2-23-112187/45 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Siret Siilbek, Liis Arrak, Peeter Pällin

Määruse tegemise aeg ja koht

13.03.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-112187

Kohtuasi

J.F hagi A.F-i vastu võla ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18.12.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

J.F 17.02.2025 apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja J.F (isikukood XXX), lepinguline esindaja Roman

Maksimenko

Kostja A.F (XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda menetlusse võtmast J.F 17.02.2025 apellatsioonkaebust Harju Maakohtu

18.12.2024 otsuse peale.

2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud

J.F

kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J.F (hageja) esitas 20.03.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse A.F-ilt

(kostja) 5452,02 euro saamiseks. Seoses kostja vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus

2-23-112187

ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas

29.06.2023 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla

3332,53 eurot, viivise 2119,49 eurot ja viivise alates kohtuotsuse jõustumisest

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse täieliku

täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 01.08.2019 tähtajatu üürilepingu

(üürileping), mille alusel hageja andis kostjale üürile Tallinnas XXX asuva eluruumi

(eluruum) ning kostja pidi maksma üüri 430 eurot kuus ja kõrvalkulusid 10. kuupäevaks.

Kostja maksis üüri 2019 augusti, septembri ja oktoobri eest ning alates novembrist üüri ei

tasunud, tuues põhjuseks ajutise tööpuuduse. Detsembris 2019 teatas hageja, et võlg on

1619,40 eurot, andis tähtaja tasumiseks 01.01.2020, kuid kostja võlga ei tasunud. Aprillis

2020 palus kostja pikendada võla tasumiseks antud tähtaega. Hageja teatas 12.04.2020, et kui

võlga ei tasuta 01.05.2020, siis ta ütleb lepingu alates 01.05.2020 üles. Kostja võlga ei

tasunud. Kostja võlg 01.11.2019–01.05.2020 eest on 2580 eurot ja koos tasumata

kõrvalkuludega on võlg kokku 3332,53 eurot. Lepingu järgi on viivis võlalt 0,036% päevas.

Perioodi 20.04.2020–15.03.2023 eest on viivis võlalt 2119,49 eurot.

Kostja seisukoht

3. Kostja vaidles hagile vastu. Hagi on esitatud ebaõige isiku vastu. Kostja ei ole üürnik.

Kostja allkirjastas lepingu A OÜ seadusliku esindajana. Tähtsust ei oma, mis järjekorras on

nimed lepingusse kirjutatud, ei ole standardit, milline peaks olema üürileping. Äriühing tasus

üüri. Kostja ei kasutanud eluruumi isiklikult, vaid seal elas äriühingu töötaja, mida kostja

avaldas ka lepingueelsetel läbirääkimistel. 2019 teises pooles tekkisid äriühingul raskused,

mistõttu ei olnud võimalik üüri maksta.

Maakohtu otsus

4. Maakohus jättis 18.12.2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning

märkis, et kostjal menetluskulud puuduvad.

4.1. Hinnates üürilepingut, hageja vande all antud seletusi ja kostja seletusi, luges maakohus

tõendatuks kostja väite, et hagejaga sõlmis VÕS § 8 lg 1, § 271 ja § 292 lg 1 järgi üürilepingu

A OÜ, mitte kostja füüsilise isikuna. Maakohus jõudis järeldusele, et kostja ei avaldanud tahet

sõlmida hagejaga enda nimel üürilepingut eluruumi kasutamiseks, vaid ta esindas

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 34 lg-te 1 ja 2 järgi A OÜ-d ja viimane avaldas tahet

sõlmida hagejaga üürileping. Seejuures arvestas maakohus:



üürilepingus kajastatud A OÜ registriandmeid ja kontaktandmeid;



maksedokumente, millede kohaselt maksis A OÜ kohe pärast lepingu sõlmimist

lepingu p 3.1 järgi 3 kuud järjest hagejale üüri 430 eurot vastava viitega

maksekorraldustes;



asjaolu, et hageja saatis lepinguga seotud teated posti teel ka kostja registrijärgsele

aadressile XXX;



kostja seletusi osas, et ta rääkis hagejaga, et majutada korterisse äriühingu töötajaid;



asjaolu, et kostja on A OÜ juhatuse liige;



kostja seletusi, et ta sõlmis lepingu äriühingu nimel ja kui see oleks sõlmitud kostjaga,

siis puuduks igasugune vajadus lepingusse märkida äriühingu andmeid;



lepingu lõpuosas märget, et lepingu koopia jääb ettevõtte töötajale.

2-23-112187

4.2. Maakohtu hinnangul ei olnud veenvad hageja seletused, et ta on harjunud kontrollima

üürnike töökohti, sest hageja ei ole samal ajal tegelikult isegi soovinud lepingu poolega

vahetult tutvuda, et veenduda, kes faktiliselt lepingu alla kirjutab. Asjaolu, et lepingu esimesel

lehel on märgitud üürnikuks justkui kostja, on ilmselgelt eksitav ega ole kooskõlas esitatud

tõenditega. Hageja väide, et lepingu p s 4.3.7 järgi ei võinud üürnik majutada sinna

kolmandaid isikuid, on õige, kuid see ei tähenda, et üürilepingu sõlmis kostja füüsilise

isikuna. Hageja väide, et pole tähtis, kes maksis üüri, on VÕS § 78 lg 1 mõttes õige, kuid

antud juhul puudub A OÜ regulaarsetes ja lepingu järgi koheselt tehtud maksekorraldustest

igasugune viide, et ta soovib täita kellegi muu isiku (hageja väidete kohaselt kostja) üüri

maksmise kohustust. Seega nõustus maakohus kostjaga, et hagi on esitatud ebaõige isiku

vastu. Hageja ei soovinud menetluses kostjat asendada (13.05.2024 istungi protokoll,

ajamärge 00:23:22).

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

5.1. Maakohus hindas tõendeid ebaõigesti, mis tõi kaasa ebaõige otsuse tegemise.

5.2. Maakohus jättis tähelepanuta hageja vande all antud ütlused, millega hageja kinnitas

hagis esitatud asjaolusid. Kui hageja oleks sõlminud üürilepingu ärihinguga, siis esimesel

leheküljel oleks pidanud olema märgitud kostja kui äriühingu juhatuse liige. Kostja ei

nõudnud hagejalt sellise täpsustuse märkimist, järelikult arvas ka kostja, et sõlmis lepingu

füüsilise isikuna. Kostja ei nõudnud lepingu parandamist ka viimasel leheküljel, kus on

märgitud poolte nimed ja see, et lepingu koopia jääb ettevõtte töötajale. Poolena on

ühemõtteliselt märgitud kostja füüsilise isikuna.

5.3. Ebaobjektiivne on maakohtu järeldus, et üürilepingus märgitud äriühingu aadress ja

e-postiaadress viitavad sellele, et leping on sõlmitud juriidilise isikuga. Lepingu

allkirjastamisel ei olnud hagejale teada, et tegemist on büroohoonega. Hageja saatis

võlanõude tähitud kirjaga kostja elukoha aadressile. Hageja ja kostja vahelisest e-

kirjavahetusest nähtub, et hageja pöördus kostja poole ja kostja vastas füüsilise isikuna.

Üürilepingus märgitud e-postiaadressist ei tulene, et tegemist on äriühingu aadressiga. Isegi

kui eeldada, et hageja pidi teadma, et saadab kostjale nõude viimase töökoha järgi, siis see

fakt ei tõenda, et hageja tajus kostjat juriidilise isikuna.

5.4. Ebaõige on kohtu järeldus, et üüri maksmine äriühingu arveldusarvelt tõendab, et hageja

oli sõlminud üürilepingu juriidilise isikuga.

5.5. Tähtsust ei oma maakohtu järeldus, et hageja ei kohtunud kostjaga isiklikult. Hagejale

piisas sellest, et ta arutas kostjaga lepingu sõlmimise tingimusi telefoni teel.

5.6. Hageja kummutas kohtuistungil vande all kostja väited selle kohta, et kostja rääkis

hagejale, et korterit on vaja tema töötajate majutamiseks.

5.7. Üürilepingust tulenevalt ei võinud üürnik anda eluruumi kolmandate isikute kasutusse.

Seetõttu oli ebaõige kostja väide kohtuistungil, et ta olevat teatanud hagejale, et laseb

korterisse elama oma töötajaid. Lepingut tuleb tõlgendada nii, nagu seda mõistis hageja.

5.8. Isegi, kui poolte ühist tahet ei ole võimalik tuvastada, siis kogu lepingu teksti arvestades

oleks mõistlik isik pidanud mõistma taolist üürilepingut sõlmituks nimelt füüsilise isikuga.

2-23-112187

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel

TsMS § 637 lg 1 p 6 ja lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub kaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud

tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja

jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh seda, et menetlusosalistel ei tekiks

apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

7. TsMS § 405 lg 1 esimese lause alates 01.01.2022 kehtiva redaktsiooni järgi menetleb

kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-s

sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei

ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000

eurole (lihtmenetlus). Praeguses asjas oli hagi esitamisel hagihinnaks 5452,02 eurot (põhinõue

3332,53 eurot). Kuna asja hind on alla 7000 euro, on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS §

405 lg 1 mõttes. Viidatud asjas saab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtta

üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse

tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt

mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21).

8. Maakohus ei andnud luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Asjaolu, et

maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda

käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 2¹ tähenduses.

Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, milliste puhul

edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole ka välistatud TsMS § 637 lg-s 2¹

sätestatud alustel.

9. Riigikohus on märkinud, et ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 637 lg 21 alusel põhjendama pikemalt, kui et

määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi

alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse

tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud

menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused

materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite

hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus

sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise

kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (RKTKm 27.08.2018, 2-17-13363, p 15).

Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keeldumise korral vaikimisi ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei

ole ilmselgelt edulootust (RKTKm 27.02.2017, nr 3-2-1-159-16, p 13).

10. Arvestades asja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei

ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks kaasa tuua

ebaõige otsuse. Maakohus on kolleegiumi hinnangul tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega

1 ja 2 hinnates asunud põhjendatult seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga tõenditele. Maakohus tuvastas asjas kogutud

tõendeid kogumis hinnates ja poolte tahet tõlgendades (VÕS § 29) põhjendatult, et

üürilepingu poolteks olid hageja ja A OÜ. Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei

2-23-112187

anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kui maakohus on materiaalõigust õigesti

kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Hageja on apellatsioonkaebuses

korranud maakohtus esile toodud asjaolusid ja väiteid. Maakohus on neile piisavalt

põhjalikult vastanud. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei võimalda ringkonnakohtu

hinnangul jõuda maakohtu otsuses märgitust teistsugustele järeldustele.

11. Riigikohus on selgitanud, et üldjuhul eeldab esindamine, et esindaja väljendaks tehingu

tegemisel (st tehingu tegemiseks vajalike tahteavalduste tegemisel), et ta ei tegutse enda

nimel, vaid teeb tehingu teise isiku (esindatava) nimel. Samas võib tehingu tegemine

esindatava nimel tuleneda tehingu tegemisega seotud asjaoludest (TsÜS § 116 lg 1). Esindaja

tehtava tehingu teisel poolel peab tehingu tegemisel olema võimalik aru saada, kellega ta

tehingu teeb ning kas tehing hakkab kehtima esindaja või esindatava suhtes (RKTKo

21.12.2016, 3-2-1-136-16, p 16; RKTKm 15.10.2014, 3-2-1-79-14, p 11). Siinsel juhul leidis

maakohus põhjendatult, et üürilepingu sõlmimine A OÜ poolt nähtus tehingu tegemisega

seotud asjaoludest ja üürilepingust. Asjaolu, et kostja on märgitud üürilepingu preambulas, ei

tähenda, et dokumenti tervikuna hinnates ja üürilepingu sõlmimise asjaolusid arvestades ei

saaks järeldada, et tegemist on ebatäpse tähistusega. Kostja tegutsemine A OÜ esindajana pidi

olema hagejale üürilepingu sõlmimise asjaolusid ning poolte suhtlust ja käitumist arvestades

äratuntav. Lepingu kohaselt oli kokku lepitud, et lepingu koopia jääb üürniku töötajale ning

üürilepingus oli kajastatud kostja nime järel sulgudes A OÜ, kelle kontaktandmed olid lisatud

ka lepingusse. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, et kuna tegemist on Gmail

kontoga, ei olnud tegemist äriühingu kontaktandmetega. Aadressist XXX@gmail.com nähtub

selgelt, et e-posti adressaadiks on A OÜ ning tegemist ei ole kostjaks oleva füüsilise isiku e-

posti aadressiga. Oma seletustes on hageja kinnitanud, et suhtles isikuga, kes tegelikult

korteris elas. Samuti tasus üürimaksed üksnes A OÜ. Seega nähtub lepingust, et

lepingueelsete läbirääkimiste käigus on avaldatud, et üürnik on A OÜ ning üürilepingut on

selle kehtivuse ajal samuti täitnud üksnes A OÜ. Kuigi üürilepingu p 4.3.8. keelas üürnikul

ilma üürileandja nõusolekuta kolmandate isikute majutamise, nähtub asjaoludest, et hageja

teadis, et kostja ei ela üürilepingu esemeks olevas korteris, sest hagejal olid tegeliku elaniku

kontaktandmed ning ta suhtles temaga. Samuti puuduks mõte sättel, mille kohaselt antakse

lepingu koopia ettevõtte töötajale, kui üürileping ei oleks sõlmitud A OÜ-ga. Nimetatud

asjaolusid kogumis arvestades on maakohus õigesti leidnud, et üürileping sõlmiti hageja ja A

OÜ vahel.

12. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Kuna apellant esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda talle tagastada.

Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele

menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

13. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega

seotud menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel koosmõjus § 639 lg-ga 1 kaebuse esitaja, s.o

hageja kanda. Kuivõrd apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduti ning ei edastatud

kaebust kostjale vastamiseks, ei saanud kostjale apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt

välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid ja neid ei ole vaja rahaliselt kindlaks määrata.

14. Apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda

määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõiv.

2-23-112187

15. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt võib apellant esitada käesoleva määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule.

(allkirjastatud digitaalselt)