3-22-326/39 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Janar Jäätma, Kaire Pikamäe ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. märts 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-326

Haldusasi

Teine Noorus OÜ kaebus COVID-19 haigusest tingitud

piirangutega tekitatud kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja Teine Noorus OÜ, esindaja Madis Uusorg

Vastustaja Vabariigi Valitsus, esindaja Ave Henberg

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 14. märtsi 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Teine Noorus OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Teine Noorus OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Tallinna Halduskohtu

14. märtsi 2023. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu otsuse

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. aprillil 2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-22-326

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsus kehtestas 23. augusti 2021. a korraldusega nr 305 COVID-19 haiguse

leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud.

2. Vabariigi Valitsus kehtestas 28. oktoobri 2021. a korraldusega nr 373 punkti 82 järgmises

sõnastuses: „Punktis 10 sätestatud juhul on avalikus siseruumis tegevuse eest vastutaval isikul

kohustus tagada, et isikud ei viibi tegevuse asukohas ajavahemikus kella 23.00 kuni 06.00.

Piirangut ei kohaldata punkti 14 alapunktides 5 ja 6 sätestatud juhul.“

Punktis 10 on loetletud tegevuste ja kohtadena sportimine, treenimine, noorsootöö,

huvitegevus, huviharidus, täienduskoolitus ja täiendõpe; spordivõistlused ja -üritused;

avalikuks kasutamiseks mõeldud saunad, spaad, basseinid, veekeskused ja ujulad; avalikud

koosolekud, avalikud üritused, konverentsid, teatrietendused, kontserdid ja kinoseansid,

meelelahutusteenused; avalikud usulised talitused; muuseumid ja näiteasutused,

toitlustusettevõtted, kaupluse müügisaalid ja kaubandusettevõtted.

Punkti 14 alapunktide 5 ja 6 alusel oli piirangutest välistatud isik, kelle tööandja on

töökeskkonna riskianalüüsis ette näinud ja rakendanud konkreetse tegevuskoha riskide

maandamise meetmed, ning nimetatud isik on need nõuded täitnud ning isik, kes on tegevuse

eest vastutav isik või tema esindaja või hädaabitööde tegemisega seotud isik.

Korralduse lõpus on toodud seletuskirja osa ehk haldusakti põhjendus.

3. Vabariigi Valitsus kehtestas 16. detsembri 2021. a korraldusega nr 445 punkti 83 järgmises

sõnastuses: „Punktis 82 sätestatud piirangut ei kohaldata ajavahemikul 31. detsembri 2021. a

kella 23.00-st kuni 2. jaanuari 2022. a kella 06.00-ni.“

4. Vabariigi Valitsus tunnistas 14. märtsi 2022. a korraldusega nr 82 punkti 82 kehtetuks

alates 15. märtsist 2022.

5. Teine Noorus OÜ esitas halduskohtule kaebuse, milles nõudis riigivastutuse seaduse

(RVastS) § 7 lg 1 alusel õigusvastase Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr

305 punktiga 82 ajavahemikul 10. jaanuar 2022 – 14. märts 2022 tekitatud kahju hüvitamist.

Kaebaja taotleb õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Kaebaja nõuab alternatiivselt Vabariigi

Valitsuse korralduse nr 305 punkti 82 õigusvastasuse tuvastamist. Kaebaja esitas

kokkuvõtlikult järgmised põhjendused:

1) piirang ajaperioodil 10. jaanuar – 14. märts 2022 oli õigusvastane. Kuna norm oli ajutise

iseloomuga, siis oleks tulnud see kehtetuks tunnistada. Vastustaja ei viinud läbi uut analüüsi;

2) piirang ei teeninud alates 10. jaanuarist 2022 legitiimset eesmärki ega olnud

proportsionaalne;

3) kuna kaebaja ettevõtlusvabadust piirati, siis tekkis saamata jäänud tulu.

6. Vastustaja taotleb vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel

põhjendustel:

1) piirang oli formaalselt õiguspärane;

2) piirang oli materiaalselt õiguspärane, kuna selle abil vähendati inimestevahelisi kontakte ja

piirati viiruse levikut.

7. Tallinna Halduskohus jättis 14. märtsi 2023. a otsusega kaebuse rahuldamata

Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused:

2(7)

3-22-326

1) riik pole kaebajale lubanud, et 28. oktoobril 2021 kehtestatud piirangud kehtiksid üksnes

10. jaanuarini 2022;

2) tegemist oli ajutise piiranguga. Vastustaja on korraldust nr 305 muutnud üle 20 korra ja

seda on pidevalt hinnatud. Vastustaja polnud kohustatud iga kahe nädala järel piirangut uuesti

hindama;

3) asjaoludest nähtub, et vaidlusalusel perioodil piirangu kehtestamine oli põhjendatud. Seda

kinnitavad Krista Fischeri 14. septembri 2022. a seisuga koostatud analüüs ning Terviseameti

epiidülevaade ja 7. jaanuari 2022. a reoveeuuring. Viidatud andmetest järeldub, et

vaidlusalusel perioodil, ennekõike selle alguses, viitasid andmed COVID-19 uue haiguslaine

algusele. Lisaks nakatumisele ja haigestumisele seadis see risk ohtu ka meditsiinisüsteemi

toimimise, kui samal ajal jõudis haiglatesse väga palju haigeid;

4) piirangu ebaproportsionaalsust ei näita see, et piirang lõpetati ajal, kui haiglates oli palju

inimesi. Piirangu õiguspärasust tuleb hinnata nende andmete alusel, mis olid piirangu

kehtestajale teada piirangu kehtestamise ajal. Sel ajal levis omikrontüvi (3. jaanuari 2022. a

seisuga osakaaluga umbes 80,2%), mille ohtlikkuses ei olnud lõplikku selgust. Veel 19.

detsembri 2021. a seisuga oli teada, et omikrontüvi on vähemalt kolm korda nakkavam kui

deltatüvi, nakatades rohkem ka läbipõdenud ja vaktsineeritud inimesi. Piirangute lõpetamise

ajaks (14. märtsiks 2022) oli vähenenud nakatumine ja nakatumiskordaja ning ka

hospitaliseerimise statistikas oli nähtav langustrend. Viimati märgitut kinnitas ka

Terviseameti 14. märtsi 2022. a epiidülevaade ja 14. märtsi 2022. a korralduse nr 82

põhjendused. Vastustaja lähtus piirangute tühistamisel nii muutunud olukorrast (haiglasse

jõudnute arvu vähenemine) kui ka omikrontüve haiguspildi selgumisest. Samuti riskist, et

haigestumine võib taas suureneda. Arvestati lausalise piirangu pikka kehtivusaega.

Epidemioloogiline olukord on ajas muutuv ja lõpuni prognoosimatu. Hinnata on võimalik

trende, kuid alati võib tekkida ootamatuid muutuseid, milleks COVID-19 pandeemia ajal on

olnud uute viirustüvede ilmumine, mille leviku kiirus ja haigestumise raskus ei ole kohe selge.

Piirangud lõpetati ajal, mil professor Krista Fischeri statistika kohaselt oli nähtav nakatumise

vähenemine ja olid esmased märgid haiglapatsientide arvu vähenemisest. Ka siis, kui varem

oli viiteid, et omikrontüve põetakse kergemini, ei saanud jätta tähelepanuta suurt nakatunute

arvu. Kordades suurem nakatumine ka raskesti haigestujate väiksema osakaalu korral

tähendab, et meditsiinisüsteem oli kokkuvõttes ülekoormatud. Eeltoodust tulenevalt ei

lõpetatud piiranguid ebaproportsionaalselt hilja;

5) arvestades nii perekonnaõiguse piiramise sotsiaalset vastuvõetamatust (st erakordselt

intensiivset riivet) kui ka viiruse ülekandumist nooremaealistelt vanematele, ei nähtu muid

piiranguid, mida saanuks seada just vanemaealistele nende endi kaitseks. Erinevad piirangud

on erineva intensiivsusega. Nooremaealiste piiramine meelelahutuse osas on leebem kui

vanemaealiste piiramine nt meditsiinisüsteemi külastamisel, tööl käimisel (sissetuleku

teenimisel) või esmatarbekaupade soetamisel;

6) perekonnas, koolides ja töökohtades, samuti hooldekodudes ja haiglates (statsionaarsete

haigete seas) on nakatumisahel oluliselt paremini jälgitav, kui inimesed järjest haigestuvad.

Avalikus ruumis, huvitegevuses, meelelahutusüritustel, ühistranspordis, kauplustes vms ei

pruugi isikud end igakordselt tuvastada ega ka konkreetset kokkupuudet mäletada, mistõttu

nende nakatumiskohtade tuvastamine on keerukam. Ka suur teadmata nakatumiskohtade

osakaal viitab sellele, et nakatumine toimub kohtades, kus inimesed ei tea täpselt, kellega nad

kokku on puutunud;

7) vaidlusalust piirangut ei muuda ebaproportsionaalseks ka see, et vastustaja otsustas

ajutiselt, aastavahetuseks piirangutest loobuda;

8) kaebaja ettevõtlusvabaduse piiramiseks oli legitiimne eesmärk. Viiruse levikut arvestades

Terviseameti andmetest lähtudes oli legitiimse eesmärgi olemasolu kohta ka piisav faktiline

alus. Inimeste elu ja tervise kaitse, samuti riigi toimepidevuse kaitse on kaalukas

põhiseaduslik eesmärk, mis võib anda aluse muude põhiõiguste, sh seaduse reservatsioonita

3(7)

3-22-326

põhiõiguste piiramiseks, olles seega piirangute ja meetmete seadmise legitiimseks

eesmärgiks;

9) piirang oli sobiv ja vajalik, et eesmärki saavutada. Piirang aitas kontakte vähendada ja selle

kaudu piiras viiruse levikut. Alternatiivne sama tõhus meede puudus;

10) vastustaja pole tuginenud sellele, et viirus levib paremini alates kell 23.00. Küll aga

inimeste käitumine, sh suurenenud alkoholitarbimine öistel tundidel võib tuua kaasa viiruse

suurema leviku, sest ei pöörata nii palju tähelepanu ohutusnõuetele. Pärastlõunasel või õhtusel

ajal (võrreldes ööga) ei ole Eesti kultuuriruumis alkoholi tarvitamine sedavõrd levinud.

Kaudselt tõendab vastustaja järelduste õigsust ka see, et 14. märtsi 2022. a korralduses

järeldati, et aastavahetuse järel, mil öine kellaaja piirang oli ajutiselt peatatud, kasvas

haigestumine noorte hulgas hüppeliselt. Eeltoodu lükkab ümber ka kaebaja väite, et

kellaajaline tegevuspiirang võis vähendada inimeste ajalist hajutatust. Tõendatud on, et

kellaajalise piirangu kaotamine suurendas nakatumiste arvu. Sealjuures inimeste

haigestumise, haiglasse sattumise ning tervishoiusüsteemi ja riigi toimepidevuse kontekstis ei

ole oluline, kas tegemist on juhukontaktiga. Erinevatel ajaperioodidel on kaebaja tegevus

olnud vähem piiratud. Küll aga ei ole testimine 100% kindlusega meede ning inimeste

tuvastamine võimaldab üksnes tagantjärele nakatumisest teavitada, mitte aga nakatumist ära

hoida. Arvestada tuleb sellega, et kaebaja taotleb kahju hüvitamist perioodi eest, kus oli

nakkuse ülikõrge levik ning kohus ei hinda pikemat ajaperioodi ega kogu COVID-19

piirangute aega kogumis (alates 2020. aastast). Kõige rangemate piirangute rakendamine ning

leebemate võimaluste kõrvale jätmine, mis võimaldavad ennekõike tagajärgedega tegelemist

(inimeste teavitamist), ei ole nakkuslaine tipu eel ja ajal ebaproportsionaalne;

11) 2022. a saabumisel oli mõistlikul ettevõtjal võimalik oma tegevus kellaajalist piirangut

arvestades ümber korraldada, olgu selleks tegevuseks ajutiselt või alaliselt toitlustusteenus,

meelelahutus, sh baaripidamine vms. Kaebaja tegevus ei olnud ka piiratud, kui ta soovinuks

keskenduda erapidude pakkumisele. Kaebajal puudus õigustatud ootus eeldada, et tal

lubatakse üldsusele avatud ööklubi pidamisega jätkata COVID-19 leviku (seni) viimase ja

kõrgeima nakkusega laine ajal ilma oma tegevust kohandamata. Erapeod on reeglina

väiksemad, samas on seal võimalus nakatunuid hiljem paremini tuvastada. Ühtlasi on tegemist

ka kooslustega, kes ka muul ajal kokku puutuvad;

12) kaebaja põhiõigusi pole erakordselt piiratud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 16 lg 1

mõttes. Piirangud olid laialdased ning tingitud uudsed viirushaigusest kui loodusnähtusest.

Piirangute ajend või põhjus oli force majeure, mitte ei olnud tingitud poliitilistest valikutest.

Kohus on ka eelnevalt käsitlenud, et kaebajal oli piisav aeg ja võimalus oma tegevuse

ümberkorraldamiseks. Kaebajal oli võimalik oma ruume, inventari, eriteadmisi, oskusteavet

vms rakendada ülejäänud 17 tunnil ööpäeva kestel, kujundades oma tegevus ümber.

Piirangute kehtestamine ei olnud selleks ajaks uue viirustüve laine prognoosimisel ka

ootamatu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse

rahuldamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel:

1) kehtestatud kellaajaline piirang polnud proportsionaalne. Arusaamatuks jääb, kas

piiranguga sooviti haiguse levikut tõkestada üleüldiselt või öisel ajal. Kui eesmärk oli

takistada viiruse levikut, siis ei olnud meede sobiv, sest kaebaja oleks saanud korraldada

erapidusid ja pidusid ajavahemikus kl 06.00 – 23.00. Kellaajalised piirangud on korraldustes

jäänud tähelepanuta. Kaebaja ei saanud oma tavapärase tegevusega jätkata. Meede polnud ka

vajalik. Korraldustest ei nähtu, et alternatiivseid meetmeid oleks kaalutud. Piirangu

eesmärgiks ei olnud vältida nakkuse levikut. Ööklubides on hea ventilatsioon ja seda

4(7)

3-22-326

külastavad noored inimesed. Teatrite ja kohvikute külastamist ei piiratud. Õige pole liita

26,3% teadmata nakatumise osa 1%-le meelelahutussektori nakatumisele. Seda, et öisel ajal

polnud nakatumine suurem, kinnitab uusaastale tehtud erand. Tegemist polnud ka mõõduka

meetmega, kuna piirangu eesmärk ei kaalunud üles kaebaja õiguste riivet. Piirang mõjutas

intensiivselt ööklubide tegevust. Kui piirangul oli sisuline mõte, siis oleks piiratud ka teiste

ettevõtjate tegevust. Ööklubides polnud nakatumise risk suurem;

2) kaebajat koheldi ebavõrdselt restoranidest, teatritest, kinodest, kontserdikorraldajatest,

spordiklubidest jm ettevõtjatest. Meelelahutusest tulenes nakatumise risk 1% ulatuses.

Halduskohus pole nimetatud küsimust analüüsinud. Õige pole see, et kaebaja tegevus tuleks

lugeda ühiskonnas vähem olulisemate tegevuste hulka.

9. Vastustaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult

järgmistel põhjendustel:

1) öine meelelahutuse piirang oli sobiv haiguse tõrjemeede ning vastustaja nõustub

halduskohtu otsuse põhjendustes tooduga. Korralduse mõtteks oli piirata ettevõtjate õigusi nii

vähe kui võimalik. Sellepärast keskenduski piirang kõige nakkusohtlikumale öisele

tegevusele, mis polnud ühiskonna toimimiseks esmavajalik;

2) tegemist oli vajaliku meetmega. Enne vaidlusaluse piirangu kehtestamist said inimesed

kontrollitud tegevustes osaleda, kui nad olid vaktsineeritud, haiguse läbi põdenud või esitasid

negatiivse testi. Need ei olnud tõhusad meetmed, kuna haigestumus suurenes. Seetõttu tuli

meetmeid karmistada, vältimaks inimeste vahelisi kontakte. Uue kiiresti levinud haiguse

tõkestamiseks polnud mõeldav, et haldusorgan kõik mõeldavad lahendusvariandid läbi

analüüsib;

3) piirang oli mõõdukas meede. Kaebaja väitel, et ööklubides oli nakatumine 1%, pole alust.

Sellest, et aastavahetusel kaotatid lühikeseks ajaks piirang, ei saa järeldada, et kaebajale

kohaldatud meede pole mõõdukas. Piirangu põhimõtteline alus polnud kadunud. Ööklubides

oli nakkusoht ja seda tuli piirata. Halduskohus hindas kaebaja ebavõrdse kohtlemise

argumenti;

4) puudub alus mõista välja kahju RVastS § 16 lg 1 alusel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse

muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse enamike seisukohtadega ega korda

kõiki üle (HKMS § 201 lg 4). Ringkonnakohus pidas 10. novembri 2023. a otsuses

haldusasjas nr 3-22-325 vaidlusalust öist kellaajalist piirangut õiguspäraseks ning juhindub ka

praeguses asjas eespool nimetatud ringkonnakohtu otsuse põhjendustest. Vastuseks

apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Halduskohus on õiguspäraselt leidnud, et vaidlusalune piirang oli sobiv meede eesmärgi

saavutamiseks.

11.1. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, et halduskohus jättis põhjendamata selle,

miks vaidlusalune piirang oli sobiv (vt nt eriti halduskohtu otsus, p-d 13 ja 14). Halduskohus

hindas, kas vaidlusalune piirang aitas saavutada piiranguga taotletavat eesmärki, s.o

vähendada inimeste vahelisest kokkupuutumisest tingitud haigusesse nakatumist ja seeläbi

meditsiinisüsteemi koormamist. Halduskohus leidis, et vaidlusalune piirang aitas seda

eesmärki saavutada.

5(7)

3-22-326

11.2. Halduskohus põhjendas, miks ööklubide tegevus öisel ajal põhjustab haigusessesse

nakatumise ohu, s.o nt pikalt siseruumis viibimine, alkoholi tarvitamine, lähikontaktid

võõraste inimestega (vt halduskohtu otsus, p 15). Halduskohtu analüüsist, et kaebajale olid

tagatud võimalused korraldada päevaseid üritusi, ei järeldu, et öise tegevuse riskid oleksid

sama kaaluga kui päevase tegevusega kaasnevad riskid.

11.3. Ringkonnakohus jagab vastustaja tõlgendust, et vaidlusaluse meetmega haiguse

tõrjumise eesmärgiks oli piirata ettevõtjate tegevusi nii vähe kui võimalik ning intensiivsemalt

piirati nende ettevõtjate õigusi, kelle tegevus toimus kõige nakkusohtlikumal öisel ajal ning

see ettevõtlusalane tegevus polnud ühiskonna toimimise seisukohalt esmatähtis. Asjaolu, et

kaebaja ei saanud öise piirangu tõttu oma tavapärase majandustegevusega jätkata, ei muuda

järeldust, et piirang aitas vähendada nakatumisohtu ja seeläbi vähendas koormust

meditsiinisüsteemile.

12. Halduskohus on õiguspäraselt leidnud, et vaidlusalune piirang oli vajalik meede eesmärgi

saavutamiseks.

12.1. Halduskohus analüüsis otsuse põhjendustes erinevaid alternatiivseid meetmeid ja leidis,

et need ei olnud eesmärgi saavutamiseks sama tõhusad kui vaidlusalune meede (vt

halduskohtu otsus, p-d 10 ja 14). Vastustaja toob põhjendatult välja, et varasem kogemus

alternatiivsete meetmete (s.o vaktsineerimine, haiguse läbipõdemine või negatiivne test)

kasutamisega lõppastmes ei vältinud nakatumise edasist märgatavat tõusu. Alternatiivsed

meetmed ei olnud seega sama tõhusad abinõud nakkusohu tõrjumiseks ja meditsiinisüsteemi

toimimise tagamiseks.

12.2. Asjaolu, et Vabariigi Valitsus pole kõiki alternatiivseid võimalikke meetmeid kirjalikult

põhjendanud, ei tähenda, et vastustaja tegevus oleks õigusvastane. Vabariigi Valitsusel tuli

korraga ja tihedalt seostatult reguleerida äärmiselt suurt hulka õigussuhteid ja mitmekesiseid

olukordi. Seda arvestades ei olnud realistlik ega õiguslikult vajalik korralduste kõigi

nüansside kohene, üksikasjalik ja ammendav põhjendamine, sh proportsionaalsuse testi kõigi

astmete läbikirjutamine kõigi korraldustes kehtestatud piirangute kohta. Ka praegusel juhul

pidi kaebajale olema arusaadav, miks oli valitsuse hinnangul vältimatult vajalik

koroonaviiruse leviku tingimustes vähendada inimestevahelisi kontakte, sh öiste

meelelahutuste arvelt (vt nt ka RKHKo 3-21-1366, p-d 20 ja 28). Covid-19 kui viirushaigus

levis ühelt inimeselt teisele eeskätt õhu kaudu aerosoolidena. Öisel ajal

meelelahutusasutustes, kus inimesed viibivad pikemat aega ja omavad tihedaid kontakte, sh

on tarvitanud alkoholi, on suur nakatumistõenäosus. Sellises olukorras nakatumistõenäosuse

vähendamiseks muid sama tõhusaid meetmeid, kui inimestevaheliste kontaktide

vähendamine, ei olnud.

13. Halduskohus on õiguspäraselt leidnud, et vaidlusalune piirang oli mõõdukas meede

eesmärgi saavutamiseks.

13.1. Halduskohus pole jätnud ebavõrdset kohtlemist puudutavat kaebaja argumenti

tähelepanuta. Halduskohus võttis otsuse põhjenduste p-s 15 mõõdukuse analüüsimisel arvesse

ka erinevate gruppide erinevat kohtlemist.

13.2. Vastustaja on põhjendatult välja toonud, et 2022. a jaanuarist märtsini oli COVID-19

haiguse levik Eestis kriitilisel tasemel ja tõusvas trendis (selle kohta vt lähemalt vastustaja 9.

mai 2022. a vastus, p-d 2.27–2.29).

6(7)

3-22-326

13.3. Õige pole lähtuda kaebaja seisukohast, et öise meelelahutussektori osakaal nakatumisel

oli 1%. Sellist tõsikindlat teadmist ei olnud Vabariigi Valitsusel vaidlusaluse piirangu

kehtestamisel. Vastustaja on tuginenud Terviseameti 7. oktoobri 2022. a vastusele, milles

märgitakse, et ööklubide nakatumisi on raske tuvastada. Inimesed ei pruugi teada, kus nad

nakatusid, sest nad viibisid paljudes erinevates kohtades. Terviseameti statistikas kajastusid

kindlalt tuvastatud nakatumiskohad. Lisaks polnud öine meelelahutus ühiskonnast isoleeritud,

vaid pärast pidutsemist liiguti koju või tööle ning see nakatumine kajastus statistikas juba

nakatumisena pereringis või töökohal, kuigi kolle sai alguse ööklubist (vt vastustaja 12.

oktoobri 2022. a vastuse lisa). Esitatud põhjendused on loogilised ja lähtuvad üldisest

arusaamast, et vaidlusalune nakkushaigus levis eeskätt ühelt inimeselt teisele õhu kaudu

aerosoolina.

13.4. Asjaolust, et Vabariigi Valitsus tühistas ajutiselt piirangu aastavahetuse pidustuste

ajaks, ei järeldu, et kaebajale kohaldatud vaidlusalune piirang oleks ebamõõdukas. 2022. a

jaanuaris pärast aastavahetuse pidustusi hakkas nakatumine tõusma (selle kohta vt ka

vastustaja 9. mai 2022. a vastus, p-d 2.27 ja 2.28).

13.5. Piirangu ebamõõdukust ei too kaasa ka kaebaja võrdlus teiste ettevõtjatega. Gruppide

erinev kohtlemine põhines esmajoones nakkustõenäosusel ja sellel, millised on ühiskonna

esmavajadused. Nende tegevuste puhul, millel on madalam nakkustõenäosus või mis

seostuvad enam esmavajadustega, esineb kaalukas põhjus isikute erinevaks kohtlemiseks.

Arvestades ööklubide tegevuse iseloomu, sai selles keskkonnas nakkustõenäosust pidada

suuremaks kui kaebaja toodud näidete korral. Teatris, kinos, restoranis jms sellises asutuses ei

toimu inimestevaheline suhtlus samadel tingimustel ja sama kontaktsustasemega kui

ööklubides (nt kõva muusika, alkoholi tarbimine, pikemat aega erinevate võõraste inimestega

kokkupuutumine, suurem liikuvus jms asjaolud).

14. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus õiguspäraselt leidnud, et vaidlusaluse piiranguga ei

rikutud kaebaja õigusi.

15. Praegusel juhul ei tule analüüsida seda, kas kaebajale tuleks RVastS § 16 alusel välja

mõista võimaliku varalise kahju eest õiglane hüvitis (vt RKHKo 3-16-2267, p 14). RVastS §

16 alusel on õigus nõuda varalise kahju õiglast hüvitamist, kui tegemist on haldusorgani

õiguspärase tegevusega. Kaebaja pole kahju hüvitamist nõudnud RVastS § 16 alusel, vaid ta

nõudis kahju hüvitamist RVastS § 7 lg 1 alusel põhjusel, et vaidlustatud Vabariigi Valitsuse

tegevus oli õigusvastane (vt kaebaja 30. märtsi 2022. a menetlusdokument, resolutsiooni p 2

ja eeskätt põhjenduste p-d 3–6; 10. oktoobri 2022. a menetlusdokument, resolutsiooni p 1 ja

põhjendused; 12. oktoobri 2022. a menetlusdokument, resolutsiooni p 1 ja põhjendused).

Sellest tulenevalt ei olnud halduskohtul ka alust analüüsida, kas kaebaja õigusi riivati RVastS

§ 16 lg 1 mõttes erakordselt. Viimati märgitud osas muudab ringkonnakohus halduskohtu

otsuse põhjendusi.

16. Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)