2-24-126160/7 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Aleksandr Kondrašov

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.03.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-126160

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi A.Y vastu võlgnevuse nõudes

Hagihind

2466,93 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046), lepinguline

esindaja W.B

Kostja A.Y (isikukood XXX; tegelik elu- ja viibimiskoht

teadmata)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagiavaldus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

3. Toimetada kohtuotsus A.Y-le avalikult kätte. Lahend loetakse kostjale avalikult

kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise

päevast.

Edasikaebamise kord

Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks. Lihtsustatud korras menetletud asjas esitatud

apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse

normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see

võis oluliselt mõjutada lahendit.

Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid

mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle

lahendamist istungil.

Kohus selgitab, et seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist. Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 16.07.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse

võlgnikult 2 427,59 euro saamiseks. Kohus tegi 17.07.2024 võlgnikule makseettepaneku, mida ei

õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Pärnu Maakohus andis 02.09.2024 määrusega nõude

üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas kohtule hagiavalduse 18.09.2024. Hagi aluseks on BB Finance OÜ ja kostja vahel

10.02.2022 sõlmitud laenulepingust nr xxx ning 23.10.2023 sõlmitud lisalaenu lepingust nr xxx

tulenev võlgnevus.

3. Hagis palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 1979,22 eurot, intress 276,78 eurot, viivis

160,93 eurot ja võla sissenõudmiskulud 50,00 eurot.

Hageja on seisukohal, et krediidiandja on krediidianalüüsil järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Hagi kohaselt oli taotletav laen väiksem kui 2000 eurot, Maksu-ja Tolliameti andmed olid

olemas ning kostja pangakonto väljavõtet ei küsitud. Kostja esitas laenutaotlused, milles märkis teabe

enda igakuise sissetuleku, kohustuste ja ülalpeetavate kohta, kinnitades esitatud andmete õigsust: a)

10.02.2022, kell 17:50:42 märkis kostja enda igakuiseks netosissetulekuks 967,00 eurot (tööandaja E S

OÜ); igakuised finantskohustusteks 0,00 eurot; muud kohustused (ehk majapidamiskulud) 289,00

eurot ja ülalpeetavate arv 1; b) 23.10.2023 kell 15:57:46 märkis kostja enda igakuiseks

netosissetulekuks 2400,00 eurot (tööandaja E S OÜ); igakuised finantskohustusteks 200,00 eurot;

muud kohustused (ehk majapidamiskulud) ja ülalpeetavate arvu kostja ei märkinud.

Enne lepingu xxx sõlmimist kontrollis laenuandja kostja keskmise sissetuleku andmeid Maksu- ja

Tolliametist (edaspidi ka MTA) pensionikonto sissemaksete alusel, sissetuleku arvutamise aluseks olid

viimase nelja kuu sissemaksed ning keskmine sissetulek MTA andmete põhjal oli 967,00 eurot. Enne

lisalaenu lepingu xxx sõlmimist kontrollis laenuandja kostja keskmise sissetuleku andmeid Maksu- ja

Tolliametist kuupäeval 23.10.2023 ning päringu tulemusel selgus, et keskmine sissetulek MTA

andmete põhjal oli 2100 eurot. Hagi kohaselt omandati ja kontrolliti teavet lisaks järgnevatest avalikest

andmebaasidest: Krediidiregister, Krediidiinfo, Rahvastikuregister. Päringute tulemustest nähtus, et

kostjal puudusid mistahes maksehäired ja võlgnevused laenu saamise hetkel ning ülalpeetavaid oli

kostjal 1. Mõistliku laenukoormuse arvutamisel arvestati krediidiandaja poolt sise-eeskirjas

kehtestatud piirmäära, kui see oli suurem kostja poolt märgitust või kui kostja enda

majapidamiskulusid ei märkinud. Krediidiandja märkis lepingu xxx puhul enda majapidamiskuludeks

289 eurot, mis jäi krediidiandaja sise-eeskirjas kehtestatud piirmäära. Lisalaenu lepingu xxx puhul

määrati majapidamiskulude piirmääraks 641,00 eurot, mis saadi järgneva valemi alusel: (sissetulek *

0,204 + 157,32 eurot + ülalpeetava kulu 55 eurot). Muude kohustuste valemi aluseks on võlausaldaja

ajaloolised statistilised andmed kombineeritud Statistikaameti andmetega. Hageja tõi välja, et andmete

hindamise tulemusel kogumis jõudis krediidiandja veendumusele, et kostja on krediidivõimeline ning

lepingust xxx tulenev igakuine osamakse 57,95 eurot ja viimasest kehtivast lisalaenu lepingust xxx

tulenev igakuine osamakse 81,03 eurot, oli krediidiandja hinnangul kostjale jõukohane.

17.01.2025 menetlusdokumendis selgitas hageja, et krediidiandaja lähtus kostja maksevõime

hindamisel proportsionaalsuse põhimõttest. Hageja selgitas veelkord, et kuna kostja taotletud

krediidisumma oli lepingu xxx puhul 1465 eurot ja sellele vastavalt osamakse 57,95 eurot ning

lisalaenu lepingu xxx puhul oli taotletud krediidisumma 1999,73 eurot jäi maksimaalne taotletav

krediit alla 2000 eurot ning krediidiandjal oli sisereeglite kohaselt lubatud anda krediiti ilma

pangakonto väljavõtet küsimata. See aga ei tähenda, et krediidivõimelisust ei kontrollitud.

Krediidiandaja tugines tarbija poolt laenutaotluses esitatud andmetele, kontrolliti sissetuleku õigsust

Maksu- ja Tolliameti päringu andmetest ning samuti tehti päring kontrollimaks ega kostjal ei ole

avatud maksehäireid ega maksuvõlgasid. Lisaks olid kostja poolt täidetud lisalaenu saamise

tingimused - kostja krediidivõimelisus ei olnud halvenenud ning taotletav krediit jäi kostja

maksevõime piiresse. Krediidiandja poolt võeti majapidamiskuludes aluseks Statistikaameti

arvestusliku elatusmiinimum, mis lepingu xxx puhul oli 289,00 eurot ning mis ühtis kostja poolt

esitatuga ning lisalaenu lepingu xxx puhul 641,00 eurot. Arvestades kostja sissetulekut ja muid

kohustusi oli tõenäoline, et kostja suudab võetud krediiti tagasi maksta. Hageja leidis, et krediidiandja

on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega.

Juhuks, kui kohus asub seisukohale, et vaatamata hageja poolt esitatud selgitustele ja tõenditele on

leping(ud) sõlmitud vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes, esitas hageja nõude

ümberarvestuse. Hageja tõi välja, et kostja on kokku saanud lepingute alusel krediiti summas 2035

eurot ning tagasimakseid on lepingute katteks tehtud kokku summas 1336,92 eurot. Seetõttu kujuneks

hageja nõudeks 698,08 eurot.

17.01.2025 menetlusdokumendi kohaselt on kostja VÕS § 4034 lg 7 tuleneva uue tagasimaksegraafiku

kohaselt jäänud osaliselt võlgnevusse 15.10.2024 (summas 3,81 eurot) ning täielikult 15.11.2024

(summas 16,04 eurot) ja 15.12.2024 (summas 16,04 eurot) osamakse tasumisega, mistõttu ei ole

lepingu ülesütlemise eeldused (hagiavalduse punkt 1.3.4) täidetud.

Eeltoodust tulenevalt on krediidiandjal alus lepingu uuesti ülesütlemiseks, mida krediidiandaja on ka

teinud, öeldes lepingu uuesti üles 17.01.2025 seisuga. Tulenevalt eeltoodust palus hageja kohtul uus

lepingu ülesütlemise teatis kostjale kätte toimetada kohtumenetluse kaudu. Hageja viitab, et

tahteavalduse saab lugeda kättetoimetatuks ka kohtumenetluses (v.a kui pole kasutatud mõnda

kättetoimetamisfiktsiooni; Riigikohtu lahend asjas 3-2-1-53-16) ning peale lepingu ülesütlemise teatise

kättetoimetamist saab lugeda, et hageja nõue on muutunud sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 mõttes ning

hageja on õigustatud nõudma kostjalt saadu tagastamist.

Hageja palus, et kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet,

alternatiivselt kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingust xxx tulenev põhivõlgnevus 698,08 eurot ja

seadusjärgne intress 9,80 eurot. Lisaks palub hageja kohtul kostjalt hageja kasuks välja mõista

menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (TsMS § 163 lg 1) ning väljamõistetud

menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

4. Kostjale on hagiavaldus koos lisadega ja Harju Maakohtu 08.10.2024 kohtumäärus asja menetlusse

võtmise kohta kätte toimetatud 24.10.2024 väljaandes Ametlikud Teadeanded avaldatud kohtuteatega,

mille kohaselt menetlusdokumendid loetakse avalikult kätte toimetatuks 15 päeva möödumisel

väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadeanded ilmumise päevast. Hagiavaldusele vastamise tähtaeg oli

14 päeva. Kostja ei ole hagile tähtaegselt vastanud.

Kohtu põhjendused

5. Kohus lahendab käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405

lg 1 alusel.

6. Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata.

7. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS §

76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse

täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel

tähtpäeval. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja

nõuda selle täitmist. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või

laenu. VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb

tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.

Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmis BB Finance OÜ kostjaga 10.02.2022 laenulepingu nr xxx ning

23.10.2023 lisalaenu lepingu nr xxx. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis

lepingud seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega.

Kohtu hinnangul vastavad käesolevas asjas hagi aluseks olevad lepingud tarbijakrediidilepingute

tunnustele VÕS § 402 lg 1 mõistes ning nendele kohalduvad VÕS 22. peatüki 2. jaos olevad

tarbijakrediidilepingu erisätted, sh VÕS §-st 404 tulenev vorminõue ning krediidiandjale pandud

täiendavad kohustused tarbijale teavet anda (VÕS § 404 lg 2 p 2 ja § 403¹ lg 1 p 7 ja 9) ja

vastutustundliku laenamise põhimõtet järgida (VÕS § 403⁴ lg 1) ning VÕS §-des 406² ja 408

sätestatud täiendavad tühisuse alused.

Kohtul on kohustus kontrollida lepingu kehtivust omal algatusel olenemata vastaspoole vastuväidetest.

8. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingutest, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil

93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle VÕS

§-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal

algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata (EKo

17.05.2018, C-147/16 ja EKo 21.12.2016, C-154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida

võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu

tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C-679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste

vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni,

sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte kohaselt lasub

tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.

Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg-d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha

hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja

sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

rakendamisel peab krediidiandja lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse § 50 lg-test 3 ja 4. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema

mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja

võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle

iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib

tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija

esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks. Kehtiva VÕS § 4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte

järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja ehk hageja.

Kohus on hageja esitatud asjaolude põhjal seisukohal, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ei ole

ühegi hagi aluseks oleva lepingu puhul nõutaval viisil järgitud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise kohta on hageja selgitanud, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel arvestati kostja enda

poolt öeldud andmetega, tehti päringud Maksu- ja Tolliametisse, Rahvastikuregistrisse, Krediidiinfosse

ning Krediidiregistrisse. Päringute tulemusel nähtus, et enne lepingu xxx sõlmimist oli kostja keskmine

sissetulek MTA andmete põhjal 967 eurot ning enne lisalaenu lepingu xxx sõlmimist 2100 eurot.

Päringute tulemustest nähtus, et kostjal puudusid mistahes maksehäired ja võlgnevused laenu saamise

hetkel ning ülalpeetavaid oli kostjal 1. Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja

kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid avalike andmebaaside ning registrite

kontrollimist. Krediidiandja peaks kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt

pika ajavahemiku kohta (vt. Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-

106661, p 55 ja seal viidatud varasem praktika). Hagis väljatoodu pinnalt ei saa jõuda järeldusele, et

lepingute sõlmimisel tuvastati nii kostja sissetulekute kui ka kohustuste suurus. Kohtule esitatud

andmetest nähtuvalt käesoleval juhul krediidiandjad kostjalt pangakonto väljavõtet ei nõudnud. Asjas

ei ole tuginetud ka sellele, et krediidiandjad oleksid kostjalt nõudnud mingeid täiendavaid dokumente

krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Ainuüksi avalikesse

registritesse päringute tegemisest ei piisa, sest nimetatud päringute tegemine ei kinnita, millised olid

krediidisaaja reaalsed sissetulekud ja kohustused. Eeltoodust tulenevalt on krediidiandja jätnud iga

hagi aluseks oleva lepingu puhul sisuliselt kostja krediidivõimelisuse tuvastamata. Kohtu hinnangul ei

saa kohustuste kontrollimisel lugeda piisavaks laenutaotleja esitatud laenutaotlusel esitatud andmetest

ning lisaks maksehäirete puudumise tuvastamisele tuleb enne tarbijale laenu andmist välja selgitada

vähemalt tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused

ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (KAVS § 49 lg 1 p 1-

7). Kõike eeltoodut arvesse võttes asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet ega veendunud piisava hoolega tarbija krediidivõimelisuses.

9. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse tarbijakrediidilepingu

intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud

esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud

krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust

valesti. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja

küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. Nii rikkus krediidiandja VÕS § 4034 lg-t 6.

Eeltoodust tulenevalt on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks VÕS § 4034 lg 7

kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast, ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne.

VÕS § 4034 lg 7 III lause kohaselt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades

intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Samuti tuleb sel

juhul tarbija tehtud maksed, milles pole arvestatud intressimäära muutumisega ja mistõttu on olnud

need suuremad, käsitada osalise ennetähtaegse tagasimaksena VÕS § 411 tähenduses.

10. Kohus andis hagejale 20.12.2024 võimaluse täpsustada haginõuet ja esitada kohtule teave

krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 sätestatuga.

Hageja esitas 17.01.2025 lepingute ümberarvestused VÕS § 4034 lg 7 alusel. Hageja tõi välja, et kostja

on kokku saanud lepingute alusel krediiti summas 2035 eurot ning tagasimakseid on lepingute katteks

tehtud kokku summas 1336,92. Uue tagasimaksegraafiku kohaselt jäi kostja osaliselt võlgnevusse

15.10.2024 (summas 3,81 eurot) ning täielikult 15.11.2024 (summas 16,04 eurot) ja 15.12.2024

(summas 16,04 eurot) osamakse tasumisega, mistõttu ei ole lepingu ülesütlemise eeldused

(hagiavalduse punkt 1.3.4) täidetud. Hageja leidis, et esineb alus lepingu ülesütlemiseks ning leping

öeldi üles 17.01.2025 seisuga. Hageja palus kohtul uus lepingu ülesütlemise teatis kostjale kätte

toimetada kohtumenetluse kaudu. Hageja leiab, et peale lepingu ülesütlemise teatise kättetoimetamist

saab lugeda, et hageja nõue on muutunud sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 mõttes ning hageja on

õigustatud nõudma kostjalt saadu tagastamist.

11. Kohus leiab, et hageja 17.01.2025 menetlusdokumentides esitatu on käsitletav hagi aluse

muutmisena. Käesolevas tsiviilasjas esitatud hagi kohaselt rikkus kostja lepingust tulenevat kohustust,

ei tasunud kokkuleppelisi osamakseid, jäädes täielikult viivitusse vähemalt kolme järjestikuse

(15.02.2024, 15.03.2024 ja 15.04.2024) osamakse tasumisega ning krediidiandja ütles lepingu

17.05.2024 seisuga üles. Sellest tulenevalt muutus hagi kohaselt võlgnevus sissenõutavaks ning hageja

palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevus summas 1979,22 eurot, intress 276,78, sissenõutavaks

muutunud viivis summas 160,93 eurot ning sissenõudmiskulud summas 50 eurot. 17.01.2025

menetlusdokumendi kohaselt jäi kostja VÕS § 4034 lg 7 tuleneva uue tagasimaksegraafiku kohaselt

jäänud osaliselt võlgnevusse 15.10.2024 (summas 3,81 eurot) ning täielikult 15.11.2024 (summas

16,04 eurot) ja 15.12.2024 (summas 16,04 eurot) osamakse tasumisega, mistõttu ei ole hagis toodud

lepingu ülesütlemise eeldused (hagiavalduse punkt 1.3.4) täidetud. Hageja asus seisukohale, et

krediidiandjal on alus lepingu uuesti ülesütlemiseks, mida krediidiandaja on ka teinud, öeldes lepingu

uuesti üles 17.01.2025 seisuga.

TsMS § 376 lg 1 sätestab, et pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist võib hageja

muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kostja nõusolekut eeldatakse, kui ta ei

esita hagi muutmisele viivitamata vastuväidet. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt nõustub kohus hagi

muutmisega üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui senises menetluses esitatud faktiväited ja tõendid

võimaldavad muudetud hagi lahendada eeldatavasti kiiremini ja säästlikumalt. Käesoleval juhul võttis

kohus hagi menetlusse 08.10.2024, kostjale toimetati hagiavaldus ja Harju Maakohtu 08.10.2024

kohtumäärus asja menetlusse võtmise kohta kätte Ametlike Teadaannete kaudu 09.11.2024 ning

hageja muutis hagi 17.01.2025. Kohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist hagi muutmisega TsMS §

376 lg 1 tähenduses. Kohus tugineb Riigikohtu praktikale, mille kohaselt on lepingute ülesütlemise aeg

hagi aluseks olev faktiline asjaolu TsMS § 363 lg 1 p 2 mõttes. Sellest sõltub, kas ja millise perioodi

ulatuses tuleb kostjal vastu vaielda täitmisnõudele või lepingu ülesütlemisest tulenevale nõudele.

Olukorras, kus laen tuleb tagastada osade kaupa, tuleb eristada enne ülesütlemist sissenõutavaks

muutunud osamakseid ja ülesütlemise järel sissenõutavaks muutunud summat. Eelnevast tulenevalt on

kohtumenetluse käigus lepingu ülesütlemine hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 1 mõttes, milleks on

vaja kostja või kohtu nõusolekut (RKTko 14.06.2016, 3-2-1-53-16, p 15).

Hagiavalduse esitamisega määrab hageja kindlaks vaidluse eseme, näidates ära oma menetlusliku

nõude ja selle aluseks olevad faktilised asjaolud (vt TsMS § 363 lg 1 p-d 1 ja 2). Vaidluse esemest

omakorda sõltuvad asja lahendamise piirid (TsMS § 439) ja kohtulahendi õigusjõu ulatus (TsMS §

457). Õiguskirjanduses on leitud, et hiljem hageja vaidluse eset meelevaldselt muuta ei saa, sest

arvestada tuleb ka kostja huvi selle vastu, et vaidlus saaks lahendatud algselt esitatud kujul, enda

positsiooni kaitsmine menetluses ei muutu raskemaks ja asja läbivaatamisega seotud kulutused ei

suureneks (vt Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: V. Kõve jt.

Tallinn 2017, lk 496).

Eeltoodust tulenevalt ei anna kohus luba hageja poolt 17.01.2024 menetlusdokumendis esitatud hagi

muutmiseks ning ei menetle muudetud kujul hagi. Kohtul ei ole alust nõustuda hagi muutmisega, sest

antud juhul ei esine TsMS § 376 lg 2 kohaseid mõjuvaid põhjuseid. Seega ei anna kohus luba hageja

poolt 17.01.2025 esitatud menetlusdokumendis hagi aluse muutmiseks käesolevas tsiviilasjas ning ei

menetle muudetud hagi, st kohus ei käsitle hagi alusena hageja poolt 17.01.2025 menetlusdokumendis

väljatoodut.

12. Kohus on eelnevalt asunud seisukohale, et käesoleva tsiviilasjas hagi aluseks olevate laepingute

sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Hageja on esitanud 17.01.2025

menetlusdokumendis lepingute ümberarvestused VÕS § 4034 lg 7 alusel ning asunud seisukohale, et

uue tagasimaksegraafiku kohaselt jäi kostja osaliselt võlgnevusse 15.10.2024 (summas 3,81 eurot)

ning täielikult 15.11.2024 (summas 16,04 eurot) ja 15.12.2024 (summas 16,04 eurot) osamakse

tasumisega, mistõttu ei ole lepingu ülesütlemise eeldused (hagiavalduse punkt 1.3.4) 17.05.2024

seisuga täidetud. Lepingu ülesütlemiseks peavad esinema materiaalsed eeldused ja järgitud peab olema

ülesütlemisavalduse formaalseid nõuded. Hagi kohaselt ütles krediidiandja 17.05.2024 põhjusel, et

kostja oli viivituses kolme järjestikuse osamakse tasumisega. Kuivõrd hageja on toonud esile, et

lepingu ümberarvestuse tagajärjel ei olnud kostja 17.05.2024 seisuga võlgnevuses kolme üksteisele

järgneva tagasimaksega, ei esinenud alust VÕS § 416 lg 1 järgi lepingu ülesütlemiseks. Seega on

ülesütlemisavaldus tagajärjetu ning ei toonud kaasa tarbijakrediidilepingu(te) ülesütlemist.

Käesolevas asjas on hageja esitanud lepingu ülesütlemisest tuleneva nõude. Kohus on eelnevalt asunud

seisukohale, et lepingut ei saa lugeda ülesöelduks. Kohus ei ole andnud hagejale ka luba hagi aluse

muutmiseks. Seetõttu ei saa kohtu hinnangul kostjal olla lepingute ülesütlemisest tulenevat põhivõlga,

intressivõlga ega ka võlgnevuse tasumata jätmisest tulenevat viivisevõlga. Kohus jätab rahuldamata

hageja nõude mõista kostjalt välja põhivõlgnevus summas 1 979,22 eurot, intress summas 276,78 eurot

ning viivis summas 160,93 eurot.

13. Hageja palus kostjalt välja mõista ka võla sissenõudmiskulud summas 50 eurot. Hagi kohaselt

nõuab hageja kostjalt VÕS § 1132 lg 1 ja lepingule lisatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

teabelehe punkti 3 alusel võla sissenõudmiskulu summas 15 eurot ning vastavalt VÕS § 1132 lg 2 p 3

võla sissenõudmiskulu summas 35 eurot. Kostja leiab, et sissenõudmiskulude nõue ei ole põhjendatud.

VÕS § 113² lg 1 kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev

võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud

kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses

nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro

võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud

tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse.

Hagi kohaselt on kostjale edastatud läbi kliendikeskkonna tasuta meeldetuletuskirjad 16.02.2024,

17.03.2024 ja 16.04.2024 ning tasulised võlateatised 22.02.2024 (5,00 eurot), 23.03.2024 (5,00 eurot)

ja 22.04.2024 (5,00 eurot). Hageja esitas kohtule lepingute ümberarvestused VÕS § 4034 lg 7 alusel

ning ümberarvestusest nähtuvalt jäi kostja lepingust tulenevate kohustuste täitmisega viivistusse alles

alates 15.10.2024. Seetõttu ei ole põhjendatud enne nimetatud kuupäeva saadetud võlateatiste eest tasu

väljamõistmine ning kohus jätab hageja nõude VÕS § 113² lg 1 alusel sissenõudmiskulude

väljamõistmiseks rahuldamata.

Kohus on eelnevalt asunud seisukohale, et käesolevas tsiviilasjas hagi alusteks olevaid kostja ja BB

Finance OÜ vahel sõlmitud laenulepinguid ei saa lugeda ülesöelduks 17.05.2024. Seetõttu jätab kohus

rahuldamata ka hageja nõude võla sissenõudmiskulude väljamõistmiseks VÕS § 113² lg 2 alusel.

Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

14. TsMS § 173 lg 1 esimese lause järgi märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega

hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või

teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.

15. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS §

162 lg 1 alusel ja põhjusel, et kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.

16. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses

kulud tekkisid. Kohtule ei nähtu, et kostja oleks käesolevas tsiviilasjas menetluskulusid kandnud.

Seetõttu puuduvad käesolevas tsiviilasjas menetluskulud, mille rahalist suurust saaks kohus kindlaks

määrata.

17. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude

jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude

suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Aleksandr Kondrašov

kohtunik