3-25-407/20 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

13.03.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-407

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba pidada K.X

kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kaheks

kuuks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Katri

Bergmann

Puudutatud isik – K.X , riigi õigusabi korras määratud

esindaja v.adv Aleksei Ratnikov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19.02.2025 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

K.X ’i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse K.X ’i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 19.02.2025 määruse

peale.

2. Jätta K.X ’i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19.02.2025

määrus muutmata.

3. Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon ja ringkonnakohtu põhjendused

prantsuse keelde.

Selgitus

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse

kättetoimetamisest (HKMS

§ 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 08.10.2023 Tallinna lennujaamas kinni isiku, kes

esitas võltsitud Prantsusmaa isikutunnistuse ning tuvastati hiljem tema enda ütluste alusel kui

Senegali Vabariigi kodanik K.X (sündinud XX.XX.XXXX). Isik selgitas, et saabus

Schengeni alale kaks kuud varem Valgevenest, kust liikus Läti kaudu Eestisse, et lennata

Helsingi kaudu Prantsusmaale. K.X esitas 08.10.2023 rahvusvahelise kaitse taotluse. Tallinna

Halduskohus andis 09.10.2023 määrusega asjas nr 3-23-2233 välismaalasele rahvusvahelise

3-25-407

kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel PPA-le loa paigutada puudutatud isik

kinnipidamiskeskusesse (KPK). Hiljem kohus korduvalt pikendas seda luba.

2. PPA luges 06.03.2024 otsusega nr 12310080022-1 puudutatud isiku esitatud

rahvusvahelise kaitse taotluse selgelt põhjendamatuks ning lükkas selle tagasi, tegi

ettekirjutuse lahkumiseks Senegali (sundtäidetav seadusliku viibimisaluse lõppemise korral)

ning kohaldas tema suhtes 5 aastaks sissesõidukeeldu Eestisse ja Schengeni alale. Tallinna

Halduskohus andis 19.06.2024 määrusega asjas nr 3-24-1827 väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel PPA-le loa paigutada puudutatud

isik KPK-sse, hiljem pikendas kohus seda luba. Halduskohus jättis 17.06.2024 otsusega asjas

nr 3-24-997 puudutatud isiku kaebuse PPA 06.03.2024 otsuse peale rahuldamata. Tallinna

Ringkonnakohus rahuldas 03.07.2024 määrusega puudutatud isiku esialgse õiguskaitse

taotluse ja peatas PPA lahkumisettekirjutuse täitmise kuni menetlust lõpetava lahendi

jõustumiseni asjas nr 3-24-997. Tallinna Halduskohtu 17.06.2024 otsus jõustus 11.02.2025.

3. K.X esitas 18.02.2025 PPA-le suuliselt korduva rahvusvahelise kaitse taotluse ning PPA

pidas ta samal päeval kinni VRKS § 362 lg 3 ning § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel.

4. Politsei- ja Piirivalveamet esitas 18.02.2025 Tallinna Halduskohtule taotluse anda

luba pidada puudutatud isik kinni ja paigutada ta KPK-sse kuni kaheks kuuks, sest

isiku suhtes esinevad VRKS § 361 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja VRKS § 361 lg 2 p-

des 4 ja 5 sätestatud kinnipidamise alused.

Kuna tegu on korduva rahvusvahelise kaitse taotlusega, siis tuleb anda puudutatud isikule

võimalus esitada uued asjaolud ning korraldada tuleb vestlus. Peale seda saab otsustada, kas

rakendatakse VRKS § 24 lg-t 2 või lg-t 3. Esineb puudutatud isiku põgenemise oht. Isik oli

teadlik sellest, et saabus Schengeni viisaruumi ilma seadusliku aluseta. Ta hävitas meelega

oma isikut tõendava reisidokumendi, et ametivõimudel ei oleks võimalik teda tuvastada ning

välja saata. Puudutatud isik soovis jõuda Prantsusmaale, et seal esitada rahvusvahelise kaitse

taotlus, kuna see oli tema jaoks kõige meelepärasem riik. Lisaks üritas puudutatud isik

tõkestada enda kodakondsusjärgsesse riiki tagasisaatmist sellega, et esitas Eestis

rahvusvahelise kaitse taotluse. Isik otsis endale sobivat riiki, kus taotlus esitada ning

eesmärgiks ei olnud esitada see esimeses turvalises riigis. Puudutatud isik hankis võltsitud

dokumendid, et varjata enda ebaseaduslikku viibimist ja jõuda takistusteta Prantsusmaale.

Puudutatud isik on üritanud luua väärarusaama, nagu oleks tema tervis kinnipidamise ajal

oluliselt halvenenud, mistõttu tuleks ta vabastada. Samuti suurendab isiku põgenemise ohtu

asjaolu, et ta esitas enda väljasaatmise takistamise eesmärgil 18.02.2025 korduva

rahvusvahelise kaitse taotluse väitega, et tal on uusi asjaolusid. Puudutatud isiku suhtes ei ole

võimalik kohaldada muid järelevalvemeetmeid. Isikuga seonduvaid asjaolusid arvestades

puudub PPA-l alus teda usaldada. Puudutatud isikul puuduvad sotsiaalsed sidemed Eestiga

ning tal ei ole Eestis elukohta. On tõenäoline, et isik hakkaks end PPA eest varjama, et

takistada nii rahvusvahelise kaitse menetlust. Puudutatud isik võib ebaseaduslikult lahkuda

mõnda teise Schengeni liikmesriiki.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 19.02.2025 määrusega PPA taotluse ja anda loa pidada

K.X kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid

mitte kauemaks kui 19.04.2025.

Kinnipidamine on VRKS § 361 lg 1 ja lg 2 p-de 4 ja 5 alusel põhjendatud. Puudutatud isiku

vabastamise aluseks ei saa olla asjaolu, et ta on viibinud KPK-s varem VRKS alusel kuni

18.06.2024, s.o kümme kuud ning VSS alusel alates 19.06.2024. Riigikohtu halduskolleegium

selgitas 31.03.2019 määruse nr 3-3-1-93-16 p-s 9, et uue varjupaigataotluse esitamine

käivitab ka uue kinnipidamise tähtaja arvestuse. See ei tähenda siiski, et pärast uue

2(4)

3-25-407

varjupaigataotluse esitamist võiks isikut kergekäeliselt kinni pidada veel kord 18 kuu jooksul.

Korduva taotluse läbivaatamine peab toimuma esmasest kiiremini ja varasem pikaajaline

kinnipidamine muudab teistkordse kinnipidamise väga intensiivseks vabadusõiguse riiveks.

Niisugustes olukordades tuleb teistkordse kinnipidamise vajalikkust kontrollida väga rangelt.

PPA põhjendas oma taotluses põgenemisohtu VSS § 68 nimetatud asjaolude esinemisega.

Arvestades taotluses toodud asjaolusid on põhjendatud PPA kahtlus, et jätkuvalt esineb isiku

põgenemise oht. Viimati leidis Tallinna Ringkonnakohus 14.01.2025 määruses asjas nr 3-24-

1827, et puudutatud isikuga seotud asjaolud ei ole vahepealsel ajal muutunud. Põgenemise

ohtu suurendab asjaolu, et haldusasjas nr 3-24-997 on otsus jõustunud. Eelnevat kinnitab ka

asjaolu, et kaebaja esitas korduva rahvusvahelise kaitse taotluse, mis näitab eelkõige, et

puudutatud isik soovib vältida väljasaatmist kodakondsusjärgsesse riiki. Kohtul puudub alus

arvata, et PPA ei korralda korduva rahvusvahelise kaitse taotluse menetlust esimesel

võimalusel ning seetõttu ei rikuta ka puudutatud isiku õigusi seoses pikaajalise

kinnipidamisega.

Kohtupraktika kohaselt ei suuda põgenemisohu tuvastamisel põgenemist eelduslikult tõhusalt

ära hoida majutamiskeskusse paigutamine ja VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud

järelevalvemeetmete kohaldamine. Põgenemisohu tuvastamise korral on KPK-sse

paigutamine proportsionaalne VRKS § 361 mõttes (Riigikohtu halduskolleegiumi 29.01.2015

määrus nr 3-3-1-52-14, p 18). Puudutatud isikul puuduvad Eestis sotsiaalsed sidemed,

elukoht, sissetulek ja ta ei soovi naasta Senegali. Lisaks sisenes ta Schengeni alale

ebaseaduslikult, esitas kinnipidamisel lennujaamas ilmselgete võltsimistunnustega dokumendi

ning on korduvalt väljendanud soovi liikuda edasi Prantsusmaale. PPA leiab õigesti, et

puudutatud isiku korduva rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemiseks on tema KPK-sse

paigutamine proportsionaalne, kohane ja vajalik abinõu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. K.X palub määruskaebuses halduskohtu 19.02.2025 määrus tühistada ja teha uus

määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta KPK-st.

Halduskohus oleks pidanud arvestama, et puudutatud isikut on KPK-s kokku kinni peetud

juba u 15,5 kuud. Mida kauem kestab kinnipidamine, seda kaalukamad peavad olema

kinnipidamist õigustavad asjaolud. Puudutatud isik ei ole enda käitumisega näidanud, et

soovib põgeneda. Rahvusvahelise kaitse taotlus ei olnud esitatud väljasaatmise vältimiseks

ning kinnipidamine ei ole lubatav. Kohus ei ole arvestanud puudutatud isiku ütlustega ega

asjaoludega, miks ta oli sunnitud tegutsema nii, nagu ta tegi. Halduskohus ei ole piisavalt

kaalunud puudutatud isikuga seotud asjaolusid. Kinnipidamine ei ole proportsionaalne.

Kaalutud ei ole leebemaid meetmeid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Halduskohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust

seda tühistada. Ringkonnakohus nõustub määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid

kõiki korrata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2).

8. K.X esitas 18.02.2025 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse olukorras, kus just

(11.02.2025) oli tema jaoks edutult lõppenud eelmise rahvusvahelise kaitse taotluse üle

käinud kohtuasi ning kohtumenetluse ajaks antud esialgne õiguskaitse, mis ei võimaldanud

3(4)

3-25-407

teda riigist välja saata. Korduvas taotluses soovib K.X tugineda väidetavatele uutele

asjaoludele, kuid jääb arusaamatuks, miks ta ei tuginenud nendele äsja lõppenud

kohtumenetluse ajal, kus tal oli võimalik tuua kohtu ette kaalumiseks ka kõik uued asjaolud.

Kuna PPA oli plaaninud puudutatud isiku välja saata 26.02.2025, on üsna tõenäoline, et ta

esitas korduva taotluse selleks, et väljasaatmine nurjata ning saada võimalus jääda vähemalt

esialgu Eestisse. PPA-l on tarvis tagada puudutatud isiku kättesaadavus nii selleks, et

tuvastada korduva taotlusega seotud asjaolud, kui ka selleks, et korduva taotluse läbi

vaatamata jätmise või tagasilükkamise korral oleks puudutatud isik võimalik riigist välja

saata. VRKS § 361 lg 2 p 5 võtab üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/33/EL

art 8 lg 3 punkti d. Selle sätte järgi võib taotlejat kinni pidada, kui ta peetakse kinni direktiivis

2008/115/EÜ sätestatud tagasisaatmiskorra kohaselt tagasisaatmise ettevalmistamiseks ja/või

väljasaatmise läbiviimiseks ning asjaomane liikmesriik saab objektiivsete kriteeriumite alusel,

sealhulgas selle alusel, et tal on juba olnud võimalus saada juurdepääs varjupaigamenetlusele,

põhjendada, et on olemas piisavalt alust arvata, et ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse

üksnes eesmärgiga lükata edasi või nurjata tema tagasisaatmist käsitleva otsuse täideviimist.

Praegusel juhul ongi selgelt täidetud selles sättes toodud eeldus, et isikul on olnud võimalus

saada juurdepääs varjupaigamenetlusele, s.o tema rahvusvahelise kaitse taotlus on sisuliselt

läbi vaadatud ning PPA ja kohtute poolt tagasi lükatud.

9. Ringkonnakohus jagab PPA seisukohta, et puudutatud isiku puhul esineb põgenemise oht

tulenevalt VSS § 68 p-st 6, sest isiku käitumisest ja hoiakutest saab järeldada, et ta ei soovi

lahkumiskohustust täita. Isik on sisenenud Schengeni alale ebaseaduslikult. Kuigi ta viibis

enne Eestisse tulekut peaaegu kaks kuud Lätis, ei esitanud ta seal rahvusvahelise kaitse

taotlust. Rahvusvahelise kaitse taotlust ei esitanud ta ka kohe pärast Eestisse saabumist, vaid

tegi seda alles siis, kui ta peeti siin kinni katsel võltsitud dokumenti kasutades edasi reisida.

Isiku selgituste kohaselt kavatses ta minna Prantsusmaale. Sellest järeldub, et isikul on soov

jõuda endale meelepärasesse riiki, mitte vältimatu vajadus saada rahvusvahelist kaitset. Isik

kasutas Schengeni alal liikumiseks võltsitud dokumenti. Ehkki tegemist ei ole VSS § 68 p-s 2

nimetatud asjaoluga, iseloomustab see siiski tema käitumist kogumis muude asjaoludega.

Isikule on teada, et tema esimene rahvusvahelise kaitse taotlus on tagasi lükatud ning teda

ootaks ees naasmine Senegali. Eelnevat arvestades on PPA ja halduskohus kokkuvõttes

jõudnud õigele järeldusele, et on tõenäoline, et puudutatud isik ei pruugi vabaduses viibides

olla PPA-le haldusmenetluse toiminguteks ja võimaliku tulevase lahkumiskohustuse

täitmiseks kättesaadav ning ta võib siit ilma loata lahkuda.

10. Põgenemisohust tulenevalt ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine

põhjendatud, sest see võib osutuda ebatõhusaks (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-

16, p 12). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et puudutatud isiku kinnipidamist ei ole

alust hinnata ebaproportsionaalseks. Kinnipidamine ei ole veel lähenemas maksimaalsele

lubatud tähtajale ning senistes menetlustes ei ole esinenud põhjendamatuid viivitusi. See, et

puudutatud isik ei tuginenud väidetavatele uutele asjaoludele eelmise haldus- ja

kohtumenetluse ajal, mis võimaldanuks menetlused tervikuna kiiremini lõpule viia, oli tema

enda valik.

11. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19.02.2025

määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

4(4)