4-24-4072/16 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

4-24-4072

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. märts 2025, Tallinnas

Väärteoasja number

4-24-4072 (kohtueelses menetluses 278024017190)

Kohtuasi

W.S (isikukood: XXX, elukoht: xxx)

väärteokaebus

Vaidlustatud lahend

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-

Harju

politseijaoskonna

menetlustalituse

liiklussüütegude menetlusgrupi, grupijuht Jelena

Mirošnitšenko 20.11.2024. a otsusele väärteoasjas nr

278024017190.

Asja läbivaatamise kuupäev

Istungil osalenud isikud

14.02.2025

Kaebuse esitaja: W.S

Kaebuse esitaja kaitsja: Tanel Mällas

Kohtuvälise menetleja PPA Põhja prefektuuri Lääne-

Harju politseijaoskonna menetlustalituse esindaja Mehis

Kasonen

RESOLUTSIOON

1. Jätta W.S Sipi (W.S) kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju

politseijaoskonna menetlustalituse liiklussüütegude menetlusgrupi 20.11.2024. a otsusele

väärteoasjas nr 278024017190 rahuldamata ning jätta kohtuvälise menetleja otsus väärteoasjas

muutmata.

2. Rahatrahv tuleb tasuda 45 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse

pooltele kohtus kättesaadav, Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju

politseijaoskonna menetlustalituse liiklussüütegude menetlusgrupi menetlusgrupi 20.11.2024. a

otsusele väärteoasjas nr 278024017190 märgitud makserekvisiitide järgi.

3. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole 45 päeva jooksul arvates päevast, mil

kohtuotsus on tehtud kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadavaks, tasunud

rahatrahvi täies ulatuses, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul kohtuväline

menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge

jõustumise kohta.

4-24-4072

4. VTMS § 111 p 11 kohaselt kohtuotsus rahatrahvi kohta pööratakse täitmisele, kui

menetlusalune isik ei ole rahatrahvi täies ulatuses tähtaegselt tasunud, välja arvatud juhul, kui

menetlusalune isik või tema kaitsja on otsuse peale tähtaegselt kaebuse esitanud.

5. Jätta kaebuse esitaja taotlus tunnistada liiklusseaduse § 73 lg 8 osas, kus mootorsõidukis ja

selle haagises ei tohi olla seadmeid, mis võimaldavad avastada liiklusjärelevalve

kiirusemõõteseadet põhiseadusega vastuolus olevaks, rahuldamata.

6. Jätta kaebuse esitaja taotlus tunnistada liiklusseaduse § 228 osas, mis ei näe ette eraldi karistust

liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadet avastava või häiriva seadme eest põhiseadusega vastuolus

olevaks, rahuldamata.

7. Menetlusaluse isiku valitud kaitsja kulud jäävad isiku enda kanda.

8. Käesolev otsus väljastada W.S Sipile, Tanel Mällasele ning PPA Põhja prefektuurile.

9. Tagastada väärteotoimik koos konfiskeeritud, W.S Sipilt ära võetud kiirusmõõteseadet

avastada võimaldava seadmega Genevo Max GSV90-1AQY8 peale kohtuotsuse jõustumist

kohtuvälisele menetlejale.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsiooni. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva

jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, seega on kassatsioonkaebuse viimane esitamise

päev 9.04.2025 (k.a.).

VÄÄRTEO ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse

liiklussüütegude menetlustalituse 20.11.2024 otsusega väärteoasjas nr 278024017190 karistati

W.S-i LS § 228 järgi rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 200 eurot, selle eest, et tema

25.10.2024 kella 14.18 ajal Tallinnas Peterburi tee 1a juures, liikudes Peterburi tee 58a suunas

juhtis mootorsõidukit, milles asus kiirusmõõteseadet avastav või selle tööd häirida võimaldav seade.

2. 10.12.2024 kaebuses Harju Maakohtule vaidlustab kaebaja otsuse terves ulatuses ning palub

tunnistada LS § 73 lg 8 osas, kus mootorsõidukis ja selle haagises ei tohi olla seadmeid, mis

võimaldavad avastada liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadet põhiseadusega vastuolus olevaks,

tunnistada LS § 228 osas, mis ei näe ette eraldi karistust liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadet

avastava või häiriva seadme eest põhiseadusega vastuolus olevaks ja tühistada 20.11.2024 otsus

väärteoasjas nr 278024017190 täies ulatuses ja teha uus otsus, millega lõpetada väärteomenetlus

W.S suhtes VTMS § 29 lg 1 alusel.

3. 14.02.2025 kohtuistungil jäid kaebuse esitaja ja tema kaitsja täielikult esitatud kaebuse juurde.

4. 14.02.2025 kohtuistungil loobus kohtuvälise menetleja esindaja osaliselt väärteosüüdistusest, nimelt

osast: “või selle tööd häirida võimaldav“.

5. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et väärteootsus on seaduslik ja põhjendatud ja selle

tühistamiseks alused puuduvad. Samuti puudub alus pidada kaitsja poolt viidatud sätteid

põhiseadusega vastuolus olevaks.

KOHTU SEISUKOHT

6. Kohus arutab väärteoasja esitatud väärteoetteheite piires, st alates 14.02.2025 sõnastuses„ juhtis

mootorsõidukit, milles asus kiirusmõõteseadet avastav seade“. Kohtuvälise menetleja esindaja

loobumine väärteoprotokollis kajastatud süüdistuse osast „või häirida võivast“ ei ole VTMS § 1201

lg 1 tulenevalt väärteomenetlust lõpetav loobumine. Taolises olukorras ei tee kohus ka osaliselt

menetlust lõpetavat otsustust, kuivõrd muutunud ei ole süüteokoosseis ega episoodide arv (RKKKm

nr 1-20- 470).

4-24-4072

7. Kohtuasjas puudub vaidlus selles, et W.S 25.10.2024 kella 14.18 ajal Tallinnas, Peterburi tee

1a juures suunaga 58a poole juhtis mootorsõidukit BMW numbrimärgiga XXXXXX ning tema

juhitud sõidukis oli kiirusemõõteseadet avastav seade GENEVO MAX GSV90-1AQY8. Seda on

möönnud W.S enda kohtus antud ütlustes ning kinnitanud tunnistajad X ja Y.

8. Seade ise ja selle töökorras olek nähtub uurimiseksperimendist (väärteotoimik, edaspidi V, 2 CD-

plaati), milles tuvastati, et seade reageeris kõigil kolmel katsel politseiautos kiirusemõõteseadme

sisselülitamisel helisignaaliga ning tabloole ilmusid ka kirjed. Viimast kinnitavad ka Y ja W.S

ise.

9. Genevo Max tootekirjelduse väljatrüki kohaselt on tegemist radaripüüdjaga.

10. LS § 73 lg 8 kohaselt ei või mootorsõidukis ja selle haagises olla seadmeid, mis võimaldavad

avastada liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadet.

11. LS § 228 sätestab vastutuse mootorsõiduki juhtimise eest, milles asub mh kiirusemõõteseadet

avastada võimaldav seade.

12. Omades mootorsõidukis kiirusemõõteseadet avastada võivat seadet on W.S täitnud LS § 73

lg 8 objektiivse koosseisu.

13. W.S selgitas, et ta ostis seadme Eestis teise eraisiku käest ning ta teadis, et see avastab

kiirusemõõteseadmed. Ta kasutas seda informatiivsel eesmärgil, et parendada enda liiklusalast

käitumist. Kasutas ka Waze rakendust, et teada nt mis kiiruse alas ta asub, kus politsei asub jms.

14. Samas (vastuseks küsimusele) märkis W.S , et seadmel saab seadistada ka funktsiooni info

saamiseks sõitmise alas kehtiva kiiruse piirangu kohta, mis tähendab, et temal see seadistatud ei

olnud. See veenab kohut selles, et W.S kasutas seadet just politsei kiirusemõõteseadme

avastamise, mitte muul eesmärgil.

15. Seega W.S teadis, et tegemist on radaripüüdjaga (detektor/tuvastaja), ostis selle teadlikult ja

see asus liiklemise ajal tema autos, tööle ühendatuna. Taoliselt on W.S teo toime pannud

kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõistes.

16. W.S ja tema kaitsja leiavad, et on ebavõrdne, et nt Waze rakendust, mis asub samuti telefonis

või tahvlis ehk seadmes, on lubatav kasutada aga radaripüüdja kasutamise on seaduseandja

keelustanud. W.S leiab, et tema süü välistab asjaolu, et LS § 73 lg 8 on põhiseadusega

vastuolus. LS § 73 lg 8 sõnastus on olnud muutumatult kehtiv üle 14 aasta. Tehnoloogia

muutumisega on tänapäeval mitmeid rakendusi, mis aitavad avastada kiirusemõõteseadmeid.

Kaebuse esitaja viitab telefonirakendusele WAZE, mis on samuti seade, mis võimaldab avastada

kiirusemõõteseadet, kuid selle kasutamist ei loeta kiirusemõõtmiseseadet avastavaks seadmeks. Ta

leiab, et seadus selles osas on aegunud ja vastuolus ning ta ei mõista, miks sellise avastava seadme

kasutamine on keelatud. Kaebaja leiab, et antud juhul võrdsuspõhiõigust on riivatud, sest tänasel

päeval ei karistata isikuid, kellel on telefonis kiirusemõõteseadmeid avastada aitavad seadmeid ning

etteheidetavaks on ainult kiirusemõõteseadmete avastamise seaded, mis on leitud eraldi seadmena

sõidukist. Samas puudub mistahes alus kohaldada neid isikuid ebavõrdselt. Seega, LS § 73 lg 8 on

osas, kus mootorsõidukis ja selle haagises ei tohi olla seadmeid, mis võimaldavad avastada

liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadet, põhiseadusega vastuolus.

17. W.S-i ja tema kaitsja väide LS § 73 lg 8 põhiseadusega vastuolus olevaks on esitatud

tähtaegselt, normi tuleb kohtul asja lahendamisel rakendada ning see on asja lahendamisel otsustava

tähtsusega, mistõttu tuleb kohtul anda hinnang, kas norm on põhiseadusega vastuolus.

18. Kohus kaebaja ja kaitsja seisukohtadega ei nõustu.

19. LS § 73 lg 8 räägib kiirusmõõteseadet avastavast seadmest, mitte selle avastamist abistavast

seadmest.

20. Genevo Max tootekirjeldusest nähtub, et tegemist on radariavastajaga, mis mh omab funktsiooni

detektoril ainult „GPS kiiruse näitamise lukustamiseks, et mitte liigset tähelepanu tekitada“. Seega

on selle seadme põhieesmärk avastada kiirusemõõteseadet ning vaidlust ei ole selles, et tegemist on

seadmega ning see ei ole olemuslikult samastatav nt telefoni allalaaditava Waze vm rakendusega.

21. Isegi, kui nt auto sõidu ajal Waze rakendus asub mobiiltelefonis või tahvlis ei tee see sellest

rakendusest kiirusemõõteseadet avastavat ega seda avastada abistavat seadet. Taolistesse

rakendustesse sisestavad andmeid inimesed, nt politsei asukoha, teetööde, liiklusõnnetuste vms

4-24-4072

kohta, mis ei pruugi nt politsei osas tähendada kiiruse mõõtmist, vaid võib tähistada ka avariid,

„kõik puhuvad“ reidi vms. Samuti ei avasta taoliselt seade ise kiirusemõõturit ega aita seda

avastada, vaid edastab rakenduse kaudu kellegi sisestatud andmeid ning vastavas alas sõitja kaardile

vaadates näeb/kuuleb vastavaid hoiatusi. Seega ei ole taolised rakendused, kui need ka telefonis kui

seadmes asuvad, käsitletavad kiirusemõõteseadet avastava seadmena ega ka mitte avastada abistava

seadmena.

22. Tunnistajad X ja Y seletasid samuti, et rakendused nagu nt Waze ei avasta iseseisvalt kiirusmõõturi

asukohta, vaid edastavad sisestatud andmeid.

23. Radaripüüdja reageerib konkreetsele tema kasutusulatuses olevale kiirusemõõteseadmele (nagu

nähtus ka uurimiseksperimendist), kuid rakenduses on andmete leidumine kiirusemõõtmise kohta

olemata. Seal võib juhuslikult leiduda andmeid politsei asukoha kohta teatud alas, kui keegi on need

andmed sinna sisestanud. Andmed võivad olla ka valed (teadlikult valesti sisestatud) või aegunud

(politsei on lahkunud) ja neid andmeid ei pruugi seal üldse olla- nt kui politsei mõõdab kiirust, kuid

keegi ei ole seda selles piirkonnas rakendusse sisestanud. Teisisõnu, ei telefon kui seade ise ega

koos rakendusega Waze ei tuvasta ega avasta ise kiirusmõõteseadmeid, vaid edastab informatsiooni,

kui see on kellegi poolt sisestatud.

24. Seega on tegemist ühel juhul kiirusemõõteseadet avastava seadmega, nagu antud juhul W.S-i

autost leiti- Genevo Max-, ja teisel juhul rakendusega, mis edastab informatsiooni mh politsei

võimaliku asukoha (mitte kiiremõõtmise) kohta ja mis võib asuda ka mootorsõidukis sõidu ajal

telefonis.

25. Analoogia ei ole kohane ka paiksete kiirusmõõteseadmetega, mis on tähistatud ka nt Waze

rakenduses, kuivõrd seaduse kohaselt on nende asukoht tähistatud avalikult ka eelneva hoiatusega

kiiruse mõõtmise kohta ning need on samuti nt Waze rakendusse ise sisestatud, mitte igakordselt

Waze ei tuvasta/avasta kiirusmõõtjat. Seaduseandja on silmas pidanud siiski tehnilist seadet, mis

suudab avastada teise tehnilise seadme. Taoliselt ei ole rakendused nagu nt Waze

samatähenduslikud LS § 73 lg 8 mõistes kiirusmõõturiseadet avastava seadmega.

26. Kõik kaitsja poolt viidatud liiklusseaduse koosseisud ja liiklusjärelevalve põhimõtted ja võimalused

ei lükka eelmärgitut ümber. Kaitsjal tuleb tähelepanna, et seaduse sõnastus on „avastav seade“ ehk

rõhk on seadmel, millega avastatakse kiirusmõõtmisseadmeid, mitte sellele, mis vormis

kiirusmõõteseade ise on (statsionaarne, liikuv, laser vms). Samuti ei ole karistatav informatsiooni

edastamine kiirusemõõteseadme asukoha kohta, nii nagu mõnes raadiokanalis edastatakse politsei

asukohta või rakenduses, nt Waze.

27. Selliselt ei näe kohus seost rakendusel, mis võib, kuid ei pruugi, edastada kellegi sisestatud

informatsiooni politsei asukoha kohta mingis piirkonnas radarit avastava seadmega, mis on just sel

otstarbel väljatöötatud ja autosse paigutatud ning mis näitab konkreetse autojuhi jaoks tema

kasutataval teel politsei kiirusemõõteseadme asukoha ning annab sellekohase hoiatuse.

28. Eeltoodu alusel ei näe kohus ebavõrdsust selles, et nt Waze rakenduse kasutamine on seadusega

lubatud ning kiirusemõõteseadet avastava seadme- nt Genevo Max kasutamine on keelatud.

29. Kaebuses leitakse, et LS § 228 õigusnorm ei ole piisavalt selge ja arusaadav. Seadusandja on

sanktsioneerinud sarnaselt nii kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida võimaldava

seadme kasutamist. Samas ei saa olla kahtlust selles, et on oluline erinevus, kas seade, mida

kasutatakse on seade, mis võimaldab avastada kiirusemõõtmiseseadet või on selle tööd häiriv ning

ka karistused peaksid olema erinevad.

30. Kohus taolise etteheitega ei nõustu. On seadmeid, mida saab kasutada ainult kiirusemõõteseadme

avastamiseks, kuid on ka nende tööd häirida võivaid seadmeid (vt X ja Y ütlused). Sellest tulenevalt

ei ole ka otstarbekas seaduse sõnastuses neid kahte alternatiivi lahus hoida, vaid neid on võimalik

süüdistuses sisustada teo asjaoludest lähtudes seaduse sõnastusest tulenevalt kas koos või eraldi.

See, et ühel juhul häiritakse kiirusemõõtmist ja teisel juhul see avastatakse tuleb teokirjelduses välja

tuua ja igakordselt eraldi tuvastada. Ka praegusel juhul tuvastati, et W.S-i autost leitud ja

äravõetud seadmel ei kontrollitud, kas sellel oli kiirusmõõteseadme tööd häiriv funktsioon, mistõttu

selles osas loobus kohtuvälise menetleja esindaja süüdistusest. Seega leiab kohus, et seaduse

4-24-4072

sõnastus on piisavalt selge ja määratletud ning rikkumise nö kaalu erinevus tuleb välja

teokirjelduses.

31. Kohus ebavõrdset kohtlemist ei ole seega tuvastanud, kuivõrd tegemist on erinevate olukordadega-

rakendus

radaripüüdja- ning LS § 73 lg 8 sõnastus on arusaadav ja selge, mistõttu jätab kohus

vr

taotluse LS § 73 lg 8 põhiseadusega vastuolus tunnistamiseks rahuldamata.

32. Eeltoodu alusel leiab kohus, et W.S-i süü on tõendatud, tema tegu on õigesti kvalifitseeritud

ning süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad.

Karistus

33. LS § 228 lg 1 järgi karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut ehk 20.11.2024 kehtinud

trahviühiku suuruse põhjal rahatrahviga kuni 400 eurot.

34. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohtuvälise menetleja esindaja ei tuvastanud.

Kohtuvälise menetleja esindaja on W.S-i karistanud LS § 228 alusel rahatrahviga 50

trahviühikut ehk 200 euro suuruses summas. Taoliselt on W.S-ile mõistetud karistus

sanktsiooni keskmääras.

35. Erki W.S teosüü LS § 73 lg 8 mõistes on keskmises määras- tema autos oli töötav

kiirusmõõteseadet tuvastav seade. W.S ei ole avaldanud kahetsust toimepandu suhtes, kuid on

möönnud seadme asumist tema juhitud sõidukis. Seega karistust kergendavaid asjaolusid ei esine,

kuid kohus arvestab, et W.S on tunnistanud seadme soetamist ja selle autos asumist, karistust

vähesel määral kergendava asjaoluna. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud.

W.S on karistusregistri andmetel varem karistamata, mistõttu puuduvad eripreventiivsed

kaalutlused karistuse korrigeerimiseks. Samas esinevad üldpreventiivsed kaalutlused karistuse

suurendamiseks. Piirkiiruse seadmise eesmärk on liiklusturvalisuse tagamine. Radaripüüdjat

soetavad ilmselt eelkõige need mootorsõidukijuhid, kellel on harjumus kiirust ületada ning kes

mõtlevad esmajoones sellele, kuidas enda tabamist vältida, mitte liiklusohutusele. See teeb taolised

inimesed suurema ohu allikaks liikluses. Seetõttu on oluline anda avalikkusele signaal, et

radaripüüdja kasutamine on keelatud ja sellele järgneb seadusest tulenev tagajärg- karistus. Taoline

mõjutamine aitab tagada õiguskorda liikluskultuuris.

36. Radaripüüdja asumise eesmärk autos ei ole liiklusohutuse või parema käitumise tagamine, vaid

selle seadme eesmärgiks on avastada kiirusmõõtmisseade, mistõttu on selle kasutamise eesmärgiks

elulise usutavuse ja kriminoloogilise kogemuse pinnalt soov vältida kiiruse ületamisest tulenevat

karistust. Liiklusalast käitumist mõjutavad liikluses osalevad inimesed liiklusreegleid austades ja

neid järgides, sh ise lubatud sõidukiirusest kinnipidades.

37. Eeltoodu alusel leiab kohus, et W.S-ile mõistetud karistus sanktsiooni keskmääras on

põhjendatud ja vastab karistuse mõistmise põhimõtetele.

38. Kaitsja leiab, et LS § 228 ei ole kooskõlas põhiseadusega kuivõrd erinevate seadmete osas ei tehta

karistamise määramisel mingit vahetegu, kuigi rikkumised LS § 73 lg 8 alusel võivad olla erinevad.

Seega leiab kaitsja, et LS § 228 on osas, mis ei näe ette eraldi karistust liiklusjärelevalve

kiirusemõõteseadet avastava või häiriva seadme eest põhiseadusega vastuolus.

39. Kohus ei nõustu kaitsja taolise etteheitega. Karistuse määramisel võetakse arvesse teosüüna seda,

kas vastav seade võimaldas kiirusemõõteseadet avastada või ka häiris selle tööd, märgitud asjaolud

ei pea olema eraldi koosseisudes, erinevate karistusmääradega. Rikkumise ulatust ja kaalu võetakse

karistuse mõistmisel alati arvesse. Eeltoodu alusel jätab kohus taotluse LS § 228 põhiseadusega

vastuolus olevaks tunnistamiseks rahuldamata.

40. Kohus eelnevalt tuvastas, et W.S on toime pannud temale etteheidetud väärteo, see on õigesti

kvalifitseeritud, mistõttu jätab kohus rahuldamata taotluse väärteomenetlus VtMS § 29 lg 1 alusel

lõpetada.

Asitõend

41. Kuivõrd kohus jätab kohtuvälise menetleja otsuse muutmata, siis jääb ka muutmata kohtuvälise

menetleja otsustus menetlusaluselt isikult ära võetud väärteo toimepanemise vahendi osas.

Liiklusseaduse 263 lg 5 alusel konfiskeerib kohtuväline menetleja või kohus LS § 215 ja § 228

4-24-4072

sätestatud väärteo toimepanemise vahendi. Seega on kohtuvälise menetleja 20.11.2024 otsuses

seade õigel alusel konfiskeeritud. Arvestades, et seadme kasutamine on Eestis keelatud tuleb see

hävitada kohtuotsuse jõustumisel, mistõttu on õige ka kohtuvälise menetleja lahendus äravõetud

eseme kohta. Vabariigi Valitsuse 30.07.2004 määruse nr 263 (muudetud viimati Vabariigi

Valitsuse 22.06.2023 määrusega nr 59) § 11 lg 1 kohaselt on asitõendi hävitamise aluseks mh

kohtuvälise menetleja otsus.

42. Kohus ei lõpeta väärteomenetlust, mistõttu jäävad kaebaja kulud kaitsjale tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kristina Väliste

kohtunik