2-23-7746/39 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kairi Piirisild, Vallo Kariler, Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. märts 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-7746

Kohtuasi

Sealt Siia OÜ hagi Erisisustus OÜ vastu

töövõtulepingust tuleneva võlgnevuse ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27. mai 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Erisisustus OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

19 977,31 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: Sealt Siia OÜ (registrikood 14219771),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Kiisa

Kostja: Erisisustus OÜ (registrikood 14971173),

lepinguline esindaja Kaie Mandel

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda Erisisustus OÜ apellatsioonkaebusega esitatud tõendite vastuvõtmisest

ja kõrvaldada need asja materjali hulgast.

2. Tühistada Harju Maakohtu 27. mai 2024 otsus ja saata asi tagasi maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

3. Rahuldada Erisisustus OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

2-23-7746

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sealt Siia OÜ (hageja) esitas 27.05.2023 Harju Maakohtule hagi Erisisustus OÜ (kostja)

vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 16 053,25 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivise 2238,47 eurot, samuti viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 28.05.2023 kuni kohustuse täitmiseni.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt tellis kostja hagejalt ajavahemikus 09.10.2020–04.01.2022

perioodiliselt mööbli transportimise ja paigaldamise teenust. Hageja esitas kostjale tehtud töö

eest arveid, millest kostja on jätnud 16 053,25 eurot tasumata.

3. Kostja allkirjastas 27.10.2021 võlatunnistuse, millega tunnistas arveid nr 258, 261, 263,

265 ja 266. Lisaks nõuab hageja arve nr 270 tasumist, mis väljastati pärast võlatunnistust,

kuid see vastas võlatunnistuses märgitule, s.o et sularahas on tasutud 800 eurot, mis

tasaarveldatakse töötundidega alates 19.10.2021.

Kostja vastuväited

4. Kostja hagiga ei nõustunud ja palus jätta selle läbi vaatamata. Menetluskulud palus kostja

jätta hageja kanda.

5. Pooled tegid küll koostööd, kuid arved, mida hageja on esitanud, ei vasta töödele, mida

hageja on kostjale teinud. Arved, mis vastavad koostööle, on tasutud. Hageja arvetel ei ole

märgitud objekti, kus hageja töid tegi ja mis töid hageja tegi. Tööde vastuvõtmise akte ei ole

hageja esitanud. Kostjal on hageja vastu mitmeid nõudeid. Võlatunnistus on väljastatud arvete

kohta, millega seotud tööd olid ebakvaliteetsed.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Maakohus rahuldas hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 16 053,25 eurot ja 27.05.2024

seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 4264,87 eurot, samuti viivise VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates 28.05.2024 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud jättis

kohus kostja kanda ja märkis, et menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks pärast

kohtuotsuse jõustumist.

7. Maakohus tuvastas, et hageja on väljastanud kostjale järgmised arved:

1) 21.07.2021 arve nr 258, 2767,25 eurot, mis on tasumata;

2) 01.08.2021 arve nr 261, 3167,61 eurot, mis on tasumata;

3) 13.08.2021 arve nr 263, 2035,46 eurot, millest 1472 eurot on tasumata;

2-23-7746

4) 27.08.2021 arve nr 265, 3631,57 eurot, mis on tasumata;

5) 10.09.2021 arve nr 266, 2363,17 eurot, millest 1627,50 eurot on tasumata;

6) 04.01.2022 arve nr 270, 3387,32 eurot, mis on tasumata.

8. Samuti tuvastas maakohus, et kostja allkirjastas 27.10.2021 dokumendi, milles kinnitas, et

hageja on esitanud talle arved nr 258, 261, 263, 265, 266 ning 268 paigaldus- ja transpordi

teenuste eest ajavahemikul 21.07.2021–24.09.2021 ning et arved on osaliselt tasutud.

Dokumendis kajastatud arve nr 268 osas hageja nõuet ei esitanud. Maakohus leidis, et see

dokument on kostja ühepoolne mittetehinguline tunnistus, millega kostja kinnitas, et on need

arved ja nendes näidatud tööd ja teenused saanud, ta ei soovi neid vaidlustada ja tal puuduvad

nende osas vastuväited. Kostja garanteeris arvete tasumise osade kaupa, kuna kostja tellijad

olid omakorda viivituses kostjalt objektide vastuvõtmisega ja nende eest tasumisega.

Dokumendist ei nähtu soovi olla sellega tehinguliselt seotud. Dokument ei loo õiguslikku

siduvust. Ühepoolne mittetehinguline tunnistus on käsitatav dokumentaalse tõendina nende

asjaolude kohta, mille olemasolu tunnistusega kinnitatakse. Kostja kinnitas dokumendis

hagejalt paigaldus- ja transpordi teenuste saamist 21.07.2021–24.09.2021, et hageja on selle

eest väljastanud kostjale arved nr 258, 261, 263, 265 ja 266, mis on osaliselt tasutud, kuid

millest 13 229,39 eurot on tasumata (arvestamata arvega nr 268).

9. Kostja väited on vastuolulised, kuna ta väidab samaaegselt, et arved on täiesti alusetud,

kuid isegi, kui need on põhjendatud, on kostjal samuti hageja vastu nõue.

10. Hageja tõendas vaidlusaluste arvete alusel tööde tegemise, nende vastuvõtmise kostja

poolt ja nende arvete alusel tasu sissenõutavaks muutumise 27.10.2021 dokumendiga. Kostja

on arved nr 263 ja 266 osaliselt tasunud, mis kinnitab, et ta on neid aktsepteerinud.

Tõendamiskoormis läks üle kostjale, kes pidi tõendama, et tal on mingil alusel õigus

tasumisest keelduda või et tasunõue ei olnud sissenõutavaks muutunud. Kostja ei esitanud

ühtegi tõendit.

11. Hageja nõuab kostjalt ka arve nr 270 tasumist. Arve ega selle aluseks oleva tööaja tabeli

saamist kostja ei eitanud. Samuti ei ole kostja neile mingeid vastuväiteid esitanud. Hageja

saatis kostjale tööaja tabeli 11.11.2021 e-kirjaga, mis on käsitatav hageja ettepanekuna tabelis

näidatud tööde ja teenuste üleandmiseks. Kostja ei ole tööde vastuvõtmisele vastuväiteid

esitanud ja tööd tuleb lugeda vastu võetuks (VÕS § 638 ja § 643). Tasunõue on seega

tervikuna sissenõutav. Kuna põhinõue kuulub rahuldamisele, tuleb rahuldada ka viivisenõue.

12. Kostja 15.03.2024 taotlus vastuhagi esitamiseks tähtaja määramiseks jääb rahuldamata.

Kohus määras 19.02.2024 kirjaga lõplike taotluste esitamise tähtajaks 07.03.2024, mida kostja

soovil pikendati kuni 15.03.2024. Selleks ajaks tuli esitada ka vastuhagi. Tähtaja pikendamine

venitaks asja lahendamist. Kostjal on võimalik oma nõuded maksma panna eraldi menetluses.

Apellatsioonkaebus

13. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata

või saata asi tagasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja

jätta hageja kanda.

14. Kaebuse kohaselt jättis maakohus täitmata eelmenetluse ülesanded, eelkõige

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 392 lg 1 p-st 4 tuleneva kohustuse selgitada välja

tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Üllatuslik on

2-23-7746

kohtu käsitlus 27.10.2021 dokumendi kohta. Kohus ei selgitanud oma õiguslikku käsitlust ega

sellest tulenevat tõendamiskoormist. Kui kohus oleks selgitamiskohustust täitnud, oleks kostja

esitanud täiendavaid tõendeid enda vastuväidete tõendamiseks ja põhistanud oma

vastuväiteid. Kostja keeldus arvete tasumisest põhjusel, et hageja tehtud töödes esines ohtralt

puudusi.

15. Maakohus rikkus kohustust teha tõendi vastuvõtmise või selle kogumisest keeldumise

kohta põhjendatud määrus (TsMS § 238 lg 4). Ilma selleta ei saanudki kohus selgitada

asjaolude tõendamise vajadust ja koormust. Kohus määras asja kirjalikku menetlusse, kuigi

hagi aluseks olevad asjaolud olid välja selgitamata.

16. Maakohus kvalifitseeris kostja 27.10.2021 dokumendi pooltest erinevalt, kui leidis, et

tegemist on ühepoolse mittetehingulise tunnistusega ja rikkus sellega TsMS § 436 lg-t 4.

Kostja oli selles dokumendis toonud välja ka nõuded hageja tehtud tööle. Kostja oli nõus

tööde eest tasuma siis, kui tööd tehakse nõuetekohaselt. Kohus ei andnud kostjale võimalust

tõendada, et hageja tööd olid ebakvaliteetsed.

17. Hageja nõue on ka sisuliselt põhjendamatu. Kuna hageja tööd olid valdavalt

ebakvaliteetsed, tekkis kostjale kahju. Kostja teavitas hagejat tööde puudustest õigeaegselt.

Hageja nõudest tuleb teha järgmised mahaarvamised: Taaramäe lasteaia vaegtööde tõttu

alandatud hind 1969,20 eurot; DE Mööbel OÜ poolt kostja tööde parandamise kulu 950 eurot;

Paide Gümnaasiumisse paigaldatud garderoobimoodulitele tekitatud kahju 16 596 eurot.

Vastustaja seisukoht

18. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

19. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

20. Hageja esitas kostja vastu töövõtulepingust tuleneva töötasu nõude. VÕS § 635 lg 1

kohaselt on tasu maksmise kohustus tellija töövõtulepingust tulenev põhikohustus. Töövõtja

tasunõue muutub sissenõutavaks siis, kui tellitud töö on valmis (VÕS § 637 lg 3). Kui kokku

on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue

sissenõutavaks siis, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks (VÕS § 637 lg 4

esimene lause). Asjaolude, mis on vajalikud hagi rahuldamiseks, siinsel juhul töövõtja

tasunõude sissenõutavuse eelduste esile toomise ja tõendamise kohustus, on hagejal (TsMS §

363 lg 1 ja § 230 lg 1).

21. Hageja väidab hagiavalduses, et tema tegi kostja tellitud töö ja esitas kostjale selle kohta

arved. Muid asjaolusid hageja esile ei toonud. Hageja ei toonud esile millise töö ta pidi

tegema ja millise tasu eest, et töö on nõuetekohaselt tehtud, kas kokku oli lepitud töö

vastuvõtmine tellija poolt või oli see tavaline ja kui oli, siis et tööd on kostja poolt vastu

võetud või tuleb lugeda vastuvõetuks. Tellija tasu maksmise kohustus ei teki seega arve

esitamisest ja seetõttu ei ole ainuüksi arvete alusel võimalik järeldada, et tasunõude

sissenõutavaks muutumise eeldused on täidetud.

2-23-7746

22. Kostja ongi menetluses ette heitnud, et hageja ei ole tõendanud, mis töid ta tegi ja mille

eest tasu nõuab. Samuti selgitas kostja, et ei ole töid vastu võtnud, kuna tööd olid

ebakvaliteetsed ja hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks kostjaga lepingu

sõlminud ja et kostja oleks tööd vastu võtnud. Hageja ei esitanud tasunõude sissenõutavaks

muutumise tuvastamiseks vajalikke asjaolusid ega tõendeid ka pärast kostja vastuväidete

saamist. Küll aga esitas hageja kostja poolt 27.10.2021 allkirjastatud dokumendi, mida käsitas

võlatunnistusena. Hageja leidis, et kostja on selles dokumendis arveid tunnistanud ja

garanteerinud nende tasumise, mistõttu on kostja käitumine vastuolus hea usu põhimõttega.

Kostja nõustus oma 15.03.2024 seisukohas, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega,

kuid ei nõustunud, et hagejal oleks õigus nõuda selle alusel tasu maksmist.

23. Maakohus, rahuldades hagi 27.10.2021 dokumendi alusel, on rikkunud TsMS § 435 lg-st

1 tulenevat asja ammendava arutamise kohustust. Maakohus jättis olulisel määral täitmata

eelmenetluse ülesanded TsMS § 392 mõttes, kohaldas vääralt materiaalõigust ja rikkus TsMS

§ 351 lg 1 mõttes selgitamiskohustust, kui ei arutanud pooltega võlatunnistuse liiki ega

selgitanud hagejale, milliseid asjaolusid tuleb võlatunnistusele tuginemise korral hagi

rahuldamiseks esile tuua ja tõendada. Kuna hagi rahuldamiseks vajalikke asjaolusid ei olnud

kohtu ette toodud ega tõendatud, rikkus maakohus ka oluliselt otsuse põhjendamise kohustust

(TsMS § 442 lg 8).

24. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt (vt nt RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p 16.1;

RKTKo 05.02.2025, 2-21-8877/50, p 11 ja RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364/37, p 12), kui

võlausaldaja tugineb võlgniku vastu nõude esitamisel võlatunnistusele, peab kohus esmalt

võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta

antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv

võlatunnistus. Kuna võlatunnistus on leping, saab sellest rääkida üksnes juhul, kui on

tuvastatav poolte tahe olla lepinguliselt seotud (VÕS § 8 lg 1). Võlgniku ühepoolse

mittetehingulise tunnistusega seevastu ei taotle pooled mitte õigustehingulist reguleerimist,

vaid sellega võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või teatud asjaolude esinemist,

soovimata õiguslikku siduvust. Tegemist on seega võlgniku faktilise teadmis-, mitte

tehingulise tahteavaldusega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 jj mõttes). Sellise

tunnistuse tagajärg on aegumise katkemine (TsÜS § 158) ning seda võib kohtumenetluses

käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude osas, mille olemasolu tunnistusega

kinnitatakse. Samas ei loo see iseseisvat nõude alust ega piira tunnistuse andja tunnistuses

mainitud nõudele vastuväidete esitamist.

25. Maakohtu otsus on 27.10.2021 dokumendi ühepoolse mittetehingulise tunnistusena

kvalifitseerimisel olulises osas vastuoluline. Samuti on maakohus eksinud mittetehingulise

tunnistuse õiguslike tagajärgede kohaldamisel. Maakohus leidis esmalt, et tegemist on kostja

ühepoolse mittetehingulise tunnistusega, mis ei loo õiguslikku siduvust, kuid leidis siis

vastuoluliselt, et dokument tõendab tööde tegemise, nende vastuvõtmise kostja poolt ja

töötasu sissenõutavaks muutumise. Maakohus ei ole 27.10.2021 dokumendi õiguslikku

kvalifikatsiooni ega sellest tulenevaid tagajärgi asjaolude esile toomise ja tõendamise

kohustusele pooltega arutanud. Samuti jättis maakohus tähelepanuta kostja osundatu, et

27.10.2021 dokumendis loetletud arved olid väljastatud just nende tööde eest, mis hageja

teostas ebakvaliteetselt. Maakohtu järeldused selle kohta, et hageja on kokkulepitud tööd

teinud, kostja on need vastu võtnud ja töötasu on sissenõutavaks muutunud, on seega

põhjendamata. Kui maakohus leidis, et tegemist on ühepoolse mittetehingulise tunnistusega,

tulnuks hagejale selgitada, et dokument ei loo iseseisvat nõude alust ega piira kostjal

tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist ja hageja on seetõttu kohustatud esile

2-23-7746

tooma ja tõendama töövõtulepingust tuleneva tasunõude sissenõutavuse eeldused. Maakohus

ei ole seda teinud.

26. Maakohus ei ole aga pooltega arutanud sedagi, mis liiki võlatunnistusega on tegemist.

Võlga tunnistava dokumendi õigusliku siduvuse üle otsustamiseks tuli maakohtul esmajoones

välja selgitada poolte tegelik tahe väidetava võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Selle

lähtekohaks on eelkõige dokumendi sisu ja selle sõnastus, samuti dokumendi koostamise

põhjused ja eesmärk. Poolte tegeliku tahte tuvastamisel tuleb kohaldada üldiseid

tahteavalduse ja lepingu tõlgendamise reegleid (TsÜS § 75, VÕS § 29) ning selle aluseks

olevaid asjaolusid peab tõendama hageja kui võlatunnistusest tuleneva nõude esitaja (TsMS §

230 lg 1). Maakohus ei ole neid asjaolusid pooltega arutanud ega selgitanud hagejale, millised

asjaolud tuleb esile tuua ja tõendada, kui ta soovib tugineda tehingulisele võlatunnistusele.

Samuti seda, et kahtluse korral eeldatakse, et tegemist on võlgniku ühepoolse mittetehingulise

tunnistusega.

27. Kui tegemist siiski on tehinguga, tuleb anda hinnang sellele, kas väidetud võlatunnistus on

abstraktne (konstitutiivne) (VÕS § 30) või kausaalne (deklaratiivne). Ka see, millist liiki ja

sisuga võlatunnistusega on tegemist, tuleb välja selgitada võlatunnistuse kui lepingu

tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut. Eeldatakse, et tegemist on

deklaratiivse võlatunnistusega. Konstitutiivse võlatunnistusega on tegemist juhul, kui hageja

tõendab, et poolte eesmärk oli luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte

asemele või selle kõrvale. Sellele ei ole hageja siinsel juhul tuginenud. Hageja leidis, et

tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärk on

reguleerida juba olemasolevat võlasuhet. Sellega pooled üksnes kinnitavad olemasolevat

võlga, soovides vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Seega on

deklaratiivse võlatunnistuse puhul tegemist kausaalse võlatunnistusega, mille kehtivus on

seotud põhikohustuse kehtivusega. Selle eesmärgist lähtuvalt eeldab deklaratiivse

võlatunnistuse sõlmimise tahte tuvastamine üldjuhul seda, et enne võlatunnistuse andmist on

nendevaheline õigussuhe poolte jaoks ebaselge, mida võlatunnistuse andmisega soovitakse

lõplikult õigusselguse huvides kõrvaldada.

28. Deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse

eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud asjaoludele

vastuväidete esitamisest. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest

vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru, on

võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada

üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks.

Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, selgitatakse välja iga

üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja

lepingu sõlmimise eesmärki. Eelkõige saab võlgnikku lugeda loobunuks sellistele asjaoludele

põhinevatest vastuväidetest, mis olid võlatunnistuse andmise põhjuseks. Vastuväidetest

loobumise tagajärjeks on see, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid

vastuväiteid, millest ta võlatunnistust andes ei loobunud.

29. Kui hageja tõendab, et tegemist on tehingulise deklaratiivse võlatunnistusega, siis

arvestades selle aktsessoorsust, peab ta lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka kõik

alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama kõiki oma alusvõlasuhtest tuleneva nõude

eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses

loobunud, ei pea hageja enam eraldi tõendama. Nende tõendamiseks piisab võlatunnistusest.

Küll aga peab ta tõendama neid asjaolusid, mis võimaldavad võlgniku vastavatest

vastuväidetest loobumist järeldada. Maakohus ei ole ka seda hagejale selgitanud. Seetõttu on

2-23-7746

asjas jäänud välja selgitamata kõik hagi rahuldamiseks vajalikud asjaolud. Kuna hageja ei

toonud esile hagi rahuldamiseks vajalikke asjaolusid ega esitanud tõendeid, ei ole õige ka

maakohtu järeldus, nagu oleks tõendamiskoormis üle läinud kostjale. Tulenevalt TsMS § 230

lg-st 1 lasub esmalt hagejal nõude olemasolu tõendamise koormus (vt ka RKTKo 11.12.2019,

2-17-1722/31 p 14).

30. Kuna maakohus rikkus olulisel määral eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 351 ja

§ 392 lg 1) ja jagas ebaõigesti tõendamiskoormuse, tuleb asi saata uueks arutamiseks

maakohtule eelmenetluse staadiumis (TsMS § 657 lg 1 p 3). Ringkonnakohus ei saa asja ise

lahendada, kuna apellatsioonimenetluse eesmärk ei ole korraldada uut eelmenetlust (RKTKo

08.12.2021, 2-18-4181/75, p 19). Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul selgitada pooltele

vastavalt ülal toodule tõendamiskoormuse jagunemist võlatunnistusest tuleneva nõude

esitamise korral. Seejuures tuleb maakohtul pöörata hageja tähelepanu vajadusele tuua lisaks

võlatunnistusele kohtu ette ka alusvõlasuhtest tuleneva nõude asjaolud ja neid kinnitavad

tõendid, arvestades ka võlatunnistusest tulenevaid vastuväidete esitamise piiranguid.

31. Kostja kordab oma apellatsioonkaebuses ka seda, et talle on hageja valdavalt

ebakvaliteetselt teostatud tööde tõttu tekkinud kahju. Kostja esitas selle kohta 21 tõendit, mida

ta maakohtu menetluses ei esitanud. TsMS § 652 lg 1 kohaselt võtab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel üldjuhul aluseks esimese astme kohtus

tuvastatud faktilised asjaolud ja esitatud tõendid. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme

kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja kogub uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud

juhtudel (TsMS § 652 lg 3 ja 4). Kuigi kostja ei ole veenvalt selgitanud, miks ta ei saanud

oma nõuet puudutavaid tõendeid esitada juba maakohtu menetluses, keeldub ringkonnakohus

kostja esitatud tõendite vastuvõtmisest eelkõige põhjusel, et need ei oma siinses

apellatsioonimenetluses tähtsust (TsMS § 238 lg 1). Kohus eemaldab need tsiviilasja materjali

hulgast. Kui kostjal on hageja vastu nõudeid, tuleb need esitada seaduses sätestatud

menetluskorda ja -nõudeid (eelkõige TsMS §-s 363 sätestatut) järgides asja uuel

läbivaatamisel maakohtus.

32. Ringkonnakohus ei hinda menetlusökonoomia kaalutlustel kostja muid

apellatsioonkaebuse väiteid, kuna need ei mõjuta käesoleva asja lahendust.

33. Kuna maakohtu otsus tühistatakse hageja põhinõude rahuldamise osas, tuleb see tühistada

ka viivisenõude rahuldamise osas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Menetluskulude

jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel, arvestades

asja lahendamise tulemust.

(allkirjastatud digitaalselt)