2-18-8775/72 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtunik

Andra Pärsimägi, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 11. märts 2025

Tsiviilasja number

2-18-8775

Tsiviilasi

Marina Solovjova kohustustest vabastamise menetlus

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 15. novembri 2024. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Marina Solovjova määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (võlgnik): Marina Solovjova

(isikukood XXXXXXXXXXXX)

Vastustajad (võlausaldajad):

1. IPF Digital AS (registrikood 11034137)

2. Bondora AS (registrikood 11483929)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Marina Solovjova määruskaebus.

2. Tühistada Viru Maakohtu 15. novembri 2024. a

määrus osas, millega maakohus keeldus Marina

Solovjovat pankrotimenetluses täitmata jäänud

kohustustest vabastamast.

3. Teha tühistatud osas uus määrus, millega vabastada

Marina Solovjova pankrotimenetluses täitmata jäänud

kohustustest.

4. Lugeda määruse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

4.1. Vabastada Marina Solovjova pankrotimenetluses

täitmata jäänud kohustustest.

4.2. Lõpetada Marina Solovjova kohustustest

vabastamise menetlus.

4.3.

Avaldada

teade

Marina

Solovjova

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest

vabastamise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded.

4.4. Jätta menetluskulud Marina Solovjova kanda.

Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus

Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse

kättetoimetamisest.

Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

ise või advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Viru Maakohtu 12. juuni 2018. a määrusega kuulutati välja Marina Solovjova (võlgnik)

pankrot ja pankrotihalduriks nimetati Ly Müürsoo. Viru Maakohtu 6. veebruari 2019. a

määrusega lõpetati võlgniku pankrotimenetlus raugemise tõttu ning algatati võlgniku

kohustustest vabastamise menetlus. Menetluses jäeti usaldusisik määramata ja kohustati

võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Aruandeid tuli esitada üks kord aastas,

esimene 10. veebruaril 2020.

2. Võlgnik esitas kohtule 31. detsembril 2019 konto väljavõtte, 26. märtsil 2020 venekeelse

aruande ning 27. märtsil 2020 täpsustatud aruande, võlgnik esitas aruanded 1. juunil 2021, 9.

veebruaril 2023, 17. veebruaril 2024 ning lõpparuande 18. märtsil 2024.

3. Võlgniku 27. märtsil 2020 ja 1. juunil 2021 esitatud aruannete kohaselt on võlgnik töötanud

FIE Anna Ivanova juures ja seejärel alates 1. septembrist 2019 kuni 10. maini 2021 OÜ-s

Lotus Art müüjana. Võlgnik märkis oma sissetulekuteks töötasu 144 eurot ja töövõimetoetuse

245 eurot. Võlgnik sai 2. märtsil 2020 tulumaksu tagastuse 218 eurot 39 senti. Alates 15.

maist 2021 töötas võlgnik FIE Alla Tjutina juures müüjana ning teenis sissetulekut 100 eurot.

9. veebruaril 2023 esitatud aruande kohaselt töötas võlgnik alates augustist 2022 osalise

tööajaga OÜ-s Lillemaailm ning teenis keskmiselt 306 eurot kuus. Võlgnik sai

töötuskindlustushüvitist kokku ligikaudu 1679 eurot ning töövõimetoetust 3366 eurot.

Võlgnik on saanud igakuist ravimitoetust 41 eurot 17 senti. Võlgnik sai tulumaksu tagastuse

47 eurot 31 senti. Võlgniku igakuine keskmine sissetulek oli ligikaudu 593 eurot.

4. Kohus kuulas võlgniku ära 30. aprillil 2024 ja 13. novembril 2024. Võlgnik selgitas, et ta ei

ole võlausaldajatele makseid teinud ning tal ei ole ka käesolevalt võimalust midagi tasuda.

5. Kohus küsis 13. novembri 2024. a kirjaga võlausaldajate seisukohti menetluse lõpetamise

ja kohustustest vabastamise osas.

6. Võlausaldaja IPF Digital AS tõi välja, et võlgnik ei ole kogu kohustustest vabastamise

menetluse perioodi jooksul, s.o alates 2. septembrist 2019 kuni 13. novembrini 2024

võlausaldajale ühtegi väljamakset teinud. Võlausaldaja leidis, et võlgnik on oma kohustusi

rikkunud. Nõude jääk oli 13. novembri 2024. a seisuga 1179 eurot 98 senti. Võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine ei ole põhjendatud, kuna võlgnik ei täitnud

ega proovinud täita enda kohustusi. IPF Digital AS ei soovinud enda ärakuulamist

kohtuistungil.

7. Võlausaldaja Bondora AS tõi välja, et laekumised perioodil 2. september 2019 kuni 13.

november 2024 puuduvad. Võlausaldaja oli nõus võlgadest vabastamise menetluse

lõpetamisega. Bondora AS ei soovinud enda ärakuulamist kohtuistungil.

MAAKOHTU SEISUKOHT

8. Viru Maakohus tegi 15. novembril 2024. a määruse, millega keeldus võlgnikku

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast ja lõpetas võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse. Maakohus jättis menetluskulud võlgniku kanda ja märkis, et

võlausaldajatel puuduvad hüvitamisele kuuluvad menetluskulud.

Füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FIMS) § 68 lg 2 kohaselt kohaldatakse enne FIMS

jõustumist 1. juulil 2022 esitatud kohustustest vabastamise avalduste alusel algatatud

menetlustele pankrotiseaduse (PankrS) redaktsiooni, mis kehtis 2022. aasta 30. juunini.

PankrS § 175 lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Kohustustest vabastamine ei ole

ette nähtud automaatselt kõigile isikutele, vaid üksnes nendele, kes on andnud endast parima

võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (RKTKm 3-2-1-49-16, p 15; 3-2-1-19-16, p 14). Kohtul

on PankrS § 175 lg 11 alusel kaalutlusõigus, et otsustada, kas võlgnik kohustustest vabastada

või mitte. Kohus hindab, kas võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud.

Lisaks sellele on kohtul selle sätte järgi võimalus kaalutlusõiguse teostamiseks kontrollida,

kas esinevad PankrS § 175 lõigetes 2 ja 4 sätestatud võlgniku kohustustest vabastamisest

keeldumise absoluutsed alused (RKTKm 3-2-1-19-16, p 12).

PankrS § 175 lg 2 p 1 sätestas ühe kohustustest vabastamise keeldumise alusena süüdi

mõistmise pankrotikuriteos. Võlgnik ei ole süüdi mõistetud pankrotikuriteos. PankrS § 175 lg

2 p 2 kohaselt keeldus kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud

süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

PankrS § 173 lg 1 kohaselt oli võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega,

ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Võlgnik on menetluse kestel töötanud

müüjana. Maakohus leidis, et võlgnik ei ole rikkunud töötamise või töö otsimise kohustust.

PankrS § 173 lõike 2 kohaselt pidi võlgnik viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule

igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma

kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara

kohta. Võlgnik oli kohustatud esitama kohtule esimese aruande 10. veebruaril 2020. Võlgnik

esitas 31. detsembril 2019 kohtule üksnes konto väljavõtte. Kohus saatis võlgnikule nõude,

milles kohustas võlgnikku esitama kohtule andmed selle kohta, millega võlgnik tegeleb,

millised on tema sissetulekud ning millises osas saab ta oma sissetulekuid kasutada, samuti

kui suures ulatuses on ta võlausaldajate ees oma kohustusi täitnud. Seejärel esitas võlgnik 26.

märtsil 2020 kohtule venekeelse aruande ning 27. märtsil 2020 täpsustatud aruande.

Võlgnikku kohustati esitama kohtule aruanne 28. mail 2021. Aruanne esitati 1. juunil 2021.

Järgmist, s.o 2022. a aruannet võlgnik ei esitanud ning järgmine aruanne esitati alles 9.

veebruaril 2023. Seega on võlgnik esitanud kohtule aruandeid alles pärast kohtu poolt

saadetud meeldetuletusi ning üks aruanne on esitamata. Ühel korral esitas võlgnik kohtule

teatise oma elukoha muudatuse kohta.

Maakohus leidis, et võlgnik on rikkunud PankrS § 173 lõikes 2 toodud kohustust anda kohtule

informatsiooni tulude ja vara kohta ning oma tegevuse ning selle otsimise kohta, sh esitada ka

aruandeid menetluse jooksul. Aruannete asemel esitati esialgselt ainult kontoväljavõte ja ka

edaspidi pidi kohus võlgnikule pidevalt meelde tuletame tema kohustusi.

PankrS § 173 lõiked 3-6 sätestasid loovutuskohustuse. Võlgniku sissetulekuks on olnud

töötasu, töövõimetustoetus ja töötuskindlustushüvitis. Võlgnik ei ole täitnud

loovutuskohustust.

PankrS nägi kohustustest vabastamisest keeldumise alusena ette võlgniku süülise kohustuste

rikkumise. Riigikohus selgitas 17. aprillil 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13 tehtud määruse p-s

11, et kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik

olukord on eriti raske. Lõpptulemusena peaks see võimaldama võlgnikule uue majandusliku

alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Uue

võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast

parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, sealhulgas tegelema mõistlikult tulutoova

tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima (PankrS § 173 lg 1).

Maakohus leidis, et võlgnik on olnud vähemalt hooletu, rikkunud PankrS § 173 lg-tes 2–5

sätestatud kohustusi ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve saada oma nõue

võimalikult suures ulatuses rahuldatud.

Võlausaldaja IPF Digital AS leidis, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

lõpetamine ei ole põhjendatud, kuna võlgnik ei ole täitnud ega proovinud kohustusi täita.

Võlausaldaja Bondora AS toob välja, et laekumised perioodil 2. september 2019 kuni 13.

november 2024 puuduvad. Bondora AS on nõus võlgadest vabastamise menetluse

lõpetamisega.

Võlgnik selgitas kohtuistungil, et tal ei ole võimalik võlausaldajatele midagi tasuda. Kohus

pakkus kohtuistungil kohustustest vabastamise menetluse pikendamist, et võlgnik saaks selle

perioodi kestel hea tahte märgina kas või mingisuguseid tagasimakseid võlausaldajatele teha,

kuid võlgnik ei pidanud tagasimaksete tegemist võimalikuks. Võlgnik ei suutnud anda selget

vastust ka kohtuniku küsimusele seoses MARTACHOCO UÜ-ga, mille osanik ta on.

Võlgniku kohustustest vabastamata jätmisega ei rikuta võlausaldajate õigusi. PankrS § 175 lg

8 sätestas, et kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus

võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Maakohus

keeldus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast ja lõpetas

võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse.

MÄÄRUSKAEBUS

9. Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles ta palub maakohtu määruse

osaliselt tühistada ja teha uus määrus, millega vabastada võlgnik pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest.

Maakohus rikkus menetlusõiguse norme ning kohaldas valesti materiaalõigust. Maakohus

eksis tõendite hindamisel ning jättis võlgnikule selgitamata, et kui ta ei täida mitte ühtegi

kohustust ega maksa midagi võlausaldajatele tagasi, siis kohus ei vabasta võlgnikku

kohustustest.

Võlgnik ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on ta olnud vähemalt hooletu ning

rikkus PankrS § 173 lg-tes 2–5 sätestatud kohustusi kahjustades sellega võlausaldajate huve

saada oma nõue võimalikult suures ulatuses rahuldatud.

Võlgnik on 61-aastane, ta põeb onkoloogilist haigust ja tema tervislik seisund ei võimaldanud

tal töötada täistööajaga. Töö eest saadud tasu ei olnud küllaldane, et sellest oleks võlgniku

enda minimaalsete vajaduste rahuldamisel võlausaldajatele tasumiseks üle jäänud.

13. novembri 2024. a istung toimus videoistungina ja kuna võlgnik ei valda riigikeelt, oli

menetlusse kohtu poolt kaasatud tõlk. Võlgnik oli segaduses, ei saanud aru, mida temalt

tahetakse, ega andnud endale aru, millised on tagajärjed, ta kordas üht, et ta maksis mingeid

summasid, et teda aitas usaldusisik Anna. Antud seisund oli seotud haiguse raviga. Samuti ei

suutnud võlgnik anda selget vastust kohtuniku küsimusele seoses MARTACHOCO UÜ-ga,

mille osanik ta on.

Võlgnik ei ole kuidagi varjanud oma tulusid, vaid on esitanud usaldusisikule kõik oma tulusid

kinnitavad dokumendid. Võlgnik ei nõustu, et võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega

kahjustanud võlausaldajate huve. Võlgnik ei pea tõendama, et ta on süüdi võlausaldajatele

kahju tekitamises, kohus ei ole kuidagi tõendanud seda väidet ka ise.

VÕLAUSALDAJATE SEISUKOHAD

10. Võlausaldaja IPF Digital AS vaidleb määruskaebusele vastu. Maakohtu määruse

tühistamiseks puudub alus. Määruskaebuse põhjendused ei ole asjakohased ja puudutavad

rikkumist, mida maakohus ei ole võlgnikule ette heitnud. Maakohus on jätnud võlgnikku

kohustustest vabastamata PankrS § 173 lg-tes 2–5 sätestatud kohustuste rikkumise tõttu

(aruandluskohustus ja sissetuleku loovutamiskohustus), mitte aga PankrS § 173 lg-s 1

sätestatud kohustuse rikkumise tõttu (kohustus tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega).

Seega on määruskaebus alusetu ning maakohus on põhjendatult keeldunud võlgnikku

kohustustest vabastamast.

11. Võlausaldaja Bondora AS ei esitanud määruskaebuse kohta seisukohta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada osas, milles maakohus keeldus

võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. Ringkonnakohus

teeb tühistatud osas uue määruse, millega vabastab võlgniku pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest. Võlgniku määruskaebus rahuldatakse.

13. Võlgnik esitas kohustustest vabastamise avalduse 7. juunil 2018, seega on maakohus

õigesti leidnud, et FIMS § 68 lg 2 alusel tuleb menetlusele kohaldada kuni 30. juunini 2022

kehtinud pankrotiseaduse redaktsiooni.

PankrS § 175 lg 1 nägi ette, et pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse algatamisest otsustab kohus võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. PankrS § 175 lg 8 sätestas, et kui

kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse.

PankrS § 175 lg 2 nägi ette, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1)

võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva

seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

14. Maakohus keeldus võlgnikku kohustustest vabastamast PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel,

leides et võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustust ja kahjustanud

sellega võlausaldajate huve. Maakohus tugines sellele, et võlgnik rikkus süüliselt PankrS §

173 lg-s 2 toodud kohustust anda kohtule informatsiooni tulude ja vara kohta ning oma

tegevuse ning selle otsimise kohta, sh esitada ka aruandeid menetluse jooksul. Maakohus

tugines ka sellele, et võlgnik ei ole täitnud PankrS § 173 lg-tes 3–6 sätestatud

loovutuskohustust. Maakohus leidis, et võlgnik on olnud vähemalt hooletu ning kahjustanud

võlausaldajate huve saada oma nõue võimalikult suures ulatuses rahuldatud.

15. Praeguses asjas jättis maakohus 6. veebruari 2019. a määrusega võlgnikule usaldusisiku

määramata ja kohustas võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Võlgnikul tuli esitada

usaldusisikuna üks kord aastas kohtule aruanne usaldusisiku ülesannete täitmise kohta.

Ringkonnakohus märgib, et võlgniku kohustustest vabastamata jätmiseks ei anna alust

maakohtu poolt välja toodud asjaolu, et võlgnik usaldusisikuna on esitanud kohtule aruandeid

alles pärast kohtu poolt saadetud meeldetuletusi ning üks aruanne on esitamata.

Usaldusisiku aruande esitamine ei ole võlgniku kohustus PankrS § 173 järgi, mille süüline

rikkumine annaks PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi alust lõpetada kohustustest vabastamise

menetlus. Pankrotiseadus eristab usaldusisiku kohustusi ja võlgniku kohustusi, samuti nende

kohustuste rikkumise tagajärgi. Kui võlgnik rikub enda kohustusi, võib kohus PankrS § 175

lg-te 2 ja 3 alusel keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast. Kui usaldusisik ei täida enda

kohustusi kohaselt, võib kohus usaldusisiku vabastada ja asendada teise usaldusisikuga

(PankrS § 172 lg 5). Seega ei saa kohustustest vabastamisest keeldumise aluseks olla need

võlgniku rikkumised, mille ta paneb toime iseenda usaldusisiku ülesandeid täites.

Ringkonnakohus märgib, et võlgnik on usaldusisiku aruandeid esitanud, kui talle seda meelde

tuletati, samuti on võlgnik kohtu nõudel aruandeid täpsustanud. Võlgnikul on esitamata üks

usaldusisiku aruanne (2021. aasta kohta). Asja materjalidest ei nähtu, et kohus oleks selle

aruande puudumisele võlgniku tähelepanu juhtinud.

16. PankrS § 172 lg 6 kohaselt võis kohus mõjuval põhjusel, eelkõige juhul, kui usaldusisiku

määramine tooks ilmselt kaasa põhjendamatuid kulutusi ja kohus on veendunud, et võlgnik

suudab usaldusisiku kohustusi ise täita, jätta usaldusisiku määramata ja kohustada võlgnikku

ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Sel juhul kontrollis kohus, kas võlgnik oma kohustusi

täidab. Riigikohus on selgitanud, et kui kohus määrab võlgniku enda usaldusisikuks, peab ta

olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita. Kui kohus on võlgniku

usaldusisikuks siiski määranud, on kohtul PankrS § 172 lg 6 teise lause järgi ka kohustus

kontrollida, kas võlgnik täidab usaldusisiku kohustusi. Eelviidatud kohustuse raames tuleb

kohtul eelkõige kontrollida, kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt hakkama PankrS §-s

172 sätestatud kohustuste täitmisega (vt RKTKm 02.11.2016, 3-2-1-31-16, p 18).

Ringkonnakohtu hinnangul tähendab eeltoodu seda, et juhul, kui menetluse kestel ilmnes, et

võlgnik ei ole võimeline usaldusisiku kohustusi täitma, tuli võlgnikule määrata usaldusisik,

kes neid kohustusi täidab. Võlgnikku ei saanud jätta ilma võimalusest vabaneda oma

kohustustest seetõttu, et võlgnik ei ole võimeline täitma usaldusisiku kohustusi.

Ringkonnakohus märgib, et maakohtu 6. veebruari 2019. a määruse põhjendustest ei nähtu, et

kohus oleks kontrollinud võlgniku võimet täita usaldusisiku kohustusi. Võlgniku esitatud

usaldusisiku aruanded ja suhtlus kohtuga, eesti keele mittevaldamine ja kolmanda isiku abi

kasutamine kohtuga suhtlemisel viitavad ringkonnakohtu hinnangul sellele, et võlgnik ei

olnud võimeline usaldusisiku kohustusi täitma. Ringkonnakohus peab tõenäoliseks, et

probleemid seoses aruannete esitamisega oleks olnud välditavad, kui usaldusisikuks ei oleks

määratud võlgnik, vaid teine isik.

17. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võlgnik rikkunud PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud

kohustust anda kohtule teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta

ulatuses, mis võiks anda alust võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks. Maakohtu

6. veebruari 2019. a määruse kohaselt oli võlgnik mh kohustatud andma kohtule üks kord

aastas kirjalikult teavet oma sissetulekute, vara ning oma tegevuse kohta. Võlgnik on seda

teavet andnud kohtule esitatud usaldusisiku aruannetes, mis olid küll esitatud hilinemisega.

Andmed võlgniku tulutoova tegevuse ja sellest saadava sissetuleku kohta perioodil, mille

kohta aruannet ei ole esitatud, nähtuvad 1. juunil 2021 esitatud aruandest (dtl 173 jj) ja 18.

märtsil 2024 esitatud lõpparuandest (dtl 231 jj).

Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole eristanud usaldusisiku aruannete esitamise

kohustust võlgniku teabe andmise kohustusest. Maakohus on menetluse kestel kohustanud

võlgnikku usaldusisiku aruannete esitamiseks (mis sisaldavad sh andmeid võlgniku tegevuse

ja tema sissetulekute kohta), ning hoiatanud võlgnikku, et aruandluse ja tõendite esitamata

jätmisel lõpetab vastavalt PankrS § 175 lg-le 5 võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

(dtl-d 120-121, 134, 170, 197-198).

Maakohtu määrusest jääb ka selgusetuks, kuidas on PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud teabe

andmise kohustuse väidetav rikkumine toonud praegusel juhul kaasa võlausaldajate huvide

kahjustamise. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asja materjalide põhjal alust asuda

seisukohale, et teabe andmise kohustuse rikkumise tõttu oleks võlausaldajatele jäetud välja

maksmata raha, mida nad olid PankrS § 172 lg-st 2 tulenevalt õigustatud saama (vt RKTKm,

02.11.2016, 3 2 1-31-16, p 17).

18. Maakohus leidis, et võlgnik ei ole täitnud loovutuskohustust. Ringkonnakohus märgib, et

maakohus ei ole tuvastanud, et võlgnik oleks teeninud tulu üle määra, mida ei pea

võlausaldajatele väljamaksmiseks üle andma. PankrS § 173 lg 5 kohaselt ei pidanud võlgnik

usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet.

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg 1 kohaselt ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa

ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva

sissetulekust. Palga alammäär ja võlgniku mittearestitav tulu osa oli 2019. aastal 540 eurot

kuus, 2020. ja 2021. aastal 584 eurot kuus, 2022. aastal 654 eurot kuus, 2023. aastal 725 eurot

kuus ja 2024. aastal 820 eurot kuus. Esitatud aruannete ja pangakonto väljavõtete kohaselt on

võlgniku sissetulekuks olnud töötasu või töötuskindlustushüvitis, mille suurus on jäänud alla

palga alammäära. Võlgniku sissetulekuks on olnud ka sotsiaaltoetus ja töövõimetoetus,

millele ei saa seadusest tulenevalt pöörata sissenõuet (TMS § 131 lg 1 p-d 3 ja 61). Olukorras,

kus võlgniku töötasu või muud sissetulekud, millele saab seaduse kohaselt sissenõuet pöörata,

ei ületanud mittearestitava sissetuleku määra, ei saa rääkida loovutuskohustuse rikkumisest.

Esitatud aruannete ja pangakonto väljavõtete kohaselt sai võlgnik märtsis 2020 tulumaksu

tagastuse 218 eurot 39 senti ja märtsis 2022 tulumaksu tagastuse 47 eurot 31 senti, mis on

muu töötasuga sarnane sissetulek TMS § 130 lg 1 mõttes (vt nt RKTKm 11.01.2017,

3-2-1-124-16, p 13.3). Võlgniku töötasu koos tulumaksu tagastusega ei ületanud sel ajal

kehtinud töötasu alammäära.

Võlgniku pangakonto väljavõttest nähtub, et 17. oktoobril 2023 tegi AS Pensionikeskus

võlgniku kontole pensioni väljamakse 1188 eurot 8 senti (dtl 223). Võlgniku pangakonto

väljavõttest nähtub samas, et perioodil september–detsember 2023 ei ole võlgniku

pangakontole töötasu laekunud.

Võlgnik ei ole teinud võlausaldajatele makseid, kuid on tasunud temalt välja mõistetud

menetluskulusid. Maakohtu 6. veebruari 2019. a määruse kohaselt tuli võlgnikul tasuda

väljamõistetud menetluskulud 603 eurot 40 senti viie osamaksena viie aasta jooksul määruse

jõustumisest alates, s.o 120 eurot 68 senti aastas. Võlgniku pangakonto väljavõtetest nähtub,

et võlgnik on tasunud ettenähtud osamakseid 2019. ja 2020. aastal ning 2022. ja 2023. aastal.

Võlgniku kinnitusel on menetluskulud 603 eurot 40 senti tasutud (dtl 247, 402).

19. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest muid rikkumisi, mille tõttu saaks

kohustustest vabastamisest keelduda. Maakohus on põhjendatult leidnud, et võlgnik ei ole

rikkunud PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega

või seda otsida. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et asja materjalidest nähtuvalt on

võlgnikul tuvastatud osaline töövõime, võlgnik on menetluse kestel valdavalt töötanud, kuid

oma terviseseisundist tulenevalt osalise tööajaga.

Asja materjalide põhjal puudub ka alus arvata, et võlgnik oleks varjanud saadud tulusid ning

vara (PankrS § 173 lg 2). Maakohus on äriregistri andmete alusel tuvastanud, et võlgnik on

usaldusosanik MARTACHOCO UÜ-s (dtl 392). Võlgnik selgitas ärakuulamisel, et see ei ole

tema, vaid tema tütre ühing. Maakohus märkis, et võlgnik ei suutnud anda selget vastust

kohtuniku küsimusele seoses MARTACHOCO UÜ-ga. Eelnev ei anna alust kohustustest

vabastamisest keeldumiseks.

20. Riigikohus on selgitanud, et PankrS § 175 lg 2 p-s 2 on peetud silmas võlgniku raskelt

süülist käitumist; kui võlgniku käitumises ei ole raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole

kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest

ilma jätta (vt RKTKm 04.05.2016, 3-2-1-19-16, p 14; 17.04.2013, 3-2-1-46-13, p 11;

14.11.2011, 3-2-1-121-11, p 12). Ringkonnakohus leiab, et raske süülise käitumise all tuleb

mõista rasket hooletust (VÕS § 104 lg 4) või tahtlust (VÕS § 104 lg 5). VÕS § 104 lg 4

kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ning VÕS §

104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või

lõpetamisel. Raske hooletus tähendab hoolsuse tavalise määra märgatavat puudumist,

mispärast peaks raskelt hooletu käitumine olema rikkujaga sarnases olukorras olevale isikule

mõistlikult vastuvõetamatu.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asja materjalide põhjal võimalik jõuda järeldusele, et

võlgnik on süüliselt rikkunud PankrS §-s 173 välja toodud kohustusi ja kahjustanud sellega

võlausaldajate huve, mistõttu oleks tema kohustustest vabastamine välistatud. Kohtu ette ei

ole toodud asjaolusid, milles tulenevalt saaks järeldada võlgniku poolt PankrS §-s 173

sätestatud kohustuste süülist rikkumist.

21. PankrS § 175 lg 7 kohaselt avaldab kohus teate võlgniku kohustustest vabastamise

määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded.

22. Menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel jätta võlgniku kanda.

Võlausaldajatel puuduvad hüvitatavad menetluskulud.

23. Võlgnikul on õigus taotleda määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamist.

Tasutud riigilõiv tagastatakse TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel määruskaebuse esitajale kaebuse

rahuldamise korral, kui menetluses ei osale teisi menetlusosalisi või kui kohus ei jäta

riigilõivu mõne teise menetlusosalise kanda. Riigilõivu tagastab TsMS § 150 lg 4 alusel

kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes

riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb TsMS § 150 lg

6 kohaselt kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne

menetluse jõustunud lahendiga lõppemist.

(allkirjastatud digitaalselt)