3-22-169/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. märts 2025, Tartu

Haldusasja number

3-22-169

Haldusasi

X.X.-i kaebus Viru Vangla poolt üksikvangistuses

hoidmisega ja solvamisega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29. veebruari 2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – X.X.

Vastustaja – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 29. veebruari 2024. a

otsus muutmata.

2. Jätta X.X.-i menetluskulu apellatsiooniastmes tema enda kanda.

3. Tagastada X.X.-ile apellatsioonimenetluses esitatud täiendav tõend.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 28. aprill

2025).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetava X.X.-i suhtes kohaldati 18. jaanuarist kuni 13. märtsini 2019

täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Samuti ütles

vanglaametnik X.X.-i väitel talle 18. jaanuaril 2019 „sina vaimuhaige, hoia oma moll kinni“.

2. Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas X.X. kaebuse, milles palus mõista talle välja

üksikvangistusega tekitatud kahju eest hüvitis 1080 eurot ning solvamisega tekitatud kahju eest

hüvitis 1000 eurot, kokku 2080 eurot.

3. Tartu Halduskohtu 29. veebruari 2024. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ning mõisteti

tema kasuks välja hüvitis 530 eurot ning proportsionaalne menetluskulu 15,6 eurot järgmistel

põhjendustel.

3.1. Kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olnud 18. jaanuari

2019. a käskkiri tühistati kohtuotsusega haldusasjas 3-19-978. Tühistamisel on tagasiulatuv mõju

ning tähtsust ei oma see, mis asjaolud konkreetselt käskkirja tühistamiseni viisid. Käskkirja

tühistamisega muutus julgeolekuabinõude kohaldamine igal juhul õigusvastaseks, sest selleks

puudus õiguslik alus. Lisaks märkis kohus, et haldusasjas 3-19-978 ei heidetud vastustajale

käskkirja tühistamisel ette mitte üksnes menetluslikke minetusi, vaid ka sisulisi vigu

(kaalutlusvigu).

3.2. Kuna kaebaja viibis lukustatud kambris, oli piiratud tema võimalus vanglasiseselt liikuda ja

suhelda ning kehakultuuriga tegeleda, samuti kohaldati tema suhtes muid liikumis- ja

suhtlemisvabaduse piiranguid. Vabadusõiguse täiendav piirang oli sedavõrd intensiivne, et sellel

oli vabaduse võtmise kvaliteet riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 tähenduses. Halduskohus

lähtus Tartu Ringkonnakohtu poolt 7. veebruari 2024. a otsuses asjas nr 3-22-537 väljendatud

hüvitise päevamäärast 10 eurot lukustatud kambrisse paigutamise eest. Kohus jättis arvestamata

hüvitise esimese päeva eest, kuna piiranguid rakendati juba pärast öörahu algust, kui

kinnipeetavate liikumine oli niigi piiratud. Seega piirati kaebaja õigusi õigusvastaselt 53

ööpäeval, mis teeb hüvitise suuruseks 530 eurot.

3.3. Kaebaja solvamine ei ole tõendatud. Seda ei kinnita vanglaametnike ettekanded. Teiste

kinnipeetavate kirjalikud seletused pole usaldusväärsed, sest kambrite uksed olid suletud ja

väidetavalt koridoris toimunud sõnaline konflikt kambritesse raskemini kuuldav. Seletusi andnud

kinnipeetavate kambrid ei asunud ka kaebaja kambri läheduses, vaid mõnevõrra kaugemal.

Seletuste usaldusväärsuse seab kahtluse alla ka seletuse andmise aeg (oluliselt hiljem intsidendi

toimumisest), sõnastuste suures osas kattuvus ning asjaolu, et kahe kaugemal asunud kambri

kinnipeetavad kuulsid ja mäletasid väidetavalt kasutatud fraasi sõnastust oluliselt paremini kui

kambrile kõige lähemal asunud kinnipeetav. Võimalik on järeldada, et kaebaja ja

vanglaametniku vahel oli sõnaline konflikt seoses ravimite väljastamisega, kuid tõendatud pole

kaebaja solvamine vanglaametniku poolt.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Viru Vangla apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja uue otsusega kaebus

rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.

4.1. Vaatamata sellele, et kaebajal oli osakonnasisene liikumine piiratud, ei olnud tal piiranguid

isiklike asjade (sh isikliku toidu) kasutamises. Kaebaja paiknes tavakambris, telefoni kasutamist

ega kokkusaamist ei piiratud, igapäevased jalutuskäigud toimusid. Sisuliselt piirati vaid 4-tunnist

osakonnasisest liikumist.

4.2. Vanglasisese suhtlemise piirangu kompenseeris asjaolu, et kaebaja sai telefonitsi helistada

sisuliselt igapäevaselt ja ta helistaski sageli oma lähedastele ja muudele isikutele. Justiitsministri

30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 51 lg 2

võimaldab samas helistamist vaid kord nädalas.

4.3. Kaebajal toimus pikaajaline kokkusaamine 3. jaanuaril 2019 ja teine pidi toimuma 19.

märtsil 2019, kuid kokkusaaja jäi tulemata. VSkE § 45 järgi võimaldatakse kinnipeetavale

vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul.

4.4. Kaebajal oli võimalik laenutada raamatuid, lugeda ajakirjandust, kuulata raadiot, vaadata

telerit ning sportida kambris või jalutuskäigu ajal värskes õhus.

4.5. Seega oli julgeolekuabinõude kohaldamise mõju minimaalne ning hüvitis oli põhjendamatult

suur.

5. X.X.-i vastuapellatsioonkaebuses palutakse suurendada hüvitist 1060 euroni järgmistel

põhjendustel.

5.1. Võrdse kohtlemise põhimõttega on vastuolus see, et vangla jätab kõik vanglale esitatud

hüvitisenõuded rahuldamata ja vaidlustab kõik vanglale negatiivsed kohtuotsused kuni

Riigikohtuni. Kuna vangla jättis kaebaja hüvitisenõude rahuldamata, vaidlustab kõik otsused ja

ei ole nõus asja kiire lahendamisega, on igati õigustatud ja põhjendatud hüvitist suurendada.

5.2. Suurem hüvitis kallutaks Viru Vanglat oma käitumist muutma.

5.3. Soome vanglates on olukord teistsugune.

5.4. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine põhjustas kaebajale raskeid kannatusi.

Kaebaja vaimse tervise probleemid on dokumenteeritud tervisekaardil. ÜRO resolutsiooniga

vastu võetud nn „Mandela reeglid“ keelavad üksikvangistuse kohaldamise psüühikahäiretega

kinnipeetavate suhtes. Sarnast seisukohta on väljendanud ka Euroopa inimõiguste kohus.

5.5. Kaebaja tervist ei kontrollitud üksikvangistuse ajal. Tal puudus piisav tähendusliku suhtluse

võimalus vähemalt 2 tundi ööpäevas.

5.6. Kaebajal polnud võimalust spordirajatiste kasutamiseks, võimalik oli vaid jalutamine hoone

katusel ca 10 ruutmeetri suuruses boksis, kus puuduvad treenimisvahendid.

5.7. Vajalik on kaebaja tervisekaardi väljanõudmine.

Koos vastuapellatsioonkaebusega esitas kaebaja täiendava tõendina dokumendi pealkirjaga

„Üksikvangistuse mõjud kinnipeetava füüsilisele ja vaimsele tervisele“.

6. Viru Vangla vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta. Vastuses

märgitakse, et üksikvangistuse määratlus käesoleval juhul ei kohaldu, kuna kaebajale ei

kaasnenud piiranguid isiklike esemete, värskes õhus käimise ja lähedastega suhtlemise osas.

Euroopa inimõiguste kohus on samuti leidnud, et turvalisuse, distsiplinaar- või kaitsekaalutlustel

teiste kinnipeetavatega suhtlemise keeld ei tähenda ebainimlikku kohtlemist või karistamist.

7. X.X.-i vastuses Viru Vangla apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta järgmistel

põhjendustel.

7.1. Vale on väide, et helistamist ei piiratud, kuna 10 kinnipeetava peale on osakonnas kaks

telefoni, kinnipeetavad on helistamise aja omavahel võrdselt jaganud ning seega saab iga

kinnipeetav helistada kokku 48 minutit. Kaebaja sai 53 päeva jooksul helistada oma lapsele 12

korda ja kokku peaaegu 1,5 tundi. Selline helistamise tihedus ja kestus ei ole võrreldav avatud

osakonnas helistamisega, kus päevakava järgi on helistamisvõimalust rohkem. Muud

helistamised toimusid kaebaja esindajatele seoses õigusabi vajadusega.

7.2. Halduskohus arvestas kõigi oluliste asjaoludega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Kummagi apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus

Viru Vangla apellatsioonkaebust (osa I), seejärel kaebaja apellatsioonkaebust (osa II) ning esitab

viimasena oma lõppseisukohad (osa III).

I

9. Ringkonnakohus märgib Viru Vangla apellatsioonkaebusega seoses kõigepealt seda, et

apellatsioonkaebusest nähtuvalt vaidlustab vangla halduskohtu otsust ainult hüvitise suuruse

osas. Ohjeldusmeetmete kohaldamise aluseks oleva käskkirja õigusvastasuse osas vangla

halduskohtu otsust vaidlustanud pole. Seetõttu ringkonnakohus sellel küsimusel ei peatu.

10. Seoses halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitise suurusega leiab ringkonnakohus, et

halduskohus on põhjendatult lähtunud senisest kohtupraktikast (Tartu Ringkonnakohtu 7.

veebruari 2024. a otsus asjas 3-22-537), kus on samuti peetud põhjendatuks lukustatud kambrisse

paigutamise puhul määrata hüvitiseks 10 eurot ööpäeva eest.

Viru Vangla poolt välja toodud asjaolu, et lukustatud kambrisse paigutamisega kaasnes vähem

piiranguid kui kartserikaristuse kandmisega, ei väära asjaolu, et põhiolemuselt on riive käsitatav

ikkagi vabaduse võtmisena ning seepärast pole hüvitiste diferentseerimine vastustaja soovitud

ulatuses põhjendatud.

Ringkonnakohus selgitas asjas nr 3-22-537, et lukustatud kambris viibimisega seoses tekkinud

kahju ei saa täiel määral võrdsustada kahjuga, mis isikul võinuks tekkida õigusvastaselt kartseris

hoidmisega. Kambris on kinnipeetaval võimalus kasutada ka isiklikke asju ning päeva ajal

voodit. Kartseris isiklikud asjad lubatud ei ole ning voodi asemel on päevaks ülestõstetav või

põrandal asuv kõva lavats (VSE § 7). Ka kambrisse lukustamisel on aga ringkonnakohtu

hinnangul vabadusõiguse täiendav piirang sedavõrd intensiivne, et sellel on vabadus võtmise

kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses, mille eest võib nõuda kahju rahalist hüvitamist (RKHKo

15. märts 2010, 3-3-1-93-09, p 12). Sarnases olukorras kahjuhüvitise väljamõistmisel tulebki

võtta lähtekohaks Riigikohtu 15. märtsi 2010. a otsuses nr 3-3-1-93-09 märgitud kartseris

alusetult viibitud aja eest väljamõistetava kahjuhüvitise päevamäär 100 krooni (p 15) ehk 6,39

eurot, mida lukustatud kambris viibimise puhul tuleb ümardada 6 eurole päevas. 6 euro ostujõud

aastal 2010 võrdus Statistikaameti andmetel 10 euro ostujõuga aastal 2023. Seetõttu on kohaseks

kahjuhüvitise päevamääraks õigusvastase lukustatud kambris viibimise eest on selles asjas otsuse

tegemise aja seisuga 10 eurot ööpäevas.

Ringkonnakohus on jätkuvalt toodud seisukohal. Praeguses asjas ei mõjuta hüvitise suurust see,

et kaebajale võimaldati pikaajaline kokkusaamine enne täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamist ja samuti vastustajast mitteoleneval põhjusel ära jäänud pikaajaline kokkusaamine

pärast kaebaja vabastamist eraldatud lukustatud kambrist. Kuigi kaebajale võimaldati

telefonikõnesid lähedastega, ei muuda ka see ringkonnakohtu seisukohta hüvitise suuruse osas.

Telefoni kasutamise õigus säilib eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisel ja sellega on

halduskohus juba arvestanud kaebaja kasuks hüvitise väljamõistmisel. Asjas ei ole tuvastatud, et

kaebaja olnuks võimalus helistamiseks ja ta oleks seda võimalust ka tegelikkuses kasutanud

sellises ulatuses, et see oluliselt oleks asendanud igapäevast suhtlust, milleks kaebajal olnuks

võimalus tavarežiimil viibides. Sama kehtib ka raamatute laenutamise, ajakirjanduse lugemise,

raadio kuulamise, teleri vaatamise, kambris sportimise või värskes õhus jalutamise kohta.

11. Seetõttu pole Viru Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust.

II

12. Ka kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

13. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et hüvitist tuleb suurendada seetõttu, et Viru Vangla

jätab vanglale esitatud hüvitisenõuded rahuldamata ning vaidlustab vangla suhtes negatiivsed

kohtuotsused edasikaebe korras. Kuskilt ei tulene, et selline käitumine oleks aluseks

väljamõistetava hüvitise suurendamisele. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada konkreetse

õigusvastase teoga isikule tekitatud kahju ja selle suurust, mitte haldusorgani käitumist muudes

olukordades.

Samal põhjusel ei tule hüvitist suurendada seetõttu, et kaebaja arvates kallutaks see vanglat oma

käitumist muutma. Piisava mõjutuse enda käitumise muutmiseks ja edaspidi sarnasest

õigusvastasest käitumisest hoidumiseks peab andma juba see hüvitis, mis on vastavuses tekitatud

kahju suurusega.

14. Küsimus, milline on olukord Soome vanglates, ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel

asjassepuutuv.

15. Kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud mahukas arutlus üksikvangistuse õigusvastasusest ei

ole käesoleva haldusasja kontekstis samuti asjassepuutuv. Kuna julgeolekuabinõude kohaldamise

käskkiri on tühistatud, ei ole praeguses asjas vaidluse all see, et kaebaja lukustatud kambrisse

paigutamine oli õigusvastane. Seetõttu ringkonnakohus kaebaja poolt väljatoodud argumentidel

pikemalt ei peatu.

16. Kaebaja tehtud etteheited seosest tema tervisliku seisundi halvenemisega tuleb jätta

tähelepanuta. Samuti jääb rahuldamata tema taotlus tervisekaardi väljanõudmiseks. Nimelt on

kaebaja endale tekitatud kahju määratlenud kaebuses konkreetselt kui väärikuse alandamisega ja

vabaduse võtmisega tekitatud kahju (dtl 4). Selliselt on hüvitisenõude alused määratlenud ka

halduskohus (vt halduskohtu otsuse p 10). Apellatsioonimenetluses ei saa kaebaja laiendada

hüvitisenõude aluseid ning hakata nõudma tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamist.

Ringkonnakohus ei saa hakata selles küsimuses tegutsema esimese kohtuastmena ega lahendada

uutel alustel esitatud hüvitisenõuet. Samuti ei nähtu, et sellise nõude aluse osas oleks läbitud

kohustuslik kohtueelne menetlus.

17. Kaebaja arutlus spordirajatiste kasutamise võimatuse ning muude lukustatud kambris

viibimisega kaasnenud negatiivsete asjaolude üle ei väära seda, et kaebaja suhtes kohaldatud

piirangud olid oluliselt leebemad sellest, mis oleksid kaasnenud kartserikaristuse kandmisega.

Seepärast pole põhjust mõista kaebajale välja suuremat hüvitist, kui oleks mõistetud

kartserikaristuse kandmise korral, vaid vastupidi, see hüvitis peab olema kindlasti väiksem.

Seepärast ei muuda kaebaja argumendid väljamõistetava hüvitise suurust ning ringkonnakohus

kõigil neil argumentidel eraldi ei peatu. Hüvitise suurust on ringkonnakohus ülal juba

põhjendanud.

18. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses tõendina esitatud dokument pealkirjaga

„Üksikvangistuse mõjud kinnipeetava füüsilisele ja vaimsele tervisele“ tuleb kaebajale tagastada.

Selle dokumendi koostajaks on märgitud kaebaja ise ning ringkonnakohus ei pea seda dokumenti

käesolevas apellatsioonimenetluses, kus vaidlus käib üksnes hüvitise suuruse üle,

asjassepuutuvaks tõendiks.

III

19. Eeltoodust tulenevalt jääb nii Viru Vangla apellatsioonkaebus kui X.X.-i

vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

20. Kuna X.X.-i vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad tema poolt

apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (20 eurot) halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg

1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/