3-24-2250/40 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

31.03.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2250

Haldusasi

Wooluvabrik OÜ kaebused Keskkonnaameti 26.07.2024

korralduse nr DM-115314-45 tühistamise ja veeloa

taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamise ning

Keskkonnaameti 06.12.2024 korralduse nr DM-129633-17

tühistamise ja veeloa nr L.VT.HA-171918 pikendamiseks

kohustamise nõuetes.

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – Wooluvabrik OÜ,

esindajad v-adv Siiri Pajupuu ja v-adv Vahur Kivistik

Vastustaja – Keskkonnaamet,

esindaja Jane Adler-Potisepp

Kolmas isik – Jõelähtme vald,

esindaja Karl Haavasalu

Kaasatud isik – Muinsuskaitseamet,

esindaja Kristo-Taavi Ruus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 23.12.2024 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Wooluvabrik OÜ määruskaebus

RESOLUTSIOON

Rahuldada määruskaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 23.12.2024 määruse resolutsiooni

punkt 5 ning teha uus määrus, millega

a. rahuldada Wooluvabrik OÜ esialgse õiguskaitse taotlus ja

b. kohustada Keskkonnaametit viivitamatult andma haldusakti, millega pikendatakse

veeloa nr L.VT.HA-171918 kehtivust kuni haldusasjas nr 3-24-2250 Keskkonnaameti

26.07.2024 korralduse nr DM-115314-45 tühistamise ja veeloa taotluse uueks läbi

vaatamiseks kohustamise nõuete kohta tehtava kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse jõustumiseni, ent mitte kauemaks kui 31.12.2027.

3-24-2250

SELGITUSED

Määruse peale ei sa edasi kaevata (halduskohtu menetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA HALDUSKOHTU MÄÄRUS

1. Eesti Energia AS esitas 04.10.2012 Keskkonnaametile (KeA) vee erikasutusloa taotluse

(edaspidi „uue veeloa taotlus“) Jägala jõe paisutamiseks Linnamäe paisul ja hüdroenergiast

elektrienergia tootmiseks Linnamäe hüdroelektrijaamas. Taotluse esitamise ajal oli Eesti Enrgia

AS-il selliseks tegevuseks õigust andev vee erikasutusluba nr L.VT.HA-171918 (edaspidi „senine

veeluba“) kehtivusajaga 15.01.2008–15.01.2013. Senise veeloa kehtivust on KeA hiljem korduvalt

pikendanud, viimati 08.12.2022 korraldusega nr DM-121712-8 kuni 31.12.2024. Siinses kohtuasjas

30.12.2024 tehtud määrusega pandud kohustust täites andis Keskkonnaamet 31.12.2024 korralduse

nr DM-130619-1 (dtl 2005), millega pikendas senise veeloa kehtivust kuni 01.04.2025.

2. Kaebajale läksid 04.10.2012 esitatud veeloa taotlusest, nagu ka senisest veeloast tulenevad

õigused ja kohustused üle 2017. aastal lõpus, mil kaebaja omandas Eesti Energia AS-ilt

hoonestusõiguse.

3. KeA andis 26.07.2024 korralduse nr DM-115314-45, millega keeldus kaebajale uue veeloa

andmisest ning tunnistas samas kehtetuks senise veeloa (edaspidi „26.07.2024 korraldus)“.

4. Kaeabaja esitas 02.08.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse (kaebus I) taotledes KeA

26.07.2024 korralduse tühistamist ning KeA kohustamist uue veeloa taotluse uueks

läbivaatamiseks. Tallinna Halduskohus peatas 08.08.2024 määrusega esialgse õiguskaitse korras

KeA 26.07.2024 korralduse kehtivuse.

5. Kaebaja esitas KeA-le 13.09.2024 taotluse senise veeloa kehtivuse pikendamiseks kuni

31.12.2027.

6. KeA keeldus 06.12.2024 korraldusega nr DM-129633-17 senise veeloa kehtivuse

pikendamisest (edaspidi „06.12.2024 korraldus“).

7. Kaebaja esitas 16.12.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse (kaebus II), taotledes KeA

06.12.2024 korralduse tühistamist ning KeA kohustamist senise veeloa kehtivuse pikendamiseks

kuni uue veeloa andmise või andmisest keeldumise otsuse tegemiseni, kuid mitte kauemaks kui

31.12.2027. Koos kaebusega II esitas kaebaja ka esialgse õiguskaitse taotluse, paludes KeA

kohustamist senise veeloa kehtivuse pikendamiseks kuni kohtumenetluse ajaks ent mitte kauemaks

kui 31.12.2027. Kaebaja leidis, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine toob pöördumatu

tagajärjena kaasa kaebaja majandustegevuse seiskumise ja tõenäoliselt kaebaja pankrotistumise,

kuna Linnamäe hüdroelektrijaama käitamine on kaebaja ainus tegevusala. Linnamäe pais on

kultuurimälestisena riikliku kaitse all olev vesiehitis, mis vajab pidevat hooldust ja vajadusel

remonti. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise korral satub mälestise säilimine ohtu, sest

kaebaja jääb ilma elektritootmisest saadavast rahavoost ega ole võimeline mälestist hooldama. Kuna

uue veeloa menetlus on kestnud juba 12 aastat, ei ole avalik huvi vee erikasutuse välistamise vastu

kaalukam kaebaja huvist kuni lõpliku õigusselguse saabumiseni oma majandustegevust jätkata.

Kaebaja peab ebamõistlikult kahjustavaks seda, kui tal ei võimaldata senisel viisil veekasutuse

jätkamist vähemalt seni, kuni vastustaja on suutnud välja töötada õiguspärase ja realistliku

tegevusplaani keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks. Senise veeloa kehtivuse lõppemine ei

annaks loodetut keskkonnaalast kasu – elektrijaama töö küll seiskuks, ent kalad sellegipoolest

paistust ülesvoolu ei pääseks, samas paisust allavoolu jääv jõelõik on lõheliste kudemiseks

väheväärtuslik.

8. KeA vaidles esialgse õiguskaitse taotlusele vastu, esitades kokkuvõttes järgmised põhjendused.

Kaebajale pöördumatu kahju tekkimise oht ei ole tõendatud, ent samas esineb kaalukas avalik

looduskaitsehuvi hüdroelektrijaama tegevuse peatamise vastu. Esialgse õiguskaitse kohaldamata

jätmisel lõppeks hüdroenergia kasutamine ning selle tulemusena lõppeb omakorda veerežiimi

2(9)

3-24-2250

muutmine ehk veetasemete kõigutamine. Veetasemete kõigutamise lõppemisega kaasneb positiivne

mõju Jägala loodusalale, sh vee-elustikule. Kuni toimub elektrienergia tootmisest tulenev tsükliline

veekasutus (vee kogumine paisjärve), võib olenevalt looduslikest tingimustest esineda oluline

negatiivne mõju lõhele. Tsükliline veekasutus halvendab paisust allavoolu jäävate jõesilmu sigimis-

ja noorjärkudele sobilikke elupaiku, tuues ajuti kaasa silmuvastsete elupaikade kuivale jäämise ning

vastsete hukkumise. Tsükliline veekasutus mõjutab väga võldast, kes on paigatruu.

9. Tallinna Halduskohus tegi 23.12.2024 määruse, millega liitis kaebuse I ja kaebuse II ühte

menetlusse ning mille resolutsiooni punktiga 5 jättis kaebuses II sisalduva esialgse õiguskaitse

taotluse rahuldamata, põhjendades seda kokkuvõttes järgmistelt.

9.1.

Esialgse õiguskaitse menetluses tuleks vältida põhivaidluse äraotsustamist. Kohus ei saa

vastustaja eest kaaluda ning nimetada tingimusi, mis tuleb veeloa saamisel täita, kuna tegemist on

ulatusliku kaalutlusõiguse rakendamisega. Kohus ei saa kaebajat panna kohtumenetluses

soodustatud olukorda võrreldes teiste vastava loa taotlejatega.

9.2.

Vastustaja on veenvalt põhjendanud, miks on vajalik hüdroelektrijaama käitamine lõpetada.

Hüdroelektrijaama käitamine ja elektrienergia tootmine mõjutab oluliselt looduskeskkonda, mille

kaitsmine on avalikes huvides. Vastustaja on esitanud Mere Instituudi koostatud aruande, millest

nähtuvalt toimus Jägala jõe siirdekalade arvukuse drastiline vähenemine juba 1920-ndatel seoses

Linnamäe paisu rajamisega. Linnamäe paisu avamise puhul suureneks Jägala jõe lõhe laskujate

potentsiaal kuni 42 korda ning Eesti Soome lahe jõgede lõhe potentsiaalne laskujate hulk kuni

20% võrra. Linnamäe paisul elektrienergia tootmiseks vajaminev tsükliline veekasutus halvendab

paisust allavoolu jäävate sigimis- ja noorjärkudele sobilikke elupaiku. Esialgse õiguskaitse

kohaldamisel jätkuks olukord, mis ei võimalda kalaliikidel taastuda.

9.3.

Kaebaja ei ole esitanud tõendeid pöördumatu kahju tekkimise kohta. Vaidlustatud haldusakt

ei kohusta kaebajat paisutuse likvideerimiseks. Kaebaja kahjuks saab olla üksnes saamata jäänud

tulu. Ei ole usutav, et kohtumenetluse jooksul saab kultuurimälestisena riikliku kaitse all olev

vesiehitis pöördumatuid kahjustusi. Kaebaja ei ole selgitanud, milliseid olulisi toiminguid on vaja

teha kultuurimälestise säilitamiseks.

10. Kaebaja esitas 23.12.2024 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub tühistada

Tallinna Halduskohtu 23.12.2024 määruse resolutsiooni punkti 5 ning teha uus määrus, millega

rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus. Määruskaebuse põhjendused, mida kaebaja täpsustas

vastuseks ringkonnakohtu 30.12.2024 kohtumäärusele oma 15.01.2025, 14.02.20225 ja 17.02.2025

avaldustes, on kokkuvõttes järgmised.

10.1. Asjakohane ei ole halduskohtu seisukoht, et vee tsüklilisest kasutamisest tekkiv vee

kõigutamine halvendab Natura kaitse-eesmärgiks seatud liikide olukorda, sest elektrijaam kasutas

tsükliliselt vett juba Natura ala moodustamise hetkel. Samuti pole halduskohus arvestanud sellega,

et veeloa kehtivuse lõppemisega kaasneb kohustus paisutus likvideerida, mis oleks aga vastuolus

kaebajal lasuva mälestise säilitamise kohustusega.

10.2. Kehtiva olukorra säilitamisega kuni 31.12.2027 või kuni siinses kohtuasjas kohtuotsuse

jõustumiseni ei realiseeru täiendavat keskkonnaohtu võrreldes eelnenud 12-aastase perioodiga.

Ebaselges õiguslikus ja elulises olukorras tuleb eelistada kehtiva olukorra säilitamist kuni

ebaselguse lahenemiseni. Kaebaja huvidest kaalukamaks ei saa pidada ka KeA 06.12.2024

korralduses märgitud asjaolu, et tsüklilisel veekasutusel on negatiivne mõju lõhele, jõesilmule ja

võldasele. Merevee taseme muutumine mõjutab paisust allavoolu jääval jõeosal veetaseme

muutumist palju rohkem kui hüdroelektrijaama käitamisest tingitud tsükliline veekasutus.

Arusaamatu on 06.12.2024 korralduses esitatud väide kalade suremuse kohta turbiinides, kuna

kaebaja on KeA suuniste alusel paigaldanud kalade turbiinidesse sattumist takistavad võrgud.

Vastustajal puudub analüüs, mis kinnitaks, et jaama tegevuse lõppemisel lõhe, silmu või võldase

elu- ja paljunemistingimused paisust mereni ulatuval lõigul oluliselt paraneksid. Paisutuse

likvideerimine lähiajal ei ole samas ühelgi juhul realistlik.

3(9)

3-24-2250

10.3. Veeluba mitte pikendades paneb KeA mälestise säilimise ohtu, sest kaebaja jääb ilma

elektritootmisest saadavast rahavoost ega ole võimeline enam mälestist hooldama ega remontima.

Kaebajal ei ole likviidseid vahendeid, mille arvelt katta kohtumenetluse ajal hüdroelektrijaama

seadmete ja rajatiste hooldamise ja remondivajadusega seotud kulud, mille suurusjärguks kuni

2027. aasta lõpuni on hinnanguliselt 430 000 eurot. Kaebaja põhivaraks olevad

kinnisvarainvesteeringud koosnevad Linnamäe paisu ja selle kinnistu hoonestusõiguse ja

rekonstrueerimiseks tehtud investeeringute väärtusest. Püsikulud on võimalik katta vaid elektri

tootmisest tekkivast rahavoost, mis elektrijaama seiskamisel lakkab. Elektrijaama seiskamisel ei

saa tööjõukulusid viia nullini, sest osad töökohad on vajalikud seadmete ja rajatiste hooldamiseks

ka siis kui jaam ei tööta. Lisaks on vajalik järgmise kolmeaastase perioodi sisse planeerida

mälestisena kaitse all oleva paisu remonditööd, mille orienteeruv maksumus on 150 000 eurot. On tõsi,

et 2023. aasta lõpus oli kaebajal esimest korda pärast 2017. aastat võimalik kaaluda kasumi arvelt

dividendide maksmist, ent ka see summa ei oleks piisav järgnevatel aastatel vältimatute püsikulude

katmiseks, kui elektri tootmist ei toimu.

11. Vastustaja palub 03.02.2025 avalduses jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata, esitades

kokkuvõttes järgmised seisukohad.

11.1. Kaebaja on kunstlikult tekitanud esialgse õiguskaitse vajaduse, kuna ta pidi olema teadlik, et

vee erikasutus ei pruugi tulevikus võimalik olla.

11.2. Kaebaja on teinud põhjendamatud järeldused Riigikohtu otsusest haldusasjas nr 3-17-1739,

kuna Jägala loodusalal pole eesmärgiks ainult seisundi halvenemise ärahoidmine, vaid ka seisundi

parandamine. Linnamäe paisu tänane seis halvendab jätkuvalt valitsevat keskkonnaseisundit.

Lisaks paisutamisele on olulised negatiivsed mõjud Natura kaitse-eesmärkidele ka hüdroenergia

kasutamisel. Paisutamisel on tõkestatud kalade liikumisvõimalused paisust üles- ja allavoolu ning

elupaigad on paisust ülesvoolu uputatud ja mattunud setete alla, samas kui hüdroenergia

kasutamisega kaasnev veetasemete kõigutamine halvendab paisust allavoolu jäävate sigimis- ja

noorjärkudele sobilikke elupaiku, mille tulemusena neis elupaikades sigimine ebaõnnestub ja

liikide arvukus väheneb. Mere veetaseme kõikumine küll mõjutab Jägala jõge, ent hüdroenergia

kasutamisega kaasneb negatiivne lisamõju jõe elustikule. Jägala jõkke tuleb igal aastal kudema

arvukalt lõhesid, ent järelkasvu ei tule, kuna veetaseme kõikumise tõttu jäävad kalamari ja

noorjärgud kuivale ja hukkuvad. Elektrijaama tsüklilisest tööst tingitud veetaseme kõigutamine

mõjutab oluliselt ka silmuvastsete elupaiku ja ellujäävust. Iseäranis mõjutab tsükliline veekasutus

võldast. Hüdroelektrijaama negatiivseks mõjuriks kogu vee-elustikule on ka kalade hukkumine

või vigastada saamine turbiinides.

11.3. Võimalik on leida looduskaitselisi ja muinsuskaitselisi huvisid tasakaalustav lahendus

paisutuse likvideerimiseks. Arvestades, et paisutuse likvideerimise menetlus on järgmine

eraldiseisev ja iseseisev menetlus, oleks praegu ennatlik otsustada, millistel tingimustel ja millise

lahendusega tuleb paisutus likvideerida.

11.4. Hüdroenergia kasutamine tuleb viivimata lõpetada, kuna negatiivne mõju kumuleerub iga-

aastaselt – mida pikemalt on jõgi paisuga tõkestatud ning samaaegselt hüdroenergia kasutamine

jätkub, seda nõrgemaks jäävad siirdekalade (lõhe ja jõesilm) ja teiste kaitsealuste liikide (võldas,

paksukojaline jõekarp) populatsioonid, sest mida väiksem on isendite arvukus, seda väiksem on

geneetiline mitmekesisus. Kui kõrvaldada juba ainuüksi üks negatiivne mõjutegur ehk

hüdroenergia kasutamise lõpetamise näol veetasemete kõigutamine, muutub veerežiim

looduslähedaseks ning õnnestub vähendada riske Natura kaitse-eesmärkide saavutamisele, st

rakendada meetmeid seisundi parandamiseks. Ei saa välistada, et esialgse õiguskaitse kohaldamise

korral halveneb kaitstavate liikide ja elupaikade seisund paisust allavoolu jääval jõeosal selliselt,

et nende liikide ja elupaikade soodsa seisundi saavutamine ehk parandamine ei ole enam võimalik

ning looduskeskkonnale tekitatakse pöördumatut kahju, mille hilisem likvideerimine oleks

võimatu või ebamõistlikult kulukas.

4(9)

3-24-2250

11.5. Kaebaja väited pankrotistumise ohu kohta on liialdatud, võttes arvesse, et 2023. aasta

majandusaasta aruande kohaselt oli kaebaja võimalik maksta 250 000 eurot dividende. Kaebaja

huvi on teenida tulu ja kasumit, kuid see toimub looduskeskkonna arvelt ega ole põhjendatud.

11.6. Esmakordselt määruskaebuse menetluses esitatud kaebaja väide madalsagedusliku

võnkumise tekkimise kohta on ebausutav ning pigem kinnitavad kaebaja enda väited, et selline

võnkumine võib tekkida hüdroelektrijaama töötamise, mitte seismise korral. Asjatundja JN, kelle

arvamusele kaebaja tugineb, et pruugi olla kvalifitseeritud sellise arvamuse andmiseks ega ole ka

sõltumatu.

12. Kolmas isik esitas 03.02.02.2025 seisukoha, leides et esialgse õiguskaitse taotlus tuleks

rahuldada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Määruskaebus tuleb rahuldada ja teha uus määrus, millega kohustada vastustajat kaebaja senise

veeloa kehtivuse pikendamiseks käesolevas asjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni ent mitte

kauemaks kui 31.12.2027.

14. HKMS § 249 lõikest 1 tulenevalt on esialgse õiguskaitse sisuks poolelioleva vaidluse ajaks

ajutiste meetmete võtmine, et vältida pöördumatuid või raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi, mille

saabumisel kaotaks kaebaja ka kaebuse hilisema rahuldamise korral võimaluse kaebuse eesmärk

saavutada. Osundatud sättest koosmõjus sama paragrahvi lõikega 3 tuleneb, et esialgse õiguskaitse

kohaldamise üle otsustamisel tuleb kaaluda ühelt poolt kaebaja vajadust esialgse õiguskaitse

saamiseks ning teisalt avalikku huvi ja kolmandate isikute õigusi, mis räägivad esialgse õiguskaitse

kohaldamisele vastu, samuti anda eelhinnang kaebuse eduväljavaadetele. Esialgse õiguskaitse

kohaldamisel tuleb üldjuhul vältida põhivaidluse ette ära lahendamist, eelkõige sellise olukorra

loomist, mille tagasi pööramine kaebuse hilisema võimaliku rahuldamata jätmise korral oleks

võimatu või ebamõistlikult keeruline. Esialgse õiguskaitse eesmärk on eelkõige tagada, et kaebaja

olukord kohtumenetluse ajal ei halveneks. Üldjuhul saab esialgne õiguskaitse piirduda seega

kaebuse esitamise ajal valitseva olukorra säilitamisega. Sellisel juhul tuleb esialgse õiguskaitse

kohaldamisest keelduda, kui selle vastu räägib selgelt ülekaalukas avalik huvi või kolmanda isiku

õigused või kui kaebus on ilmselgelt perspektiivitu. Seevastu olukorras, kus esialgse õiguskaitse

kohaldamine ei piirduks kaebuse esitamise ajal valitseva olukorra säilitamisega, vaid seisneks

kaebaja asetamises paremasse olukorda, peab esialgse õiguskaitse vajadus olema märksa kaalukam

ja kaebuse eduväljavaated vähemalt head.

15. Olgugi, et formaalselt ei taotle kaebaja esialgse õiguskaitse korras mõne temalt vaidlustatud

haldusaktiga ära võetud õiguse kehtima jäämist, vaid soovib saada luba, mida tal ei ole ehk luba jõe

paisutamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks tulevikus, saab siinse juhtumi asjaoludel siiski lugeda,

et kaebaja soovib senise olukorra säilitamist, mitte enese asetamist senisest paremasse olukorda.

Nimelt käitab kaebaja tegutsevat ettevõtet ehk hüdroelektrijaama, mis on senisel moel töötanud

alates 2002. aastast. See tegevus, mis hõlmab jõe paisutamist ja hüdroenergia kasutamist, eeldab

kehtiva veeloa olemasolu. Alates 15.01.2008 oli selle tegevuse aluseks senine veeluba, mille

kehtivust pikendas vastustaja viimati siinses haldusasjas 30.12.2024 tehtud kohtumäärusest lähtudes

31.12.2024 korraldusega kuni 01.04.2025. Kaebaja eesmärk uue veeloa taotlemisel, aga ka uue

veeloa taotluse kohta tehtud KeA 26.07.2024 korralduse vaidlustamisel on jätkata

hüdroelektrijaama käitamist. Sisuliselt soovib kaebaja esialgse õiguskaitse taotlusega niisiis senise

faktilise olukorra säilitamist kuni ajani, mil lahendatakse uue veeloa andmist puudutav vaidlus ning

selgub, kas KeA keeldus uue veeloa andmisest õiguspäraselt. Selles kontekstis ei saa asuda ka

seisukohale, et esialgse õiguskaitse kohaldamine tähendaks põhivaidluse äraotsustamist. Nii oleks

see juhul kui kaebaja oleks vaidlustanud üksnes 06.12.2024 korralduse. Kaebaja on aga kaebusega I

vaidlustanud 26.07.2024 korralduse ning ka kaebuses II sisalduvas esialgse õiguskaitse taotluses

5(9)

3-24-2250

esitatud argumentidest nähtub üheselt, et eelkõige soovib kaebaja esialgse õiguskaitse kohaldamist

selleks, et tagada 26.07.2024 korralduse peale esitatud kaebuse eesmärgi saavutamine.

16. Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise korral tuleb

hüdroelektrijaamas elektri tootmine lõpetada. See tähendab kaebaja majandustegevuse seiskumist.

Veeloa puudumine ei too vahetult kaasa vajadust elektrijaama rajatiste (sh tammi) või sisseseade

lammutamiseks ning puuduvad ka andmed, mis viitaksid sellele, et edasise kohtumenetluse vältel

tegevusetult seistes amortiseeruks hüdroelektrijaama kompleks sel määral, et võimaliku kaebaja

jaoks positiivse lõpptulemuse korral oleks tootmise taasalustamine välistatud. Kaebaja väidab, et

elektri tootmisest saadavate rahavoogudeta ei suuda ta oma tegevust jätkata, muu hulgas kanda

hüdroelektrijaama rajatiste hooldamise ja korrashoiuga seotud kulusid. Kaebaja väiteid saab pidada

usutavaks. Kaebaja on selgitanud, et tema vara, mille mahuks on 2023. aasta majandusaasta aruande

kohaselt 1,06 mln eurot, moodustavad Linnamäe hüdroelektrijaamaga seotud

kinnisvarainvesteeringud. Puuduvad andmed, mis sunniksid selles selgituses kahtlema. Kaebaja

käibevara maht oli äriregistrile esitatud aruande kohaselt 2023. aasta lõpu seisuga 51 594 eurot ning

ärikulude maht 2023. aastal umbes 173 tuh eurot. Ringkonnakohtule 15.01.2025 esitatud avalduses

on kaebaja arvestanud aastatel 2025–2027 vältimatute kulude mahuks, juhul kui elektrijaam ei

tööta, 430 000 eurot, sh 150 000 eurot teatavateks rekonstrueerimistöödeks. Isegi kui möönda, et

rekonstrueerimistööd on võimalik edasi lükata, on kokkuvõttes siiski usutav, et kaebajal ei ole

likviidseid vahendeid Linnamäe hüdroelektrijaama ehitiste ja seadmete säilitamiseks ja

korrashoiuks, kui elektri tootmisest saadavad rahavood lõpevad. Mööda ei saa vaadata sellestki, et

kõnealusesse elektrijaama rajatistesse ja sisseseadesse tehtud investeeringu raamatupidamisliku

väärtuse puhul on ilmselgelt arvesse võetud selle kui töötava ja kasumit toota suutva ettevõtte

väärtust ning tegemist ei ole varaga, mida oleks võimalik kasutada (või millelt oleks võimalik saada

muud tulu) rajatiste ja sisseseade korrashoiuks, kui ettevõte ei tööta. Ilma et siinkohal oleks vajalik

või võimalik üksikasjalikult hinnata kaebaja ja vastustaja väiteid, mis seonduvad mittetöötava

elektrijaama rajatistest ja seadmetest lähtuvate riskide realiseerumise vältimiseks vajalike kulutuste

mahuga, on väljapool mõistlikku kahtlust, teatavad tööjõu- ja majandamiskulud (valve, rajatise

turvalisuse tagamisega seotud insenertehnilised tööd, pidevad hooldustööd jms) kaasnevad kaeajale

elektrijaama töö seiskumise korral igal juhul. Väheseks saab pidada kaebaja võimalusi kaasata

täiendavat kapitali sedavõrd riskantses olukorras, nagu see Linnamäe hüdroelektrijaama

tulevikuperspektiive arvestades praegu on. Tegutseva ettevõtja tegevuse lõppemist tuleb pidada

pöördumatuks tagajärjeks. Esialgse õiguskaitse kohaldamise üle otsustamisel ei pea sellise tagajärje

saabumine olema kindel, küll aga piisavalt tõenäoline. Olukorras, kus Linnamäe hüdroelektrijaama

käitamine on kaebaja ainus majandustegevus, saab sellise tagajärje saabumist pidada tõenäoliseks.

17. Ringkonnakohtu hinnangul vastustaja asjakohastele allikatele viidates veenvalt selgitanud, et

nii Jägala jõe paisutamisel kui ka hüdroenergia kasutamisel on negatiivne keskkonnamõju.

Paisutamise puhul seisneb eelkõige selles, pais on kalade rändetõkkeks, mille tõttu ei pääse kalad

liikuma ei paisust üles- ega allvoolu ja mille tõttu jäävad kaladele kättesaamatuks praeguse

paisjärve alla jäävad kudemiskohad. Hüdroenergia tootmise negatiivne mõju seisneb arusaadavalt

selles, et hüdroelektrijaama tööga kaasneva tsüklilise veekasutuse tõttu jäävad ajuti kuivaks osad

paisust allavoolu olevad alad, kuhu lõhe ja jõesilm on kudenud (tuues kaasa kalamarja või

noorjärkude hukkumise) või alad, mis oleksid soodsad elupaigad võldasele, kes võib jõest kaduda,

kui need alad perioodiliselt kuivaks jäävad. Poolte vahel on tõsine vaidlus küsimuses, kui palju on

paisust allavoolu jääval jõeosal vee hulga kõikumine tingitud Linnamäe hüdroelektrijaama

tegevusest ja kui palju merevee taseme kõikumisest või muudest Jägala jõe vooluhulka mõjutavatest

teguritest. Selles küsimuses võib olla vajalik kõiki tõendeid igakülgselt hinnates võtta seisukoht

kaebuse sisulisel läbivaatamisel, ent esialgse õiguskaitse kohaldamise kontekstis saab pidada

vähemalt tõenäoliseks, et teataval määral elektrijaama töö paisust allavoolu jõudva vee hulka

mõjutab ja kõigutab ehk teisisõnu, juhul kui hüdroelektrijaam ei töötaks ning kuivematel

perioodidel ei toimuks turbiinide töö tagamiseks vajaliku vee hulga kogumist paisjärve, oleks neil

kuivematel perioodidel paisust allapoole jäävas jõeosas vett mõnevõrra rohkem kui

6(9)

3-24-2250

hüdroelektrijaama töötamise korral. See, et kaebajale ei ole eelnevalt tehtud mistahes etteheiteid

seoses vooluhulga lubamatu vähendamisega, ei ole seejuures oluline. Oluline on, et vastustaja

esitatud selgituste ja andmete põhjal saab pidada usutavaks, et faktiliselt oleks hüdroelektrijaama

töö peatamise korral tagatud paisust allavoolu jäävas jõeosas stabiilsem (ja kuivematel perioodidel

suurem) veehulk ehk teisisõnu vastupidise olukorraga võrreldes paremad tingimused lõhe ja

jõesilmu marja ja noorjärkude arenemiseks ja võldase elutsemiseks. Eeltoodust tulenevalt räägib

esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu avalik keskkonnakaitseline huvi kalade elutingimuste, sh

noorjärkude arengutingimuste paranemise vastu paisust allavoolu jääval jõeosal.

18. Mis puudutab aga vastustaja väidet, et paisust allavoolu jäävas jõeosas vee hulga kõikumisest

tinginud negatiivsed keskkonnamõjud on kumuleeruvad, siis kuigi põhimõtteliselt tuleb sellist

kumulatsiooni möönda, ent vastustaja esitatud selgitused ja andmed ei ole piisavad veendumaks, et

siinse kohtumenetluse ajal võiks ükskõik millisele kaitstavale kalaliigile või elupaigale avalduvad

negatiivsed mõjud kumuleeruda sel määral, et konkreetse liigi soodsa hilisem taastamine muutub

võimatuks või ebamõistlikult kulukaks. Kuigi vastustaja esitatud selgitustest ja andmetest nähtub, et

lõhe ja jõesilm edukalt Linnamäe paisust allavoolu jäävas osas ei kude, ei saa siiski nende andmete

pinnalt teha järeldust, et see seaks lähiaastate jooksul nende liikide populatsiooni tervikuna ohtu.

Nagu kaebaja õigesti osutab, nähtub vastustaja enda väidetest, et lõhe ja jõesilmu täiskasvanud

isendeid on Jägala jões sedavõrd palju, et need on seal arvestataks püügiobjektiks. Mõistagi, kui

kudemis- ning marja ja noorjärkude arengutingimused praegusest Linnamäe paisust allavoolu

jäävas osas oleksid paremad (st vee hulk stabiilsem), oleks see neile liikidele soodne. Samas on

Linnamäe hüdroelektrijaam järjepanu tegutsenud pikka aega ning vastustaja esitatud andmed ei

veena selles, et selle aja jooksul oleks nende liikide seisundi osas avaldunud mingisugused sellised

negatiivsed tendentsid, mis lubaksid tõsiselt kahtluse alla seada nende liikide säilimise või annaksid

alust arvata, et siinse vaidluse lõppkokkuvõttes kaebaja kahjuks lahenemise korral oleks soodsa

seisundi taastamine võimatu või ülemäära kulukas. Ka võldase osas, kelle kohta on vastustaja

osutanud, et paigatruuduse tõttu ei saa välistada, et ta Jägala jõest kaob, ei ole siiski veenvaid

andmeid sellise tendentsi kohta. Eeltoodu tähendab kokkuvõttes, et esialgse õiguskaitse

kohaldamine pigem lükkaks (kaebuse võimaliku rahuldamata jätmise korral) liikide jaoks soodsa

olukorra saabumist edasi, ent kuigi tõenäoliseks ei saa pidada neile liikidele ja nende elupaikadele

pöördumatu kahjuliku tagajärje saabumist lähiaastatel, pidades silmas, et pärast rekonstrueerimist

on Linnamäe paisul jõge paisutatud enam kui 22 aasta jooksul.

19. Mis puudutab paisust kui rändetõkkest ja paisjärve olemasolust tingitud negatiivset

keskkonnamõju, siis tuleb tõdeda, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine seda vähealt lähiajal

oluliselt vähendada ei saa. Olgugi, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise korral tekib kaebajal

VeeS § 175 lõikest 4 põhimõtteliselt kohustus paisutus likvideerida, nähtub ka vastustaja

03.02.2025 täiendavast seisukohast, et tegelikult ei ole mitte kellelgi praegu selget arusaamist,

kuidas see kohustus täidetav oleks, võttes arvesse, et hüdroelektrijaama rajatiste näol on tegemist

muinsuskaitse all oleva objektiga. Mõistagi on vastustajal õigus, et mingisugune lahendus on

lõppkokkuvõttes võimalik leida ja leitaksegi, ent selle lahenduseni jõudmine võib võtta veel palju

aega. Küsimus sellest, kuidas leida mõistlik tasakaal looduskaitseliste ja muinsuskaitseliste huvide

vahel, on teadupoolest olnud kesksel kohal mitmetes kohtumenetlustes – viimati otsustas

Riigikohus 18.03.2025 menetlusse võtta kassatsioonkaebused kohtuasjades 3-22-1463 ja 3-21-2176,

millest esimene puudutab siinseski asjas kõne all olevat Linnamäe paisu, teine aga Kunda paisu.

Vaatamata kahe riigiasutuse ehk Keskkonnaameti ja Muinsuskaitseameti pikaajalisele vastasseisule

ühelt poolt muinsuskaitseobjektiks olevate ja teisalt Natura-aladel jõe-elustiku seisundi säilimist ja/

või parandamist takistavate paisurajatiste säilitamise või likvideerimise küsimuses, ei ole senini

suudetud leida mingisugust tõsiseltvõetavat lahendust nende huvide (ja nende kõrval mõistagi ka

ettevõtjate huvide) tasakaalustamiseks. Olgugi, et veeloa andmise seisukohast omavahel vastuollu

sattuvate muinsuskaitseliste ja looduskaitseliste huvide kaalumine on lõppkokkuvõttes KeA

pädevuses, on samavõrd ilmne, et kaebaja ning erinevate ametkondade konstruktiivse koostööta või

viimaste vahelise organitüli tekkimisel ka Vabariigi Valitsuse kohase sekkumiseta ei ole praeguse

7(9)

3-24-2250

paisutuse reaalne likvideerimine mõeldav. Neil asjaoludel tuleb pidada vähetõenäoliseks, et esialgse

õiguskaitse kohaldamata jätmise korral oleks tegelikult lähiaastatel reaalselt võimalik likvideerida

Linnamäe pais kui kalade rändetõke ning muuta kaladele kättesaadavaks praegu paisjärve alla

jäävad väärtuslikud kudemispaigad. Seega rändetõkke kaotamise ja paisust ülesvoolu jäävate elu- ja

kudemispaikade taastamise eesmärk on praegu esialgse õiguskaitse kohaldamise seisukohast vähese

kaaluga.

20. Kõrvuti eeltooduga ei saa mööda vaadata ka sellest, et võttes arvesse eelkõige KeA ja

Muinsuskaitseameti diametraalselt erinevaid seisukohti küsimuses, kas või kuidas saab paisutuse

likvideerimine kõne alla tulla, ei saa välistada kaebaja sattumist olukorda, kus tal on samaaegselt

kohustus paisutuse likvideerimiseks teha mingisuguseid lammutustöid muinsuskaitse all olevatel

rajatistel ning samas kohustus mälestise säilitamiseks ja selle eest hoolitsemiseks. Sellise olukorra

tekkimisel on kaebajal eelduslikult vaja oma õiguste kaitseks uuesti pöörduda kohtu poole, millega

omakorda kaasnevad kulud, mille katmiseks ei pruugi kaebajal vahendeid olla, kui tal ei ole

võimalik oma majandustegevusest tulu teenida. Seejuures ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine

vajalik mitte selleks, et vältida mõnd tulevast vaidlust, vaid selleks, et vältida kaebaja kui ettevõtja

tegevuse lõppemist enne kui on lõplikult lahendatud küsimus, mis puudutab talle tema tegevuse

eelduseks oleva veeloa andmist. On ilmne, et olukorras, kus kaebaja ei ole ettevõtlustulu teenimise

võimaluse puudumise tõttu võimeline oma tegevust jätkama – mis võib kaasa tuua kaebaja

likvideerimise – ei ole kaebajal võimalik ka kaebuse rahuldamise korral saavutada kaebuse

eesmärki.

21. Eeltoodust tuleneb niisiis, et rändetõkke kadumist ja uute elupaikade kättesaadavaks muutumist

paisust ülesvoolu hüdroelektrijaama tegevuse seiskumine lähiajal kaasa ei tooks. Paisust allavoolu

jääval jõeosal võimaldaks elektrijaama töö seiskamine küll jõe-elustiku seisukohast positiivseid

arenguid, kuna lakkaks veetaseme kõigutamine ja sellest tingitud jõe veetaseme kiire alanemine ja

kaitsealuste kalaliikide noorjärkude hukkumine neile sobivate elupaikade kuivaks jäämisel, ent

samas tähendaks elektrijaama töö jätkamine senise juba ena kui 20 aastat väldanud negatiivse mõju

samaks jäämist, sellega ei kaasneks arvestatavat täiendavat negatiivset mõju ning puuduvad

andmed, mis viitaks sellele, et senise negatiivse mõju püsimajäämisel esialgse õiguskaitse kehtivuse

aja jooksul muutuks elupaikade ja liikide soodsa seisundi saavutamine edaspidi võimatuks või

vähemalt arvestataval määral ebatõenäoliseks. Neil asjaoludel ei saa esialgse õiguskaitse

kohaldamata jätmise positiivset mõju looduskeskkonnale küll eitada, ent see mõju ei ole sedavõrd

suur, et see kaaluks üles kaebaja huvi jätkata hüdroelektrijaama kui töötava ettevõtte käitamist kuni

veeloa andmisest keeldumist käsitleva KeA 26.07.2024 korralduse õiguspärasuse kontrolli

lõppemiseni.

22. Mis puudutab kaebuste eduväljavaateid, siis võttes arvesse vaidlusküsimuste keerukust ning

asjakohase ühtse kohtupraktika puudumist, on esialgse õiguskaitse kohaldamise etapis neid

eduväljavaateid keeruline hinnata, ent KeA 26.07.2024 korralduse peale esitatud kaebust ei saa

pidada ilmselgelt perspektiivituks. Võttes arvesse, et Riigikohus on võtnud menetlusse

kassatsioonkaebused haldusasjas 3-22-1463, ei saa ilmselgelt vääraks pidada kaebaja ühte keskset

argumenti, et KeA oleks pidanud kaebajale veeloa andma üksnes tulenevalt Vabariigi Valitsuse

03.06.2022 korraldusest nr 163. Igal juhul on vähemalt vaieldav on, kas KeA võttis 26.07.2024

korralduse andmisel nõuetekohaselt arvesse kõiki olulisi asjaolusid, muu hulgas seda, et Linnamäe

hüdroelektrijaam töötas ja avaldas seega praegusega sarnast keskkonnamõju juba enne selles

korralduses osutatud elupaikadele ja liikidele kaitsestaatuse omistamist (vt Riigikohtu 28.01.2021

otsuse nr 3-17-1739, p. 28–30) ning kas KeA võis veeloa andmisest keelduda paisutuse

likvideerimise eesmärgil, tegemata selgeks, kas ja millisel viisil on paisutuse reaalne likvideerimine

eelkõige muinsuskaitseseadusest tulenevaid kohustusi arvestades üldse võimalik. Sellega seoses on

eelkõige küsimus selles, kas KeA võis piirduda tõdemusega, et muinsuskaitse- ja

looduskaitsehuvide kollisiooni lahendamine on KeA kui veeloa andja pädevuses või oleks ta

pidanud paisutuse likvideerimise eesmärgist lähtudes veeloa andmata jätmisel vähemalt ära

näitama, kuidas saavutatakse paisutuse likvideerimine ilma, et kaebaja satuks olukorda, kus tal

8(9)

3-24-2250

paisutuse likvideerimise kohustuse täitmiseks pole muud realistlikku viisi peale tammi

lammutamise ja teisalt kus tal on seadusest ja kehtivast haldusaktist tulenev kohustus mälestiseks

olevaid rajatisi säilitada. Ka KeA 06.12.2024 korralduse peale esitatud kaebust ei saa pidada

ilmselgelt perspektiivituks, võttes arvesse, et VeeS § 279 lg 2 näeb ette omamoodi ajutise meetme

senise veeloa pikendamiseks olukorras, kus pädev asutus ei jõua uue loa andmist otsustada enne

varasema loa lõppemist. On tõsi, et eelviidatud säte annab KeA-le kaalutlusõiguse ning pelgalt

asjaolust, et senist veeluba on varem korduvalt pikendatud, ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast

ootust selle veelkordsele pikendamisele. Sellegipoolest on küsitav, kas vastustaja on 06.12.2024

korralduse andmise kaalumisel lähtunud VeeS § 279 lg 2 eesmärgist, milleks saab pidada ajutise

meetmena töötava ettevõtte sulgemise vältimist olukorras, kus uue veeloa andmise või andmata

jätmise küsimust ei ole lõplikult otsustatud.

23. Lisaks eeltoodule tuleb märkida, et kaebaja senise veeloa pikendamist kuni uue veeloa

andmiseni on ka varasemas kohtupraktikas peetud vajalikuks ja otstarbekaks (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 16.02.2018 määrus nr 3-18-4 ja 17.03.2022 määrus nr 3-22-37). Kuivõrd Tallinna

Halduskohus on siinses asjas 08.08.2024 määrusega KeA 26.07.2024 korralduse kehtivuse

peatanud, on õiguslikult tegemist olukorraga, kus uue veeloa taotlus on lahendamata ehk sarnase

olukorraga neile, mida käsitleti eelviidatud kohtumäärustes. Sarnaselt eelviidatud kohtumäärustes

märgitule ei nähtu ka siinsel juhul KeA 26.07.2024 ja 06.12.2024 korraldustes esile toodule

vaatamata, et senise veeloa pikendamisega siinse kohtumenetluse ajaks kaasneksid keskkonnale

pöördumatud või tõenäoliselt raskesti kõrvaldatavad tagajärjed, samas kui selliste tagajärgede

kaasnemine kaebajale seoses majandustegevuse lakkamisega on pigem tõenäolised.

24. Kokkuvõttes saab menetlusosaliste esitatud seisukohtade pinnalt järeldada, et esialgse

õiguskaitse kohaldamine väldiks kaebaja jaoks olukorda, kus ka kaebuse rahuldamise korral ei

oleks tal võimalik enam oma eesmärki saavutada, samas looduskeskkonna soodsa seisundi

saavutamise (vaidlusaluse uue veeloa andmisest keeldumise põhieesmärk) lükkaks esialgse

õiguskaitse kohaldamine üksnes mõnevõrra edasi. Arvestades Linnamäe hüdroelektrijaama

pikaajalist töötamist ning seda, et selle jätkumise korral ei ole selgelt nähtav pöördumatu või

raskesti kõrvaldatava täiendava keskkonnakahju tekkimine, tuleb kaebaja huve pidada

kaalukamaks.

25. Kuna eeltoodud põhjused on piisavad esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, ei ole vajalik

käsitleda kaebaja 15.01.2025 avalduses esitatud väiteid, mis puudutavad madalsagedusliku

võnkumise ohtu ega kaebaja 17.02.2025 avalduses esitatud seisukohti, mis puudutavad avalikku

huvi seoses taastuvenergia tootmise ja vastavate tootmisvõimekuste olemasoluga.

26. Eelnevalt on KeA senise veeloa kehtivust pikendanud poole aasta kuni kahe aasta kaupa,

lähtudes enda hinnangust sellele, millise aja jooksul on tõenäoline asjas otsuse tegemine. Pidades

silmas, et haldusasi nr 3-24-2250 on halduskohtus sisulisel läbi vaatamisel ning võttes arvesse, et nii

kaalul olevaid huvisid silmas pidades ei saa tõenäoliseks pidada kohtumenetluse piirdumist esimese

kohtuastmega, on otstarbekas kaebajale ajutise loa andmine kuni KeA 26.07.2024 korralduse

tühistamise ja asja uuesti otsustamise kohustamise nõuete kohta tehtava kohtuotsuse või menetlust

lõpetava määruse jõustumiseni, ent mitte kauemaks kui 31.12.2027.

27. Õige ei ole vastustaja seisukoht, et kohtul ei ole õigust kohustada vastustajat andma esialgse

õiguskaitse korras kindla sisuga haldusakti, mille otsustamisel on haldusorganil kaalutlusõigus.

Kohus võib kohustada vastustajat esialgse õiguskaitse korras andma ka kaalutlusõiguse alusel

antavat haldusakti, kui puudub muu tõhus vahend kaebaja õiguste kaitseks (HKMS § 249 lg 1 ja 3,

§ 251 lg 1 p 3). Ringkonnakohus on varemgi pidanud võimalikuks teha KeA-le ettekirjutus veeloa

pikendamiseks (vt Tallinna Ringkonnakohtu eelviidatud määrused nr 3-18-4 ja nr 3-22-37).

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)