2-24-119143/14 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Maris Juha

Määruse tegemise aeg ja koht

13.03.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-119143

Tsiviilasi

Bondora AS hagi Xi vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

8059,93 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Bondora AS (registrikood 11483929),

lepinguline esindaja Elari Arjakas (EFTA Legal OÜ)

Kostja: X (isikukood XXX)

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 12.02.2025

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud hageja kanda. Jätta hagejalt kostja kasuks menetluskulud

välja mõistmata.

3. Toimetada kohtuotsus kostjale kätte teadaande avaldamisega Ametlikes

Teadaannetes.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, elektronpostiaadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus

menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel

võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGI NÕUE JA ASJAOLUD

1. Hageja esitas Harju Maakohtule 01.07.2024 hagi kostja vastu järgmiste nõuetega:

1.1. mõista kostjalt hageja kasuks välja Bondora AS ja kostja vahel 04.08.2023 sõlmitud

laenulepingust nr BL3919652 tulenev põhivõlgnevus 5415,11 eurot, intress 682,43 eurot,

lepingu haldustasu 93,9 eurot ning 01.07.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 201,72

eurot;

1.2 mõista kostjalt hageja kasuks välja alates 02.07.2024 kuni tagastamata krediidisumma

täieliku tasumiseni välja viivis 30,78% tagastamata krediidisummalt aastas.

2. Hageja on nõude aluse ja eelduste kohta esitanud järgmised selgitused.

2.1. Hageja ja kostja vahel on sõlmitud tarbijakrediidileping nr BL3919652. Asjaolu, et kostja

on lepingu(d) allkirjastanud, on tõendatav lepingu jaluses oleva elektroonilise allkirja infoga,

mis sisaldab endas kostja nime, isikukoodi, kostja poolt kasutatud seadme IP aadressi ning

kinnituse aega. Bondora laenutaotluse protsessi saab algatada tarbija, kes on end autentinud

ID-kaardi, Mobiil-ID või Smart-ID-ga. Lepingu allkirjastamiseks autenditakse tarbija kontoga

seotud kontakttelefoni numbrile saadetava PIN-koodi abil, mis tuleb sisestada Bondora

kliendiportaalis, pärast seda kui tarbija on tutvunud pakkumise ja lepingueelse infoga, ning

otsustab pakkumusega nõustuda.

Lepingu kohaselt laenas hageja kostjale 5635 eurot. Pärast poolte vahel sõlmitud laenulepingu

allkirjastamist, tasus hageja kostjale 5300 eurot kostja märgitud arveldusarvele.

Intressimääraks lepiti kokku 30,78% aastas, krediidi kulukuse määr oli 47,49%. Lepingu

igakuine haldustasu oli 4% laenusummalt aastas. Lepingust tulenevalt lähtuvalt pooled 30-

päevasest kuust ja 360-päevasest aastast. Lepingu sõlmimise tasu oli 335 eurot (mis on

tasaarvestatud laenu väljastamisel).

2.2. Kostjal oli kohustus tasuda alates laenulepingu sõlmimisest hagejale regulaarseid

makseid, millist kohustust kostja (korduvalt) rikkus. Hageja hoiatas 17.04.2024 saadetud

teatisega kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu 30-päevase täiendava tähtaja

jooksul võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus hageja kostjale võimalust alustada

läbirääkimise võimalike kokkulepete sõlmimiseks. Kostja ei näidanud üles soovi lahendada

tekkinud olukordi ning hageja ütles 20.05.2024 saadetud ülesütlemisavaldusega lepingu üles.

2.3. Lepingu maksegraafiku kohaselt kuulus lepingu kehtivuse perioodil 15.08.2023 kuni

16.05.2024 tasumisele 1292,93 eurot, mida kostja tasus summas 610,5 eurot. Hageja palub

kostjalt välja mõista tasumata intressi 682,43 eurot.

2.4. Kostja on jätnud tasumata igakuise haldustasu summas 18,78 eurot, mis on arvestatud

perioodi 16.01.2024 kuni 16.05.2024 eest (s.o viis kuud), kokku 93,9 eurot.

2.5. Poolte vahel sõlmitud lepingu üldtingimuste punkti 9.1. alusel on viivisemäär võrdne

intressimääraga, st 30,78% võlgnetavalt summalt aastas. Lepingu ülesütlemisel 20.05.2024 oli

lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 11,89 eurot. Kostja on jätnud pärast

lepingu ülesütlemist hagejale tasumata sissenõutavaks muutunud krediidisumma 5415,11

eurot, sellelt arvutab hageja viivist.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Otsuse tegemise eeldused

Kostjale on hagiavaldus ja menetlusse võtmise määrus kätte Ametlike Teadaannete kaudu

kätte toimetatuks loetud 15.08.2024. Dokumendid on kostjale saadetud ka kohtule

teadaolevale e-postiaadressile. Menetlusse võtmise määrusega oli kostjale antud tähtaeg

hagile vastamiseks 14 päeva arvates kättetoimetamisest. Kostja vastanud ei ole.

Kohtuistungist 12.02.2025 võttis osa hageja, kostja ei ilmunud ega teatanud ilmumata

jätmisest. Hageja taotlusel vaatas kohus asja kohtuistungil sisuliselt läbi kostja osavõtuta.

Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv

krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning

kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima VÕS §

4034 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud

ületada maksimaalset lubatud määra.

4. Kas laenuleping on sõlmitud ja laen tarbija kasutusse antud

4.1. VÕS § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub

andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub

krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.

VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste

võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata

anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab

olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on

jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1).

Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki § 404 lõikes 2 loetletud andmeid, muutub

krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama (mida

sel juhul peab samuti hageja tõendama).

VÕS § 410 lg 1 kohaselt VÕS § 404 lõikes 1 nimetatud vorminõue ei välista

tarbijakrediidilepingu sõlmimist ka sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu

sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival

andmekandjal. Selle vorminõude rikkumisega kaasneb sama, tühisuse tagajärg, st VÕS § 408

lg 1.

4.2. Hageja ei ole esile toonud kostja poolt laenutaotluse esitamise aega ega esitanud tõendina

ka laenutaotlust ennast. Hageja on kohtule esitanud nõude aluseks oleva laenulepingu (dtl 39).

Hageja väitel on leping sõlmitud sidevahendi abil krediidiandja hallatavas e-teenuse

keskkonnas (www.bondora.ee), kus kostja esitas 04.08.2023 laenutaotluse, millele hageja

edastas pakkumuse. Kostja andis hageja väitel oma tahteavalduse (avalduse kohustuste

võtiseks), sisestades talle hageja poolt edastatud PIN-koodi, mida kajastab lepingu jaluses

olev info, mis sisaldab mh kostja poolt kasutatud seadme IP aadressi ning kinnitamistoimingu

aega. Kohus tuvastas, et lepingudokumendil on hageja väidetud kinnitus kuupäevaga

04.08.2023 kl 10:46. Hageja väitel edasta ta kostjale ka kogu VÕS § 404 ja § 405 sätestatud

lepingueelse teabe ja tegi oma veebikeskkonnas viivitamatult kostjale kättesaadavaks lepingu

dokumentatsiooni.

Hageja poolt esile toodud väidetaval elektroonilisel allkirjal saab olla üksnes kostja

tahteavalduse tegemise tõendamise roll (seda ei saa lugeda omakäelise allkirjaga võrdseks

kvalifitseeritud elektrooniliseks allkirjaks). Tuginedes hageja esitatud selgitustele

elektroonilise allkirja loomise protsessi kohta loeb kohus tõendatuks, et kostja on teinud

tahteavalduse laenu saamiseks ning tahteavalduse sisuks on lepingudokumendi sisu.

Hageja on tõendanud maksekorraldusega (dtl 65), et laen summas 5300 eurot on kostjale välja

makstud 04.08.2023.

Kohus kontrollis maksegraafikus toodud tagasimaksete alusel, et lepingus toodud krediidi

kulukuse määr ei ületanud lepingu sõlmimise ajal kehtinud maksimaalset määra (mis oli

50,16%). Seega saab lugeda nõude aluseks oleva lepingu sõlmituks ja kehtivaks.

5. Vastutustundliku laenamise kohustus

5.1. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja olema omandanud teabe kõigi

teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta.

Selleks on vaja tõendada, et ta on hankinud tarbija kohta järgnevad andmed:

a) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

b) tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4). Euroopa

Pangandusjärelevalve (EBA) juhendi „Suunised laenude väljastamise ja jälgimise

kohta“ (mille kohaldamise on Finantsinspektsioon otsustanud 22.03.2021.a otsusega)

punkti 85 f järgi tuleb arvestada tarbija regulaarsete kuludega, st mitte nt ainult

eluasemekuludega;

c) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

d) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5);

e) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste

nõuetekohast täitmist (KAVS § 49 lg 1 p 6).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muudetõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister,

pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest

kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 4034 lg 3). Seejuures saab

krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte,

pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms).

Riigikohus on 24.11.2023 lahendis märkinud, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4

järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud

juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui

krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta

kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

5.2. Hageja esitas hagis selle kohta järgmised selgitused: Kostja deklareeris laenutaotluses

oma sissetulekuks 1600 eurot ja kohustusteks 0 eurot. Samuti esitati hagejale kostja

pangakonto väljavõte, mille analüüsi tulemusel selgus, et kostja igakuiseks sissetulekuks on

1379,64 eurot ja igakuisteks kohustusteks on 150,46 eurot. Hageja on arvestanud kostja

elamiskuludeks 413 eurot. Laenutaotluse esitamise ajal oli avalikustatud maksehäireid, kuid

need olid lõpetatud rohkem kui kaks aastat enne laenutaotluse esitamist. Igakuiselt jäi

kostjale vaba raha muude kulutuste tarbeks 444,38 eurot.

Hageja on tõendina esitanud krediiditoimiku (dtl 74, avaneb faili alla laadides).

Hageja kohtule laenutaotlust eraldi tõendina esitanud ei ole. Hageja väitel sisaldub

laenutaotlus krediiditoimikus lehel „Loan Applications and contracts“. Vastuseks kohtule

selgitas hageja, et elukohatüüp „TenantFurnished“ tähendab üürikorter ning primary tähendab

algharidust.

Krediiditoimiku failis on leht „External Data queries“, kus on kuupäevad ja registri nimi, aga

päringu tulemid ei ole inimloetavad. Maksehäireregistri päringu kohta esitatud hageja

selgitustest sai kohus aru, et kostjal olid olnud maksehäired, kuid need olid lõppenud.

Pensioniregistri ja rahvastikuregistri päringute selgitused jäid aga vaatamata kohtu

pingutustele kohtule arusaamatuks. Hageja selgitas, et pensioniregistri päring tehakse ainult

siis, kui on arvata, et inimene saab pensionit, seepärast olevatki „Loan Applications and

contracts“ lehel märge „päringut ei ole sooritatud“. Samas juhtis kohus hageja tähelepanu, et

lehel „External Data queries“ on pensioniregistri päringu kuupäev ja kellaaeg ning vastuse

logi (mille sisu pole inimloetav). Kohus palus hagejal selgitada, mis registrit hageja

konkreetselt silmas peab, arvestades, et reeglina teevad krediidiandjad siiski päringuid siiski II

pensionisamba sissemaksete kohta peetavasse registrisse ning seda selleks, et maksete suuruse

alusel kontrollida tarbija sissetulekut. Hageja edasised selgitused enam arusaadavad ei olnud.

KAVS § 48 tuleneb, et laenuotsuse tegemise aluseks olnud andmed tuleb dokumenteerida ja

säilitada (krediiditoimik). Seega tuleb krediidiandjal andmete säilitamise korraldamisel läbi

mõelda, kuidas andmeid koguda ja salvestada selliselt, et need oleksid hiljem kasutatavad

tõendina, st omaksid tõendi kvaliteeti (st tõendist nähtub, mis ajal ja kelle kohta tehtud

toimingut see tõendab ning mis oli toimingu tulemus), sisaldades tõendamiseseme jaoks kõiki

vajalikke andmeid. Kui krediidiandja seda ei tee, võtab krediidiandja ise endale riski, et tema

nõude õiguslik alus jääb tõendamata ning nõue rahuldamata.

Krediiditoimikus lehel „Bank Statement“ on 9351 rida, ent sisuliselt ei ole kirjed läbivalt

ajalises järjestuses; mingi perioodi kohta on ajalises järjestuses, seejärel tuleb teine periood,

perioodid on segamini ning korduvad, kirjeid on aastate 2021-2023 kohta. Kohus palus (dtl

92) hagejal selgitada, millise perioodi kohta koguti kostja pangakonto väljavõte ning millistel

ridadel esitatud Exceli failis see väljavõte, mis aluseks võeti, sisaldub (arvestades, et failis on

aastad segiläbi). Hageja vastas, et laenulepingu nr BL3919652 eel kogutud kostja konto

väljavõte on leitav krediiditoimiku alamlehelt Bank Statement ridadel 4097-5717, kuid et

laenuotsuse tegemisel kasutati neist ridu 5236-5717, st kolme kuu andmeid. Hageja väitel

koguti kostja ühe konto väljavõte, selle, millele laekus kostja sissetulek. Vastuseks kohtu

küsimusele, et kui konto väljavõttelt nähtub makseid tarbija enda teisele kontole, et kas sel

juhul kogutakse ka teise konto väljavõte või nõutakse tarbijalt täiendavaid selgitusi, ütles

hageja, et täna seda tehakse, aga 2022-2023 ei tehtud.

Hageja kinnitas, et hageja krediiditoimik sisaldab kõiki sama isiku laenutaotlusi ja laenude

väljastamisi. Seega nähtuvad esitatud toimikust ka varasemate laenude andmise eel kogutud

andmed, mis seega oli ka hagejale laenu andmisel teadaolev info. Et hageja otsustas arvesse

võtta tal teadaolevast infost üksnes viimase kolme kuu andmeid, on hageja enda otsus.

Seaduse järgi pidi hageja arvesse võtma kogu talle teadaolevat teavet, mis mõjutab tarbija

võimet krediiti tagasi maksta.

Kohus tuvastas esitatud tõenditest, et kostjal olid enne nõude aluseks oleva laenu andmist

järgmised kostja finantskohustused:

Hageja poolt 2022. a juunis antud laen 4359 eurot;

Hageja poolt 2022. a septembris antud laen 1701 eurot,

9.03.2023 Swedbank ASi laen 3000 eurot, laenuleping 23-041207-VL

2023. a mais Ühisraha OÜ-lt 960 eurot (laenuleping Y230505010)

19.06.2023 Swedbank ASi laen 3000 eurot, laenuleping VL 23-043811-VL

Swedbanki krediitkaart 23-038495-RK

Elisa Eesti AS ees igakuine kohustus ca 190 eurot.

Maksed kahe lepingu katteks hagejale olid 196,28 eurot, Swedbank AS-le ühe lepingu katteks

ca 90 eurot, Ühisraha OÜ-le 70 eurot, Elisa Eesti AS-le 190 eurot, Kokku olid igakuised

finantskohustused seega 546,28 + krediitkaardi ja Swedbank ASi teise laenu tagasimaksed,

mille suurus on teadmata. Nõude aluseks oleva laenulepinguga kaasnes täiendav

finantskohustus 203,80 eurot kuus. Seega hakkasid kostja finantskohustused ühes kuus olema

hinnanguliselt vähemalt 800 eurot.

Arvestades, et kostja tasus ainuüksi hagejale ca 196 eurot laenumakseid kuus, ei saanud

hageja kuidagi laenu andmisel arvestada, et kostja finantskohustused on 150 eurot kuus, nagu

hagis on välja toodud. Istungil selgitas hageja vastuseks kohtu küsimusele, et laenu andmisel

võeti ikkagi arvesse ka hageja enda poolt varem antud laenude tagasimakseid, et koos

nendega olid kostja finantskohustused 318,46 eurot kuus. Isegi kui lähtuda sellest, et hageja

arvestas enda väitel Elisa Eesti ASi maksed majandamiskulude alla, oleksid kostja 6 laenu

tagasimaksed ikkagi olnud rohkem kui hageja arvestas. Seega on hageja jätnud kostja

finantskohustused õigesti välja selgitamata ja arvesse võtmata.

Elamiskulude osas selgitas hageja istungil, et kuna kostja laenu taotlemisel elamiskulude

suurust ei märkinud, arvetati elamiskuludeks 30% sissetulekust, ehk 413 eurot. Hageja vastas,

et kohaldatud määra asjakohasust konkreetse tarbija puhul konto väljavõtte alusel ei

kontrollitud, ent samas märkis, et kontolt nähtusid igakuiste püsikuludena üksnes Elisa Eesti

maksed, mitte nt ühistu arveid või üüri. Lepingust nähtuvalt oli kostja elukoha-aadress

Tallinnas. Kui hageja arvestas elamiskulude hulka Elisa Eesti AS kohustuse 190 eurot, saaks

Tallinna üürikorteris elamise kulude suuruseks 413 eurot olla adekvaatne üksnes siis, kui

kulusid jagatakse teise isikuga. Üürikorteri puhul oleks hageja saanud kostjalt täiendavalt

küsida üüri- ja kommunaalkulude suurust ning seda, kas kulusid kannab kostja ainuisikuliselt.

Hageja ei veendunud seega, et kohaldatud elamiskulude määr oli kohane.

Kohus tuvastas esitatud krediiditoimikust, et kostja on alkoholipoode külastanud pea üle

päeva, vahel ka mitu korda päevas: 2022.a novembris 16 korda, kulutades alkoholipoodides

kokku 98,37 eurot, detsembris 23 korda (kulutas kokku 131,81 eurot), 2023.a jaanuaris

külastas kostja alkoholipoode 21 korda (kokku kulutas 87,69 eurot), veebruaris 20 korda

(kulutades kokku 102,91 eurot, märtsis 28 korda (pea iga päev, kulutades kokku 198,93

eurot). Lotopileteid on kostja ostnud 2022. a novembris 12 korda kokku 127,5 euro eest,

detsembris 10 korda 155 euro eest, 2023.a jaanuaris 115 euro eest, veebruaris 100 euro eest ja

märtsis 190 euro eest. See, et ka hageja ise oli hasartmängukulud märgendanud ja välja

selekteerinud, nähtub krediiditoimiku lehelt „Bank Statement details“. Hageja selgitas

istungil, et hasartmängukuludega arvestati, need olid regulaarsed ja igakuised, kuid summad

olid sellised, et ei takistanud hagejal laenu andmast.

Eeltoodust nähtub kohtu hinnangul, et kostja võttis iga natukese aja tagant tarbimislaenu ning

külastas pea igapäevaselt alkoholipoode. Seda arvestades ei saanud hagejal tekkida

veendumust, et kostja suudab võetud finantskohustused nõuetekohaselt täita kogu lepingute

perioodi vältel. Hageja laenude andmisele spetsialiseerunud ettevõttena pidi hästi teadlik

olema sellest, et praktikas viib pidev tarbimislaenude juurde võtmine paratamatult selleni, et

ühel hetkel võetud kohustusi enam täita ei suudeta. Mingi aja jooksul suudetakse uute laenude

arvelt eelmiste laenumakseid tasuda, ent kui tarbimisharjumused ei muutu, võetakse uusi

laene juurde. Selliselt käituvatele tarbijate uute tarbimislaenude juurde andmine viibki tarbija

võlaorjusesse, mille ärahoidmine ongi aga vastutustundliku laenamise regulatsiooni eesmärk.

Seega leiab kohus, et krediidiandja ei laenanud vastutustundlikult.

6. Hageja nõuded

6.1. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral järgnevad VÕS § 4034 lg 7

sätestatud tagajärjed: lepingujärgne intressimäär asendub lepingu sõlmimise ajal kehtinud

seadusjärgse intressimääraga ning muid tasusid kostja ei võlgne.

Kohus selgitas hagejale (dtl 92), et kuivõrd laenuleping ei ole korraliselt lõppenud (laenu

tagastamise lõpptähtaeg on 2028), tuleb ka tagasimaksed uuesti määrata ning seejuures tuleb

lähtuda järgmisest:



Tagasimaksete uuesti määramisel ja ümberarvestuses tuleb arvestada tegelikult

kostjale välja makstud laenusummaga, sest lepingutasu ega muid tasusid kostja VÕS §

4034 lg 7 korral ei võlgne.



Tagasimaksete hulk, algus ja lõpp peavad jääma samaks.



Tagasimaksete uuesti määramise järgselt tuleb välja tuua, millises ulatuses on need

tasutud selle arvel, mis kostja seni kokku maksnud on.



Seejärel tuleb hinnata, kas lepingut saab ka ümberarvestuse korral üles öelduks lugeda,

st kas ka ümberarvestuse korral oleks kostja lepingu üles ütlemise ajal olnud

võlgnevuses vähemalt kolme järjestikuse tagasimaksega. Kui see nii ei olnud, on üles

ütlemine toimetu ja leping kehtib. Sel juhul saab hageja nõuda edasiulatuvalt

sissenõutavaks muutuvate tagasimaksete väljamõistmist, kui on alust arvata, et kostja

neid vabatahtlikult ei tasu.

Hageja esitas kohtu ettepanekul nõude ümberarvestuse: on lähtunud väljastatud

laenusummast ja kõik tehtud laenumaksed on arvestatud põhinõude katteks. Hageja arvestab

sellisel juhul intressimääraks 0 eurot. Sellisel juhul on nõude jäägiks 4387,39 eurot. Samuti

palub hageja kohtul välja mõista seadusjärgne viivis alates 21.05.2024 kuni 07.01.2025

summas 341,01 eurot.

Hageja esitas ümberarvestusega koos Exceli faili (dtl 98), milles on välja toodud laekunud

summad. Sellest nähtub, et kostja on kokku tagasimakseid teinud 912,61 eurot ning viimased

maksed on olnud 2023. a detsembris ja 2024. a jaanuaris. Istungil selgitas hageja, et seda faili

tulebki käsitleda tagasimaksete uuesti määramisena. Hageja põhjendas seda sellega, et ükski

laenuandja ei annaks 0 % intressiga laenu, mistõttu mingi paralleelse graafiku koostamine

oleks reaalselt ebaloogiline. Kohus selgitas istungil hagejale, et tagasimaksete uuesti

määramine on VÕS § 4034 lõikest 7 tulenev kohustus. Regulatsiooniga ei olegi mõeldud, et

krediidiandja laenuks antud summat tagasi ei peaks saama. Selle normi (ja laiemalt

vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise puhuks ette nähtud tagajärgede) eesmärk on

vähendada krediidi tulusust krediidiandja jaoks. Sellise tagajärjega arvestamine peaks

sundima krediidiandjaid laenu andmisel täitma vastutustundliku laenamise kohustust

hoolikalt.

Kohus on seisukohal, et hageja esitatud uuesti määratud tagasimaksed ei vasta VÕS § 4034

lõikele 7. Ka VÕS kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et tagasimaksed tuleb uuesti

määrata vastavalt krediidiandja ja tarbija vahel varasemalt kokkulepitud tingimustele (nt on

lepingus kokku lepitud, et krediit tuleb tagasi maksta ühe aasta jooksul kaheteistkümne võrdse

tagasimaksena). Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral muutuvad lepingus

tühiseks üksnes intressimäära ja muude tasude kokkulepped, mitte aga lepingu muud

tingimused. St krediidiandja ei saa tagasimaksete uuesti määramisel lühendada lepingut.

6.2. Võlanõude korral tuleb kohtul muuhulgas ka tuvastada, kas võlg on sissenõutav.

Sissenõutavus aga sõltub sellest, mis ajaks oleks tulnud raha tasuda. Hageja jäi istungil

seisukohale, et lepingu üles ütlemine oli kehtiv, sest ta kehtis siis, kui see tehti.

VÕS § 4034 lõikest 7 tuleneva tagasimaksete uuesti määramise korral tuleb uuesti vaadata,

mis summad mis ajal sissenõutavaks muutusid ning arvestada kostja poolt tasutu põhivõla

katteks (sest seadusjärgse intressimäära alusel intressiarvestust hageja kohtule esitanud ei ole).

Arvestades, et hageja ei ole tagasimakseid uuesti määranud selliselt, nagu VÕS 4034 lg 7 seda

nõuab, kehtib pooltevahelise lepingu maksegraafiku põhiosamaksete tulp (maksegraafiku

intressi ja muude tasude maksmise kohustus on tühine).

Lepingu järgi on viimase tagasimakse tähtaeg 17.07.2028, leping ei ole seega laenu

tagastamise lõpptähtaja saabumise tõttu lõppenud. Hageja väitel on leping üles öeldud. Hageja

on kohtule esitanud 17.04.2024 saadetud üles ütlemise hoiatuse (dtl 66, e-kiri), milles

viidatakse kolme laenulepingu numbritele (sh nõude aluseks oleva lepingu numbrile) ning

antakse täiendav tähtaeg võla tasumiseks kuni 16.05.2024. Hageja on esitanud ka 20.05.2024

saadetud lepingu üles ütlemise teate (dtl 68, e-kiri), milles on märgitud, et laenuleping on üles

öeldud (ei ole viidatud lepingute numbritele).

Kui võtta aluseks laenulepingu maksegraafiku põhiosamaksete tulp ning arvestada kostja

poolt tasutu selle katteks, oleks kostjal täielikult tasutud 18 põhiosamakset ning 19. makse

(tähtajaga 17.02.2025) osaliselt; 19. maksest jääks 1,05 eurot.

Kohus on seisukohal, et eeltoodut arvestades ei saa lepingut kehtivalt üles öelduks lugeda,

sest hageja ei ole esile toonud, et kostja oleks ka ümberarvestuse korral olnud lepingu üles

ütlemise ajal viivituses vähemalt kolme järjestikuse osamakse tasumisega. Kohtuotsuse

tegemise seisuga ei ole ka sissenõutavaks muutunud rohkem põhiosamakseid, kui 1,05 eurot,

kuid hageja ise ei tuginenud sellele, et lepingujärgsed põhiosamaksed on sissenõutavaks

muutunud. Edasiulatuvalt sissenõutavaks muutuvate põhiosamaksete väljamõistmist hageja

taotlenud ei ole.

Eeltoodust tulenevalt jääb hageja nõue rahuldamata.

7. Menetluskulud ja kohtuotsuse kätte toimetamine

7.1. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd

kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata, jäävad hageja menetluskulud hageja kanda.

Kuna hageja menetluskulud jäävad hageja enda kanda, ei määra kohus kindlaks hageja

menetluskulusid rahaliselt ja ei hinda hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust.

Kostja ei ole menetluses aktiivselt osalenud ja tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal

hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude

nimekirja. Lähtudes eeltoodust ei mõista kohus kostja kasuks menetluskulusid hagejalt välja.

TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

7.2. Kohtuotsus tuleb kostjale kätte toimetada avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel. TsMS §

317 lg 5 esimese lause kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva

möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maris Juha

kohtunik