3-23-2353/22 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. märts 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2353

Haldusasi

X. X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 20. oktoobri

2023. a otsuse nr 15.3-3.2/847-1 tühistamiseks ning

kohustamiseks vaadata elamisloa taotlus uuesti läbi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 2. aprilli 2024. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X. X, esindaja K.B

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja

Kristiina-Marita Alliksoo

Menetluse alus ringkonnakohtus

X. X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

3. märts 2025

1. Jätta X. X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 2. aprilli

2024. a otsus haldusasjas nr 3-23-2353 muutmata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi, sünniaeg ja Eestisse saabumise

kuupäev tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 28. aprillil 2025

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

3-23-2353

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. X on Venemaa Föderatsiooni kodanik (sünd. XX.XX.XXXX Venemaal), kellele oli

väljastatud mitmekordset Eestisse sisenemist võimaldav D-liiki (pikaajaline) viisa

kehtivusega 15.03.2022–14.03.2023 ja seda pikendati kuni 09.10.2023. X. X saabus isa

külastamise eesmärgil Eestisse XX.XX.XXXX ning asus alates 06.09.2022 õppima

Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis statsionaarses õppevormis kutsekeskharidusõppes

automaatiku õppekaval (õpingute lõpp 31.08.2025).

2. X. X esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) 14.08.2023 taotluse anda talle

välismaalaste seaduse (VMS) § 118 p 3 alusel tähtajaline elamisluba õppimiseks.

3. Politsei- ja Piirivalveamet keeldus 20.10.2023 otsusega nr 15.3-3.2/847-1 VMS § 123

p 6 alusel X. X-ile tähtajalise elamisloa õppimiseks andmisest. Taotlejal on Venemaa

kodakondsus. VMS § 123 p 6 kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui

seda näeb ette Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestav õigusakt. Vabariigi Valitsuse

08.04.2022 määruse nr 42 „Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestamine seoses

Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi agressiooniga Ukrainas“ § 2 lg 11 p-ga 2

(jõustus 30.07.2022) piiratakse Venemaa kodanikel võimalust taotleda tähtajalist

elamisluba Eestis õppimise eesmärgil. VMS § 123 p 6 sätestab imperatiivse keeldumise

aluse ning PPA-l ei ole seega Tallinna Lasnamäe Mehaanikakooli kutsele vaatamata

võimalik anda taotlejale tähtajalist elamisluba õppimiseks tulenevalt sanktsioonimääruse

§-s 1 toodud asjaoludest. Rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtete kohaselt on riigil õigus

otsustada välismaalase riiki sisenemise, riigis viibimise ja riigist lahkumise üle.

Välismaalasel ei ole põhiõigust asuda Eestisse elama või õppima. Taotlejal ei ole

subjektiivset õigust saada elamisluba Eestis.

4. X. X esitas Tallinna Halduskohtule 20.10.2023 kaebuse tühistada PPA

20.10.2023 otsus nr 15.3-3.2/847-1 ning kohustada PPA-d vaatama tema tähtajalise elamisloa

taotlus uuesti läbi. Vastustaja ei arvestanud elamisloa andmisest keeldudes asjaoluga, et

kaebaja asus Eestisse elama alaealisena ja sai alles Eestis täisealiseks. Kaebaja ei taotlenud

alaealisena elamisluba Eestis elava vanema juurde elama asumiseks, vaid taotles D-liiki viisat

põhjusel, et viisa läbivaatamise tähtaeg on lühem. Kaebaja puhul ei ole tegemist isikuga, kes

alles plaanib tulla Eestisse õppima, vaid kaebaja juba õpib Eestis ning elamisluba on vajalik

õpingute (sh praktika) läbimiseks. Õpingute katkemise korral jääks kaebaja keskhariduseta.

Kaebaja ei ohusta riigi julgeolekut, tema isa on Eesti kodanik ning ta ei koorma Eesti

sotsiaalsüsteemi. Kaebaja Venemaa elukoha aadressile on tulnud kutse ilmuda 12.02.2024

sõjaväekomissariaati.

2(8)

3-23-2353

Ilmumata jätmisele järgneb tagakiusamine. Venemaale naasmisel võetakse kaebajalt piiril ära

välispass. Kutsealuseid sunnitakse ajateenistuse ajal osalema Ukrainas toimuvas

sõjategevuses, mistõttu ähvardab kaebajat surmaoht ja teda võidakse sundida panema toime

välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) §-s 22 sätestatud tegusid.

Humanitaarsete kaalutluste arvestamata jätmine on vastuolus sanktsioonide eesmärgi ja

rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtetega.

5. PPA palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja on sanktsioonimääruse subjekt ja

see välistas elamisloa andmise ega jätnud vastustajale kaalutlusõigust. PPA-l ei olnud

kohustust kaaluda tähtajalise elamisloa andmist ka VMS § 2103 alusel, sest menetluse

käigus ei ilmnenud erandlikke asjaolusid. Eestis õppimine ei ole välismaalase

põhiõigus. Sanktsioonimääruse § 2 lg 11 p 2 jõustus enne, kui kaebaja asus pikaajalise

viisa alusel õppima. Kaebaja pidi arvestama, et talle ei anta õpingute lõpetamiseks

tähtajalist elamisluba. Eestist lahkuma kohustamine ei ole kaebajale ilmselgelt ülemäära

koormav või võimatu ning ei põhjustaks talle raskeid tagajärgi. Venemaal elab kaebaja

ema, kelle juures kaebaja elas ka enne viisa alusel Eestisse saabumist. Kaebaja pere

meelsus ei oma tähtajalise elamisloa andmise menetluses tähtsust.

6. Tallinna Halduskohus jättis 02.04.2024 otsusega kaebuse rahuldamata. Olgugi, et PPA

20.10.2023 otsus on osaliselt vastuolus läbiviidud menetlusega ja sellest tulenevalt

mõningate põhjendamispuudustega, ei too see kaasa otsuse tühistamist

(haldusmenetluse seaduse (HMS)

§ 58; riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1; nt Riigikohtu 29.11.2012 otsus nr 3-3-1-29-12, p 20).

Kaebaja on taotlenud VMS § 118 p 3 ja § 162 lg 1 p 1 alusel elamisluba õpingute jätkamiseks

Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis. Vastustaja keeldus elamisloa andmisest VMS § 123 p 6

alusel tulenevalt sanktsioonimäärusest, mis keelab väljastada Venemaa kodanikele tähtajalisi

elamislube õppimise eesmärgil. Vaidlust ei saa olla, et kaebaja on sanktsioonimääruse subjekt.

Sanktsioonimäärus ei tee elamisloa andmisel erandeid mh Eesti kodaniku lapsele, kes on

Venemaa kodanik ja elab Venemaal.

Välismaalase õigus taotleda tähtajalist elamisluba Eestisse elama asumiseks ei ole absoluutne.

Sanktsioon on välispoliitiline meede ning välispoliitilised valikud ja suhted ei ole kohtu

kontrollitavad. Sanktsiooni eesmärk on survestada Venemaad lõpetama provotseerimata ja

põhjendamatu sõjaline agressioon Ukraina vastu. Nii Eesti kui ka kogu Euroopa julgeolekut

ohustava agressorriigi kodanike ilmajätmine nende koduriigist väljapoole jäävatest hüvedest

ei ole ilmselgelt vastuolus inimväärikuse ja humaansuse põhimõtetega ka juhul, kui

konkreetne isik ei pruugi kodukohariigi tegevust heaks kiita. Kehtestatud sanktsioon on selle

subjektide maailmavaate osas neutraalne. Sanktsiooni on sunniabinõu, mis on suunatud

agressorriigi vastu, ehkki seda võidakse kohaldada riigi kodanike suhtes. Riik ei pea võtma

endale kohustust selgitada välja iga Eestisse saabuva isiku maailmavaadet. Kui Venemaa

kodanik ei nõustu oma riigi poliitikaga, siis on tal võimalik kasutada poliitilisi ja

kodanikuühiskonnale kättesaadavaid meetmeid, et oma kodakondsusriigi poliitikat muuta.

Ehkki sanktsioonimäärus välistab PPA kaalutlusõiguse elamisloa andmise otsustamisel, võib

siiski esineda juhtumeid, kus VMS § 123 p-s 6 sätestatud imperatiivne elamisloa andmisest

keeldumise alus võib ebaproportsionaalselt riivata isiku põhiõigusi. Selliste juhtumite tarbeks

on VMS § 2103 lg-s 1 nähtud ette võimalus anda tähtajaline elamisluba erandina

(erakorralistel asjaoludel). Sellest ei saa siiski tuletada, et PPA-l on igakordne kohustus

3(8)

3-23-2353

tähtajalise elamisloa andmisest keeldudes kaaluda VMS § 2103 alusel elamisloa andmise

võimalikkust. Vastupidine muudaks VMS §-i 123 ja sanktsioonimääruse sisutuks.

Seadusandja ei ole näinud ette, et PPA peaks igakordselt põhjendama VMS § 2103

kohaldamata jätmist, vaid VMS § 2103 näeb ette n-ö ümberpööratud põhjendamiskohustuse, st

põhjendama peab erandina elamisloa andmist, mitte andmata jätmist. Kaebaja on vastuses

PPA 29.09.2023 e-kirjale ja ka kaebuses tuginenud „humanitaarsetele kaalutlustele“. Tegemist

ei olnud asjaoludega, mis oleksid tinginud vajaduse hinnata kaebajale VMS § 2103 alusel

erandkorras elamisloa andmist. Küll oleks PPA pidanud 20.10.2023 otsuses põhjendama, miks

need asjaolud ei tingi elamisloa andmist. Ärakuulamise raames kaebaja esitatud vastuväidetele

vastamise asemel asus PPA hoopis üllatuslikult väitma, et ärakuulamine ei olnudki HMS § 40

lg 3 p 2 alusel vajalik. Kui haldusorgan on juba isiku ära kuulanud, siis ei saa ta hiljem

otsustada, et ärakuulamine ei ole üldse vajalik. Põhjendamisviga ei tingi siiski PPA

20.10.2023 otsuse tühistamist, sest lõppastmes leidis PPA õiguspäraselt, et kaebaja välja

toodud asjaolud ei tingi erakorraliselt elamisloa andmist.

Kaebaja viidatud põhjendus, et ta eelistas tähtajalise elamisloa asemel taotleda pikaajalist

viisat, kuna selle läbivaatamise aeg on lühem ja tal polnud sel ajal võimalik teha pikki plaane,

ei muuda siiski viisa olemust (ajutine riigis viibimine). Kaebaja pidi oma elukorraldust valides

arvestama sellega, et viisa kehtivuse lõppemisel tuleks tal Eestist lahkuda. Selle asemel asus

kaebaja aga õppima ning kuigi kaebaja jääks õpingute katkestamisel keskhariduseta, on

tegemist kaebaja ja tema perekonna teadlikult võetud riskiga. Ka pikaajalise viisa alusel riigis

viibimine ei anna isikule kindlust, et ta saab viibimisaluse kehtivusaja jooksul alustatud

tegevused (nt õpingud) lõpetada. Kaebaja ei lahkunud 2022. a märtsis Venemaalt, et asuda

Eestis õppima, vaid sooviga leida endale uus elukoht pärast seda, kui Venemaa alustas

täiemahulist agressioonisõda Ukraina vastu. Välismaalane peab oma plaane tehes arvestama

temale antud viibimisaluse kehtivusajaga ja võimalusega, et ta ei pruugi uut viibimisalust

saada. Kaebaja pooleliolevad õpingud ei ole tema enda tegevusest ja tahtest sõltumatu ehk

erakorraline asjaolu. Eestil ei ole kohustust tagada kaebajale gümnaasiumihariduse saamise

võimalust. Isegi kui kaebaja Eestis viibimine võiks teenida õppimiseks antava elamisloa

eesmärke, on kaebaja siiski agressorriigi kodanik ning sellise isiku huvi teises riigis

keskhariduse omandamise vastu ei kaalu üle Eesti riigi julgeoleku kaitse vajadust (vt ka VMS

§ 13 lg 1; direktiivi (EL) 2016/8011 art 7 lg 6).

Elamisloa andmata jätmine ei riku lisaks kaebaja ja tema isa õigust perekonnaelule. Puuduvad

tõendid, et kumbki neist oleks iseseisvalt mittetoimetulev või hooldust vajav. Seega ei ole

tõendatud, et kaebaja ja tema isa vahel oleks eriline sõltuvussuhe, mis võiks tingida kaebajale

erandina tähtajalise elamisloa andmise kaalumise (vrd Riigikohtu 22.06.2023 otsus nr 5-23-6,

p-d 54–55). Pelgalt kaebaja soov elada koos oma vanemaga ei ole erakorraliseks asjaoluks

VMS § 2103 tähenduses ja koormus Eesti sotsiaalhoolekandesüsteemile ei oma tähtsust.

Kaebajal on võimalik isa Eestis külastada viisa alusel. VMS § 2103 alusel elamisloa andmisel

ei oma tähendust mh asjaolud, mis võivad olla olulised rahvusvahelise kaitse menetluses.

Tegemist on eraldi menetlustega (vt ka Riigikohtu 19.04.2021 määrus nr 3-20-1607, p 14). Ka

Euroopa Liidu kodaniku seadusest (ELKS) ei tulene PPA-le kohustust võimaldada Eestis

viibida Euroopa Liidu kodaniku perekonnaliikmel, kellega koos ei elatud ning kes ühtäkki

sooviks Venemaalt asuda elama Eestisse.

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11.05.2016 direktiiv (EL) 2016/801 kolmandate riikide kodanike

teadustegevuse, õpingute, praktika, vabatahtliku teenistuse, õpilasvahetuseprogrammides või haridusprojektides

osalemise ja au pair’ina töötamise eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta (uuesti sõnastatud)

4(8)

3-23-2353

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. X. X palub 01.05.2024 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu

02.04.2024 otsus ja uue otsusega rahuldada tema kaebus. PPA ja halduskohus ei võtnud

arvesse humanitaarseid aspekte. Kaebaja elas koos vanematega Eestis aastatel 2008–2010,

kuid pärast vanemate lahkuminekut elas ta ema juures Venemaal. Pärast Venemaa agressiooni

Ukraina vastu oli vanematele selge, et tol hetkel 17-aastasel kaebajal tuleb Venemaalt lahkuda.

Kuivõrd tegutseda tuli kiiresti, siis oli ainus võimalus Eestisse tulekuks taotleda pikaajalist

viisat. Kuna kaebajal jäi Venemaalt lahkumise tõttu keskharidus omandamata, asus ta

02.09.2022 õppima Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis automaatiku erialal (õpingute

eeldatav lõpp 31.08.2025). Kaebajale elamisloa andmisest keeldumisel ei ole arvestatud, et

kaebaja pere toetab Ukrainat ja tema vanavanaisa oli ukrainlane, kes küüditati Venemaale.

Nendel asjaoludel taotles kaebaja ka rahvusvahelist kaitset, sest ta ei soovi mingil viisil

osaleda sõjas Ukraina vastu.

Kummaski menetluses ei ole arvestatud järgmisi humanitaarseid asjaolusid: 1) kaebaja asus

Eestisse elama alaealisena ja ta ei ole Venemaal kunagi teostanud kodakondsusest tulenevaid

õigusi; 2) tegemist ei ole isikuga, kes alles plaanib Eestisse tulla, vaid õpib siin juba kaks

aastat ning jääks õpingute katkemisel ilma keskhariduseta; 3) kaebaja isa on Eesti kodanik ja

kaebaja ei koormaks Eesti sotsiaalsüsteemi; 4) kaebajal on side ainult kahe riigiga ja

kodakondsusjärgne riik ei ole tema jaoks turvaline; 5) kaebajal on õigus Eestis viibida ELKS

§ 10 lg 1 alusel, sest asjaolu, et nad ei elanud isaga mõnda aega koos, ei olnud nende vaba

valik, vaid sundolukord. Kaebaja sundimine Eestist lahkuma on vastuolus üldtunnustatud

humanitaarsete põhimõtetega ja terve mõistusega ning sisuliselt hävitaks tema elu ja

põhjustaks kannatusi kogu perele.

Sanktsioonimäärus ei tohiks iseenesest välistada elamisloa andmist, vastasel korral kujuneks

see kollektiivseks karistuseks ja diskrimineerimiseks formaalse tunnuse põhjal. Sanktsioonide

kohaldamine tuleks otsustada individuaalselt ning arvestades juhtumi asjaolusid ja võimalikke

humanitaarseid kaalutlusi (VMS § 2103). Kaebaja vastab kõigile tähtajalise elamisloa andmise

tingimustele ja esitas selleks vajalikud dokumendid. Venemaa kodakondsus ei tohiks välistada

PPA kohustust kaaluda elamisloa andmist VMS § 2103 alusel. Erandlik olukord seisneb selles,

et kaebaja Eestist lahkuma kohustamine oleks kogu perele koormav ja kaebajale ohtlik, kuid

samas ei kujuta kaebaja Eestisse jäämine ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. PPA ei

ole võtnud otsustamisel arvesse juhtumi eripära ja humanitaarseid kaalutlusi, mis võis

mõjutada asja otsustamist. Kaebaja suhtes sanktsiooni kohaldamine on ebaproportsionaalne

meede, mis ei vasta sanktsioonide eesmärkidele (vt rahvusvahelise sanktsiooni seaduse

(RSanS) § 3 lg 1 ja § 4), riivab kaebaja ja tema lähedaste õigusi. Kui seadus ei võimalda

arvestada humanitaarsete asjaoludega, on see vastuolus põhiseaduse ja inimõiguste

põhimõtetega. Pole arusaadav, kuidas mõjutaks kaebaja perele kannatuste põhjustamine

Venemaa poliitilist režiimi või seda toetavat rahvast. Kaebaja naasmine üksnes aitaks

Venemaad n-ö kahuriliha kujul ning samas kaasneks sellega kaebaja isale suur majanduslik

koormus tagada poja ülalpidamine kolmandas riigis. Kaebajal on tekkinud isaga ja Eestiga

tihedad sidemed. Elamisloa taotlemise ajal oli kaebajal mh olemas kehtiv viisa.

8. PPA palub 07.06.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata. Vastustaja jääb oma varasemate vastuväidete juurde ning ei korda neid

5(8)

3-23-2353

kõiki. Vaidluse lahendamisel ei ole oluline, et PPA keeldus kaebajale rahvusvahelise

kaitse andmisest, sest see ei saa tingida kaebuse rahuldamist. Ühestki õigusaktist ei

tulene, et välismaalasele peab Eestis elamiseks andma vähemasti mingisuguse

seadusliku aluse. Kaebajal ei ole põhiõigust asuda elama riiki, mille kodanik ta ei ole.

Rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise kohta tehtud otsuse õiguspärasust

kontrollitakse eraldi kohtumenetluses. Kaebaja puhul ei esinenud selliseid erakorralisi

asjaolusid, mis andnuks põhjust kaaluda elamisloa andmist erandina VMS § 2103 alusel.

Ehkki vaidlustatud otsuses on see osa jäänud kahetsusväärselt käsitlemata, ei ole see

viinud ebaõigele tulemusele, sest elamisloa andmisest tuli VMS § 123 p 6 alusel

keelduda.

Kaebaja soovimatus naasta kodakondsusjärgsesse riiki ei tähenda, et Eestist lahkumine oleks

talle ülemäära koormav. Kaebajal elavad Venemaal ema ja kasuisa, kelle juurde on tal

võimalik esialgu naasta. Määrav ei ole, et kaebaja juba viibib ja õpib Eestis, vaid oluline on

arvestada tema Eestisse saabumise asjaolusid (st viisa alusel ja mitte õppimise eesmärgil).

Eesti ei pea võimaldama siia jääda kõigil Venemaa kodanikel, kes ei nõustu oma

kodakondsusjärgse riigi tegevusega. Erandid on toodud sanktsioonimääruses. Tegemist ei ole

kollektiivse karistusega, vaid välispoliitilise meetmega. Tähtajalise elamisloa andmiseks

peavad olema täidetud selle andmise tingimused ja ei tohi esineda asjaolusid, mis tingivad

elamisloa andmisest keeldumise. Sanktsioonimääruse tõttu tuli PPA-l elamisloa andmisest

VMS § 123 p 6 alusel keelduda (vrd haldusasjad nr 3-22-1136, 3-22-1760, 3-22-1545). Seda

otsust ei saanud mõjutada kaebaja või tema isa suhtumine Venemaa kui agressorriigi

tegevusse. Kui agressorriigi kodanikud saaksid jätkuvalt kasutada kõiki hüvesid, siis puuduks

sanktsioonidel Venemaa jaoks igasugune mõju.

ELKS § 10 lg-ga 1 seonduvalt ei saa võtta arvesse, et kaebaja on praeguseks elanud isaga koos

Eestis kaks aastat. Lisaks peaks kaebajal olema kehtiv reisidokument ja viisa. Samuti taotles

kaebaja tähtajalist elamisluba õppimiseks, mitte perekonnaliikme viibimisõigust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et X. X apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid

ning ei pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata (HKMS § 201

lg 4).

10. Asjas ei ole sisulist vaidlust selle üle, et VMS § 123 p 6 ja sanktsioonimääruse § 2 lg 11

p 2 alusel tuli PPA-l keelduda X. X-ile tähtajalise elamisloa õppimiseks andmisest, kuna

sanktsioonimääruse § 2 lg-tes 7 ja 8 ette nähtud erisused ei ole tema puhul

kohaldatavad. Sanktsioonimäärus ei välista siiski Venemaa kodanikele elamisloa

andmist täielikult ning asjas ongi vaidlus selle üle, kas PPA on piisavalt arvestanud

kaebaja välja toodud „humanitaarseid kaalutlusi“ ja pidanuks andma kaebajale

elamisloa erandina VMS § 2103 lg 1 alusel. Seejuures nõustub ringkonnakohus

halduskohtuga, et kuna VMS § 2103 lg 2 kohaselt tuleks põhjendada eeskätt VMS §

2103 lg 1 alusel erandi tegemist, mitte erandi tegemata jätmist (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 18.12.2024 otsus nr 3-23-1759, p 14; 22.11.2024 otsus nr 3-22-2354, p

11; 14.06.2024 otsus nr 3-22-2500, p 16), siis ei tingi PPA 20.10.2023 otsuse nr 15.3-

3.2/847-1 põhjendamispuudused selle tühistamist, kui kaebaja välja toodud põhjused ei

oleks saanud õigustada erandi tegemist.

6(8)

3-23-2353

11. Ringkonnakohus jagab halduskohtu hinnangut, et kaebaja esitatud põhjendused ei

saanud anda alust VMS § 2103 lg-s 1 sätestatud erandi kohaldamiseks. Tähtsust ei oma

see, et kaebaja on varem Eestis elanud ja millistel asjaoludel on ta pärast vanemate

lahkuminekut elanud kuni XX.XX.XXXX Eestisse tulekuni ema juures Venemaal.

Samuti ei ole oluline, et kaebaja oli Eestisse saabumise ajal veel alaealine (17-aastane)

ning ei ole seni Venemaal teostanud kodakondsusest tulenevaid õigusi. Kaebaja on

sünnijärgne Venemaa kodanik ja tema suhe kodakondsusjärgse riigiga ei olene sellest,

kas ta on näiteks teostanud aktiivset valimisõigust vms. Sanktsiooni kui välispoliitika

meetme subjektideks võivad RSanS § 3 lg 2 kohaselt olla nii konkreetsed isikud kui ka

riik tervikuna (sh selle kodanikkond). Eestis viibimine ei ole välismaalase põhiõigus ja

halduskohtu ülesandeks ei ole hinnata, kas n-ö individualiseerimata sanktsioonid on

konkreetsel juhul põhjendatud ja täidavad eesmärki või mitte (vt HKMS § 2 lg 1). Nagu

eespool märgitud, ei ole Venemaa kodanikele elamislubade andmine

sanktsioonimäärusest ja VMS § 2103 lg-st 1 tulenevalt täielikult välistatud ning sellest,

et kaebaja puhul ei esine erakorralisi asjaolusid, mis õigustaksid erandi tegemist, ei

järeldu, et asjassepuutuvad õigusaktid on põhiseadusvastased.

12. Kaebaja ei saabunud Eestisse õppimise eesmärgil, vaid Eestisse tulemise tõttu jäid tema

õpingud Venemaal pooleli. Eestis asus kaebaja 02.09.2022 omandama keskeriharidust

Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis ja selleks pikendati tema pikaajalist viisat hiljem

kuni 09.10.2023. Ehkki kaebaja saabus Eestisse alaealisena ning oli õpilasena jätkuvalt

isa ülalpidamisel, oli ta 14.08.2023 taotluse esitamise ajaks täisealine ja tema Venemaale

naasmiseks ei olnud mingeid objektiivseid takistusi (sh on kaebajal olemas Venemaa

välispass, mis kehtib kuni 02.04.2028).

Kaebaja pidi arvestama, et viisa kehtivusaja lõppedes ei pruugi tal olla võimalik Eestisse

jääda. Asjaolu, et Eestist lahkumise korral jääksid alustatud õpingud lõpetamata ja kaebaja

jääks ilma keskhariduseta, ei ole sellise kaaluga asjaolu, mis saaks tingida VMS § 2103 lg 1

alusel erandi tegemise. Kaebajal on võimalik soovi korral asuda Venemaal uuesti keskharidust

omandama. Samuti ei saa VMS § 2103 lg 1 tähenduses „ilmselgelt liiga koormavaks“ pidada

asjaolu, et poja ülalpidamine Venemaal oleks kaebaja isa jaoks suur majanduslik koormus.

Esiteks on kaebajal Venemaal olemas ema, kes saab teda samuti toetada, ning eelkõige on

lähipäevil 21-aastaseks saaval kaebajal võimalik Venemaal ka ise endale ülalpidamist teenida.

Kaebaja argumendid, mis seonduvad tema Venemaalt põgenemisega, et vältida kohustusliku

armeeteenistuse raames Ukrainasse sõdima saatmist, ei ole praeguses vaidluses

asjassepuutuvad, vaid neid hinnatakse X. X rahvusvahelise kaitse taotlust puudutavas

haldusasjas nr 3-24-1108.

13. Ringkonnakohus rõhutab, et VMS § 2103 lg 1 alusel erandi tegemise kaalumiseks ei

piisa sellest, et välismaalane ei koorma Eesti sotsiaalkaitsesüsteemi ning ei ohusta ka

avalikku korda ega riigi julgeolekut, vaid erandi kohaldamiseks peavad vältimatult

esinema VMS § 2103 lg 1 tähenduses erakorralised asjaolud, mille tõttu oleks

välismaalase Eestist lahkuma kohustamine tema jaoks ilmselgelt liiga koormav.

Kohtupraktikas on erakorraliseks asjaoluks VMS § 2103 lg 1 tähenduses peetud näiteks

seda, kui ükski riik ei ole valmis välismaalast vastu võtma (nt Riigikohtu 19.04.2021

määrus nr 3-20-1607, p 14) või kui Eestist lahkuma kohustamine riivaks intensiivselt

välismaalase põhiõigusi, eelkõige seaks ohtu tema elu või tervise või riivaks väga

intensiivselt tema perekonna- või eraelu puutumatust (nt Tallinna Ringkonnakohtu

14.06.2024 otsus nr 3-22-2500, p 17; 22.11.2024 otsus nr 3-22-2354, p 12). See võiks

7(8)

3-23-2353

nii olla näiteks juhul, kui välismaalasest täisealine laps peab Eestis hooldama oma

vanemat, kelle tervis ei võimalda tal Eestist lahkuda (st laps ei saaks oma vanemat

hooldada enda kodakondsusjärgses riigis – vt Riigikohtu 22.06.2023 otsus nr 5-23-6, p

79). Samuti on peetud vajalikuks kaaluda elamisloa andmist VMS § 2103 alusel

olukorras, kus sanktsioonimääruse § 2 lg-le 8 vastavale isikule õppimiseks antud

elamisluba oli lõppenud enne selle sätte jõustumist ja samas puudusid isikul Venemaaga

igasugused perekondlikud ja majanduslikud sidemed (vt Tallinna Ringkonnakohtu

21.02.2025 otsus nr 3-23-2627, p 21). Seevastu ei ole VMS § 2103 erandi kohaldamist

tinginud näiteks see, et isikud ei olnud pikka aega (7 aastat) Venemaal elanud ning neil puudus

seal vara ja elukoht (vt Tallinna Ringkonnakohtu 22.11.2024 otsus nr 3-22-2354, p 12).

Praegusel juhul on kaebajal Venemaal olemas tugivõrgustik ning tema toimetulekus ei ole

mõistlikku kahtlust. Kaebaja saab jätkata suhtlemist isaga telefoni või e-posti teel ning

sanktsioonimäärus ei piira ka kaebaja võimalust külastada isa Eestis viisa alusel (vt § 2 lg 6 p

1). Haldusasjas nr 3-24-1108 vaidlustatud otsusega jäeti kaebajale sissesõidukeeld

humaansetel kaalutlustel kohaldamata.

14. Kaebaja viide ELKS § 10 lg-le 1 ei ole asjassepuutuv juba ainuüksi põhjusel, et kaebaja

isa on Eesti kodanik, kellele kõnealust seadust üldjuhul ei kohaldata (vt ELKS § 1 lg 2).

15. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb X. X apellatsioonkaebus rahuldamata

ning Tallinna Halduskohtu 02.04.2024 otsus muutmata.

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral

menetluskulusid välja ei mõisteta. X. X on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel

riigilõivu 20 eurot, kuid ei ole esitanud andmeid ringkonnakohtu menetluses muude

menetluskulude kandmise kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad

kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

PPA ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja

võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.

17. Kuna otsus sisaldab viiteid rahvusvahelise kaitse menetlusele, mis on konfidentsiaalne

(VRKS § 13 lg 1), siis tuleb kaebaja identifitseerimise vältimiseks otsuse avaldamisel

asendada tema nimi ja sünniaeg ning Eestisse saabumise kuupäev tähemärgiga (HKMS § 175

lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)