2-24-2400/12 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Karina Kukkes

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. märts 2025, Võru kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-2400

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi T.Q vastu põhivõla 7642

euro 14 sendi, intressi, viivise ja sissenõudmiskulude

saamiseks

Tsiviilasja hind

12 630 eurot 12 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479),

lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja: T.Q (isikukood XXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

6. jaanuar 2025; edasi kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista T.Q-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja 11 400 eurot 02 senti (s.o

põhinõue 7642 eurot 14 senti, intress 424 eurot 14 senti, lepingu haldustasu 10 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivis 3288 eurot 74 senti ja sissenõudmiskulud 35 eurot).

3. Mõista T.Q-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja põhinõudelt (7642 eurolt 14

sendilt) alates 9. veebruarist 2024 kuni põhivõla tasumiseni määras 15,9% aastas.

4. Jätta menetluskulud T.Q.

5. Mõista T.Q-lt Aktiva Finance Group OÜ menetluskulud 1270 eurot.

6. Mõista T.Q-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt (1270 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

7. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 8. veebruaril 2024 Tartu Maakohtule T.Q (kostja)

vastu hagi, milles palub mõista kostjal enda kasuks välja põhivõla 7642 eurot 14 senti, intressi

424 eurot 14 senti, haldustasu 10 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud

viivise 3288 eurot 74 senti, samuti viivise põhivõlalt alates 9. veebruarist 2024 kuni põhivõla

tasumiseni määras 15,9% aastas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Inbank AS (esialgne võlausaldaja) ja kostja 8. mail 2019

lepingu nr L89002605327, mille alusel sai kostja laenu summas 10 000 euro. Esialgne

võlausaldaja ja kostja sõlmisid 7. veebruaril 2020 lepingu muutmise kokkulepe. Alates lepingu

nr L89002605327 muutmise kokkuleppe jõustumisest kannab leping numbrit L89003370208.

Lepingu muudatus toimus seoses kostja maksegraafiku taotlusega, hageja teostas lepingu

muudatuse, mille tingimustes toodi välja täismaksepuhkus alates 16. jaanuarist 2020 kuni 15.

maini 2020. Seoses maksepuhkusega muutus lepingus igakuine osamakse 287 euro 50 sendilt

283 euro 88 sendini (intressi- ja viivisemäär ning lepingu haldustasu jäid samaks).

Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja

5. mail 2021 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles andis kostjale täiendav tähtaeg

võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul,

saatis esialgne võlausaldaja kostjale 26. mail 2021 teatise lepingu ülesütlemise kohta.

Esialgne võlausaldaja on oma nõuded kostja vastu loovutanud hagejale.

2. Kostja ei ole hagile vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada.

4. Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja

kostja vahel 8. mail 2019 väikelaenu lepingust nr L89002605327 (dtl 15 – 18; Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo dtl 19 – 20 ), mida on muudetud omakorda 16. jaanuari 2020

kokkuleppega (dtl 22 – 25; Euroopa tarbijakrediidi standardinfo dtl 26 – 27). Pärast muutmise

kokkulepet on lepingu numbriks L89003370208. Lepingu alusel sai kostja 10 000 euro suuruse

laenu. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel.

5. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas

koguses ja sama kvaliteediga.

VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu

laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

6. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS

§ 402 lg 1 mõttes. Esialgne võlausaldaja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev

krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud

tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul

kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu

ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui

kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa

tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral

öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).

7. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 17,92% aastas ja selle muutmise kokkuleppe

kohaslet on krediidi kulukuse määr 17,99% aastas. Lepingu sõlmimise ajal (8. mail 2019) oli

Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele

antud tarbimislaenude kulukuse määr 20,01%. Lepingu muutumise kokkuleppe sõlmimise ajal

(16. jaanuaril 2020) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 20,61%. Seega ei ületa

lepingu ja selle muutmise kokkuleppe järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

8. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja

hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma

tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49

lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

· tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p

1);

· tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

· tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

· tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-

13098, p 18).

9. Hageja on hagi p-s 1.5 esialgne võlausaldaja on kontrollinud kostja sissetulekuid ja kohustusi

mh konto väljavõtete alusel. Esialgne võlausaldaja on kostja sissetulekuid kontrollinud Maksu-

ja Tolliametist, mille kohaselt on kostja 12 kuu sissetulek 1333 eurot 49 senti. Esialgne

võlausaldaja on selgitanud, et laenutaotluse otsus oli konto väljavõtte alusel positiivne. Otsuse

tegemisel kasutati kinnitatud sissetulekuid (3000 eurot) ja kohustusi (670 eurot).

Kohus on 16. mai 2024 kohtunõudes selgitanud, et kohtule ei ole kostja konto väljavõtteid

esitatud. Kohtule ei ole esitatud ka hageja viidatud Maksu- ja Tolliameti väljavõtet.

Hagiavalduse p-s 1.5 toodud väljavõte ei ole tõend. Sellest väljavõttest ei nähtu, millisest

süsteemist see tehtud on, kelle ja mis perioodi kohta see tehtud on. Lisaks jääb kohtule

arusaamatuks, kuidas olukorras, kus kostja sissetulek oli MTA andmetel 1333 eurot 49 senti,

võttis esialgne võlausaldaja aluseks sissetuleku 3000 eurot.

Hageja esitas 14. juunil 2024 kohtule konto väljavõtte. Hageja selgitas, et otsuse tegemisel

kasutati kinnitatud sissetulekuid 3000 eurot ja kohustusi 670 eurot.

10. Kohus märgib, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmist on kohus arutanud

6. jaanuari 2025 kohtuistungil. Kohus on seisukohal, et kohtule on esitatud kostja konto

väljavõte piisavalt pikka ajavahemiku kohta (neli kuud). Kohtule esitatud konto väljavõttest (dtl

63 – 90) nähtub, et jaanuaris 2019 sai kostja töötasu kokku summas (1696 eurot) ning lisaks

tegi ta sularaha sissemakseid summas 3400 eurot. Veebruaris 2019 sai kostja töötasu kokku

summas 2638 eurot ning lisaks tegi ta sularaha sissemakseid summas 2605 eurot. Märtsis 2019

sai kostja töötasu summas 1248 eurot, lisaks tegi ta sularaha sissemakseid summas 1900 eurot

ning pani kontole ka T.Q xxxxxxxx kassaraha summas 1350 eurot. Aprillis 2019 sai kostja

töötasu summas 2622 eurot ja pani kontole ka T.Q xxxxxxxx kassaraha summas 2125 eurot.

Kohustustest nähtub elatis (jaanuaris 170, märtsis 2 x 170 eurot), kohustus Placet Group OÜ ees

summas 104 eurot 98 senti kuus (iga kuu), kohustus I-Makse OÜ ees summas 254 eurot 39

senti (jaanuaris, veebruaris ja märtsis) ja kohustus Mogo OÜ ees summas 300 – 320 eurot kuus

(iga kuu). Samuti nähtuvad kostja kontolt kanded eraisikute vahel. Siinkohal arvestab kohus

seda, et laenumakse oli 287 eurot 50 senti kuus (hiljem 283 eurot 88 senti). Arvestades kostja

sissetulekuid ning kohustusi on kohus seisukohale, et esialgne võlausaldaja ei ole

vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.

11. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad piirangud. Selliselt võib

tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt

kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt

kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja

jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla

tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).

Hageja on kohtuistungil selgitanud, et kostja oli võlgnevuses alates 10. osamaksest 15.

veebruaril 2021. Esialgne võlausaldaja on 5. mail 2021 määranud kostjale täiendava tähtaja

võlgnevuse tasumiseks (dtl 28). Selleks ajaks oli kostja viivituses veebruari, märtsi ja aprilli

maksetega. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles

võlausaldaja lepingu 26. mail 2021 üles (dtl 29).

Kohus leiab, et praegusel juhul on VÕS § 416 lg-tes 2 ja 3 sätestatud eeldused lepingu

ülesütlemiseks täidetud. Seega on leping kehtivalt üles öeldud.

12. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja

nõuda selle täitmist.

Hageja on hagi p-s 2.1 toonud välja põhivõla arvestuse. Kohus peab põhjendatuks lähtuda

hageja toodud arvestusest. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja põhivõlg 7642 eurot

14 senti.

13. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta

intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

Hageja on hagi p-s 2.2 toonud välja intressi arvestuse. Kohus peab põhjendatuks lähtuda hageja

esitatud arvestusest. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja intress 424 eurot 14 senti.

14. Lepingu kohaselt on kostja kohustatud tasuma lepingu haldustasu (2 eurot 50 senti kuus).

Hageja on hagi p-s 2.3 toonud välja lepingu haldustasu arvestuse. Kohus peab põhjendatuks

lähtuda hageja esitatud arvestusest. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja lepingu

haldustasu 10 eurot.

15. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär.

TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks

selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Hageja on hagi p-s 2.5 toonud välja viivise arvestuse. Kohus peab põhjendatuks lähtuda hageja

esitatud arvestusest. Seega tuleb kostja mõista hageja kasuks välja hagi esitamise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 3288 eurot 74 senti ja viivis põhivõlalt (7642 eurolt 14 sendilt)

alates 9. veebruarist 2024 kuni põhivõla tasumiseni määras 15,9% aastas.

16. Lisaks nõuab hageja kostjalt 50 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist.

VÕS 1132 lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga

solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50

eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25

eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000

euro.

Hageja on tuginenud sellele, et ta on saanud kostjale 28. mail 2021, 9. juulil 2021 ja 20.

oktoobril 2021 tasulised meeldetuletused. Need meeldetuletused on kohtule ka esitatud (dtl 33 –

45). Seega peab põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 35 eurot

(25 + 5 + 5).

Samas ei pea kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja muud makseviivitusega

seotud kulud 15 eurot. Praegusel juhul saab kohtule arusaamatuks, milliseid päringuid ja

kontaktandmete otsinguid hageja tegi, mida tähendavad nõude andmete töötlemise ja

kontrollimise kulud, samuti millal hageja kostjale helistas (kostjale tehtavate kõnede kulud)

ning milliseid kulusid tegi hageja võlanõude avaldamisega seoses. Kohtu hinnangul ei saa

sissenõudmiskulusid sisustada üldistavalt. Kohus märgib, et esimese meeldetuletuskirja

ülempiir on kõrgem (25 eurot), et hüvitada vähemalt osaliselt ka võlausaldaja üldkulusid. Seega

on hageja üldkulud kaetud ka esimese meeldetuletuskirja kuludega.

17. Eelneva tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 11 400

eurot 02 senti (s.o põhinõue 7642 eurot 14 senti, intress 424 eurot 14 senti, lepingu haldustasu

10 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 3288 eurot 74 senti ja sissenõudmiskulud 35 eurot).

Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt (7642 eurolt 14 sendilt)

alates 9. veebruarist 2024 kuni põhivõla tasumiseni määras 15,9% aastas.

18. Kuivõrd kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 11 400 eurot 02 senti ja viivise

põhinõudelt ning jätab rahuldamata hageja nõude 15 euro ulatuses, tuleb TsMS § 162 lg 1

alusel jätta kulud kostja kanda.

19. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kulud 1417 eurot (riigilõiv 910 eurot

ja lepingulise esindaja kulud 507 eurot). Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja

seega on tegemist põhjendatud kuluga.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause).

Kohtu hinnangul saab tasumäära 169 eurot tunnis pidada põhjendatuks vandeadvokaadist

esindaja puhul. Praegusel juhul esindas hagejat mitteadvokaadist esindaja ning sellist tasumäära

ei saa kohtu hinnangul Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda mõistlikuks pidada. Kohtu

hinnangul on mitteadvokaadist esindaja puhul mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot. Hageja

lepingulise esindaja ajakulu (3 h) on kohtu hinnangul põhjendatud. Hageja lepingulise esindaja

kulu on seega 360 eurot (3 x 120).

20. Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud on kokku 1270 eurot (910 + 360). See summa tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1270 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karina Kukkes

kohtunik