2-22-3237/23 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

2-22-3237

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Tiia Bergson

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. märts 2025, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-22-3237

Tsiviilasi

SIA Citadele Leasing (Eesti filiaali kaudu) hagi O.R

vastu kahjuhüvitise, võla ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

10 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: SIA Citadele Leasing (välismaa äriühingu

kood 40003423085, asukoht Republikas laukums 2A,

Riia, 1010, Läti) Eesti filiaali kaudu (registrikood:

11453650)

Hageja lepinguline esindaja Aivar Jurs (e-post xxx)

Kostja: O.R (isikukood: XXX; elukoht xxx; e-mail xxx)

Kostja lepinguline esindaja Erki Casar (e-post xxx)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu SIA Citadele Leasing loobumine ja lõpetada menetlus viivise

väljamõistmiseks osas, mis ületab 04.11.2024 menetlusdokumendis toodud

viivisemäära 0,02% tasumata summalt päevas.

2. Hagi rahuldada osaliselt.

3. Välja mõista O R (O.R) SIA Citadele Leasing kasuks 5 876 eurot (so kahju

hüvitis summas 533,74 eurot, põhiosa tagasimaksete võlg summas 2 553,09 eurot,

intressivõlg summas 447,32 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks

muutunud viivis summas 673,92 eurot, varade hindamise ja müügiga seotud

kahjuhüvitis summas 1 363 eurot, lisanduv viivis võlasummalt 1 363 eurot 0,02%

päevas alates 04.03.2022 kuni 28.03.2025 summas 305,58).

4. Välja mõista O R (O.R) SIA Citadele Leasing kasuks viivis tasumata võlalt

summas 1 363 eurot alates 29.03.2025 kuni võla täieliku tasumiseni kuid mitte üle

nõude (1 363 eurot) suuruse.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

5. Jätta SIA Citadele Leasing menetluskulud O.R (O.R) kanda.

6. Rahuldada SIA Citadele Leasing avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks.

2-22-3237

7. Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista O R

(O.R) välja SIA Citadele Leasing kasuks menetluskulud summas 770 eurot.

8. Käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb O R (O.R) tasuda SIA

Citadele Leasing hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (770 eurot) viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse

koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud

tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED

1. SIA Citadele Leasing esitas 03.03.2022 Harju Maakohtule hagi O R vastu võla ja viivise

saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 14.10.2017 SIA Citadele Leasing (endise

ärinimega SIA UniCredit Leasing) Eesti filiaali kaudu ja K OÜ (pankrotis)

liisingulepingu nr xxx, mille kohaselt liisinguandja finantseeris liisinguvõtjale veoauto

MAN TGX) omandamist kapitalirendilepingu alusel. Liisingulepingu põhitingimuste

punkti 9.5 alusel on liisingulepingu lahutamatuks osaks ka 15.05.2015 kinnitatud

liisinguandja liisingulepingu tüüptingimused ja hinnakiri. Liisinguvõtja on

Tüüptingimustega ja hinnakirjaga tutvunud ning kinnitab seda liisingulepingu

põhitingimuste punktis 9.6.

2. Liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks on kostjaga (käendaja)

sõlmitud käendusleping, mille punkti 3.1 järgi vastutab käendaja solidaarselt

liisingulepingust ja selle lisadest tulenevate kohustuste täitmise eest. Käendaja vastutuse

maksimummäär käenduslepingu punkti 3.1 viimase lause järgi on 97 356 eurot.

Käenduslepingu punkti 3.2 alusel vastutab käendaja ka juhul, kui liisinguvõtja

pankrotistub või ta sundlõpetatakse.

3. Liisinguvõtja igakuist liisingumaksete tasumise kohustust kohaselt ei täitnud, millega

rikkus lepingut. Liisinguvõtja pankrot kuulutati välja 20.02.2019. Kostja oli liisinguvõtja

pankroti väljakuulutamise hetkel liisinguvõtja juhatuse liige. Peale liisinguvõtja pankroti

välja kuulutamist esitas hageja graafiku järgi arveid edasi, et käendaja jätkaks

2-22-3237

liisingumaksete tasumist. Samuti oli veel otsustamata, kas pankrotihaldur võtab

liisingulepingu massikohustusena täitmiseks. Liisingulepingut massikohustusena

täitmiseks ei võetud ja samuti ei tasunud liisinguarvete võlga käendaja, kes oli

liisinguvõtja juhatuse liige ja teadis seega võla olemasolust. Antud võla menetlus oli

antud ka inkassofirmale Aktronte Group OÜ-le, milline esitas võla menetluse eest

hagejale arve summas 75,60 eurot. Seega rikkus kostja (käendaja) oma käenduslepingust

tulenevat kohustust. Eelnevast lähtuvalt luges hageja liisingulepingu üles öelduks ka

käendaja suhtes 02.04.2019. Ülesütlemise avaldusest nähtub (kirja lõpus), et

ülesütlemise teatis on saadetud ka käendajale. Sellest teatisest sai käendaja teada, et kõik

kohustused on muutunud ka tema suhtes täies ulatuses sissenõutavaks ja liisinguese

kuulub tagastamisele.

4. Kostja sai ülesütlemise teatise kätte ja viis liisinguobjekti nõutud tähtpäevaks 05.04.2019

K OÜ platsile. Tagastatud liisingueseme seisukorra kohta koostati 10.04.2019 ka

defekteerimise akt nr 1904102 koos fotodega. Liisinguobjekti tagastamise faktist

lähtuvalt krediteeris hageja liisingulepingu ülesütlemise päeva seisuga esialgset

müügiarvet, graafiku järgse jääkmaksumuse ulatuses.Seoses käibemaksu

korrigeerimisega jäi kreeditarve järgi graafiku järgseks jääkmaksumuseks nüüd lepingu

ülesütlemise päeva seisuga 65 533,74 eurot. Liisinguobjekti turuväärtuseks määrati 62

000 (lisandub käibemaks). Vara hindamise eest esitas R L OÜ hagejale arve summas

75,60 eurot, millest käibemaksuta osa summas 63,00 eurot kuulub hagejale hüvitamisele.

Kuna liisinguvõtja kohustused ületasid liisinguobjekti määratud turuväärtus, otsustati see

müüki suunata kallimalt kui turuväärtus.

5. Liisinguobjekti ostuks avaldas soovi S OÜ, kes taotles selle hinna juures hagejalt

liisingut. Liisingutaotlus aktsepteeriti ja liisinguobjekt müüdi 26.07.2019 hinnaga 65 000

eurot (lisandus käibemaks); müügihind koos käibemaksuga 78 000 eurot. Liisinguobjekti

müügi korraldamise eest esitas K. OÜ hagejale arve summas 1 560 eurot, millest

käibemaksuta osa summas 1 300 eurot kuulub hagejale hüvitamisele.

6. Pärast liisinguobjekti müüki edastas liisinguandja kostjale e-mailiga teate müügi kohta ja

esitas ka nõuded liisingulepingusse järelejäänud võlgade tasumiseks ning andis

täiendava tähtaja kuni 04.01.2022. Kostja palus peale nõude tõenduseks dokumente,

millised hageja kõik kostjale saatis. Pärast seda asusid pooled läbirääkimistesse

kohtuvälise kokkuleppe saavutamiseks. Hageja tegi kostjale kompromissettepaneku 7

000 eurot, kuid kostja teatas, et peab seda summat suureks ja kostja lubas teha

omapoolse pakkumise 23.02.2022. Kostja oma pakkumist teinud pole ja võlg on

tasumata.

7. Hageja palus hagiavalduses mõista kostjalt hageja kasuks välja vara soetamisega seotud

kahju hüvitis summas 533,74 eurot, põhiosa tagasimaksete võlg summas 2 553,09 eurot,

intressi võlg summas 447,32 eurot, viivis kokku summas 3 417,52 eurot, inkasso poolt

võlamenetluse, varade hindamise ja müügiga seotud kahju hüvitis kokku summas

1900,50 eurot ning lisanduv viivis võlasummalt 1 900 eurot 0,3% päevas, alates

04.03.2022 kuni võla täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem, kui 1 147,83 eurot.

8.

04.11.2024 menetlusdokumendis vähendas hageja oma nõuet ja palus mõista kostjalt

hageja kasuks välja vara soetamisega seotud kahju hüvitis summas 533,74 eurot, põhiosa

tagasimaksete võlg summas 2 553,09 eurot, intressi võlg summas 447,32 eurot, viivis

kokku summas 680,16 eurot, inkasso poolt võlamenetluse, varade hindamise ja müügiga

seotud kahju hüvitise kokku summas 1900,50 eurot, ajas kasvav viivis võlasummalt

1900,50 eurot 0,02% päevas, alates 04.03.2022 kuni võla täieliku tasumiseni. Samuti

palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja kantud menetluskulu summas 770,00

2-22-3237

eurot.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

9. Kostja hagi ei tunnista. Kostja leiab, et hetkel ei ole tõendatud, et vara müüdi parimal

viisil, ei ole tõendatud mis viisil toimus vara müük. Lähtudes eeltoodust on kostjal alust

arvata, et müües vara mõistlikumal viisil oleks saanud hageja summa, mis oleks katnud

ära nii põhiosa tagasimaksete võla kui ka muud kohustused. Liisingvara müüdi rohkem

kui 3 kuud peale selle tagastamist.

10. Antud juhul tuleb ka arvestada et põhivõlgniku osas toimub pankrotimenetlus ts. asi nr

xxx, mille käigus on võõrandatud põhivõlgnikule kuuluv vara, milleks on veoautod,

mistõttu on hagejale ka sealt laekumas mingi summa. Kostja leiab, et hagi punktis E

toodud kulude eest kostja ei vastuta, sest kulud kas ei ole tõendatud või ei ole

põhjendatud. Inkassomenetluse kulu puhul on tõendamata, et see oli põhjendatud või et

sellist teenust osutati ja et see tõi ka oodatud tulemuse. Hagejal on olemas juristid, kes

vajadusel oleks saanud põhivõlgnikule saata kas siis hoiatusi või meeldetuletusi.

Tõendamata on sõiduki pesemisega seotud kulu. Kostja leiab, et viimane ei pea

vastutama nn müügikulu eest, mille eesmärgiks nagu hageja hagis märgib, oli vabaneda

müüja võimalikust vastutusest ostja ees ja tagada liisingut soovivale isikule liisingu

võimalus, st kolmnurkne tehing, kus liisinguandjaks oli hageja. Kostja leiab, et hagis

toodud kulud, mis on lahtris kui liisinguobjekti vahendus tasu, ei ole kuludeks, mille

hüvitamist saaks hageja nõuda VÕS 367 lg 4 alusel, sest need kulud tekkisid hageja

vastutuleku soovist sõiduki lõppostjale.

11. Viiviste osas tuleb aga arvestada, et nõude esitas hageja kostjale alles 04.01.2022 ja

palvega tasuda rahaline nõue samuti 04.01.2022, mis ei ole mõistlik. Arvestades nõude

suurust ja nõude aluseks olevaid tõendeid ja asjaolusid, oleks mõistlik aeg pidanud

olema vähemalt 14 päeva, st 19.01.2022. Kostja leiab, et antud juhul on hagejal õigus

nõuda viivist üksnes alates 20.01.2022. Samuti leiab kostja, et hageja poolt nõutav

viivise määr ei ole mõistlik, 0,3 % on oluliselt kõrgem, kui seaduses sätestatud viivise

määr ning enamus krediidiasutusi, näiteks SEB Pank ja Swedbank, jmt ei ole viivise

määr rohkem kui 0,15% päevas. Kostja märgib, et on juba põhivõlgniku kohustuste

käendamise tõttu ja asjaolu tõttu, et üks võlausaldajatest ei olnud nõus, et põhivõlgnik

jätkab tegevust, sattunud raskesse majanduslikku seisukorda. Kostja osas on kaks

kehtivat kohtulahendit ja menetluses on üks täiteasi, mille summa ületab 30 000 eurot

lisaks muud kohustused. Kostja märgib, et käendused või kohustused, millede täitmise

tõttu on tekkinud majanduslikult raske olukord on kõik seotud sooviga tagada

põhivõlgniku tegevus ning antud vahendid on eranditult kasutatud põhivõlgniku

tegevuseks või tema kohustuste täitmiseks.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

12. Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada

osaliselt. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste

alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja

võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu

vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes

asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes

seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

13. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:



Hageja SIA Citadele Leasing (endise ärinimega SIA UniCredit Leasing) Eesti

2-22-3237

filiaali kaudu ja K OÜ (pankrotis) sõlmisid 14.10.2017 liisingulepingu nr xxx,

mille ese oli veoauto MAN TGX (dtl 9-12).



Hageja ja kostja sõlmisid 04.10.2017 käenduslepingu, mille kohaselt võttis kostja

endale kohustuse tagada liisingulepingust nr xxx ja nende tulevikus sõlmitavatest

lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise.

Käendatavaks summaks on 97 356,00 eurot. Kostja on käenduslepingule alla

kirjutanud, käendaja vastutus võlausaldaja ees on solidaarne liisinguvõtjaga. (dtl

20-21).



Kuivõrd liisinguvõtja pankrot kuulutati välja 20.02.2019 ning liisingumakseid ei

tasutud, ütles hageja 02.04.2019 teatisega liisingulepingu nr xxx põhivõlgnikule

üles (dtl 23).



Hageja võõrandas 26.07.2019 liisingulepingu esemeks olnud sõiduki hinnaga 78

000 eurot (km-ga), so käibemaksuta 65 000 eurot (dtl 32-33).



Sõiduki jääkmaksumus oli 65 533,74 eurot (km-ta, dtl 27).



Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.

14. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt kui liisinglepingu

käendajalt liisingulepingu alusel tasumata lepingumaksete, sõiduki müügiga kaasneva

kulu hüvitamist. Kostja vaidleb hagile vastu põhjusel, et tema hinnangul ei müünud

hageja sõidukit parimal moel. Samuti on hagejal võimalik saada rahasummat

põhivõlgniku pankrotimenetluses. Samuti ei nõustu kostja hageja kulude kandmisega

sõiduki võõrandamisel ega hageja viivisenõudega.

15. Kuivõrd nõue on esitatud kostja kui käendaja vastu, kohalduvad asjas võlaõigusseaduse

(VÕS) § 142 lg 1 ja § 145 lg 1. Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1 kohustub käendaja

käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama

põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt käenduse

kehtivus ei sõltu põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. VÕS § 145 lg 1 järgi

vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees

solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul,

kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Vastavalt VÕS § 65 lg-le 1

võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt

ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.

16. Käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine eeldab, et võlausaldaja ja

käendaja vahel on kehtiv käendusleping, võlausaldajal eksisteerib käenduslepinguga

tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma. Kuna

liisinglepingust tulenevaid kohustusi tagab käenduslepingute alusel käendaja ehk kostja,

kes on füüsiline isik, kontrollib kohus, sõltumata sellest, et vaidlust poolte vahel puudus,

kas leping on kehtiv, kuivõrd kohus peab alati kontrollima tarbijakäenduslepingu

kehtivust. Kohus märgib, et tarbijakäenduslepinguks on igasugune käendusleping, milles

käendajaks on füüsiline isik ja seda sõltumata sellest, kas käenduslepingu sõlmimine on

seotud käendaja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega või mitte.

17. Kohtule esitatud käenduslepingust nähtuvalt on see sõlmitud kirjalikult, kostja on selle

alla kirjutanud ega ole seda eelnevalt vaidlustanud ja selles on määratletud kostja

vastutuse maksimumsumma solidaarselt liisinguvõtjaga kuni summas 97 356,00 eurot.

Seega vastab käendusleping VÕS § 143 lg 1, 2, § 144 lg 2 nõuetele ning on iseenesest

kehtiv.

18. Kohtu ette ei ole toodud ka ühtegi asjaolu, millest kohus saaks teha järelduse, et hageja

ning kostja vahel sõlmitud käendusleping oleks ülesöeldud või heade kommetega

vastuolus ja seega tühine. Kohus märgib, et kostja oli käenduslepingu sõlmimise ajal

2-22-3237

põhivõlgniku juhatuse liige ja ainuosanik. Seega sai käendaja kontrollida põhivõlgniku

majandustegevust ja võetavaid kohustusi ning majanduslikku olukorda. Samuti pidi

kostja ise hindama enda võimekust vajaduse korral tasuda liisinguvõtja kohutused.

19. Kohus märgib ka seda, et kuigi käenduslepingus toodud maksimummäär on küllaltki

kopsakas, ei olnud see siiski sedavõrd suur, et see tähendaks kostja jaoks sisuliselt

piiramatut vastutust. Lepingujärgsed kuumaksed moodustasid ca 1 494,58 eurot ning

lepingu tähtaeg oli 72 kuud (6 aastat), mistõttu ei saa pidada lepingust tulenevaid

kohustusi ka füüsilisele isikule üle jõu käivateks. Riigikohus on selgitanud, et „käendaja

enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna siiski

alust pidada käenduslepingut tühiseks ega kohaldada muid õiguskaitsevahendeid, sest

vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises

võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule.“ (RKTKo 3-2-1-157-14, p 11). Riigikohus on ka

leidnud, et käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja

ei ole laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma (RKTKo nr 2-15-21710,

p 48). Seega leiab kohus, et kostja vastutuse aluseks olev käendusleping ei ole heade

kommetega vastuolus.

20. Kohus osundab, et ka liisinguleping hageja ja liisinguvõtja vahel oli iseenesest kehtiv,

leping on lõppenud 02.04.2019 hagejapoolse ülesütlemise alusel. Liisingulepingu lisa 2

p 5.3.10 kohaselt on liisinguandjal õigus liisinguleping, lisaks õigusnormidega sätestatud

juhtudele, üles öelda, kui liisinguandjale saavad teatavaks asjaolud, mille tulemusena

tekivad liisinguandjal õigustatud kahtlused liisinguvõtja poolt liisingulepingust

tulenevate kohustuste täitmise (sh. maksedistsipliinist kinnipidamine) võimalikkuse

kohta.

21. VÕS § 3 p 1 järgi tekib võlasuhe muuhulgas lepingust. VÕS § 8 kohaselt on leping

tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või

lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele

täitmiseks kohustuslik.

22. VÕS § 361 järgi kohustub liisingulepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt

määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse,

liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 367 lg 1

järgi liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik

kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme

ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud

juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt peab liisinguvõtja

hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui

ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

23. Liisingulepingu punkti 5.1 ning 5.2 kohaselt liisinguvõtja kohustus liisingulepingu

kehtivuse ajal tasuma tähtaegselt liisingu osamakseid ja intressi. Liisingulepingu lisa 2 p

6.3 järgi kuulub liisinguese liisingulepingu lõppemisel liisinguandja poolt kolmandale

isikule võõrandamisele või kasutusse andmisele. Lisa 2 p 6.3.1 ja 6.3.2 kohaselt on

liisinguandjal õigus kasutada liisingueseme võõrandamise või kasutusse andmise

teostamiseks enda poolt valitud kolmanda isiku teenuseid. Liisinguandjal või tema poolt

valitud kolmandal isikul on õigus liisinguvõtja kulul teostada liisinguesemega

toiminguid (s.h remonti, puhastust, monteerimist, transporti), mis võimaldavad

liisingueset parimal viisil võõrandada, kui liisinguvõtja ei ole kohaselt täitnud

liisingulepingu tüüptingimuste punktis 6.2. sätestatud kohustust. Vastavalt lisa 2 p-le 6.4

kui liisinguandja ütleb liisingulepingu üles liisingulepingu tüüptingimuste punktis 5.3

loetletud põhjustel, hüvitab liisinguvõtja liisinguandjale kõik liisingulepingu

2-22-3237

ülesütlemise ja/või liisingueseme valduse tagasisaamise ja/või võõrandamise või uuesti

kasutusse andmisega seotud põhjendatud kulud (sh. liisinguandjale ja/või kolmandale

isikule tasutav müügiteenuse- ja/või tagastusteenuse kulu; liisingueseme hoidmise -,

hindamise-, monteerimise-, remondi- ja/või puhastuse kulu; liisingueseme müügikohta

transportimise kulu).

24. VÕS § 108 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on

kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei

ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab

aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

TsMS § 367 kohaselt võib viivise nõude hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse

viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist

mitte summaliselt, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla

summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

25. Hageja on esile toonud, et lepingu lõpetamise aja seisuga võlgnes põhivõlgnik hagejale

kokku 81 946,45 eurot, millest 78 640,46 eurot oli liisingu jääkmaksumus, 2 553,09

eurot liisingumakse põhiosa tagasimaksete võlg, 435,47 eurot intressimaksete võlg,

11,85 eurot liisingu intress kuni 02.04.2019, võlamenetluse inkasso tasu 225 eurot ja

viivis 80,55 eurot.

26. Hageja palub kostjalt välja mõista 2 553,09 eurot liisingumakse põhiosa tagasimaksete

võlg Kostja nimetatud summale konkreetseid vastuväiteid esitanud ei ole, seda

vaidlustanud ei ole. Asjast nähtub, et 28.02.2019 ja 31.03.2019 pidi põhivõlgnik tasuma

hagejale osamaksetena 1 285,88 ja 1 267,21 eurot (dtl 12). Kohtu ette ei ole toodud, et

kohustus oleks täidetud. Hageja nõuab kostjalt intressivõlga summas 447,32 eurot.

Asjast nähtub, et 28.02.2019 ja 31.03.2019 pidi põhivõlgnik tasuma hagejale intressi

208,40 ja 227,07 eurot, ja 02.04.2019 seisuga veel 11,85 eurot, mis kokku moodustab

447,32 eurot (dtl 12). Kostja ei ole esitatud intressiarvutust vaidlustanud ega toonud

esile, et intress oli tegelikkuses hagejale tasutud. Kuna tõendamata on, et märgitud võlg

oleks tasutud, on tegemist VÕS § 361 tuleneva põhivõlgniku liisingmakse tasumise

kohustuse rikkumisega VÕS § 100 mõttes ja hagejal on õigus nõuda märgitud võla

tasumist.

27. Vaidlust ei ole ka selles, et hageja müüs liisingueseme hinnaga 65 000 eurot

käibemaksuta. Hagiavalduse kohaselt tekkis hagejal liisingueseme puhul müügikahju

533,74 eurot (65 000 – 65533,74= -533,74 eurot).

28. Kostja on vaidlustanud liisingulepingu esemeks olnud sõiduki müügihinna ning leiab, et

hageja ei ole teinud kõike, et saada sõidukist paremat hinda. Hageja omakorda selgitas,

et on müünud sõiduki tavapärase müügiprotsessi käigus, mille raames kujunenud

müügihind on turuhind TsÜS § 65 tähenduses, sest järelikult ei olnud võimalik sõiduki

eest kõrgemat hinda saada. Hageja selgitas, et liisinguobjekt pandi 25.04.2019 müüki

esialgse pakkumishinnaga 72 000 eurot. See pakkumishind koos käibemaksuga oli 86

400 eurot. Kuna selle hinnaga huvi puudus, alandati 05.05.2019 hinda ja müük jätkus

hinnaga 82 800 eurot (käibemaksuga). Kuna ka see hind huvi ei tekitanud, alandati

16.05.2019 hinda uuesti ja uueks hinnaks pandi 78 000 eurot (käibemaksuga). Antud

hind tekitas juba huvi ja seepärast muudeti natuke hinda kõrgemaks ja alates 25.05.2019

sai uueks hinnaks 79 080 eurot, mis ilma käibemaksuta on 65 900 eurot. Juulis 2019

tehti liisinguobjektile pakkumine hinnaga 65 000 eurot + käibemaks, koos käibemaksuga

2-22-3237

78 000 eurot. Hageja võttis selle pakkumise vastu. Seega on hageja müünud

liisinguobjekti parimal võimalikul moel ja saavutanud parima võimaliku müügitulemi.

29. Kohus märgib, et sõiduki turuväärtuse hindamisel on oluline lähtuda muuhulgas sõiduki

müügis oleku ajast, sest pikem müügiperiood võib näidata liiga kõrget hinda

turusituatsioonis. Teadmine müügiperioodist ning hinna alandamistest saab anda

objektiivse pildi võimalikust turuhinnast. Lühike müügiperiood viitab pigem sellele, et

vara alghind on turuhinnast väiksem või sellele ligilähedane. Kostja väidab, et hageja ei

teinud kõike selleks, et saavutada sõiduki müügist parim tulemus. Kohus sellega ei

nõustu. Keskmise turuhinna osas kuulub käesoleval juhul kohaldamisele TsÜS §-s 65

sätestatu. Nimetatud normi kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui

seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vaidlust ei ole selles, et liisinguesemeks

olnud sõiduk võõrandati hinnaga 65 000 eurot (km-ta). Hageja hinnangul on tegemist

turuhinnaga, millega õnnestus liisinguese müüa. Samas on sõiduki ülevaadanud isik

hinnanud sõiduki eeldatavaks turuväärtuseks 62 000 eurot. Kostja ei ole põhistanud ega

tõendanud, et hageja poolt saavutatud müügihind ei vastanud sõiduki tegelikule

väärtusele, seega ei ole võimalik väita, et hageja müüs sõiduki turuhinnast odavamalt ja

tekitas endale sellega ise kahju (VÕS § 139 lg 1). Antud asjaoludel on mõistlik eeldada,

et sõiduki müügihind kujunes müügiprotsessi käigus ja sõiduk müüdi selle kohaliku

keskmise müügihinnaga. Parajalt pikk müügiperiood viitab sellele, et hageja pani

sõiduki müüki turuhinnast kõrgema hinnaga. Seega tuleb liisingueseme turuväärtuseks

lugeda selle müügihind, so 65 000 eurot käibemaksuta. Kostja ei ole põhistanud, et

liisingueseme turuväärtus oli vara tagastamise hetkel suurem kui selle tegelik

müügihind.

30. Hageja leiab, et liisingueseme müügiga on ta kandnud kulu kokku 1 900,50 eurot.

Müügiteenuse kulu suurust tõendab K OÜ 25.07.2019 arve 702977, mille kohaselt

teenuse hind oli 1 300 eurot (dtl 34). Kohtu hinnangul on nimetatud kulu põhjendatud ja

vajalik. Hageja kasutas sõiduki hoidmiseks K OÜ müügiplatsi, seega on komisjonitasu

põhjendatud. Samuti on põhjendatud hageja kulutused sõiduki hindamisele summas 63

eurot (dtl 31).

31. Kohtule on arusaamatud hageja kulutused inkassoteenusele summas 187,50 eurot.

Hageja ei ole hagiavalduses esile toonud, milles arvel näidatud teenus seisnes ja millest

tulenes vastava teenuse vajadus. Käesoleval juhul on asja materjalide juurde esitatud S G

OÜ 26.02.2019 arve nr 028-2019 summas 187,50 eurot millele lisandub käibemaks.

Teenuse sisuks on arvel märgitud võlgnevuse tasumine ja lepingu ennistamine, lep

20170880, K OÜ. Seega ei saa olla kahtlust, et on arve seotud põhivõlgnikuga. Samas ei

ole arusaadav, milleks oli vaja hagejal seda teenust kasutada ja mida selle teenusega

saavutati. Vaidlust ei ole selles, et põhivõlgniku pankrot kuulutati välja 20.02.2019

Harju Maakohtu määrusega tsiviilasjas nr xxx. Kohtuinfosüsteemi andmete kohaselt

esitati põhivõlgniku pankrotiavaldus kohtusse 21.01.2019. Hageja ütles liisingulepingu

põhivõlgnikuga üles lepingu p 5.3.10 alusel ja kostja tagastas sõiduki vabatahtlikult

hageja määratud ajal hageja määratud kohta. Hageja ei ole esile toonud, et S G OÜ

tegevuse tulemusena saavutati võlgnevuse tasumine kohtuväliselt või oleks S G OÜ abi

läinud vaja sõiduki valduse saamiseks. Kohus leiab, et nimetatud teenuse näol ei ole

tegemist VÕS § 367 lg-s 4 sätestatud liisingulepingu ülesütlemisest tingitud lisakuluga.

32. Riigikohus on selgitanud, et „kostja kohustuse rikkumisega seotud kohtueelsed

õigusabikulud võivad olla osaks lepingu rikkumise tõttu põhjustatud kahjust

(kulutustest) VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 järgi ning nende hüvitamist võib hageda,

kuivõrd nende hüvitamiseks ei tule TsMS § 174 lg 7 järgi kohaldada menetluskulude

2-22-3237

kindlaksmääramise korda (RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-128-10, p-d 26–30). Need on

hõlmatud ka VÕS § 127 lg-tega 2 ja 3 (RKTKo nr 3-2-1-5-13). Kohtuväliste

õigusabikulude hindamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaselt kõigepealt hindama, kas

õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, kas ilma selleta oleks hagejad saanud

oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus

hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Riigikohus on lahendis nr 3-

2-1-128-10 p 29 asunud seisukohale, et advokaadi kaasamine kohtueelsetele

läbirääkimistele võib aidata kaasa kokkuleppele ning samuti aitab see pooli valmistuda

kohtuvaidluseks, aidates teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke võib vähemalt

mõistlikke kohtuväliseid toiminguid. Professionaalne õigusabi kohtueelse vaidluse

staadiumis on seega vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal

kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad. Kuid samas ei tähenda see seda, et samas

korras oleks hüvitatavad inkassofirma kaasamisega seotud kulutused. Inkassofirmal ei

ole reeglina kuigi head võimalust nõude maksmapanekuks ning seetõttu rikub

inkassobüroo kaasamine võlausaldaja kohustust kahju vähendada (VÕS § 139 lg 2,

TlnRKo nr 2-13-15654). Käesoleval juhul ei ole hageja esile toonud, milleks oli

käesoleval juhul vajalik inkasso abi kasutada. Asja materjalide juurde ei ole esitatud

kirju või pöördumisi põhivõlgnikule, mille alusel kohus saaks hinnata S G OÜ tegevuse

vajadust ja põhjendatust. Kohus jätab kostjalt 187,50 eurot välja mõistmata.

33. Kohus ei mõista kostjalt välja ka sõiduki väidetava pesuga kaasnevat summat 350 eurot.

Kuigi sõiduki pesu on enne müügiprotseduuri kahtlemata vajalik, ei ole selle kulu

kandmine käesoleval juhul tõendatud. Kostja on oma vastuses selgelt juhtinud

tähelepanu, et antud kulu on tõendamata. Hageja ei ole pidanud vajalikuks sõiduki pesu

maksumuse kohta täiendavaid tõendeid esitada. Kohus jätab selle summa 350 eurot

kostjalt välja mõistmata.

34. VÕS § 367 lg 1 ja 3 järgi liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama

liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige

liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei

ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu

ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud

kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle

liisinguandjale tagastamise hetkel.

35. Hageja palub kostjalt välja mõista ka viivise. Kostja hinnangul on lepingus kokkulepitud

viivisemäär liiga suur. Kohus kostjaga ei nõustu. Kohus juhib tähelepanu, et

liisingulepingus kokkulepitud viivisemäär 0,3% tasumata summalt päevas on

krediiditurul ning ka muus majandustegevuses tavapärane viivisemäär ning ka

Riigikohtu praktikas korduvalt aktsepteeritud (RKTKo nr. 3-2-1-24-11 ja 3-2-1-97-07)

ega saa olla seega kostjat ebamõistlikult kahjustav (dtl 9). Viivis ei ole automaatselt

liisingulepingu sõlmimisega kaasnev kulu vaid seda hakatakse arvestama siis, kui

liisinguvõtja ei tasu võlgnevust. Kohus märgib ka seda, et antud juhul ei ole tegu

tarbijalepinguga. Viivisemäär tuleb liisinguandja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud

lepingust. K OÜ (pankrotis) ei ole tarbija, kelle puhul saab eeldada, et viivisemäär, mis

ületab seadusejärgset määra mitu korda, oleks koheselt tühine. Kostja kui liisinguvõtja

seaduslik esindaja on kinnitanud lepingut allkirjastades, et ta on tutvunud lepingu

tingimustega. Seega võttis liisinguvõtja kui majanduskutsetegevuses tegutsev ettevõtja

endale kohustuse täita lepingut VÕS § 8 lg 1 ja 2 järgi ning pidi olema teadlik, et lepingu

rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda VÕS § 101 lg 1 p 6 tuleneva

õiguskaitsevahendi ehk viivise kasutamist lepingus kokkulepitud määras. Rahalise

kohustuse rikkumise korral on viivis põhiline õiguskaitsevahend võlausaldajale

2-22-3237

kohustust rikkunud võlgniku vastu. Lepingu rikkumine on välditav, kui lepingut täita

kohaselt, tähtaegselt ning samuti on võlgnikul võimalik vältida viivise suurenemist, kui

kohustus täita võimaliku väikse viivitusega. Kohus märgib ka seda, et Riigikohtu

praktikas on tunnustamist leidnud nt ka rendilepingus sätestatud viivitusintressimäär

0,5% võlgnetavalt summalt päevas (RKTKo 3-2-1-24-11) ning müügilepingus sätestatud

viivitusintressimäär 0,5% võlgnetavalt summalt päevas (RKTKo 3-2-1-97-07). Kohtu

arvates ei ole seega viivis võlalt 0,3% päevas ebamõistlikult suur vaidlusaluses

äriühingute vahelises lepingus. Mõlemad pooled on sõlminud lepingu

majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava

tingimusega.

36. Lisaks on hageja nii hagiavalduses kui menetluse kestel kostjalt nõutavat viivist ja

viivisemäära oluliselt vähendanud. 04.11.2024 menetlusdokumendi järgi palub hageja

kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivises hagi esitamise seisuga summas

680,16 eurot. Mõista kostjalt hageja kasuks välja ajas kasvav viivis võlasummalt

1900,50 eurot 0,02% päevas, alates 04.03.2022 kuni võla täieliku tasumiseni.

37. Kuivõrd kohus on eelpool leidnud, et S G OÜ teenuse kulu summas 187,50 eurot ja

sõiduki pesemise kulu tuleb jätta rahuldamata, tuleb kostjalt välja mõista hagi esitamise

seisuga sissenõutavaks muutunud viivis järgmiselt 113,79 eurot (533,74 x 0,02% x 1066

päeva) + 544,32 eurot (2553,09 x 0,02% x 1066 päeva) + 15,81 eurot (1363 x 0,02% x

58 päeva), kokku 673,92 eurot.

38. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista vara soetamisega seotud kahju hüvitis

summas 533,74 eurot, põhiosa tagasimaksete võlg summas 2 553,09 eurot, intressivõlg

summas 447,32 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis

summas 673,92 eurot, varade hindamise ja müügiga seotud kahjuhüvitis summas 1 363

eurot, lisanduv viivis võlasummalt 1 363 eurot 0,02% päevas alates 04.03.2022 kuni

kohtulahendi tegemise kuupäevani summas 305,58 ja alates 29.03.2025 kuni võla

täieliku tasumiseni.

39. TsMS § 429 lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi

jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega,

millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kuivõrd hageja soovis kostjaga kompromissile

jõuda, vähendas hageja kahel korral kostjalt nõutava viivise määra ja sellega koos ka

väljanõutava viivise summat. Kohus selgitab, et haginõude vähendamiseks ei ole vajalik

kostja või kohtu nõusolek. Menetluslikult saab olla tegu haginõude osalise tagasivõtmise

või hagist osalise loobumisega, mis tuleb kohtumäärusega vastu võtta ja vastavalt kas

jätta hagi osaliselt läbi vaatamata või menetlus lõpetada. Eeltoodust kohus käsitleb

hageja nõude vähendamist selles osas viivisest osalise loobumisena ja tulenevalt lõpetab

kohus selles osas menetluse. Kohus lõpetab menetluse viivise väljamõistmiseks osas,

mis ületab 04.11.2024 menetlusdokumendis toodud viivisemäära 0,02% tasumata

summalt päevas.

40. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid

hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis

ei käsitlenud.

Menetluskulude jaotus

41. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus

menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab

kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 kohaselt hagi osalise

2-22-3237

rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota

menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid

täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases

ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta

menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei

nõustunud. Käesolev kohtuotsus on tehtud valdavalt kostja kahjuks. Hageja on teinud

menetluses mitmel korral järeleandmisi ja pakkunud kostjale erinevaid

kompromissilahendusi, kuid kostja neid vastu võtnud ei ole. Kohus mõistiski kostjalt

välja summad vastavalt hageja poolt vähendatud nõudele, kuigi rahuldada oleks saanud

hagi ka suuremas ulatuses. Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.

42. TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista

kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.

43. Kohtuinfosüsteemist nähtub, et hageja on 03.03.2022 tasunud riigilõivu 770 eurot.

Vastava kulu kandmine on tõendatud. Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud ja

vajaliku kuluga, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Muid hageja

menetluskulusid kohtutoimikust ei nähtu.

44. TsMS § 177 lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse

menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude

suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude

rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude

kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab

280 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Bergson

kohtunik