3-24-2984/5 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kaire Pikamäe

Määruse tegemise aeg ja koht

13. märts 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2984

Haldusasi

V.R-i kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 18.

oktoobri 2024. a määruse nr 2-15/653 tühistamiseks

või selle õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 1. novembri 2024. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – V.R

Vastustaja – Eesti Advokatuur

Menetluse alus ringkonnakohtus

V.R-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse V.R-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 1. novembri 2024. a

määruse haldusasjas nr 3-24-2984 resolutsiooni punkti 1 peale.

2. Jätta V.R-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 1. novembri

2024. a määruse haldusasjas nr 3-24-2984 resolutsiooni punkt 1 muutmata.

3. Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib kaebuse tagastamist puudutavas osas esitada määruskaebuse Riigikohtule

15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

Muus osas ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 235 lg 1, § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Y esitas Eesti Advokatuuri aukohtule 09.07.2024 kaebuse vandeadvokaatide C, Q ja

V.R-i tegevuse peale. Eesti Advokatuuri aukohus jättis 13.08.2024 määrusega nr 2-15/575 Y

kaebuse läbi vaatamata, sest kaebaja jättis puudused tähtajaks kõrvaldamata (haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 14 lg 3 p 3, § 15 lg 3).

2. Y esitas Eesti Advokatuuri aukohtule 14.08.2024 kaebuse vandeadvokaatide C, Q ja

V.R-i tegevuse peale. Kaebaja on advokaatide kiusu ohver. Advokaadid on seotud „XXX“

kaubamärgi pahatahtliku registreerimisega, mille tõttu on kaebajal tulnud tasuda

õigusabikulusid enam kui 10 000 eurot.

3-24-2984

3. Eesti Advokatuuri aukohus

algatas

18.10.2024 määrusega nr 2-15/653

advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg 2 alusel aukohtumenetluse vandeadvokaatide C, Q ja V.R-i

tegevuse suhtes. Kaebuses heidetakse advokaatidele ette Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 9

lg 1 rikkumist seoses „XXX“ kaubamärgi registreerimise ja edasise käsutamisega.

Uurimispõhimõttest (HMS § 6) tulenevalt peab aukohus vajalikuks asjaolude täiendavat uurimist,

et tuvastada, kas advokaadid on pannud toime distsiplinaarsüüteo.

4. V.R esitas Tallinna Halduskohtule 29.10.2024 kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu

18.10.2024 määruse nr 2-15/653 tühistamiseks või selle õigusvastasuse tuvastamiseks.

Aukohtumenetluse algatamist tuleb käsitada haldusaktina, sest aukohtumenetluse

algatamisega piiratakse advokaadi õigusi (vt AdvS § 36 lg 2) ning talle kehtivad ulatuslikud

menetluslikud kohustused (AdvS § 17 lg-d 1 ja 2). Aukohtu määruse vaidlustamisviitest

nähtuvalt on aukohus määrust käsitanud haldusaktina. Isegi kui tegu on toiminguga, on

vaidlustamine lubatav, sest rikutud on selget keelunormi (vt Tallinna Ringkonnakohtu

30.12.2021 määrus nr 3-21-2786, p 11). Menetluse algatamine riivab advokaadi mainet ja

sekkub kaebaja kutsetegevusse. Kuna Y 09.07.2024 samasisuline kaebus on jäetud

13.08.2024 määrusega läbi vaatamata, siis ei saanud ta Eesti Advokatuuri kodukorra § 56 lg 4

kohaselt pöörduda uuesti aukohtusse. Seega ei olnud aukohtul õigust 14.08.2024 kaebuse

alusel aukohtumenetlust algatada. Määrusest ei nähtu lisaks põhjendusi 13.08.2024 määruse

(haldusakti) kehtetuks tunnistamiseks (HMS § 66 lg 2). Aukohtumenetluse algatamisel on

ilmsed kuritarvituse tunnused, sest üks aukohtu liige on partner advokaadibüroos, mille

pikaajaliseks ja oluliseks kliendiks on Y, kuid isik ei ole ennast HMS § 10 lg 1 p-des 3 ja 4

sätestatud asjaolude esinemisele vaatamata taandanud. Huvide konflikti tõendab mh asjaolu,

et aukohus rahuldas 31.10.2024 määrusega nr 2-15/653 vandeadvokaatide C ja Q taotlused

aukohtu liikme taandamiseks. Kui isik ei saa osaleda asja sisulisel arutamisel, ei oleks ta

tohtinud osaleda ka asja algatamise otsustamisel. Kaebaja palus esialgse õiguskaitse taotluses

peatada vaidlustatud määruse kehtivus või täitmine või kohustada vastustajat peatama

aukohtumenetlus kuni haldusasja menetlus lõpuni. Ainuüksi aukohtumenetluse läbiviimine

rikub kaebaja mainet ja esialgse õiguskaitse kohaldamiseta ei oleks kaebuse eesmärk

saavutatav.

5. Tallinna Halduskohus tagastas 01.11.2024 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg

2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu (resolutsiooni p 1) ja jättis esialgse

õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 2). Aukohtumenetluse algatamist on

praktikas käsitatud menetlustoiminguna, mille vaidlustamine on HKMS § 45 lg 3 järgi

piiratud ja enamasti tuleb ära oodata menetluse lõpptulemus. Menetluse algatamise

vaidlustamist saaks aktsepteerida eelkõige siis, kui esineb põhjendatud kahtlus, et

rikutud on selget keelunormi või menetluse alustamise eesmärk ei saa olla õiguspärane

(vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.12.2021 määrus nr 3-21-2786, p-d 10 ja 11). Siinses

asjas ei esine erandlikku põhjust, mis õigustaks varasemast kohtupraktikast kõrvale

kaldumist ja aukohtumenetluse algatamise käsitamist haldusaktina. Menetluse

algatamisel ei hinnata kaebaja süüd ning pole alust arvata, et ainuüksi menetluse

algatamine kahjustaks oluliselt kaebaja erialast mainet. Euroopa Inimõiguste Kohtu

(EIK) 06.07.2023 otsus nr 21181/19 ja 51751/20, Tuleya vs. Poola käsitleb kohtuniku

kui kõrgendatud sõltumatuse garantiidega isiku suhtes algatatud järelevalvemenetlust

ning ei ole üks-ühele kohaldatav advokaadi suhtes läbi viidavale aukohtumenetlusele.

Kuna 18.10.2024 määrus on menetlustoiming, siis ei pidanud aukohus lähtuma ka

HMS § 66 lg-st 2. Aukohtumenetluse algatamisega ei ole lisaks rikutud advokatuuri

kodukorra § 56 lg-t 4. Selles sättes mõistetakse aukohtumenetluse lõpetamisena

üksnes sellist menetluse lõppemist, mis toimub kodukorra § 56 lg-tes 1–3 toodud

alustel. See, et HMS § 43 lg 1 p 3 kohaselt lõpeb haldusakti andmise menetlus mh

2(6)

3-24-2984

taotluse läbi vaatamata jätmisega, ei võrdsusta puudustega kaebuse läbi vaatamata

jätmist aukohtumenetluse lõpetamisega kodukorra § 56 tähenduses.

Väide võimu kuritarvitamisest ei anna samuti alust aukohtumenetluse algatamise

eraldiseisvaks vaidlustamiseks. Aukohus otsustas menetluse algatamise häälteenamusega

kolmeliikmelises koosseisus (AdvS § 15 lg-d 7 ja 8; kodukorra § 51 lg 1, § 58 lg 2). Seega ei

ole alust väita, et isegi ühe koosseisu liikme erapoolikuse korral oli aukohtumenetluse

algatamine kaebaja suhtes vältimatult õigusvastane. Samuti ei olnud välistatud

aukohtumenetluses kaebaja jaoks soodsa lõppotsuse tegemine (vt Tallinna Ringkonnakohtu

23.01.2023 määrus nr 3-22-2534, p-d 12 ja 13). Järelikult ei määra kahtlused ühe aukohtu

liikme erapooletuses, et kaebaja õigusi rikutakse menetluse lõpptulemusest sõltumata. Üldine

väide, et asjast isiklikult huvitatud koosseisu liige võib teisi liikmeid mõjutada, ei ole

menetluse algatamise õigusvastasuse järeldamiseks piisav. Kaebajal on võimalik esitada oma

väited aukohtu liikme erapoolikuse kohta aukohtumenetluse tulemusena antava haldusakti

vaidlustamisel. Eeltoodud hinnangut ei muuda see, et aukohus otsustas 31.10.2024 määrusega

ühe koosseisu liikme taandada. Kokkuvõttes puudub kaebajal HKMS § 45 lg-st 3 tuleneva

piirangu tõttu ilmselgelt kaebeõigus aukohtumenetluse algatamise kui menetlustoimingu

vaidlustamiseks. Kuna kaebus tagastatakse, siis jääb esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

6. V.R palub 18.11.2024 määruskaebuses tühistada halduskohtu 01.11.2024 määrus ja

saata asi tagasi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Aukohtumenetluse

algatamise kohta tehtud määrus on haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses, kuna sellega

piiratakse advokaadi õigust advokatuurist välja astuda (vt AdvS § 36 lg 2), mis on

põhiseaduse § 31 kaitsealas (vt Riigikohtu 07.11.2022 otsus nr 5-22-2, p 62). Tähtsust ei oma

see, kas kaebaja tegelikult soovib advokatuurist välja astuda. Isegi kui tegemist on

toiminguga, on kaebajal riigivastutuse seaduse (RVastS) § 11 lg 1 alusel õigus nõuda

toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist. Haldustoiming on eraldiseisvalt

vaidlustatav mh juhul, kui see riivab isiku mainet (vt Riigikohtu 28.01.2021 otsus nr 3-19-

885, p 11; 07.10.2020 määrus nr 3-19-1565, p 11). See, et kohtuniku suhtes kehtivad

rangemad piirangud ja seega ka laiemad tagatised, ei tähenda, et advokaadi suhtes läbiviidav

distsiplinaarmenetlus ei riiva tema mainet (vt EIK 06.07.2023 otsus nr 21181/19 ja 51751/20,

Tuleya vs. Poola, p 379; 23.03.2023 otsus nr 5420/16, Rogalski vs. Poola, p 52).

Aukohtumenetlus sekkub kaebaja kutsetegevusse (vrd Riigikohtu 28.04.2023 otsus nr 3-20-

1137, p 16).

Halduskohus leidis viitega Tallinna Ringkonnakohtu 23.01.2023 määrusele nr 3-22-2534 (p-d

12–13), et ühe aukohtu koosseisu liikme tegelik või näilik erapoolikus distsiplinaarmenetluse

algatamisel ei tähenda kuritarvitust. See on vastuolus Riigikohtu praktikaga (vt 15.02.2021

otsus nr 3-18-2294, p 26; 16.01.2003 otsus nr 3-3-1-3-03, p 12). Asjaolu, et üks aukohtu liige

pidi ennast taandama, on leidnud kinnitust aukohtu 31.10.2024 määrusega. Aukohtumenetluse

läbiviimine on avalik ülesanne korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 2 lg 1 tähenduses.

Seega täitis aukohtu koosseisu liige määruse tegemisel osaledes ametiisiku ülesandeid, kuigi

ei oleks tohtinud otsuse tegemisest osa võtta (vt HMS § 10 lg 1 p-d 3 ja 4; KVS § 11 lg 1 p-d

1 ja 2). Toimingupiirangu rikkumine toob kaasa vaidlustatud aukohtu määruse õigusvastasuse

ning sellest tulenevalt on aukohtu määrus eraldi vaidlustatav ka siis, kui lugeda see

toiminguks.

7. Eesti Advokatuuri aukohus lõpetas 19.02.2025 otsusega nr 2-15/653 aukohtumenetluse

v.adv V.R-i tegevuse suhtes seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega ning rahuldas

V.R-i 12.12.2024 taotluse jätta avaldamata tema poolt 12.12.2024 aukohtule esitatud kirjalik

3(6)

3-24-2984

dokument ja selle lisad, mis sisaldavad kutsesaladust, ning kehtestada nende suhtes tähtajatu

juurdepääsupiirang.

8. V.R esitas ringkonnakohtule 09.03.2025 avalduse, milles märkis, et loobub

aukohtumenetluse lõpetamisest tulenevalt määruskaebuse nõudest osas, mis puudutab

esialgset õiguskaitset, kuid palub määruskaebus muus osas rahuldada. Kuna

distsiplinaarmenetlus lõppes kaebaja jaoks positiivselt, siis ei ole tal põhjust ega võimalust

vaidlustada aukohtu 19.02.2025 otsust. Kui sellises olukorras eitada 18.10.2024 määruse

vaidlustatavust, siis ei oleks kaebajal üldse võimalik pöörduda kohtusse seoses tema suhtes

distsiplinaarmenetluse algatamisega ega läbiviimisega ning distsiplinaarmenetlus jääks

täielikult väljapoole kohtulikku kontrolli. Ka Euroopa advokaadikutse kaitse konventsiooni

projekti art 8 järgi ei saa pidada kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse alustamist ja läbiviimist

väheoluliseks või õiguskaitset mitteväärivaks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Määruskaebuse menetluse ajal on asjaolud muutunud, kuna Eesti Advokatuuri aukohus

lõpetas 18.10.2024 määrusega algatatud aukohtumenetluse 19.02.2025 otsusega nr 2-15/653

seoses kaebaja tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega. Sellest tulenevalt loobus

kaebaja vastuväidetest halduskohtu määrusele osas, mis puudutab esialgset õiguskaitset, kuid

soovib jätkuvalt määruse tühistamist osas, mis puudutab kaebuse tagastamist. Seega tuleb

võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse määruskaebus Tallinna Halduskohtu 01.11.2024

määruse resolutsiooni p 1 peale. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud

(HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de

52−54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja

riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Määruskaebuse lahendamiseks ei ole vastustajalt seisukoha

küsimine vajalik.

10. Tallinna Ringkonnakohus on 30.12.2021 määruses nr 3-21-2786 (p-d 10–11)

selgitanud, et advokatuuri aukohtu määrus aukohtumenetluse algatamise kohta on

menetlustoiming, mille vaidlustamist saaks HKMS § 45 lg 3 teise alternatiivi alusel

aktsepteerida eelkõige siis, kui esineb põhjendatud kahtlus, et rikutud on selget keelunormi

või menetluse alustamise eesmärk ei saa olla õiguspärane. Ringkonnakohus jääb eeltoodud

seisukoha juurde. Aukohtumenetluse algatamisega ei ole advokaadi distsiplinaarasja veel

üheski osas otsustatud ning sellega ei tehta õiguslikult siduvalt kindlaks ka ühtegi

distsiplinaarasja lõplikul lahendamisel tähtsust omavat asjaolu (vt ka advokatuuri kodukorra §

54 lg 5). Asjaolust, et aukohtumenetlus on advokatuuri liikmele kohustuslik (AdvS § 17 lg 1)

ja aukohtumenetluse algatamisega kaasnevad ajutiselt teatavad õiguslikud tagajärjed, näiteks

ei saa advokaat tema suhtes toimuva aukohtumenetluse kestel advokatuurist lahkuda (AdvS §

36 lg 2), ei tulene, et tegemist peab olema haldusaktiga. Seaduse või määruse andja võib

normis ettenähtud õiguslike tagajärgede tekkimise siduda mh (menetlus)toimingu tegemisega

(nt kohtusse pöördumise tähtaeg hakkab kulgema haldusakti kättetoimetamise toimingust),

kuid sellest ei saa tuletada toimingule iseseisvat regulatiivsust. Vaatamata kaebaja viidetele, et

Y kaebuse on koostanud sama advokaadibüroo advokaat, mille teine advokaat oli

aukohtumenetluse algatamise otsustanud aukohtu koosseisu liige, ei ole alust arvata, et

kaebaja suhtes oleks aukohtumenetlus algatatud eesmärgipäratult ja seega õigusvastaselt (nt

üksnes selleks, et takistada kaebajal advokatuurist lahkuda).

11. Aukohtu 18.10.2024 määrusega ei ole lisaks tunnistatud kehtetuks aukohtu 13.08.2024

määrust nr 2-15/575, millega jäeti Y 09.07.2024 kaebus puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu

läbi vaatamata. Aukohtu määrus, millega jäetakse puudustega kaebus läbi vaatamata ei ole

4(6)

3-24-2984

haldusakt, vaid menetlustoiming (nt Riigikohtu 07.11.2024 otsus nr 3-22-1526, p 27) ning

seda järeldust ei muuda ka määruses sisalduv ebaõige vaidlustamisviide. Aukohtu 18.10.2024

määrusega nr 2-15/653 algatati aukohtumenetlus Y 14.08.2024 kaebuse alusel ning tema

09.07.2024 kaebus ei olnud enam asjassepuutuv. Eeltoodust tulenevalt ei ole viited haldusakti

kehtetuks tunnistamise sätetele (sh HMS §-d 66–67) asjakohased.

12. Aukohtumenetluse algatamise vaidlustamise lubamist HKMS § 45 lg 3 alusel ei õigusta

ainuüksi see, et juba aukohtumenetluse läbiviimise fakt iseenesest kahjustab kaebaja

hinnangul tema mainet. Seejuures ei ole arusaadav, miks peaks teave aukohtumenetluse

toimumise kohta üldse jõudma kaebaja potentsiaalsete klientideni. Kaebaja ei ole esitanud

tõendeid, et aukohus oleks avaldanud nt pressiteatena või muus vormis avalikkusele teavet

selle kohta, et kaebaja suhtes on 18.10.2024 algatatud aukohtumenetlus. Sedalaadi teavituse

puhul võib kaebajal olla vajaduse korral võimalik vaidlustada teavitust eraldi toiminguna (s.o

sarnaselt kaebaja viidatud haldusasjadele nr 3-19-885 ja nr 3-19-1565), kuid ka see ei annaks

alust vaidlustada menetluse algatamist. Sõltumata sellest, kas teave kaebaja suhtes

aukohtumenetluse läbiviimise kohta on saanud avalikuks või mitte, on kaebajal advokatuuri

liikmena seadusest tulenev kohustus taluda tema suhtes toimuvat järelevalvemenetlust.

Kaebaja viidatud EIK 06.07.2023 otsus nr 21181/19 ja nr 51751/20, Tuleya vs. Poola, ei ole

asjakohane juba ainuüksi põhjusel, et distsiplinaarasja algatamise tagajärjed olid kõnealuses

kaasuses märkimisväärselt raskemad (vt otsuse p 385). Asjakohane ei ole ka EIK 23.03.2023

otsus nr 5420/16, Rogalski vs. Poola, milles oli vaidluse all advokaadile määratud

distsiplinaarkaristuse õiguspärasus.

13. Aukohtumenetluse algatamisel ei ole rikutud selget keelunormi. Advokatuuri kodukorra

§ 56 lg 4 näeb ette, et menetluse lõpetamise korral ei saa isik samas distsiplinaarsüüteo asjas

uuesti aukohtu poole pöörduda. Halduskohus rõhutas õigesti, et kodukorra § 56 lg 4 kohaldub

juhtudel, kui varasem aukohtumenetlus on lõpetatud mõnel kodukorra § 56 lg-tes 1–3 toodud

alusel. Y 09.07.2024 kaebuse alusel ei ole aukohtumenetlust algatatud ega menetlust ka

lõpetatud, vaid taotlus jäeti läbi vaatamata. HMS § 43 reguleerib haldusmenetluse lõppemist,

mitte menetluse lõpetamist.

14. Põhjendatud ei ole mh kaebaja väide, et aukohtumenetluse algatamisel ilmnesid selged

võimu kuritarvitamise tunnused ning seetõttu ei saa menetluse lõpptulemus olla õiguspärane.

Kuigi kaebaja on toonud välja asjaolud, mis võisid anda alust kahtluseks, et aukohtumenetluse

algatamise otsustanud aukohtu koosseisu ühel liikmel esines huvide konflikt, ei tingiks see

vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti (aukohtu otsuse) tegemist. Kaebajal oli võimalik

kaitsta oma õigusi aukohtumenetluse raames, taotledes nt aukohtu koosseisu liikme

taandamist. Asjaoludest nähtuvalt ongi advokatuuri aukohus 31.10.2024 määrusega

rahuldanud taotlused aukohtu liikme taandamiseks asja arutamiselt.

15. Seonduvalt V.R-i 09.03.2025 avalduses väljendatud seisukohaga, et olukorras, kus

aukohtumenetlus on lõppenud kaebaja jaoks positiivselt ning tal puudub alus ja vajadus

vaidlustada aukohtu 19.02.2025 otsust, siis juhul, kui puuduks võimalus vaidlustada

18.10.2024 määrust, jääks distsiplinaarmenetlus üldse kohtuliku kontrolli alt välja, märgib

ringkonnakohus, et halduskohtu kontrolli eesmärk on isikute õiguste kaitse õigusvastase

haldustegevuse eest (vt HKMS § 2 lg 1), mitte lihtsalt hinnangu andmine haldusorganite

tegevuse õiguspärasusele. Määruskaebuse täienduses viidatud konventsiooni projektist ei

tulene samuti, et advokaadil peaks olema õigus kohtus vaidlustada juba distsiplinaarmenetluse

alustamist.

5(6)

3-24-2984

16. Eelneva põhjal jääb V.R-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

01.11.2024 määruse resolutsiooni p 1 muutmata.

17. Vastavalt kaebaja 09.03.2025 taotlusele tuleb avaldatavas määruses asendada kaebaja

nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)