3-24-138/35 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.03.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-138

Haldusasi

L.E

kaebus tähtajalise elamisloa andmisest

keeldumise

otsuse,

lahkumisettekirjutuse,

sissesõidukeelu ja järelevalvemeetmete tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja L.E , esindaja v.adv Daniil Savitski

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne

Õunap

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30.05.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

L.E apellatsioonkaebus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada L.E apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 30.05.2024 otsus osas, millega kohus:

-

rahuldas kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 05.02.2024 ettekirjutusega nr

1052276345 kohaldatud sissesõidukeeldu puudutavas osas;

-

jättis kaebuse rahuldamata Politsei- ja Piirivalveameti 10.04.2024 otsust nr

1052276345 puudutavas osas;

-

jättis kaebuse rahuldamata Politsei- ja Piirivalveameti 05.02.2024 ettekirjutusega

nr 1052276345 kohaldatud järelevalvemeedet puudutavas osas.

4. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

-

jätta rahuldamata L.E kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 05.02.2024

ettekirjutusega nr 1052276345 kohaldatud sissesõidukeeldu puudutavas osas;

-

tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 10.04.2024 otsus nr 1052276345;

-

tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 05.02.2024 ettekirjutus nr 1052276345

kohaldatud järelevalvemeedet puudutavas osas.

3-24-138

5. Ülejäänud osas jätta halduskohtu otsus muutmata.

6. Avaldatavas otsuses asendada kaebaja ja tema endise äripartneri nimed ning

äriühingute nimed tähemärgiga.

Selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 25.04.2025.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS §

215 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) keeldus 13.10.2023 otsusega nr 15.3-3.1/2507-1

andmast Venemaa Föderatsiooni kodanikule L.E-le tähtajalist elamisluba püsivalt Eestisse

elama asumiseks.

Otsuse põhjenduste kohaselt oli taotlejal tähtajaline elamisluba ettevõtluseks OÜ-s X alates

11.09.2015 kuni 11.09.2022. Ettevõtluseks tähtajalise elamisloa andmise eesmärk on

soodustada sellise äriühingu asutamist Eestisse, mis aitab oluliselt kaasa Eesti majanduse

arengule. PPA hinnangul toob äriühing olulist kasu Eesti riigile siis, kui ta loob uusi töökohti,

investeerib aastas vähemat 500 000 eurot ning täidab Eesti riigi eelarvet maksude

maksmisega. OÜ-l X puudus majandustegevus alates 2019. a III kvartalist. Äriregistrile olid

esitamata 2018–2020. a majandusaasta aruanded ja 2022. a seisuga oli esitatud ainult 2017. a

aruanne. Taotleja hakkas äriühingu majandustegevust korrastama pärast seda, kui PPA algatas

elamisloa andmisest keeldumise. Taotleja vahetas raamatupidaja ning esitas majandusaasta

aruanded. Taotleja väitis, et on aastatel 2019–2022 aktiivselt tegelenud kunstiteostele ostjate

otsimisega, kuid tehinguid ei ole õnnestunud lõpuni viia. Äriühingul puudus

majandustegevus, mis tooks olulist kasu Eesti majanduse arengule, looks Eestis uusi töökohti

ja maksaks makse. Seetõttu ei vastanud taotleja tegevus talle ettevõtluseks antud tähtajalise

elamisloa andmise tingimustele ja ta ei ole kasutanud elamisluba eesmärgipäraselt. Äriühing

müüs 2023. a-l pärast elamisloa kehtivuse lõppemist ühe maali. Väited maalide müümise

takistuse kohta pole veenvad, kuna kui sõja tõttu oligi probleeme vene kunsti müügiga, siis

see ei saanud mõjutada eesti kunsti müüki, samuti müüdi üks maal enne pandeemia lõppu,

mistõttu ei saanud see olla takistuseks. Püsivalt Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise

elamisloa lisatingimuseks on see, et isiku senine tegevus on kooskõlas senise elamisloa

andmise eesmärgi ja tingimustega. Tähtajalise elamisloa andmise nõuded peavad elamisloa

kehtivusaja jooksul olema jätkuvalt täidetud.

Lisaks puudus taotlejal elamisloa kehtivuse ajal legaalne sissetulek. Äriühingul puudus raha

taotlejale tasu maksmiseks. Pojalt saadav toetus ei ole legaalne sissetulek VMS § 9 mõttes.

Legaalse sissetuleku hankimiseks asus taotleja 01.05.2023 tööle Q OÜ-sse, mis näitab, et

taotleja ettevõte ei ole olnud jätkusuutlik.

2(9)

3-24-138

Otsus on proportsionaalne. Taotleja saab koos oma abikaasaga naasta kodakondsusjärgsesse

riiki ja jätkata seal ka äritegevust.

2. L.E esitas otsuse peale vaide, mille PPA jättis 03.01.2024 vaideotsusega nr 15.3-3.6/2

rahuldamata.

3. Politsei- ja Piirivalveamet koostas L.E-le 05.02.2024 ettekirjutuse nr 1052276345

Eestist lahkumiseks. Isik on kohustatud lahkuma hiljemalt 19.02.2024 Venemaa

Föderatsiooni. Samuti kehtestas PPA 2 aasta ja 3 kuu pikkuse sissesõidukeelu Schengeni

alale.

4. Politsei- ja Piirivalveamet kohustas L.E-d 10.04.2024 otsusega nr 1052276345 elama

kindlaksmääratud elukohas, teavitama PPA-d oma elukoha muutumisest või pikemast

eemalviibimisest ning andma PPA-le hoiule reisi- või isikut tõendav dokument.

5. L.E esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 13.10.2023 otsuse nr 15.3-3.1/2507-1,

05.02.2024 ettekirjutuse nr 1052276345, alternatiivselt selles kohaldatud sissesõidukeelu,

ning 10.04.2024 otsuse nr 1052276345 tühistamiseks.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 30.05.2024 otsusega kaebuse osaliselt, tühistas PPA

05.02.2024 ettekirjutuse nr 1052276345 sissesõidukeeldu puudutavas osas ning jättis muus

osas kaebuse rahuldamata. Kohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 840

eurot.

Elamisloa andmisest keeldumine

PPA keeldus õigesti elamisloa andmisest püsivalt Eestisse elama asumiseks.

Kaebajal oli varem tähtajaline elamisluba ettevõtluseks. OÜ X ei esitanud 2018.–2020. a

majandusaasta aruandeid ning alates 2017. a-st oli omakapital negatiivne. Kaebaja on

möönnud, et on alates 2019. a-st tegelenud aktiivselt kunstiteostele ostjate otsimisega, kuid

tehinguid ei ole õnnestunud lõpuni viia. OÜ X ei ole loonud uusi töökohti ega teinud

investeeringuid. Samuti ei nähtu, et äriühing oleks aidanud kaasa Eesti majanduse arengule.

Asjaolu, et äriühing võttis müügile mõne Eesti kunstniku kunstiteose, ei saa lugeda

märkimisväärseks Eesti majanduse arendamiseks. Äriühingu majandustegevust võis takistada

COVID-19 epideemia ja Venemaa sõda Ukraina vastu, kuid äriühing ei muutnud

äristrateegiat, millist vajadust kaebaja ka ise tunnistas. Isegi kui arvestada, et kunstiteoste

müük võtab kauem aega, ei ole 9 aasta jooksul kahjumiga äriühingus tegutsemine käsitatav

ettevõtluseks antava elamisloa eesmärgipärase kasutamisena. Seega ei saa lugeda OÜ X

tegevust välismaalaste seaduse (VMS) §-s 191 sätestatud eesmärgiga kooskõlas olevaks ning

kaebaja ei täitnud elamisloa kehtivuse ajal VMS § 117 lg-st 1 tulenevaid tingimusi.

Kaebaja väitis, et tal oli elamisloa ajal legaalne sissetulek, kuna talle ja tema abikaasale

kuulub palju kunsti. Osa kaebajale ja tema abikaasale kuulunud kollektsioonist hävis

tulekahjus ning kindlustushüvitiseks maksti 1 250 000 USA dollarit, mida kaebaja kasutas

isiklikuks otstarbeks. Kaebaja selgitas, et tema kasutatav raha on pärit kindlustusmaksetest,

kuid kui esemed ei oleks hävinud, oleks saanud neid müüa ja sel viisil teenida tulu. Tõenditest

nähtuvalt andis kaebaja oma erakunstikogu Y Inc-le müümiseks ning samas andis üle ka kõik

õigused kunstiteostele. Kindlustusleping oli sõlmitud Y Inc-ga. Õige on PPA märkus, et

äritegevusest saadavaks tuluks ei saa lugeda seda, kui äriühingu juhatuse liige kasutab

äriühingu raha isiklike kulude katmiseks. Seetõttu ei saa arvestada kindlustusväljamaksete

isiklikuks otstarbeks kasutamist legaalseks sissetulekuks VMS § 9 mõttes. Asjas puuduvad

tõendid selle kohta, et kaebaja on saanud äriühingust raha töötasuna või dividendidena.

3(9)

3-24-138

Kaebaja selgitas, et teda toetas rahaliselt ka tema poeg. VMS § 9 lg 2 p 5 kohaselt loetakse

perekonnaliikme tagatud ülalpidamiseks täisealise lapse poolt vanema ülalpidamist, kui

vanem ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema. Vaidlust ei ole

selles, et kaebaja on suuteline iseseisvalt toime tulema. Kaebaja suhtes ei kohaldu ka teised

VMS § 9 lg-s 2 toodud alused. Kaebaja töötas alates 2023. a suvest Q OÜ-s. See registreering

on vormistatud pigem eesmärgiga näidata esitatud elamisloa taotluse menetluse ajal VMS §-s

9 sätestatud nõuete täitmist.

Lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld

Eestist lahkumiseks tehtud ettekirjutus vastab VSS nõuetele ja on õiguspärane. PPA ei teinud

ettekirjutust ajal, kui kaebajal oli seaduslik alus Eestis viibida (see lõppes 13.10.2023). PPA

on asjaolusid arvestades andnud piisava tähtaja lahkumiseks, s.o 14 päeva. Selle ajaga nõustus

ka kaebaja ise vestluses PPA ametnikuga.

Sissesõidukeeld tuleb tühistada, kuivõrd haldusaktist ei nähtu põhjendusi, miks PPA kohaldas

sissesõidukeeldu 2 aastaks ja 3 kuuks. Ettekirjutuses on küll mööndud, et sissesõidukeelu

kestus peab olema proportsionaalne, kuid haldusaktis ei ole põhjendusi selle kohta, miks

otsustati kohaldada kaebaja suhtes just nii pikka sissesõidukeeldu. Ettekirjutuses on välja

toodud, et kaebajal ei ole kehtivaid karistusi, kuid ei nähtu, kas ning millises ulatuses on seda

otsuse tegemisel arvestatud. Vastuses kaebusele märgib PPA, et on võtnud arvesse, et

kaebajat seob Eestiga ettevõtlus ja 12-aastane Eestis tähtajalise elamisloa alusel elamine ning

arvestatud on ka kaebaja vanusega. Neid asjaolusid aga haldusaktist ei nähtu. Õige on PPA

seisukoht, et sissesõidukeelu küsimuses ei tule arvestada asjaoluga, et kaebaja maailmavaade

ei ühti Venemaal võimul olijate omaga. Samuti on õige, et kaebaja isikust tulenevalt puudub

alus järeldada, et sissesõidukeeld oleks tulnud humaansetel kaalutlustel jätta üldse

kohaldamata (VSS § 74 lg 4).

Järelevalvemeetmete otsust on põhjendatud minimaalselt. Samas on õige vastustaja märkus, et

järelevalvemeetmete kohaldamise otsust tuleb käsitleda koosmõjus lahkumisettekirjutusega.

Nagu otsuses mainitud, ei või kaebajat esialgse õiguskaitse tõttu sundkorras Eestist välja saata

kuni kohtuasjas otsuse jõustumiseni. Selleks et kaebaja oleks lahkumisettekirjutuse täitmise

tagamiseks kättesaadav, oli järelevalvemeetmete kohaldamine põhjendatud. Kaebaja kinnitas

PPA-le, et on nõus Eestist vabatahtlikult lahkuma. Kui kaebaja oleks soovinud lahkuda, ei

oleks PPA teinud takistusi. Samuti selgitas PPA kohtule, et kaebajal oli võimalus vajaduse

korral kasutada oma passi, teavitades sellest PPA-d. Seega ei ole otsus õigusvastane.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. L.E esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha uus

otsus, millega rahuldada kaebus täies ulatuses. Alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks

läbivaatamiseks.

Halduskohus on õigesti märkinud, et maalid kindlustas Y Inc, kellele kindlustus maksis välja

hüvitise. Kohus jättis aga arvestamata, et maalid kuulusid kaebajale ning tema nüüdseks

surnud abikaasale. Seega oli kaebajal kahju hüvitamise nõue (maalide hävimise tõttu) Y Inc

vastu. Kuna Y Inc kuulus kaebajale ja ta abikaasale, siis ei olnud vajalik teha ametlikku

nõudekirja oma ettevõttele ja nad korraldasid kahju hüvitamise kindlustushüvitise arvelt.

Kaebaja palus Y Inc-lt saadava hüvitise hoiule võtta advokaadibürool W, P. C. ning hüvitise

osade kaupa välja maksta. VMS § 9 lg 1 kohaselt on legaalseks sissetulekuks mh omandist

4(9)

3-24-138

saadav tulu. Sinna alla läheb ka vara (sh kunst) müügist saadav tulu. Kõnealuses olukorras

asendab maalide hävimise tõttu saadav kahjuhüvitis maalide müügitulu.

Ebaõige on kohtu seisukoht, et X OÜ tegevust ei saa lugeda kooskõlas olevaks VMS §-s 191

sätestatud eesmärgiga. Riiklikult tunnustatud eksperdi hinnangu kohaselt oli X OÜ väärtus

10.10.2019 seisuga ca 2,2 miljonit eurot. Kui nimetatud väärtus realiseerida, siis saab sellest

maksude näol kasu ka Eesti riik. Kuigi väärtuse realiseerimine ei toimunud elamisloa perioodi

jooksul, oleks tulnud sellise väärtuse olemasolu arvesse võtta potentsiaalse kasuna Eesti

majandusele tulevikus. Elamisloa andmisest keeldumise otsus on õigusvastane mh

ebaproportsionaalsuse tõttu.

Kuna elamisloa andmisest keelduti õigusvastaselt, on õigusvastane ka lahkumisettekirjutus ja

järelevalvemeetmete kohaldamine. Viimane otsus on õigusvastane ka eraldiseisvatel

põhjustel. Otsuses pole välja toodud, milles seisneb kaebaja põgenemise oht. Seda pole

põhjendatud ka lahkumisettekirjutuses. Seda, et kaebajal oleks vajaduse korral olnud lubatud

kasutada oma passi, otsusest ei nähtu.

8. Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Esitatud kindlustusleping on sõlmitud äriühinguga Y Inc, aadress XXX. Kindlustushüvitise

väljamakse toimus aga isikule nimega CCC, aadress YYY. Tegemist on erinevate

äriühingutega ning lepingutest ei nähtu, et kindlustushüvitis oleks makstud kaebaja isiklike

kunstiteoste hävimise eest. USA advokaadibürooga sõlmitud kokkuleppe kohta ei ole esitatud

ühtegi tõendit. Advokaadibüroolt saadud ülekannetest ei nähtu, et tegemist oleks

kindlustushüvitise osaliste väljamaksetega. Maksekorralduste kohaselt on ülekanded tehtud

kingitusena kaebajale (28.10.2021, 16.11.2021, 07.12.2022 ja 10.01.2022) ning

Advokaadibüroole Laus ja Partnerid (kuupäevadel 14.09.2021 ja 10.01.2022). Juriidiliselt

isikult kingituseks saadud raha ei ole legaalne sissetulek VMS § 9 mõistes. Kindlustushüvitist

ei ole VMS §-s 9 sätestatud legaalse sissetuleku ammendavas loetelus välja toodud, erinevalt

nt vanemahüvitisest ja töötuskindlustushüvitisest. Isegi kui eeldada, et kaebaja selgitused

maalide hävimise ja kindlustushüvitise maksmise kohta vastavad tõele, ei ole tal olnud

legaalset sissetulekut kogu elamisloa kehtivuse jooksul, mis on vastuolus VMS § 116 lg-ga 2.

Kaebaja selgitused ettevõtte väärtuse hüpoteetilise realiseerimise kohta pole piisavad, et

jaatada elamisloa eesmärgipärast kasutamist. Nii majandusaasta aruanded, arvelduskonto

väljavõtted kui ka kaebaja haldusmenetluses ja vaidemenetluses antud selgitused kinnitavad,

et kaebaja ettevõttel puudus majandustegevus vähemalt alates 2019. a III kvartalist.

Järelevalvemeetmete kohaldamise otsus on seotud PPA 05.02.2024 ettekirjutusega ning

teenib sama eesmärki. Kaebaja suhtes ei kohaldatud ettekirjutuses muid järelevalvemeetmeid

peale kohustuse elada kindlaksmääratud kohas, kuna ta oli kinnitanud, et tal on võimalik

Eestist 14 päeva jooksul lahkuda ja ta esitas ka piletid 19.02.2024 lennule. Vabatahtliku

lahkumistähtaja jooksul kaebaja Eestist ei lahkunud. Seetõttu esines põgenemisoht tulenevalt

VSS § 68 lg 2 p-st 1. Ehkki PPA otsuse põhjendused on napid, kohaldati minimaalseid

järelevalvemeetmeid, et tagada isiku kättesaadavus ettekirjutuse täitmiseks.

9. Politsei- ja Piirivalveamet esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus

tühistada osas, millega kaebus rahuldati, ja teha uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses

rahuldamata.

Sissesõidukeelu kohaldamise põhjendused on ettekirjutuses küll napid, kuid neid kogumis

hinnates on jälgitav ning arusaadav, miks PPA kohaldas keeldu maksimaalsest lühemaks

ajaks. VSS § 74

lg 1 kohaselt kohaldatakse vabatahtliku lahkumistähtajaga

lahkumisettekirjutuses 3-aastane sissesõidukeeld. Seega on seadusandja teatud kaalumise juba

teinud ja PPA kohaldabki reeglina sellise kestusega sissesõidukeeldu. Lühemalt saab PPA

5(9)

3-24-138

seda kohaldada vaid juhul, kui 3-aastane keeld on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid

arvestades ebaproportsionaalne. Asjaolu, et PPA kohaldas keeldu lühemalt, näitabki selgelt, et

PPA kaalus asjaolusid. Ettekirjutusest nähtuvalt iseloomustab kaebajat positiivselt vaid fakt,

et tal puuduvad kehtivad karistused. Nii kaebaja ebaseaduslik Eestis viibimine kui ka

ebaseaduslik töötamine on asjaolud, mis põhjendavad keelu pikkust. Lisaks ei ole kaebaja

kasutanud elamisluba eesmärgipäraselt, mis näitab, et ta on viibimisalust kuritarvitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et PPA apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

Kaebaja apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt.

Elamisloa andmisest keeldumine

11. Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja otsus keelduda kaebajale andmast tähtajalist

elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks on õiguspärane. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu

halduskohtu järeldustega, ei tähenda, et halduskohus oleks oluliselt rikkunud menetlusnorme

või kohaldanud materiaalõigust vääralt. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu

otsuse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses (HKMS § 201 lg 4).

12. Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa andmise eesmärk on võimaldada

Eestisse elama jääda välismaalasel, kes on Eestisse elama asunud tähtajalise elamisloa alusel

ja kelle Eestisse elama jäämine on kooskõlas avalike huvidega (VMS § 2101 lg 1). Säärase

elamisloa andmise lisatingimuseks on mh asjaolu, et välismaalase senine tegevus on olnud

kooskõlas talle antud elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega (VMS § 2102 lg 1 p 3).

Seega on asjas põhiküsimuseks, kas kaebaja tegevus eelmise tähtajalise elamisloa kehtivusajal

oli kooskõlas varasema elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega.

13. VMS § 191 kohaselt on ettevõtluseks tähtajalise elamisloa andmise eesmärk soodustada

selliste äriühingute asutamist Eestisse ning nende tegutsemist Eestis, mis aitavad oluliselt

kaasa Eesti majanduse arengule. Seega annab riik annab ettevõtluseks tähtajalise elamisloa

selleks, et arendada Eesti majandust. Seejuures ei piisa lihtsalt Eesti majandusse

panustamisest, vaid see peab oluliselt kaasa aitama Eesti majanduse arengule. Juhul kui

Eestisse asutatud äriühingu tegevus enam ei aita oluliselt kaasa Eesti majanduse arengule,

kaotab välismaalane õiguse omada sellel alusel elamisluba. VMS § 116 lg 2 sätestab, et

tähtajalise elamisloa andmise nõuded peavad elamisloa kehtivusaja jooksul olema jätkuvalt

täidetud. Seega on välismaalasel hoolsuskohustus tagada, et tema ettevõtlus Eestis aitaks kogu

elamisloa kehtivuse ajal oluliselt kaasa Eesti majanduse arengule. Ettevõtluses ette tulla

võivad raskused on välismaalase enda risk ning ettevõtluseks antava tähtajalise elamisloa

tingimustele mittevastamist ei saa õigustada ettevõtte pikemate ja püsivate

majandusraskustega. Avalike huvide (vt VMS § 13 lg 1) ning elamisloa andmise eesmärgi

aspektist vaadatuna ei oma tähtsust põhjus, miks ettevõte ei saa enam oluliselt kaasa aidata

Eesti majanduse arengule. Riigi ja avalike huvide vaatenurgast ei ole sellisel juhul

välismaalase Eestis viibimisel enam õigustust.

14. Halduskohtu otsuses tuvastatud asjaolud kinnitavad PPA väidet, et OÜ X

majandustegevus oli alates 2019. a III kvartalist soikunud ning äriühingu panus Eesti

majanduse arengusse oli sisuliselt olematu. Riik ei saanud maksutulu, puudusid käive ja

tööjõud. Asjaolu, et kaebaja vormistas ennast elamisloa taotlemise ajal tööle teise

äriühingusse, tõendab juba iseenesest, et OÜ-l X puudus reaalne võime majandustegevusega

tegeleda. PPA-le esitatud selgitustest nähtub, et äritegevust takistas maalide üle käinud

mahukas ja keeruline õigusvaidlus endise äripartneri Hga. Ärivaidlus võib küll selgitada, miks

OÜ X vältis käibe tekkimist (see oleks võinud aresti alla sattuda), kuid see ei omagi

6(9)

3-24-138

ettevõtluseks antud tähtajalise elamisloa lisatingimuste täitmise kontekstis tähtsust.

Välismaalasel, kes soovib ettevõtluse eesmärgil Eestis elada, peab korraldama oma äri ning

juhtima oma riske selliselt, et ettevõtlus toimiks ja tekitaks Eesti majandusele olulist kasu.

Kui Eestis faktiliselt äri ei toimi, siis puudub ka vajadus Eestis viibida. See, et ärivaidluste

kaebajale soodsalt lahenemise korral võib OÜ-l X tulevikus tekkida võimalus jätkata oma

ettevõtlust ja maksta kaebajale dividende, ei õigusta elamisloa kontekstis sedavõrd pika aja

jooksul Eestis tegeliku ettevõtlusega tegelemata jätmist. COVID-19 pandeemia ja Venemaa

sõda Ukraina vastu samamoodi ei vabastanud kaebajat kohustusest tegeleda elamisloale

õiguse säilitamiseks ettevõtlusega. Kuna ettevõtluses tekkisid probleemid juba enne

pandeemiat, olid majandustegevuse puudumisel suure tõenäosusega siiski muud, varasemad

põhjused. Vene kunsti müümisel esinenud probleemid ei saanud takistada eesti kunsti

müümist, millega ettevõte samuti tegeles.

15. VMS § 9 lg 1 kohaselt on legaalse sissetuleku üheks liigiks seaduslikust äritegevusest

või omandist saadav tulu. Tegemist võib olla näiteks dividendituluga või vara võõrandamisest

ja kasutusse andmisest saadava tuluga, s.o perioodilise ja kindla sissetulekuga, mis teenib

töise tuluga samasugust eesmärki, s.o tagab piisavad elatusvahendid kogu elamisloa kehtivuse

ajal. Ringkonnakohus nõustub PPA-ga, et kaebaja ei ole tõendanud, et Y Inc-lt saadavad

maksed mahuvad eelnimetatud mõiste alla. Kaebaja väited on kindlustushüvitise osas jäänud

paljasõnaliseks. PPA toob õigesti välja, et maksekorralduste kohaselt oli tegemist kingetega.

Lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld

16. Kuna kaebajale ei antud tähtajalist elamisluba, oli põhjendatud teha talle ettekirjutus

lahkuda Eestist. PPA andis õigesti kaebajale tähtaja vabatahtlikuks lahkumiseks.

Ettekirjutuses VSS § 10 lg 2 p 1 alusel pandud kohustust elada kindlaksmääratud elukohas

analüüsib kohus allpool, koos PPA 10.04.2024 otsusega.

17. Ringkonnakohus leiab, et PPA ei ole siinses asjas teinud sissesõidukeelu kestuse

määramisel selliseid vigu, mis tingiks keelu tühistamise. VSS § 7 lg 2 ja § 74 kohaldamisel

tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ning milline sissesõidukeelu

kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (Riigikohtu 01.10.2019 otsus asjas nr 3-18-

1891, p 16). Kaebaja jäi pärast elamisloa andmisest keeldumist Eestisse seadusliku aluseta,

mis on oluline rikkumine. PPA ega halduskohus ei andnud talle esialgse õiguskaitse korras

õigust Eestis viibida vaide- ja kohtumenetluse ajal. Asjaolu, et ringkonnakohus keelas

15.02.2024 määrusega lahkumisettekirjutuse sundtäitmise ja keelas kaebaja väljasaatmise, ei

seadustanud tema Eestis viibimist. Sissesõidukeelu kohaldamine on Schengeni ala reeglite

toimimist tagav oluline meede ning kaebaja suhtes selle kohaldamise vajalikkust on PPA oma

ettekirjutuses põhjendanud. Keelu kestuse osas on seadusandja esmase proportsionaalsuse

kontrolli ise teinud, nähes VSS § 74 lg-s 1 ette, et vabatahtliku lahkumise tähtaja saanud

välismaalasele kohaldatakse lühemat sissesõidukeeldu, kui võimaldab tagasisaatmisdirektiivi1

art 11 lg 2, s.o viie aasta asemel kolm aastat. Juba asjaolu, et PPA määras sissesõidukeelu

lühemaks ajaks, näitab, et PPA kaalus keelu pikkust sisuliselt. Ringkonnakohtu arvates oleks

ülemäärane nõuda, et PPA peaks detailselt põhjendama seda, miks tuleb keelu pikkust

vähendada just sellise arvu, mitte mõne muu arvu kuude võrra. PPA otsus jäi talle seadusega

antud kaalutlusõiguse piiridesse ning ei nähtu olulisi kaalumisvigu. Tähtis on, et PPA võtaks

arvesse ärakuulamisel esitatud põhjendusi. Kaebaja ütles PPA-le, et ta soovib jääda

abikaasaga Eestisse elama ja neil on teises Schengeni riigis tütarettevõte ja sotsiaalsed suhted,

samas pereliikmeid või hooldatavaid ei ole ning ta mõistab lahkumisettekirjutuse ja

sissesõidukeelu põhjusi. PPA on ettekirjutuses märkinud, et puuduvad humaansed põhjused,

mille tõttu tuleks jätta kaebajale sissesõidukeeld kohaldamata. Kohtupraktikas on leitud, et

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiiv 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides

ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel.

7(9)

3-24-138

humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses seonduvad esmajoones olukorraga, kus

Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna-

või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje (Tallinna

Ringkonnakohtu 03.07.2024 otsus nr 3-23-766, p 20; Riigikohtu 05.12.2019 otsus nr 3-16-

2123, p 15). Tuleb nõustuda PPA-ga, et kaebaja poolt ärakuulamisel esile toodud asjaolud ei

võimalda järeldada, et sissesõidukeelu kohaldamine toob kaebaja jaoks kaasa

ebaproportsionaalsed tagajärjed. Kaebajaga koos kohustati Eestist sarnastel põhjustel lahkuma

ka tema abikaasat ja sissesõidukeeld kehtestati ka talle, mistõttu on selge, et kaebajal polnud

võimalik jääda koos abikaasaga Eestisse elama või Schengeni alale viibima. Muid lähedasi

Schengeni alal nad esile ei toonud. Kaebajal võis olla äriline ja sotsiaalne huvi säilitada

Schengeni alale tuleku võimalus ja Eestis sisse seatud elukorralduse jätkamine, kuid

olukorras, kus tema enda tegevuse tõttu on ta kaotanud õiguse elamisloale ning on jäänud

ebaseaduslikult Schengeni alale, ei ole kaebaja see huvi nii kaalukas, et õigustaks veel lühema

sissesõidukeelu kohaldamist. PPA on ettekirjutuses välja toonud, et isikul puuduvad

pikaajalised viisad või elamisload, mis oleks talle väljastatud mõnes teises Schengeni

konventsiooni liikmesriigis. Kaks aastat ja kolm kuud pole ka nii pikk aeg, et pidada

Schengeni alale pääsemise võimatust inimese jaoks talumatuks piiranguks ja inimväärikuse

rikkumiseks. Kaebaja saab säilitada äri- ja sotsiaalseid sidemeid tänapäevaste sidevahenditega

distantsilt ning taotleda Schengeni alale tuleku võimalust pärast keelu tähtaja möödumist.

Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et PPA lahkumisettekirjutus ei ole sissesõidukeelu

kestust puudutavas osas niivõrd suurte põhjendamispuudustega, et see tooks kaasa haldusakti

tühistamise. PPA apellatsioonkaebus tuleb seega rahuldada.

Järelevalvemeetmed

18. Ringkonnakohus leiab, et PPA 10.04.2024 otsus järelevalvemeetmete kohaldamise

kohta on õigusvastane ja tuleb tühistada. PPA leidis selles otsuses, et järelevalvemeetmeid on

vajalik ja otstarbekas kohaldada tingituna asjaolust, et kaebaja viibib Eestis alates 01.12.2019

seadusliku aluseta ja tema kohta on selgunud pärast ettekirjutuse tegemist täiendavad

asjaolud: isikul on EÕK. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja ei ole viibinud Eestis seadusliku

aluseta alates 01.12.2019. Seega tugineb otsus väärale faktilisele alusele. Teiseks ei ole

asjaolu, et ringkonnakohus kohaldas 15.02.2024 määrusega esialgset õiguskaitset ning keelas

kaebaja väljasaatmise, iseseisvaks aluseks seada inimesele piiranguid.

19. Järelevalvemeetmete vajalikkust ja otstarbekust, sh põgenemisohtu (VSS § 10 lg 1)

tuleb PPA-l põhjendada, sest tegemist on kaalutlusotsusega. Tegemist ei ole

lahkumisettekirjutuse tegemise automaatse järelmiga. Ka tagasisaatmise käsiraamatus2 on

selgitatud, et leebemaid sunnimeetmeid, nagu korrapärane ilmumine ametiasutustesse,

piisava rahalise tagatise esitamine, dokumentide loovutamine või kohustus viibida

kindlaksmääratud kohas, võib kehtestada seni, kuni neid võib käsitada tagasisaatmise

täideviimiseks „vajalike meetmetena“, ja ulatuses, mis sellist käsitust võimaldab. Ehkki

leebemate sunnimeetmete kohaldamiseks ei ole ette nähtud maksimaalseid tähtaegu, tuleb

selliste meetmete ulatust ja kestust põhjalikult hinnata proportsionaalsuse alusel. Siinsel

juhul ei vasta PPA otsus nendele nõuetele. Kaebaja jäi ilma isikut tõendavast dokumendist.

Otsuses ei ole selgitatud, et kaebaja saab oma passi soovi korral kasutada. Tagantjärgi

kohtumenetluses esitatud põhjendusi ei pea ringkonnakohus õigeks arvestada.

2 Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovitus (EL) 2017/2338, millega võetakse kasutusele ühine tagasisaatmise

käsiraamat, mida liikmesriikide pädevad asutused peavad kasutama tagasisaatmisega seotud ülesannete täitmisel.

Kättesaadav: https://eur

- lex.europa.eu/legal

- content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32017H2338&from=ET

, p

14.6.

8(9)

3-24-138

20. Samadel põhjustel tuleb tühistada PPA 05.02.2024 ettekirjutus nr 1052276345 osas,

millega kaebajale pandi VSS § 10 lg 2 p 1 alusel kohustus elada kindlaksmääratud elukohas.

Ettekirjutuses puuduvad mistahes põhjendused, miks on järelevalvemeede vajalik.

Menetluslikud otsustused

21. Neil kaalutlustel tuleb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ning PPA

apellatsioonkaebus täielikult. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab PPA

ettekirjutuse sissesõidukeeldu puudutavas osas tühistamata. Samuti tuleb uue otsusega

rahuldada kaebus osaliselt ning tühistada PPA 05.02.2024 ettekirjutus osas, millega kaebajale

pandi VSS § 10 lg 2 p 1 alusel kohustus elada kindlaksmääratud elukohas, samuti PPA

10.04.2024 otsus.

22. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebajal on seega õigus nõuda menetluskulu hüvitamist osas, mis puudutab PPA 10.04.2024

otsuse ja PPA 05.02.2024 ettekirjutusega kohaldatud järelevalvemeetme vaidlustamist.

Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsusega välja mõistetud 840 eurot on õiglane hüvitis,

mis katab kaebuse rahuldatud osas kahe kohtuastme esindajakulu ja riigilõivud. Kaebaja ei

saavuta põhiosas oma eesmärki ning see kajastub ka menetluskulude jaotuses. Halduskohtu

otsus jääb menetluskulu väljamõistmist puudutavas osas seetõttu jõusse, kattes mh ära

apellatsiooniastmes kantud kulud osas, mis kuuluvad vastusajalt kaebaja kasuks

väljamõistmisele.

23. PPA ei ole taotlenud menetluskulu väljamõistmist.

24. Kohtuotsuse avaldamisel tuleb kaebaja ja tema endise äripartneri nimed ning

äriühingute nimed asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)