2-24-141939/8 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Brigitta Mõttus

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

19. märts 2025, Pärnu

Tsiviilasja number

2-24-141939

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

B2 Impact OÜ hagi K. T. vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

4452,48 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Asja lahendamise viis

Hageja: B2 Impact OÜ, registrikood 11542046

Hageja esindaja: Anzhela Ternikova

Kostja: K. T. , isikukood XXX

Kirjalikus menetluses, lihtmenetlus

RESOLTUSIOON

1. Jätta B2 Impact OÜ hagi K. T. vastu ESTO AS ja kostja vahel 15.03.2023 sõlmitud

krediidilepingust nr XXX tuleneva põhivõlgnevuse 3139,86 eurot, intressi 445,58 euro,

sissenõudmiskulude 35 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 447,51 euro ning

edasiulatuva viivise nõudes rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud hageja kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Toimetada kostjale otsus vajadusel kätte avalikult,

otsuse resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Teates märkida, et

kohtuotsus loetakse kostjale avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljaandes

Ametlikud Teadaanded väljavõtte ilmumise päevast.

Edasikaebamise kord

Maakohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Juhul, kui pool sellest

hoolimata esitab maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, võtab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 2¹).

Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest,

kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult

2-24-141939

teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta

selle lahendamist suulisel istungil.

Hagiavalduse asjaolud, kohtumenetluse käik

1. B2 Impact OÜ esitas 19.11.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse

võlgnikult 3965,86 euro saamiseks. Kohus tegi 20.11.2024 võlgnikule makseettepaneku,

mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Nõue anti üle Pärnu Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Kohus kohustas hagejat 09.12.2024 määrusega esitama oma nõue ja põhjendama seda

hagiavaldusele ettenähtud vormis 14 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest.

3. Hageja esitas kohtule 31.12.2024 hagiavalduse kostja vastu põhivõlgnevuse 3139,86 euro,

intressi 445,58 euro, sissenõudmiskulude 35 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 447,51

euro ning edasiulatuva viivise nõudes. Hageja nõue põhineb ESTO AS ja kostja vahel

15.03.2023 sõlmitud krediidilepingu nr XXX, mille alusel võimaldati kostjale krediidilimiiti

3200 eurot. Perioodil alates lepingu sõlmimisest kuni selle ülesütlemiseni krediidiandja tegi

ülekandeid kostja kontole kokku 3400 eurot. Kostja tegi tagasimakseid, mida arvestas

krediidiandja põhiosa katteks kokku 260,14 eurot. Seega on kostjal hageja ees põhivõlgnevus

summas 3139,86 eurot. Lepingu alusel on krediidi kulukuse määraks 45,09%. Lepingu alusel

on intressimääraks 37,80 % aastas. Hageja nõuab kostjalt intressi alates krediidi

väljamaksmisest s.o 14.12.2023 kuni lepingu ülesütlemiseni, s.o 15.08.2024 summas 445,58

eurot. Hageja arvestab viivist alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast

16.08.2024 kuni hagiavalduse esitamiseni 31.12.2024 lepingus sätestatud intressimääras.

Kostja võlgneb hagejale viivist 447,51 eurot. Kuna kostja oma laenulepingulisi kohtusi

korrapäraselt ei täitnud, ütles ESTO AS lepingu üles 15.08.2024.

4. Kohus jättis hagi 08.01.2025 määrusega käiguta.

5. Hageja esitas 10.01.2025 puuduste kõrvaldamise, milles selgitab täiendavalt

vastutustundliku laenamise põhimõtet, viivist ning nõude loovutamist. Hageja nõude

ümberarvestust ei esita.

6. 10.01.2025 määrusega võttis kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse ja kohustas kostjat

esitama kirjalik vastus 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Kohus

toimetas hagimaterjalid ja 10.01.2025 määruse kostjale kätte Ametlike Teadaannete kaudu

21.02.2025. Seega möödus kostjal hagivastuse esitamiseks antud tähtaeg 14 päeva 07.03.2025.

Kostja hagile vastust esitanud ei ole.

Kohtuotsuse põhjendused

7. Kohus, tutvunud hageja poolt toodud asjaoludega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi

tuleb jätta rahuldamata.

8. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes

asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda

otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli

pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte

esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes

tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas

hagi kuulub rahuldamisele. Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel

(vt RKTKm 03.04.2018 nr 2-16-18835, p 11; RKTKo 05.04.2017 nr 3-2-1-17-17, p 20).

Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (vt RKTKm 03.05.2017 nr 3-2-1-

21-17, p 16). Tulenevalt TsMS § 444 lg 2 märgib kohus otsuse põhjendavas osas ära üksnes

2 (7)

2-24-141939

need tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused.

9. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus-

või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või

laenu. VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes

teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.

Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid ESTO AS ja kostja 15.03.2023 krediidilepingu nr

XXX. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt

oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust nähtub, et ESTO AS, kes on tegutsenud

oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule krediiti, siis on

kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepingutega.

10. VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata

anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei

või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle

sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Hageja märkis 10.01.2025

menetlusdokumendis, et kostjat on krediidiandja nõude loovutusest teavitatud 02.09.2024

kirjalikult, kostja e-posti aadressile XXX (dtl 96). Hageja on esitanud nõudeloovutamise teate

hagi lisana nr 6 (dtl 71). Kohtu hinnangul on nõuded kehtivalt loovutatud ja kostjat on sellest

nõuetekohaselt teavitatud. Järelikult oli kostja teadlik uuest võlausaldajast.

11. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine,

kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga

viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm

korda. VÕS § 4062 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1

sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi

selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise

tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses. Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on

leping tervikuna tühine, siis on selle kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu

tühisus tingib kuni tühises lepingus kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o

laenumakse, mille maksmise tähtaeg ei ole algse laenugraafiku järgi saabunud) osas hagi

rahuldamata jätmise.

Eelnevast tulenevalt peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu

tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul

võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib. VÕS § 406 lg 6 alusel 13. oktoobril 2010

kehtestatud rahandusministri määruse nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord“

lisas on välja toodud valem, mille järgi tuleb krediidi kulukuse määra arvutada. Krediidi

kulukuse määra kontrollimisel tuleb arvesse võtta kõik tasud, mida tarbija peab krediidi

kasutamise eest krediidiandjale tasuma. Samuti peab krediidiandja olema teinud krediidi

kulukuse määra tarbijale teatavaks. Selle kohustuse täitmata jätmisel loetakse VÕS § 408 lg 4

järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast.“

ESTO AS ja kostja vahel 15.03.2023 sõlmitud krediidilepingu nr XXX puhul on krediidi

kulukuse määraks 45,09% (dtl 43). Hageja märgib, et krediidi kulukuse määr on arvutatud

rahandusministri 13.10.2010 määruse nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord“

lisas esitatud lihtsustatud valemi alusel (dtl 27). Lepingu p 3 alusel (dtl 44) on krediidi

kulukuse määr arvutatud eeldusel, et intressimäär on 37,8% aastas (esialgne (maksimaalne)

intressimäär) ja püsib muutumatuna kogu laenutähtaja jooksul, väljavõtu tasu on 0 EUR ning

kogu krediidilimiit võetakse kasutusse viivitamata ning täies ulatuses ja tagastatakse 12 kuu

jooksul kooskõlas teiste lepingu tingimustega. Kui nimetatud eeldused muutuvad vastavuses

Krediidilepingus sätestatuga, siis muutub ka krediidi kulukuse määr. Krediidi andmise ajal

3 (7)

2-24-141939

kehtinud viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenude kulukuse määr oli 15,31% ning selle

kolmekordne suurus oli seega 45,93%. Seega on lepingujärgne krediidikulukuse määr väiksem

kui krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmine

tarbimislaenude kulukus määr. Seega on leping nimetatud osas kehtiv.

12. Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu

sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete

kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja olema omandanud teabe kõigi teadaolevate asjaolude

kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Selleks on vaja tõendada, et

ta on hankinud tarbija kohta järgnevad andmed:

a) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS §

49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

b) tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud

hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate

määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4). Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) juhendi

„Suunised laenude väljastamise ja jälgimise kohta“ (mille kohaldamise on

Finantsinspektsioon otsustanud 22.03.2021.a otsusega) punkti 85 f järgi tuleb arvestada

tarbija regulaarsete kuludega, st mitte nt ainult eluasemekuludega;

c) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1

p 3);

d) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5);

e) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast

täitmist (KAVS § 49 lg 1 p 6).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 403⁴ lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muudetõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse

sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister,

pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest

kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 403⁴ lg 3). Seejuures saab

krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte,

pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms).

Riigikohus on 24.11.2023 lahendis märkinud, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4

järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud

juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui

krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta

kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Hageja pidi seega nõude alusena tõendama vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist

(TsMS § 232 lg 1, VÕS § 403⁴ lg 13).

4 (7)

2-24-141939

Hageja on esitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas selgitused hagi p-s 5

– 7 (dtl 23 – 25) ja 10.01.2025 esitatud menetlusdokumendis (dtl 90 – 94). Hageja selgitab, et

krediidivõimelisuse hindamisel on krediidiandja analüüsinud võlgniku regulaarset

sissetulekut ning finantskohustusi võlgniku esitatud andmete põhjal (sissetulek,

finantskohutused jms). Krediiditaotluse täitmisel on võlgnik oma sissetulekuks märkinud

1400 eurot, millest on krediidiotsuse tegemisel lähtutud. Lisaks on võlgniku osas tehtud

EMTA väljavõte, mille kohaselt oli võlgniku 4 kuu keskmine sissetulek 1611,22 eurot.

Pensionikeskuse päring tuvastas kostja minimaalse netosissetuleku 835,47 eurot, kuid

maksimaalse 1670,94 eurot. Krediidiotsuse tegemisel on arvesse võetud infot võlgniku

finantskohustuste ja majapidamiskulude kohta: finantskohustused on võlgnik märkinud 380

eurot ja majapidamiskulud 500 eurot. Päringud teostati ka creditinfo.ee ja taust.ee

andmebaasidesse ning võeti AS-i Creditinfo krediidiskooring. Kostjal ei olnud kehtivaid ega

kehtetuid maksehäireid. Kogutud info analüüsimisel ja krediidiandja väljatöötatud

automatiseeritud metoodika tulemusel jõudis krediidiandja järeldusele, et võlgnik on

krediidivõimeline. Võlgnik märkis, et ta on erasektori töötaja. Hageja selgitab, et antud juhul

oli piisav kostja esitatud andmed ning krediidiandja ei pidanud vajalikuks küsida täiendavalt

kostja pangakonto väljavõtet.

Hageja ei ole esitanud tõendina kostja taotlust laenu saamiseks, seega ei saa kohus kontrollida

milliseid andmeid kostja taotlusesse märkis. Hageja esitab oma väidete tõendamiseks

kuvatõmmise andmete analüüsi kohta (dtl 24, 92), mis peaks näitama kostja palka,

maksehäireid, sissetulekuid, majapidamiskulusid ja EMTAst kogutud andmete analüüsi.

Hageja esitas väidetavalt creditinfo.ee ja taust.ee tehtud registripäringute kuvatõmmised (dtl

25). Kuvatõmmistest ei nähtu, kelle kohta ja millal päringud tehtud on.

Kohus on seega seisukohal, et täielikult on tõendamata, mis andmeid kostjalt laenu taotlemisel

küsiti, mis andmed kostja esitas, mis päringuid algne krediidiandja registritesse tegi ning mis

vastuseks sai. Kohtu hinnangul on vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmine täies

ulatuses tõendamata.

KAVS § 48 tuleneb, et laenuotsuse tegemise aluseks olnud andmed tuleb dokumenteerida ja

säilitada (krediiditoimik). Seega tuleb krediidiandjal andmete säilitamise korraldamisel läbi

mõelda, kuidas andmeid koguda ja salvestada selliselt, et need oleksid hiljem kasutatavad

tõendina, st omaksid tõendi kvaliteeti (st tõendist nähtub, mis ajal ja kelle kohta tehtud

toimingut see tõendab ning mis oli toimingu tulemus), sisaldades tõendamiseseme jaoks kõiki

vajalikke andmeid. Kui krediidiandja seda ei tee, võtab krediidiandja ise endale riski, et tema

nõude õiguslik alus jääb tõendamata ning nõue rahuldamata.

VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste

täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Kohtu hinnangul ei piisa

ainult otsustusmootori analüüsitulemuste analüüsist, hindamaks kostja krediidivõimelisust.

Kohus asub seisukohale, et hageja poolt viidatud tegevusi ei saa lugeda piisavaks

krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. VÕS § 4034 lg 1 p-de

1 ja 2 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud

omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus

kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust.

Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata teavet. Enne tarbijale laenu andmist tuleb välja

selgitada tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised

kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, varasemate

maksekohustuste täitmine ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju, samuti ülalpeetavate arv (VÕS § 4034 lg 2 koosmõjus KAVS § 49 lg 1 p-

dega 1-7). Hageja selgitustest ja tõenditest nähtub, et krediidiandja ei teinud enne laenu

väljastamist kindlaks laenusaaja finantskohustuste suurust. Krediidiandja ei ole hinnanud

kostja kohustusi piisava põhjalikkusega. Kohtule ei nähtu, et krediidiandja oleks kostjalt

5 (7)

2-24-141939

täiendavalt kohustuste ja muude andmete kohta teavet küsinud. Seega pole võimalik järeldada,

et isiku varaline seisund ja krediidivõime oleks kindlaks tehtud. Eelnimetatu ei sõltu igakuise

tagasimakse suurusest ega isiku sissetuleku suurusest. Ka suurema sissetulekuga isiku jaoks

võib väiksem kuumakse olla isiku maksevõimet ületav, kui isikul on kõik muud kohustused

kokku igakuiselt suuremad kui tema sissetulek. Maksehäirete puudumine ei näita tarbija

sissetulekute ega väljaminekute suurust.

Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet

nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii

tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli

küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid

krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi

rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p

29.3). Hageja ei tuginenud sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud dokumente oma

krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Kohtu hinnangul on

algne krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise kohustust.

13. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese

kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema. Kohus on palunud hagejal 08.01.2025 määrusega esitada VÕS § 4034 lg-s 7

sätestatud sissenõutavaks muutunud nõude terviklik arvestus juhuks, kui kohus asub

menetluses seisukohale, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Kohtule ei ole teada, et hageja oleks tagasimaksed uuesti määranud. Eeltoodust

tulenevalt tuli hagejal esitada kohtule VÕS § 4034 lg-s 7 sätestatud ümberarvestus juhuks, kui

kohus jõuab järeldusele, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud. Riigikohus on 2-

21-13098 lahendi p-s 24 selgitanud, et krediidiandja/hageja peab kohtumenetluses

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma

sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja

muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse

laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud.

VÕS § 416 lg 1 esimene lause sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi

puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Tagasimaksete uuesti määramise

järgselt tuleb hagejal hinnata, kas kostja oleks olnud üles ütlemise ajal võlgnevuses kolme

järjestikuse tagasimaksega. Hageja sellekohast selgitust ega arvutusi esitanud ei ole, mistõttu

ei saa kohus ka teha järeldust, et üles ütlemine oleks olnud kehtiv. Kuna hageja

ümberarvestust esitanud ei ole ning on samas välja toonud, et kostja osaliselt makseid tegi

(kokku 260,14 eurot, dtl 29), ei ole kohtul võimalik tuvastada, et kostja oli viivituses vähemalt

kolme järjestikuse maksega ehk et erakorralise ülesütlemise materiaalsed eeldused olnuks

täidetud. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et krediidiandja määras laenu

tagasimaksed tulenevalt vastutustundliku laenuandmise põhimõtte rikkumisest uuesti ning tegi

need kostjale teatavaks. Kohtu hinnangul ei ole eelnevast tulenevalt hageja nõue selge ning

tuleb jätta rahuldamata. Põhivõlgnevuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb rahuldamata jätta ka

6 (7)

2-24-141939

kõrvalnõuded. Ilma laenuandja ümberarvutatud ning kostjale teatavaks tehtud

maksegraafikuta ei ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab

hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised

ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks. Seda ei ole hageja teinud ka

kohtunõudele vastates. Põhivõla sissenõudmiseks peab krediidiandja määrama VÕS § 403⁴ lg

7 kohaselt uuesti tagasimaksed ja tegema need kostjale teatavaks ning kasutama vastavalt

uuele maksegraafikule kohaseid õiguskaitsevahendeid.

Tallinna Ringkonnakohus on oma 12.07.2023 määruses nr 2-22-147995 samuti asunud

seisukohale, et nõude aluseks olevate asjaolude (sh ümberarvestuse järgsete maksete

sissenõutavaks muutumise) esile toomine on hagi vähemalt osalise rahuldamise eelduseks.

Kokkuvõtlikult asub kohus seisukohale, et hageja ei ole vaatamata kohtu selgitustele esitanud

kõiki asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid, mis võimaldaksid hagi kasvõi osaliselt

rahuldada. Eelnevast tulenevalt jätab kohus hagi kogu ulatuses rahuldamata.

Menetluskulud

14. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool,

kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud TsMS §

162 lg 1 alusel hageja kanda.

15. Kostjat ei ole menetluses esindanud lepinguline esindaja ning kostja ei ole kohtule

menetlusdokumente esitanud, mille põhjal tuvastab kohus kostjale hüvitatavate

menetluskulude puudumise.

Kohtuotsuse kättetoimetamine kostjale

16. TsMS § 317 lg 1 p 1 kohaselt võib menetlusosalisele kohtu määruse alusel toimetada

menetlusdokumendi kätte avalikult, kui menetlusosalise aadress ei ole kantud registrisse või

kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei ole kohtule

muul viisil teada ja kui dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega dokumendi

kättesaamiseks volitatud isikule või muul käesolevas osas sätestatud viisil. Kuna kostja

elukoht või viibimiskoht ei ole jätkuvalt teada, siis tuleb kohtuotsus kostjale kätte toimetada

avalikult.

(allkirjastatud digitaalselt)

Brigitta Mõttus

kohtunik

7 (7)