2-25-328/5 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tagaseljaotsus

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Otsuse tegemise aeg ja koht 12.03.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-25-328

Tsiviilasi Aktiva Finance Group OÜ hagi P. K. vastu

võlanõudes

Hagihind

2086,60 eurot

Menetlusosalised ja nende Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479),

esindajad lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja P. K. (isikukood xxxx, materjalid kätte toimetatud

avalikult Ametlikud Teadaanded kaudu)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Välja mõista P. K.´lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks AS I ja P. K. vahel 17.05.2022

sõlmitud järelmaksulepingust nr xxxx tulenev põhivõlgnevus summas 315,40 eurot ning

viivis alates lepingu lõppemisele järgnevast päevas, s.o. alates 16.05.2024 intressimääraga

võrdses määras 14% aastas.

3. Välja mõista P. K.´lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks AS I ja P. K. vahel 02.08.2022

sõlmitud järelmaksulepingust nr xxxx tulenev põhivõlgnevus summas 917,06 eurot ning

viivis alates lepingu lõppemisele järgnevast päevas, s.o. alates 16.08.2024 VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud määras kuni põhinõude täitmiseni, kui mitte üle põhinõude.

4. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi järelmaksulepingust nr xxxx ja

järelmaksulepingust nr xxxx tuleneva intressi 22,78 eurot, sissenõudmiskulu 70 euro ja

sissenõutavaks muutunud viivise 395 euro nõudes. 5. Jätta menetluskulud 59% ulatuses

P. K. kanda.

6. Välja mõista P. K.´lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulud summas 442,50

eurot.

7. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb P. K.l tasuda Aktiva Finance Group

OÜ-le käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse

§ 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

8. Tagaseljaotsus kuulub tagatiseta viivitamatule täitmisele.

9. Edastada kohtuotsus kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Hageja võib esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30

päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib

apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist

istungil.

Kostja võib esitada otsuse teinud maakohtule tagaseljaotsuse peale kaja (menetluse taastamise

avalduse) 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättetoimetamisest. Kui tagaseljaotsus toimetatakse

kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest

või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja ja menetluse taastamise avalduse

esitamisel tuleb kostjal tasuda riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui vähem kui 100

eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse

koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist

(TsMS §187 lg 6).

Asjaolud

Hageja esitas kohtule hagiavalduse 08.01.2025. Hagi aluseks on AS I (esialgne võlausaldaja) ja

kostja vahel sõlmitud 17.05.2022 järelmaksulepingust nr xxxx (leping 1) ja 02.08.2022 sõlmitud

järelmaksulepingust nr xxxx (leping 2) tulenev võlgnevus.

Vastavalt lepingule soetas kostja kauba maksumusega 919 eurot ja 1467,41 eurot. Lepingu nr

xxxx kohaselt on krediidi kulukuse määr 31,59 % aastas ja intressimäär 14% aastas ja lepingu nr

xxxx kohaselt on krediidi kulukuse määr 0 % aastas ja intressimäär 0 % aastas. Kostja ei täitnud

lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 05.07.2023

kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse

tasumiseks vastavalt VÕS § 416 lg-le 1. 25.07.2023 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise

lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul

AS I loovutas 14.02.2024 kostja vastase nõude Aktiva Finance Group OÜ-le koos õigusega

nõuda kõrvalnõudeid.

Hagis palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 1326,73 eurot (mõlemad lepingud),

intress 22,78 eurot, sissenõudmiskulud 70 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 395,65 eurot.

Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista viivis alates 09.01.2025 kuni põhinõude summas 469,67

(leping xxxx) eurot täitmiseni intressimääraga võrdses määras 145 aastas ja viivis 09.01.2025

kuni põhinõude summas 857,06 (leping xxxx) eurot täitmiseni intressimääraga võrdses määras

24% aastas. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista menetluskulud, sealhulgas riigilõiv 350

eurot ja õigusabikulud summas 676 eurot ning menetluskuludelt menetluskulude suurust

kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Hagi kohaselt on laenuandja lepingu sõlmimisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Esialgne võlausaldaja tegi päringud maksehäireregistrisse (maksehäireid ei olnud), kontrollis

kostja sissetulekuid Maksu- ja Tolliametilt. Krediiditaotluse täitmisel märkis võlgnik oma

sissetulekuks 2900 eurot ja igakuised kohustused 500 eurot. Teise taotluse kohaselt märkis kostja

sissetulekuteks 3000 eurot ja igakuised kohustused 500 eurot. Hageja rõhutab, et seadusest ei

tulene nõuet, et tarbijalt tuleb igal juhul krediidi taotlemisel nõuda kontoväljavõtet, vaid

krediidiandjal tuleb adekvaatselt hinnata laenutaotleja krediidivõimelisust. Hageja selgitab, et

kostja poolt sõlmitud järelmaksu lepingu puhul on tegemist pangatootega, mille puhul on välja

kujunenud teatud teenusstandard, mille kohaselt teeb pank kiireid otsuseid ning tulenevalt

summa väiksusest ning osamaksete väiksusest ei rakendatud eeltoodu tõttu kontoanalüüsi.

Kogutud info analüüsimisel ja krediidiandja väljatöötatud automatiseeritud metoodika tulemusel

jõudis krediidiandja järeldusele, et kostja on krediidivõimeline. Kostja puhul oli tegemist piisava

sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline

lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma.

21.01.2025 kohus palus hagejal täiendavalt tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtet

(esitada kostja pangakonto väljavõte) ning tõendite puudumisel teha nõude ümberarvestus.

Hageja esitas 28.01.2025 ümberarvestuse nõude. VÕS § lg 7 kohaselt Kui krediidiandja rikub

käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need

tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult

jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud

krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust valesti.

Kostja sai lepingu xxxx alusel laenu kokku summas 919,00 eurot ning on teinud tagasimakseid

lepingule kogusummas 603,60 eurot. Eeltoodust tulenevalt juhul kui kohus leiab, et laenuandja

on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel

saadud krediidisumma 315,40 eurot (919-603,60) ning viivis alates lepingu lõppemisele

järgnevast päevast, s.o. alates 16.05.2024 intressimääraga võrdses määras 14% aastas. Kostja sai

lepingu xxxx alusel laenu kokku summas 1467,41 eurot ning on teinud tagasimakseid lepingule

kogusummas 550,35 eurot. Eeltoodust tulenevalt juhul kui kohus leiab, et laenuandja on

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud

krediidisumma 917,06 eurot (1467,41-550,35) ning viivis alates lepingu lõppemisele järgnevast

päevast, s.o. alates 16.08.2024 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kostja vastuväide

Kostjale on hagiavaldus koos lisadega, Harju Maakohtu 30.01.2025 kohtumäärus asja menetlusse

võtmise kohta ning hageja alternatiivnõue kätte toimetatud 23.02.2025. Hagiavaldusele

vastamise tähtaeg oli 14 päeva. Kostja ei ole hagile tähtaegselt vastanud (tähtaeg oli 10.03.2025).

Kohtu põhjendused

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi

tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud

ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud,

isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul

loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 näeb ette,

et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud

ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi

rahuldamata.

TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis

asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta

esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu

eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja

vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

Hagiavalduses on hageja palunud mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 1326,73

eurot (mõlemad lepingud), intress 22,78 eurot, sissenõudmiskulud 70 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivis 395,65 eurot. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista viivis alates 09.01.2025

kuni põhinõude summas 469,67 (leping xxxx) eurot täitmiseni intressimääraga võrdses määras

145 aastas ja viivis 09.01.2025 kuni põhinõude summas 857,06 (leping xxxx) eurot täitmiseni

intressimääraga võrdses määras 24% aastas. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista

menetluskulud, sealhulgas riigilõiv 350 eurot ja õigusabikulud summas 676 eurot ning

menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist

kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17).

Kohus juhindub antud asja lahendamisel VÕS § 396 lg-st 1, mis sätestab, et laenulepinguga

kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja

(laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja

samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule

või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6

alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik

rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Viidatud laenulepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 mõttes.

Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise

põhimõtet (VÕS § 4034). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja

kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C

679/18, OPRFinance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus kohtuasjas nr

2-21-13098, p-d 13, 25).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 4034 lg 1 järgi enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija

on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija

krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja

põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt,

tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast

sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks

tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla

sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt

Riigikohus 19.02.2014. otsus nr 3-2-1-169-13, p 21).

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse

võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta

lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku,

teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike

hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta

olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud

kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse

(KAVS)

§ 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe

omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid

andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud

andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt

tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema

pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto

väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023. a nr 2-21-13098, p 18). VÕS § 4034 lg 6

kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on

krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (RKTKm nr 2-21-13098, p 18).

Hagiavaldusest ja lisatud tõenditest ilmneb, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud

kostja krediidivõime kontroll sõlmitud lepingute osas oli ebapiisav. Kohtu hinnangul

krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingute sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude

kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediiti tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust

kohase hoolsusega hinnanud. Kohus leiab, et ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste

kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid kostja enda avaldatut ja maksehäire registri

kontrollimist. Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte

esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus

tsiviilasjas nr 2-20106661, p 55).

Käesolevalt ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja sissetulekuid või kulusid reaalselt üldse mingil

viisil kontrollinud või teinud ettepaneku esitatud andmeid täpsustada. Hageja on välja toonud

üksnes seaduste ja direktiivide sätted ning välja toonud, et esialgne võlausaldaja viis läbi kostja

(kliendi) krediidivõimekuse kontrolli enda otsustusmudeli ja kriteeriumite alusel, eeskätt

krediidivõimelisuse hindamise kohta ja vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise kohta,

mida tõendavad hagi lisa 6 (laenutaotlus) ja lisa 7 (maksehäireregistri väljavõte). Hageja

hinnangul krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Samas

hagis märgitud ja tõendina esitatud taust.ee väljavõte (hagi lisa 7) näitab, et kostjal on muud

finantskohustused AS Xxxx ees 48,59 eurot, J OÜ ees võlgnevused summas kokku 15083,88

eurot, mille osas oleks krediidiandja pidanud tarbijalt täiendavaid andmeid küsima.

Kohus asub seisukohale, et hageja poolt viidatud tegevusi ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal

lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks.

Kohus kontrollis hagis märgitud laenu andmisel lepingujärgne krediidi kulukuse määra (31,59%

leping 1), mis ei ole vastuolus seaduses sätestatuga. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas

ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Eesti Panga poolt alates 30.11.2021 määratud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi

kulukuse määr oli 16,95%. Seega vastas 17.05.2022 sõlmitud järelmaksulepingu nr xxxx krediidi

kulukuse määr Eesti Panga poolt avaldatud keskmise eraisikutele antud tarbimislaenude

kulukuse määra kolmekordsele määrale (16,95*3=50,85%) ning lepingus kokkulepitud krediidi

kulukuse määr on seaduslik, vastab VÕS § 406² lg 1 ega ole tühine. Teise lepingu nr xxxx

kohaselt on krediidi kulukuse määr 0% aastas.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 403⁴ lg 7 esimese kahe

lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Riigikohus on lahendis 2-21-13098 selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest

tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja

poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul,

kui kokkulepitud intressimäär on madalam.

VÕS § lg 7 kohaselt kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei

kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele

3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud

tarbija krediidivõimelisust valesti.

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks

põhivõlgnevus ja viivis.

Kostjale on tehtud lepingu xxxx alusel laenu kokku summas 919,00 eurot ning on teinud

tagasimakseid lepingule kogusummas 603,60 eurot. Eeltoodust tulenevalt kohus mõistab kostjalt

välja krediidisumma 315,40 eurot (919-603,60) ning viivis alates lepingu lõppemisele järgnevast

päevast, s.o. alates 16.05.2024 intressimääraga võrdses määras 14% aastas.

Kostjale on tehtud lepingu xxxx alusel laenu kokku summas 1467,41 eurot ning on teinud

tagasimakseid lepingule kogusummas 550,35 eurot. Eeltoodust tulenevalt kohus mõistab kostjalt

välja krediidisumma 917,06 eurot (1467,41-550,35) ning viivis alates lepingu lõppemisele

järgnevast päevast, s.o. alates 16.08.2024 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud

krediidiandjal säilib viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 2-18- 134930, p 10;

TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p 11).

Menetluskulude kindlaksmääramine

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel

vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses

kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui

menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud

menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1

kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2

kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud.

Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuludena menetluskulud: riigilõiv 350 eurot ja

esindustasu 676 eurot ning välja mõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust

kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §-s 113 lg 1 ettenähtud

ulatuses.

Kuna hageja tasus käesolevas asjas riigilõivu 350 eurot, siis peab kohus põhjendatuks hageja

kulutusi riigilõivule summas 350 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja, milles hageja ja hageja esindaja on kokku

leppinud

1 töötunni hinnaks 169 eurot. Ehkki pooltel on õigus kokku leppida endile sobivas õigusteenuse

osutamise tunnihinnas, ei tähenda, et nimetatud kulu oleks põhjendatud jätta vastaspoole kanda.

Seega märgib kohus, et hageja esindaja märgitud teenustasu summas 169 eurot tund ilma

käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. TsMS § 175 lõike 1 kohaselt

peab menetlusosaline kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud

põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus on seisukohal, et kostja esindaja tunnitasu on

ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri liikmeks mitte

oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on

senises praktikas peetud 60-100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad

juristi tunnitasud on pigem erandlikud ning peetud põhjendatuks advokaadi/vandeadvokaadi

puhul. Tunnitasule hinnangu andmisel tuleb mh lähtuda vaidluse sisust.

Käesoleva vaidluse sisu ei saanud olla kostja esindaja jaoks keeruline, tegemist on

tarbijakrediidist tuleneva võlavaidlusega, mistõttu arvestab kohus lepingulise esindaja

põhjendatud tunnitasuks 100 eurot.

Hageja toiminguteks menetluskulude nimekirja kohaselt on alusdokumentidega tutvumine ja

nende analüüs; hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine; lisade kogumine ja

komplekteerimine; dokumentide esitamine kohtule, 4 h, 169 eur/h summas 676 eurot. Kohus

arvestab lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel asja keerukust ja mahtu, tsiviilasja hinda,

hageja esindaja tehtud tööd ning asjaolu, käesolevas asjas on esitatud üksnes hagiavaldus, ei ole

toimunud sisulist arutelu ega istungeid ning tegemist on nn tüüphagiga. Eeltoodu alusel peab

kohus põhjendatud ajaliseks kuluks 3 tundi, kokku summas 400 eurot (4*100).

Kokku on põhjendatud ja vajalikud hageja menetluskulusid kokku summas 750 eurot (350

riigilõiv + 400 eurot õigusabi).

Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi esemeks on rahaline

nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav.

Kohus lähtub menetluskulude jaotamisel järgmistest asjaoludest. Hageja nõudis kostjalt 2086,60

euro (hagiavalduse kohaselt) tasumist. Maakohus mõistab kostjalt välja 1232,46 eurot. Nõude

rahuldamise ulatus on 59 %. Seega jäävad menetluskulud 59 % ulatuses kostja kanda ning 41 %

ulatuses hageja kanda. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskulud 442,50 eurot.

TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on

hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise

lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks

hüvitatavate menetluskulude suurus.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaie Almere kohtunik