurust ei ole lubatud vähendada riigi poolt isikule makstavate hüvitiste

ja toetuste võrra. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nimetatud sätte alusel hüvitise

suuruse määramisel teeb kohus diskretsiooniotsuse. Praegusel juhul on maakohus arvestanud

diskretsiooniotsuse tegemisel asjaolu, et töötaja töötas kokku reaalselt tööandja juures 28

päeva ca 3-kuulisel perioodil. Samuti on maakohus arvestanud töötaja vastutulelikkust

töötamise koha valikul – tööandja andis töötajale võimaluse töötada vajadusel kodust. Samuti

viitas maakohus hüvitise suurust hinnates sellele, et vaidlust ei ole, et töötaja viibis suurema

osa töölepingu kehtivuse ajast töövõimetuslehel. Ringkonnakohus nõustub, et hüvitise

suuruse hindamisel tuleb arvestada praegusel juhul ka töötamise kestust. Olukorras, kus

töötaja on tööandja juures töötanud väga lühikest aega, ei oleks õiglane, kui tööandja peaks

maksma hüvitist 12 kuu ulatuses. Kuigi töötajale ei ole etteheidetav see, et ta oli

märkimisväärse aja tervislikel põhjustel töövõimetuslehel, on siiski hüvitise suuruse puhul

arvestatav asjaolu, et hageja tegi reaalselt tööandja juures tööd kokku ca 3 kuu jooksul 28

päeva.

Hageja väidab, et arvestada ei saa seda, et tööandja võimaldas töötada tal vajadusel kodus. Mh

on hageja tuginenud sellele, et töövõimetuslehel olles ei pidanud ta üldse töötama.

Ringkonnakohus märgib, et õige on see, et töövõimetuslehel olles ei pidanud hageja täitma

tööülesandeid ja vastupidised kostja viited ei ole asjakohased. Samas ei ole maakohus pidanud

ringkonnakohtu hinnangul silmas võimaluse all kodus töötada töövõimetuslehe kehtivuse ajal

töötamist kodus. Asja materjalidest nähtub, et hagejal võimaldati kodus töötada ka siis, kui tal

oli laps haige (vt nt dtl 325), aga hageja hoolduslehte ei võtnud. Ringkonnakohtu hinnangul ei

anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust ka hageja väide, justkui oleks see olnud hoopis

temapoolne vastutulek tööandjale, et ta hoolduslehele ei jäänud. Kuigi kaugtöö tegemist ei ole

olukorras, kus selle tegemine on võimalik, alust pidada millekski ebatavaliseks, tuleb

praegusel juhul arvestada sedagi, et töötaja oli katseajal ja vajas väljaõpetamist. Kaugtööl

olles on uue töötaja õpetamine ja vajadusel probleemide korral abistamine hoopis keerulisem

kui töökohal reaalselt kohal käies. Seega võib pidada kodus töötamise võimaldamist

olukorras, kus töötaja lapse hooldamiseks hoolduslehele ei jäänud, siiski tööandja

vastutulekuks. Kuigi maakohus pole töötaja rikkumisi, mis andnuks alust tööandjal tööleping

katseajal üles öelda, tõendatuks lugenud või pole neid pidanud töölepingu ülesütlemiseks

piisavaks, ning tööandja pole maakohtu otsust selles osas vaidlustanud, nähtub asjas, et

tööandjal oli töötajale pretensioone nii töö kvaliteedi, töötaja suhtumise, isikuomaduste kui ka

selles osas, et töötaja valetas tööandjale tööle hilinemise kohta (väitis, et hilineb, kuna on

juuksuris (dtl 325–326), kuigi oli arsti juures (dtl 337) – sellele ka hageja vastu ei vaidle).

Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka hageja väide selle kohta, et tal puudub

töökoht, kuhu pärast vanemahüvitise lõppemist naasta. Asja materjalidest tulenevalt on

tööandja mh viidanud sellele, et töötaja tegutses samal ajal, kui tal oli sõlmitud tööleping

kostjaga, ka kinnisvaramaaklerina ning postitas enda sotsiaalmeediakontodele

kinnisvarapakkumisi (vt nt dtl 218, dtl 418).

Kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis arvestades leiab ringkonnakohus, et maakohus on

põhjendatult mõistnud välja hüvitise kahe kuu keskmise kuutasu ehk 2632 euro 20 sendi

(bruto) ulatuses.

Hageja on tuginenud ka sellele, et kohtu otsustus hüvitise vähendamise osas on üllatuslik.

Kuigi maakohus pole tõesti eraldi nimetatud asjaolusid pooltega arutanud, on tegemist

diskretsiooniotsusega. Ringkonnakohtus on hageja saanud omakorda ka omapoolsed

seisukohad esitada, mida ringkonnakohus on hinnanud. Seega ei anna ka see hageja väide

alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Eeltoodut arvestades ei ole alust rahuldada apellatsioonkaebust ka viivist puudutavas osas.

12. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud poolte menetluskulud hagi rahuldamise

ulatust arvestades põhjendatult poolte endi kanda.

13. Kuigi ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse

muutmata, siis ei pea ringkonnakohus põhjendatuks jätta apellatsioonimenetluse kulusid

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda, vaid põhjendatud on lähtuda menetluskulude jaotuse

puhul TsMS § 162 lg-st 4, mis võimaldab jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda,

kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohtu praktikas on leitud, et töövaidlustes võib olla

alust jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda, arvestades töötaja kui

nõrgema poole kaitset (vt RKTKm 27.02.2012, 3-2-1-143-11, p 12). Praegusel juhul arvestab

ringkonnakohus menetluskulude jaotusel sellega, et tegemist on töövaidlusega, kus maakohus

on leidnud, et töölepingu ülesütlemine ei olnud põhjendatud, vaidluse all oli ringkonnakohtus

töötaja kasuks väljamõistetava hüvitise suurus, hüvitise suurus on kohtu diskretsiooniotsustus.

Eeltoodu annab aluse kohaldada TsMS § 162 lg-t 4 ning menetluskulud tuleb

ringkonnakohtus jätta TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda, kuna lähtumine üldreeglist

oleks hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda,

puudub vajadus määrata kindlaks menetluskulude suurust.

(allkirjastatud digitaalselt)