2-21-139662/29 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.03.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-139662

Kohtuasi

Aktiva Finance Group OÜ (endise ärinimega OÜ

Aktiva Finants) hagi K.C vastu võla väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17.02.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

K.C 22.03.2023 apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

K.C apellatsioonkaebuse hind 4333,58 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja K.C (isikukood XXX), lepinguline esindaja

Marge Juur

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Mitte menetleda K.C 07.03.2025 esitatud tõendit. Tagastada eelnimetatud tõend

K.C-le elektrooniliselt.

2. Tühistada Harju Maakohtu 17.02.2023 otsus osas, milles mõisteti kostjalt hageja

kasuks välja intress 829,38 eurot, lepingutasud 925,36 eurot, enne hagi esitamist

sissenõutavaks muutunud viivis 959,91 eurot, samuti menetluskulude jaotuse osas.

Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

4.1. Hagi rahuldada osaliselt.

4.2. Mõista K.C-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja 1988,55 eurot, millest

põhivõlg on 1452,71 eurot, käesoleva otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivis 485,84 eurot ja võla sissenõudmise kulu 50 eurot.

2-21-139662

4.3. Mõista K.C-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis põhinõude

summalt 1452,71 eurolt alates 15.03.2025 kuni põhinõude täitmiseni VÕS §

113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuid mitte rohkem kui 1452,71

eurot.

4.4. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 53% ulatuses hageja kanda

ning 47% ulatuses kostja kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 19.01.2022 Harju Maakohtule K.C (kostja) vastu

hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 1452,71 eurot, intressi

830,09 eurot, lepingutasu 925,36 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivise 959,91 eurot. Hageja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivise

alates 20.01.2022 kuni põhinõude (1452,71 eurot) täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Lisaks palus hageja kostjalt hageja kasuks välja mõista

hageja menetluskulud, sh riigilõivu 560 eurot ja hageja õigusabikulud 480 eurot ning märkida,

et väljamõistetud menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates

kuni täitmiseni.

2. Hageja täpsustas 25.01.2022 intressi nõuet, s.o kokku oli intressi võlgnevus 829,38 eurot.

Seega palus hageja pärast täpsustust mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse 1452,71 eurot,

intressi 829,38 eurot, lepingutasu 925,36 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivise 959,91 eurot. Lisaks sissenõutavaks muutuva viivise alates 20.01.2022 kuni

põhinõude (1452,71 eurot) täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

3. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja BB Finance OÜ-ga perioodil 21.06.2019–21.11.2019

kaheksa laenulepingut: 21.06.2019 laenulepingu nr 2101887119, 27.06.2019 laenulepingu nr

2101888730, 18.07.2019 laenulepingu nr 2101893848, 08.08.2019 laenulepingu nr

2101899704, 09.10.2019 laenulepingu nr 2101916465, 14.10.2019 laenulepingu nr

2101918142, 17.10.2019 laenulepingu nr 2101919069 ja 21.11.2019 laenulepingu nr

2101932119. Kuna kostja laenulepingute järgseid kohustusi korrapäraselt ei täitnud, siis ütles

BB Finance OÜ lepingud 04.07.2020 üles. BB Finance OÜ loovutas 11.03.2021 nõude kostja

vastu hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid.

2-21-139662

3.1. Laenulepingu nr 2101887119 alusel väljastati kostjale laen 475 eurot, laenulepingu nr

2101888730 alusel väljastati kostjale laen 450 eurot, laenulepingu nr 2101893848 alusel

väljastati kostjale laen 378 eurot, laenulepingu nr 2101899704 alusel väljastati kostjale laen

156 eurot, laenulepingu nr 2101916465 alusel väljastati kostjale laen 390 eurot, laenulepingu

nr 2101918142 alusel väljastati kostjale laen 300 eurot, laenulepingu nr 2101919069 alusel

väljastati kostjale laen 345 eurot, laenulepingu nr 2101932119 alusel väljastati kostjale laen

summas 49 eurot. Kostja on saanud laenu kokku 2543 eurot (475 eurot + 450 eurot + 378

eurot + 156 eurot + 390 eurot + 300 eurot + 345 eurot + 49 eurot = 2453 eurot). Kostjalt on

toimunud laekumisi kokku 1090,29 eurot. Hageja arvestas nõuet kostjale kasumlikumal moel,

arvestades kostja laekumised põhiosa katteks. Tulenevalt eeltoodust oli põhivõlg summas

1452,71 eurot (2543 eurot - 1090,29 eurot).

3.2. Laenulepingute põhitingimustes oli kokku lepitud, et põhisummale lisandub intress.

Laenulepingus nr 2101887119 leppisid pooled intressimääraks 42,8% aastas. Kostjal oli

intressi võlgnevus alates 10. osamaksest 16.04.2020 kuni ülesütlemisele eelnenud 12.

osamakseni 15.06.2020 47,91 eurot (16,09 eurot + 15,97 eurot + 15,85 eurot = 47,91 eurot).

Seega oli intressivõlgnevus summas 47,91 eurot. Kuivõrd kostjaga sõlmitud lepingud nr

2101888730, nr 2101893848, nr 2101899704, nr 2101916465, nr 2101918142, nr

2101919069, nr 2101932119 olid refinantseerimislepingud, millega refinantseeriti eelnevalt

võlgnevuses olev laen ning lepingu põhiosa moodustus eelneva laenu põhivõlgnevusest ja

intressist, arvestas hageja nõuet kostjale kasumlikumal moel ja esitas uue intressiarvestuse.

3.3. Laenulepingus nr 2101888730 leppisid pooled intressimääraks 44,8% aastas. Hageja

arvestas intressi laenu väljastamise päevast 27.06.2019 kuni lepingu ülesütlemiseni

04.07.2020 laenusummalt 450 eurolt lepingus kokku lepitud intressimäära järgi 44,8% aastas.

Hageja esitas intressiraporti. Kostja intressi tasunud ei ole, seega on kostjal intressi võlgnevus

summas 206,29 eurot.

Laenulepingus nr 2101893848 leppisid pooled intressimääraks 44,6% aastas. Hageja arvestas

intressi laenu väljastamise päevast 18.07.2019 kuni lepingu ülesütlemiseni 04.07.2020

laenusummalt 378 eurolt lepingus kokku lepitud intressimäära järgi 44,6% aastas. Hageja

esitas intressiraporti. Kostja intressi tasunud ei ole, seega on kostjal intressi võlgnevus 162,81

eurot.

Laenulepingus nr 2101899704 leppisid pooled intressimääraks 44,6% aastas. Hageja arvestab

intressi laenu väljastamise päevast 08.08.2019 kuni lepingu ülesütlemiseni 04.07.2020

laenusummalt 156 eurolt lepingus kokku lepitud intressimäära järgi 44,6% aastas. Hageja

esitas intressiraporti. Kostja intressi tasunud ei ole, on kostjal intressi võlgnevus summas

63,19 eurot.

Laenulepingus nr 2101916465 leppisid pooled intressimääraks 44,6% aastas. Hageja arvestas

intressi laenu väljastamise päevast 09.10.2019 kuni lepingu ülesütlemiseni 04.07.2020

laenusummalt 390 eurolt lepingus kokku lepitud intressimäära järgi 44,6% aastas. Hageja

esitas intressiraporti. Kostja intressi tasunud ei ole, seega on kostjal intressi võlgnevus

summas 128,43 eurot.

Laenulepingus nr 2101918142 leppisid pooled intressimääraks 44,6% aastas. Hageja arvestab

intressi laenu väljastamise päevast 14.10.2019 kuni lepingu ülesütlemiseni 04.07.2020

laenusummalt 300 eurolt lepingus kokku lepitud intressimäära järgi 44,6% aastas. Hageja

esitas intressiraporti. Kostja intressi tasunud ei ole, seega on kostjal intressi võlgnevus

summas 96,96 eurot.

2-21-139662

Laenulepingus nr 2101919069 leppisid pooled intressimääraks 44,6% aastas. Hageja arvestas

intressi laenu väljastamise päevast 17.10.2019 kuni lepingu ülesütlemiseni 04.07.2020

laenusummalt 345 eurolt lepingus kokku lepitud intressimäära järgi 44,6% aastas. Hageja

esitas intressiraporti. Kostja intressi tasunud ei ole, seega on kostjal intressi võlgnevus

summas 110,23 eurot.

Laenulepingus nr 2101932119 leppisid pooled intressimääraks 44,6% aastas. Hageja arvestas

intressi laenu väljastamise päevast 21.11.2019 kuni lepingu ülesütlemiseni 04.07.2020

laenusummalt 49 eurolt lepingus kokku lepitud intressimäära järgi 44,6% aastas. Hageja esitas

intressiraporti. Kostja intressi tasunud ei ole, seega on kostjal intressi võlgnevus summas

13,56 eurot.

Eeltoodust tulenevalt oli intressi võlgnevus kokku 830,09 eurot (47,91 eurot + 206,29 eurot +

162,81 eurot + 63,19 eurot + 128,43 eurot + 96,96 eurot + 110,23 eurot + 13,56 eurot). Pärast

hagiavalduse täpsustust laenulepingute nr 2101916465, nr 2101918142, nr 2101919069, nr

2101932119 osas oli intressi võlgnevus kokku 829,38 eurot (47,91 eurot + 206,29 eurot +

162,81 eurot + 63,19 eurot + 128,43 eurot + 96,96 eurot + 110,23 eurot + 13,56 eurot).

3.4. Lepingutes leppisid pooled kokku lepingutasus. Vastavalt laenulepingu üldtingimuste

punktile 11.1. on laenusaaja kohustatud tasuma lepingutasu, mis on fikseeritud laenulepingus.

Pooled leppisid kokku, et lepingutasu laenulepingu nr 2101887119 sõlmimise eest on 16,63

eurot, laenulepingu nr 2101888730 eest on 57,40 eurot, laenulepingu nr 2101893848 eest on

84,42 eurot, laenulepingu nr 2101899704 eest on 99,75 eurot, laenulepingu nr 2101916465

eest on 128,12 eurot, laenulepingu nr 2101918142 eest on 154,71 eurot, laenulepingu nr

2101919069 eest on 185,59 eurot ning laenulepingu nr 2101932119 eest on 198,74 eurot.

Kostja lepingutasu maksnud ei ole. Tulenevalt eeltoodust oli lepingutasu võlgnevus summas

925,36 eurot.

3.5. Laenuandja ja hageja saatsid kostjale kohtuvälises menetluses korduvalt meeldetuletusi,

kuid vaatamata meeldetuletustele ei likvideerinud kostja võlgnevust. Hageja nõudis võla

sissenõudmiskulusid pärast laenulepingute ülesütlemist lähtudes VÕS § 1132 lg-s 1 ja 2

sätestatust ja lepingu üldtingimuste p-st 15.2. Seega oli hageja võla sissenõudmise kulu nõue

kokku 50 eurot, millest esimese tasulise kirja saatmise kulu 25 eurot, teise tasulise kirja

saatmine 5 eurot, kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot ja muud makseviivitusega tekkinud

kulud 15 eurot.

3.6. Hageja palus VÕS § 113 lg 1 alusel kostjalt välja mõista viivise. Kuivõrd kostjaga

sõlmitud lepingud nr 2101888730, nr 2101893848, nr 2101899704, nr 2101916465, nr

2101918142, nr 2101919069 ja nr 2101932119 olid refinantseerimislepingud, arvestas hageja

nõuet kostjale kasumlikumal moel ning arvestas viivist algses laenulepingus nr 2101887119

kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras, s.o 42,8% aastas kogu põhivõla

summalt 1452,71 eurolt alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 05.07.2020 kuni

hagiavalduse esitamise kuupäevani 19.01.2022. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga oli

sissenõutavaks muutunud viivisenõue 959,91 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista ka

edaspidi sissenõutavaks muutuva viivise alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni

põhinõude täitmiseni.

4. Hageja ei nõustunud kostja vastuväidetega. Kostja ei ole selgitanud, kuidas on rikutud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Alusetu on kostja etteheide, et laenulepingud ei ole

allkirjastatud. Laenulepingu saab lugeda sõlmituks poolte kokkuleppe saavutamisega.

Laenulepingu sõlmimiseks tuli kostjal lisaks isiku tuvastamisele end registreerida laenuandja

2-21-139662

koduleheküljel ning laenutaotluse esitamisel pidi kostja eelnevalt täitma ankeedi oma

andmetega, tutvuma laenulepingu tingimustega ja need kinnitama, misjärel tekkis võimalus

laenuandjale laenutaotlus esitada. Kostja tutvus tingimustega ja aktsepteeris neid, mistõttu on

need saanud lepingu lahutamatuks osaks.

4.1. Hageja esitas maksekorraldused, millest nähtub, et kostjale on laenusummad üle kantud,

mistõttu on kostja vastupidised väited ekslikud. Laenude ülekandmist tõendab asjaolu, et

kostja on teinud laenuandjale tagasimakseid. Samuti ei nõustunud hageja, et kostja ei ole

teenustasude tingimust allkirjastanud ja tegu on teda ebamõistlikult kahjustava tingimusega.

Lepingutasu on majandustegevuses antava laenu korral tüüpiline tasu. BB Finance OÜ ja

kostja on laenulepingute põhitingimustes kokku leppinud, et kostja on kohustatud tasuma

laenulepingu sõlmimise eest lepingutasu.

4.2. Laenuandja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja ei ole oma

vastavaid väiteid tõendanud. Laenuandja on hinnanud kostja krediidivõimelisust põhjalikult ja

jõudnud positiivse otsuseni. Laenuandja on tuvastanud, et kostja igakuised kohustused olid

väiksemad, kui tema sissetulekud. Kostja on laenutaotluses märkinud igakuiseks neto

sissetulekuks 1290 eurot ning igakuisteks kohustusteks 300 eurot, mistõttu oli kostja

laenuvõtmise ajal piisava sissetulekuga ehk usaldusväärne laenuvõtja. Laenuandja teostas

kostjale profiilianalüüsi ning hindas temaga seotud riske. Laenuandja lähtub

Finantsinspektsiooni vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise juhendist. Hageja on

tõendanud Finantsinspektsiooni vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise juhendi p-s 4.3

toodud kohustuste täitmist. Maksehäireregistri andmete kohaselt ei olnud lepingu sõlmimise

kuupäeval kostjal ühtegi aktiivset maksehäiret. Kostja kontrollis hageja krediidivõimelisuse

hindamisel avalikke andmebaase (rahvastikuregistri andmed, kinnistusregistri andmed,

krediidiregistri andmed, e-krediidiinfot ja krediidiinfo registri andmeid). Lisaks kontrolliti

kostja dokumentide kehtivust ja finantssanktsiooni info andmeid. Lepingu sõlmimisel ei

tekkinud laenuandjal kahtlust, et kostja võib olla maksevõimetu. Tarbija kohustus on esitada

täielikke ja tõeseid andmeid. Kui tarbija enda tahtlik käitumine toob kaasa tarbija

krediidivõimelisuse valesti hindamise ja krediidi andmise tarbijale, kes tõeste ja täielike

andmete esitamise korral poleks krediiti saanud, ei ole tarbijal õigus tugineda VÕS § 4034 lg-

le 6. Kui taotluse täitmisel esitas kostja laenuandjale ebaõigeid andmeid, ei saa laenuandjale

ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist.

4.3. Hageja viivisenõue on seaduslik ning põhjendatud. Hagis nõutud viivisemäär 42,8%

aastas ei saa olla liiga suur ja viivise kokkulepe tüüptingimusena kostjat kahjustava iseloomu

tõttu tühine, kuivõrd viivis on kooskõlas VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja on

arvestanud nõuet kostjale kasumlikumal moel ning arvestanud viivist algses laenulepingus

kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras. Järgnevas seitsmes

laenulepingus kokku lepitud intressimäär oli esialgses lepingus kokku lepitud intressimäärast

kõrgem. Kokkulepe intressi ja viivise määra kohta oli laenulepingu põhitingimustes, mida

kostja sai lepingu sõlmimisel mõjutada ja mida ta aktsepteeris, mistõttu ei olnud viivisemäära

kokkulepe tüüptingimus, vaid kostjaga eraldi läbi räägitud. Kui viivise kokkulepe oleks

tühine, oleks hagejal ikka VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt õigus nõuda kostjalt

viivist lepingus kokku lepitud intressimääras ehk 42,8% aastas. VÕS § 415 lg 1 ega VÕS §

113 lg 1 kolmas lause ei sea kokku lepitud intressimäära suurusele ühtegi piirmäära. Lisaks ei

ole ebamõistlikult suur krediidikulukuse määr. Lepingute krediidi kulukuse määrad ei ületa

rohkem kui kolm korda krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste

poolt eraisikule antud tarbimislaenude kulukuse määra.

2-21-139662

Kostja vastuväited

5. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

6. Hageja ei ole esitanud allkirjastatud laenulepinguid, mis tõendaksid laenulepingute

sõlmimist. 25.11.2022 kinnitas kostja siiski, et vaidlus puudub selle üle, et BB Finance OÜ on

andnud kostjale laenu ja kostja on teinud laenu tagasimakseid 1452,71 euro ulatuses.

6.1. Hageja nõudeõigus on tõendamata. Hageja nõude aluseks on kaheksa BB Finance OÜ-ga

sõlmitud laenulepingut. Hagile lisatud laenulepingutel puuduvad numbrid, mistõttu on

numbrite seos konkreetse kuupäevaga lepinguga tõendamata. Hageja esitatud nõude

loovutamise teatis kinnitab üheselt laenulepingust nr 2101932119 tuleneva nõude loovutamist

koos õigusega nõuda viivist, kahjuhüvitist ja muid kõrvalnõudeid. Nõude loovutamise teatis ei

tõenda, et BB Finance OÜ oleks loovutanud hagejale nõudeid ülejäänud seitsme laenulepingu

alusel. Lepingu ülesütlemise teatisega on üles öeldud ainult üks laenuleping nr 2101932119,

kusjuures tagasimakse infol on märgitud võlasummaks 457,76 eurot. Iga refinantseerimine on

tehtud enne, kui kostjal üldse oleks tekkinud võlgnevus, mistõttu ei saanud olla tegemist

refinantseerimisega. Isegi, kui tegemist oli refinantseerimisega, tähendab see uue

võlakohustusega asendamist. Eelnevad lepingud pidid lõppema ja asenduma uuega, mistõttu

saab nõude aluseks olla vaid viimane leping ja selle tingimused. Seda loogikat toetab ühe

lepingu üles ütlemine 19.06.2020 ülesütlemisavalduse järgi.

6.2. Põhivõla kujunemine on ebaselge. Pole selge, millised graafikujärgsed maksed tasumata

olid. Kuni on ebaselge, millise lepingu alusel nõue on esitatud, vaidles kostja vastu

intressinõudele. Viivise nõue on alusetu ja ebamõistlik. Alates laenu tagastamise kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse. Sisuliselt on taoline

viivis samastatav leppetrahviga, mida VÕS § 415 lg 1 kolmanda lause järgi on keelatud nõuda

tarbijalt maksetega viivitamisel. Kuna hageja käsitluse järgi oli tegu

refinantseerimislepingutega, arvestati varasema laenulepingu võlgnevus, mis sisaldas

põhinõuet ja kõrvalkulusid uue laenulepingu põhinõude hulka ning saadud summa kujundati

ümber uueks kokkulepitud tähtaja ja intressimääraga laenuks. Sellises olukorras ei saa kostjalt

viivist nõuda (VÕS § 113 lg 6).

6.3. Viivisekokkulepe oli tüüptingimus. Laenulepingu üldtingimused olid tervikuna, sh viivise

kokkulepe, tüüptingimused, mida ei saanud ega saa läbi rääkida. Laenulepingu üldtingimuste

puhul ei ole tõendatud, millise lepingu juurde need kuulusid, kas need olid kõnealuste

lepingute juures just sellises sõnastuses või muus sõnastuses. Personaalsetes tingimustes ei

sisaldu viivise kokkulepet intressimääras. Arvestades lepingu sõlmimise kiirust, ei ole selge,

millal oleks üldse saanud lepingutingimusi läbi rääkida. Kui kohus leiab, et viivis kuulub

kohaldamisele lepingulises määras, palus kostja viivist vähendada VÕS § 162 alusel. Kostja

pidas mõistlikuks viivist määraga 8% aastas ja palus vähendada viivist selle suuruseni.

6.4. Lepingu sõlmimise tasu nõue ei ole selge. Lepingutasu sisaldub lepingute

maksegraafikute esimeses osamakses. Pole vaidlust, et kostja osamakseid tasus. Alates teisest

lepingust on lepingutasu järel sulgudes märgitud: „lepingutasu sisaldub laenu põhiosas ning

see tagastatakse osamaksetena“. Laenuandja ei selgitanud kostjale võlajäägi kujunemist, sh

milliste maksete katteks laekumisi loeti. Lepingu sõlmimisel lepingutasu kujunemist kostjale

ei selgitatud, mistõttu ei saa tasu olla kehtiv.

6.5. Laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei ole tõendanud

kõiki toiminguid, mida laenuandja väidetavalt tegi. Hageja esitatud tabel ei ole korrektne

2-21-139662

tõend, sest see on võõrkeelne, sellel puudub koostamise aeg, koostaja nimi ja allkiri. Pole ka

selge, mida tabeli sisu kajastab ning mille põhjal andmed sisestati. Hageja viitas ise kostja

avaldatud sissetulekule, mistõttu lähtus laenuandja ainult kostja taotluses esitatust ega

omandanud mingit täiendavat teavet ega teinud päringuid hindamaks tarbija sissetulekuid,

maksevõimet, sh mis liiki sissetulek see oli. Kostja on laenutaotlustes märkinud, et ta ei tööta,

mis pidi tekitama laenuandjas kahtlusi ja küsimusi. Hageja väliste päringute tabelist nähtub, et

taotluste ja Krediidiinfo, Ametlikud Teadaanded portaalidesse (võlakohustuste) päringute

tegemise vahe on 1–2 minutit ning tõenäoliselt jõuti lepingute sõlmimise ja raha

väljamaksmiseni samuti minutitega. Vaidlust ei ole, et laenutaotlus tehti ja raha maksti välja

samal päeval. Seega ei olnud laenuandjal piisavalt aega, et hinnata kostja krediidivõimekust.

Pidevalt eelmiste laenude refinantseerimiseks uute laenude peale võtmine pidi olema

laenuandjale ohu märk ja aluseks, et viia läbi täiendavaid toiminguid laenusaaja

krediidivõimekuse hindamiseks, mida laenuandja ei teinud. Hageja ei ole tõendanud kostjale

Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehtede esitamist. Hagile on lisatud üks Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabeleht, mille puhul ei ole tõendatud, millise lepingu juurde see

kuulub ja millal see kostjale esitati. Hageja ei ole tõendanud ka seda, et BB Finance igale

väidetud laenulepingule eelnevalt kostjalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika

ajavahemiku kohta nõudis, et hinnata adekvaatselt kostja krediidivõimet. Küsimustike

täitmise nõue pole piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Kui laenuandja

oleks küsinud kostjalt täiendavat informatsiooni, oleks ta teadnud, et kostja on võlaorjuses.

Kostja oli viivituses juba esimese laenulepingu järgsete tagasimaksetega, millele vaatamata

andis BB Finance veel kostjale seitsme erineva laenulepingu alusel krediiti.

Maakohtu otsus ja põhjendused

7. Harju Maakohus rahuldas 17.02.2023 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

4217,36 eurot, millest põhivõlg on 1452,71 eurot, intress 829,38 eurot, lepingutasud 925,36

eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 959,91 eurot ja võla sissenõudmiskulu 50 eurot ning

sissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt (1452,71 eurot) alates 20.01.2022 kuni

põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja 1040

eurot, millest 560 eurot oli riigilõiv ja 480 eurot kulu õigusabile ja märkis, et

menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda viivist maakohtu otsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

8. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaielnud pooled selle üle, et BB Finance OÜ on

andnud kostjale laenu ja kostja on teinud laenuandjale tagasimakseid 1452,71 eurot. Pooled

vaidlesid selle üle, kas kostja peab hagejale tasuma laenulepingust tuleneva põhivõlgnevuse

koos kõrvalnõuetega. Kuigi kostja nõustus, et ta sai laenuandjalt laenu ning tegi lepingu alusel

ka tagasimakseid, siis asus kostja hagile vastu vaieldes siiski eitama laenulepingute sõlmimist.

Kohtu hinnangul olid need kostja vastuväited alusetud ning kohus osundas, et seadus ei näe

ette laenulepingute sõlmimisele kohustuslikku kirjalikku vormi ehk laenulepingut ei pea

tingimata sõlmima mõlema poole poolt allkirjastatud vormis. Sidevahendi abil sõlmitud

leping ei pea olema mõlema poole poolt allkirjastatud. Kostja isikusamasus tuvastati ning

kostja on ise teatanud kontaktandmed, millele sai talle teateid saata. Kostjale on saadetud

laenulepingu üldtingimused ning korduvalt on kostjale saadetud laenulepingu personaalsed

tingimused ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht. Kostjale on saadetud teatised, et

tema taotlused rahuldati ning väljamakse on ootejärjekorras või summa juba üle kantud.

Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud väidet, et Euroopa tarbijakrediidi infolehte talle

esitatud ei ole. Kostja pidi tulenevalt laenulepingute üldtingimuste p-st 5.18 enne laenu

saamist kinnitama, et ta on esitanud õiged, täpsed ja asjakohased andmed. Kostja pidi

2-21-139662

üldtingimustest tulenevalt olema teadlik, kuidas arvestatakse viivist ja intressi ning millal võib

laenuandja lepingu üles öelda. Hageja esitatud väljavõtetega kostjale tehtud maksete kohta ja

kostja tehtud maksete kohta on tõendatud kostjale laenu ülekandmine. Ilma laenulepingu

sõlmimiseta ei oleks hageja saanud kostja konto andmeid teada.

9. Maakohus ei nõustunud kostja väidetega, et hageja ei ole tõendanud nõuetekohast lepingu

ülesütlemist ega nõude loovutamist. Lepingute numbrid nähtuvad nende failidest ning kuna

lepingud sõlmiti laenuandja iseteeninduskeskkonnas, pidid lepingute numbrid sealt kostjale

nähtavad olema. Igal juhul on numbrid nähtavad kohtumenetluses. Ükski õigusnorm ei näe

ette, et laenulepingut saab refinantseerida alles siis, kui eelmise lepingu alusel on tekkinud

laenuandjal sissenõutav võlgnevus. Poolte kokkuleppel on võimalik laenulepinguid muuta ja

laenu refinantseerida igal ajal, selleks ei tulene seadusest piiranguid. Ühtlasi ei ole kostja

põhjendanud väiteid, et lepingute refinantseerimisel lisati eelmistele kohustustele varasemad

viivised, mistõttu nõuab hageja kostjalt viivist viiviselt. Selliseid asjaolusid asjas kogutud

tõenditest järeldada ei saa.

10. Maakohus ei nõustunud ka kostja väidetega, et lepingutes toodud krediidi kulukuse määr

oli ebamõistlikult suur. VÕS § 4062 lg-le 1 vastav kolmekordne määr oli seisuga 31.05.2019

58,11% ja seisuga 30.11.2019 61,83%. 21.06.2019 lepingus oli krediidikulukuse määr

56,38%, 27.06.2019 lepingus 56,43%, 18.07.2019 lepingus 56,43%, 08.08.2019 lepingus

56,42%, 09.10.2019 lepingus 56,42%, 14.10.2019 lepingus 56,43%, 17.10.2019 lepingus

56,43 ja 21.11.2019 lepingus määr 56,43%. Seega ei ületanud laenulepingute

krediidikulukuse määr ühelgi korral seaduses sätestatut.

11. Maakohus osundas, et viivise, intressi ja teenustasude suurused olid märgitud lepingu

personaalsetes tingimustes ning üldtingimustes. Kostja nõustus lepingute sõlmimisel, et ta on

tingimustest aru saanud. Kohus nõustus hageja väitega, et viivisemäär, mis on võrdne

intressimääraga, on mõistlik juba ainuüksi põhjusel, et lepingu rikkumine ei peaks

laenuvõtjale olema soodsam lepingu täitmisest. Tarbijakrediidilepingutes võib kokku leppida

seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, millisel juhul peab võlgnik arvestama

kohustust maksta viivist lepinguga ettenähtud määra alusel (RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-

08, p 12). Kostja ei ole põhistanud asjaolusid, mis võimaldaksid pidada vaidlusalustes

lepingutes intressi ja viivise määra ebamõistlikuks. Intressi ja viivise määra ei muuda

ebamõistlikuks alati üksnes selle suurus. Kostja on nõustunud, et laenuandjalt oli laenu

taotlemine lihtne ja kiire, samuti nähtus asjas kogutud tõenditest, et kostja ei pidanud

laenulepingute sõlmimisel esitama tagatisi. Kohtu hinnangul oli tegemist asjaoludega, mis

iseenesest põhistavad kõrgemat intressimäära. Kostja esitas menetluses ka viivise

vähendamise taotluse, kuid ei põhistanud seda sisuliselt. Ainuüksi sissenõutavaks muutunud

viivisenõude suurus ei saa olla aluseks viivisenõude vähendamisele. Hageja ei ole nõudnud

kostjalt viivist summas, mis ületaks põhivõlgnevust. Kohtupraktikas on peetud üldiselt

mõistlikuks viivisenõuet, mida nõutakse kuni summani, mis on põhivõlgnevusega võrdne.

Seega ei saa ka ainuüksi viivisenõude suurus olla piisavaks asjaoluks, mis võimaldaks

viivisenõuet vähendada. Kokkuvõttes leidis maakohus, et kostja vastuväited intressi, viivise ja

lepingutasude suuruse kohta olid tõendamata ja põhistamata. Kostja võttis endale teadlikult

lepingulise kohustuse ning lepingulisi kohustusi tuleb VÕS § 76 lg 1 alusel täita. Sõltumata

sellest, et tegemist on tarbijaga, ei saanud kohus nõustuda, et tarbija võib lepingu rikkumise

korral täita lepingulisi kohustusi vaid enda äranägemisel või jätta mõned kohustused lihtsalt

täitmata.

12. Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et hageja nõude kujunemine on talle ebaselge.

Hageja on selgelt välja toonud, milline on kostja põhivõlgnevus. Kõik kostja tasutud maksed

2-21-139662

on arvestatud põhivõlgnevuse katteks. Hageja muutis viivise- ja intressiarvestuse kostjale

soodsamaks ning esitas viivise ja intressi arvestamise kohta raportid. Sõltumata sellest, kas

kostjale saadeti erinevate esindajate poolt enne kohtuvaidluse algust nõudeid erinevates

summades, oli nõue hagiavalduses selgelt välja toodud ja põhjendatud. Kui hagiavalduses

toodud nõue on selge, ei saa kohus jätta nõuet rahuldamata põhjusel, et see võis kostjale olla

ebaselge enne kohtuvaidluse algust. Kostja ei ole ka kohtumenetluse käigus nõustunud nõuet

vabatahtlikult tasuma.

13. Maakohus leidis, et kostja ei tõendanud oma väidet, mille kohaselt tuli tavapraktikas 2019.

a tarbijalaenu väljastamisel tingimata nõuda laenutaotlejalt pangakonto väljavõtet. Hageja

esitatud Finantsinspektsiooni vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise juhendi p-st 4.3

ei tulene, et andmeid tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks ei võiks koguda muul moel

peale pangakontode väljavõtete. Kostja esitas kohtule väljavõtte AS Swedbank kodulehelt,

mille kohaselt ei peaks igakuised laenukohustused ületama 30–50% igakuisest sissetulekust.

Kui kostja esitatud andmed tema kohustuste suuruse kohta oleksid olnud õiged, ei olekski

tema laenukohustused ületanud igakuised sissetulekuid 50% ulatuses. Hageja esitas kostja

andmete alusel koostatud krediidivõimekuse analüüsi ning väljavõtte kostja kohta

andmebaasidesse tehtud päringutest, millest nähtus, et kostjal ei olnud ajavahemikul

18.03.2019–16.12.2019 võlgnevusi. Kohus ei nõustunud kostja väitega, et kuna

krediidivõimekuse analüüsi genereerimise kuupäev on hilisem võrreldes lepingute

kuupäevadega ning analüüsist nähtuvad vaid kostjale arusaamatud numbrilised andmed, siis ei

ole tegu nõuetekohase tõendiga. Maakohus leidis, et ilmselt on tegu väljavõttega

andmebaasist, mis kuvab väljavõtte loomise kuupäeva. Sellest sõltumata ei saa analüüsist

järeldada, et kui kostja esitatud andmed tema kohustuste ja sissetulekute kohta oleksid olnud

õiged, siis oleks laenuandja tema krediidivõimelisust hinnanud ebaõigesti.

13.1. Laenuandja on selgitanud 02.11.2022 e-kirjas, et kostja pangakontot laenu andmisel ei

analüüsitud, kuid aluseks võeti EVK andmed pensionikonto sissemaksete kohta, mille alusel

arvutati laekunud netopalk. Kostja ise teatas oma igakuise sissetuleku suuruseks 1290 eurot.

Igakuine laenu limiit arvestati kostja kohustuste alusel. Laenuandja esitas kohtule

allkirjastatud kinnituse hagejale andmebaasist väljastatud dokumentide kohta. Tõendid

kogumis näitavad, et laenuandja kontrollis kostja krediidivõimelisust ning kontrollis ka seda,

et kostjal oli sissetulek. Kuna hageja tõendas, kuidas laenuandja kontrollis kostja

krediidivõimelisust, selgitas kohus kostjale 02.11.2022 eelistungil vajadust põhjendada

väiteid, milliste kohaselt rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 13 näeb

ette, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab

vaidluse korral krediidiandja. Küll on aga Riigikohus selgitanud, et tõendamise üldiste

reeglite järgi peab esmalt laenusaaja, kes vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele

tugineb, oma väiteid tõendama. Tõendamise koormus võib ümber pöörduda alles siis, kui

laenusaaja tõendab, et tal ei ole vajalikke asjaolusid võimalik objektiivselt tõendada, kuid ta

on siiski piisavalt põhistanud asjaolu esinemise tõenäosust (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710,

p 26).

13.2. Kostja esitatud maksehäireregistri väljavõttest nähtus, et see on tehtud seisuga

25.11.2022. Ainult ühe väljavõttes märgitud maksehäire alguseks oli teatises märgitud

24.10.2019 ehk ainult üks maksehäire oli alguse saanud varem, kui laenuandja ja kostja vahel

sõlmiti viimane laenuleping. Kõik ülejäänud kostja maksehäired olid hilisemad. Kostja esitas

oma 2019. a konto väljavõtte. Maakohus saab tõendeid kogumis hinnates järeldada, et kostja

esitas laenu taotlemisel laenuandjale teadlikult ebaõigeid andmeid oma igakuiste kohustuste

suuruse kohta. Juba ainuüksi kostja igakuised kulud eluasemele ületasid laenutaotluses

märgitud summat oluliselt. Kuna tegemist oli kostja igakuiste kuludega, mida ta tasus

2-21-139662

pangakonto vahendusel, pidi talle olema arusaadav, et tema tegelike igakuiste kohustuste

suurus ületab oluliselt taotluses märgitut. Kuna kostja esitas laenuandjale tahtlikult ebaõigeid

andmeid oma kohustuste suuruse kohta, siis ei saa kostja käitumine kaasa tuua intressimäära

muutmist. Kostjal tuleb tasuda intressi kokku lepitud määras. Muid tagajärgi laenulepingust

tulenevale kohustusele vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine aga kaasa ei

too.

14. Maakohus leidis, et kostja vastuväited ei võimaldanud jätta hagi rahuldamata. Kuna kostja

rikkus laenulepingut, tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevusena 1452,71 eurot,

intressina 829,38 eurot, lepingutasuna 925,36 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivisena

959,91 eurot. Rahuldamisele kuulus ka edaspidi sissenõutavaks muutuva viivise nõue alates

20.01.2022 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses ning

hageja võla sissenõudmiskulu nõue 50 eurot VÕS § 1132 lg 2 alusel.

15. Maakohus jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi menetluskulud

kostja kanda ning määras TsMS § 174 lg 2 alusel kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

Maakohtu hinnangul olid hageja menetluskulud, sh kulu õigusabile, põhjendatud ning kostjalt

tuli hageja kasuks menetluskuluna välja mõista 1040 eurot. Kooskõlas hageja taotlusega tuli

kostjalt välja mõista ka viivis menetluskuludelt 1040 eurolt alates maakohtu otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Apellatsioonkaebus

16. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses

ning teha uue otsuse, millega jätta hageja hagi kostja vastu tervikuna rahuldamata ning

menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ja saata

asi uueks arutamiseks tagasi Harju Maakohtusse. Kostja palub määrata kindlaks

menetluskulude jaotuse ja jätta mõlema astme menetluskulud kostja kanda ning mõista

kostjalt välja viivis välja mõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras.

17. Kostja leiab esiteks, et maakohus kohaldas valesti materiaalõigust krediidiandjate ja -

vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg-t 1 jj ja lg 3 jj koosmõjus VÕS § 4034 lg 1 p-iga 1 ja lg-

ga 3 ning KAVS § 50 lg-t 3 ja 4, ei järginud seotud ringkonnakohtute praktikat ja tõlgendas

vääralt tõendeid küsimuses laenuandja kohustusest teha kindlaks tarbija varaline seis ning

küsida selle tarbeks pangakonto väljavõtet. Hageja tõendas ise oma 16.12.2022

menetlusdokumendi lisaga 4, et BB Finance OÜ võttis vaid laenulepingu nr 2101932119

sõlmimise eelselt kostja sissetuleku hindamise aluseks EVK andmed pensionikonto

sissemaksete kohta, kuid mitte ülejäänud seitsme laenulepingu sõlmimise eelselt. Hageja seda

asjaolu ei vaidlustanud. Ringkonnakohtute praktikas on korduvalt rõhutatud, et VÕS § 4034 lg

1 p-st 1 ja lg-st 3 ning KAVS § 50 lg-test 3 ja 4 tulenevalt on tarbijakrediidiandja kohustatud

vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmiseks kõige minimaalsemal juhul nõudma

laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et

adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Piisav ei ole pidada laenu taotlemisel täidetavast

küsimustikust ja riiklikest registritest saadavat teavet, kuna need ei pruugi anda piisavat teavet

isiku tegeliku krediidivõimekuse kohta.

18. Kostja leiab teiseks, et maakohus kohaldas valesti materiaalõigust krediidiasutuste

seaduse (KAS) § 83 lg-t 3, KAVS § 49 lg 3 p-i, rikkus oluliselt TsMS § 442 lg 8 mõttes

põhjendamiskohustust ja seotud ringkonnakohtute praktikat küsimuses, kas töötu isikuga,

kellel on juba makseraskused sama laenuandja ees on uute laenulepingute sõlmimine

2-21-139662

kooskõlas vastutustundliku laenamise põhimõttega. Hageja enda 27.05.2022 seisukohtadele

lisatud kostja laenutaotluste realt „Amet“ nähtub, et kostja märkis oma staatuseks „Ei tööta“

või „Palgatöötaja ettevõttes aegunud“. Asjaolu, et kostja ei töötanud, ei takistanud BB

Finance OÜ-d kostjale laenu andmast. Hageja seda asjaolu ei vaidlustanud. Sellega rikkus BB

Finance OÜ vahetult vastutustundliku laenamise põhimõtet, mille järgi ei saa olla mõeldav, et

lubatud on laenu andmine isikule, kellel püsisissetulek puudub. Maakohus ei võtnud seda

arvesse. Kostja oli alates esimesest tarbijakrediidi lepingust (leping nr 2101932119)

võlgnevuses BB Finance OÜ ees. See ei takistanud BB Finance OÜ-l sõlmida kostjaga veel

seitse tarbijakrediidilepingut, millest ühegi tagasimaksekohustust ei suutnud kostja järgida.

Hageja seda asjaolu ei vaidlustanud. Tallinna Ringkonnakohus on toonud esile, et laenuandja

oleks pidanud vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt kindlasti kahtlema laenusaaja

krediidivõimekuses ja mitte laenu väljastama, kui laenusaaja oli varasemalt viimatise kuu

jooksul jäänud oma kohustuste täitmisega laenuandja ees viivitusse (TlnRnKo 07.10.2022, 2-

21-119187, p 12.7.2). Nii sätestab ka KAVS § 49 lg 1 p 3, et krediidiandja peab tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma varasemate ja seniste finantskohustuste

täitmist. Maakohus ei põhjendanud, miks oli vastutustundliku laenamise põhimõttega

kooskõlas laenu väljastamine kostjale, kes ei saanud olemasolevategi kohustustega hakkama.

19. Kostja leiab kolmandaks, et maakohus kohaldas valesti materiaalõigust KAVS § 44 lg-t 2

ja lg 3 p-i 2 koosmõjus VÕS § 4034 lg-ga 13 ning seotud ringkonnakohtu praktikat küsimuses,

kas ja mis sisus sise-eeskirjad BB Finance OÜ-l eksisteerivad krediidivõimelisuse

hindamiseks ja kuidas neid kostja puhul järgiti. Hageja esitas hagiavalduse lisaga 9 vaid ühe

tarbijakrediidi standardinfo teabelehe ja hiljem rohkemaid mitte. Samas hageja nõude aluseks

on kaheksa erinevat tarbijakrediidilepingut, mistõttu ei esitanud BB Finance OÜ kostjale infot

mahus, milleks seadus teda kohustab. Hageja seda asjaolu ei vaidlustanud. Hageja väidab BB

Finance OÜ-l olevat õiguspärase sisekorra eeskirja ja krediidivõimelisuse hindamise

metoodika, mida BB Finance OÜ kostjale laenu andes järgis. Hageja vastavaid eeskirju ei

esitanud hindamaks vastavust seadusele kuigi kostja seadis kahtluse alla vastavate sisekorra

eeskirjade õiguspärasusele. Maakohus jättis välja selgitamata, kas ja mis sisus sise-eeskirjad

BB Finance OÜ-l eksisteerivad krediidivõimelisuse hindamiseks ja kuidas neid kostja puhul

järgiti. Ringkonnakohus on taolises olukorras leidnud, et sellega rikkus maakohus nii

eelmenetluse ülesandeid, jättes täitmata selgitamiskohustuse kui ka otsuse

põhjendamiskohustuse, jättes kontrollimata vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise

(TlnRnKo 24.01.2023, 2-22-104201, p 32).

20. Kostja leiab neljandaks, et maakohus kohaldas valesti materiaalõigust KAVS § 50 lg-test

3 ja 4 koosmõjus VÕS § 4034 lg-ga 4 ning seotud ringkonnakohtute praktikat küsimuses

laenutaotluses esitatud andmete täpsustamise kohta. Tarbija tahtlust valeandmete esitamisel

peab esile tooma ja tõendama krediidiandja. Ainuüksi asjaolust, et tarbija esitatud andmed ei

vasta tõele, ei saa järeldada, et tarbija on esitanud valeandmeid tahtlikult. Valeandmete

esitamine võib tuleneda ka tarbija kogenematusest, teadmatusest või hooletusest. Selle

vältimiseks ongi krediidiandjal tarbija esitatud andmete kontrollimise kohustus (TrtRnKo

19.12.2022, 2-21-129359, p 15). Hageja pole vastavaid põhjendusi ega taotlusi oma

menetlusdokumentides avaldanud. Laenuandja ei saanud tugineda üksnes kostja esitatud

laenutaotlustes märgitud teabele, seda mõistlikult kontrollimata. Praeguses asjas ei ole BB

Finance OÜ ega hageja isegi mitte väitnud, et kostjalt oleks mistahes täiendavat teavet

küsitud. Sellisel juhul ei saa ka maakohus väita, et kostja jättis mistahes teabe tahtlikult

esitamata või võltsis esitatud teavet (TlnRnKo 16.12.2022, 2-20-3933, p 68).

21. Kostja toob viimasena välja, et maakohus ei teostanud laenulepingute tüüptingimuse

kontrolli, kohaldas valesti materiaalõigust, s.o VÕS § 42 lg 3 p-i 5 ja § 42 lg-t 1 ning jättis

2-21-139662

kõrvale asjas relevantse Riigikohtu praktika, mistõttu vaidlustatud otsus põhineb vastavas

osas TsMS § 631 lg 1 õigusnormi rikkumisel. Hageja kohaldas BB Finance OÜ ja kostjaga

sõlmitud tarbijakrediidilepingutele tüüptingimustest tulenevat viivisemäära 42,8%, samas

kinnitas Riigikohus tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks viivisemäära, mis ületab

kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (24%) ja seega tühiseks tüüptingimuseks (RKTKm

10.05.2016, 3-2-1-25-16, p 16). Hageja seda asjaolu ei vaidlustanud. Maakohus ei teostanud

ei kostja taotlusel ega omal algatusel ebamõistlikult kahjustava tüüptingimuse kontrolli BB

Finance OÜ üldtingimuste p-le 12.2.1. Vastupidisel juhul sedastanuks maakohus, et

üldtingimustega kokkulepitud viivisemäär (42,8%) ületab seaduslikku viivisemäära (kuni

31.12.2022 VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi 8%, alates 01.01.2023 on see 10,5%) enam kui

viiekordselt, alates 01.01.2023 enam kui neljakordselt olles seega VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg

1 järgi tühine. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokku leppimine

tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses

sätestatud ulatuses ja eeldustel (RKTKo 14.06.2005, 3-2-1-66-05, p 24).

Vastustaja seisukoht

22. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda. Hageja leiab, et kostja esitatud laenutaotlustest nähtub, et kostja

märkis enda igakuiseks neto sissetulekuks 1290 eurot ning igakuisteks kohustusteks 300

eurot. Esialgne võlausaldaja on põhjalikult kontrollinud kostja krediidivõimelisust ning ei ole

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Lisaks on esitatud viivisenõue lepingus

kokkulepitud intressimäära (42,8%) järgi mõistlik ja seadusega kooskõlas.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

23. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja intress 829,38 eurot, lepingutasud 925,36 eurot ja

hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivis 959,91 eurot ning teha tühistatud osas uus

otsus, millega rahuldatakse hagi osaliselt põhivõla 1452,71 eurot, võla sissenõudmiskulu 50

eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise saamiseks alates 20.01.2022 kuni põhinõude

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Ringkonnakohus peab vajalikuks

muuta ka menetluskulude jaotust vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Apellatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

24. Kostja on taotlenud lõplikes seisukohtades TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel võtta tsiviilasja

materjalide juurde tõendina Finantsinspektsiooni 27.06.2023 ettekirjutuse kokkuvõtte.

Ringkonnakohus ei rahulda taotlust, kuivõrd tõend on esitatud alles lõplikes seisukohtades

ning tõendi vastuvõtmine põhjustaks asja lahendamise viibimise. Lisaks oli vastav tõend

olemas juba 27.06.2023 ning kostja ei ole põhistanud, miks ta ei saanud tõendit esitada

apellatsioonimenetluses varem.

25. Kolleegium on seisukohal, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõendamiskoormise jaotamisel. Riigikohus

on põhjalikult selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist ning

eeldusi, mida tuleb selliste nõuete lahendamisel kontrollida sõltumata menetlusliigist.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiskoormis on krediidiandjal.

Sealhulgas, kui krediidiandja ei ole kohtule esitatud hagiavalduses välja toonud ega

tõendanud, mida ta tegi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste

täitmiseks, nagu ka käesolevas asjas, oleks pidanud maakohus hagejale juba hagiavalduse

2-21-139662

menetlusse võtmise otsustamisel selgitama, et hagi on muude nõuete, kui hagetava

laenusumma ja seadusjärgse intressi osas, õiguslikult põhjendamatu ja andma hagejale TsMS

§ 3401 lg 1 järgi tähtaja puuduste kõrvaldamiseks (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 25).

See, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tuleb

tõendada vaidluse korral krediidiandjal on otsesõnu sätestatud ka seaduses (VÕS § 4034 lg

13). Seega on maakohus eksimuses olnud juba menetluse algusest peale vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimise tõendamiskoormise jagunemise osas.

26. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et laenuandja kontrollis piisavalt enne kostjaga

laenulepingute sõlmimist kostja krediidivõimelisust. Toimiku materjalidest nähtub, et hageja

on tuginenud kostja krediidivõimelisuse hindamisel kostja esitatud laenutaotlustele (dtl 264–

276), teinud päringud avalikesse andmebaasidesse (dtl 295) ning esitanud tõendina laenuandja

poolt tehtud krediidivõimelisuse analüüsi (dtl 294). Sealhulgas nähtub, et krediidiandja

laenulepingute sõlmimisel kostja pangakonto väljavõtet ei analüüsinud ning lepingu nr

2101932119 puhul võeti sissetulekute arvestuse aluseks Eesti Väärtpaberi Keskuse andmed

kostja pensionikonto sissemaksete kohta (dtl 356). Arvestades kohtute kujundatud praktikat

tuleb ringkonnakohtu hinnangul vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

krediidiandjal minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist

piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet ja piisavaks ei

saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavat teavet,

kuna need ei pruugi anda piisavat teavet isiku tegeliku krediidivõimelisuse kohta (TlnRnKo

16.12.2022, 2-20-3933, p 67 ja seal viidatud kohtupraktika). Sama seisukohta kinnitab ka

Riigikohtu kujundatud praktika (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 18). Laenuandja on

kinnitanud, et kostja pangakonto väljavõtet ei analüüsitud (dtl 356). Hageja esitatud tõenditest

ei ole võimalik järeldada, et laenuandja oleks analüüsinud laenulepingute sõlmimise eelselt

piisava hoolsusega kostja krediidivõimelisust. Arvestada tuleb ka asjaolu, et laenuandja

sõlmis kostjaga laenulepingud vaatamata sellele, et esimeses seitsmes laenutaotluses märkis

kostja oma staatusena „Palgatöötaja ettevõttes Aegunud“ ning viimases laenutaotluses, et ta ei

tööta. Seega on antud laenu isikule, kellel puudub püsiv sissetulek. Hageja ei ole esitanud ka

apellatsioonimenetluses selgitusi ega tõendeid, mis võimaldaksid asuda seisukohale, et

laenuandja on piisavalt kostja krediidivõimelisust hinnanud. Seega ei ole ringkonnakohtul

võimalik asjas kogutud tõendite pinnalt järeldada, et laenuandja oleks kontrollinud piisaval

määral kostja krediidivõimelisust, olenemata laenutaotluste pinnalt tekkivast mõistlikust

kahtlusest, kas kostja on suuteline laenulepingujärgseid kohustusi üldse täitma ning jättes

täitmata minimaalsed nõuded (pangakonto väljavõtte küsimine) vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks.

27. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul eksinud, kui leidis, et kostja esitas laenuandjale

tahtlikult ebaõigeid andmeid, mistõttu ei saanud kostja käitumine kaasa tuua intressimäära

muutmist vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7. Kolleegium nõustub kostjaga, et tarbija tahtlust

valeandmete esitamisel tuleb esile tuua ja tõendada krediidiandjal. Toimiku materjalidest ei

nähtu, et hageja oleks vastavat asjaolu tõendanud. Varasemas kohtupraktikas on leitud, et

ainuüksi asjaolust, et tarbija esitatud andmed ei vasta tõele, ei saa järeldada, et tarbija on

esitanud valeandmeid tahtlikult. Valeandmete esitamine võib tuleneda ka tarbija

kogenematusest, teadmatusest või hooletusest. Selle vältimiseks ongi krediidiandjal tarbija

esitatud andmete kontrollimise kohustus (TrtRnKo 19.12.2022, 2-21-129359, p 15).

Ringkonnakohus jagab seda seisukohta. Krediidiandjal oleks pidanud tulenevalt eeltoodust (vt

käesoleva otsuse p 26) tekkima kostja laenutaotluste pinnalt põhjendatud kahtlus kostja

tegelike sissetulekute ning kohustuste suuruses. Laenuandja oleks pidanud küsima kostjalt

täiendavaid andmeid, eelkõige konto väljavõtet. Tegemist ei ole ebamõistliku

kontrollikohustusega. Hetkel on aga krediidiandja pidanud olulisemaks kiirust laenu

2-21-139662

väljastamisel (dtl 326), mitte käitumist vastutustundliku laenuandjana, jättes oma seadusest

tulenevad kohustused tarbijale laenu andmisel täitmata. Sellest tulenevalt on kolleegium

seisukohal, et maakohus on oluliselt eksinud asjaolude tuvastamisel ning jätnud tähelepanuta

varasema kohtupraktika leides, et VÕS § 4034 lg 7 käesoleval juhul ei kohaldu.

28. Kuivõrd ringkonnakohus on ülaltoodu põhjal tuvastanud laenuandja poolt

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, siis kohaldub VÕS § 4034 lg 7, mille

kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt üksnes VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi. See ei

tähenda aga seda, et kostjal ei oleks kohustust tasuda põhivõlga. Intressimääraks kuni

laenulepingute ülesütlemiseni (04.07.2020) oli 0%. Hageja on arvestanud kõik kostja tehtud

maksed põhivõla katteks (dtl 22), mistõttu ei olnud praegusel juhul vajalik hageja poolt

ümberarvestuse esitamine. Kostja on maksnud lepingu alusel laenuandjale tagasi 1090,29

eurot (dtl 79–82). Seega on kostjal põhivõlast tagastamata 1452,71 eurot, mis tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista. Hageja intressinõuet ning lepingutasude nõuet ei rahuldata.

29. Vaidlust ei ole, et kostja ei ole maksnud hagejale tagasi kogu laenu, mistõttu on hagejal

õigus tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 6 ja VÕS § 113 lg-st 1 nõuda kostjalt viivist. Nähtuvalt

hagiavaldusest on hageja arvestanud viivist algses laenulepingus nr 2101887119 kokku

lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras, s.o 42,8% aastas kogu põhivõla

summalt 1452,71 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates, s.o 05.07.2020 kuni

hagiavalduse esitamise kuupäevani 19.01.2022. Kolleegium leiab, et kuna käesolevas asjas on

viivisemäär seotud lepingust tuleneva intressimääraga ja lepingule kohaldatav määr on 0%,

siis on lepingust tulenev viivisemäär antud juhul võrdne VÕS § 113 lg-st 1 tuleneva määraga

(TlnRnKm 04.06.2024, 2-23-112810, p 14.6). Vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks

krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude

kulude vähendamist ning tarbija satub nende tagasimaksetega viivitusse (TlnRnKo

07.10.2022, 2-21-119187, p 13, TlnRnKo 23.08.2024, 2-22-127879, p 14). Toimiku

materjalidest nähtuvalt on hageja oma nõuded ümber arvestanud, arvestades kostja

tagasimaksed põhinõude katteks, alles hagiavalduses, s.o 19.01.2022 (dtl 95–98 ja dtl 22).

Seega on põhjendatud arvestada viivist alates 20.01.2022 seadusjärgses määras ning kuni

19.01.2022 arvestatud viivise nõue 959,91 eurot jääb rahuldamata. Põhjendatud on rahuldada

sissenõutavaks muutunud viivise nõue põhinõude summalt 1452,71 eurolt alates 20.01.2022

kuni otsuse tegemiseni (14.03.2025) VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, s.o

485,84 eurot ning edasiulatuv viivis põhinõude summalt 1452,71 eurolt alates 15.03.2025

kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Arvestades, et

ringkonnakohus mõistab välja seadusjärgse viivise ning ei mõista viivist välja suuremas

ulatuses, kui põhivõlg, siis ei ole käesoleval juhul alust viivise vähendamiseks vastavalt kostja

taotlusele.

30. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista võla

sissenõudmiskulu 50 eurot. Selles osas täiendab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi,

sest maakohus ei ole oma otsustust põhjendanud. VÕS § 1132 lg 2 p 3 sätestab, et pärast

lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt

tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta

sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale

saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe

kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Toimiku materjalidest nähtub,

et hageja on saatnud kostjale neli tasulist meeldetuletuskirja (dtl 95–98). Hageja on

selgitanud, et esimese tasulise kirja saatmine oli 25 eurot ning kahe järgmise tasulise kirja

saatmine 5 eurot, mis on kooskõlas VÕS § 1132 lg 2 p-ga 3. Lisaks on hageja arvestanud

2-21-139662

sissenõudmiskulude hulka muud makseviivitusega seonduvad kulud 15 eurot. Hageja esitatud

lepingu üldtingimuste p-i 15.2 kohaselt teeb rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel

laenuandja laenusaajale esimese meeldetuletuse tasuta ning järgnevatele meeldetuletustele

kohaldub tasu vastavalt seadusele ja hinnakirjale. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt

sissenõudmiskulude hüvitist 50 eurot.

31. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja intressi 829,38 eurot, lepingutasud 925,36 eurot ning enne hagi

esitamist sissenõutavaks muutunud viivise 959,51 eurot. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja

mõista põhivõlgnevus 1452,71 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 485,84 eurot, võla

sissenõudmiskulu 50 eurot ning sissenõutavaks muutuv viivis põhinõudelt (1452,71 eurot)

alates 15.03.2025 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses,

kuid mitte rohkem kui 1452,71 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

32. TsMS § 173 lg 3 kohaselt tuleb ringkonnakohtul maakohtu otsuse osalisel tühistamisel

muuta vastavalt menetluskulude jaotust.

33. TsMS § 163 lg 1 II alternatiivi alusel leiab kolleegium, et menetluskulud on põhjendatud

käesoleval juhul jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja esitas hagiavalduses

ja selle täienduses nõudeid summas 4217,36 eurot (1452,71 + 829,38 + 925,36 + 959,91 +

50). Ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 1988,55 eurot (1452,71 + 485,84 +

50). Seega rahuldatakse hageja hagi ca 47% ulatuses, mistõttu on põhjendatud maakohtu

menetluskulud jätta 53% ulatuses hageja kanda ning 47% ulatuses kostja kanda. Kuivõrd

apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, siis jäävad ka ringkonnakohtu menetluses

menetluskulud TsMS § 163 lg 1 II alternatiivi alusel 53% ulatuses hageja kanda ning 47%

ulatuses kostja kanda.

34. Erinevalt maakohtu otsustatust jätab ringkonnakohus menetluskulud võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega 53% ulatuses hageja kanda ning 47% ulatuses kostja kanda. Maakohus

ei ole kostja menetluskulusid kindlaks määranud. Seega ei määra ringkonnakohus praegusel

juhul menetluskulusid rahaliselt kindlaks (RKTKo 20.04.2016, 3-2-1-142-15, p-d 20–22).

Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus

mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt)