2-25-2148/15 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 20. märts 2025

Tsiviilasja number

2-25-2148

Tsiviilasi

Rait Zirbi hagi Riivo Tamme vastu võla väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 4. märtsi 2025 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Rait Zirbi määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (hageja): Rait Zirp (ik:

XXXXXXXXXXX)

Vastustaja (kostja): Riivo Tamm (ik: XXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 4. märtsi 2025 määrus

muutmata.

2. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud kulud Rait Zirbi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Rait Zirp (hageja) esitas 09.02.2025 maakohtule Riivo Tamme (kostja) vastu hagiavalduse,

milles palus mõista kostjalt välja põhivõlg 500 eurot, intress 75 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivis 110 eurot, edasiulatuv viivis põhinõudelt 500 eurot 0,5% päevas kuni

põhinõude tasumiseni, leppetrahv 45 eurot, meeldetuletusteated 25 eurot ja mittevaraline

kahju 3500 eurot. Koos hagiavaldusega esitas hageja menetlusabi taotluse.

MAAKOHTU LAHEND

2. Tartu Maakohus keeldus 04.03.2025 määrusega menetlusse võtmast R. Zirbi nõuet R.

Tamme vastu 3500 euro mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Määruse kohaselt tuleb hageja mittevaralise kahju 3500 eurot hüvitamise nõude menetlusse

võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 1 alusel keelduda.

Hagiavalduse kohaselt tuleneb mittevaraline kahju 3500 eurot poolte vahel sõlmitud

laenulepingu p-st 9.1.1. Laenulepingu p 9.1.1 sätestab, et lepingupool, kelle suhtes lepingut

rikuti, võib lepingu üles öelda erakorraliselt (võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 ja § 116 alustel).

Lisaks võib laenuandja sama lepingupunkti kohaselt öelda lepingu üles erakorraliselt (VÕS §

399 lg 1 р-de 1–3; lg 2 alustel). Laenuandjal on õigus leping erakorraliselt üles öelda ja kogu

sissenõutavaks kuuluvate kohustustega esitada menetlusse (p 9 korras). Laenuandja võib

lepingu erakorraliselt üles öelda, kui laenusaaja ei tasu vahepealseid laenu osamakseid (аlates

kahe laenuosa viivitamisega), ei tasu intresse, ei kontakteeru laenuandjaga ega ürita lahendada

tekkinud probleemi ning ei tee omalt poolt kõike selleks, et leida poolte vahel kompromiss.

Laenusaaja võib lepingu erakorraliselt üles öelda, kui laenuandja ei väljasta õigeks ajaks laenu

laenulepingu p 1.2 korras, ei pea lepingust korrapäraselt kinni või täidab lepingut

kokkulepitust väiksemas osas. Lepingu kohaselt on tähtaeg lepingu rikkumise lõpetamiseks 5

päeva ja õigus leping erakorraliselt üles öelda peale tähtaja möödumist, kui kohustust ei

täideta, alates rikkumise toimumise ajast. Lepingu rikkumise korral võib nõuda kahju

hüvitamist lepingu p-s 9.1 sätestatud korda järgides, mille kohaselt on maksimaalne kahju

3500 eurot (VÕS § 115 lg 1; § 134 lg 1). Lepingu rikkumise korral on õigus nõuda nii varalist

kui mittevaralist kahju (VÕS § 128 lg 1). Lepingu võib erakorraliselt üles öelda kui kohustust

rikuti oluliselt, sellest ka ette teatamata (VÕS § 116 lg 2 p-d 2–4).

Hageja nõuab mittevaralist kahju, mis tuleneb lepingust tuleneva kohustuse rikkumisest. VÕS

§ 134 lg 1 sätestab, et lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest võib mittevaralise kahju

hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele.

Mittevaralise kahju rahaline kompenseerimine tuleb kõne alla eelkõige seaduses konkreetselt

sätestatud juhtudel: 1) kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamine (VÕS § 134 lg 2); 2)

vabaduse võtmine ja muude isikuõiguste rikkumine, eelkõige au teotamine (VÕS § 134 lg 2);

3) erandlikel juhtudel ka isikliku mälestusväärtusega asja hävimine või kaotsiminek (VÕS §

134 lg 4); 4) lepingulise kohustuse rikkumine, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi

järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik

aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju (VÕS §

134 lg 1).

Hagi aluseks olevad asjaoludest ja põhjendustest (hageja viitab põhjendusena üksnes

laenulepingu p-le 9.1.1) ei tulene VÕS § 128 lg-s 5 ja § 134 lg-tes 1, 2 sätestatud mittevaralise

kahju hüvitamise eelduseid. See, et pooled on allkirjastanud laenulepingu, milles on kokku

leppinud võimalus nõuda mittevaralist kahju, ei ole aluseks mittevaralise kahju hüvitamisele.

Poolte vahel sõlmitud leping oli suunatud varalise huvi järgmisele. Hageja ei ole esile toonud

selliseid väiteid ja asjaolusid, mille õigsust eeldades saaks järeldada, et sõlmitud

laenulepingust tulenevad kohustused olid suunatud mittevaralise huvi järgimisele.

Õiguskirjanduse kohaselt tähendab VÕS § 134 lg 1, et lepingulise kohustuse rikkumise korral

mittevaralise kahju nõuet üldjuhul esitada ei saa (vt VÕS kommenteeritud väljaanne, § 134).

Olukorrad, kus kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu

sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et

kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju, on erandlikud.

Nõude rahuldamise välistab ennekõike see, et kostja vastutab hageja ees lepingu rikkumisest

tulenevalt ja poolte vaheline laenuleping ei ole suunatud laenaja mittevaralise huvi järgmisele.

Laenulepingu sõlmimisel ei saa laenu saaja eeldada, et lepingu mittetäitmisel võib see

kahjustada laenaja isiklikke õigusi. Hageja ei ole esile toonud, et talle on tekkinud

mittevaraline kahju isikuõiguste rikkumise tõttu.

VÕS § 127 lg 2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei

olnud selle kohustuse või sätte eesmärk, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus

tekkis. VÕS § 127 lg 3 kohaselt peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool üldjuhul

hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette

nägema lepingu sõlmimise ajal.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

3. R. Zirp esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 04.03.2025 määruse

tühistamist osas, millega jäeti kostja poolne kahju tekitamine käsitlemata, ja saata asi

maakohtule uueks menetlemiseks.

Määruskaebuse kohaselt ei ole kohtu seisukoht, et hagejal pole õigust nõuda mittevaralist

kahju, põhjendatud. Hagejal on õigus nõuda mittevaralist kahju, kui kostja paneb hageja

suhtes toime pettuse/kelmuse, mille kostja sisuliselt on toime pannud. Sellises situatsioonis on

mittevaraline nõue põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu määruse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1 ja

§ 659).

Määruskaebuses on hageja vaidlustanud maakohtu määruse osas, milles maakohus keeldus

menetlusse võtmast hageja 3500 eurost mittevaralise kahju nõuet (maakohtu määruse

resolutsiooni p 1). Seetõttu kontrollibki ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust ja

põhjendatust nimetatud osas.

5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus

rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).

6. VÕS § 134 lg 1 kohaselt lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest võib mittevaralise

kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise kahju

järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik

aru või pidi aru saama, et kohustuserikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju.

Maakohus on nimetatud sätet õigesti kohaldanud ning asunud põhjendatud seisukohale, et

praegusel juhul ei nähtu hagi aluseks olevatest asjaoludest ja põhjendustest selliseid

erandlikke asjaolusid, millest saaks järeldada, et poolte vahel sõlmitud laenulepingust

tulenevad kohustused olid suunatud mittevaralise huvi järgimisele. Õige on ka see maakohtu

seisukoht, mille kohaselt laenulepingu sõlmimisel ei saa laenu saaja eeldada, et lepingu

mittetäitmisel võib see kahjustada laenaja isiklikke õigusi.

Määruskaebuses ei ole hageja toonud esile samuti ühtegi sellist asjaolu, millest võiks

järeldada, et sõlmitud laenuleping oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele.

Seega keeldus maakohus TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel õigesti hageja mittevaralise kahju nõuet

menetlusse võtmata.

7. Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jäävad seoses määruskaebuse rahuldamata

jätmisega TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)