4-25-174/13 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. märts 2025, Tartu (kirjalik menetlus)

Väärteoasja number

4-25-174 (278025000467)

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus

Väärteoasi

Z.V väärteoasi LS § 224 lg 2 § 242 lg 2 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 14. jaanuari 2025

otsus

Apellatsiooni esitaja

menetlusaluse isiku

.V kaitsja

Z

vandeadvokaadi abi Kristjan Kers

Kohtuväline menetleja

Politsei- ja Piirivalve ameti Lõuna prefektuur, esindaja

Tarvo Säälik

Menetlusalune isik

.V

Z

(isikukood XXX )

Eesti Vabariigi kodanik;

elukoht: XXX

kaitsja vandeadvokaadi abi Kristjan Kers

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2025 otsus muutmata ja apellatsioon

rahuldamata.

2. Jätta apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud menetlusaluse isiku

Z.V kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Kassatsiooni esitamise

õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema

advokaadist esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 13. jaanuari 2025 väärteoprotokolli nr 20250113539601

(väärteoasja nr 2780,25,000467) kohaselt 13. jaanuari 2025 kella 13.11 ajal juhtis .V

Z

Lääneringtee, Räni alevik, Kambja vald, Tartu maakond mootorsõidukit isikuna, kelle

ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,35 mg. Tõendusliku

alkomeetri mõõtetulemus 0,40 mg/l +/-0,05 mg/l. Samuti juhtis ta mootorsõidukit viisil,

millega tekitas sõiduki ülejuhitavuse, mis seisnes sõiduki tagarataste teega sidestuse olulises

vähenemises ning tagarataste läbilibisemises. Oma tegevusega tekitas juht liiklusohtliku

olukorra, millega ohustas vahetus läheduses asunud inimesi ja/või teisi sõidukeid.

Rikutud õigusnormideks liiklusseaduse (LS) § 69 lg 3 ja 16 lg 1 ning

väärteokvalifikatsiooniks on märgitud vastavalt LS § 224 lg 2 ja § 242 lg 2.

13. jaanuari 2025 edastas PPA väärteoasja alluvuse järgi lahendamiseks Tartu Maakohtule.

2. Tartu Maakohus karistas 14. jaanuari 2025 otsusega .V-d LS § 224 lg 2 ja LS § 242 lg

Z

2 järgi karistusseadustiku (KarS) § 63 lg 1 alusel 7 päeva pikkuse arestiga, mille hulka luges

KarS § 68 lg 2 alusel .V kinnipidamise 13. jaanuaril 2025 kell 13.13 kuni 14. jaanuar

Z

2025 kell 14.00. Kandmata karistuseks oli 6 päeva pikkune aresti.

Maakohus asendas KarS § 69 lg-te 1, 2 ja 3 alusel .V-le kandmata aresti 6 tunni

Z

üldkasuliku tööga, mis tuleb ära teha 1 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest alates.

Maakohus võttis KarS § 50 lg 1 p 2 ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel .V-lt lisakaristusena ära

Z

mootorsõiduki juhtimise õigus 3 kuuks. Lisakaristuse kandmise aeg hakkab kulgema alates

kohtuotsuse jõustumisest.

2.1. Maakohus leidis, et .V on talle etteheidetavad teod toime pannud. Menetlusalune

Z

isik ise on tunnistanud rikkumisi. Väärtegude toimepanemist kinnitavad ka kohtuvälise

menetleja videosalvestis, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuses ja menetlusaluse isiku

kinnipidamise protokollis sisalduvad andmed ja tõendusliku alkomeetri tulemus. Seega .V

Z

juhtis 13. jaanuaril 2025 kell 13.11 Tartu maakonnas Lääneringtee 27 juures

mootorsõidukit BMW 530D XDrive reg.nr XXX , kui tema väljahingatavas õhus oli

alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,35 mg/l kohta. Sellega rikkus ta LS § 69 lg 3 nõuet, mille

kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 mg või rohkem või

ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 mg või rohkem. Seega realiseeris ta LS § 224 lg 2

objektiivse koosseisu. Lisaks on tõendatud, et sõiduki juhtimisel vajutas .V gaasi

Z

selliselt, et sõiduk kaotas juhitavuse, s.o sõidukil läks külg n-ö ette. Ehk siis juhtis ta sõidukit

viisil, millega tekitas selle ülejuhitavuse, st sõiduki tagarataste sidestus teega vähenes ja

tagarattad libisesid läbi. Sellise tegevusega ohustas ta nii vahetus läheduses olnud inimesi

ja/või teisi sõidukeid, rikkudes LS § 16 lg-s 1 sätestatud nõuet ja realiseerides LS § 242 lg 2

objektiivse koosseisu.

2.2. Rikkumised pani S. .V toime tahtlikult. .V oli teadlik, et on eelneval õhtul

Z

Z

tarvitanud küllaltki suures koguses alkoholi, kuid asus vaatamata sellele mootorsõidukit

juhtima. Seejuures, kuigi ta asus sõiduki rooli alles järgmisel päeval lõunasel ajal, oli temal

tuvastatud joove (0,35 mh/l kohta) kohtu hinnangul piisavalt suur, et .V pidi aru saama,

Z

et ta ei ole seisundis, millises tal oleks lubatud mootorsõidukit juhtida. Seda enam, et kohtu

hinnangul näitab tema sõiduki juhtimine, s.o n-ö driftimine päise päeva ajal suurema

liiklustihedusega kohas, et .V joove oli piisavalt suur, et ta ei hinnanud selle foonil

Z

olukorda adekvaatselt. Ehk siis pani ta antud rikkumise kohtu hinnangul toime otsese

tahtlusega. .V juhtimisõigust puudutavaid andmeid vaadates selgub, et tal on pikemat

Z

aega olnud olemas mootorsõiduki juhtimise õigus. Seejuures nähtub tema poolt istungil

avaldatust, et ta töötab enda ettevõttes ning tööülesannete täitmise raames sõidab ta autoga

ringi ja võtab mõõte ning pärast käib-paigaldab mööda Eestit mööblit. Ehk siis on tegemist

isikuga, kes juhib pidevalt mootorsõidukit ja seda ilmselt ka erinevates ilmastikuoludes.

Süüksarvatava rikkumise osas selgitas .V , et vajutas sihilikult gaasi ja külg läks ette.

Z

Arvestades siia juurde, et ta juhtis sõidukit talvisel ajal ning rikkumise osas tehtud

videosalvestistelt on näha, et rikkumise piirkonnas oli lumine ning teekattel oli lahtist lund,

pidi ta kohtu hinnangul gaasi vajutades pidama vähemalt võimalikuks ja möönma, et tema

sõiduk võib kaotada juhitavuse, st et selle külg võib liikuda ette. Ehk siis tegutses ta vähemalt

kaudse tahtlusega.

2.3. Maakohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid.

2.4. Z.V poolt toimepandud rikkumistest on raskeim LS § 224 lg 2 rikkumine ning seega

tuleb vastavalt KarS § 63 lg-s 1 sätestatule määrata talle selle järgi karistus. .V juhtis

Z

mootorsõidukit valgel ja lõunasel ajal ning piirkonnas, kus liiklustihedus on tavapäraselt

küllaltki suur. Arvestada tuleb sedagi, et videosalvestistelt nähtuvalt oli antud piirkonnas

teekattel lahtist lund, kuid sellest hoolimata otsustas .V kahe sõiduki vahel ringteele

Z

sõites vajutada gaasi selliselt, et tema sõiduk kaotas juhitavuse, st selle külg liikus ette.

Seejuures oli .V tarvitanud ka alkoholi – tema väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus

Z

0,35 mg/l kohta. Ehk siis oli tema käitumine ohtlik nii temale endale kui ka teistele liiklejatele

ning nende varale. Kohus ei ole tuvastanud karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58

mõttes. Karistust kergendavana võtab kohus arvesse kahetsust KarS § 75 lg 1 p 3 mõttes.

Seega, arvestades kuriteoasjaolusid, karistust raskendavate asjaolude puudumist, kuid

karistust kergendavana kahetsuse esinemist, hindab kohus .V süü keskmiseks.

Z

Karistusregistri teatisest nähtub

.V-d iseloomustavana, kuigi antud karistus on

Z

arhiveeritud, et teda on Põhja prefektuuri 17. veebruari 2023 otsusega karistatud

mootorsõiduki juhtimise eest alkoholi piirmäära ületades, s.o sama rikkumise eest, mida talle

pannakse süüks ka nüüd. Lisaks on .V-l käesolevalt ja oli ka 13. jaanuari 2025 rikkumise

Z

toimepanemise ajal kolm kehtivat väärteokaristust liiklusalaste rikkumiste, s.o lubatud

suurima sõidukiiruse ületamise eest. Rikkumiste eest kohaldati talle 9. juuni 2024 ja 24. juuni

2024 otsusega karistuseks rahatrahvi ning 7. novembri 2024 otsusega juhtimisõiguse

äravõtmist 1 kuuks. Peale eelnevate andmete nähtub, et enne 13. jaanuari 2025 rikkumisi oli .V-le

Z

2. jaanuari 2025 otsusega väärteoasjas nr 2780,24,019032 määratud karistus 8.

detsembril 2024 toimepandud LS § 201 lg 2 ja § 242 lg 1 rikkumiste eest. See otsus ei olnud

13. jaanuari 2025 rikkumiste toimepanemise ajal küll jõustunud, kuid võimaldab kohtu

hinnangul siiski tõdeda, et .V andis oma käitumisega taas põhjust heita talle ette

Z

väärtegude toimepanemist. Samuti, kuigi

.V on kõik talle karistuseks määratud

Z

rahatrahvid tasunud ning oli 13. jaanuari 2025 rikkumiste toimepanemise ajaks kandnud ära

ka talle karistuseks määratud juhtimisõiguse äravõtmise, ei saa vaadata mööda sellest, et ta oli

juhtimisõiguse tagasi saanud alles 29. detsember 2024, s.o vähem kui kuu enne 13. jaanuari

2025 rikkumisi. Arvestades eelnevaid andmeid ja .V-le käesolevas asjas etteheidetavaid

Z

rikkumisi võib seega teha järelduse, et .V on viimasel ajal rikkunud õiguskorda küllaltki

Z

aktiivselt ning varasemalt kohaldatud karistused, s.o rahatrahvid ja juhtimisõiguse

äravõtmine, ei ole talle ilmselgelt õiguskuulekusele suunavat mõju avaldanud. Vastupidi, ta

on jätkanud nendest hoolimata liiklusalaste rikkumise toimepanemist. Sel põhjusel on kohus

seisukohal, et nõustuda ei saa ei menetlusaluse isiku ega tema kaitsjaga, et .V-le oleks

Z

kohaseks karistuseks rahatrahv. Nõustumisväärne on kohtuvälise menetleja seisukoht, et teda

tuleb karistada toimepandu eest arestiga.

Tuginedes eeltoodule kogumis nõustus kohus kohtuvälise menetlejaga, et varem aresti mitte

kandnud .V-le on toimepandu eest kohaseks karistuseks 7 päeva aresti, millest tuleb

Z

arvestada maha tema kinnipidamine KarS § 68 lg 2 alusel. Samas, kuivõrd .V ei ole

Z

varasemalt aresti kandnud ega teinud ka üldkasulikku tööd, peab kohus, erinevalt

kohtuvälisest menetlejast, põhjendatuks anda talle võimaluse kanda see karistus ära

vabaduses, tehes üldkasulikku tööd. .V on andnud töö tegemiseks ka nõusoleku.

Z

Siinkohal märgib kohus aga, et kui

.V oma käitumist ei muuda ja jätkab

Z

õigusrikkumiste toimepanemist, tuleb tal arvestada võimalusega, et uute rikkumiste eest

võidakse talle suure tõenäosusega määrata karistuseks aresti, mis tuleb ka kinnipidamiskohas

reaalselt ära kanda.

2.5. Z.V-d on liiklusalaste rikkumise toimepanemise eest karistatud põhikaristusena nii

rahatrahvide kui ka alles hiljuti juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks. Sellest hoolimata on .V

Z

pannud toime uued liiklusalased rikkumised. Ehk siis ei ole .V liiklusalaste

Z

rikkumise toimepanemine juhuslikku laadi, vaid pigem tema väljakujunenud käitumiseks ning

eelnevad karistused ei ole teda rikkumiste toimepanemisest hoiduma pannud. Seejuures juhtis

ta 13. jaanuaril 2025 mootorsõidukit päevasel ajal suurema liiklustihedusega piirkonnas ning

tema joobeaste oli küllaltki kõrge (0,35 mg/l kohta) ja selliselt, et tema juhitud sõiduk kaotas

juhitavuse, minnes külglibisemisse. Sellise tegevusega ohustas ta nii ennast kui ka teisi isikuid

ja nende vara. Sel põhjusel on kohus seisukohal, et selleks, et mõjutada .V-d edasiselt

Z

mitte õiguskorda rikkuma ehk siis suunata teda õiguskuulekusele ning maandada tema

ohtlikkust nii talle endale kui ka teistele isikutele ning nende varale, on põhjendatud ja vajalik

kohaldada talle lisakaristusena ka juhtimisõiguse äravõtmist. Kuivõrd viimati võeti .V-lt

Z

põhikaristusena juhtimisõigus ära 1 kuuks, mis talle seaduskuulekusele suunavat mõju ei

avaldanud, ning käesolevas asjas võtab kohus temalt juhtimisõiguse ära lisa-, mitte

põhikaristusena, ei ole põhjendatud seda rakendada maksimaalses määras. Seda enam, et

vastasel juhul ei vastaks .V-le mõistetud põhi- ja lisakaristus nende kogumis enam tema

Z

süü suurusele. Seega, arvestades

.V süü suurust, varasemat karistatust ja

Z

iseloomustavaid andmeid, võttis kohus, mõjutamaks .V-d enam rikkumisi toime mitte

Z

panema, temalt lisakaristusena juhtimisõiguse ära ettenähtud minimaalses määras.

APELLATSIOON JA VASTUS APELLATSIOONILE

3. Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2025 otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusaluse isiku

Z.V kaitsja vandeadvokaadi abi Kristjan Kers, kes taotleb tühistada maakohtu otsus

karistuse osas ja mõista menetlusalusele isikule kergem karistus. Samuti jätta menetluskulud

täies ulatuses Eesti Vabariigi kanda ning mõista välja menetlusaluse isiku kasuks. Maakohus

on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning rikkunud põhjendamiskohustust.

3.1. Z.V alkoholisisaldus oli vahemiku alumise määra lähedal – menetlusaluse isiku

väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,35 mg, mis on 0,1 mg kõrgem LS § 224 lg 2

sätestatud alumisest määrast ning jääb

0,15 mg madalamale, kui keskmine määr.

ca

Riigikohus on märkinud, et keskmiselt suuremale süüle viitab alkoholisisaldus, mis on lähedal

ülemisele määrale (RKKK 3-1-1-59-15, p 9). Järelikult saab keskmisest väiksemale süüle

viidata alkoholisisaldus vahemiku alumise määra lähedal. .V süü on madal. Maakohus

Z

on õigesti arvestanud karistust kergendavana menetlusaluse isiku kahetsust.

3.2. Menetlusalune isik ei istunud autorooli teadlikult joobes olles. Nimelt selgitas

menetlusalune isik 14. jaanuari 2025 istungil järgmist: „Alkoholijoobes olin sellepärast

roolis, et ma tõesti ei tundnud, et mul oleks veel midagi sees. Mul ei ole kodus alkomeetrit,

pidin sõitma, tõepoolest ei tundnud, et oleksin purjus, aga jah, alkomeeter näitas midagi

muud. /…/ Ma jõin veini ja läksin magama ca 00.00 paiku ja siis 13.00, no, ca mingi pool

tundi enne seda hakkasin Haaslavalt tulema.“ Seega ei olnud süütegu tahtlik ning

menetlusalune isik pani teo toime ettevaatamatusest, iseäranis kergemeelsusest (KarS § 18 lg

2).

3.3. Lisakaristuse hindamisel on oluline arvesse võtta asjaolu, et menetlusalune isik kasutab

tööülesannete täitmiseks igapäevaselt sõiduautot ning tema ettevõttes ei ole teisi töötajaid, kes

saaksid tema asemel neid ülesandeid täita. Nimelt avaldas menetlusalune isik 14. jaanuari

2025 istungil kohtuvälise menetleja küsimusele: Kui te eile selle käesoleva rikkumise toime

panite, kas te olite sõidukis sel hetkel üksinda? Jah. Mainisite ka seda, et olete enda ettevõttes

ise töötaja. Milles seisneb teie töö iseloom? Sõidan autoga ringi, võtan mõõte, tellin ja pärast

käin ja paigaldan mööda Eestit. Kas teil on ettevõttes peale teie iseenda ka teisi töötajaid? Ei

ole. (rõhuasetus lisatud)

3.4. Maakohtu poolt varasemalt mõistetud karistuste ning jõustumata kohtuotsuse

arvestamisel on kaitsja hinnangul kohus lähtunud karistuse mõistmisel eelkõige

eripreventiivsetest kaalutlustest – vaatamata keskmisele süüle (millega kaitsja samuti ei

nõustu) on määratud range põhikaristus ja kohaldatud ka lisakaristust just eelkõige

varasematele karistustele tuginedes.

3.5. Kohtupraktika kohaselt tuleb eelkõige lähtuda kustumata karistustest (RKKK otsus asjas

nr 4-22-4139). Samas on kohus arvesse võtnud ühelt poolt 17. veebruari 2023 otsust, mis on

kustunud ning ka ühte jõustumata otsust. Kehtivad otsused olid seejuures seotud kiiruse

ületamisega, mitte joobes juhtimisega. Tegemist on küll liiklussüüteoga, kuid kvalitatiivselt

on kiiruse ületamine ja joobes juhtimine siiski erinevad.

3.6. Isiku süü on väike. Seega ei ole juba ainuüksi süü suurusest lähtuvalt õigustatud aresti

kohaldamine. Karistusliigi valimisel on kaitsja hinnangul määrava tähtsusega asjaolu, et

menetlusalune isik ei saanud aru enda joobes olekust. Seejuures – arvestades sõidukijuhtimise

ning alkoholi tarbimise vahelise aja pikkust (vähemalt 12 tundi), oli menetlusaluse isiku

arvamus ka põhjendatud. Menetlusaluse isiku tegu ei saa hinnata tahtlikuks, vaid tegemist on

ettevaatamatusega. Kuna varasemad kehtivad karistused on .V-le määratud kiiruse

Z

ületamise, mitte joobes juhtimise eest, siis ei saa nõustuda maakohtu järeldusega, et joobes

juhtimise kontekstis pole varasemad karistused positiivset mõju kaasa toonud. Veelgi enam –

menetlusalune isik avaldas kohtuistungil kahetsust ning lubas edasistest rikkumistest hoiduda.

Seega tuleks määrata menetlusalusele isikule aresti asemel rahatrahv.

3.7. Põhikaristuse liigiks oli juba valitud arest, mis küll asendati üldkasuliku tööga, kuid on

siiski rahatrahviga võrreldes raskem karistusliik. Sellest tulenevalt ei ole kaitsja hinnangul

(arvestades eelkõige menetlusaluse isiku süüd) kuidagi proportsionaalne ka lisakaristuse

määramine. Üldkasulik töö on igal juhul juba piisav eripreventiivsest seisukohast. Arvestades

isiku süüd ning juba kohaldatud põhikaristust, mõjuks juhtimisõiguse äravõtmine

igapäevaelule (iseäranis sissetulekule) negatiivselt. Menetlusaluse isiku süü ei ole suur,

samuti ei suhtunud menetlusalune isik teosse kuidagi hoolimatult. Vastupidi – menetlusalune

isik tunnistas süüd, avaldas kahetsust ja lubas õigusrikkumisi rohkem mitte toime panna.

Lisaks oli väljamõõdetud alkoholisisaldus alamäära lähedal ning isik ei istunud joobes

seisundis autorooli tahtlikult, vaid ettevaatamatusest. Menetlusalusele isikule määratud

lisakaristus tuleb igal juhul tühistada.

4. Tartu Ringkonnakohtu 27. veebruari 2025 määrusega võeti apellatsioon menetlusse ning

anti aega esitada apellatsiooni kohta kirjalikke seisukohti kuni 7. märts 2025.

5. Nimetatud ajaks esitas seisukoha PPA, kes nõustub maakohtu väärteoasjas tehtud otsusega

ja leiab, et tehtud otsuse tühistamiseks puuduvad piisavad põhjendused ja alused.

RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED

6. Ringkonnakohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga ning leiab, et apellatsioonil

puudub edulootus. Apellatsioon ei anna alust kergendada .V-le mõistetud ei põhi- ega

Z

lisakaristust.

7. Maakohus on motiveeritult lahendanud .V süüküsimuse LS § 224 lg 2 ja § 242 lg 2

Z

järgi, mõistnud põhjendatud karistuse ning kuna apellatsioonis süüditunnistamist ei

vaidlustata, siis sellel kohus pikemalt ei peatu. Ka ei tuvastanud ringkonnakohus selles osas

rikkumisi.

8. Apellatsioonis on selgelt väljaloetav, et kaitsja otsib kohatuid põhjendusi, kuidas .V

Z

süüd pisendada. Kaebuse põhieesmärk on, et ringkonnakohus ei nõustuks maakohtu poolt

määratud põhikaristuse ega lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega. Apellatsioonikohus

seda teed kindlasti ei lähe ega jaga kaitsja optimistlikku seisukohta, et menetlusalusele isikule

on mõistetud liiga karm karistus.

.V-le mõistetud karistus ei ole vastuolus

Z

materiaalõigusega, ei ole põhjendamatult koormav ega ebaõiglane. Maakohtu otsus ei ole

põhjendamata. Karistusega mittenõustumine ei tähenda veel, et maakohus oleks teinud

kaalutlusvea. .V-le mõistetud karistus vastab menetlusaluse isiku süüle ja tema isikule.

Z

9. Kohus ei jaga kaitsja seisukohta sellest nagu alkoholisisaldus väljahingatavas õhus annaks

alust järeldused, et isiku süü on miinimumilähedane. Nagu süü ei ole miinimumilähedane, ei

ole seda ka alkoholisisaldus väljahingatavas õhus. LS § 224 lg 2 kohaselt karistatakse

mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimist lubatud alkoholi piirmäära ületades, kui

ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi. LS § 69 lg 3

kohaselt aga mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei

tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10

milligrammi või rohkem. Seega ei saaks öelda, et isiku alkoholisisaldus väljahingatavas õhus

oleks olnud väike. Kuigi LS § 224 lg 2 alkoholsisalduse määr algab 0,25 milligrammist

väljahingatavast õhust, siis ei saaks öelda, et menetlusaluse isiku alkoholisisaldus

väljahingatavas oleks miinimumilähedane.

Ka ei saada edu kaitsja väide sellest, et .V ei teadnud, et on istunud autorooli alkoholi

Z

piirmäära ületades. Samuti ei ole kohtu jaoks usutav kaitsja argumentatsioon sellest, et LS §

224 lg 2 rikkumine ei olnud tahtlik. Tegemist on üksnes kaitseversiooni argumendiga ning

puudub eluline usutav, et õhtusel ajal pärast 1,5 pudeli veini joomist ja sisuliselt järgmisel

päeval söömata olles, tundis menetlusalune isik ennast lõunaks täiesti kainena.

10. Menetlejale on antud lai kaalutlusruum isiku süüle vastava ning üld- ja eripreventsiooni

arvesse võtva karistuse, sh lisakaristuse leidmiseks. KarS § 63 lg 1 järgi, kui isik on toime

pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri koosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks

karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kuna LS § 224 lg 2 näeb ette

raskema karistuse kui LS § 242 lg 2, siis tuleb mõista karistus esimese sätte järgi. LS § 224 lg

2 näeb põhikaristusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimise

õiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 224 lg 3 p 1 kohaselt saab lisakaristusena

ära võtta sõiduki juhtimise õiguse kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni.

11. Süü suuruse puhul on Riigikohus oma praktikas märkinud, et kui kohtuvälise menetleja ja

maakohtu otsustega tuvastatu kohaselt pani XX ideaalkogumis (KarS § 63 lg 1) toime kaks

väärtegu, s.o. nii mootorsõiduki lubatud alkoholi piirmäära ületades juhtimise kui ka juhi

poolt lubatud sõidukiiruse ületamise üle 40 km/h ehk kui isik juhib sõidukit alkoholi

piirmäära oluliselt ületades ja samal ajal eksib ka teiste liiklusnõuete vastu, tuleb tema süüd

hinnata suureks (RKKKo asjas nr 3-1-1-59-15, p-d 9 ja 11; nr 3-1-1-75-16, p 10). Praeguses

asjas juhtis .V mootorsõidukit alkoholi piirmäära ületades ja rikkus muud liiklusnõuet.

Z

Seega võiks pidada .V süüd ka suureks, aga kogumis koos kergendava asjaoluga on

Z

põhjendatud süü lugeda keskmiseks.

Maakohus on hinnanud .V süüd keskmiseks, arvestades sealjuures .V karistust

Z

Z

kergendava asjaoluna kahetsust KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Maakohus on arvestanud süü

kujunemisel sellega, et menetlusalune isik on rikkumised toime pannud valgel ja lõunasel ajal

piirkonnas, kus liiklustihedus on küllaltki suur. Seejuures oli teel lahtist lund, sõiduk kaotas

juhitavuse ning .V oli tarvitanud alkoholi. Kohus on põhjendatult asunud seisukohale, et

Z

menetlusaluse isiku süü on keskmine. Arvestades, et .V-le on võimalik LS § 224 lg 2

Z

järgi ja KarS § 48 alusel mõista karistuseks aresti kuni 30 päeva, ei saa pidada 7 päeva

ebamõistlikult suureks. Seda enam, et kuigi isiku süü oli keskmine, siis on mõistetud karistus

oluliselt alla keskmise võimaliku ning nähtub, et arvestatud on ka karistust kergendavat

asjaolu. Kuna ringkonnakohus ei leia, et .V süü on väike, siis ei ole alust ka arvata, et

Z

aresti kohaldamine ei oleks õigustatud.

12. Seega on põhjendatud seisukoht, et .V karistamine rahatrahviga ei ole võimalik. .V

Z

Z

on viimasel ajal rikkunud õiguskorda küllaltki aktiivselt ning varasemalt kohaldatud

karistused, s.o rahatrahvid ja juhtimisõiguse äravõtmine, ei ole talle ilmselgelt

õiguskuulekusele suunavat mõju avaldanud. Menetlusalusele isikule on põhjendatud mõista

karistuseks arest ja seda just 7 päeva. Ei ole tuvastatav, et maakohus oleks eksinud karistuse

mõistmisel KarS § 56 põhimõtetest või oleks lähtunud üksnes eripreventiivsetest kaalutlustest,

süüd arvestamata.

13. Riigikohus on lahendis asja nr 4-24-1237/24 punktides 13-14 märkinud, et kohtu kohustus

on arvestada karistuse kohaldamisel eripreventiivse eesmärgina võimalust mõjutada süüdlast

edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja tuleneb KarS § 56 lg 1 teisest lausest.

Tulevaste süütegude vältimiseks kohase karistuse valikule aitab kaasa teave isiku

varasematest süütegudest (arv, iseloom, raskus, teo toimepanemisest möödunud aeg) ja nende

eest mõistetud karistustest. (RKKKo asjas nr 4-22-4139/41, p 13) Seejuures pole

korduvrikkujale karistuse liiki ja määra valides põhjust välistada iseloomustava teabe seast ka

varasemaid arhiveeritud karistusi, kui need on asjakohased (vt samas, p 15).

14. Vastupidiselt kaitsjale leiab ringkonnakohus, et varasemate karistuse arvestamine on

lubatud ning näitab üheselt, et .V puhul on oodata erinevaid liiklusalaseid rikkumisi,

Z

millega ta on ohtlik nii iseendale kui ka teistele. Menetlusalusel isikul on karistusregistri

väljavõtte kohaselt kolm kehtivat liiklusalast rikkumist, küll LS § 227 järgi, kuid .V-d on

Z

karistatud nii sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kui ka kahel korral rahatrahviga. Rahatrahvid

on küll tasutud, kuid nendel karistustel ei ole ilmselgelt mõju .V liiklusalasele

Z

käitumisele. Eriti alarmeeriv on, et .V-d karistati väärteoasjas nr 2780,24,016513 LS §

Z

227 lg 4 järgi sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks. Karistus sai karistusregistri järgi

täidetud 29. detsembril 2024. Käesoleva väärteoasja aluseks olevad rikkumised pani .V

Z

toime juba 13. jaanuaril 2025. See näitab, et varasematel karistustel puudub menetlusaluse

isiku puhul igasugune distsiplineeriv mõju. Ka ei osanud .V ise maakohtus välja tuua,

Z

miks tal on nii palju rikkumisi või milline karistus oleks talle mõjus. Rahaline karistus ja

sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristustena on ennast ammendanud.

15. Maakohus tõdes, et 13. jaanuaril 2025 sõiduki juhtimine alkoholi piirmäära ületades ei ole

Z.V-l esmakordne käitumine. Menetlusaluse isiku karistus väärteoasjas nr

2303,23,000077 LS § 224 lg 1 järgi on küll arhiveeritud – karistuse sai täidetud 14. märts

2023, kuid on arhiveeritud karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 1 alusel. Karistusandmed

kustutatakse registrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud

rahatrahvi tasumisest, aresti kandmisest, üldkasuliku töö sooritamisest või põhikaristusena

juhtimisõiguse äravõtmisest on möödunud üks aasta. Seega ei saa ka öelda, et süüteost oleks

möödunud nii pikk aeg, et see ei ole arvestamisele kuuluv või see ei iseloomustaks

menetlusaluse isiku käitumist.

16. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kaitsja argumendiga sellest, et lisakaristuse

kohaldamine ei ole põhjendatud.

Riigikohus on liiklusasjades selgitanud, et korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et

ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, mistõttu on see üks alus, mille põhjal

saab hinnata mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. Isik, kes eirab vaatamata

korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele

ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. (RKKKo asjas nr 4-23-1826/41, p 12 koos edasiste

viidetega) Juhtimisõiguse äravõtmine ei kujuta endast karistust, mida tuleks kohaldada üksnes

erandjuhtudel (samas, p 9 ja viidatud lahend asjas nr 3-1-1-6-17, p 17). Enamgi veel,

korduvalt mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest karistatud isikult tuleb üldjuhul

juhtimisõigus ära võtta ja lisakaristuse võib jätta kohaldamata ainult erandlikel asjaoludel

(RKKK 17.10.2024, 1-22-6248/51, p 15 koos edasiste viidetega). See põhimõte laieneb ka

sõiduki juhtimisele alkoholi piirmäära ületades. (RKKKo asjas nr 4- 24-1237/24, p 14)

Z.V liiklusalaste rikkumiste toimepanemine ei ole juhuslikku laadi, vaid pigem tema

väljakujunenud käitumiseks ning eelnevad karistused ei ole teda pannud rikkumiste

toimepanemisest hoiduma. Arvestades

.V süü suurust, varasemat karistatust ja

Z

iseloomustavaid andmeid ning mõjutamaks .V-d enam rikkumisi toime mitte panema, on

Z

põhjendatud ja proportsionaalne võtta temalt lisakaristusena juhtimisõiguse ära ettenähtud

minimaalses määras. Pannes toime õigusrikkumisi, tuleb isikul arvestada ka sellega, et sellel

rikkumisel on tagajärjed. Väärteomenetluse seadustik ei reguleeri üldreegleid juhtimisõiguse

äravõtmisel. Küll on seda reguleeritud KarS § 481 puhul, mis on kohalduv väärteoasjas läbi

VTMS § 2. Nimelt on KarS § 48 1 lg-s 2 toodud, et mootorsõiduki juhtimise õigust ei või ära

võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Sellist erisust .V puhul ei

Z

ole. Seega tuleb tal oma töö ümber korraldada nii, et ta ei vaja selleks juhtimisõigust.

17. Apellatsioonis taotletakse muuhulgas jätta menetluskulud täies ulatuses Eesti Vabariigi

kanda ning mõista menetlusaluse isiku kasuks välja. Kuna ringkonnakohtus ei ole

menetluskulusid tekkinud või ei ole nende esinemist tõendatud, ei ole võimalik nende osas

ringkonnakohtul ka seisukoha kujundada. Ka ei nähtu, et maakohtu menetluses oleks

menetluskulusid välja mõistetud.

18. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu

Maakohtu 14. jaanuari 2025 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

19. Kaitsja K. Kers esitas 7. märtsil 2025 menetluskulude nimekirja ning taotleb välja mõista

Eesti Vabariigilt menetlusaluse isiku kasuks kokku menetluskulud summas 1320 eurot.

Menetluskulude taotlusele lisab K. Kers kolm arvet, mis on esitatud Sunolux OÜ-le ning arvel

on projektiks määratud väärteoasi nr 4-25-174.

VTMS § 38 lg 1 kohaselt kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses järgitakse

menetlustähtaegade ja menetluskulude arvestamisel ning menetlustähtaja ennistamisel

kriminaalmenetluse sätteid. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 185 lg 2 kohaselt, kui

apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend (kohtuotsus

jäetakse muutmata), jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on

esitatud.

Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis jäävad tekkinud menetluskulud .V kanda.

Z

(allkirjastatud digitaalselt)