2-24-6129/14 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gea Lepik ja Kaija Piirmets

Määruse tegemise aeg ja koht

21.03.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-6129

Kohtuasi

Control Process S.A. hagi Elering AS-i vastu

vahekohtumenetluse kokkuleppe tühisuse tuvasta-

miseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10.06.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Control Process S.A. määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Control Process S.A. (Poola Vabariigi

registrikood 850359556), lepingulised esindajad

vandeadvokaadid Elmer Muna ja Liis Venelaine

Kostja Elering AS (registrikood 11022625), lepingulised

esindajad vandeadvokaat Raul Kartsep ja vandeadvokaadi

abi Katariina Kuum

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Control Process S.A. määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 10.06.2024 määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta

kohtumääruse põhjendusi.

3. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud kulud Controll Process S.A. kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-24-6129

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Control Process S.A. (hageja) esitas 17.04.2024 Harju Maakohtule Elering AS-i (kostja)

vastu hagi, milles palus tuvastada poolte vahel 14.08.2018 sõlmitud vahekohtu kokkuleppe

tühisuse.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 14.08.2018 riigihanke nr 191509 tulemusena

hankelepingu nr 1.1-4/2018/474 (hankeleping), millega hageja kohustus osutama kostjale

Puiatu kompressorjaama rajamiseks inseneri-, hankekorraldus- ja ehitusteenuseid. Kostja on

asunud hageja hankelepingu rikkumisele tuginedes realiseerima hankelepingu alusel hageja

antud garantiid. Kostja esitas 28.08.2023 ja 27.10.2023 garandile garantii väljamaksmise

nõuded vastavalt 2 243 760 euro ja 2 243 760 euro ulatuses. Kuivõrd hageja kostja

etteheidetega ei nõustu, on poolte vahel tekkinud hankelepingu täitmisega seotud

erimeelsused, mille lahendamiseks tuleb välja selgitada kohtualluvus.

Vahekohtu kokkulepe on tervikuna tühine, sest see on tüüptingimusena ebaselge, järgitud ei

ole kohustustlikku vorminõuet ja see ei ole osadeks jagatav.

Hankelepingust tulenevate vaidluste lahendamiseks on nii hagejal kui ka kostjal õigustatud

huvi teha kindlaks, millise kohtu poole pöörduda, et tuvastada, kas kostjal on õigus sellise

garantiisumma väljamakse saada. Pooltel on tekkinud lepingu täitmisel erimeelsused ning

kostja on asunud täitmisele pöörama hageja antud garantiid.

Ennatlik ja põhjendamatu on kostja väide, et hageja on eelnevalt tuginenud vahekohtu

kokkuleppele. Hageja vahekohtu kokkuleppe alusel algatatud menetlus piirdus hagi tagamise

taotluse esitamise ja selle kiireloomulise lahendamisega. Pooled ei jõudnud sisulise vaidluseni

ega seetõttu ka kokkuleppe kehtivuse arutamiseni. Kostja vahekohtu kokkuleppe alusel

algatatud menetluses osalenud vahekohtunikud jätsid hagejale avaldamata asjaolud, mis

viitavad nende erapoolikusele, s.o omavahelisele seotusele ja seotusele kostja lepinguliste

esindajate advokaadibürooga. Sellises olukorras on kostja tuginemine vahekohtu kokkuleppe

kehtivusele pahatahtlik.

2. Kostja vaidles hagi menetlusse võtmisele vastu.

Vastuväidete kohaselt on hagi selgelt perspektiivitu ning hageja käitub vastuoluliselt ja

pahatahtlikult. Vahekohtu kokkuleppe alusel on juba toimunud kaks vahekohtumenetlust,

neist üks hageja ja teine kostja avalduse alusel. Hageja ei esitanud kummaski menetluses

vastuväidet vahekohtu pädevusele ega vaidlustanud neis tehtud lõplike vahekohtuotsuste

kehtivust. Hageja on eelnevaga minetanud võimaluse tugineda vahekohtu kokkuleppe

võimalikule tühisusele.

Ka Eesti kohtud on tsiviilasjas nr 2-23-13565 tehtud jõustunud lahendites möönnud

vaidlusaluse vahekohtu kokkuleppe siduvust ja kehtivust ning Eesti kohtute alluvuse

puudumist.

Juhul, kui vahekohtu kokkuleppe kehtivust peaks olema võimalik hinnata, tuleb seda teha

Rootsi, mitte Eesti õiguse alusel, ning hageja viited Eesti õigusest tulenevatele tühisuse

alustele tuleb jätta tähelepanuta.

2-24-6129

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Harju Maakohus keeldus 10.06.2024 määrusega hagi menetlusse võtmisest ning jättis

menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2

p-de 1 ja 2 alusel keelduda, sest hageja ei ole põhistanud õigusliku huvi olemasolu TsMS §

368 lg-s 1 sätestatud tuvastushagi esitamiseks, hagi ei ole esitatud eesmärgil, millele riik

peaks andma õiguskaitset, hagiga ei ole võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada ning

hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes

võimalik.

Hagejal ei saa olla tuvastushuvi hankelepingust tulenevate vaidluste kohtualluvuse

kindlakstegemiseks, sest pooled on juba pidanud hankelepingust tulenevaid vaidlusi

Stockholmi Kaubanduskoja Arbitraažiinstituudi vahekohtus ja vahekohtu kokkulepe ei ole

seega varem vahekohtu valikul takistuseks olnud. Seejuures on hageja pöördunud

hankelepingust tuleneva vaidluse lahendamiseks sellesse vahekohtusse ka ise ja ei ole ümber

lükanud kostja väiteid selle kohta, et ta ei ole vahekohtu pädevust vahekohtumenetluse kestel

ega vahekohtu otsuseid edasi kaevates vaidlustanud. Samas oleks hageja pidanud vahekohtu

kokkuleppe vaidlustama juba enne vahekohtusse pöördumist või vahekohtu menetluses.

Toimunud vahekohtumenetlused kinnitavad, et vahekohus on juba kahel korral hinnanud ja

kinnitanud enda pädevust, sh kinnitanud vahekohtu kokkuleppe kehtivust. Hagejal on

tekkinud kahtlus kokkuleppe tühisuse osas alles pärast seda, kui vahekohus on teinud tema

suhtes kahjulikud otsused. Hageja tuvastushuvi ei ole seega suunatud mitte kohtualluvuse

kindlakstegemisele, vaid võimaluse leidmisele hankelepingust tulenevate vaidluste

pidamiseks hagejale soodsamatel tingimustel. Hageja käitumine on selliselt ka vastuoluline

ning tema tuginemine vahekohtu kokkuleppe puudumisele võib olla vastuolus hea usu

põhimõttega (RKTKm 21.06.2017, 3-2-1-63-17, p 26.3) ja suunatud õiguste kuritarvitamisele,

mida kohus ei tohi lubada.

Igal juhul ei ole hageja selgitanud, miks rikub vahekohtu kokkulepe tema õigusi ja miks ei saa

selle alusel pidada vaidlust Stockholmi Kaubanduskoja Arbitraažiinstituudis. Kokkulepe ei

ole varem olnud kummalegi poolele takistuseks vahekohtu valikul, mis tähendab, et see ei

saanud olla neile ebaselge. Pooled võivad eraldi kokku leppida lepingule kohalduvas

materiaalõiguses ja lepinguga seotud vaidluste lahendamise korra õiguses ning need ei pea

kattuma. Hageja viited kokkuleppe vorminõude järgimata jätmisele ei saa mõjutada

kokkuleppe kehtivust, kui pooled nõustuvad vaidluse lahendamisega vahekohtus (RKTKm

21.06.2017, 3-2-1-63-17, p-d 26.2 ja 26.3).

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

4. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue

määruse, millega võtta hagi menetlusse.

Määruskaebuse väidete kohaselt on maakohus eiranud TsMS § 371 lg 1 p-i 8, mis sätestab

vahekohtukokkuleppe kehtivuse vaidlustamisel erandi, mille kohaselt tuleb selline

tuvastushagi kohustuslikus korras menetlusse võtta.

Maakohus ei võinud hagi perspektiivi üle otsustamisel hinnata tõendeid, sest tõendite

hindamine on lubatud alles asja sisulisel läbivaatamisel. Seejuures on maakohus hinnanud

vaid kostja tõendeid. Tõendite ennatlik ja valikuline hindamine on viinud maakohtu

2-24-6129

spekulatiivse järelduseni, et hageja käitumine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega. Kui

maakohus oleks hinnanud ka hageja tõendeid vahekohtumenetluse vahekohtunike

erapoolikuse kohta, oleks maakohus jõudnud järeldusele, et kostja poolt vahekohtu

lahenditele tuginemine on põhjendamatu ja võib olla vastuolus hea usu põhimõttega.

Spekulatiivne on ka maakohtu järeldus selle kohta, et hageja eesmärk tuvastushagi esitamisel

on üksnes see, et tema nõudeid menetleks Eesti kohus, kes teeks seda soodsamatel

tingimustel.

Maakohtu määrusest ei ilmne, miks ei ole hageja õiguste rikkumine hagi faktilistest

asjaoludest lähtuvalt üldse võimalik ja miks ei ole hagiga võimalik hageja taotletavat

eesmärki saavutada. Hageja on esile toonud tuvastushuvi ja tuvastushagi esitamise eelduseks

olevad asjaolud. Vahekohtu kokkuleppe kehtivuse hindamine on eelduseks sellele, et poolte

vaidlused lahendab õige institutsioon. Tuvastushagiga saab vahekohtu kokkuleppe kehtivust

tuvastada. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei vääri kaitset hageja õigus selgitada välja,

milline menetluskord poolte vaidluste lahendamisele kohaldub. Hageja jääb selles osas hagis

esitatu juurde.

Maakohus on jätnud hindamata, kas pooltevahelised vaidlused tuleb lahendada ainult

vahekohtu reeglite või ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel. Samuti on maakohus jätnud

põhjendamata, miks ei oma asjas tähtsust, et hageja pöördus vahekohtusse vaid hagi tagamise

abinõu kohaldamiseks. Pooled ei jõudnud sisulise vaidluse ega küsimuseni, kas vahekohus on

pädev asja lahendama, mistõttu on ebaõige maakohtu järeldus, et hageja on vahekohtusse

pöördumisega tunnustanud vahekohtu kokkuleppe kehtivust. Hageja hagi tagamise taotluse

rahuldamata jätmise lahend ei ole Stockholmi Kaubanduskoja Arbitraažiinstituudi reeglite

järgi pooltele siduv.

Kostja avalduse alusel algatatud vahekohtumenetluses tehtud vahekohtu otsuse osas on Poola

kohtus pooleli selle täidetavaks tunnistamise menetlus ning ei ole välistatud, et Poola kohus ei

tunnista vahekohtu pädevust ja vahekohtuotsust.

Maakohtu määruse põhjendused on vastuolulised. Ühest küljest on maakohus leidnud, et

poolte vahelistele vaidlustele tuleb menetlusõigusena kohaldada Stockholmi Kaubanduskoja

Arbitraažiinstituudi reegleid, kuid teisest küljest on maakohus põhjendanud hagi menetlusse

võtmata jätmist, tuginedes Riigikohtu seisukohtadele, mis põhinevad tsiviilkohtumenetluse

seadustikul.

5. Kostja vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata, jäädes oma

varasemate seisukohtade juurde ja nõustudes maakohtu määruse põhjendustega. Kostja lisab,

et asjakohatu on hageja väide, et vahekohtunikud võisid vahekohtumenetluses olla kostja

suhtes erapoolikud. See ei seondu vahekohtu kokkuleppe kehtivusega ja maakohus jättis selle

õigesti arvestamata. Samuti ei ole vahekohtu kokkuleppe kehtivuse hindamisel mingit tähtsust

Poola kohtus toimuval vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistamise menetlusel ning selle

tulemus ei saa mõjutada siinse asja tulemust.

Menetluse edasine käik

6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

2-24-6129

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb

kohtumääruse põhjendusi.

8. Kolleegiumi hinnangul keeldus maakohus lõppjäreldusena õigesti hagi menetlusse

võtmisest, kuid tegi seda ekslikel kaalutlustel. Ringkonnakohus saab selle vea parandada,

muutes kohtumääruse põhjendusi.

8.1. Kolleegium selgitab, et TsMS § 371 lg 1 p 8 järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse,

kui pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul,

kui hagis on vaidlustatud vahekohtu kokkuleppe kehtivust. Siinsel juhul on hageja esitanud

vahekohtu kokkuleppe tühisuse tuvastamise hagi, mis on käsitatav TsMS § 368 lg-s 1

sätestatud tuvastushagina.

TsMS § 368 lg 1 järgi võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise

tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Tuvastushagi lubatavuse

eelduseks on seega tuvastushuvi, mida hageja peab hagis eraldi põhistama. Tuvastushuvi on

olemas juhul, kui vaidlusaluse õigussuhte seisukohast on tekkinud ebaselge olukord, mis

ohustab hageja õiguslikku positsiooni ja toob kaasa vajaduse asjas selgust saada. Arvestada

tuleb ka tuvastushagi ajalise kriteeriumiga, mis väljendub selles, et juba tuvastushagi

esitamise ajal ja kuni asja sisulise arutamise lõpuni peab olemas olema aktuaalne oht hageja

õiguslikule positsioonile ja sellest tulenev vajadus saavutada õigusselgus. Kohus peab

õigusliku huvi olemasolu hagi menetlusse võtmisel omal algatusel kontrollima ning kui

hageja ei suuda oma õiguslikku huvi põhjendada, tuleb hagi jätta TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2

alusel menetlusse võtmata (TsMS II komm (2017), § 368, p-d 3.1.3.1.a–b, 3.1.3.2 ja 3.1.3.4;

RKTKo 03.05.2016, 3-2-1-20-16, p 24).

8.2. Hageja on tuvastushuvi põhistanud sellega, et kostja on asunud hagejapoolsele

hankelepingu rikkumisele tuginedes realiseerima hageja hankelepingu alusel antud garantiid

ning kuivõrd hageja kostja etteheidetega ei nõustu, on poolte vahel tekkinud hankelepingu

täitmisega seotud erimeelsused, mille lahendamiseks tuleb välja selgitada kohtualluvus.

Kolleegium märgib, et hagejal on sellises olukorras võimalik oma õiguste kaitseks esitada

kohtule hagi. Hageja 05.06.2024 seisukoha p-st 13 ja määruskaebuse p-st 18 nähtub, et hageja

ongi pöördunud kohtu poole garantii realiseerimise vaidlustamiseks ning pooleli on

menetlused tsiviilasjades nr 2-23-13565 ja 2-23-17671, milles pooled vaidlevad selle üle, kas

kostjal oli õigus garantii realiseerida. Kohtute infosüsteemi andmetel on hageja esitanud

tsiviilasjas nr 2-23-13565 Harju Maakohtule kostja vastu hagi 25.09.2023 ja tsiviilasjas nr 2-

23-17671 on ta seda teinud 14.12.2023 ning mõlemad hagid on kohtu menetluses.

Hageja on seega seoses garantii realiseerimisega juba asunud oma õigusi kaitsma ning Eesti

kohtus on tsiviilasjade nr 2-23-13565 ja 2-23-17671 näol pooleli menetlused, milles

lahendatakse pooltevahelisi vaidlusi, mille kohtualluvuse välja selgitamisega hageja oma

tuvastushuvi põhistab. Juhul kui kostja ei nõustu neis asjades vahekohtu kokkuleppele

tuginedes Eesti kohtu pädevusega, saab kohus neis võtta seisukoha vahekohtu kokkuleppe

kehtivuse küsimuses, ning hagejal ei saa sellises olukorras olla õiguslikku huvi pöörduda

kohtusse veel eraldi tuvastushagiga vahekohtu kokkuleppe tühisuse tuvastamiseks. Nimelt

näeb rahvusvahelise puutumusega asjades mh vahekohtu kokkuleppe tunnustamist ja vormi

reguleeriv 1958. a välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni art 2 lg

3 ette, et kui ühe lepinguosalise riigi kohtu menetluses on asi, mille suhtes poolte vahel on

2-24-6129

sõlmitud vahekohtu leping art 2 lg-te 1 ja 2 tähenduses, siis laseb see kohus neil ühe poole

taotlusel pöörduda vahekohtu poole, kui ta ei leia, et nimetatud leping on kehtetu, mitte toimiv

või seda ei ole võimalik täita. Kolleegium lisab, et tuvastushagi eraldi menetlemine ei vasta

sellises olukorras ka menetlusökonoomia põhimõttele ning võib viia vastuoluliste lahenditeni.

Kui aga kostja tsiviilasjades nr 2-23-13565 ja 2-23-17671 vahekohtu kokkuleppele ei tugine

või see ei peaks osutuma neis vaidlustes asjakohaseks, ei esine aktuaalset ohtu hageja

õiguslikule positsioonile.

8.3. Kuivõrd hageja ei ole esile toonud, et tema huvi vahekohtu kokkuleppe tühisuse

tuvastamise vastu oleks laiem kui tsiviilasjades nr 2-23-13565 ja 2-23-17671 esitatud nõuete

lahendamine, ei ole hageja põhistanud sellist õiguslikku huvi, mis annaks talle alust nõuda

vahekohtu kokkuleppe tühisuse tuvastamist eraldi menetluses. Tuvastushuvi puudumise tõttu

tuleb hagi jätta TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata.

9. Ülaltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu

määruse resolutsiooni muutmata, kuid muudab määruse põhjendusi.

10. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebemenetlusega seotud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi määruskaebuse esitaja kanda. Kuna maakohus ei

määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka

ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p

2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtumääruse jõustumist.

11. Määruse peale, millega ringkonnakohus lahendab hagiavalduse menetlusse võtmisest

keeldumise määruse peale esitatud määruskaebuse, saab TsMS § 696 lg 3 järgi koosmõjus

TsMS § 372 lg 5 teise lausega esitada Riigikohtule määruskaebuse, kui hagi ei võetud

menetlusse TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 järgi

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)