3-24-1081/13 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.03.2025, Tartu

Haldusasja number

3-24-1081

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla 20.03.2024. a käskkirja nr

2-24/1-3/239 ja 11.04.2024. a vaideotsuse nr

1-11/24/84-2 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30.08.2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant ‒ X.X.

Vastustaja ‒ Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.08.2024. a otsus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 27.03.2025, arvates (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla tunnistas 20.03.2024. a käskkirjaga nr 2-24/1-3/239 (dtl 16-18) kinnipeetav

X.X.-i (kaebaja) süüdi Tartu Vangla kodukorra (kodukord) p 13.11 nõuete rikkumises ja

määras talle distsiplinaarkaristuseks noomituse. Tartu Vangla kodukorra p 13.11 kohaselt on

kinnipeetaval muu hulgas keelatud kasutada teisele kinnipeetavale vangla poolt helistamiseks

väljastatud kõnekaardi numbrit ja PIN koodi. Käskkirja nr 2-24/1.3/239 kohaselt tuvastas

valvur, et 04.03.2024 ajavahemikul kell 16.13 kuni 16.28 on E7 eluosakonnas kasutatud E12

eluosakonnas paikneva kinnipeetava kõnekaarti. Videojärelevalve abil tuvastati, et ainus sel

hetkel päevakavajärgselt suletud eluosakonnas kasutuses olnud telefoniaparaadi juhe läks

lukustatud kambris paikneva kinnipeetav X.X.-i kambrisse.

2. X.X. esitas 20.03.2024 Tartu Vanglale vaide (dtl 21-28). Tartu Vangla jättis

11.04.2024. a vaideotsusega nr 1-11/24/84-2 (dtl 19-20) X.X.-i vaide rahuldamata.

3. X.X. esitas 11.04.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse (dtl 1-9), milles palus tühistada Tartu

Vangla 20.03.2024. a käskkiri nr 2-24/1-3/239 ja 11.04.2024. a vaideotsus nr 1-11/24/84-2.

3.1. Kaebaja karistamine on õigusvastane, sest ta üritas oma abielu päästa ja perekonnaga

rohkem suhelda. Vangla sekkub kaebaja arvates ebaproportsionaalselt tema era- ja

perekonnaellu. Lisaks on kaebaja hinnangul põhiseadusvastane olukord, kus

distsiplinaarkaristus kehtib üks aasta. Kaebajal lubatakse helistada vaid kaks korda nädalas,

kokku kaks tundi. See aeg on ebapiisav, et säilitada normaalsel kujul peresidemeid. Üks tund

helistamist ei ole piisav isegi inimesele, kellel pereliikmed puuduvad. Kaebaja hinnangul on

sotsiaalses isolatsioonis hoidmine karistuse vorm ja just seda ühetunnine helistamisvõimalus

tähendabki. Kaebaja ei rikkunud helistamise korda tahtlikult, vaid sunnist. Ta üritas

lisahelistamist saada seaduslikult, aga see ei õnnestunud. Osakonna telefonid seisavad

suurema osa ajast kasutuseta ning kõik ülejäänud isikud saavad samas osakonnas helistada

igapäevaselt kuni üks tund. Seega ei ole selline suhtlemise piiramine tingitud praktilisest

vajadusest, vaid vangla tahtlikust õigusvastasest tegevusest, mis rikub EIÕK art 3 ja 8.

3.2. Kaebaja õigust era- ja perekonnaelu kaitsele rikutakse ebaseaduslikult. Kaebajal on

kohtus pooleli abielu lahutamine ja ta kasutas võõrast kõnekaarti lisa helistamisaja saamiseks.

Kaebajat karistati selle eest, et ta üritab päästa enda abielu ja suhelda rohkem oma

perekonnaga. Kaebaja tunneb, kuidas ametnike tegevus hävitab tema peresuhteid. Tal on

kolm alaealist last ja muud suhtlemisvõimalused peale helistamise on välistatud, sest

postiteenus on kallis ja nooremad pereliikmed ei oska veel kirjutada.

3.3. Tartu Vanglas kehtiv helistamise kord on vastuolus põhiseaduse §-dega 10, 11, 26 ja 27

ning EIÕK-ga. Justiitsministri 30.11.2000. a määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE),

mis kohustab vanglat võimaldama kinnipeetavale helistamist maksimaalselt üks tund päevas,

tuleb tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks. VSkE alusel pakutavad helistamise

võimalused on ajale ja eetikanormidele ammu jalgu jäänud.

3.4. Kaebaja arvates tuleb VangS ja VSkE tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ka

osas, mis puudutab distsiplinaarmenetlust ja distsiplinaarkaristuse kehtivusaega. VangS § 65

lg 5 kohaselt kustub distsiplinaarkaristus ühe aasta jooksul distsiplinaarkaristuse määramisest

arvates. See on ebamõistlik ja ebavajalik. Seejuures kehtib karistus üks aasta nii tühiste

rikkumiste, kui ka väga tõsiste rikkumiste puhul. Karistuse aastane kehtivusaeg mõjutab

kõiki valdkondi, mis vangistusega kaasnevad (sh ennetähtaegne vabanemine, avavanglasse

pääsemine). Selle mõju on laiaulatuslik ja rikub kogu kinnipeetava elu vanglas. Kaebaja jaoks

on noomitus liiga karm ja ebaproportsionaalne karistus. Kinnipeetava distsiplinaarne

mõjutamine täna kehtiva distsiplinaarkaristuse ja selle mõju näol on inimväärikust alandav ja

karistuse kehtivusaeg mõjub lisakaristusena. Kaebajale põhjustatakse olulist heaolu langust,

sest määratud karistuse negatiivne mõju kestab veel terve aasta ja see võtab ära igasuguse

motivatsiooni, et üldse pingutada.

4. Tartu Vangla esitas 13.05.2024 kohtule kirjaliku vastuse kaebusele (dtl 35-37), paludes

jätta see rahuldamata. Vastustaja leidis, et kaebajat on õiguspäraselt distsiplinaarkorras

karistatud ja vaidlustatud haldusakti tühistamiseks puudub alus, kuna kaebaja kasutas

04.03.2024. a kell 16:13-16:28 helistamiseks teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardi

numbrit ja PIN koodi. Kaebaja ise ei eita samuti, et ta võõrast kõnekaarti helistamiseks

kasutas. Kodukorra p 13.11 sätestab, et teise kinnipeetava kõnekaarti või koodide kasutamine

on keelatud. Seega oli kaebaja tegevus selgelt vastuolus kodukorra p-s 13.11 sätestatuga ja

kaebaja on süüliselt (teadlikult ja tahtlikult) toime pannud kõnealuse kodukorra p 13.11

rikkumise. Kaebaja teistsugune arusaam vangla kehtestatud helistamise korralduse

õiguspärasusest ei anna alust kehtivate normide eiramiseks ega saa õigustada rikkumise

toimepanemist. Käesoleval juhul on vaidluse all konkreetse haldusakti õiguspärasus ning

sellise menetluse raames ei saa kohus hakata kujundama seisukohti vanglas kehtiva üldise

helistamise korralduse õiguspärasuse kohta, mis on reguleeritud eraldi vangla kodukorras ja

mis ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Ka ei ole käesoleva vaidluse esemeks see, miks ja

millistel põhjustel täpselt, seoses kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamisega, ei võimaldatud kaebajale enam täiendavat ühetunnist helistamisvõimalust.

Kuivõrd helistamise üldine korraldus Tartu Vanglas ei ole käesoleva vaidluse esemeks, on

asjakohatu kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks seoses

sellega. Taotlus VSkE ja VangS § 65 lg 5 osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamiseks on samuti asjakohatu, kuna VangS § 65 lg 5 ei mõjuta kuidagi hinnangut

vaidlustatud käskkirja õiguspärasusele ja VSkE ei reguleeri distsiplinaarkaristuse kehtivusega

seonduvat.

5. Tartu Halduskohus jättis 30.08.2024. a otsusega esitatud kaebuse rahuldamata. Kohtu

põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

5.1. Kaebajale heidetakse vaidlusaluses käskkirjas ette teisele kinnipeetavale vangla poolt

helistamiseks väljastatud kõnekaardi numbri ja PIN koodi kasutamist. Teo toimepanemise ajal

ning kuni 31.03.2024 kehtinud VangS § 28 lg 1 sätestas, et kinnipeetaval on õigus

kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on

tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades

sätestatud korras. Vaidlusaluse juhtumi ajal kehtinud VSkE § 51 lg 1 sätestas, et kinnipeetav

võib kasutada talle helistamiseks ette nähtud kohakindlat või teisaldatavat telefoni ning talle

vanglateenistuse poolt väljastatud telefonikaarti. Sama paragrahvi lg 2 sätestas, et

kinnipeetavale võimaldatakse telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Samuti seda, et

telefoninumbri valib kinnipeetav või selleks määratud teenistuja. Täpsem telefoni kasutamise

aeg ja kestus nähakse viidatud normi kohaselt ette vangla kodukorras. Kodukorra p 13.11

kohaselt on kinnipeetaval keelatud temale vangla vahendusel helistamiseks väljastatud

kõnekaardi numbrit ja PIN koodi anda või teha teatavaks teisele kinnipeetavale ning on

keelatud, olles oma kõnekaardi numbri ja PIN koodiga sisse logituna, anda telefonitoru teisele

kinnipeetavale telefonikõne tegemiseks või lahkuda telefoniaparaadi juurest välja logimata.

Samuti on kinnipeetaval keelatud kasutada teisele kinnipeetavale vangla poolt helistamiseks

väljastatud kõnekaardi numbrit ja PIN koodi, sh kasutada telefoniaparaati, jättes ennast

kinnipeetavale vangla vahendusel helistamiseks väljastatud isikliku kõnekaardi numbri ja PIN

koodiga eelnevalt sisse logimata.

5.2. Vaidlus puudub selles, et kaebaja kasutas 04.03.2024 ajavahemikul 16.13-16.28

helistamiseks teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardi numbrit ja PIN koodi. Vastustaja

on kaebaja sellist tegevust käsitanud kodukorra p-s 13.11 sätestatu rikkumisena.

Kaebaja on seda ise mitmetes menetlusdokumentides (sh kaebuses, dtl 1-8) samuti kinnitanud

ning seda tõendavad ka valvuri ettekanne (dtl 42) ja kinnipeetavate telefonikõnede väljavõtted

(dtl 45-46). Kaebaja hinnangul ei oleks tohtinud teda kirjeldatud tegevuse eest

distsiplinaarkorras karistada, kuna ta oli sunnitud helistamiseks kehtestatud korda rikkuma

oma peresuhete säilitamise nimel. Helistamise aeg kaks korda nädalas kokku kaks tundi on

kaebaja arvates selleks ebapiisav. Lisaks leiab kaebaja, et tema õigusi rikub ka asjaolu, et

määratud distsiplinaarkaristus kehtib 12 kuud, mis toob kaasa erinevad piirangud vanglaelus

ning on seetõttu käsitatav lisakaristusena. Kaebaja leiab, et talle määratud karistus on

ebaproportsionaalne.

5.3. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu vanglas helistamiseks kehtestatud korraga, ei tähenda kohtu

arvates, et kaebaja võiks vastavat regulatsiooni rikkuda. Kaebaja teistsugune arusaam sellest,

kui palju peaks vangla lubama tal helistada, ei tähenda, et ta võiks helistamisele kehtestatud

piiranguid eirata. Seda isegi juhul, kui kaebaja hinnangul rikub helistamisaja piiramine tema

peresuhteid. Kohus nõustub vastustaja kirjalikus vastuses (dtl 35-37) märgituga, et praegusel

juhul on vaidluse all kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse käskkirja õiguspärasus ning

sellise vaidluse raames ei saa hinnata, kas vanglas kehtiv helistamise kord1 on õiguspärane või

mitte. Eelnev väljuks vaidluse raamidest. Kohus saab käesolevas asjas hinnata vaid seda, kas

kaebajat võidi teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardi numbri ja PIN koodi kasutamise

1 Tartu Vangla kodukorra punkti 13.8.1.2 kohaselt võimaldatakse ajal, mil kinnipeetav viibib kartserirežiimil või

mil tema suhtes kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid, helistamine ajavahemikus 09:00 – 20:00

eluosakonna päevakava järgsel suletud ajal järgmiselt: esmaspäeviti; neljapäeviti. Kodukorra punkti 13.12

sätestab, et kinnipeetava telefoni kasutamise maksimaalne aeg päevas on tehniliselt piiratud 60 minutile.

Põhjendatud vajadusel helistamisel kaitsjale, ametisikutele, perekonna liikmele jne, pikendab vanglateenistuse

ametnik ühekordselt kinnipeetava telefoni kasutamist.

eest karistada ning kas talle määratud karistus on proportsionaalne. Eelnevat arvestades jätab

kohus tähelepanuta kaebaja seisukohad, mis puudutavad vanglas helistamisele kehtestatud

piirangute õiguspärasust.

Samuti nõustub kohus vastustajaga selles, et kuna helistamise korraldus ei ole käesoleva

vaidluse esemeks, on asjakohatu ka kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamiseks. Vastustaja on õigesti viidanud ka sellele, et helistamise täpsem korraldus ja

ajaline piirang tuleneb Tartu Vangla kodukorrast kui üldkorraldusest (haldusakt HMS § 51 lg

2 tähenduses), mille osas ei teostata põhiseaduspärasuse kontrolli vastavalt HKMS § 158 lg-le

4 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadusele. Kohus märgib siiski, et

olukorras, kus kaebajat ei rahulda vangla kodukorras kehtestatud helistamise korraldus, on

seda võimalik vaidlustada vaide- ja kohtumenetluses tühistamise (kehtetuks tunnistamise) ja

kohustamisnõuetega, läbides esmalt kohustusliku kohtueelse menetluse vastavalt VangS § 11

lg-s 5 sätestatule. Praeguses asjas ei vaidlusta kaebaja aga Tartu Vangla kodukorras sätestatud

helistamise korraldust, vaid talle määratud distsiplinaarkaristust. Mis puudutab kaebaja

väidet, et VSkE norm, mis kohustab vanglat võimaldama kinnipeetavale helistamist

maksimaalselt üks tund päevas, on põhiseadusega vastuolus (dtl 2), märgib kohus, et VSkE ei

sisalda helistamispiirangut, mis kehtestaks maksimaalse võimaliku helistamisaja. Kaebaja

peab siinkohal ilmselt silmas kodukorras sisalduvat regulatsiooni, mille õiguspärasust kohus

aga käesolevas asjas ei kontrolli.

5.4. VangS § 63 lg 1 sätestab, et vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude

õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi,

milleks võib olla ka noomitus (sama paragrahvi lg 1 p 1). Poolte vahel ei ole vaidlust, et

kaebaja käitus talle ette heidetaval viisil, ning selline tegu on tõendatud. Kaebaja selgitustest

nähtub, et ta rikkus 04.03.2024 ajavahemikul 16.13-16.28 vanglas kehtestatud helistamise

korda ja vangla kodukorra punkti 13.11 teadlikult ning tahtlikult. Seega oli tegemist kaebaja

süülise tegevusega, mille eest võis talle määrata distsiplinaarkaristuse.

5.5. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et talle määratud distsiplinaarkaristus on liiga karm ja

seega ebaproportsionaalne. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristus oli VangS § 63 lg-s 1

loetletud võimalikest distsiplinaarkaristustest kõige leebem ning vangla on vaidlusaluses

otsuses välja toonud kaalutlused, miks ei saanud kaebajat jätta karistamata ning tema

karistamine oli põhjendatud ja vajalik. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja kaebajale karistamise

otsustamisel ja karistuse määramisel kaalutlusreegleid rikkunud ega kaalutlusõiguse

teostamise tulemusel kaebajat ebaproportsionaalse rangusega karistanud.

5.6. Vastustaja on kohtu hinnangul vaidlustatud käskkirjas asjakohaselt välja toonud, et

VangS § 29 lg 21 kohaselt on vanglateenistus kohustatud kontrollima, kellega kinnipeetav

telefoni teel suhtleb. Kui kinnipeetav kasutab teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardi

numbrit ja PIN koodi või kasutab telefoni ajal, kui teine kinnipeetav logis oma kõnekaardiga

sisse või jättis välja logimata, on vanglateenistusel raske või mõnel juhul ka võimatu

kontrollida kellega kinnipeetav telefonitsi suhtleb. Samuti võib eelkirjeldatud tegevus tuua

kaasa kinnipeetavate vahelisi võlasuhteid ja intriige. Samas on vastustaja märkinud, et kuna

käesoleva menetluse käigus ei ole selgunud selliseid asjaolusid, mis viitaks kinnipeetavate

vaheliste intriigide ja võlasuhete tekkimisele, saab praegust rikkumist pidada kergeks

rikkumiseks. Vastustaja on selgitanud, et vangla ei saanud praegusel juhul siiski jätta

rikkumisele reageerimata, kuna vangistuse eesmärk on kinnipeetavate suunamine

õiguskuulekale teele ning rikkumised, olenemata nende raskusest, on taunitavad ning näitavad

kinnipeetava suhtumist kehtivasse õiguskorda. Seega ei saanud vangla ka praegusel juhul

jätta rikkumisele reageerimata.

5.7. Vastustaja on samas karistuse valikut põhjendades arvestanud, et kinnipeetaval puuduvad

samaliigilised distsiplinaarkaristused, tema käitumise tagajärjed ei olnud rasked ning ta ise

tunnistas tehtut, kuid seejuures jätab noomitus karistusena kinnipeetavale võimaluse teha

juhtunust vajalikke järeldusi ning parandada oma käitumist edasiste distsipliinirikkumiste

vältimiseks. Kohtu hinnangul on vastustaja põhjendatult jätnud arvesse võtmata kaebaja

argumendid kodukorras sätestatu rikkumise õigustamiseks perekondlike suhete säilitamise

eesmärgil. Nagu kohus eelpool juba märkis, on kaebajal võimalik kodukorra sätetega

mittenõustumisel neid oma õiguste kaitseks vaidlustada.

5.8. Kaebaja leiab, et tema õigusi rikub ka asjaolu, et talle määratud distsiplinaarkaristus

kehtib üks aasta, ning et selles osas tuleks tunnistada VangS ja VSkE põhiseadusega vastuolus

olevaks.

Vastustaja märgib õigesti, et VSkE ei reguleeri distsiplinaarkaristuse kehtivusega seonduvat,

mistõttu on kaebaja ilmselt soovinud, et kohus kontrolliks VangS § 65 lg 5

põhiseaduspärasust. See säte näeb ette, et distsiplinaarkaristus kustub ühe aasta jooksul

distsiplinaarkaristuse määramisest arvates. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja taotlus ei

ole asjakohane. VangS § 65 lg 5 puhul ei ole praeguse asja lahendamisel tegemist

asjassepuutuva sättega2, sest see ei mõjuta vaidlusaluse käskkirja õiguspärasusele antavat

hinnangut. Kaebaja saaks taotleda VangS § 65 lg 5 põhiseaduspärasuse kontrolli näiteks

olukorras, kus distsiplinaarkaristuse kehtivuse ajal (s.o ühe aasta jooksul karistuse

määramisest) leiaks aset mingi sündmus, mis oleks põhjuslikus seoses varasemalt määratud

distsiplinaarkaristuse kehtivusega (nt kaebajale kehtiva distsiplinaarkaristuse tõttu mingi

soodustuse mitteandmine). Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Asjaolul, kas ja

kui kaua kaebajale määratud distsiplinaarkaristus kehtib, ei ole selle distsiplinaarkaristuse

määramise õiguspärasuse üle otsustamisel tähtsust. Kohus ei nõustu kaebajaga, nagu oleks

VangS § 65 lg-s 5 sätestatud aegumistähtaeg oma olemuselt käsitatav lisakaristusena.

Eeltoodut arvestades ei pea kohus põhjendatuks VangS § 65 lg 5 põhiseaduspärasuse

kontrollimiseks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist.

5.9. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise

käskkiri (tl 16-18) vastab õiguspärase kaalutlusõigusel põhineva haldusakti nõuetele (HMS §

54 ja § 56). Käskkiri sisaldab nii viiteid õiguslikele alustele kui ka selle andmise

faktilistele asjaoludele ning asjakohaseid kaalutlusi karistamise vajalikkuse ja karistuse valiku

kohta. Kaebaja ei ole väitnud vormi- ega menetlusnormide rikkumist, mis võiks kaasa tuua

vaidlustatud käskkirja tühistamise, ning selliseid rikkumisi ei tähelda ka kohus. Vastustaja on

läbi viinud korrakohase distsiplinaarmenetluse (dtl 38-46.). Vaidlustatud käskkirjast ilmneb, et

kaebajale on antud võimalus omapoolseteks selgitusteks. Kaebaja on kasutanud võimalust

esitada selgitusi vastuseks distsiplinaarmenetluse algatamise teatele (dtl 41, 43-44), kuid ei ole

soovinud esitada vastuväiteid distsiplinaarmenetluse protokollile (dtl 40). Distsiplinaarkaristus

on määratud VangS § 64 lg-s 41 sätestatud tähtaja jooksul.

5.10. Kohus leiab eeltoodut kokku võttes, et Tartu Vangla 20.03.2024. a käskkirja

nr 2-24/1-3/239 tühistamiseks puudub alus. Kuna vaidlusalune käskkiri on õiguspärane,

puudub alus ka Tartu Vangla 11.04.2024. a vaideotsuse nr 1-11/24/84-2 tühistamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Kaebaja esitas 03.09.2024 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub

tühistada Tartu Halduskohtu 30.08.2024. a otsuse ja teha asjas uus otsus, millega esitatud

kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

6.1. Kaebajal lubatakse helistada vaid kaks korda nädalas, kokku kaks tundi. See aeg on

ebapiisav, et säilitada normaalsel kujul peresidemeid.

6.2. Kaebaja ei rikkunud helistamise korda tahtlikult, vaid sunnist. Ta üritas lisahelistamist

saada seaduslikult, aga see ei õnnestunud. Ülejäänud isikud saavad samas osakonnas helistada

igapäevaselt kuni üks tund. Kaebaja suhtluse piiramine on vangla tahtlik õigusvastane

tegevus, mis rikub EIÕK art 3 ja 8 nõudeid.

2 Vt nt Riigikohtu 31. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-50-14, p 28 ja seal viidatud kohtupraktika.

6.3. Kaebaja õigust era- ja perekonnaelu kaitsele rikutakse ebaseaduslikult. Kaebaja kasutas

võõrast kõnekaarti lisa helistamisaja saamiseks. Kaebajat karistati selle eest, et ta üritas päästa

enda abielu ja suhelda rohkem oma perekonnaga.

6.4. Tartu Vanglas kehtiv helistamise kord on vastuolus põhiseaduse §-dega 10, 11, 26 ja 27

ning EIÕK-ga. VSkE tuleb tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks.

6.5. VangS ja VSkE tuleb tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ka osas, mis puudutab

distsiplinaarmenetlust ja distsiplinaarkaristuse kehtivusaega. VangS § 65 lg 5 kohaselt kustub

distsiplinaarkaristus ühe aasta jooksul distsiplinaarkaristuse määramisest arvates. See on

ebamõistlik ja ebavajalik. Karistuse aastane kehtivusaeg mõjutab kõiki valdkondi, mis

vangistusega kaasnevad. Selle mõju on laiaulatuslik ja rikub kogu kinnipeetava elu vanglas.

6.6. Noomitus on liiga karm ja ebaproportsionaalne karistus. Kinnipeetava distsiplinaarne

mõjutamine täna kehtiva distsiplinaarkaristuse ja selle mõju näol on inimväärikust alandav ja

karistuse kehtivusaeg mõjub lisakaristusena.

6.7. Kaebajale on tekitatud ebaseadusliku karistamisega olulist heaolu langust, kannatusi ning

mittevaralist kahju.

7. Tartu Vangla

vastuses apellatsioonkaebusele

leitakse, et

kaebajat

karistati

distsiplinaarkorras õiguspäraselt ja ning vaidlustatud käskkirja tühistamiseks puudub alus.

Apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust selle rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse

tühistamiseks.

7.1. Kaebaja ei eita, et ta kasutas võõrast kõnekaarti helistamiseks. Kuivõrd kodukorra p 13.11

keelab sellise tegevuse, ei saa vaidlust olla selles, et kaebaja käitumine oli vastuolus

kodukorras sätestatuga. Võõra kõnekaardi kasutamisel ei saa kahtlusi olla käitumise

süülisuses, kuna selline tegevus saab toimuda üksnes teadlikult ja tahtlikult. Seega on kaebaja

toime pannud süülise rikkumise, mistõttu annab VangS § 63 lg 1 aluse tema

distsiplinaarkorras karistamiseks.

7.2. Kaebaja väide, et rikkumine on toime pandud sunnist tingituna, kuna vanglas on

helistamise korraldus tema jaoks ebapiisav, ei õigusta distsipliinirikkumise toimepanemist ega

ole käsitletav süüd välistava asjaoluna. Võõra kõnekaardi kasutamine on olnud kaebaja otsus

ja valik, seetõttu ei ole võimalik rääkida sunnist. Kui kaebaja pidas kehtivat helistamise

korraldust õigusvastaseks, oli tal võimalik asuda oma õigusi kaitsma kohaseid

õiguskaitsevahendeid kasutades.

7.3. Asjakohased ei ole selgitused selle kohta, et kaebajalt võeti ära ühe tunni ulatuses

lisahelistamist või, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal (eraldatud lukustatud

kambris paiknemise ajal) olid tema helistamisvõimalused piiratumad. Käesoleval juhul ei ole

vaidluse esemeks Tartu Vangla kodukorra helistamist reguleerivad punktid või helistamise

korraldus.

7.4. Ka väited, et kaebajale ei ole erakorralisi helistamisi võimaldatud ja ei ole pikendatud

helistamise aega, ei ole asjakohased ega anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Kui

kaebaja selliste keelduvate otsustustega ei nõustunud, siis saanuks ta neid kohases menetluses

vaidlustada. Distsiplinaarkaristuse vaidlustamisega ei ole võimalik lahendada kõiki

rikkumisega lähemalt või kaugemalt seotud elulisi küsimusi või muresid.

7.5. Telefoni kasutamist puudutavad VSkE normid (eelkõige VSkE § 51) ei ole

distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse hindamisel kohaldamisele kuuluvad. VSkE § 51 ei

mõjuta vaidlustatud haldusakti õiguspärasust. Telefoni kasutamist puudutavate normide

põhiseaduspärasuse kontroll väljub kaebuse eseme raamidest ja ei ole vaidlustatud haldusakti

silmas pidades asjakohane.

7.6. VangS § 65 lg 5 kohaselt kustub distsiplinaarkaristust ühe aasta jooksul

distsiplinaarkaristuse määramisest arvates. Üksnes kaebaja hinnang normi vajalikkusele ei

anna alust normi põhiseaduspärasuse kontrolliks. Ka VangS § 65 lg 5 ei kuulu käesoleva

vaidluse eset ja konteksti arvestades kohaldamisele. Sellise normi kehtivus või selle kehtetus

ei mõjuta vaidlustatud käskkirja õiguspärasust. Kuivõrd normi kehtetus ei tooks kaasa

teistsuguse otsuse tegemist, ei ole alust ega põhjust ka VangS § 65 lg 5 põhiseaduspärasuse

kontrolliks. Asjaolu, et kaebajale ei meeldi, et karistus kehtib ühe aasta ja võib mõjutada tema

suhtes tehtavaid

otsuseid, ei tähenda, et karistuse kestus oleks põhiseadusega vastuolus.

7.7. Tartu Vanglale ei ole teada selliseid norme vangistust reguleerivatest õigusaktidest, mis

kohustaksid vanglat õigusvastaselt kedagi distsiplinaarkorras karistama. Kuivõrd selliseid

norme kehtivas õiguses ei ole, siis ei ole võimalik ka nende põhiseaduspärasust kontrollida.

VangS § 63 lg 1 annab vanglal õiguse kohaldada distsiplinaarkaristusi. Tegemist ei ole

imperatiivse iseloomuga normiga, vaid vanglale on jäetud kaalutlusõigus otsustamaks, kas

kohaldada karistust või mitte. Kaebajale etteheidetud rikkumise puhul on vangla pidanud

vajalikuks teda distsiplinaarkorras karistada ja sellekohased põhjendused nähtuvad

vaidlustatud haldusaktist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et X.X.-i apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele.

Apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust 30.08.2024. a kohtuotsuse tühistamiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel

materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud ka menetlusnorme. Halduskohus on

otsuses igakülgselt, objektiivselt ja vastastikuses seoses hinnanud kõiki asjas esitatud

asjaolusid ning ühtki kaebaja asjakohast väidet pole jäetud tähelepanuta. Halduskohtu otsuses

on selgelt toodud välja põhjendused, miks kohus sellise lõpplahenduseni jõudis ning

ringkonnakohtul pole alust asuda seisukohale, et kohus rikkus otsuse tegemisel

põhjendamiskohustust. Kaebaja mittenõustumine kohtuotsuse järeldustega ja lõpptulemusega

ning halduskohtu poolt tema väidetele antud hinnanguga ei tähenda, et halduskohus oleks

asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt analüüsinud ja hinnanud.

8.1. Ringkonnakohus märgib veel, et esitatud apellatsioonkaebuses korratakse sõna-sõnalt

juba halduskohtule esitatud kaebuses välja toodud seisukohti ja seda nii asjaolude, õiguslike

selgituste, taotluste kui ka nõuete osas. Apellatsioonkaebuses on jäetud täielikult tähelepanuta

halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud seisukohad ja põhjendused, millega kohus kaebuses

välja toodud kaebaja seisukohtadele vastas ning mitte ühegi lausega ega põhjendusega ei

näidata ära seda, miks olid halduskohtu otsuses toodud seisukohad kaebaja arvates ekslikud.

8.2. Esitatud apellatsioonkaebus seega üksnes kordab halduskohtule esitatud kaebuses juba

esile toodud väiteid. Kuna halduskohus on vaidlustatud otsuses kõiki neidsamu kaebaja

väiteid (kaebajat ei oleks tohtinud teisele kinnipeetavale helistamiseks väljastatud kõnekaardi

numbri ja PIN koodi kasutamise eest distsiplinaarkorras karistada, kuna ta oli helistamise

korra rikkumiseks sunnitud oma peresuhete säilitamise nimel; helistamise aeg kaks korda

nädalas kokku kaks tundi on kaebaja arvates ebapiisav; kaebaja õigusi rikub asjaolu, et

määratud distsiplinaarkaristus kehtib 12 kuud, mis toob kaasa erinevad piirangud vanglaelus

ning on seetõttu käsitatav lisakaristusena; määratud karistus on ebaproportsionaalne; kaebajale

kehtinud helistamise korralduse osas tuleb alustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust;

karistuse määramisel rikuti kaalutlusreegleid; VangS ja VSkE on põhiseadusega vastuolus,

kuna näevad ette, et distsiplinaarkaristus kustub ühe aasta jooksul selle määramisest arvates ja

see on liiga pikk aeg) põhjalikult analüüsinud ja jätnud esitatud kaebuse Tartu Vangla

20.03.2024. a käskkirja nr 2-24/1-3/239 ja 11.04.2024. a vaideotsuse nr 1-11/24/84-2

tühistamiseks ka ringkonnakohtu arvates põhjendatult rahuldamata, siis ei pea ringkonnakohus

HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks käesolevas otsuses kaebaja samadele väidetele uuesti

omapoolsete põhjendustega vastata.

8.3. Täiendavalt märgib ringkonnakohus üksnes seda, et kuna konkreetset hüvitamisnõuet

kaebaja kaebuses ei esitanud ning sellist nõuet ei ole ka halduskohus oma 16.04.2024. a

määrusega menetlusse võtnud ega sisuliselt lahendanud, siis jätab ka ringkonnakohus

apellatsioonkaebuses välja toodud samasisulised väited kaebajal mittevaralise kahju tekkimise

kohta tähelepanuta. Samuti on asjakohatud apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et kaebaja

kaebuse tagastamine väheintensiivse riive põhjendusel ei oleks asjakohane. Halduskohus ei

ole esitatud kaebust tagastanud põhjustel, et tegemist on kaitstava õiguse riive vähese

intensiivsusega ning kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline ning halduskohtu 30.08.2024. a

otsus ei ole kuidagi käsitletav määrusena, millega esitatud kaebus tagastatakse. Eeltoodu tõttu

jätab ringkonnakohus ka kaebaja sellesisulised väited tähelepanuta.

9. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata

ja Tartu Halduskohtu 30.08.2024. a otsuse muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)