3-25-531/5 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-25-531

Määruse kuupäev

19. märts 2025

Kohtunik

Juhan Siider

Kohtuasi

X-i (X) kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses kambri 103 madala temperatuuriga,

kambrites 102 ja 103 kaamerate töötamisega, jalutuskäikude

võimaldamata jätmisega, kirja vastuvõtmisest keeldumisega,

valveruumis kõnedele vastamata ja tervishoiuteenuse osutaja

kutsumata jätmisega

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X-i kaebus.

2. Kuulutada haldusasja menetlus Tartu Vangla 11. märtsil 2025 esitatud

videosalvestiste osas kinniseks.

3. Keelata kaebajal tutvuda Tartu Vangla 11. märtsil 2025 esitatud videosalvestistega ja

saada nendest koopiaid.

4. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p-de 1 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule

15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS)

§ 79 lg 5, § 88 lg 5, § 121 lg 4 ja § 204 lg 1). Muus osas määruse peale määruskaebust ei saa

esitada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas 2. jaanuaril 2025 Tartu Vanglale taotluse mittevaralise kahju

hüvitamiseks kokku summas 7200 eurot. Kaebaja tunneb, et vangla alandas tema väärikust

ning põhjustas talle 30. detsembri 2024. a ja 2. jaanuari 2025. a sündmustega seonduvalt

(haigusseisundi põhjustamine ja meditsiinilise abi võimaldamata jätmine) ka tervisekahju.

Kaebaja paigutati 30. detsembril 2024 kambrisse 103, kus küte ei olnud sees, mistõttu oli seal

väga külm. Kaebajal tekkis madala temperatuuriga kambris viibimise tõttu nohu ja

ninapaistetus. Kui kaebaja viibis kambris 103 ja kasutas tualettruumi, siis ta märkas, et

kaamera töötas, kuivõrd kaamera punane tuli põles. Kambris 103 ei olnud tualettruumil ust ka

3-25-531

ees. Alates 20. detsembrist 2024 kuni 2. jaanuarini 2025 töötab kaebaja kambris kaamera.

Kaebaja peab kambris viibima alasti, kuna vanglas puuduvad kaebaja suurusele vastavad

riided. Kaebaja täitis 1. jaanuaril 2025 kella 15.00 ajal kiireloomulisi dokumente ning ütles

valvurile, et läheb õue siis, kui on kirjadega valmis saanud. Valvur ei nõustunud sellega ning

keeldus kaebajat õue lubamast ega võtnud vastu ka kaebaja kirja. Eelnimetatud kirja võttis

hiljem vastu teine valvur. Kaebaja pidi 2. jaanuaril 2025 õue minema kella 13.00 ajal, kuid ei

saanud. Seejärel pidi ta minema õue kella 14.00 ajal, kuid ei saanud. Kell 15.00 kaebajat

enam õue ei lubatud põhjendusel, et õues on külm. Alates 1. jaanuarist 2025 kell 17.00 kuni 2.

jaanuarini 2025 kell 17.00 ei vastanud valvur kaebaja kõnedele. Valvur keeldus kaebajale 2.

jaanuaril 2025 meedikut kutsumast, kuigi kaebaja teatas valvurile, et tema nina on paistes ja

valutab ning kaebajale on tekkinud lööve.

2. Tartu Vangla jättis 3. märtsi 2025. a otsusega nr 1-9/2-25/7-2 kaebaja kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata.

2.1. Kaebaja paikneb alates 20. detsembrist 2024 S1 eluosakonna kambris 102. Kaebaja

paigutati 30. detsembril 2024 lühiajaliselt remonttööde ajaks kambrisse 103. Kambris on

radiaator, mis on osa üldisest küttesüsteemist. Radiaatori ümber on paigaldatud kate, et

vähendada kütteseadme lõhkumise võimalikkust. Vanglale teadaolevalt on üldine

küttesüsteem seadistatud 24-25 kraadi peale, mis tagab kambris nõuetele vastava

temperatuuri. Tõendid ei kinnita, et kaebaja oleks pidanud taluma külmatunnet või et ta oleks

külmetunud.

2.2. Vastab tõele, et kambrites 102 ja 103 on kaamerad, kuid vaidlusalusel ajal need ei

töötanud, mistõttu ei saa vangla tegevust õigusvastaseks pidada. Kaameraid kasutatakse

üksnes vajaduse korral, nt enesevigastamise vältimiseks. Kambris 103 ei ole üldisest

eluruumist eraldatud tualettruumil ust ning kaamera asub kambris diagonaalselt

tualettruumiga (kaamera on suunatud kambri nurgast tualettruumi poole). Enesevigastamisi

on toimunud vangla praktikas ka tualettruumis, mistõttu on ametnikel vaja kiirelt

reageerimiseks näha ka seal toimuvat. Lisaks selgitab vangla, et ei sunni kaebajat kambris

alasti olema. Kui kaebaja kambris alasti viibib, siis on see tema enda valikute ja otsuste

tulemus.

2.3. Vangla pakkus kaebajale nii 1. kui ka 2. jaanuaril 2025 võimalust minna jalutuskäigule,

kuid ühel juhul ei olnud ta nõus pakutud ajal jalutuskäigule minema seetõttu, et pidas

olulisemaks kirjaga tegeleda, ning teisel juhul ei nõustunud ta ennast riietuma.

2.4. Kaebaja sai 1. jaanuaril 2025 väljasaatmiseks kirja ametnikule üle anda. See, millisel

kellaajal kiri vahistatult vastu võetakse, ei oma määravat tähtsust, kuna kõik väljasaatmiseks

mõeldud kirjad edastatakse teabehaldusteenistusele alles järgmise päeva hommikul.

2.5. Vanemvalvuril tuleb täita erinevaid tööülesandeid, mistõttu ei viibi ta alati valveruumis

ega saa kaebaja kõnele vastata. See, milliseid ülesandeid kaebaja nimetatud ametnik võis

vaidlusalusel ajaperioodil täita, ei ole võimalik tagantjärele kindlaks teha. Küll aga ei olnud

ametnik teenistuses 1. jaanuari 2025. a öises vahetuses, mistõttu ei saanud ta sel ajal kaebaja

kõnedele vastamata jätta. Ametnik selgitab, et üldiselt ta vastab kõikidele kõnedele ning ta ei

mäleta, et kaebaja oleks vaidlusalusel ajal tungivalt helistanud. Samuti ei saa pelgalt kõnele

vastamata jätmist vangla hinnangul pidada väärikust alandavaks.

2.6. Vanemvalvuri selgitusest nähtuvalt edastas ametnik 2. jaanuaril 2025 kaebaja probleemi

tervishoiutöötajale, kuid tervishoiutöötaja ei pidanud seda probleemi erakorraliseks ning

vältimatut sekkumist vajavaks. Seetõttu soovitas meedik registreerida kaebaja plaanilises

korras pereõe vastuvõtule. Vanemvalvuri tegevuses puudub õigusvastane ja süüline

käitumine.

3-25-531

3. Kaebaja esitas 4. märtsil 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks kokku summas 3200 eurot. Kaebaja viitab Tartu Vangla 3.

märtsi 2025. a otsusele nr 1-9/2-25/7-2. Kaebaja põhjendab, et ta paigutati 30. detsembril

2024 kambrisse 103, kus oli väga külm. Kambris 103 töötas kaamera, mis on suunatud

tualettruumi, millel puudub uks. Vangla tunnistas hiljem vastuskirjas, et kaamerad töötasid

kambrites 102 ja 103 mitu korda erinevatel aegadel. Õigusaktides ei ole reguleeritud, mis ajal

kaebaja peab õues viibima. Kaebajal oli vaja kiri ära kirjutada ning valvur oli teadlik, et

kaebaja läheb õue õhtul. Kaebaja ütles valvurile juba kella 16.00 ajal, et soovib talle kirja

anda, kuid tema ütles, et ei võta kirja vastu. Teine ametnik võttis kaebaja kirja vastu. Ametnik

viibis terve aja valveruumis, kuid kui kaebaja valveruumi helistas, siis pani ametnik kõne

kinni. Kaebaja on seisukohal, et valvur ei ole meedikut kaebaja terviseprobleemist teavitanud.

4. Tartu Vangla esitas 11. ja 17. märtsil 2025 kohtule vastustena kohtunõuetele kohtueelse

menetluse materjalid ja täiendavad selgitused. Ühtlasi esitas vangla kohtule videosalvestised,

mida on kasutatud tõenditena kaebaja kahju hüvitamise taotluse lahendamisel. Vangla palub

esitatud videosalvestiste ja nende uurimise osas kuulutada kohtumenetlus kinniseks ning

kohtule edastatud salvestisi kaebajale mitte näidata.

KOHTU SEISUKOHT

5. Kohus otsustab esmalt kaebuse tagastamise (I) ning piirab seejärel kaebaja ligipääsu Tartu

Vangla esitatud tõenditele (II).

I

6. HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse

eseme. Kohus tõlgendab HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt esitatud kaebust koostoimes kohtueelse

menetluse materjalidega ning lähtub selle lahendamisel kaebaja tegelikust tahtest. Kaebaja

nõuab HKMS § 37 lg 2 p 4 alusel Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.

Kohus mõistab, et kaebaja soovib kahju hüvitamist seoses järgnevate sündmustega:

1) kaebaja paigutati 30. detsembril 2024 kambrisse 103, kus küte ei olnud sees, mistõttu

oli seal väga madal temperatuur ning kaebajal tekkis nohu ja ninapaistetus;

2) kambris 103 töötas 30. detsembril 2024 kaamera, mis oli suunatud tualettruumi, millel

puudub uks;

3) kambris 102 töötas ajavahemikul 20. detsember 2024 kuni 2. jaanuar 2025 kaamera,

kuigi kaebaja viibib kambris ka alasti, kuna vanglas puuduvad tema suurusele

vastavad riided;

4) kaebajale ei võimaldatud 1. ja 2. jaanuaril 2025 jalutuskäiku;

5) vanglaametnik ei võtnud kaebajalt 1. jaanuaril 2025 kirja vastu ning kirja võttis hiljem

samal päeval vastu teine ametnik;

6) vanglaametnik ei vastanud valveruumis 1. jaanuarist 2025 kell 17.00 kuni 2. jaanuarini

2025 kell 17.00 kaebaja kõnedele;

7) vanglaametnik ei kutsunud kaebajale 2. jaanuaril 2025 tervishoiuteenuse osutajat.

Kaebaja põhjendab, et vangla alandas tema väärikust. Samuti põhjustas vangla kaebajale

tervisekahju seoses kambri 103 madala temperatuuriga ning 2. jaanuaril 2025

tervishoiuteenuse osutaja kutsumata jätmisega.

7. Kohtu hinnangul kuulub kaebus tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, mille kohaselt

võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive

on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

3-25-531

8. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1

tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Avaliku võimu kandja tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg

1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral.

Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu

halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud

kohtupraktika). Kohtu hinnangul on kaebaja hüvitamiskaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

Samuti on kaebusega kaitstava õiguse riive väheintensiivne.

9. Kaebaja põhjendab, et ta paigutati 30. detsembril 2024 kambrisse 103 seniks kuni kambri

102 pistik korda tehakse. Kambris 103 ei olnud küte sees ning seal oli väga madal

temperatuur, mistõttu tekkis kaebajale nohu ja ninapaistetus.

9.1. Kaebaja viibis 30. detsembril 2024 kambris 103 üksnes lühiajaliselt, s.o kell 11.50–12.37

ehk ligikaudu 47 minutit. Isegi kui kambris 103 oli võrreldes kambriga 102 mõnevõrra

madalam temperatuur, siis ei saanud kaebajale niivõrd lühikese aja jooksul kambris 103

viibimise tõttu olulised negatiivsed tagajärjed saabuda. Mõnevõrra madalama temperatuuriga

kambris viibimine sai põhjustada kaebajale üksnes väheseid ebamugavusi ning mitte

intensiivseid kannatusi. Samuti ei saa väheste külmetushaiguse tunnuste tekkimist pidada

kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks.

9.2. Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama

ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale

kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Majandus-

ja taristuministri 2. juuli 2015. a määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 4 lg 4

kohaselt ei tohi siseõhu temperatuur kaugküttevõrgust või hoone katlamajast köetavas

eluruumis inimese pikemaajalisel ruumis viibimisel olla madalam kui 18 ºC. Vangla selgitab,

et kambris 103 on radiaator, mille ümber on paigaldatud kate kütteseadme lõhkumise

võimaldamise vähendamiseks, kuid radiaator on osa üldisest küttesüsteemist ning üldine

küttesüsteem on seadistatud 24-25 kraadi peale (dtl 11). Seega on väga ebatõenäoline, et

kambri 103 temperatuur oli 30. detsembril 2024 alla õigusaktides kehtestatud normi. Tugeva

külmatunde kogemisele ei viita ka 30. detsembri 2024. a videosalvestised, milles kajastub

kaebaja kambrisse 103 paigutamine ning sealt tagasi kambrisse 102 paigutamine. Kaebaja

küll teatab, et kambris on külm, kuid kui ta kuuleb, et peab kambris 103 viibima ligikaudu

pool tundi, siis ei väljenda ta selles osas märkimisväärset rahulolematust ega küsi endale nt

täiendavaid riideid (dtl 24). Kui kaebaja paigutataks tagasi kambrisse 102, siis soovib ta sooja

dušši, kuid ei proovi end kuidagi muud moodi soojendada ning videosalvestiselt ei nähtu, et

kaebaja oleks tajunud ülemäärast jahedust. Ka ametnik märgib, et ei taju kambris 103 kaebaja

kirjeldatud külma, kuid et seal võis olla natukene jahe (dtl 25). Kohus peab usutavaks, et

kambris 103 oli mõnevõrra madalam temperatuur kui kambris 102, kuid eeltoodut ei saa

pidada õigusvastaseks. Samuti ei ilmne kohtule esitatud videosalvestistelt, et kaebajal

ilmnenuks pärast kambris 103 viibimist külmetushaigusele viitavaid sümptomeid (dtl-d 25-

30).

3-25-531

10. Kaebaja heidab vanglale ette asjaolu, et kambris 103 töötas 30. detsembril 2024 kaamera

ning kaamera oli suunatud tualettruumi, millel puudub uks. Samuti töötas kambris 102

ajavahemikul 20. detsember 2024 kuni 2. jaanuar 2025 kaamera, kuigi kaebaja viibib kambris

ka alasti, kuna vanglas puuduvad tema suurusele vastavad riided.

10.1. Asjaolu, et kaebaja arvates tema kambrisse paigaldatud kaamerad töötasid ning kaebaja

hinnangul teda jälgiti, sh tualettruumi kasutamise ajal või mil ta viibis kambris alasti, võis

kaebajale põhjustada ebamugavusi ja heaolu langust, kuid eeltoodut ei saa pidada käesoleval

juhul kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Kaebajal oli võimalus enda ebamugavustunnet

vähendada, küsides vanglalt kinnitust selle kohta, kas kaamerad töötavad või mitte. VangS § 7

lg 2 kohaselt on kinnipeetavate majutamiseks vanglas kambrid, mis võimaldavad

kinnipeetavate pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Justiitsministri 5. septembri

2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (määrus nr 44) § 2 p 1 kohaselt on

vanglas järelevalvetoiminguks isikute ja ruumide visuaalne või elektrooniline jälgimine.

Seega annavad vangistust reguleerivad õigusaktid vanglateenistusele õiguse jälgida nii vangla

ruume kui ka isikuid nii vahetult kui elektrooniliselt. Haldusasja materjalidest selgub, et

kaebaja suhtes ei ole tegelikkuses elektroonilist jälgimist rakendatud. Vangla kinnitab, et 30.

detsembril 2024 ei töötanud kaamera kambris 103 ega ajavahemikul 20. detsember 2024 kuni

2. jaanuar 2025 kambris 102 ning kaebajat ei jälgitud (dtl-d 12 ja 14). Haldusasja

materjalidest ei nähtu vastustaja väidet ümberlükkavaid tõendeid. Kuigi kaebaja selgituse

kohaselt kinnitas vangla kaebajale kirjalikult, et teatud ajahetkedel kaamerad siiski töötasid,

siis nähtub vangla esitatud tõenditest, et vangla kinnitusel töötas kaamera lühiajaliselt

kaebajale määratud kambris seoses kaamerate seadistamisega 6. ja 7. jaanuaril 2025 (dtl 39)

ning 29. jaanuaril 2025, mil kambris teostati remondi- ja koristustöid (dtl 41), kuid

eelnimetatud kuupäevadel videojärelevalve teostamine ei ole vaidluse esemeks. Arvestades, et

vangla on kirjeldanud kaamera töötamist 6., 7. ja 29. jaanuaril 2025 minutilise täpsusega, siis

puudub kohtul põhjus eeldada, et vangla ei esitaks kohtule tõest teavet ka vaidluse esemeks

olevate ajavahemike osas. Üksnes seda, et kaebaja kambris paikneb kaamera, mis ei tööta, ei

saa õigusvastaseks pidada (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 9. juuni 2022. a otsus asjas nr 3-20-

1462, p-d 10 ja 16).

10.2. Kuna kambrites 102 ja 103 vaidlusalusel ajal kaamerad ei töötanud, siis ei pea kohus

vajalikuks kujundada seisukohta selles osas, kas lubatav on kaameraga osaliselt tualettruumis

toimuvat elektrooniliselt jälgida. Küll aga peab kohus vajalikuks märkida, et kaebaja väide

seoses riietusesemete puudumisega ei vasta tõele. Kohtule esitatud videosalvestistelt nähtub,

et kaebajal on seljas tema suurusele vastavad riietusesemed (dtl-d 24-28). Samuti on talle

kambrisse väljastatud mitmeid isiklikke riideesemeid (dtl 7).

11. Kaebaja selgitab, et talle ei tagatud 1. ja 2. jaanuaril 2025 jalutuskäiku. Seega on vaidluse

all üksnes kahel päeval värskes õhus jalutamise võimalusest ilma jäämine. Kohtu hinnangul ei

saa eeltoodu kaebajale intensiivseid kannatusi põhjustada, arvestades ka asjaolu, et kaebaja

seisukohtadest ja haldusasja materjalidest nähtuvalt pakuti kaebajale võimalust värskes õhus

jalutada, kuid talle ei võimaldatud vastavat võimalust kaebaja eelistatud ajal ja tingimustel.

VangS § 55 lg 2 kohaselt tuleb kinnipeetavale võimaldada jalutuskäik värskes õhus vähemalt

üks tund päevas. Eelnimetatud kohustus tähendab, et vangla peab isikule igapäevaselt vastavat

võimalust pakkuma, kuid kui kinnipeetav selleks soovi ei avalda, siis talle jalutuskäiku sel

päeval ei võimaldata. VangS § 55 lg 2 ei anna kinnipeetavale õigust valida, millises

jalutusboksis, mis ajal, millistel tingimustel ja milliste ilmastikuoludega ta täpselt jalutada

soovib. Jalutuskäigu aeg sõltub vangla võimalustest, jalutuskäikude graafikust ning erinevate

üksuste ja osakondade planeeritud jalutuskäikude aegadest ning vanglal ei ole võimalik

3-25-531

lähtuda iga vahistatu või kinnipeetava individuaalsetest soovidest. Tartu Vangla esimese

üksuse vanemvalvur selgitab 1. jaanuari 2025. a ettekandes nr 2-25-5, et kaebaja keeldus 1.

jaanuaril 2025 õue minemast ning kasutas ametniku suunal solvavaid, ähvardavaid ja

vulgaarseid väljendeid (dtl 18). Vanemvalvuri 2. jaanuari 2025. a ettekandest nr 2-25-13

nähtuvalt ei olnud kaebaja nõus end 2. jaanuaril 2025 jalutama minemiseks riidesse panema

ning seetõttu teda jalutama ka ei viidud. Kaebaja kasutas ametniku suunal ebatsensuurseid

väljendeid ning viskas ametnikku vedelikuga (dtl 19). Ametniku selgitusi kinnitavad kohtule

esitatud videosalvestised (dtl-d 26-27 ja 29). Asjaolu, et kaebaja soovis 1. jaanuaril 2025 enne

jalutama minemist oma kirja lõpetada, ei kohusta ametnikku kaebajat hiljem jalutuskäigule

viima. Kaebajal oleks olnud võimalik oma kiri pärast jalutuskäiku lõpuni kirjutada, mida

ametnik kaebajale rahulikult videosalvestiselt nähtuvalt ka selgitas. Samuti on Tartu Vangla

kodukorra p 4.10 kohaselt lubatud jalutuskäigule värske õhu kätte minna ainult hooajale

vastavas riietuses ning kaebaja ei saa nõuda enda lubamist jalutuskäigule alasti. Seega pakkus

vanglaametnik kaebajale jalutuskäiku värskes õhus mõlemal päeval, kuid kaebaja ise loobus

jalutamise võimalusest, kuna tal ei võimaldatud jalutada tema soovitud ajal ja tingimustel.

Seega ei olnud vangla tegevus õigusvastane.

12. Kaebaja põhjendab, et vanglaametnik ei võtnud kaebajalt 1. jaanuaril 2025 kirja vastu

ning kirja võttis hiljem samal päeval vastu teine ametnik. Ametniku tegevust ei saa pidada

kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks, arvestades, et kaebajal oli võimalik kiri teisele

ametnikule samal päeval hilisemal kellaajal üle anda. Haldusasja materjalidest ei ilmne, et

kirja sisu oleks tinginud selle vältimatu üleandmise vajaduse. Vanglaametniku tegevust ei saa

pidada ka õigusvastaseks. Vangla ei ole rikkunud VangS § 96 lg-st 1 tulenevat kaebaja õigust

kirjavahetusele. Tartu Vangla kodukorra p 14.1.4 kohaselt toimub kinnipeetavate

väljasaadetavate kirjade vastuvõtmine riiklikult kehtestatud tööpäevale eelneva päeva jooksul.

Õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust võtta kaebajalt kirjad vastu igal tema soovitud

ajahetkel. Kuigi kaebajalt ei võetud videosalvestiselt nähtuvalt kirja vastu tema soovitud ajal,

mistõttu väljendas kaebaja end ametniku suunal vulgaarselt ja ebaviisakalt (dtl 30), siis tehti

seda kella 20.15 ajal (dtl 28). Samuti selgitab vangla, et see, millisel kellaajal kiri vahistatult

vastu võetakse, ei oma määravat tähtsust, kuna kõik väljasaatmiseks mõeldud kirjad

edastatakse teabehaldusteenistusele alles järgmise päeva hommikul. See tähendab, et ka

varasemal kellaajal vastu võetud kiri edastatud väljasaatmiseks samal ajal kui õhtusel

loendusel vastu võetud kiri (dtl 13).

13. Kaebaja väljendab rahulolematust selles osas, et vanglaametnik ei vastanud valveruumis

1. jaanuarist 2025 kell 17.00 kuni 2. jaanuarini 2025 kell 17.00 kaebaja kõnedele. Üldjuhul

peab kaebaja pöörduma olmeküsimustega suuliselt vanglaametnik poole, kes selgitab välja

probleemi olemuse ja vajadusel edastab selle lahendamiseks muule struktuuriüksusele (Tartu

Vangla kodukorra p 11.1.1). Elukambri sisetelefoni vahendusel on võimalik suletud kambris

viibimisel teavitada vanglaametnikke ohuolukorrast, mis vajavad ametniku kiiret sekkumist

sündmuse lahendamisse (Tartu Vangla kodukorra p 11.1.2). Kohus nendib, et 24 tunni jooksul

kaebaja kõnedele vastamata jätmine võis põhjustada kaebajale teatud nördimust, kuid kohtule

ei ilmne, et esinenud oleks ohuolukord, millesse oli vaja viivitamatult sekkuda ning et

kaebajale oleks kõnede vastu võtmata jätmisega kaasnenud mingid negatiivsed tagajärjed.

Kaebajal oli võimalik vanglaametnike poole pöörduda ning vajadusel ohuolukorrast või muu

kiire sekkumise vajadusest ametnikele teada anda igatunniste kontrollkäikude ajal (määruse nr

44 § 12 lg 1 p 5 ja lg 2; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuni 2021. a määrus asjas nr 3-

21-453, p 16). Seega ei saa pidada kaebaja õiguste riivet intensiivseks. Kuna kaebaja

nimetatud Tartu Vangla esimese üksuse vanemvalvur oli graafikujärgselt tööl 1. ja 2 jaanuaril

2025 päevases vahetuses (dtl 13), siis ei saanud ta kaebaja suhtes ööl vastu 2. jaanuari 2025

3-25-531

õigusvastaselt käituda. Ülejäänud aja osas selgitab vanemvalvur, et kuna ta ei viibi koguaeg

stentofoni läheduses, siis ei saa ta kõnesid vastu võtta ning võib-olla tõesti ei võtnud ametnik

kaebaja kõnet vastu. Üldiselt vastab ametnik kõikidele kõnedele. Ametnik ei mäleta, et

kaebaja oleks vaidlusalusel ajal tungivalt helistanud (dtl 20). Kohtul puudub alus ametniku

selgituses kahelda. On mõistetav, et vanglaametnik ei viibi koguaeg valveruumis, kuna peab

täitma oma tööülesandeid, mistõttu ei saa ta koguaeg ka kõnedele vastata. Isegi kui ametnik ei

võtnud kaebaja kõnesid teatud ajahetkedel vastu teadlikult, siis ei saa seda pidada kaebaja

väärikust alandavaks ning jaatada kaebajale rahaliselt hüvitatava mittevaralise kahju

tekkimist. Kaebajal oli võimalik oma probleemidega pöörduda ametnike poole nende

igatunniste kontrollkäikude ajal. Kohtule teadaolevalt ei ilmnenud kaebajal kiireloomulist

sekkumist vajavat olukorda ning tema kõnedele vastamata jätmine sai talle põhjustada vaid

vähest heaolu langust.

14. Kaebaja põhjendab, et vanglaametnik ei kutsunud talle 2. jaanuaril 2025 tervishoiuteenuse

osutajat, kuigi kaebaja teatas vanglaametnikule, et tema nina on paistes ja valutab ning talle

on tekkinud lööve. Kuigi kaebaja kirjeldatud terviseprobleemid võivad põhjustada teatud

ebamugavusi, siis ei ole tegemist selliste haigusseisunditega, mille puhul tervishoiuteenuse

osutaja kohest kutsumata jätmist võiks pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Samuti ei

ilmne kohtule, et vanglaametnik oleks õigusvastaselt käitunud. Vaidlus puudub selles, et

kaebaja soovis 2. jaanuaril 2025 meedikut ning kirjeldas ametnikule oma terviseprobleeme

(dtl 29). Tartu Vangla esimese üksuse vanemvalvuri kinnitusel vestles ta valvemeedikuga

sellel teemal, kuid meedik soovitas kaebaja panna kirja pereõe vastuvõtule, kuna tegemist ei

ole erakorralise probleemiga (dtl 20). Kohtul puudub põhjus ametniku selgitustes kahelda,

kuivõrd vastupidist kinnitavad tõendid puuduvad. Samuti ei olnud kohtu hinnangul tegemist

vältimatu abi vajadusega, millest on ametnik kohustatud Tartu Vangla kodukorra p 19.4

kohaselt valvemeedikut igal juhul teavitama. VangS § 53 lg 1 järgi tagatakse kinnipeetavale

ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus. Vältimatu abi on tervishoiuteenus, mida

tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib

põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse (tervishoiuteenuste korraldamise

seaduse § 5 lg 1). On ilmselge, et kaebaja kirjeldatud terviseprobleemid ei tingi vältimatu abi

vajadust ning põhjendatud oli suunata kaebaja eelregistreerimisega ravijärjekorra alusel

pereõe vastuvõtule (Tartu Vangla kodukorra p 19.3).

15. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X-i kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Kohus

selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti

kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

II

16. HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 1 kuulutab

kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks,

kui see on ilmselt vajalik riigi julgeoleku või avaliku korra tagamiseks, eelkõige riigisaladuse

või salastatud välisteabe hoidmiseks või asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe

kaitseks. Tuginedes HKMS § 79 lg 1 p-le 1 võib kinniseks kuulutatud menetluses

menetlusosalise menetlustoimingult, sealhulgas kohtuistungilt või selle osalt eemaldada riigi

julgeoleku või avaliku korra tagamiseks, eelkõige riigisaladuse või salastatud välisteabe

hoidmiseks või asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks. HKMS § 79 lg 2

kohaselt on menetlusosalise eemaldamine sama paragrahvi lg-s 1 märgitud alusel võimalik

üksnes tingimusel, et huvi saladuse hoidmiseks on ilmselgelt kaalukam menetlusosalise

õigusest olla menetlustoimingu juures.

3-25-531

17. Kohus leiab, et käesolevas asjas tuleb Tartu Vangla 11. märtsil 2025 esitatud

videosalvestiste osas menetlus asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks

kinniseks kuulutada ning piirata esitatud tõenditele kaebaja ligipääsu. Avaliku teabe seaduse §

35 lg 1 p 9 kohaselt on teabevaldaja kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks

mõeldud teabeks teabe turvasüsteemide, turvaorganisatsiooni või turvameetmete kirjelduse

kohta. Kuna videosalvestiste vaatlus võimaldaks kaebajal näha Tartu Vangla ametnike vormi

külge kinnitatud kaamerate vaateulatust ja vaatenurki, sisaldavad vangla esitatud tõendid

teavet turvasüsteemide kohta, mille kaebajale avalikustamine ei ole põhjendatud. Kaebajale

teabele ligipääsu võimaldamine ohustab vangla julgeolekut. Tartu Vangla huvi saladuse

hoidmiseks kaalub üles kaebaja huvi videosalvestistega tutvuda. Videosalvestiste

kokkuvõtlikud kirjeldused nähtuvad kohtueelse menetluse materjalidest ja käesolevast

määrusest ning kaebajal on sel viisil võimalik videosalvestiste sisuga tutvuda.

18. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et tagamaks HKMS § 79 lg-s 1 sätestatud

juhtudel saladuse hoidmine väljaspool kohtuistungeid jms, ei ole tarvis menetlusosalist üheltki

toimingult eemaldada, vaid kohtul on võimalik jätta HKMS § 88 lg 2 alusel luba toimikuga

tutvumiseks ja ärakirjade saamiseks andmata (Riigikohtu halduskolleegiumi 15. mai 2014. a

määrus asjas nr 3-3-1-36-14, p 8). Praegusel juhul on saladuse hoidmine võimalik tagada

HKMS § 88 lg 2 alusel HKMS § 88 lg-s 1 sätestatud toimikuga tutvumise õiguse piiramise

kaudu.

19. Eeltoodust tulenevalt kuulutab kohus haldusasja menetluse Tartu Vangla 11. märtsil 2025

esitatud videosalvestiste osas kinniseks ning keelab kaebajal eelnimetatud tõenditega tutvuda

ja saada nendest koopiaid.

20. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider