2-24-7057/18 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Brigitta Mõttus

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. märts 2025, Pärnu

Tsiviilasja number

2-24-7057

Tsiviilasi

OÜ Aktiva Finance Group hagi K. P. vastu

võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

16 131,30 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Menetlemise viis

Hageja: OÜ Aktiva Finance Group, registrikood 10746479

Kostja: K. P. , isikukood XXX

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Aktiva Finance Group hagi K. P. vastu osaliselt.

2. Välja mõista K. P. lt (Peenema, isikukood XXX) OÜ Aktiva Finance Group

(registrikood 10746479) kasuks Swedbank AS ja kostja vahel 11.01.2021 sõlmitud

tarbijakrediidilepingu nr. 21-001689-VL alusel tulenev põhivõlgnevus 9153,75 eurot

ja viivis perioodi 09.01.2024 kuni 11.03.2025 eest 1303,44 eurot, s.o kokku 10 457,19

eurot.

3. Välja mõista kostjalt K. P. lt hageja OÜ Aktiva Finance Group kasuks viivised

tasumata põhinõudelt (9153,75 eurot) alates 12.03.2025 kuni põhinõude 9153,75 euro

kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude

täitmiseni.

4. Jätta hageja menetluskulud 71,15% ulatuses kostja K. P. kanda ning 28,85%

ulatuses hageja OÜ Aktiva Finance Group kanda.

5. Määrata kostja hüvitavate menetluskulude suuruseks 953,41 eurot ning mõista

nimetatud summa K. P. lt OÜ Aktiva Finance Group kasuks välja. Kostjal

kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

6. Menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

2-24-7057

Saata otsus menetlusosalistele. Toimetada vajadusel kostjale otsus kätte avalikult, otsuse

resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Teates märkida, et kohtuotsus

loetakse kostjale avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljaandes Ametlikud

Teadaanded väljavõtte ilmumise päevast.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle

lahendamist istungil (TsMS § 420 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 7). Täiendav otsus on täiendatava

otsuse osa. Täiendatava otsuse vaidlustamise korral eeldatakse, et vaidlustatakse ka täiendavat

otsust (TsMS § 448 lg 5).

Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada ainult selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja rahalise suurus kindlaks

määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamisest õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja 2).

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

Kohtuotsuses edasikaebamise korra selgitamine ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS §

442 lg 10 ja § 637 lg 21 tähenduses (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr

3-2-1-113-12, p 9; Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 11).

MENETLUSE KÄIK

1. Hageja esitas kohtule 03.05.2024 hagiavalduse K. P. vastu põhivõlgnevuse 9296,25 euro,

intressi 502,24 euro, sissenõudmiskulude 50 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise

4711,74 euro nõudes. Hageja nõue põhineb Swedbank AS ja kostja vahel 11.01.2021

sõlmitud tarbijakrediidilepingul nr. 21-001689-VL, mille alusel sai kostja laenu 9500

eurot. Kostja kohustus laenu eest tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel

perioodi 09.02.2021 – 09.01.2024. Kostjalt on toimunud laekumisi endisele võlausaldajale

põhiosa katteks summas 203,75 eurot. Lepingus on pooled kokku leppinud

intressimääraks 16,90% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus alates 09.02.2021 kuni

04.05.2021 summas 502,24 eurot. Hageja nõuab viivist põhivõla summalt 9296,25 eurot

lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 05.05.2021 kuni hagiavalduse

esitamise kuupäevani 03.05.2024 intressimääraga võrdses määras 16,90% aastas

kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist

summas 4711,74 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni selle kohase

tasumiseni alates 4.05.2024 intressimääraga võrdses määras viivisemääras 16,90% aastas.

2-24-7057

Kuna kostja oma laenulepingulisi kohtusi korrapäraselt ei täitnud, ütles Swedbank AS

lepingu üles 04.05.2021 ning loovutas nõude hagejale 16.08.2021.

2. Kohus jättis hagi 06.05.2024 määrusega käiguta. Hageja esitas puuduste kõrvaldamise

14.06.2024, milles täpsustab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, lepingu

ülesütlemise asjaolusid ning nõude loovutamist.

3. Kohus palus 26.06.2024 kirjaga täpsustada kohtualluvust. Hageja esitas 25.06.2024

seisukoha ning selgituse.

4. Pärnu Maakohus võttis 13.02.2024 hagiavalduse menetlusse ning kostjale toimetati

hagimaterjalid ja kohtumäärus kätte Ametlike Teadaannete kaudu 29.01.2025. Kostja

hagile vastust tähtaegselt s.o 12.02.2025 esitanud ei ole.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohtadega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et

hagi tuleb rahuldada osaliselt.

6. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes

asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda

otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta

oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud

poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus

otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas

kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Tehingu tühisuse aluseid peab kohus

kontrollima omal algatusel (vt RKTKm 03.04.2018 nr 2-16-18835, p 11; RKTKo

05.04.2017 nr 3-2-1-17-17, p 20). Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid

õigus (vt RKTKm 03.05.2017 nr 3-2-1-21-17, p 16).

7. Hageja poolt hagiavalduses esitatud ja kostja poolt TsMS § 407 lg 1 kolmanda lause

kohaselt omaksvõetud asjaoludel ei ole kostja kohaselt täitnud Swedbank AS ja kostja

vahel 11.01.2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingut nr. 21-001689-VL. Lepingu alusel sai

kostja laenu 9500 eurot (dtl 11). Hagiavalduses kirjeldatud asjaoludel on krediidiandja

majandustegevuses tegutsev ettevõtja ja kostja tarbija VÕS § 1 lg 5 mõistes. Kostja vastu

esitatud nõuded tulenevad tarbijakrediidilepingust VÕS § 402 lg 1 mõistes. VÕS § 402 lg

1 järgi tarbijakrediidilepingust krediidiandja põhikohustuseks on anda krediidisaajale

rahasumma, krediidisaaja põhikohustus on tagasi maksta sama rahasumma. Kostja on

lepingu allkirjastanud digitaalselt 11.01.2021(dtl 10).

8. VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata

anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet

ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa

selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS § 170 sätestab,

et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale,

loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei

loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude

loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi

võlgnikule. Hagiavalduse p 1.3 kohaselt ning kostjale edastatud nõude loovutamise

teatisest nähtuvalt (dtl 31) on Swedbank AS loovutanud lepingust nr 21-001689-VL

tuleneva kostja vastase nõude 16.08.2021 OÜ-le Aktiva Finants. Hageja ei ole tõendanud,

kuidas on esialgne võlausaldaja nõude loovutamisest kostjat teavitanud. Hageja esitab

nõude loovutamise osas tõendina hageja teate nõuete loovutamisest, mis on kostjale

edastatud e-posti teel kostja lepingujärgsele e-posti aadressile XXX, XXX, XXX (dtl

102), mille kostja on muuhulgas märkinud oma kontakt e-posti aadressiks sõlmitud

2-24-7057

laenulepingus. Kohtu hinnangul on nõuded kehtivalt loovutatud ja kostjat on sellest

teavitatud.

9. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. VÕS §

4062 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu

kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks

tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu

järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lg-s 1

sätestatud suuruses. Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on leping tervikuna

tühine, siis on selle kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu tühisus tingib

kuni tühises lepingus kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o laenumakse, mille

maksmise tähtaeg ei ole algse laenugraafiku järgi saabunud) osas hagi rahuldamata

jätmise.

Eelnevast tulenevalt peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi

kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei

ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib. VÕS § 406 lg 6 alusel 13.

oktoobril 2010 kehtestatud rahandusministri määruse nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse

määra arvutamise kord“ lisas on välja toodud valem, mille järgi tuleb krediidi kulukuse

määra arvutada. Krediidi kulukuse määra kontrollimisel tuleb arvesse võtta kõik tasud,

mida tarbija peab krediidi kasutamise eest krediidiandjale tasuma. Samuti peab

krediidiandja olema teinud krediidi kulukuse määra tarbijale teatavaks. Selle kohustuse

täitmata jätmisel loetakse VÕS § 408 lg 4 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast.“

Swedbank AS ja kostja vahel 11.01.2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr. 21-001689-

VL puhul on krediidi kulukuse määraks 19,79% (dtl 11). Lepingu tüüptingimuste (mille

kostja on ka allkirjastanud 11.01.2021, dtl 10) kohaselt krediidi kulukuse määr

avaldatakse protsentides laenusummast ja väljendab laenusaajale laenusumma

kasutamisest tulenevate kulude (intress, lepingutasu) koormust aastas. Lepingus toodud

krediidi kulukuse määr arvutatakse lepingu sõlmimise või lepingu muudatuse tegemise aja

seisuga ning kehtib ainult juhul, kui tagastamise lõpptähtpäeva ei muudeta ja pooled

täidavad oma lepingust tulenevad kohustused kokkulepitud tähtaegadel ja tingimustel.

Krediidi kulukuse määra arvutamisel lähtub pank Euroopa Liidu nõuete alusel Eesti

Vabariigi rahandusministri kinnitatud valemist (dtl 12). Krediidi andmise ajal kehtinud

viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenude kulukuse määr oli 20,09% ning selle

kolmekordne suurus oli seega 60,27%. Seega on lepingujärgne krediidikulukuse määr

väiksem kui krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu

keskmine tarbimislaenude kulukus määr. Seega on leping nimetatud osas kehtiv.

10. Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu

sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete

kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hageja on

esitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas selgitused hagi p-s 1.5 (dtl 4

– 5) ja 14.06.2024 esitatud puuduste kõrvaldamise p-s 2 (dtl 73 – 76). Hageja märgib, et

kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis esialgne võlausaldaja arvesse kostja poolt

esitatud teavet, kontrollis avalike andmebaase ning maksehäireregistrit. Lähtudes

maksehäireregistri informatsioonist, ei olnud lepingu sõlmimise kuupäeval kostjal ühtegi

2-24-7057

aktiivset maksehäiret. Hageja ei ole tõendanud, et võlausaldaja on teinud päringu

maksehäireregistrisse. Hagis viidatud lisa nr 4 (dtl 32) on väikelaenu taotlus, mis ei tõenda

päringute tegemist maksehäireregistrisse. Hageja selgitab, et kostja poolt edastatud

andmete põhjal oli kostja laenuvõimeline lähtudes vastutustundliku laenamise

põhimõtetest. Esialgne võlausaldaja oli veendunud, et kostja suudab lepingust tulenevaid

kohustusi täitsa. Lepingu sõlmimisel ei tekkinud esialgsel võlausaldajal kahtlust, et kostja

võib olla maksevõimetu. Esialgne võlausaldaja on hinnanud kostja krediidivõimelisust

põhjalikult ja jõudnud positiivsete otsuseni. Hageja esitab 14.06.2024 menetlusdokumendi

p-s 2.16 (dtl 75) selgituse, et tulenevalt sellest, et krediidiandjatele ei ole sätestatud mitte

ühegi regulatsiooniga sissetulekute ning kohustuste suhtarvu (näiteks nagu on

kodulaenude väljastamise puhul maksimaalseks suhtarvuks 50%), siis lähtuti sellel ajal

kehtinud laenude väljastamise poliitika raames printsiibist, et sissetulekud peavad olema

suuremad kui igakuised kohustused. Kostja esitatud taotluse analüüsi tulemusena selgus,

et kliendi igakuine netosissetulek on piisav laenutaotluse rahuldamiseks ning samuti on

igakuised kohustused väiksemad, kui kliendi sissetulekud. P-s 2.1.7 (dtl 76) märgib

hageja, et lepingu 21-001689-VL sõlmimise eelselt teostatud laenusaaja

krediidivõimelisuse analüüsil võeti arvesse järgmist:

-

laenu väljastamisele eelnenud 6 kuu jooksul (analüüsitud väljavõtte periood

01.08.2020 – 11.01.2021) laekus laenusaaja Swedbanki kontole igakuiselt sissetulek

tööandajalt MERREKS OÜ, keskmine töötasu suurus oli 1874 eurot;

-

kliendil puudusid krediidikohustused Swedbanki ees ja väljaspool Swedbanki;

-

sõlmitava lepingu kuumakse (ca 356 eurot) moodustas ca 19% kliendi sissetulekust;

-

Creditinfo aktiivseid maksehäired laenu väljastamise ajal puudusid;

-

laenusaajal jäi peale krediidikohustuste tasumist igakuisteks (sh majapidamis-)

kulutusteks ca 1518 eurot;

-

tarbijale väljastatud lepingu puhul oli tegemist fikseeritud intressimääraga

krediidikohustusega, mis tähendab, et intress oli sama kogu lepingu perioodi ulatuses

ning tarbijakrediidilepingust tulenevad rahalised kohustused lepingu perioodi vältel ei

suurenenud

Hageja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit, et võlausaldaja on nimetatuid toiminguid

krediidivõimelisuse analüüsiks teinud, samuti ei ole esitatud kostja konto väljavõtet.

Hageja esitatud menetlusdokumentidest ja nendele lisatud tõenditest ilmneb, et krediidi

andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav.

Krediidiandjal ei saanud nii vähestele andmetele tuginedes tekkida VÕS § 4034 lg 6

tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on

vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis

krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Kohus asub seisukohale, et hageja poolt viidatud

tegevusi ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel

tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus

koguda ja hinnata teavet. Enne tarbijale laenu andmist tuleb välja selgitada tarbija varaline

seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud

hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, varasemate maksekohustuste täitmine ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju,

2-24-7057

samuti ülalpeetavate arv (VÕS § 4034 lg 2 koosmõjus krediidiandjate- ja vahendajate

seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-dega 1-7). Hageja selgitustest ja tõenditest nähtub, et

krediidiandja ei teinud enne lepingute sõlmimist kindlaks laenusaaja finantskohustuste

suurust. Krediidiandja ei ole hinnanud kostja kohustusi piisava põhjalikkusega. Enne

lepingu sõlmimist kostja kontoväljavõtet analüüsides või kostjalt täiendavate andmete

küsimisel, oleks krediidiandja saanud hinnata kostja krediidivõimelisust. Maksehäirete

puudumine ei näita tarbija sissetulekute ega väljaminekute suurust.

Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud enne lepingu

sõlmimist vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega

hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS §

4034 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui

selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu

taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3

ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid

mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo

31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3). Hageja ei tuginenud sellele, et krediidiandja oleks

kostjalt nõudnud dokumente oma krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud

ettepaneku neid esitada.

11. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese

kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning

muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist,

ning need tarbijale teatavaks tegema. Riigikohus on 2-21-13098 lahendi p-s 24 selgitanud,

et krediidiandja/hageja peab kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude

tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega

ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed

sissenõutavaks muutunud.

VÕS § 416 lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja

puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul

tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.

Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis,

mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

11.1

Hageja esitas 14.06.2024 ümberarvestuse (alternatiivnõude). Käesoleval juhul

vastavalt hagivalduse punktile 2.1 kostja sai lepingu alusel laenu kokku summas 9500

eurot ning on teinud tagasimakseid lepingule kogusummas 346,25 eurot (203,75 eurot

põhiosa katteks + 142,50 eurot intressi katteks). Eeltoodust tulenevalt, juhul kui kohus

leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb

kostjal tagastada lepingute alusel saadud summa 9153,75 eurot (9500 - 346,25) ning

viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o. alates 05.05.2021 VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

2-24-7057

11.2

VÕS § 416 lg 1 esimene lause sätestab, et krediidiandja võib osadena

tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles

öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme

üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult

vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos

avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral

lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.

Selleks, et kohtule oleks arusaadav, kas leping on kehtivalt üles öeldud, tuli hagejal

mh välja tuua:

1) asjaolud, millest nähtub, et kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt

kolme üksteisele järgneva tagasimaksega;

2) millal ütles krediidiandja lepingu üles ja mis kuupäeval lõppes leping

ülesütlemisega.

Kohus selgitab hagejale, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema

tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav, mh täitmise täiendava tähtaja ning

ülesütlemise kuupäeva ja laenusumma tingimusteta tasumise nõude osas. VÕS § 416

lg 1 järgi võib ülesütlemise siduda täiendava tähtaja andmisega võla tasumiseks, st

tähtaja edutul möödumisel loetakse leping lõpetatuks. See säte ei nõua täiendava

ülesütlemisavalduse tegemist. Krediidilepingu ülesülemine on võimalik pärast

täiendava tähtaja edutut möödumist ning ülesütlemisavaldus peab vastama

eelnimetatud nõuetele (avalduses peab olema märgitud täitmiseks antud täiendav

tähtaeg ning mis kuupäevast alates on seejärel leping üles öeldud).

Hageja märkis hagi p-s 1.2 (dtl 3), et kuna kostja oma laenulepingulisi kohtusi

korrapäraselt ei täitnud, saatis Swedbank AS kostjale 16.04.2021 laenulepingu

ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks.

Kuivõrd hoiatusest hoolimata kostja oma võlgnevust ei likvideeritud, ütles Swedbank

AS lepingu üles 04.05.2021 (dtl 30). 14.06.2024 menetlusdokumendis on hageja

märkinud p-s 2.3 (dtl 77), et enne lepingu 21-001689-VL ülesütlemise teatise

edastamist oli lepingus võlgnevuses 09.02.2021 (osaliselt), 09.03.2021, 09.04.2021

graafikujärgsed põhiosa maksed ja 09.02.2021, 09.03.2021, 09.04.2021

intressimaksed. Pank edastas 16.04.2021 kliendile lepingu ülesütlemise teatise

võlgnevuse tasumise tähtajaga 03.05.2021 tähitud kirjana postiaadressile XXX,

Haapsalu, 90403 ja e-postiga kliendi poolt pangale oma kontaktiks märgitud e-posti

aadressile XXX. Tähitud kiri tuli tagasi hoiutähtaja möödumisel. Leping öeldi

võlgnevuste tõttu ülesse 04.05.2021.

Ülesütlemisavaldus on tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68

mõttes. TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud

tahteavaldus (sh nt lepingu ülesütlemine) kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 3

järgi lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse

kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam

seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.

Tahteavalduse selle saaja tegevuskohta v. elu- ja asukohta jõudmise riski ja

tõendamiskoormust kannab tahteavalduse tegija, sest tema valib teate saatmise viisi.

Kui tahteavalduse tegija soovib olla kindel oma tahteavalduse kohalejõudmises, peab

ta valima sellise saatmise viisi , mis võimaldab tal avalduse kohale jõudmist tõendada.

(Riigikohtu 02. mai 2012 määrus 3-2-1-50-12 p 13, 14). Hageja ei ole seda tõendanud.

2-24-7057

Hagi lisast 2 (dtl 30) nähtub, et võlgnikule on aadressile XXX, Haapsalu edastatud

ülesütlemise hoiatus, kuid hageja on tõdenud, et kiri tuli hoiutähtaja möödumisel

võlausaldajale tagasi (dtl 77). Hageja ei ole tõendanud, et võlausaldaja on ülesütlemise

hoiatuse edastanud võlgnikule e-posti aadressile XXX. Kuivõrd hageja ei ole

tõendanud ülesütlemisavalduse kostjale saatmist ega kättetoimetamist, leiab kohus, et

laenulepingut ei ole kehtivalt 04.05.2021 üles öeldud.

Riigikohus varem leidnud, et taganemisavalduse on võimalik esitada ka

kohtumenetluse ajal (Riigikohtu 21. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-11,

p 13). Seega on võimalik lepingu ülesütlemise avaldus esitada ka kohtumenetluses,

mis tuleb samuti esitada VÕS § 416 lõike 1 nõuetele vastavalt. Kohtu tuvastatud

asjaoludel ei ole praegusel juhul VÕS § 416 lg 1 nõuetele vastavat ülesütlemisavaldust

kohtumenetluses esitatud. Kohus on tuvastanud, et Swedbank AS ja kostja vahel

11.01.2021 lepingu nr. 21-001689-VL puhul oli tegemist tarbijakrediidilepinguga.

Seega ei piisanud kohtumenetluses lepingu ülesütlemiseks vaid 16.04.2021

ülesütlemise teate hagile lisamisest.

Hageja märkis, et kostja on teinud tagasimakseid kogusummas 346,25 (dtl 77).

Maksegraafiku alusel (dtl 15 – 16) oli esimese põhiosamakse suurus 209,54 eurot ja

teine põhiosamakse 216,80 eurot, s.o kokku 426,34 eurot. Seega on hageja olnud

viivituses osaliselt alates teisest osamaksest. Tulenevalt lepingule ja maksegraafikule,

oli laenu viimane osamakse tähtpäev 09.01.2024 (dtl 16). Kuna kohus on eelnevalt

tuvastanud, et lepingut ei olnud kehtivalt 04.05.2021 üles öeldud, on leping lõppenud

maksegraafikujärgse viimase osamakse tähtaja saabumisega s.o 09.01.2024.

12. Vastavalt VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustuse

kohane täitmine on ühtlasi võlausaldaja nõudeõiguse ning sellega ka kogu võlasuhte

lõppemise alus. Kuivõrd kostja ei ole laenu tagasimakseid tasunud, on tegemist kohustuse

rikkumisega VÕS § 100 mõttes, mis annab võlausaldajale õiguse VÕS § 101 sätestatud

õiguskaitsevahendite kasutamiseks (sh nõuda kohustuse täitmist, nõuda viivist, VÕS §

101 lg 1 p 1, 6). Tulenevalt Swedbank AS ja kostja vahel 11.01.2021 sõlmitud lepingu 21-

001689-VL alusel sai kostja laenu 9500 eurot, millest on põhiosa katteks teinud

tagasimakseid 346,25 eurot. Hageja ei ole tõendanud 346,25 euro tagastamist, aga kuivõrd

hageja seda ise kinnitab, loeb kohus, et kostja on teinud tagasimakseid kokku 346,25 euro

ulatuses. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja Swedbank AS ja kostja vahel

11.01.2021 sõlmitud lepingu nr 21-001689-VL alusel põhivõlgnevuse 9153,75 eurot.

13. Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-s 24 märkinud järgmist: „Kui krediidiandja on

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole

terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi

osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94

sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva

keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte

kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul,

kui kokkulepitud intressimäär on madalam.“ Hageja ei ole ümberarvestusega intressi

nõuet esitanud. Seega, kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et laenuandja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet ning hageja ei ole sel juhul intressi nõuet esitanud,

jätab kohus hageja intressinõude kostja vastu rahuldamata.

14. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

2-24-7057

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Vastutustundliku

laenamise kohustuse rikkumise korral on hagejal õigus nõuda viivist sissenõutavaks

muutunud summalt. Kohus on seisukohal, et hagejal on õigus nõuda põhivõlgnevuselt

viivist, kuna kostja on oma kohustust rikkunud. Hageja esitas 14.06.2024 viivise nõude

(alternatiivnõudena) ning palub kohtul välja mõista viivise alates lepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast, s.o. alates 05.05.2021. a VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras (dtl 77). Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada

hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks

muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt

protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt,

et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina

põhinõudest. Hagi kohaselt nõuab kostja viivist ka edasiulatuvalt kuni põhivõlgnevuse

tasumiseni (dtl 7). Kohus on otsuse p-s 11 jõudnud järeldusele, et lepingut ei olnud

kehtivalt üles öeldud ning põhivõlg muutus sissenõutavaks alates 09.01.2024. Seega

rahuldab kohus hageja viivise nõude osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja

viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 09.01.2024 kuni otsuse

tegemiseni 11.03.2025 summas 1303,44 eurot. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja

kasuks välja viivise tasumata põhinõude s.o 9153,75 eurot jäägilt alates kohtuotsuse

tegemisest s.o alates 11.03.2025 kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS §-s 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

15. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude 50 euro tasumist VÕS § 113² lg 2 p 3 alusel.

VÕS 113² lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga

solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni

50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda

kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue

on üle 1000 euro. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral „muid tasusid“

tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne (VÕS § 403⁴ lg 7 ls 2). Ringkonnakohtute

praktika kohaselt säilib vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel

võlausaldajal sissenõudmiskulude nõudmise õigus. Kolleegium leiab, et tasuna ei saa

VÕS § 403⁴ lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest

tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste

täitmise tagamiseks (vt Tartu Ringkonnakohtu lahendid 17.06.2022, 2-21-125271, p 9;

29.05.2020, 2-18-12417 p 11; Tallinna Ringkonnakohtu lahend 05.02.2020, 2-18-134930,

p 10). Hageja märgib, et on saatnud kostjale meeldetuletuskirju posti teel ning e-posti teel

ning on teinud muid kulutusi, mis on seotud võlgniku makseviivitusega (dtl 80). Hageja

esitab oma kulude tõendamiseks hagi lisa 7 (dtl 37 – 45) kostjale saadetud kirjad, millest

nähtub et toimingut on tehtud 25.08.2021 kuni 13.04.2023. Muude kulude tekkimist

tõendab hageja väljavõttega oma tööprogrammist (dtl 80 – 81), millest nähtub, et

toimingud on teostatud 27.10.2021 kuni 03.12.2021. Kohus on otsuse p-s 11 jõudnud

järeldusele, et lepingut ei olnud kehtivalt üles öeldud ning põhivõlg muutus

sissenõutavaks alates 09.01.2024. Seega kuna leping lõppes 09.01.2024, ei ole hagejal

õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude tasumist 50 eurot VÕS § 113² lg 2 p 3 alusel.

16. Eeltoodule tuginedes rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevuse 9153,75 eurot ja viivise VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates 09.01.2024 kuni 11.03.2025 summas 1303,44 eurot ning edasiulatuva viivise VÕS

§-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse tegemisest kuni põhinõude

täitmiseni.

2-24-7057

17. TsMS § 442 lg 8 neljanda lause kohaselt alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea teise

alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama.

18. Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel

tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust.

Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

19. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude

rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses

kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus

määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita

menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või

tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).

20. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagi esitamisel tasutud

riigilõiv 980 eurot ning esindaja kulu 507 eurot, s.o kokku 1487 eurot. Esindaja tunnitasu

on 169 eurot. Hageja esindaja tasu koosneb: täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja

nende analüüs; hagiavalduse koostamine, lisade komplekteerimine ja esitamine kohtule.

Menetluskulude nimekirja kohaselt on nimetatud toimingute tegemiseks kulunud 3 tund.

Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega.

21. Kostja hageja menetluskulude suurusele vastuväidet esitanud ei ole.

22. Kooskõlas TsMS § 175 lg-ga 1 leiab kohus, et hageja õigusabi kulud on põhjendatud ja

vajalikud osaliselt. Kohus leiab, et esindaja tasumäär 169 eurot/tund ei ole asjaolusid

arvestades mõistlik. Kohus selgitab, et selline tasumäär vastab keskmisele

vandeadvokaadi tasumäärale. Hageja esindaja on jurist. Arvestades hageja esindaja

kvalifikatsiooni ning asja keerukust on põhjendatud tasumääraks 120 eurot/tund. Seega

kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele esindajatasu 3*120=360 eurot.

23. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest. Seega kuulub kostjalt hageja

kasuks väljamõistmisele ka hagiavalduselt kokku tasutud riigilõiv 980 eurot. Riigilõiv on

kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasutud.

24. Eeltoodut arvestades on hageja menetluskulud kokku 1340 eurot (980+360).

25. TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagi hind

on 16 131,30 eurot. Kohus rahuldas hageja nõude osaliselt (põhinõue 9153,75 eurot +

viivis 1303,44 eurot + edasiulatuv viivis 1020,64 eurot, kokku 11 477,83 eurot ehk

71,15%). Kohus leiab, et hageja menetluskulud tuleb jätta 71,15% ulatuses kostja kanda

ning 28,85 % ulatuses hageja kanda.

Kohus rahuldab hageja menetluskulude taotluse osaliselt ning kostjal tuleb hagejale

hüvitada 953,41 eurot (71,15% 1340-st)

26. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni.

27. Kohtule teadaolevate andmete põhjal kostjal menetluskulud puuduvad.

28. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS

§ 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

2-24-7057

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

29. TsMS § 317 lg 1 p 1 kohaselt võib menetlusosalisele kohtu määruse alusel toimetada

menetlusdokumendi kätte avalikult, kui menetlusosalise aadress ei ole kantud registrisse

või kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei ole

kohtule muul viisil teada ja kui dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega

dokumendi kättesaamiseks volitatud isikule või muul käesolevas osas sätestatud viisil.

Kuna kostja elukoht või viibimiskoht ei ole jätkuvalt teada, siis tuleb vajadusel kohtuotsus

kostjale kätte toimetada avalikult.

(allkirjastatud digitaalselt)

Brigitta Mõttus

kohtunik