2-20-16508/33 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.03.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-16508

Kohtuasi

Renovum OÜ hagi Loft AB OÜ (pankrotis)

pankrotihalduri Toomas Saarma ja Kasemetsa

arendus OÜ vastu Renovum OÜ nõude

tunnustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17.11.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Kasemetsa arendus OÜ 20.12.2023 apellatsioonkaebus

Loft AB OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma

20.12.2023 apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Kasemetsa arendus OÜ apellatsioonkaebuse hind 3500

eurot

Loft AB OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma

apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Renovum OÜ (registrikood 14042462),

lepinguline esindaja Alar Liivamägi

Kostja I Loft AB OÜ (pankrotis, registrikood 14483195)

pankrotihaldur Toomas Saarma, lepinguline esindaja

Sulev Mander

Kostja II Kasemetsa arendus OÜ (registrikood

12142834), lepinguline esindaja vandeadvokaat Henri

Torop

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Parandada Harju Maakohtu 17.11.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-16508

resolutsiooni ebatäpsus, asendades punktis 2 sõna „Revonum“ sõnaga „Renovum“.

2. Tühistada Harju Maakohtu 17.11.2023 otsuses menetluskulude jaotus osas,

millega kostja II menetluskulud jäeti 87% ulatuses kostja I kanda (maakohtu

2-20-16508

otsuse resolutsiooni punkt 6) ja teha nimetatud osas uus otsus, millega jätta kostja

II menetluskulud 87% ulatuses kostja II kanda.

3. Jätta Harju Maakohtu 17.11.2023 otsuse resolutsioon muus osas muutmata,

osaliselt täiendades kohtuotsuse põhjendusi.

4. Jätta

Loft AB OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Toomas Saarma

apellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Jätta Kasemetsa arendus OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

6. Jätta Loft AB OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma ja Kasemetsa

arendus OÜ ringkonnakohtus kantud menetluskulud nende endi kanda ning

Renovum OÜ ringkonnakohtus kantud menetluskulud võrdsetes osades Loft AB

OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma ja Kasemetsa arendus OÜ kanda.

7. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

7.1. Hagi rahuldada osaliselt.

7.2. Tunnustada Loft AB OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses laenulepingust nr

90404-3 tulenevat Renovum OÜ intressi nõuet summas 8957,87 eurot pandiga

tagatud esimese rahuldamisjärgu nõudena pankrotiseaduse § 153 lg 1 p 1

tähenduses.

7.3. Tunnustada Loft AB OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses laenulepingust nr

90510-3 tulenevat Renovum OÜ põhivõla nõuet summas 163 200 eurot ja

intressi nõuet summas 8078,40 eurot pandiga tagatud esimese

rahuldamisjärgu nõudena pankrotiseaduse § 153 lg 1 p 1 tähenduses.

7.4. Renovum OÜ menetluskulud jätta 43,5% ulatuses Loft AB OÜ (pankrotis)

pankrotihalduri Toomas Saarma kanda ja 43,5% ulatuses Kasemetsa arendus

OÜ kanda ning 13% ulatuses Renovum OÜ kanda.

7.5. Loft AB OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma menetluskulud jätta

13% ulatuses Renovum OÜ kanda ja 87% ulatuses Loft AB OÜ (pankrotis)

pankrotihaldur Toomas Saarma kanda.

7.6. Kasemetsa arendus OÜ menetluskulud jätta 13% ulatuses Renovum OÜ

kanda ja 87% ulatuses Kasemetsa arendus OÜ kanda.

7.7. Jätta Loft AB OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma ja Kasemetsa

arendus OÜ ringkonnakohtus kantud menetluskulud nende endi kanda ning

Renovum OÜ ringkonnakohtus kantud menetluskulud võrdsetes osades Loft

AB OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma ja Kasemetsa arendus

OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

2-20-16508

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Renovum OÜ (hageja) esitas 10.11.2020 Harju Maakohtule Loft AB OÜ (pankrotis,

võlgnik) pankrotihalduri Toomas Saarma (kostja I, haldur) ja Kasemetsa arendus OÜ (kostja

II) vastu hagi, milles palus:

-

tunnustada Loft AB OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses laenulepingust nr 90404-3

tulenevat hageja nõuet Loft AB OÜ (pankrotis) vastu intressi 8957,87 euro ja viivise

14 924,50 euro ulatuses ning tunnustada neid nõudeid pandiga tagatud esimese

rahuldamisjärgu nõudena pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 1 tähenduses;

-

tunnustada Loft AB OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses laenulepingust nr 90510-3

tulenevat hageja nõuet Loft AB OÜ (pankrotis) vastu põhivõla 163 200 eurot osas

pandiga tagatud esimese rahuldamisjärgu nõudena PankrS § 153 lg 1 p 1 tähenduses

ning nõudena, mis ei ole tingimuslik;

-

tunnustada Loft AB OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses laenulepingust nr 90510-3

tulenevat hageja nõuet Loft AB OÜ (pankrotis) vastu intressi 8078,40 euro ja viivise

11 504 euro ulatuses ning tunnustada neid nõudeid pandiga tagatud esimese

rahuldamisjärgu nõudena PankrS § 153 lg 1 p 1 tähenduses;

-

menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AB Kreditex AS (laenuandja) ja Loft AB OÜ (laenusaaja)

04.04.2019 laenulepingu nr 90404-3, mille alusel sai laenusaaja laenu 157 100 eurot

fikseeritud intressiga 13,51% aastas ehk 1,13% kuus. Laenusumma maksti laenusaajale välja.

Laenulepingus lepiti intressi tasumine ja laenu tagastamine kokku lepingu p-de 2.6–2.9

kohaselt bulletgraafiku alusel selliselt, et laenusaaja pidi tasuma alates aprillist 2019 iga kuu

20. kuupäevaks lepingu lisaks 1 olevas maksegraafikus sätestatud intressimakseid ja lepingu

lõpptähtpäeval 20.03.2021 tagastama laenusumma. Maksekohustuste rikkumise tõttu ütles

laenuandja laenulepingu üles 22.04.2020 ülesütlemisteatega, mille laenusaaja sai kätte samal

päeval. Seega muutusid kõik laenulepingu alusel tasumisele kuuluvad summad sissenõutavaks

22.04.2020, sh laenusumma tagastamise nõue. Alates 23.04.2020 võis põhivõlalt arvestada

viivist.

2.1. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid laenuandja ja

laenusaaja 04.04.2019 notariaalse lepingu nr 783, millega seadsid laenusaaja poolt sama

lepinguga omandatud kinnistule AÜ Tempo 7 (uue aadressiga Harju maakond, Harku vald,

Suurupi küla, Hoo tee 6, registriosa nr 2267202) laenuandja kasuks hüpoteegid suuruses 180

000 eurot ja 128 000 eurot (26.10.2017 kinnistusraamatu neljandasse jakku kande nr 2 all

sisse kantud hüpoteegi 180 000 eurot loovutas varasem hüpoteegipidaja laenuandjale).

Lepingu p-s 7–7.2 leppisid pooled kokku, et hüpoteekidega on tagatud kõik laenuandja

nõuded laenusaaja vastu, mis tulenevad 04.04.2019 sõlmitud laenulepingust nr 90404-3 ja

selle võimalikest muudatustest ja lisadest ning ka kõik laenuandja nõuded laenusaaja vastu,

mis tulenevad nende vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende

võimalikest lisadest ja muudatustest. Samuti lepiti kokku igakordse omaniku kohustus alluda

kohesele sundtäitmisele.

2-20-16508

2.2. AB Kreditex AS (laenuandja) ja Loft AB OÜ (laenusaaja) sõlmisid 10.05.2019

laenulepingu nr 90510-3, mille alusel sai laenusaaja laenu 163 200 eurot fikseeritud intressiga

13,50% aastas ehk 1,13% kuus. Laenusumma maksti laenusaajale välja, selle üle vaidlust ei

ole. Laenulepingus lepiti intressi tasumine ja laenu tagastamine kokku lepingu p-de 2.6–2.9

kohaselt bulletgraafiku alusel selliselt, et laenusaaja pidi tasuma alates juunist 2019 iga kuu

10. kuupäevaks lepingu lisaks 1 olevas maksegraafikus sätestatud intressimakseid ja lepingu

lõpptähtpäeval 10.05.2020 tagastama laenusumma. Maksekohustuste rikkumise tõttu ütles

laenuandja laenulepingu üles 22.04.2020 ülesütlemisteatega, mille laenusaaja sai kätte samal

päeval. Seega muutusid kõik laenulepingu alusel tasumisele kuuluvad summad sissenõutavaks

22.04.2020, sh laenusumma tagastamise nõue. Alates 23.04.2020 võis põhivõlalt arvestada

viivist.

2.3. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid laenuandja ja

laenusaaja 10.05.2019 notariaalse lepingu nr 1112, millega seadsid laenusaaja poolt sama

lepinguga omandatud kolmele korteriomandile, aadressiga Tallinn, Küti tn 1 // Vana-

Kalamaja tn 39 – eluruum nr 11 (registriosa nr 11048050) PP 11 panipaik (registriosa nr

11051350) ja P9 parkimiskoht (registriosa nr 11049450), laenuandja kasuks ühishüpoteegi

suuruses 320 000 eurot. Lepingu p-s 6–6.2 leppisid pooled kokku, et hüpoteegiga on tagatud

kõik laenuandja nõuded laenusaaja vastu, mis tulenevad 10.05.2019 sõlmitud laenulepingust

nr 90510-3 ja selle võimalikest muudatustest ja lisadest ning ka kõik laenuandja nõuded

laenusaaja vastu, mis tulenevad nende vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest

krediidilepingutest ja nende võimalikest lisadest ja muudatustest. Samuti lepiti kokku

igakordse omaniku kohustus alluda kohesele sundtäitmisele.

2.4. 04.03.2020 tehinguga võõrandas laenusaaja Loft AB OÜ Küti tn 1 asuvad kolm

korteriomandit Maipõrnikas OÜ-le. 30.04.2020 loovutas laenuandja AB Kreditex OÜ

mõlemast laenulepingust tulenevad nõuded hagejale, millest teavitati nii võlgnikku kui ka

pankrotihaldurit. Seoses laenulepingutest tulenevate nõuete loovutamisega andis laenuandja

hagejale üle ka nõuet tagavad hüpoteegid, mille kohta on kinnistusraamatusse tehtud kanded

uue hüpoteegipidaja kohta. Seega kuuluvad laenulepingust tulenevad nõuded ja nõudeid

tagavatest hüpoteekidest tulenevad õigused hagejale. Kostjad on hagejat nõuete omaniku ja

hüpoteegipidajana aktsepteerinud.

2.5. 11.05.2020 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-20-3678 kuulutati välja Loft AB OÜ pankrot

11.05.2020 kella 17.00 seisuga. Teadaanne pankroti väljakuulutamise kohta avaldati

Ametlikes Teadaannetes 12.05.2020. Hageja esitas 27.05.2020 võlgniku pankrotimenetluses

nõudeavalduse mõlemast laenulepingust tuleneva võla nõudes. Nõudeavalduses nõudis hageja

pandiga tagatud nõudena (st PankrS § 153 lg 1 p 1 järgi esimese rahuldamisjärgu nõudena)

kokku 470 746,77 eurot, sh laenulepingu nr 90404-3 alusel 233 456,37 eurot, millest 157 100

eurot moodustas põhivõlg, 8957,87 eurot intress, 14 924,50 eurot viivis, 5304 eurot

leppetrahv intressi tasumisega viivitamise eest, 47 130 eurot leppetrahv lepingu ülesütlemise

eest ja 40 eurot meeldetuletuskirjade eest ning laenulepingu nr 90510-3 alusel 237 290,40

eurot, millest 163 200 eurot moodustas põhivõlg, 8078,40 eurot intress, 11 504 eurot viivis,

5508 eurot leppetrahv intressi tasumisega viivitamise eest, 48 960 eurot leppetrahv lepingu

ülesütlemise eest ja 40 eurot meeldetuletuskirjade eest.

2.6. 12.10.2020 toimus võlgniku pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek, mille kohta

avaldati Ametlikes Teadaannetes teade. Nõuete kaitsmise koosolekul esitasid hageja nõudele

vastuväiteid kostja I ja kostja II. Teised võlausaldajad ega võlgnik hageja nõudele vastuväiteid

ei esitanud. Kostja I vaidlustas hageja nõuet osaliselt 150 446,77 euro ulatuses ning tunnustas

nõuet 157 100 eurot PankrS § 153 lg 1 p 1 järgu nõudena ja nõuet 163 200 eurot tingimusliku

2-20-16508

PankrS § 153 lg 1 p 2 järgu nõudena. Kostja II esitas laenulepingust nr 90404-3 tulenevale

nõudele vastuväite kogu nõude ulatuses, välja arvatud põhinõude osas 157 100 eurot ning

laenulepingust nr 90510-3 tulenevale nõudele vastuväite kogu nõude ulatuses, välja arvatud

põhinõude osas 163 200 eurot. Kostja II esitas vastuväite nõude järgule ja pandile kogu

ulatuses.

2.7. Hageja hinnangul ei ole kostjate vastuväited õiguspärased ja rikuvad hageja õigust

võlgnikult põhjendatud pandiga tagatud võlga nõuda. Hageja nõuet oleks tulnud täies ulatuses

tunnustada pandiga tagatud esimese rahuldamisjärgu nõudena. Hageja on seisukohal, et

hageja laenulepingutest tulenevad nõuded, sh laenulepingust nr 90510-3 tulenevad nõuded ei

ole tingimuslikud. Tingimuslik saab olla nõue, mis tuleneb tingimuslikust tehingust

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 102 kohaselt. Laenulepingud ei sisalda tingimusi,

mille suhtes ei ole teada, kas need saabuvad või mitte. Alates laenu saamisest oli võlgnikule

selgelt teada, et laenud ja kõrvalnõuded tuleb ka tagasi maksta. Laenulepingud on üles öeldud

enne pankroti väljakuulutamist, seega ka enne nõuete kaitsmise koosolekut ja võlgnikul on

tingimusteta kohustus võla tasumiseks. Seetõttu ei ole tegemist tingimusliku tehinguga ega

tingimusliku nõudega. Pankrotimenetlusse esitatud nõude näol on tegemist sissenõutavaks

muutunud nõudega, mis ei ole tingimuslik.

2.8. Tõenäoliselt on haldur pidanud nõuet tingimuslikuks põhjusel, et hageja nõudeid tagab ka

võlgniku pankrotivara hulka mitte kuuluv kolmanda isiku pant (Küti tn 1 korteriomandid) ja

on võimalik, et osa võlast tasutakse kolmandast isikust pandi omaniku poolt või pandi

realiseerimise arvelt. See ei õigusta siiski hageja nõude tingimuslikuna käsitlemist. Iga võla

suhtes eksisteerib võimalus, et see võidakse kolmanda isiku poolt tasuda, ometi ei ole iga

võlanõue tingimuslik. Kolmanda isiku pandiga tagatud võlanõude puhul on küll kolmanda

isiku poolt tasumise või pandi arvelt nõude rahuldamise tõenäosus suurem, kuid see ei tee

võlanõuet tingimuslikuks. Samal ajal eksisteerib ka võimalus, et kolmas isik nõuet ei tasu või

ei õnnestu pandi arvelt nõuet rahuldada. Juhul, kui kolmanda isiku pandiga tagatud võlg

pankrotimenetluse ajal tasutakse, lõppeb võlg tasutud osas nagu sellisel puhul alati. Sel juhul

hageja esitatud nõue tasutud osas lõppeb/väheneb. Sellest teoreetilisest võimalusest ei tulene

nõude tingimuslikkus.

2.9. Hageja nõudeid oleks tulnud täies ulatuses tunnustada ka pandiga tagatud nõuetena. Kõik

hageja kasuks seatud hüpoteegid tagavad tagatiskokkulepete kohaselt nii tagatiskokkuleppes

konkreetselt lepingu numbriga identifitseeritud lepingutest (st hageja nõude aluseks olevatest

laenulepingutest) tulenevaid nõudeid kui ka muudest laenuandja/hüpoteegipidaja ja

laenusaaja/võlgniku vahel sõlmitud või tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest tulenevaid

nõudeid. Sellega on selgelt määratletud, et hüpoteegiga on tagatud poolte vahel sõlmitud

krediidilepingutest tulenevad nõuded. Tagatiskokkulepe ei ole lubamatult lai (nn globaalne

tagatiskokkulepe) ega seetõttu tühine. Tagatiskokkulepped on sõlminud kaks võrdses

positsioonis olnud ettevõtluses tegutsevat juriidilist isikut oma ettevõtlus- ja

majandustegevuse raames. Lepingupooleks ei olnud nõrgemas positsioonis olev tarbija.

Tagatiskokkulepe on sõlmitud kitsalt krediidilepingute tagamiseks, mis võimalikke tulevikus

sõlmitavaid krediidilepinguid silmas pidades on tavapärane ja mõistlik kulude (notaritasu,

riigilõiv, sõidukulud tehingule jms) kokkuhoiu aspektist. Tagatiskokkuleppega tagati

kinnisasja ostja/omaniku/laenusaaja enda sõlmitud ja tulevikus sõlmitavaid krediidilepinguid,

mitte kolmanda isiku kohustusi. Laenusaajal on igakordset krediidilepingut sõlmides võimalik

otsustada, kas ta seda teha soovib ja kas ta soovib ka uuest krediidilepingust tuleneva

kohustuse tagamist hüpoteegiga. Kui ei soovi, jäi laenusaajale võimalus ka uue krediidi

tagamist uue kokkuleppega välistada või uut laenu/krediiti mitte võtta. Tagatiskokkuleppe

2-20-16508

kohaselt ei ole hüpoteegiga tagatud muud laenusaaja kohustused peale konkreetselt laenusaaja

enda sõlmitud krediidilepingutest tulenevate kohustuste.

2.10. Summaliselt oleks tulnud nõuete kaitsmisel tunnustada kõiki hageja põhjendatud

nõudeid. Hagejale ei ole teada, miks ei tunnustanud kostjad hageja nõudeid kõrvalnõuete osas.

Kõrvalnõuded tulenevad laenulepingutest ja põhjendatud ulatuses kuuluvad need

tunnustamisele sarnaselt põhivõla nõudega.

Kostja I vastuväited

3. Kostja I palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4. Halduri vastuse kohaselt oli õige hageja väide, et haldur esitas hageja nõudele osalise

vastuväite, tunnustas ainult mõlema laenulepingupõhivõlga, seejuures laenulepingu nr 90404-

3 järgset põhinõuet suuruses 157 100 eurot PankrS § 153 lg 1 p 1 järgu nõudena ja suuruses

163 200 eurot tingimusliku PankrS § 153 lg 1 p 2 järgu nõudena.

5. Haldur esitas hageja nõudele vastuväited intresside osas (laenulepingu nr 90404-3 alusel

esitatud intressinõue, summas 8957,87 eurot ning laenulepingu nr 90510-3 alusel esitatud

intressinõue, summas 8078,40 eurot) põhjusel, et kuigi hageja väidab, et tervest

intressisummast mõlema laenulepingu alusel (22 336,87 eurot + 20 930,40 eurot) oli osa

võlgniku poolt tasutud (13 319 eurot + 12 852 eurot), ei ole esitatud teostatud maksete kohta

mitte ühtegi tõendit. Arvestades võimalikke intressimakseid võlgnikult, ei olnud halduri

hinnangul hageja tõendanud intressi võlgnevuse olemasolu. Intressimäär, millele lähtudes on

hageja oma intressinõuded esitanud, on ebamõistlikult kõrge, võrreldes kehtiva

turuintressimääraga. Laenulepingu nr 90404-3 kohaselt on intressimääraks 13,51% ja

laenulepingu nr 90510-3 kohaselt on intressimääraks 13,5% aastas, mis on kordi kõrgem kui

keskmine laenu intressimäär (ca 3%). Liigkasuvõtjalikel tingimustel sõlmitud leping on TsÜS

§ 86 lg 1 kohaselt heade kommetega vastuolus ja seega tühine. Seetõttu tuleb hageja

intressinõue jätta tunnustamata.

6. Haldur esitas hageja nõue vastuväited viivise osas (laenulepingu nr 90404-3 alusel esitatud

viivise nõue, summas 11 504 eurot). Laenulepingu ülesütlemise teated on koostatud

22.04.2020. Laenude põhiosad pidid olema laenuandjale tagastatud hiljemalt 13.05.2020.

Samas võlgniku pankrot kuulutati välja enne vastava tähtaja saabumist 11.05.2020. Seega ei

ole hagejal tekkinud kehtivat viivise nõuet võlgniku vastu. Lisaks on lepingujärgne

viivisemäär (0,5% päevas) üle 20 korra suurem, kui seadusjärgne viivisemäär (8% aastas), siis

ka viivise nõude olemasolu korral kuuluks see igal juhul vähendamisele nullini vastavalt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-le 8 ja §-le 162. Seetõttu tuleb hageja viivise nõue jätta

terves ulatuses tunnustamata.

7. Haldur rõhutas, et Hoo tee 6 kinnistule seatud hüpoteekidega ei ole tagatud laenulepingust

nr 90510-3 tulenevad laenuandja nõuded ning hüpoteekidega tagatust ei ole võimalik tuletada

hüpoteegilepingu p-s 7.1.2 sätestatust. Kui hüpoteegid Hoo tee 6 kinnistule seati, ei olnud

laenulepingut nr 90510-3 veel sõlmitud. Laenuleping nr 90510-3 on eraldiseisev laen ega ole

käsitletav varasemalt sõlmitud laenulepingu nr 90404-3 lisana. Oluline on ka see, et

laenulepingu nr 90510-3 p-s 2.13 on sõnaselgelt välja toodud selle laenuga seotud tagatisvara,

milleks on üksnes korteriomandid asukohaga Küti 1//Vana-Kalamaja tn 39. On üheselt selge,

et võlgnik ei olnud arvestanud sellega, et Hoo tee 6 kinnistule seatud hüpoteegid peaksid

tagama nn globaalse tagatiskokkuleppe kaudu ka muid laenulepinguid, mis ei ole sõnaselgelt

hüpoteegilepingus nimetatud. Hüpoteegilepingu p 7.1.2 puhul on tegemist standardse

2-20-16508

notariaalse lepingu tüüptingimusega, mille puhul eeldatakse vastavalt VÕS §-le 44, et see

tingimus on ebamõistlikult pantijat kahjustav. VÕS § 42 lg 1 kohaselt ebamõistlikult

kahjustav tüüptingimus on tühine. Seetõttu leidis haldur, et hüpoteegilepingu p-s 7.1.2

sisalduv tagatiskokkulepe ei laiene laenulepingust nr 90510-3 tulenevatele nõuetele ehk need

ei ole tagatud võlgniku varale seatud hüpoteekidega, mistõttu kuuluvad laenulepingust nr

90510-3 tulenevad nõuded rahuldamisele teise rahuldamisjärgu nõudena PankrS § 153 lg 1 p

2 tähenduses.

8. Haldur selgitas täiendavalt, et tunnustas laenulepingust nr 90510-3 tulenevat nõuet 163 200

euro ulatuses tingimusliku PankrS § 153 lg 1 p 2 järgu nõudena põhjusel, et seda nõuet

tagasid nõuete kaitsmise menetluse ajal Küti tn 1//Vana-Kalamaja tn 39 korteriomanditele

seatud hüpoteegid, kuid nimetatud korteriomandid ei kuulunud pankrotivara hulka. Kuna

käesoleva tsiviilasja menetluse jooksul on olukord muutunud ja eelnimetatud korteriomandid

on uuesti võlgniku nimel ja kuuluvad pankrotivara hulka, siis tuleb laenulepingust nr 90510-3

tulenevat nõuet 163 200 euro ulatuses tunnustada PankrS § 153 lg 1 p 1 järgu nõudena.

Kostja II vastuväited

9. Kostja II palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

10. Kostja II hinnangul ei ole hageja tõendanud intressi võlgnevuse olemasolu, arvestades

võimalikke intressimakseid võlgniku poolt. Lepingujärgne intressimäär on liiga kõrge,

võrreldes kehtiva turuintressimääraga. Laenulepingu nr 90404-3 kohaselt on intressi määraks

13,51% ja laenulepingu nr 90510-3 kohaselt on intressimääraks 13,5% aastas, mis on mitu

korda kõrgem kui keskmine laenu intressimäär. Liigkasuvõtjalikel tingimustel sõlmitud leping

on TsÜS § 86 lg 1 kohaselt heade kommetega vastuolus ja seega tühine. Seetõttu tuleb hageja

intressi nõue jätta terves ulatuses rahuldamata.

11. Kostja II leidis, et hageja eksib oma viivisenõude olemasolus. Laenude põhiosad pidid

olema laenuandjale tagastatud hiljemalt 13.05.2020. Samas võlgniku pankrot kuulutati välja

enne vastava tähtaja saabumist. Seega ei ole hagejal viivise nõuet võlgniku vastu. Kuna

lepingujärgne viivisemäär (0,5% päevas) on üle 20 korra suurem, kui seadusjärgne

viivisemäär (8% aastas), siis ka viivise nõude olemasolu korral kuuluks see igal juhul

vähendamisele nullini vastavalt VÕS § 113 lg-le 8 ja §-le 162. Seetõttu tuleb hageja viivise

nõue jätta terves ulatuses tunnustamata.

12. Kostja II juhtis tähelepanu sellele, et hüpoteekidega ei ole tagatud laenulepingust nr

90510-3 tulenevad laenuandja nõuded. Vastav laenuleping ei olnud hüpoteegi lepingu

sõlmimise hetkeks ka sõlmitud. Väär on hageja seisukoht, et olenemata teise laenulepingu (nr

90510-3) nimetamata jätmisest hüpoteegilepingus, on sellest tulenevad nõuded ikkagi kaetud

hüpoteegilepingu p 7.1.2 alusel. Kohtud on mitmes lahendis kinnitanud nn globaalsete

tagatiskokkulepete lubamatust ja nende tühisust. Laenulepingute näol ei ole tegemist

võlgnikule krediidiliini võimaldamisega. Laenuleping nr 90510-3 on eraldiseisev laen ega ole

käsitletav varasemalt sõlmitud laenulepingu nr 90404-3 lisana. Oluline on see, et laenulepingu

nr 90510-3 p-s 2.13 on sõnaselgelt välja toodud selle laenuga seatud tagatisvara, milleks on

üksnes korteriomandid asukohaga Vana-Kalamaja tn 39. Käesoleval ajal ei ole eelnimetatud

korteriomandid võlgniku varaks ning ei kuulu pankrotivara hulka. Võlgnik ei olnud

arvestanud sellega, et Hoo tee 6 kinnistule seatud hüpoteegid peaksid tagama nn globaalse

tagatiskokkuleppe kaudu ka muid laenulepinguid, mis ei ole sõnaselgelt hüpoteegilepingus

nimetatud. Lisaks on hüpoteegilepingu p 7.1.2 puhul tegemist standardse notariaalse lepingu

tüüptingimusega, mille puhul eeldatakse vastavalt VÕS §-le 44, et see tingimus on

2-20-16508

ebamõistlikult pantijat kahjustav. VÕS § 42 lg 1 kohaselt ebamõistlikult kahjustav

tüüptingimus on tühine. Seetõttu hüpoteegilepingu p-s 7.1.2 sisalduv tagatiskokkulepe ei

laiene laenulepingust nr 90510-3 tulenevatele nõuetele ehk need ei ole tagatud võlgniku

varale seatud hüpoteekidega.

13. Kostja II oli seisukohal, et Hoo tee 6 kinnistu müügist saadu arvelt laenulepingu nr

905010-3 kohaste nõuete täitmiseks ei ole mistahes alust.

Maakohtu otsus ja põhjendused

14. Harju Maakohus rahuldas 17.11.2023 otsusega hagi osaliselt, tunnustas võlgniku

pankrotimenetluses laenulepingust nr 90404-3 tulenevat hageja intressi nõuet summas

8957,87 eurot pandiga tagatud esimese rahuldamisjärgu nõudena PankrS § 153 lg 1 p 1

tähenduses ning laenulepingust nr 90510-3 tulenevat hageja põhivõla nõuet summas 163 200

eurot ja intressi nõuet summas 8078,40 eurot pandiga tagatud esimese rahuldamisjärgu

nõudena PankrS § 153 lg 1 p 1 tähenduses. Hageja menetluskulud jäeti 43,5% ulatuses kostja

I kanda ja 43,5% ulatuses kostja II kanda ning 13% ulatuses hageja kanda. Kostja I

menetluskulud jäeti 13% ulatuses hageja kanda ja 87% ulatuses kostja I kanda. Kostja II

menetluskulud jäeti 13% ulatuses hageja kanda ja 87% ulatuses kostja I kanda.

15. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt luges maakohus TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning

viidatud tõendite alusel tuvastatuks järgmised asjaolud:

-

AB Kreditex AS (laenuandja) ja Loft AB OÜ (laenusaaja) sõlmisid 04.04.2019

laenulepingu nr 90404-3, mille alusel sai laenusaaja laenu 157100 eurot fikseeritud

intressiga 13,51 % aastas ehk 1,13 % kuus. Laenusumma maksti laenusaajale välja.

Laenulepingus nr 90404-3 lepiti intressi tasumine ja laenu tagastamine kokku

lepingupunkti 2.6–2.9 kohaselt selliselt, et laenusaaja pidi tasuma alates aprillist 2019

iga kuu 20. kuupäevaks lepingu lisaks 1 olevas maksegraafikus sätestatud

intressimakseid ja lepingu lõpptähtpäeval 20.03.2021 tagastama laenusumma.

Maksekohustuste rikkumise tõttu ütles laenuandja laenulepingu üles 22.04.2020

ülesütlemisteatega (dtl 17–29).

-

Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid laenuandja ja

laenusaaja 04.04.2019 notariaalselt tõestatud lepingu nr 783, millega seadsid

laenusaaja poolt sama lepinguga omandatud kinnistule AÜ Tempo 7, uue aadressiga

Harju maakond, Harku vald, Suurupi küla, Hoo tee 6, registriosa nr 2267202,

laenuandja kasuks hüpoteegid hüpoteegisummadega 180000 eurot ja 128000 eurot

(26.10.2017 kinnistusraamatu neljandasse jakku kande nr 2 all sisse kantud hüpoteegi

180000 € loovutas varasem hüpoteegipidaja laenuandjale). Lepingu punktis 7.-7.2.

leppisid pooled kokku, et hüpoteekidega on tagatud kõik laenuandja nõuded

laenusaaja vastu, mis tulenevad 04.04.2019 sõlmitud laenulepingust nr 90404-3 ja

selle võimalikest muudatustest ja lisadest ning kõik laenuandja nõuded laenusaaja

vastu, mis tulenevad nende vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest

krediidilepingutest ja nende võimalikest lisadest ja muudatustest. Samuti lepiti kokku

igakordse omaniku kohustus alluda kohesele sundtäitmisele (dtl 2–15).

-

AB Kreditex AS (laenuandja) ja Loft AB OÜ (laenusaaja) sõlmisid 10.05.2019

laenulepingu nr 90510-3, mille alusel sai laenusaaja laenu 163 200 eurot fikseeritud

intressiga 13,50% aastas ehk 1,13% kuus. Laenusumma maksti laenusaajale välja.

Laenulepingus nr 90510-3 lepiti intressi tasumine ja laenu tagastamine kokku

2-20-16508

lepingupunkti 2.6. – 2.9. kohaselt selliselt, et laenusaaja pidi tasuma alates juunist

2019 iga kuu 10. kuupäevaks lepingu lisaks 1 olevas maksegraafikus sätestatud

intressimakseid ja lepingu lõpptähtpäeval 10.05.2020 tagastama laenusumma.

Maksekohustuste rikkumise tõttu ütles laenuandja laenulepingu üles 22.04.2020

ülesütlemisteatega (dtl 30–40).

-

Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid laenuandja ja

laenusaaja 10.05.2019 notariaalselt tõestatud lepingu nr 1112, millega seadsid

laenusaaja poolt sama lepinguga omandatud kolmele korteriomandile, aadressiga

Tallinn, Küti tn 1 // Vana-Kalamaja tn 39 – eluruum nr 11 (registriosa nr 11048050),

PP 11 panipaik (registriosa 11051350) ja P9 parkimiskoht (registriosa nr 11049450),

laenuandja kasuks ühishüpoteegi hüpoteegisummaga 320 000 eurot. Lepingu punktis

6.-6.2. leppisid pooled kokku, et hüpoteegiga on tagatud kõik laenuandja nõuded

laenusaaja vastu, mis tulenevad 10.05.2019 sõlmitud laenulepingust nr 90510-3 ja

selle võimalikest muudatustest ja lisadest ning kõik laenuandja nõuded laenusaaja

vastu, mis tulenevad nende vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest

krediidilepingutest ja nende võimalikest lisadest ja muudatustest. Samuti lepiti kokku

igakordse omaniku kohustus alluda kohesele sundtäitmisele (dtl 42–56).

-

Nimetatud hüpoteegid on kantud kinnistusraamatusse (dtl 57–84).

-

04.03.2020 tehinguga võõrandas laenusaaja Loft AB OÜ Küti tn 1/Vana-Sadama 39

asuvad kolm korteriomandit Maipõrnikas OÜ-le (registrikood 14806729).

-

05.05.2023 kinnistamisavalduse kohaselt kuuluvad OÜ Küti tn 1/Vana-Sadama 39

asuvad kolm korteriomandit Loft AB OÜ (pankrotis) pankrotivara hulka (dtl 224–

228).

-

30.04.2020 loovutas laenuandja AB Kreditex OÜ mõlamast laenulepingust tulenevad

nõuded Renovum OÜ-le (hagejale), millest teavitati nii võlgnikku kui

pankrotihaldurit. Seoses laenulepingutest tulenevate nõuete loovutamisega andis

laenuandja hagejale üle ka nõuet tagavad hüpoteegid, mille kohta on

kinnistusraamatusse tehtud kanded uue hüpoteegipidaja kohta (dtl 88–90).

-

11.05.2020 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-20-3678 kuulutati välja

laenusaaja/võlgniku, Loft AB OÜ pankrot 11.05.2020 kell 17:00 seisuga (dtl 92).

-

27.05.2020 esitas hageja võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse laenulepingu nr

90404-3 ja laenulepingus nr 90510-3 tuleneva võla nõudes. Nõudeavalduses nõudis

hageja pandiga tagatud nõudena (st PankrS § 153 lg 1 p 1 järgi esimese

rahuldamisjärgu nõudena) kokku 470 746,77 eurot, sh laenulepingu nr 90404-3 alusel

233456,37 eurot, millest 157 100 eurot moodustas põhivõlg, 8957,87 eurot intress, 14

924,50 eurot viivis, 5304 eurot leppetrahv intressi tasumisega viivitamise eest, 47130

eurot leppetrahv lepingu ülesütlemise eest ja 40 eurot meeldetuletuskirjade eest ning

laenulepingu nr 90510-3 alusel 237 290,40 eurot, millest 163 200 eurot moodustas

põhivõlg, 8078,40 eurot intress, 11504,00 eurot viivis, 5508 eurot leppetrahv intressi

tasumisega viivitamise eest, 48960 eurot leppetrahv lepingu ülesütlemise eest ja 40

eurot meeldetuletuskirjade eest (dtl 94–95)

-

12.10.2020 toimus võlgniku pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek. Nõuete

kaitsmise koosolekul esitasid hageja nõudele vastuväiteid pankrotihaldur ja

2-20-16508

võlausaldaja Kasemetsa arendus OÜ – kostjad 1 ja 2. Teised võlausaldajad ega

pankrotivõlgnik hageja nõudele vastuväiteid ei esitanud (dtl 96–111).

Maakohus märkis, et poolte vahel on vaidlus selle üle, kui suur on võlgniku Loft AB OÜ

(pankrotis) võlgnevus hageja ees. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas nii laenulepingust

90404-3 kui ka laenulepingust nr 90510-3 tulenevad nõuded on tagatud Suurupi küla, Hoo tee

6 kinnistule seatud hüpoteekidega.

16. Maakohus ei nõustunud kostjate väitega, et intressimäär on ebamõistlikult kõrge. VÕS §

397 lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Laenuandjal

on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Riigikohus on leidnud, et kui krediidi

kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus

korda, sel juhul on võimalik tuvastada laenulepingu tühisus (RKTKm 12.11.2014, 3-2-1-108-

14, p 19). Kuivõrd käesoleval juhul ei ole tegemist tarbijakrediidiga, ei omanud kostjate

vastuväited maakohtu hinnangul õiguslikku tähendust. Maakohus leidis, et laenulepingus nr

90404-3 kokku lepitud intressimäär 13,51% ja laenulepingus nr 90510-3 kokku lepitud

intressimäär 13,5% aastas ei ole liigkasuvõtlik intressimäär. Laenusaaja ja laenuandja on

lepingutes kokkulepitud intressi aktsepteerinud, mistõttu puudus maakohtul alus pidada

intressimäära põhjendamatuks.

17. Maakohus tuvastas, et laenulepingu nr 90404-3 esimene maksegraafikus kajastatud

intressimakse oli 943 eurot, edaspidi iga kuu 1768 eurot. Ülesütlemise päeva (22.04.2020)

seisuga olid sissenõutavaks muutunud maksegraafiku 1.–13. makse intress ja lisaks muutus

ülesütlemisega sissenõutavaks veel proportsionaalne osa 14. makse intressist kahe päeva eest

eelmise maksetähtpäeva möödumisest kuni ülesütlemiseni (1768 / 30 x 2 = 177,87 eurot) (dtl

25). Seega sissenõutavaks muutunud intress moodustas 943 + 12 x 1768 + 177,87 = 22 336,87

eurot. Hageja selgitas, et võlgnik oli teinud laenulepingu täitmiseks lepingu kehtivuse ajal

intressimakseid 13 319 euro ulatuses, mille hageja arvestas sissenõutavaks muutunud intressi

summast maha. Hageja arvestuse kohaselt võlg intressi osas moodustas 9017,97 eurot (22

336,87 – 13 319). Nõudeavalduses nõudis hageja intressi 8957,87 eurot ehk vähem.

17.1. Maakohus tuvastas, et laenulepingu nr 90510-3 kehtivuse ajal kuni ülesütlemiseni pidi

laenusaaja alates 10.06.2019 iga kuu 10. kuupäevaks tegema ainult intressimakseid igakuiselt

1836 eurot. Ülesütlemise päeva (22.04.2020) seisuga olid sissenõutavaks muutunud

maksegraafiku 1.–11. makse intress ja lisaks muutus ülesütlemisega sissenõutavaks veel

proportsionaalne osa 12. makse intressist 12 päeva eest eelmise maksetähtpäeva möödumisest

kuni ülesütlemiseni (1836 / 30 x 12 = 734,40 eurot) (dtl 38). Seega sissenõutavaks muutunud

intress moodustas 20 930,40 eurot (11 x 1836 + 734,40). Hageja selgitas, et laenusaaja on

selle lepingu täitmiseks teinud lepingu kehtivuse ajal intressimakseid 12 852 eurot, mille

hageja arvestas sissenõutavaks muutunud intressi summast maha. Hageja arvestuse kohaselt

võlg intressi osas moodustas 8078,40 eurot.

17.2. Põhjendamatu on kostjate vastuväide, et kuna hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid

võlgniku intressimaksete kohta, siis ei ole hageja tõendanud võlgniku intressivõlgnevuse

olemasolu. Hageja on kohtu ette toonud intressiarvestuse ja on välja toonud, et võlgnik on

teinud laenuandjale kahe laenulepingu alusel intressimakseid kokku 26 171 eurot (13 319 +

12 852). Hageja on väitnud, et võlgnik ei ole rohkem intressimakseid teinud. See, et võlgnik

ei ole rohkem intressimakseid tasunud, on negatiivne asjaolu ja seda ei ole hagejal võimalik

tõendada. Samas kostjad ei ole väitnud ega tõendanud, et võlgnik oleks rohkem

intressimakseid laenuandjale tasunud. Seega leidis maakohus, et hageja intressinõue on

2-20-16508

tõendatud ning hagejal on Loft AB OÜ (pankrotis) vastu laenulepingust nr 90404-3 tulenev

intressinõue summas 8957,87 eurot ja laenulepingust nr 90510-3 tulenev intressinõue summas

8078,40 eurot.

18. Maakohus leidis, et laenulepingutes kokku lepitud viivisemäär ei ole seadusega vastuolus.

Tegemist ei ole tarbijaga sõlmitud laenulepingutega. Riigikohtu praktikas on tunnustamist

leidnud nt ka rendilepingus sätestatud viivitusintressimäär 0,5% võlgnetavalt summalt päevas

(RKTKo 04.05.2011, 3-2-1-24-11) ning müügilepingus sätestatud viivitusintressimäär 0,5%

võlgnetavalt summalt äevas (RKTKo 06.11.2007, 3-2-1-97-07). Viivis võlalt 0,5% päevas ei

ole ebamõistlikult suur äriühingute vahelises lepingus ega seetõttu VÕS § 42 lg 3 p 5, § 45

järgi võlgnikku kahjustav ja tühine. Kokkulepet viivisemäära kohta ei saa lugeda VÕS § 42 lg

3 p 5 järgi tühiseks isegi siis, kui tegemist on tüüptingimusega (RKTKo 30.04.2013, 3-2-1-5-

13, p-d 48–49, RKTKo 13.05.2020, 2-18-17536, p 17). Seadusest ega kohtupraktikast ei

tulene, et majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul saaks viivist nõuda vaid

seadusjärgses määras või kolmekordses seadusjärgses määras.

19. Maakohus tuvastas, et laenulepingu nr 90404-3 ja laenulepingu 90510-3 ülesütlemise

teated on koostatud 22.04.2020 (dtl 27, 40). Laenulepingute ülesütlemise teated on võlgnikule

edastatud samal päeval s.o 22.04.2020. Laenulepingute p-i 9.1 kohaselt võib laenuandja

laenulepingu ülesütlemise korral nõuda laenusaajalt tasumise kohustuste täitmist 14 päeva

jooksul lepingu ülesütlemisest. Maakohus tuvastas, et võlgnikule edastatud laenulepingute

ülesütlemise teadete kohaselt nõudis laenuandja laenu põhiosa tagastamist veelgi pikema

tähtaja sees, s.o 21 päeva jooksul ehk laenude põhiosad pidid olema laenuandjale tagastatud

hiljemalt 13.05.2020. Maakohus on eelnevalt tuvastanud, et võlgniku pankrot kuulutati välja

11.05.2020, s.o enne vastava tähtaja saabumist 11.05.2020. Seega ei ole hageja põhinõue

muutunud sissenõutavaks ja hagejal ei ole tekkinud kehtivat viivise nõuet võlgniku vastu,

mistõttu tuli jätta hageja viivise nõue rahuldamata.

20. Maakohus leidis, et 04.04.2019 sõlmitud hüpoteegilepingu p 7.1.1 sätestatud tingimuste

näol ei olnud tegemist globaalsete tingimustega, mis hõlmaks arusaamatuid ja ebamääraseid

kolmanda isiku nõudeid või kohustusi. 04.04.2019 hüpoteegilepingu sõlmimise ajal oli

laenuleping nr 90404-3 sõlmitud, kuid ei olnud sõlmitud laenulepingut 90510-3, see sõlmiti

10.05.2019, seega 36 päeva hiljem. Seega ei olnud 04.04.2019 hüpoteegilepingu sõlmimisel

võimalik veel 10.05.2019 sõlmitavale laenulepingule nr 90510-3 viidata. Küll on laenuvõtja

pidanud silmas võimalust tulevikus täiendava laenu võtmiseks. Maakohus leidis, et ühtegi

piirangut ei ole võlgnik ja laenuandja oma lepingutes rikkunud (RKTKo 29.05.2012, 3-2-1-

64-12). Kohtule esitatud tõenditest ei nähtunud, et võlgnik oleks ise kordagi

tagatiskokkuleppe kehtivuse osas pretensioone esitanud. Tagatiskokkulepe ei ole piisavalt lai

ja määratleb tagatavad nõuded piisava täpsusega vaid kinnisasja omaniku enda sõlmitavate

krediidilepingutega, mille sõlmimise üle on kinnisasja omanikul täielik kontroll. Kohustuste

tagatus ei saa kinnisasja omanikule tulla üllatusena, sest tagatav kohustus saab olla ainult

tema enda vabal tahtel võetud krediit või laen. Tagatud ei ole kolmanda isiku kohustus. Seega

ei saa käesoleval juhul laenuandja ja võlgniku vahel sõlmitud tagatiskokkulepe piirata ka

kinnisasja omaniku majandusvabadust ja edasist toimetulekut, ammugi mitte ebamõistlikult,

kuna tema enda kontrolli all on uute laenulepingute sõlmimine ja uute kohustuste võtmine.

21. Maakohus märkis, et kostjad on väitnud, et 04.04.2019 hüpoteegilepingu p-s 7.1.2

sisalduv kokkulepe on standardse notariaalse lepingu tüüptingimus.

21.1. Maakohus leidis, et kuna tegemist on notariaalselt tõestatud lepinguga, siis lepingu tekst

ei ole laenuandja, vaid notari poolt välja töötatud. Tegemist oli selleks konkreetseks

2-20-16508

juhtumiks notari koostatud lepinguga, mitte ühe poole koostatud tüüptekstiga tüüplepingutes

kasutamiseks. Pooltel oli võimalik anda notarile teada oma soovist sõlmida tagatiskokkulepe

sellistel tingimustel, nagu nad olid eelnevalt läbi rääkinud ja kokku leppinud. Seetõttu ei

olnud kokkuleppe näol tegemist tingimusega, mida laenuandja oleks pantija suhtes kasutanud,

vaid kummalegi oli see ühekordne spetsiifiline konkreetsete tingimustega leping.

21.2. Tagatiskokkulepe ei ole sõlmitud tarbijaga, vaid ettevõtjaga, ega ole sõlmitud ka

tüüptingimusena. Asjaolust, et tagatiskokkuleppe olemusest tulenevalt on kokkuleppe tekst

sarnane paljude samalaadsete lepingutega, ei tulene veel, et tegemist oleks tüüptingimusega.

Kohtute ette ei ole toodud asjaolusid, et võlgnik oleks olnud lepingu sõlmimisel nõrgemas

positsioonis. Seetõttu ei ole tegemist tüüptingimusega.

21.3. Tagatiskokkulepe ei kahjusta võlgnikku ebamõistlikult, vaid tegemist oli mõistliku

tulevikku vaatava kokkuleppega tulevikus kulude säästmiseks ehk tagatiskokkulepe ei

piiranud pantijat, vaid avardas tema võimalusi tulevikus täiendava kuluta täiendava

laenulepingu sõlmimiseks, mis oli ja jäi tema kontrolli alla. Kostjate viidatud VÕS § 44 ei

kohaldu ettevõtjate vahelisele lepingule. Säte sisaldab viidet VÕS § 42 lg-le 3, mis reguleerib

tarbijaga sõlmitud lepingu tingimusi. Samuti ei kujuta tagatiskokkulepe endast sisult midagi

sellist, mis oleks VÕS § 42 lg-s 3 sätestatud.

22. Maakohus tõi välja, et kostjate väited, et võlgnik ei olnud arvestanud sellega, et Hoo tee 6

kinnistule seatud hüpoteegid peaksid tagama ka muid laenulepinguid, mida ei ole

hüpoteegilepingus selgesõnaliselt nimetatud, on põhjendamatud. Tagatiskokkulepe räägib just

vastupidist, pooled on tagatiskokkuleppe selle osa, mille kohaselt on tagatud ka konkreetselt

numbriliselt nimetamata krediidilepingud, lausa eraldi alapunktina kokku leppinud. Pooled

sõnastasid selle osa kokkuleppest p-s 7.1.2 ühemõttelise lausena. Seega kokkulepe ei tulene

juhuslikust sõnast või sõnaühendist muu teksti sees, mida lepingupool oleks võinud vääriti

mõista. Lepingu p-i 7.1.3 sõnastus kordab veel omakorda üle, et p-des 7.1.1 ja 7.1.2 on

erinevad kokkulepped.

23. Maakohus jättis TsMS § 163 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel menetluskulud võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega hageja ja kostjate kanda ehk 87% ulatuses võrdsetes osades kostjate

kanda ja 13% ulatuses hageja kanda.

Kostja I apellatsioonkaebus

24. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega

kohus tunnustas võlgniku pankrotimenetluses laenulepingust nr 90404-3 tulenevat hageja

intressi nõuet summas 8957,87 eurot ja laenulepingust nr 90510-3 tulenevat intressi nõuet

summas 8078,40 eurot pandiga tagatud esimese rahuldamisjärgu nõudena PankrS § 153 lg 1 p

1 tähenduses ning teha asjas uue otsuse, millega rahuldada hageja pandiõiguse tunnustamise

nõue ning võlgniku pankrotimenetluses laenulepingust nr 90510-3 tulenevat tingimusliku

PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena tunnustatud hageja põhivõla nõuet, summas

163 200 eurot, tunnustada PankrS § 153 lg 1 p 1 nõudena. Kostja I palub jätta kõik maakohtu-

ja apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

25. Kostja I leiab esiteks, et vaidlustatud otsuse resolutsioon ei vasta TsMS § 442 lg-s 5

sätestatud nõuetele. Kuna hageja on esitanud hagis taotluse lisaks intressinõuetele ka

laenulepingutest nr 90404-3 ning 90510-3 tuleneda võiva viivisenõude tunnustamiseks,

tulnuks resolutsioonis ka märkida, et hageja viivisenõuded jäävad rahuldamata.

2-20-16508

Resolutsioonist on järeldatav, et kohus ei ole hageja viivisenõuete osas otsust teinud kuigi

põhjendavas osas on maakohus viivisenõuete rahuldamata jätmist põhjendanud.

Lisaks ei vasta otsuse resolutsioon nõuetele ka põhjusel, et resolutsiooni p-i 3 sõnastusest on

järeldatav, et maakohus on, lisaks intressinõudele, tunnustanud ka laenulepingu nr 90510-3

alusel hageja põhivõla nõuet, summas 163 200 eurot. Selle nõude tunnustamise üle poolte

vahel vaidlust ei olnud ning hageja hagiavalduses põhivõla nõude, summas 163 200 eurot,

tunnustamise nõuet ei esitanud. Hagiavalduse lisaks 20 olevast Loft AB OÜ (pankrotis)

nõuete kaitsmise koosoleku protokollist nähtub, et hageja esitatud nõuetele on haldur esitanud

vastuväite summas 150 466,77 eurot ning tunnustanud nõuet summas 157 100 eurot PankrS §

153 lg 1 p 1 järgu nõudena ja summas 163 200 eurot tingimusliku PankrS § 153 lg 1 p 2 järgu

nõudena. Kostja II on esitanud laenulepinguga nr 90404-3 seonduvalt vastuväite kogu

nõudele, v.a põhinõue summas 163 200 eurot, vastuväide nõude rahuldamisjärgule ja pandile.

Seega sai pooltel olla vaidlus laenulepingu nr 90510-3 tuleneva põhivõla nõude summas 163

200 eurot nõude tingimuslikkuse (mitte nõude enda olemasolu üle), pandiõiguse olemasolu

ning sellest tulenevalt rahuldamisjärgu küsimuses. Nii on hageja hagiavalduses oma nõuded

ka formuleerinud. Otsuse resolutsiooniga hageja põhivõla nõude 163 200 euro tunnustamisega

on maakohus lahendanud nõude, mida hageja ei ole kohtule üldse esitanud. Sellega on

maakohus väljunud hagimenetluse raamidest. Asjaolule, et maakohus on hageja põhivõla

nõude, summas 163 200 eurot, tunnustanud viitab selgelt seegi, et kohus on hagi rahuldamise

ulatuseks saanud 87% ning sellest tulenevalt määranud menetluskulude jaotuse

proportsiooniks 87/13.

26. Kostja I leiab teiseks, et maakohus on põhjendamatult tunnustanud hageja intressinõudeid.

Haldur ei nõustu maakohtuga, et hageja on oma intressinõudeid tõendanud. Arvestades

võimalikke intressimakseid võlgniku poolt, ei ole halduri hinnangul hageja tõendanud

intressivõlgnevuse olemasolu. Tunnustades hageja intressinõudeid vastavalt summades

8957,87 eurot ning 8078,40 eurot, tulnuks hagimenetluse sätteid järgides kohtul hinnata, kas

hageja on tõendanud, kuidas on vastavad summad kujunenud. See eeldab intressiarvestuste

esitamist ning kuna hageja väitel on võlgnik ka intresse tasunud, siis ka vastavate maksete

tegemise tõendamist. Vastasel juhul ei ole hageja esitatud intressinõuete kujunemist võimalik

jälgida ega kontrollida. Maakohus on hageja intressinõuded põhjendatuks lugenud üksnes

hageja esitatud väidete pinnalt (otsuse p 80). Haldur osundab, et nõude põhjendatuse kontroll

toimus üksnes esitatud nõudeavalduse ja lisatud tõendite pinnalt. Haldur ei kujunda

võlausaldaja nõuet. Nõude suuruse kujunemine on hageja tõendamiskoormis ning maakohus

on selles osas valesti jaganud tõendamiskoormise. Kohtuotsust ei saa rajada oletustele, et

eelduslikult on hageja intressiarvestused õiged. Haldur jääb ka selle väite juurde, et

intressimäär on ebamõistlikult kõrge võrreldes kehtiva turuintressimääraga. Seega tuleb

hageja intressinõuded jätta tunnustamata.

27. Kostja I leiab kolmandaks, et maakohus on põhjendamatult tunnustanud hageja nõudeid

pandiga tagatud nõuetena. Kuigi maakohus on laenulepingu nr 90404-3 alusel esitatud

intressinõuet tunnustanud pandiga tagatud esimese rahuldamisjärgu nõudena PankrS § 153 lg

1 p 1 tähenduses, siis puuduvad selle kohta otsuses mistahes põhjendused. Sellega on

maakohus rikkunud põhjendamiskohustust, sest maakohtu põhjendused hõlmavad üksnes

analüüsi, kas laenulepingust nr 90510-3 tulenevad nõuded on tagatud Suurupi küla, Hoo tee 6

kinnistule seatud hüpoteekidega. Hoo tee 6 kinnistule seatud hüpoteegid ei saa kõiki

maakohtu poolt täiendavalt tunnustatud nõudeid tervikuna tagada ainuüksi põhjusel, et

hüpoteegisummad kokku moodustavad 308 000 eurot. Haldur leiab, et olukorras, kus

võlausaldajal on nõue võlgniku vastu, mida tagava kolmanda isiku varale seatud pant, saab

sellist nõuet tunnustada vaid tingimuslikuna, vältimaks olukorda, kus võlausaldaja saab oma

2-20-16508

nõude rahuldatud kolmanda isiku varale seatud pandi realiseerimise arvelt ja seejärel osaleb

veel sama nõudega pankrotivara müügist laekunud raha jagamisel. Haldur ei nõustu

maakohtuga ka selles, et vaatamata sellele, et tagatiskokkuleppes on viidatud üksnes

laenulepingust nr 90404-3 tulenevatele nõuetele, tagavad Hoo tee 6 kinnistule seatud

hüpoteegi, tagatiskokkuleppe p-s 7.1.2 sisalduvas globaalsest kokkuleppest tulenevalt ka

laenulepingust nr 90510-3 tulenevaid nõudeid. Hoo tee 6 kinnistule seatud hüpoteekidega ei

ole tagatud laenulepingust nr 90510-3 tulenevad laenuandja nõuded ning hüpoteekidega

tagatust ei ole võimalik tuletada hüpoteegilepingu p-s 7.1.2 sätestatust. Lisaks on

hüpoteegilepingu p 7.1.2 standardne notariaalse lepingu tüüptingimus, mille puhul eeldatakse

vastavalt VÕS §-le 44, et see tingimus on ebamõistlikult pantijat kahjustav. VÕS § 42 lg 1

kohaselt ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus on tühine.

28. Viimaseks leiab kostja I, et maakohus on ebaõigesti jaotanud ka menetluskulud. Esiteks,

kuna hageja hagi tulnuks jätta sisuliselt rahuldamata (v.a laenulepingust nr 90510-3 tuleneva

nõude (163 200 eurot) pandiõiguse ja rahuldamisjärgu küsimuses) tulnuks kõik

menetluskulud jätta hageja kanda. Teiseks on maakohus jätnud otsuses nõuetekohaselt

põhjendamata menetluskulude sellisel viisil jaotamise. Otsusest ei selgu see, miks kohus on

jätnud 87% kostja II menetluskuludest kostja I kanda. Kohtu poolt viidatud normidest TsMS §

163 lg 1 ja § 165 lg 1 tulenevalt tulnuks 87% kostja II menetluskuludest jätta mitte kostja I,

vaid kostja II enda kanda. Otsusest ei selgu, millest tulenevalt on kohus hagi rahuldamise

ulatuseks saanud 87% ning jaotanud kulud proportsioonis 87/13. Hageja esitas hagiavalduse

tunnustamiseks intressinõuded summas 8957,87 + 8078,40 eurot ning viivisenõudes, 14

924,50 + 11 504 eurot, kõik kokku 43 464,75 eurot. Maakohus rahuldas vaid hageja

intressinõuete tunnustamise nõuded, kokku 17 036,27 eurot, mis moodustab hageja esitatud

nõuetest vaid 39,20%. Lisaks olid pooltel vaidluse all hageja pandiõiguse küsimus ning sellest

tulenevalt hageja esitatud intressi ja viivisenõuete rahuldamisjärgu küsimus, kuid otsusest ei

selgu, kuidas nimetatud nõuded hagi rahuldamise ulatust maakohtu hinnangul mõjutasid. Hagi

rahuldamise ulatuse kindlaksmääramisel ei saa lähtuda hageja nõudest summas 163 200 eurot,

kuivõrd selle nõude tunnustamine ei olnud hagi esemeks.

Sõltumata lõpplahendist tuleb menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel arvestada seda, et

laenulepingu nr 90510-3 p-s 2.13 on sõnaselgelt välja toodud selle laenuga seotud tagatisvara,

milleks on üksnes korteriomandid asukohaga Küti 1//Vana-Kalamaja tn 39. Hageja

nõudeavalduse ja hagiavalduse esitamise hetkel ei olnud nimetatud korteriomandid võlgniku

varaks ning ei kuulunud pankrotivara hulka, mistõttu esitas haldur põhjendatult vastuväite

hageja pandiõigusele ja rahuldamisjärgule. Asjaolu, et hagimenetluse ajal olukord muutus,

kuna haldur täitis oma seadusest tulenevaid ülesandeid ning võitis pankrotivara hulka tagasi

hageja kasuks koormatud kinnisasjad ning seetõttu langes ära laenulepingu nr 90510-3

tulenevate nõuete rahuldamisjärgu küsimus, ei anna alust jätta menetluskulusid kostjate

kanda, vaid tuleb menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel kõrvale jätta.

Kostja II apellatsioonkaebus

29. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maaohtu otsuse osas, milles

maakohus tunnustas võlgniku pankrotimenetluses laenulepingust nr 90404-3 tulenevat hageja

intressi nõuet summas 8957,87 eurot pandiga tagatud esimese rahuldamisjärgu nõudena

PankrS § 153 lg 1 p 1 tähenduses, laenulepingust nr 90510-3 tulenevat hageja põhivõla nõuet

summas 163 200 eurot ja intressi nõuet summas 8078,40 eurot pandiga tagatud esimese

rahuldamisjärgu nõudena PankrS § 153 lg 1 p 1 tähenduses, jäeti hageja menetluskulud 43,5%

ulatuses kostja II kanda ning jäeti kostja II menetluskulud 87% ulatuses kostja II kanda.

2-20-16508

Kostja II palub teha uue otsuse, millega jätta hageja hagi nõude tunnustamiseks võlgniku

pankrotimenetluses rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda.

30. Kostja II leiab esiteks, et maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid TsMS § 232 lg 1

mõttes, asudes seisukohale, et laenulepingust nr 90510-3 tulenevad nõuded olid tagatud

Suurupi küla, Hoo tee 6 kinnistule seatud hüpoteekidega. Tõendite ebaõige hindamine on

viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni TsÜS § 86 lg 1 ja PankrS § 153 lg 1 p 1 näol.

Suurupi küla, Hoo tee 6 kinnistu koormati hüpoteegiga 04.04.2019 sõlmitud notariaalse

lepinguga. Vastavalt lepingu p-le 7.1.1 oli hüpoteek seotud laenulepinguga nr 90404-3.

Laenulepingut 90510-3 ei olnud 04.04.2019 seisuga sõlmitud. Seega ei olnud 04.04.2019

notariaalse lepinguga seatud hüpoteekidega tagatud laenulepingust nr 90510-3 tulenevad

laenuandja nõuded. Notariaalse lepingu p 7.1.2 on heade kommete vastane ja seega tühine

TsÜS § 86 lg 1 kohaselt. Tulevikus tekkivate nõuete pandiga tagamise piiranguna on

märgitud, et lubatud ei ole kokkulepped, millega tagatakse kõikvõimalikke nõudeid kinnisasja

omaniku või kolmanda isiku vastu ja piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku

majandusvabadust ja edasist toimetulekut (RKTKo 29.05.2012, 3-2-1-64-12). Käesoleval

juhul on sellise olukorraga tegemist. Notariaalse lepingu p-i 7.1.2 kehtivuse korral oleksid

sellega hõlmatud kõikvõimalikud nõuded. Eelnev tähendaks ühtlasi, et võlgnik ei saakski

hüpoteegipidajaga mistahes kokkuleppeid sõlmida, ilma et võlgnikule kuuluv kinnistu seda

automaatselt ei tagaks. Vastav kokkulepe piirab oluliselt ja ebamõistlikult kinnisasja omaniku

majandusvabadust ja võib piirata ka edasist toimetulekut. Selliste globaalkokkulepete heade

kommete vastasus seondub asjaoluga, et hüpoteegipidaja saab automaatselt tagatise kõigi

krediidilepingute (sh nende võimalike lisade ja muudatuste) osas. Hüpoteegipidaja ilmselgelt

ei ole huvitatud vastavast positsioonist loobuma, mistõttu on võlgniku edasised

tegutsemisvõimalused äärmiselt piiratud.

30.1. Hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mille kohaselt oleks notariaalne leping

sõlmitud mingisugusel laiemal eesmärgil, nt selleks, et tagada ka tulevikus sõlmitavatest

lepingutest tulenevaid kohustusi. Laenulepingu nr 90404-3 eesmärgiks on märgitud

„kinnisvara ostmine“, täpsemalt seondus laenuleping Hoo tee 6 kinnistu ostmisega. See

eesmärk sai täidetud ning samal päeval (04.04.2019) sõlmitud notariaalse lepinguga seati Hoo

tee 6 kinnistule hüpoteek. Laenulepingu nr 90510-3 sõlmimisel ei ole mistahes seost Hoo tee

6 kinnistu ostmisega ega muul viisil 04.04.2019 notariaalse lepinguga. Laenulepingu nr

90510-3 p-dest 2.3 ja 2.13 nähtub, et see laenuleping seondus hoopis uute kinnistute (Küti tn

1) ostmisega, millele seati hüpoteek samal päeval (10.05.2019) sõlmitud notariaalses

lepingus. Seega puudub Riigikohtu seisukoha mõttes seos tehingute vahel, mis samamoodi

kinnitab globaalkokkuleppe heade kommete vastasust ja tühisust (RKTKo 29.05.2012, 3-2-1-

64-12, p 27). Kui võlgnik ja hüpoteegipidaja oleksid pidanud silmas, et laenulepingust nr

90510-3 tulenevad nõuded on tagatud Hoo tee 6 kinnistule seatud hüpoteegiga, oleksid nad

selle 10.05.2019 notariaalses lepingus kokku leppinud või muutnud 04.04.2019 notariaalset

lepingut. Ei ole tõendeid, et oleks üldse arutatud seda, et uuest laenulepingust tulenevad

nõuded on tagatud varasemalt seatud hüpoteegiga.

30.2. Ebaõige on maakohtu järeldus, et võlgnik ei ole ise kordagi tagatiskokkuleppe osas

pretensioone esitanud. Võlgniku seisukoht selles osas, et Hoo tee 6 kinnistu ei olnud seotud

laenulepinguga nr 90510-3 tuleneb selle lepingu p-st 2.13, milles on sõnaselgelt välja toodud

selle laenulepinguga seotud tagatisvara. Tagatisvarana on märgitud üksnes korteriomandid

asukohaga Küti tn 1/Vana-Kalamaja tn 39. Seega ei ole ka võlgniku enda käsitluses olnud

laenulepingust nr 90510-3 tulenevad kohustused tagatud Hoo tee 6 kinnistule seatud

hüpoteekidega. Samuti ei sisaldu 10.05.2019 notariaalses kokkuleppes sõnagi sellest, et

laenulepingust tulenevad nõuded oleks tagatud Hoo tee 6 kinnistule seatud hüpoteekidega.

2-20-16508

Sellest nähtub selgelt, et võlgnikul puudus teadmine, et Hoo tee 6 kinnistu osas võiks olla

sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt see võiks tagada midagi muud, kui laenulepingust nr

90404-3 tulenevaid kohustusi.

31. Kostja II leiab teiseks, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust VÕS § 42

lg 1 ning VÕS § 44 näol, asudes seisukohale, et 04.04.2019 hüpoteegilepingu p-s 7.1.2

sisalduv kokkulepe ei ole standardse notariaalse lepingu tüüptingimus ning võlgnikku

ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus. Asjaolu, et lepingu on tõestanud notar, ei välista, et

leping võib sisaldada tüüptingimusi. Seda on kinnitatud ka õiguskirjanduses, mille kohaselt

alluvad tüüptingimuste regulatsioonile ka notari koostatud tingimused, sh siis, kui notar on

need välja töötanud kas ühe poole huvides või üldiselt kasutamiseks tingimusel, et lepingu

teine pool ei saa nende sisu mõjutada. Näiteks hüpoteegi seadmise lepingud, kus pank seab

lepingu sõlmimise eelduseks tingimuse, et leping sõlmitakse panga poolt ette antud

tingimustel, on tüüptingimustel sõlmitud lepingud. Vaatamata üldisele eeldusele, et notar on

pooltest sõltumatu ja peab selgitama tehingu sisu, ei ole välistatud ka notariaalse lepingu

puhul lepingutingimuste tegeliku läbirääkimise võimaluse puudumine. Tegemist oli

standardlepinguga, mida kinnitab asjaolu, et 04.04.2019 notariaalse lepingu p 7.1.2 ja

10.05.2019 notariaalse lepingu p 6.1.2 on samasisulised. Nimetatud asjaolu ei ole maakohus

üldse analüüsinud, rikkudes põhjendamiskohustust TsMS § 436 lg 1 mõttes ning hinnates

tõendeid valikuliselt TsMS § 232 lg 1 mõttes. VÕS § 35 lg 2 kohaselt eeldatakse, et

tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Seega, kui hageja soovib väita vastupidist, on

vastava väite tõendamiskoormis hagejal. Kohus ei ole hagejalt tõendamiskoormise täitmist

nõudnud, rikkudes TsMS § 230 lg-s 1 sätestatut.

31.1. Kostja II ei nõustu ka sellega, et tüüptingimus ei ole võlgnikku ebamõistlikult kahjustav.

Kostja II on välja toonud, et tegemist on globaalkokkuleppega, mis piirab võlgniku

tegutsemisvabadust. Tüüptingimuste kohaselt tagab võlgniku pandiese kõiki hüpoteegipidaja

nõudeid ning võlgnikul puudub selles osas valikuvõimalus, mis ei ole kooskõlas

lepinguvabaduse põhimõttega.

31.2. Kostja II ei nõustu ka sellega, et VÕS § 44 ei kohaldu ettevõtjate vahelisele lepingule.

VÕS § 44 regulatsiooni rakendusala on just lepingud, mille poolteks on majandus- või

kutsetegevuses lepingu sõlminud isikud. Regulatsiooni sisuks on see, et majandus- või

kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul saab tüüptingimuste korral eeldada, et need on teist

lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad (nn hall nimekiri). Järelikult tuleb kohtumenetluses

majandus- või kutsetegevuses kasutatud tüüptingimuse tühisuse üle tekkiva vaidluse korral

tüüptingimuse kasutajal lükata ümber eeldus, mille kohaselt on tingimus tühine VÕS § 42 lg 3

järgi. Kostjad on välja toonud, milles seisneb kõnealuse konkreetse tüüptingimuse

ebamõistlikult kahjustav iseloom. Seda, et tegemist ei ole ebamõistlikult kahjustava

tüüptingimusega, tuleb tõendada tingimuse kasutajal (hagejal). Kohus ei ole hagejalt

tõendamiskoormise täitmist nõudnud (TsMS § 230 lg 1 rikkumine).

32. Kostja II leiab kolmandaks, et maakohus ei ole nõudnud hagejalt tõendite esitamist selle

kohta, millises ulatuses on võlgnik täitnud intressinõuet, rikkudes eelnevaga oluliselt

menetlusõiguse normi TsMS § 230 lg 1 näol. Hageja nõudis intressinõude tunnustamist

summas 8957,87 eurot (laenulepingu nr 90404-3 alusel) ja summas 8078,40 eurot

(laenulepingu nr 90510-3 alusel). Hageja väidab, et tervest intressisummast mõlema

laenulepingu alusel (22 336,87 eurot + 20 930,40 eurot) oli osa võlgniku poolt tasutud (13

319 eurot + 12 852 eurot). Tegemist on hageja väitega ja nõudega ning seega peab hageja

tõendama neid asjaolusid, millele tema väited ja nõuded tuginevad. Hageja ei ole esitanud

teostatud intressimaksete kohta ühtegi tõendit. Kuigi kostjad olid vastavale kohustusele

2-20-16508

tähelepanu juhtinud, siis asus kohus seisukohale, et hageja ei peagi oma nõude ulatust

tõendama. Tegemist on hagimenetlusega, milles nõude ja selle ulatuse tõendamise kohustust

ning tõendamata jäämise riski peab kandma hageja, mitte kostjad. Käesoleval juhul võib olla

tegemist olukorraga, kus intressi on tasutud rohkem kui hageja väidab ehk nõuet selles osas ei

eksisteeri. Kostjal II puudub igasugune juurdepääs infole hageja ja võlgniku vaheliste

arvelduste kohta. Sealjuures ei pruugi ka kostjal I vastavaid tõendeid olla, kui näiteks

kohustuste täitmine on toimunud sularahas või suusõnalise kokkuleppe alusel tasaarvestuse

teel või muul taolisel viisil. Oma nõude ulatuse tõendamata jätmine tuleks tõlgendada hageja,

mitte kostjate kahjuks. Seega on hageja väide intressivõlgnevuse olemasolu kohta täielikult

tõendamata.

33. Kostja II leiab neljandaks, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust TsÜS § 86 lg

1 näol, jättes tuvastamata, et laenulepingutes kokkulepitud intressimäärad on

liigkasuvõtjalikud. Laenulepingute kohaste intressimäärade puhul on tegemist selle aja

keskmisest laenu intressimäärast (ca 3%) suurusjärgus 5 korda kõrgema intressimääraga.

Hageja ei ole esitanud mistahes põhjendusi, mis sellist lepingutingimust õigustaks. Olenemata

sellest, et tegemist on majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingutega, ei saa mööda minna

sellest, et intressimäär ei täida käesoleval juhul laenulepingutes mitte seda funktsiooni, et

laenuandja saaks raha kasutada andmise eest tasu, vaid tegemist on intressimääraga, mis on

laenuandja rikastumise allikaks.

34. Kostja II leiab viimaseks, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi TsMS § 163

lg 1 näol, jättes menetluskulud 87% ulatuses kostjate kanda ja üksnes 13% hageja kanda,

kuigi tegi otsuse suuremas osas kostjate kasuks. Kohus jättis tunnustamata hageja

viivisenõuded summas 14 924,50 eurot ning 11 504 eurot. Kohus tunnustas hageja

intressinõudeid summas 8957,87 eurot ja 8078,40 eurot. Kohus rahuldas ka hageja nõude

tunnustada laenulepingust nr 90510-3 tulenevaid nõudeid PankrS § 153 lg 1 p 1 järgu

nõuetena, kuid nõude järjekoha tunnustamist ei saa menetluskulude jaotuse mõttes võtta

samasugusel viisil arvesse kui nõuete tunnustamist nende summa mõttes. Hageja nõuet

summas 163 200 eurot oli juba varasemalt PankrS § 153 lg 1 p 2 järgu nõudena tunnustatud.

Vaidlus oli mitte nõude enda, vaid nõude järjekoha üle. Äärmisel juhul saab järjekohaga

seonduva nõude puhul lähtuda sellest, et tegemist on mittevaralise nõudega väärtuses 3500

eurot. Seega oleks kohus pidanud TsMS § 163 lg 1 alusel jätma menetluskulud

proportsioonalselt suuremas osas hageja, mitte kostjate kanda.

Vastustaja seisukoht

35. Hageja vaidleb kostjate apellatsioonkaebustele vastu, palub jätta need rahuldamata ja

menetluskulud kostjate kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

36. Ringkonnakohus leiab, et parandada tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni ebatäpsus,

asendades p 2 sõnastuses sõna „Revonum“ sõnaga „Renovum“ ning tühistada menetluskulude

jaotus osas, millega kostja II menetluskulud jäeti 87% ulatuses kostja I kanda (maakohtu

otsuse resolutsiooni p 6) ja teha nimetatud osas uus otsus, millega jätta kostja II

menetluskulud 87% ulatuses kostja II kanda. Muus osas tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel

jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata osaliselt täiendades kohtuotsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata. Kostjate apellatsioonimenetluse kulud jäävad

nende endi kanda ja hageja apellatsioonimenetluse kulud võrdsetes osades kostjate kanda.

2-20-16508

37. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Kostja I

vaidlustas hageja intressinõude tunnustamise pandiga tagatud esimese rahuldamisjärgu

nõudena PankrS § 153 lg 1 p 1 tähenduses ning kostja II osas, milles hagi rahuldati.

Viivisenõude tunnustamata jätmise osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel

jõustunud.

38. Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu

tuvastatud ja eespool p-s 15 viidatud asjaoludest (TsMS § 652 lg 1 p 1). Ringkonnakohtu

hinnangul asus maakohus, arvestades mh eelmärgitud asjaolusid, õigesti seisukohale, et

hagejal on laenulepingu nr 90404-3 ning laenulepingu nr 90510-3 alusel võlgniku vastu

intressinõue nõudeavalduses märgitud ulatuses ning hageja saab tugineda enda laenulepingust

nr 90510-3 tuleneva põhivõla ja intressi nõuete tunnustamisel PankrS § 153 lg 1 p 1 kohase

esimese järgu nõudena 04.04.2019 notariaalselt tõestatud lepingule. Kolleegium nõustub

maakohtu otsuse põhjendustega, kuid täiendab neid seonduvalt 10.05.2019 laenulepingust nr

90510-3 tulenevate tunnustatud nõuete rahuldamisjärguga. Ringkonnakohus vastab kaebuste

väidetele üksnes lühidalt arvestades, et maakohus on neid piisavalt analüüsinud ning kostjate

etteheited on valdavas osas kattuvad.

39. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjate esile toodud asjaoludel ei ole alust

järeldada, et 04.04.2019 notariaalselt tõestatud lepingu punktis 7.1. sisalduv tagatiskokkulepe

oleks tühine, mh keelatud tüüptingimusena. Viidatud lepingupunktiga muudeti hüpoteegi 1

tagatiskokkuleppe sisu ja lepiti kokku, et nii hüpoteegid 1 kui 2 tagavad kõiki hüpoteegipidaja

nõudeid võlgniku vastu, mis tulenevad võlgniku ning hüpoteegipidaja vahel 04.04.2019

sõlmitud laenulepingust nr 90404-3 ja selle võimalikest lisadest ja muudatustest

(hüpoteegilepingu p 7.1.1) ning kõiki hüpoteegipidaja nõudeid võlgniku vastu, mis tulenevad

võlgniku ning hüpoteegipidaja vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja

nende võimalikest lisadest ja muudatustest (hüpoteegilepingu p 7.1.2).

Seega tagavad osundatud kokkuleppe kohaselt hageja kinnisasjale seatud hüpoteegid ka

tulevikus tekkivaid hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku vastu, mis tulenevad temaga

sõlmitud lepingutest ning see on AÕS § 279 lg 3 järgi lubatud. Maakohus leidis õigesti, et

osundatud tingimused ei ole sõnastatud erakordselt laialt ning neis on määratletud tagatavate

nõuetena konkreetselt nõuded, mis tulenevad vaid kinnisasja omaniku enda sõlmitud

krediidilepingutest, mille sõlmimise üle on kinnisasja omanikul täielik kontroll. Sellele vastab

ka 10.05.2019 laenulepingu nr 90510-3 sõlmimine.

Arvestades tagatislepingu piisavat määratletust ning lepinguvabaduse põhimõtet ei nõustu

ringkonnakohus kostjaga II, et kinnisasja omanik ei saakski hüpoteegipidajaga mistahes

kokkuleppeid sõlmida ilma, et võlgnikule kuuluv kinnisasi seda automaatselt ei tagaks.

Praegusel juhul ei ole tagatiskokkuleppega hõlmatud hüpoteegipidaja kõikvõimalikud nõuded

kinnisasja omaniku vastu. Seda arvestades ei saa kolleegiumi arvates tõusetuda küsimust

vaidlusaluse tagatiskokkulepe kui ilmse teist poolt kahjustava tüüptingimuse lubatavusest

VÕS § 42 lg 3 p 22 alusel ka juhul, kui käsitada kokkulepet tüüptingimusena. Kolleegium

märgib siinkohal, et VÕS § 44 kohaselt saab majandus- või kutsetegevuses sõlmitud

lepingutes § 42 lg 3 nimetatud tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist

lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad. Järelikult tuleb kohtumenetluses majandus- või

kutsetegevuses kasutatud tüüptingimuse tühisuse üle tekkiva vaidluse korral tüüptingimuse

kasutajal lükata ümber VÕS § 44 eeldus. Selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks kohustus

VÕS § 44 järgne eeldus ümber lükata, peaks tüüptingimuse tühisusele tugineja enne

2-20-16508

põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse

ebamõistlikult kahjustav iseloom. Vaid sellisel juhul saaks tekkida eeldus, mille

tüüptingimuste kasutaja peaks ümber lükkama. Eeldust ei saa tekkida, kui tüüptingimus ei saa

ilmselgelt olla ebamõistlikult kahjustav (RKTKo 18.12.2014, nr 3-2-1-139-14 p 12).

Ülalmärgitust tulenevalt ei ole alust järeldada ka kinnisasja omaniku majandusvabaduse heade

kommete vastast piiramist, mis võiks kaasa tuua tagatiskokkuleppe tühisuse TsÜS § 86 alusel.

Seega ei eksinud maakohus, kui luges ka laenulepingust nr 90510-3 tulenevad nõuded Hoo

tee kinnisasjale seatud hüpoteegiga tagatuks.

40. Kolleegium märgib aga 10.05.2019 laenulepingust nr 90510-3 tulenevate tunnustatud

nõuete rahuldamisjärgu osas täiendavalt, et tegemist on igal juhul eelisõigusnõuetega (PankrS

§ 153 lg 1 p 1) arvestades, et osundatud nõuded olid tagatud Küti tn 1 // Vana-Kalamaja tn 39

kinnisasjadele seatud ühishüpoteegiga. Seda arvestades ei oma tähtsust kostja I väide, et Hoo

tee 6 kinnistule seatud hüpoteegid ei saa, arvestades hüpoteegisummasid, tagada kõiki

maakohtu poolt täiendavalt tunnustatud nõudeid tervikuna ainuüksi põhjusel, et

hüpoteegisummad kokku moodustavad 308 000 eurot. Vaidlust ei ole, et Küti tn 1 // Vana-

Kalamaja tn 39 kinnisasjadele oli seatud hageja kasuks ühishüpoteek hüpoteegisummaga 320

000 eurot ning arvestades nimetatud ühishüpoteeki ja Hoo tee 6 kinnistu hüpoteeke

hüpoteegisummadega kokku 308 000 eurot, ei ületa hüpoteegisummad tunnustatud nõudeid

(628 000 ˃337 336,30).

41. Kostjad ei nõustu maakohtuga, et hageja on tõendanud oma intressinõudeid. Kostja I

leiab, et maakohus on valesti jaganud tõendamiskoormuse. Kostja II leiab, et hageja ei ole

esitanud teostatud intressimaksete kohta ühtegi tõendit. Kolleegium kostjate seisukohtadega ei

nõustu. Maakohus on tõendamiskohustuse õigesti TsMS § 230 lg 1 järgi jaganud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagejal ei ole võimalik tõendada asjaolu, et võlgnik

ei ole rohkem intressimakseid tasunud, sest see on negatiivne asjaolu. Kostjad ei ole ka

kaebustes väitnud, et võlgnik oleks võlausaldajale tasunud intressimakseid rohkem, kui hageja

toodud nõudearvestuses (dtl 121–122). Kuivõrd hagejal ei ole võimalik negatiivset asjaolu

tõendada, siis pöördub tõendamiskoormis hea usu põhimõttest tulenevalt ümber. Olukorras,

kus pool peaks üldise tõendamiskoormise järgi tõendama negatiivset asjaolu, lasub temal vaid

põhjendatud kahtluse tasemel põhistamise kohustus, misjärel nihkub vastuväitmise ja

veenmise koormus vastaspoolele (RKTKo 29.05.2012, 3-2-1-64-12, p 16; RKTKo

12.12.2012, 3-2-1-162-12, p 22; RKTKo 12.03.2015, 3-2-1-149-14, p 13; RKTKo

08.01.2013, 3-2-1-173-12, p 17). Seega piisab hagejale omapoolse tõendamiskohustuse

täitmiseks, et ta põhistab TsMS § 235 mõttes, et võlgnik ei ole teinud suuremas ulatuses

intressimakseid, kui on välja toodud hageja esitatud võlaarvestuses, misjärel on kostjatel

eeltoodud vastuväidete esitamisel kohustus tõendada, et võlgnik on teinud intressimakseid

suuremas ulatuses.

42. Kolleegium nõustub maakohtuga, et lepingupoolte majandustegevuses antud krediidi

kasutamise tasuna kokku lepitud intressimäärade 13,51 % ja 13,5% aastas puhul ei ole

tegemist TsÜS § 86 lg 1 mõttes heade kommete vastaselt kõrge intressi määraga, mis tooks

kaasa krediidilepingu tühisuse. Asjakohatu on kostja II kaebuse väide, et kokkulepitud

intressimäär ei täida praegusel juhul raha kasutusse andmise eest tasu saamise funktsiooni,

vaid on laenuandja rikastumise allikaks. Majandustegevuse eesmärgiks on üldjuhul kasumi

teenimine ning praegu ei ole esile toodud asjaolusid, et laenuandja oleks ära kasutanud isiku

raskusi või teadmatusest tulenevat olukorda, et teenida ebaõiglaselt suurt kasumit.

2-20-16508

43. Põhjendatud ei ole ka kostja I etteheited vaidlustatud otsuse resolutsioonile. Maakohtu

otsuse resolutsioonis on kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 5 selgelt ja ühemõtteliselt märgitud, kas

ja millises ulatuses hagi rahuldatakse. Pandipidaja nõude rahuldamiseks eelisjärjekorras peab

pandipidajal olema tunnustatud nõue võlgniku vastu ning ühtlasi pandiõigus esemele, mis

tagab nimetatud nõuet. Arvestades, et vaidlus oli mh laenulepingust nr 90510-3 tuleneva

põhivõla 163 200 euro pandiõigusega tagatuse üle ning, et ilma nõudeta ei ole pandiõigusel

pankrotimenetluses tähendust, on põhjendatud resolutsioonis märkida ka, millist nõuet

eesõigusnõudena tunnustatakse.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

44. Kostjad on vaidlustanud ka maakohtu otsustuse menetluskulude jaotuse osas. Kostja I

leiab, et hageja nõuet summas 163 200 eurot oli juba varasemalt PankrS § 153 lg 1 p 2 järgu

nõudena tunnustatud, mistõttu äärmisel juhul saab järjekohaga seonduva nõude puhul lähtuda

sellest, et tegemist on mittevaralise nõudega väärtuses 3500 eurot. Kostja II leiab esiteks, et

TsMS § 163 lg 1 ja § 165 lg 1 järgi tulnuks 87% kostja II menetluskuludest jätta mitte kostja

I, vaid kostja II enda kanda. Teiseks, et maakohus rahuldas vaid hageja intressinõuete

tunnustamise nõuded, mis moodustavad hageja esitatud nõuetest vaid 39,20% ning hagi

rahuldamise ulatuse kindlaksmääramisel ei saa lähtuda hageja nõudest summas 163 200 eurot.

Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud menetluskulude jaotus tühistada maakohtu otsuse

resolutsiooni p-i 6 osas ning jaotada kostja II menetluskulud selliselt, et menetluskulud jäävad

13% ulatuses hageja kanda ja 87% ulatuses kostja II kanda. TsMS § 163 lg 1 ja TsMS § 165

lg 1 järgi tuleb hageja menetluskulud jätta võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega kostjate

kanda ning ulatuses, milles hagi jääb rahuldamata hageja kanda. Selliselt menetluskulude

jaotamisel jäävad kostjate menetluskulud ulatuses, milles hagi rahuldati, kostjate endi kanda.

Praegusel juhul ei esine TsMS § 162 lg-s 4 kohaselt erandlikke asjaolusid, mis annaksid alust

kostja II menetluskulud jätta kostja I kanda. Kolleegiumi hinnangul ei ole aga alust muuta

menetluskulude jaotust ülejäänud osas. Arvestades, et nõude rahuldamisjärgu tunnustamise

nõue ei ole iseseisev nõue ning hageja laenulepingutest tulenevad intressi ja lisaks

laenulepingust nr 90510-3 tulenev põhivõla nõue tunnustati viisil nagu need olid esitatud

nõudeavalduses, on põhjendatud lähtuda menetluskulude jaotamisele maakohtu määratud hagi

rahuldamise ulatusest ja sellele vastavast proportsioonist.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

45. Kuivõrd apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, siis on kolleegium seisukohal, et

hageja menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta võrdsetes osades kostjate kanda TsMS §

171 lg 1 ja TsMS § 165 lg 1 alusel.

46. TsMS § 174 lg 4 kohaselt, kui maakohus kohtuotsuses menetluskulusid kindlaks ei määra,

määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast

kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu

kohtuotsuse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme

kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Seega määrab menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks maakohus.

(allkirjastatud digitaalselt)