2-22-5116/69 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Ele Liiv, Siret Siilbek

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.03.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-5116

Kohtuasi

E.D hagi Osaühingu NORDHOLM vastu kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 02.06.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu NORDHOLM apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

13 684,30 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja E.D (isikukood XXX), esindaja riigi õigusabi

korras vandeadvokaat Deivi Vaht

Kostja Osaühing NORDHOLM (registrikood 11118667),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Ingeri Luik-Tamme

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 02.06.2023 otsus.

2. Teha uus otsus, millega jätta E.D hagi Osaühingu NORDHOLM vastu varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata.

3. Rahuldada Osaühingu NORDHOLM apellatsioonkaebus.

4. Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud E.D kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-22-5116

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. E.D (hageja) esitas 07.04.2022 Harju Maakohtule Osaühingu NORDHOLM (kostja) vastu

hagi ja 02.05.2022 selle täienduse, ning palus mõista kostjalt välja tervishoiuteenuse

osutamise lepingu rikkumisega tekitatud varaline ja mittevaraline kahju 13 684,30 eurot.

Alternatiivselt palus hageja mõista kostjalt välja mittevaraline kahju kohtu enda äranägemisel.

Samuti palus hageja mõista kostjalt välja alates viivise kahjuhüvitiselt võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses toodud määras alates hagi esitamisest.

1.1. Hagiavalduse kohaselt pöördus hageja 2014. aastal kostja juures tegutseva dr N.F-i

(hambaarst) poole, et vahetada sama hambaarsti poolt varem paigaldatud ajutised

hambakroonid uute ja tugevamate vastu. Hambaarst soovitas hagejal ajutised kroonid

asendada PMMA kroonidega. Need kroonid olid hagejal olnud ca neli aastat. Hageja on olnud

kostja klient üle kümne aasta.

1.2. 2018. aastal tuli hagejal eemaldada üks hammas koos krooniga, mistõttu purunes kogu

struktuur. Hageja pöördus hambaarsti poole kroonide ümbertöötlemiseks. Hageja küsis ja

hambaarst kinnitas, et uued hambakroonid tehakse sama tehniku poolt ja samast materjalist

(s.o PMMA), mis varasemad hambakroonid. Hageja teavitas hambaarsti, et tema eelarve ei

ole suurem kui 3000–4000 eurot.

1.3. Hambaarst paigaldas hagejale hambakroonid, mis olid liiga suured ega vastanud täielikult

hageja lõualuustruktuurile – ülemised esihambad langesid alahuulele, külgmised kroonid

hõõrusid põski ja surusid vastu neid. Hambakroonid olid valest materjalist ning hambaarst

tegi lisakroonid, mis purunesid ja mille valmistamises ei olnud pooled kokku leppinud.

Samuti ei teinud hambaarst röntgenpanoraami hageja hammaste juurte seisundist, mis olid

olnud kaua aega kroonide all.

1.4. Hageja visiitidel avaldatud kaebustele (valu, ebamugavus- ja surumistunne, suu ei läinud

kinni, põletikus igemed) ei pööranud hambaarst piisavat tähelepanu.

1.5. Tervishoiu kvaliteedi ekspertkomisjoni 25.03.2021 otsuse kohaselt ei sobinud hambaarsti

valitud materjal sildproteeside valmistamiseks. Hambaarst jättis tervishoiu kvaliteedi

ekspertkomisjonile avaldamata, et hageja kaebused avaldusid juba hambaarsti visiidilt

lahkumata, ning et hambaarst ei pööranud hageja kaebustele tähelepanu. Samuti ei avaldanud

hambaarst komisjonile, et ta jättis röntgenpildi tegemata ja pani kaks krooni ilma hageja

nõusolekuta.

1.6. Hambaarsti ebakvaliteetse töö tõttu tekkis hagejal pikaajaline tervisekahjustus

mädanevate igemete tõttu. Mädanemise ja põletiku põhjused ei olnud tingitud allergiast.

Hageja hambajuured vajavad senini ravi. Hageja kõne oli defektne (susisev). Samuti sai

kannatada hageja vaimne tervis. Hageja on pärast ebakvaliteetsete kroonide eemaldamist

olnud hambutu ja tema elukvaliteet on seetõttu langenud. Hageja ei julge suud võõraste

2-22-5116

inimeste ees lahti teha, sest suus on mädanenud köndid. Hageja ei saa süüa tavapärast toitu,

vaid peab tarbima vedelat toitu. Kõik need asjaolud on hagejale tekitanud ebamugavusi ja

häbitunde. Hagejal olid väljakannatamatud valud.

1.7. Hageja tasus kostja osutatud teenuse eest kokku 3684,30 eurot.

2. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et kostja oleks pidanud mõistma, et ajutist

lahendust ei saa hagejale enam teha. Patsient ei saa arstile ette kirjutada, millist ravi tuleks

osutada, küll aga on patsiendil õigus ravist keelduda. Kui kostja oleks hagejale andnud

igakülgset informatsiooni, ei oleks hageja ajutiste kroonide kasuks otsustanud.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

3.1. Kostja vastuväidete kohaselt paigaldati hagejale ajutiseks lahenduseks mõeldud

plastmassist PMMA kroonid esmakordselt 2009. aastal. Hagejal tuvastati suus olevate

kroonide materjalide vastu ülitundlikkus. Hambaarst selgitas hagejale, et tegemist on ajutise

lahendusega ning vajalik on proteesida püsilahendus.

3.2. Teistkordselt paigaldati hagejale ajutiseks lahenduseks mõeldud kroonid 2012. aastal.

18.01.2012 vastuvõtul ilmnes, et hageja oli alates 2009. aastast kuni sinnamaani käinud

ülalõua adapteeritud plastmasskroonidega. Hagejale selgitati, et tegemist on ajutise

lahendusega, mis ei ole mõeldud püsivaks kasutamiseks. Kuna hageja soovis uuesti ajutiste

kroonide ja sildade paigaldamist ning hageja hammaskond oli sel ajal veel seisus, mis

võimaldas proteesimist kroonide ja sildproteesidega, paigaldati 20.01.2012 hagejale uued

ajutised plastmasskroonid.

3.3. 2014. aastal ei käinud hageja hambaarsti vastuvõtul.

3.4. Kolmandat korda paigaldati hagejale ajutised plastmasskroonid 2019. aastal – hageja

soovis vahetada ajutised plastmasskroonid uute ajutiste plastmasskroonide vastu. 16.04.2019

vastuvõtul selgitati hagejale, et ajutiste lahenduste materjal ei ole vastupidav, sest hageja

hammaskond ei ole enam sellises seisus, et ajutised kroonid võiksid püsida pikemaajaliselt

ning seetõttu tuleks investeerida püsilahendustesse.

3.5. Hambaarst ei ole kostjale lubanud, et ajutiste kroonide ja sildproteeside abil on võimalik

saavutada kaunis ja püsiv tulemus pikaajaliselt. Hagejale on korduvalt selgitatud, et PMMA

materjalist kroonid on ajutiseks kasutamiseks. Kostja on teinud endast oleneva hageja

aitamiseks tema soovide ja võimaluste piires ega saa võtta vastutust hageja ebarealistlike

ootuste, sellele vastava käitumise ja valikute ning kaasnevate riskide realiseerumise eest.

Tervikliku püsilahenduse paigaldamine oleks võimaldanud ja võimaldaks hageja hambumuse

probleemid lahendada, kuid hagejal ei ole olnud selleks rahalisi võimalusi.

3.6. 11.03.2020 toimunud vastuvõtul väljendas hageja esmakordselt rahulolematust osutatud

teenuste üle, väites, et kroonid on liiga pikad ja ei lase suud sulgeda, kroonid rõhuvad

igemetele jne. Pärast kroonide proovimist, korrigeerimist ja paigaldamist ei olnud hagejal

pretensioone.

3.7. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks teinud ravivea või rikkunud muud kohustust. Ka

tervishoiu kvaliteedi ekspertkomisjon ei tuvastatud raviviga ega muud tervishoiuteenuse

osutamise lepingu rikkumist (sh teavitamiskohustuse või muu kohustuse rikkumist).

2-22-5116

Kui varasemalt olid hagejal alalõua külghambad, siis viimase ajutiste kroonide paigaldamisel

need hambad puudusid – see põhjustas hambasilla murdumise. Alalõua külghammaste

puudumise tõttu tekkis ülekoormus esihammastele, mis põhjustas hagejale vaevuseid ning

hambasilla murdumise. Kuna vastupidiselt hambaarsti soovitusele soovis hageja endale

paigaldada ajutised PMMA kroonid, siis oli paratamatu, et hagejal võisid vaevused tekkida.

See aga ei tähenda, et hambaarst ei oleks pannud kroone vastavalt arstiteaduse üldisele

tasemele.

3.8. Kuna kostja ei ole lepingut rikkunud, on hageja varalise kahju nõue põhjendamata.

3.9. Hageja mittevaralise kahju nõude suurus on igal juhul põhjendamata. Hageja ei ole

esitanud tõendeid oma füüsilise või hingelise valu ning kannatuste kohta. Samuti ei vasta

nõude suurus kohtupraktikale.

3.10. Puudub põhjuslik seos kostja tegevuse ja hagejal väidetavalt tekkinud kahju vahel.

Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et hageja hammaskonna kahjustumine on

põhjustatud kostja osutatud tervishoiuteenustest. Hammaskonna kahjustumise põhjuseks

võivad lisaks olla ka ebapiisav suuhügieen, muud haigused, isiku füsioloogilised ja

hammaskonna eripärad jne.

3.11. Kostjal puudus alus keelduda hagejale tervishoiuteenuse osutamisest (võlaõigusseaduse

(VÕS) § 760). Kui hageja tuli vastuvõtule ja soovis uute ajutiste lahenduste paigaldamist, siis

kostjal puudus alus sellest keelduda. Hageja on oma tervise kahjustumise ise põhjustanud.

3.12. Igal juhul puudub kostja tegevuses ka süü.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 02.06.2023 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

varalise kahju hüvitise 3684,30 eurot ja mittevaralise kahju hüvitise 10 000 eurot.

Menetluskulud jäid kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt riigituludesse menetluskulud,

mille kandmisest hageja oli vabastatud.

4.1. Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud, mille üle pooled ei vadile:

-

hageja on olnud kostja klient alates 2007. aastast;

-

hagejale paigaldati PMMA materjalist kroonid esmakordselt 2009. aastal;

-

20.01.2012 paigaldati hageja soovil talle taas uued PMMA materjalist sillad ja

kroonid;

-

2019. aastal paigaldati hagejale kolmandat korda PMMA materjalist kroonid ja sillad;

-

hageja ja kostja sõlmisid aastatel 2017–2019 tervishoiuteenuse osutamise lepingu ja

kostja osutas hagejale ajavahemikul 19.09.2017–26.05.2020 tervishoiuteenuseid.

4.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt

arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse

osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama

patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti (VÕS § 762).

4.3. VÕS § 758 lg-st 1 tulenevalt pidi kostja hagejale selgitama, et PMMA materjalist

valmistatud proteesid on ajutised ja nende kasutusiga ei ole võimalik ennustada, samuti

tagajärgi, mida toob kaasa see, kui patsient loobub püsiproteeside paigaldamisest. Kuigi

2-22-5116

ravikaardile 16.04.2019 ja 11.03.2020 tehtud sissekannete kohaselt on kostja hagejale

selgitanud, et PMMA ei ole õige materjal püsivaks proteesimiseks, siis hageja eitab selliste

selgituste andmist arsti poolt. Hageja väidete kohaselt soovitas hambaarst hagejal olnud

varasemad ajutised kroonid asendada PMMA kroonidega ja selgitas, et PMMA on

mitteallergiline plastik, mis on tugevam kui varasemad ajutised kroonid. VÕS §-st 769

tulenevalt pidanuks kostja dokumenteerima, et on selgitanud hagejale ravi alustamisel, et

PMMA materjalist hambaproteesid on ajutised ning vajalik on proteeside püsilahendus ning

selle kohta patsiendilt allkirja võtma. Kuna hageja eitab asjaomaste selgituste andmist ja

vastupidiselt kostja väidetele selgitab, et kostja soovitas talle PMMA materjalist proteese kui

vastupidavast materjalist proteese, tuleb lugeda, et kostja väited hagejale PMMA materjalist

proteeside ajutise lahenduse kohta on tõendamata.

Samuti eitab hageja, et kostja on talle selgitanud, et tervikliku püsilahenduse paigaldamine

võimaldanuks ja võimaldaks patsiendi hambumuse probleemid lahendada. Hageja väidab, et

tema ootus kostjalt oli saada toimiv lahendus, kus kvaliteedi ja hinna suhe on paigas.

4.4. 25.03.2021 tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni virtuaalse koosoleku

protokollist nr 76 tuleneb, et PMMA materjal ei sobi sildproteeside valmistamiseks. Kostja on

eksinud PMMA materjalist sildade paigaldamisel ja põhjustanud hagejale hagis ja

tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni virtuaalse koosoleku protokollis nr 76 märgitud

tagajärjed. Samuti on ekspertkomisjon tuvastanud, et kostja valmistas hagejale proteetilise

töö, mis ei saanudki püsida. Ekspertkomisjoni seisukohti toetavad ka Sihtasutuse Tallinna

Hambapolikliinik hambaarsti Q 10.03.2020 arvamus, Osaühingu Baltic Medical Partners

hambaarsti C 14.05.2020 arvamus ja OÜ Kliinik32 W 26.10.2020 arvamus.

4.5. Hageja on tõendanud, et ta oli kostja pikaajaline patsient, ta usaldas kostjat, kuid kostja

on ravivea tõttu hagejale kahju põhjustanud. Tänapäevaste hambaravi võtetega on võimalik

vältida patsiendi kannatusi. 25.03.2021 tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni

seisukoha, Sihtasutuse Tallinna Hambapolikliinik hambaarsti Q 10.03.2020 arvamuse,

Osaühingu Baltic Medical Partners hambaarsti C 14.05.2020 arvamuse ja OÜ Kliinik32 W

26.10.2020 arvamusega on tõendatud, et kostja tegi ravivea. Hageja probleemid talle

paigaldatud proteeside ja sildadega said alguse juba ca 2019. a aprillis, s.o kaks kuud pärast

proteeside ja sildade paigaldamist. kostja ei täitnud hoolikalt tervishoiuteenuse osutamise

lepinguga võetud kohustust ja ei osutanud hagejale tervishoiuteenust arstiteaduse reeglitele

vastavalt (VÕS § 758 lg 1). Kostja on ravivea ja patsiendi teavitamata jätmise tõttu vastutav

hagejale põhjustatud kahju eest (VÕS § 770 lg 1).

Osaühingu Baltic Medical Partners 28.11.2022 koostatud raviplaan tõendab, et kostja

pidanuks suutma hagejal tekkinud probleeme pärast PMMA materjalist proteeside ja sildade

paigaldamist lahendada, kui oleks osutatud tervishoiuteenust vastavalt arstiteaduse reeglitele

VÕS § 758 lg 1 mõttes.

Kostja väide, et dr C 28.11.2022 koostatud raviplaan on sisuliselt sama, mida kostja pakkus

hagejale ravi alguses, kuid milleks hageja nõusolekut ei andnud, on tõendamata. Hageja eitab

seda.

4.6. Hageja varalise kahju nõue 3684,30 eurot on tõendatud arvetega, mille hageja tasus

kostjale aastatel 2017–2019 teostatud ravi eest. Hageja oli sunnitud kostja ravivea Osaühingu

Baltic Medical Partners poole.

2-22-5116

4.7. Põhjendatud on ka hageja mittevaralise kahju nõue. Kostja rikkus olulisel määral

tervishoiuteenuste osutamise lepingut. Hageja käis kostja juures, kelle klient ta oli alates

2007. aastast ja keda usaldas, kokku 15 korral. Igal korral tasus hageja lepingust tulenevat

tasu (kokku 3684,30 eurot), mis on ajutise lahenduse kohta väga kõrge hind. Hageja tütar oli

sunnitud hageja hammaste raviks laenu võtma, kuid ravi tulemus ei vastanud hageja ootustele

(igemepõletik, murdunud sillavahelüli, liialt pikad ülemised kroonid, kui hageja suud sulgeda,

toetusid kroonid dd22-12 huule peale, murdunud tehiskroonid jms). Perioodi jooksul alates

viimaste PMMA kroonide ja sildade paigaldamisest 20.02.2019 kuni 11.03.2020, so ca 12

kuu jooksul pidanuks kostja olema suuteline oma ravivea tuvastama ja vältima hageja

kannatusi. Hageja nõutav 10 000 eurot mittevaralise kahju hüvitisena on põhjendatud ja

kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

5.1. Apellatsioonkaebuse peamiste väidete kohaselt on maakohtu otsus ebaõige eelkõige

põhjusel, et maakohus on võrdsustanud ravivea ja patsiendi ootused ravi tulemuse suhtes.

Raviveana on käsitatav üksnes kas ebaõige ravi valimine ja pakkumine patsiendile või õige

ravi teostamine allapoole arstiteaduse üldist taset (VÕS § 762). Hageja ei ole tõendanud, et

kostja tegi ravivea. Ravimeetodi valikut ja ravi teostamist vastavalt nõuetele saab hinnata

üksnes hambaravi eriteadmistega isik. Ka tervishoiu kvaliteedi ekspertkomisjon ei leidnud, et

kostja oleks teinud ravivea või muul moel tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud.

Hageja poolt esitatud teiste arstide arvamused ei kinnita samuti raviviga, vaid üksnes

kirjeldavad hageja suu olukorda.

5.2. Ka kõik teised kahju hüvitamise nõude eeldused (kahju, põhjuslik seos) on tõendamata.

Selles osas on maakohtu otsus ka põhjendamata.

5.3. Hageja kasutas teadlikult ajutisi plastmassist kroone püsivalt. Kostja pakkus hagejale ühe

variandina ka eemaldatavaid proteese. Samuti pakkus kostja hagejale sobivast materjalist

püsiproteese. Sõltumata kostja selgitustest, et ajutiste kroonide materjal ei ole muutunud

hambumuse puhul vastupidav, soovis hageja tungivalt uute ajutiste kroonide valmistamist ja

paigaldamist. Arstil ja tervishoiuteenuse osutajal ei ole kohustust patsienti veenda tegema

paremaid valikuid. Kostjal puudus õiguslik alus hageja soovitud teenuse osutamisest

keeldumiseks ja ka maakohus ei ole põhjendanud, millisel alusel oleks kostja pidanud teenuse

osutamisest keelduma. Kostja tugines üldtunnustamata meetodi regulatsioonile – täidetud olid

kõik VÕS § 763 lg-s 1 toodud eeldused ajutise lahenduse kasutamiseks püsilahenduse asemel.

Üldtunnustamata meetodi kasutamisest tulenev kõrgem risk lasub patsiendil. Maakohus jättis

kostja asjaomased väited otsuses käsitlemata.

5.4. Kostja on teavitamiskohustuse täitnud ja seda tõendavad hageja ravidokumendid.

5.5. Mittevaralise kahju nõude suurus on põhjendamata. Hagejal väidetavalt tekkinud

tagajärjed ja probleemid ei ole tõendatud. Hageja nõutud mittevaralise kahju hüvitis on

põhjendamatult kõrge ja ei vasta kohtupraktikale.

5.6. Põhjendamatu on ka hageja varalise kahju nõue.

2-22-5116

5.7. Puudub põhjuslik seos kostja tegevuse ja hagejal väidetavalt tekkinud tagajärgede ning

kahju vahel. Hageja sügava traumaatilise hambumuse põhjuseks on purihammaste

puudumine, mitte ajutised proteesid. Põhjusliku seose olemasolu peab tõendama patsient.

Hagejal esinevate väidetavate probleemidel võivad olla muud põhjused.

5.8. Maakohus ei hinnanud ega põhjendanud kostja süüd. Samuti ei hinnanud ega

põhjendanud maakohus kahju hüvitamise vähendamise asjaolusid.

Vastustaja seisukoht

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hageja jääb

maakohtu menetluses esitatud seisukohtade juurde. Menetluskulud palub hageja jätta kostja

kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada ja

maakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega jätab hagi

rahuldamata. Maakohtu otsuse tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi

muuta ka menetluskulude jaotust, samuti tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus

mõistis kostjalt riigituludesse menetluskulud, mille kandmisest hageja oli vabastatud.

8. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna kostja

vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna, siis kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust kogu ulatuses.

9. Maakohus tuvastas, et hageja on olnud kostja klient alates 2007. aastast, ning et hagejale

paigaldati PMMA materjalist kroonid esmakordselt 2009. aastal. Uuesti paigaldati hagejale

PMMA materjalist sillad ja kroonid 2012. aastal, ning seejärel 2019. aastal. Samuti tuvastas

maakohus, et kostja osutas hagejale tervishoiuteenuseid ajavahemikul 19.09.2017–

26.05.2020, ning et pooled sõlmisid aastatel 2017–2019 tervishoiuteenuse osutamise lepingu.

Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas kostja osutatud

hambaraviteenus oli nõuetekohane. Pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel oli sõlmitud

tervishoiuteenuse osutamise leping, mille alusel pidi kostja paigaldama hagejale PMMA

materjalist proteesid, ning asjas kuuluvad kohaldamisele võlaõigusseaduse asjaomased sätted

(eelkõige VÕS § 758, 762, 769 ja 770).

10. Võlaõigusseaduses reguleerib tervishoiuteenuse osutamise lepinguga seonduvat 41.

peatükk (VÕS § 758 jj). VÕS § 758 lg 1 tähenduses on tervishoiuteenus tegevus

tervishoiuteenuse lepingu täitmisel, s.o eelkõige patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema

tervise huvides läbivaatamine, patsiendi teavitamine, nõustamine ja ravimine või muu

tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevus. VÕS § 762 kohaselt peab

tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja

seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Arstiteaduse

üldisest tasemest madalamal tasemel ravimine tähendab raviviga. Seega tähendab arstiteaduse

üldise taseme kindlakstegemine vastuse leidmist küsimusele, kas raviarst tegutses vähemalt

sama kvaliteetselt nagu vastava eriala haritud ja kogenud arst. Kui ravivõtet kasutanud arsti

tegutsemise kvaliteet oli madalam kui vastava eriala haritud ja kogenud arsti oma, siis võis

tegemist olla raviveaga (RKTKo 03.10.2006, 3-2-1-78-06, p 12).

2-22-5116

11. Kahjunõude lahendamisel peab kohus tuvastama, et hagejale tekkis kahju ning kahju on

põhjuslikus seoses kostjale etteheidetava rikkumisega. Kahju hüvitamise eesmärk on

kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks

olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg

1). Kui kahju hüvitamise eeldused on täidetud, saab nõuda nii varalise kui ka mittevaralise

kahju hüvitamist (VÕS § 128 lg 1). Lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest võib

mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise

huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai

võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju

(VÕS § 134 lg 1). Riigikohus on mittevaralise kahju hüvitamist tervishoiuteenuse lepingu

rikkumise korral pidanud võimalikuks (RKTKo 31.10.2018, 2-15-8533, p 18). Seega tuli

maakohtul hagi lahendamiseks esmalt tuvastada kas kostja rikkus tervishoiuteenuse osutamise

lepingut.

12. VÕS § 770 lg 1 järgi vastutab tervishoiuteenuse osutaja üksnes oma kohustuste süülise

rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema

nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Tervishoiuteenuse osutamise asjades on

üldjuhul tõendamiskoormis patsiendil (VÕS § 770 lg-d 3–4). Patsient peab tõendama

tervishoiuteenuse osutaja diagnoosi- või ravivea ja endal terviserikkega kahju tekkimise ning

põhistama, miks ta arvab, et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks kahju tekkinud. Küll aga

peab tervishoiuteenuse osutaja oma vastutuse välistamiseks tõendama, et kahju ei tekkinud

tema diagnoosi- või ravivea tõttu, st puudub põhjuslik seos diagnoosi- ja/või ravivea ning

tekkinud kahju vahel (RKTKo 31.10.2018, 2-15-8533, p 15; aga ka 08.04.2011, 3-2-1-171-

10, p 16).

Seega selleks, et tervishoiuteenuse osutajal (kostja) tekiks tõendamiskoormis, peab patsient

(hageja) esmalt tõendama diagnoosi- ja/või ravivea olemasolu. Tõendamiskoormis pöördub

kostja kahjuks ümber ka siis, kui tervishoiuteenuse osutaja on jätnud täitmata VÕS §-st 769

tuleneva

tervishoiuteenuse

osutamise

dokumenteerimise

kohustuse.

Dokumenteerimiskohustuse täitmata jätmise korral pöördub VÕS § 770 lg 3 kohaselt

tõendamiskoormis ümber tervishoiuteenuse osutaja kahjuks (RKTKo 27.02.2019, 2-17-

12477, p 15; 31.10.2018, 2-15-8533, p 14).

TsMS § 230 lg-st 1 (kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited) on eelnevast tulenevalt tehtud tervishoiuteenuse

osutamise lepingu puhul kaks erandit – dokumenteerimiskohustuse rikkumisel ning ravi või

diagnoosivea korral läheb tõendamiskoormis üle tervishoiuteenuse osutajale (VÕS § 770 lg-d

3 ja 4; vt ka VÕS IV komm (2020), § 770 p 3.2 jj).

13. Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas hageja on tõendanud, et kostja tegi ravivea või

osutas hoolsusnõuetele mittevastavat ravi. Kostja tõendamiskoormis sõltub sellest, kas hageja

on tõendanud tervishoiuteenuse lepingu nõuetekohase täitmata jätmise. Kuna hageja ei ole

kostjale dokumenteerimiskohustuse rikkumist ette heitnud (vt ka siinse otsuse p 14), asus

maakohus seda ebaõigesti hindama.

Hageja on menetluses õigesti lähtunud sellest, et temal tuleb tõendada, et kostja tegi ravivea,

pidades seega ravikaardil ravi dokumenteerimist piisavaks. Ravikaart võimaldas ka

tervishoiuteenuse kvaliteedi eksperdikomisjonil oma arvamuse anda (I kd, tl 79, p 21).

Järelikult oli ravikaart selleks piisava kvaliteedi ja mahuga.

2-22-5116

Ebaõige on ka maakohtu seisukoht, et kostja pidanuks ravi dokumenteerimisel võtma

asjaomasele dokumendile hageja allkirja. Sellist nõuet VÕS §-st 769 ei tulene. VÕS § 766

lg-st 1 koostoimes VÕS §-ga 769 järeldub, et tervishoiuteenuse osutaja peab dokumenteerima

tervishoiuteenuse seisukohalt meditsiiniliselt olulise ja selle kohta teabe patsiendile tema

nõudel väljastama (TlnRnKo 11.11.2022, 2-21-4578, p 32). Tõendamiskoormise

ümberpööramiseks ei ole piisav ka see, kui protseduure oleks saanud täpsemalt ja selgemalt

dokumenteerida.

14. Hageja leiab, et kostja paigaldas talle liiga suured hambakroonid, kroonid olid valest

materjalist ning hambaarst tegi lisakroonid, mis purunesid ja mille valmistamises ei olnud

pooled kokku leppinud. Lisaks heidab hageja kostjale ette panoraamröntgeni tegemata jätmist.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, sh

tõendamiskoormise jaotamisel, aga ka tõendite hindamisel.

15. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja rikkus tervishoiuteenuse

osutamise lepingut.

15.1. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et kostja on hagejale selgitanud, et PMMA

materjalist kroonid on ajutised ning need ei sobi püsivaks lahenduseks. Nagu maakohus

õigesti märkis, on hageja olnud kostja klient alates 2007. aastast, ning hagejale paigaldati

PMMA materjalist kroonid esmakordselt juba 2009. aastal.

Hageja ravikaardile 24.03.2009 tehtud sissekandest nähtub, et hagejale koostati raviplaan

kogu suu proteesimiseks keraamiliste püsiproteesidega juba 2009. a märtsis (I kd, tl 161 –

24.03.09: „Patsient soovis nüüd proteesida meie juures. Soovitati klaasfiibertihvtid + Zi

kroonid“), mil hagejale paigaldati esmakordselt ajutine PMMA lahendus. Enne ajutise

lahenduse paigaldamist paigaldati hagejale kullast tihvtid (vt ka I kd, tl 66 ja pöördel, 68, 69

ja 80), mis oli ettevalmistav töö püsiproteesidele. Neid asjaolusid ei ole hageja vaidlustanud.

Seda, et hagejale paigaldati PMMA kroonid 2009. aastal, mida hageja kasutas kolm aastat, ei

ole hageja samuti vaidlustanud. Pooltel ei ole vaidlust ka selle üle, et teistkordselt paigaldati

hagejale PMMA kroonid 2012. aastal, ning et hageja kasutas neid peaaegu viis aastat. Hageja

käis kostja juures proteesi konsultatsioonis uuesti 19.09.2017, kuid majanduslikel põhjustel

lükkas hageja proteesimise edasi (I kd, tl 170). Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad

ravikaardile tehtud sissekanded, et kostja on hagejale selgitanud, et PMMA materjalist

proteesid on ajutised. Hageja käis korduvalt kostja juures visiitidel ja tasus arveid (I kd, tl 34–

41, 55–61 ja 166–170).

Ka hagist nähtub hageja teadlikkus, et ka tema varasemad ajutised kroonid olid PMMA

materjalist, ning hageja soovis, et ka uued kroonid tehtaks samast, PMMA materjalist (I kd, tl

25 pöördel, p-d 7 ja 8). Hageja oli varasemate PMMA materjalist proteesidega rahul (samas,

p-d 4, 5 ja 8) ja hagejal oli eelarve, milles tal tuli püsida (samas, p 9). Ravikaardilt nähtub, et

kostja on hagejale selgitanud, et materjal ei ole vastupidav (I kd, tl 167, 16.04.2019

sissekanne). Ka varasemaid PMMA materjalist proteese sai hageja kasutada ajutiselt –

vastavalt ca kolm ja viis aastat. Seda, et kostja on hagejale korduvalt selgitanud, et PMMA

materjal ei ole püsivaks proteesimiseks, on kostja märkinud ka 11.03.2020 tehtud sissekandes

ravikaardile (I kd, tl 166). Lisaks, nagu eelnevalt märgitud, oli hagejale juba 2009. a märtsis

koostatud raviplaan kogu suu proteesimiseks keraamiliste püsiproteesidega (I kd, tl 161 –

24.03.09 sissekanne). Sõltumata hageja hammaskonna seisukorrast on PMMA materjalist

proteeside näol tegemist ajutise lahendusega, ning hageja ei saanud eeldada, et need

asendavad püsiproteese.

2-22-5116

Erinevalt hageja vastuväidetest, on ravikaart dokumentaalne tõend (TsMS § 272 lg 1), millega

maakohtul oleks tulnud asja lahendamisel arvestada (TsMS § 442 lg 8). Hageja tõendamata

vastuväide ei lükka ümber ravikaardil aastate jooksul märgitut – sh seda, et hagejale koostati

raviplaan kogu suu proteesimiseks keraamiliste püsiproteesidega 2009. a märtsis (I kd, tl 161).

Maakohus on otsuses poolte tõendamiskoormist ebaõigesti sisustanud. Kuna hageja ei ole

väitnud, et kostja rikkus dokumenteerimiskohustust, siis kehtis tõendamisel tavapärane kord,

st kostja võimaliku vastutuse aluseks olevaid asjaolusid (välja arvatud süü puudumise) pidi

tõendama hageja.

15.2. PMMA materjalist kroonide paigaldamine ei ole käsitatav tervishoiuteenuse osutamise

lepingu rikkumisena.

Selle üle, et PMMA materjalist proteesid ei ole mõeldud püsivaks lahenduseks ja et PMMA

materjalist proteesid sobivad ajutise lahendusena, pooled ei vaidle. Ka tervishoiuteenuse

kvaliteedi eksperdikomisjoni koosoleku protokolli kohaselt on PMMA kasutusvaldkond

ajutiste kroonide valmistamine (I kd, tl 79 pöördel, p 21.5.1). Kuna ringkonnakohus tuvastas

eelnevalt, et hageja soovis ise, et kostja paigaldaks kroonid PMMA materjalist ning ajutise

lahendusena see sobib ja kostja selgitas seda hagejale, ei ole põhjendatud hageja etteheide, et

kostja valmistas talle kroonid, mis olid valest materjalist. Kõik tänapäeval hambaravis

kasutatavad materjalid on sertifitseeritud ja kvaliteetsed, kuid igal materjalil on erinev

kasutusotstarve (vt I kd, tl 79 pöördel, p 21.5.1).

Tervishoiu kvaliteedi ekspertkomisjoni 25.03.2021 koosoleku protokolli kohaselt sai hageja

allergiat arvestades pikaajalise prognoosiga sildade ja kroonide valmistamiseks kasutada

ainult kulda ja tsirkooniumoksiidi, kuid hageja ei saanud rahapuudusel kumbagi materjali

endale lubada (I kd, tl 79 ja pöördel, p 21.3). Hageja on ka ise märkinud, et tema eelarve oli

piiratud (I kd, tl 25 pöördel, p 9).

15.3. Hageja ei ole tõendanud ka oma väidet, et kostja paigaldas talle hambakroonid, mis olid

liiga suured. Hageja ravikaardile 20.12.2018 tehtud sissekande kohaselt olid frontkroonid liiga

pikad, kuid kostja saatis need laborisse tagasi (I kd, tl 169). Hageja väidet kroonide ebaõige

suuruse kohta ei tõenda ka tervishoiu kvaliteedi ekspertkomisjoni 25.03.2021 koosoleku

protokoll, kuigi komisjonile oli hageja asjaomane kaebus teada (I kd, tl 79, p 21.1).

15.4. Lisaks heidab hageja kostjale ette, et hambaarst tegi lisakroonid, mis purunesid ja mille

valmistamises ei olnud pooled kokku leppinud. Hageja leiab, et uued kroonid olid talle

vastunäidustatud, sest tal puudusid alalõua külghambad. Hageja väitel süvendas alalõua

külghammaste puudumine hambumuskõrguse langust ja tekitas esihammastele ülekoormuse.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ka need hageja etteheited kas tõendatud või käsitatavad

raviveana.

Tervishoiu kvaliteedi ekspertkomisjoni 25.03.2021 koosoleku protokolli kohaselt süvendas

alalõua külghammaste puudumine hambumuskõrguse langust ja tekitas esihammastele

ülekoormuse, mis omakorda põhjustas hambasilla murdumise. Ekspertkomisjoni arvamusest

ei nähtu, et uued kroonid olid hagejale vastunäidustatud, sest tal puudusid alalõua

külghambad. Ekspertkomisjon on märkinud, et PMMA kasutusvaldkond on ajutiste kroonide

valmistamine, ning et hagejal olid ebarealistlikud ootused. Hammaste vähenenud arvu tõttu ei

olnud varasemaga samasugust tulemust võimalik enam saavutada (I kd, tl 79 pöördel, p-d

21.5.1 ja 21.5.2). Viimane ei tähenda aga seda, et PMMA materjalist proteese ei oleks

tohtinud hagejale ajutise lahendusena panna. Külghammaste puudumist ja sellest tingitud

2-22-5116

hambumuskõrguse langust ei saa samuti kostjale ette heita. Kokkuvõttes ei tuvastanud

tervishoiu kvaliteedi ekspertkomisjon raviviga.

Raviviga ei kinnita ka teiste arstide arvamused. Dr C on oma 14.05.2020 arvamuses hageja

olukorda üksnes kirjeldanud ja toonud esile võimalikud lahendused – alalõuale tuleks

valmistada eemaldatav protees, muuta hambumuse kõrgust ja tehiskroonide valmistamiseks

valida plastist tugev materjal (I kd, tl 47). Ka dr W 26.10.2020 on enda hinnangus kirjeldanud

hageja olukorda ja pakkunud lahendusi. Muu hulgas tõi dr W esile, et püsivate kroonide

valmistamiseks tuleks kasutada vastupidavamat materjali ning tarvilik on hageja alumiste

tagahammaste taastamine (I kd, tl 76). Dr Q 10.03.2020 on enda arvamuses küll märkinud, et

kui hageja paneb suu kinni, siis toetuvad kroonid dd22-12 huule peale, kuid tugineb seejuures

hageja enda selgitusele, et hageja peab huuli kokku suruma ja et nii oli algusest peale (I kd, tl

44). Viimast ei kinnita aga dr C ja dr W arvamused ega tervishoiu kvaliteedi ekspertkomisjoni

25.03.2021 koosoleku protokoll.

Eelnevast tulenevalt ei ole hageja tõendanud, et lisakroonide paigaldamine oleks olnud

vastunäidustatud. Kuna poolte vahel sõlmitud lepingu esemeks oli hagejale PMMA

materjalist proteeside valmistamine ja paigaldamine (see nähtub ravikaardilt), ei pidanud

pooled iga krooni valmistamises ja paigaldamises eraldi kokku leppima.

15.5. Selle üle, et kostja ei teinud enne 2018. aasta lõpus proteeside paigaldamisega alustamist

panoraamröntgenit, pooled ei vaidle. Samas ei ole hageja seostanud oma väidet lepingu

rikkumisega – miks hageja leidis, et enne proteeside paigaldamisega alustamist tuli kostjal

panoraamröntgen teha. Hageja kostjale tehtud etteheiteid ei seostu röntgeni tegemata

jätmisega s.o kostja paigaldas talle liiga suured hambakroonid, kroonid olid valest materjalist

ning hambaarst tegi lisakroonid, mis purunesid ja mille valmistamises ei olnud pooled kokku

leppinud. Tervishoiu kvaliteedi ekspertkomisjoni 25.03.2021 koosoleku protokolli kohaselt

põhjustas hagejale tekkinud fistli alalõua d33 juure murd (I kd, tl 79 pöördel, p 21.5.1). Kostja

on omakorda selgitanud, et ta sai kasutada varasemat röntgenpilti. Ringkonnakohtul ei ole

alust selles kahelda.

15.6. Eelneva kokkuvõttes ei ole hageja ringkonnakohtu hinnangul tõendanud, et kostja rikkus

tervishoiuteenuse osutamise lepingut. Patsiendile ebasoovitava tagajärje saabumine ei tähenda

ilmtingimata raviviga. Kuigi hagejale tekkinud tagajärjed on kahetsusväärsed, tuli hagejal

sellegipoolest tõendada tervishoiuteenuse osutaja raviviga ja endal terviserikkega kahju

tekkimine, ning põhistada, miks ta arvab et õige ravi korral ei oleks kahju tekkinud. Nagu

ringkonnakohus eelnevalt märkis, raviviga tähendab seda, et arst ravis patsienti arstiteaduse

üldisest tasemest madalamal tasemel (VÕS § 762). Nii kohtupraktikas kui ka

erialakirjanduses on viidatud, et arstiteaduse üldise taseme kindlakstegemiseks on vaidlustes

vajalik eksperdiarvamus, kuna kohtutel puuduvad meditsiinivaldkonna eriteadmised (vt

RKTKo 27.02.2019, 2-17-12477, p-d 19.2 ja 19.3; VÕS IV (komm), § 762, p 3.1). Kohtul on

võimalik hinnata hagejale määratud ravi võimalikku ebaõigsust üksnes poolte esitatud

tõendite alusel. Analüüsides menetluses esitatud tõendeid, tuleb ringkonnakohtul asuda

seisukohale, et ühtegi sellist tõendit, millest kohus võiks järeldada kostja hambaarsti ravi

ebaõigsust, ei ole menetluses esitatud. Kohus ei saa ise anda hinnangut hageja tervislikule

olukorrale hageja meditsiinilise dokumentatsiooni (ravikaart) ja kaebuste alusel. Tegemist ei

ole õigusliku küsimusega.

Hageja taotles maakohtu menetlus küll ekspertiisi korraldamist, kuid maakohus jättis hageja

taotluse rahuldamata (II kd, tl 30–31). Maakohtu võimalikule menetlusõiguse normi

2-22-5116

rikkumisele ekspertiisi taotluse rahuldamata jätmisel ei ole hageja apellatsioonimenetluses aga

tuginenud ega esitanud ringkonnakohtule taotlust ekspertiisi korraldamiseks.

16. Ülaltoodud põhjendusi arvestades leiab ringkonnakohus, et kostja poolt hagejale

tervishoiuteenuse osutamine vastas arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja

kostja on hagejale osutanud tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava

hoolega. Seega ei ole kostja hagejaga sõlmitud lepingut rikkunud. Kuna kostja vastutuse

eeldus ei ole täidetud, ei analüüsi ringkonnakohus hagejal võimalikku kahju tekkimist, selle

põhjuslikku seost kostja kohustuste rikkumisega ega kohustuste rikkumise süülisust.

17. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja jätab hagi rahuldamata. Kostja

apellatsioonkaebus rahuldatakse.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

18. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab

hagi rahuldamata, jäävad poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162

lg 1 järgi hageja kanda. Lähtudes Riigikohtu 20.04.2016 otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud

tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab asja lahendanud maakohus hüvitatavate

menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt)