2-18-16237/252 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Triin Siimpoeg

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. märts 2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-16237

Tsiviilasi

A K hagi N T ja R Si vastu ühisvara jagamise nõudes

N T vastuhagi A K ja R Si vastu ühisvara jagamise

nõudes

Tsiviilasja hind

Hagi hind 3500

Vastuhagi hind 3500

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja/vastuhagis kostja A K (sünniaeg xxx),

lepinguline esindaja D L ja V K

Kostja I/vastuhagis hageja N T (isikukood xxx),

lepinguline esindaja M P

Kostja II/vastuhagis kostja R S (isikukood xxx),

lepinguline esindaja M A ja vandeadvokaat Valeria

Arsjuta

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 16. juuli 2024 ja 7. veebruar 2025

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A K hagi N T ja R Si vastu ühisvara jagamise nõudes.

2. Lõpetada N T ja R Si ühisomand järgmiste kinnisasjade osas nende müümisega

avalikul enampakkumisel:

2.1.

xxx ½ kaasomandi osas (registriosa numbriga xxx);

2.2.

xxx ½ kaasomandi osas (registriosa numbriga xxx);

2.3.

xxx (registriosa numbriga xxx);

2.4.

xxx (registriosa numbriga xxx);

2.5.

xxx (registriosa numbriga xxx);

2.6.

xxx (registriosa numbriga xxx);

2.7.

xxx ½ kaasomandi osa osas (registriosa nr xxx);

2.8.

xxx (registriosa numbriga xxx).

3.Jagada otsuse punktis 2 nimetatud kinnisasjade müügist saadud raha R Si ja N T

vahel võrdsetes osades.

4.Jätta A K hagi läbi vaatamata osas, milles A K taotleb täita R Sile ühisvara

jagamisel jäävast rahast A K nõue täiteasjas nr xxx.

5. Jätta rahuldamata N T vastuhagi A K ja R Si vastu ühisvara jagamise nõudes.

6. Menetluskulud jätta A K kanda osas, millega kohus jättis hagi läbi vaatamata

ning osas, millega kohus lõpetas menetluse haginõudest loobumise tõttu.

7. A K hagi menetlemisega seotud A K menetluskulud jätta R Si kanda ning N T

menetluskulud tema enda kanda.

8. Vastuhagi menetlemisega seotud menetluskulud jätta N T kanda.

9. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse

või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

10. Jätta jõusse Harju Maakohtu 29. oktoobri 2018 määrusega kohaldatud hagi

tagamise abinõu kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna.

11. Rahuldada N T 5. jaanuari 2023 taotlus tasutud riigilõivu tagastamiseks.

12. Tagastada N Tle riigilõiv 300 eurot ja kanda see N T arvelduskontole nr xxx.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Kaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel

juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

Hageja nõue ja poolte seisukohad

1. A K (hageja) nõuab N T (kostja I) ja R Si (kostja II) ühisvara jagamist.

Hageja tõi esile järgmised asjaolud:

-

09.01.2018 otsusega tsiviilasjas 2-16-10052 rahuldas Tartu Maakohus hageja nõude

kostja II vastu ja mõistis kostjalt II hageja kasuks välja põhinõude 430 000 eurot, viivise 52

636,78 eurot ja viivise põhinõudelt alates otsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni

seaduses ettenähtud määras;

-

kuivõrd kostja otsusest tulenevaid kohustusi ei täitnud, algatas kohtutäitur xxx hageja

avalduse alusel täitemenetluse täiteasjas nr xxx;

-

täitemenetluse käigus on selgunud, et kostja II on abielus kostjaga I. Seega kehtib

eeldus, et kostjate nimel olev vara kuulub ühisvara hulka. Täitemenetluses pole mitme aasta

vältel õnnestunud hageja nõuet rahuldada. Seega pole kostja II lahusvara arvel võimalik

hageja nõuet täita, mistõttu tuleb jagada abikaasade ühisvara;

-

hageja soovib ühisvara jagada järgmiste kinnisasjade osas: xxx ½ kaasomandi osas

(edaspidi xxx); xxx ½ kaasomandi osas (edaspidi xxx); xxx (edaspidi xxx); xxx (edaspidi

xxx); xxx (edaspidi xxx); xxx (edaspidi xxx); xxx ½ kaasomandi osas (edaspidi xxx); xxx

(edaspidi xxx);

-

xxx ja xxx ning xxx kinnisasjad on täitemenetluses arestitud, kuid nendest ei piisa

nõude rahuldamiseks, sest osad kinnisasjad on koormatud hüpoteekidega, millega tuleb vara

väärtuse määramisel arvestada. Nii on xxx kostja II mõttelisele osale seatud järgmised

hüpoteegid: 3 231 000 krooni F Me kasuks; hüpoteek 2 600 000 krooni F Me kasuks;

hüpoteek 22 169 000 krooni F Me kasuks (kaaskoormatud kinnistuga xxx). xxx on kostja II

mõttelisele osale seatud järgmised hüpoteegid: hüpoteek 4 000 000 krooni F Me kasuks,

hüpoteek 22 169 000 krooni F Me kasuks (kaaskoormatud kinnistu xxx). Seega ei piisa hageja

nõude rahuldamiseks üksnes nende kinnisasjade jagamisest, vaid täiendavalt on vaja xxx ja

xxx olevate kinnisasjade osas ühisvara jagamine;

-

ühisvarana jagamiseks taotletavate kinnisasjade väärtus katab täitemenetluses oleva

nõude suuruse ja ei ületa seda;

-

xxx ja xxx kinnisasjad kuuluvad ühisvarasse. Kinnisasja ostuhind oli 4 850 000 krooni.

Kostja I on töötanud kogu elu xxx ning pole usutav, et tema töötasu lubas säästa sellise

summa. On tõendamata, et kinnistud olid ostetud kostja I lahusvara arvel;

-

xxx ja xxx olid ostetud 1999 aastal. Nendel tehingutel esindas kostjat I kostja II

kinnitades, et ostusumma on tasutud enne tehingut. Puuduvad tõendid, et nimetatud

kinnisasjad olid ostetud kostja I lahusvara arvel;

-

hageja palub jätta vastuhagi rahuldamata. Hageja hinnangul ei seisnud poolte abielulised

suhted mitte ainult kooselus ja ühise lapse kasvatamises, vaid pigem tegutsesid ühisest

rahalisest huvist ja omandasid väärtuslikku vara. Mõni vara registreeriti kostja I nimele ja

mõni vara kostja II nimele. Tegelikult on kogu vara omandatud kostja II poolt abielu kestel

teenitud raha eest. Kostjad on näiteks abielu kestel veel 2013 aastal soetanud ühisvara (xxx).

Mõlemad kostjad on selle korteri ühisomanikud. See viitab üheselt sellele, et sel ajal olid

pooltel ühised rahalised huvid ja vähemalt nende ühised majanduslikud/varalised suhted

polnud lõppenud;

-

on tõendamata, et EVP-d, mille eest osteti xxx kingiti üksnes kostjale I. Samuti kingina

saadud raha eest ostetud ese kuulub ühisvara hulka. Lahusvarasse kuulub vaid ese, mis on

omandatud kingina. Asjaolu, et vahendid olid saadud kingina ei kvalifitseeri selle eest ostetud

eset ümber lahusvaraks.

2. Kostja I vaidleb hagile vastu

-

kostjad abiellusid xxx, kuid kostja II lahkus koheselt õpingute tõttu xxx ning kostjad

pole kunagi ühise perekonnana koos elanud. 1994 aastal tuli kostja II korraks Eestisse, mil

pooled kohtusid ning sellest sündis nende ühine tütar xxx. Kostjate abielulised suhted

lõppesid alates augustis xxx aastal peale tütre eostamist;

-

volikirjad väljastas kostja I kostjale II selleks, et viimane saaks endale kinnisvara osta,

vallata, kasutada, käsutada. Ilma nendeta poleks kostja II saanud varaga tehinguid teha ning

kostja I ei tahtnud kostja II isiklikku elu takistada;

-

xxx on ostetud 26.09.1997, so pärast abielusuhete lõppemist ja kostja I raha eest. Seega

kuulub see lahusvara hulka;

-

xxx ostis kostja I 05.07.1995 koos I Biga kaasomandisse. See on ostetud kostja I raha

eest ja pärast abielusuhete lõppemist. Seega kuulub see lahusvara hulka;

-

XXX ja XXX kinnisasjad ostis kostja I oma vanematelt saadud raha eest 26.03.2008,

mistõttu kuuluvad need kostja I lahusvarasse. XXX korteriomand oli kostja I vanemate korteri

ning kostja I erastas selle korteri enne abiellumist omandatud EVP-de eest, ema ja perekonna

sõbralt kingituseks saadud EVP-de eest, mistõttu kuulub see kostja I lahusvarasse;

-

XXX kuulub kostjale II ning see ei kuulu ühisvarasse;

-

kostjal II on piisavalt lahusvara, et oma võlad maksta. Nii on kostja II pärinud ema I Be

(surnud XXX) järel mitu kinnisasja (sh Venemaal), mille võõrandamise kaudu on võimalik

võlad tasuda;

-

2013 aastal on korteriomandi soetanud kostja II kostja I volikirja alusel ja kostja I ei

teadnud tehingust.

Kostja I on esitanud vastuhagi nõudega jagada ühisvara teisiti, kui hageja on seda taotlenud.

Kostja I soovib vara jagada selliselt, et xxx ja xxx, xxx, xxx ning xxx (1/2 kaasomandist)

jäävad kostja I ainuomandisse ning xxx ja xxx ning xxx jäävad kostja II ainuomandisse.

Kostja I leiab vastuhagis, et tema lahusvaraks on vara, mille jätmist ta soovib enda

ainuomandisse. Lisaks hagi vastuses toodule toob kostja I täiendavalt välja järgmised

asjaolud:

-

kostja II abiellus kostjaga I tõenäoliselt elamisloa saamise eesmärgil. Kostjate vahel

puudusid pereelule omased suhted. Kostjad kohtusid kord aastas suviti ühise lapse vanaema

juures xxx. Kostja I on korduvalt kostja II poole pöördunud sooviga abielu lahutada, kuid

kostja II on sellest keeldunud ning lahutusprotsessi läbiviimine teises riigis on keeruline.

Kostja I polnud teadlik kostja II äriasjadest ning kostja II ei huvitunud kostja I ja ühise tütre

elust;

-

tsiviilasjas nr 2-20-xxx väitis küll kostja I, et kooselu ning abielulised suhted lõppesid

2000 aastal, kuid kostja I ütles seda selleks, et aidata kostjal II alalist elamisluba säilitada;

-

ainult volituste andmisega ei saa tõendada asjaolu, et poolte vahel võisid olla abielulised

suhted. Selleks, et volitada kedagi teist tehingute tegemiseks ei pea olema abielulised suhted;

-

xxx maksumuseks oli 16 200 EVP-d. 3900 EVP-d oli kostjal endal, 8400 EVP-d maksis

ema korteri eest ning 10 200 EVP kinkis kostjale I N M, millest osa kasutas kostja I korteri

erastamiseks;

-

kostjatel puudub ühisvara, sest peale abielu registreerimist pole neil abielusuhteid

sisuliselt olnud. Kummagi kostja omandisse registreeritud kinnistud on omandatud nende

lahusvara arvel.

3. Kostja II vaidleb hagile vastu

-

täiteasjas pole suudetud välja selgitada kostja II lahusvara ulatust ja selle piisavust

hageja nõude rahuldamiseks. Ebapiisava lahusvara olemasolu saab tõendada vaid

täitemenetluses ja seda pole hetkel lõpuni viidud;

-

hageja soovib jagada ühisvara oluliselt suuremal hulgal, kui on hageja nõue kostja II

vastu. Üksnes xx ja xx väärtus on selline, et nende arvelt oleks võimalik hageja nõue

rahuldada. Ka kostjal II on piisavalt lahusvara, mille arvelt hageja nõue täitemenetluses

rahuldada;

-

xx ja xx väärtus pole hüpoteekide tõttu väiksem, sest kostja II on osa hüpoteegiga

tagatud kohustusest tasunud;

-

kostja I pole andnud nõusolekut ühisvara jagamiseks, mistõttu ei saa hagi rahuldada;

-

kostjate abielulised suhted lõppesid kevadel 2008 aastal kostja II teise tütre sünni (xxx)

järgselt. Kuni selle ajani soetatud vara kuulub ühisvarasse;

-

xxx kuulub kostjale I ega kuulu ühisvarasse;

-

kostja II emale kuulnud vara pole kostja II pärimise teel vastu võtnud, mistõttu ei saa

seda vara ühisvarana jagada;

-

kohtule esitatud kostjate ühisvara nimekiri pole täielik. Nimelt kuulus kostjate

ühisvarasse ka osalus xxx asuvas äriühingus ja selles omandis olnud kinnisasjas;

-

vastuhagile vaidleb kostja II vastu, sest tõendamata on taotletud vara kuulumine

lahusvara hulka. xxx ja xx kinnisasjad kuuluvad ühisvarasse. Kostjal I endal puudus sellises

ulatuses raha kinnisasjade ostmiseks.

Kohtu seisukoht

4. Hageja on esitanud nõude kostjate I ja II vastu ühisvara jagamiseks. Hagiavalduses

toodud asjaolude järgi on hagejal nõue kostja II vastu, mis tuleneb Tartu Maakohtu otsusest

tsiviilasjas nr 2-16-xx. Hageja nõude õiguslikuks aluseks on seega täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 14 lg 2, mis sätestab, et sissenõudja võib nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude

pööramist võlgniku osale ühisomandist. Riigikohtu praktika kohaselt on TMS § 14 lg 2 alusel

esitatud nõude rahuldamise eeldused järgmised: 1) hagejal on võlgnikust abikaasa vastu nõue,

2) võlgnikust abikaasa lahusvara arvel nõude rahuldamine ebaõnnestub, 3) võlgnikul on

jagatavat ühisvara, mille jagamisest saadu arvel saaks sissenõudja nõude mingis ulatuses

rahuldada ja 4) võlgnikuks olev ühisomanik saaks ise nõuda ühisvara jagamist.1

5.Asjaolu, et hagejal on kostja II vastu nõue tõendab Tartu Maakohtu 09.01.2018 kohtuotsus

tsiviilasjas nr 2-16-xxx, millega kostjalt II mõisteti hageja kasuks välja põhinõue 430 000 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt 52 636,78 eurot ning viivis alates 10.01.2018 kuni

põhinõude täitmiseni seadusjärgses määras (kd I tl 75-78). Vaidlus puudub selles, et kostja I ja

kostja II abiellusid xxx, mida ühtlasi tõendab kohtule esitatud abielutunnistus (kd I tl 97). Tartu

Maakohtu 15.02.2021 otsusega tsiviilasjas nr 2-20-xxx on tõendatud, et kostjate abielu lahutati

(kd II tl 113-114). Seega on hagejal võlgnikust abikaasa (so kostja II) vastu nõue.

6. PKS § 33 lg 3 sätestab, et võlausaldaja võib nõuda ühisvara jagamist, kui ta tõendab, et

lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa. Kostja II on esitanud hagile vastuväite leides, et hagi

rahuldamise välistab asjaolu, et täitemenetlus pole lõpuni viidud ning seega ebapiisava

lahusvara olemasolu pole tõendatud. Samuti on nii kostja II kui kostja I tuginenud sellele, et

kostjal II on piisavalt lahusvara, mille arvelt hageja nõue rahuldada.

Riigikohus on selgitanud, et asjaolu, et võlgniku lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa saab

tõendada vaid täitemenetluses. Tõendamiseks on sissenõudjal nt võimalik pöörduda

kohtutäituri poole, et viimane väljastaks õiendi senise täitemenetluse ebaõnnestumise kohta.2

Seega ei pea täitemenetlus olema lõppenud, et tõendada, et võlgnikust abikaasa lahusvara arvel

nõude rahuldamine on ebaõnnestunud, vaid seda on võimalik tõendada ka täituri vastava

tõendiga täitemenetluse ebaõnnestumise kohta. Seda seisukohta on jaatanud ka Tallinna

Ringkonnakohus oma 12.02.2020 määruses käesolevas asjas tuues seejuures välja, et TMS ei

näe täitemenetluse lõpetamise alusena ette asjaolu, et sissenõudja nõue on jäänud rahuldamata

(kd I tl 131-132). Kohtutäitur on praeguses asjas esitanud kohtule 04.11.2019 õiendi, milles ta

on kinnitanud, et täitemenetlus täiteasjas nr xxx on ebaõnnestunud kostja II lahusvara arvelt (kd

I tl 113). Sellele tõendile tuginevalt leiab kohus, et kostja II lahusvarast ei piisa

täitedokumendist tuleneva nõude rahuldamiseks.

1 Riigikohtu 22.01.2025 otsus tsiviilasjas nr 2-23-12244, p 13.

2 Riigikohtu 20.12.2016 otsus asjas nr 3-2-1-74-16, p 15.2.

Kostja II väide, et tal on piisavalt lahusvara, mille arvelt hageja nõue rahuldada, on menetluses

jäänud sisustamata ja tõendamata, kuigi kohus on kostjale II selgitanud tema

tõendamiskoormust (kd IV tl 46). Ka kostja I poolt viidatu, et kostja II on ema järgi pärinud ja

tal on seega piisavalt lahusvara hageja nõude täitmiseks on jäänud tõendamata. Kostja I esitatud

registri väljavõttest järeldub üksnes see, et kostja II ema suri xxx ning sellega seoses on

algatatud pärimismenetlus (kd III tl 188-189). On tõendamata, et kostja II on pärija, milline on

pärandvara koosseis ja selle väärtus.

7.Hageja nõude rahuldamine eeldab, et kostjal II on jagatavat ühisvara (vt otsuse p 4), mille

olemasolu tuleb seega käesolevalt tuvastada. Vara, mille jagamist hageja soovib, on järgmine:

-

xxx (1/2 kaasomandist). Vaidlustamata asjaoludel omandatud 03.01.2006 ning mis on

ühtlasi tõendatud kinnistusraamatu väljavõttega (kd I tl 9));

-

xxx (1/2 kaasomandist). Vaidlustamata asjaoludel omandatud 03.01.2006 ning mis on

ühtlasi tõendatud kinnistusraamatu väljavõttega (kd I tl 10));

-

xxx. Vaidlustamata asjaoludel omandatud 31.01.2006 ning mis on ühtlasi tõendatud

kinnistusraamatu väljavõttega (kd I tl 11));

-

xxx. Vaidlustamata asjaoludel omandatud 26.03.2008 ning mis on ühtlasi tõendatud

kinnistusraamatu väljavõttega (kd I tl 12));

-

xxx. Vaidlustamata asjaoludel omandatud 26.03.2008 ning mis on ühtlasi tõendatud

kinnistusraamatu väljavõttega (kd I tl 13));

-

xxx. Vaidlustamata asjaoludel omandatud 25.06.1999 ning mis on ühtlasi tõendatud

kinnistusraamatu väljavõttega (kd I tl 14));

-

xxx (1/2 kaasomandist). Vaidlustamata asjaoludel omandatud 25.06.1999 ning mis on

ühtlasi tõendatud kinnistusraamatu väljavõttega (kd I tl 15));

-

xxx. Vaidlustamata asjaoludel omandatud 14.02.1995 ning mis on ühtlasi tõendatud

eluruumi ostu-müügilepinguga (kd II tl 36).

Ringkonnakohus on käesolevas asjas tehtud lahendis märkinud: „Kuna ühisvara jagamise hagi

on esitatud maakohtule alates 1. juulist 2010 kehtiva perekonnaseaduse kehtivuse ajal, tuleb

poolte ühisvara jagada PKS § 210 lg 1 ja § 211 alusel kehtiva seaduse kohaselt, kuid kooskõlas

PKS § 210 lg-s 2 sätestatuga tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara

omandamise ajal, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest. PKS § 210 lg 2 alusel

saab määrata enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise

ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest

kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit

2010 (vt Riigikohtu 17. veebruari 2015 otsus tsiviilasjas 3-2-1-156-14, p 10). Kui abikaasade

abielusuhted lõppesid enne 1. juulit 2010, saab varasuhte lugeda lõppenuks sellest ajast (vt

Riigikohtu 17. veebruari 2015 otsus tsiviilasjas 3-2-1-156-14, p 11).

Kohus on otsuse punktis 4 tuvastanud, et kõik kinnisasjad, mida hageja väidab ühisvarasse

kuuluvaks ja mille jagamist ta soovib, omandati enne 2010 aastat. Seega tuleb lahendada

vaidlus nende kinnisasjade kuulumise osas ühisvara hulka enne 1. juulit 2010 kehtinud PKSi

(PKS1995) järgi. PKS1995 § 14 lg 1 järgi oli abielu kestel abikaasade omandatud vara küll

abikaasade ühisvara, kuid abielusuhete lõppemise järel omandatud vara oli PKS1995 § 15 lg 1

järgi selle abikaasa lahusvara, kes varaeseme omandas. Kui ühisvara jagati pärast abielusuhete

lõppemist, määrati ka ühisvara PKS1995 § 18 lg 2 teise lause järgi kindlaks abielusuhete

lõppemise aja seisuga. Seega kuulus üldjuhul abikaasade ühisvara hulka vaid see vara, mis

omandati abielu sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni.3 PKS1995 § 15 lg 1 ja § 18 lg 2 teise

3 Vt nt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, p 17

lause alusel oli kujunenud praktika, mille kohaselt loeti abikaasade abielusuhted viidatud sätete

mõttes lõppenuks, kui abikaasade vahel olid lõppenud nii isiklikud kui ka varalised suhted.4

PKS § 210 lg 3 sätestab, et kui abielusuhted lõppesid enne 2010. aasta 1. juulit, moodustus

ühisvara abielusuhete lõppemiseni.

Eeltoodust järeldub seega, et kui abielusuhted lõppesid enne 2010. aasta 1. juulit, siis lõppes

abikaasade ühisvara moodustamine kui abikaasade vahel olid lõppenud nii isiklikud kui ka

varalised suhted. Sellisel juhul on oluline asjas tuvastada kostjate abielusuhete lõppemise aeg.

Kui abielusuhted lõppesid hiljem, so pärast 2010. aasta 1. juulit, tuleb lähtuda PKS § 37 lg-st

11, mille kohaselt määratakse ühisvara koosseis kindlaks varasuhete lõppemise seisuga, mis

abielu lahutamise korral on abielu lahutamise aeg5.

7.1.Kohus on otsuse punktis 3 tuvastanud, et kostjad olid abielus xxx – xxx. Asjas puudub

vaidlus selles, et kostjate tegelikud abielusuhted lõppesid varem, so enne lahutust. Kostjad on

aga erinevatel sisukohtadel selles, millal nendevaheline abielusuhe lõppes.

Kostja I tugineb sellele, et abielusuhe lõppes aastal 1994. Kostja I on andnud selle kohta vande

all ütlusi ning selgitanud, et pärast abiellumist lahkus kostja II kohe välismaale. Intiimsuhted

olid neil 1994 aasta suvel, millest sündis nende ühine laps. Kostja I toob välja, et pärast seda

lõppes ka tema jaoks abielulised suhted, sest kostja II ei näidanud üles huvi tema ja nende ühise

lapse vastu (kd IV tl 18). Kohus ei pea aga kostja I vande all antud ütlusi usutavaks ega arvesta

nendega asja lahendamisel. Seda põhjusel, et kostja I on tsiviilasjas nr 2-20-14957, milles ta

esitas kostja II vastu hagi abielu lahutamiseks selgitanud, et tema ja kostja II vaheline

abieluline suhe lõppes aastal 2000 (kd II tl 113 pöördel). Otsituks saab pidada kostja I väidet, et

tsiviilasjas nr 2-20-14957 esitas kostja I sellise asjaolu üksnes soovist kostjat II aidata

elamisloaga. Nii on kostja I ka käesolevas asjas 31.10.2020 kohtule saadetud e-kirjas esialgselt

väitnud, et tema ja kostja II abielusuhe lõppes 2000 aastal (kd I tl 175). Seega on kostja I väited

abielusuhte lõppemise kohta vastuolus tema enda poolt varem esitatuga, mistõttu ei pea kohus

kostja I vande all antud ütlusi usutavaks. Järelikult on tõendamata kostja I väide, et kostjate

abielusuhe lõppes aastal 1994.

Kostja II leiab, et poolte abielulised suhted lõppesid, kui kostjal II sündis teine laps. Kostja II

möönab, et tema õpingute ja töö tõttu viibis ta tihti välismaal, kuid märgib, et ta veetis kostjaga

I ja lapsega aega xxx, sh tema ning tema ema toetas kostjat I. Ka tunnistaja, kes on kostjate

ühine tütar, kinnitab, et nad veetsid ema ja isaga koos xxx ühiselt aega (kd IV tl 19). Kohtu

hinnangul viitavad nii kostja II kui tunnistaja ütlused, et kostjatel olid pikemad isiklikud suhted,

kui seda väidab olevat kostja I. Asjaolu, et kostja II viibis pidevalt eemal ei tähenda siinsel

juhul, et kostjatel abielulisi suhteid polnud. Nii viitab kohtu hinnangul kostjate pikemale

abielusuhetele lisaks eelnevale ka kostjate varalised suhted. Nimelt on kostja I notariaalselt

volitanud kostjat II tema nimel omandama kinnisvara ning valdama, käsutama ja kasutama

kostjate abielulise ühisvara hulka kuuluvat kinnisvara (va xxx linnas asuvat kinnisvara). Nii

näiteks esindas kostja II kostjat I 05.07.1995 aastal notariaalse volikirja alusel kinnisvara

ostmisel (kd II tl 81). Selliseid volikirju enda esindamiseks andis kostja I kostjale II ka hiljem

(nt kd I tl 192-195). Seejuures on kostja I osalenud isiklikult 2006 aastal xxx kinnisasjaga

tehtud tehingul notaris kinnitades selle kuulumist kostjate ühisvarasse (dtl 571-572, ajamärk

00:52:07). Ka järeldub kostja I selgitustest, et kostjad on omavahale suhelnud seoses sellega, et

kostja II on kostja I nimele ostnud xxx oleva äriühingu osad (tehing toimus enne 2009 aastat,

07.02.2025 istung, ajamärk 00:55:55). Kõik eeltoodu viitab kohtu hinnangul sellele, et pooled

tegutsesid kuni 2008 aasta keskpaigani, kui sündis kostja II teine tütar, ühiselt (xxx, kd IV 101)

– nad veetsid seni perena koos aega ja tegutsesid ühisest majanduslikust huvist lähtuvalt. Kohus

arvestab seejuures sellega, et kostja I pole menetluses esitanud veenvaid põhistusi, miks ta

pidas sellise suhte jätkumist pärast 1994 aastat võimalikuks, kui tal puudus kostjaga II

4 Riigikohtu 14.05.2104 otsust, asjas nr 3-2-1-31-14, p-d 12-13.

5 Riigikohtu 19.06.2024 otsus asjas nr 2-17-15677, p 17

väidetavalt abielusuhe ja ühise tegutsemise tahe. Olenemata sellest, et kostja II elas välismaal

olnuks kostjal I võimalik abielu Eestis lahutada (Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni leping

õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades artikkel 28 lg 2). Samuti

nähtub asjas esitatust, sh kostja I poolt toodud asjaoludest, et kostja II viibis erinevate tehingute

tegemise ajal ning periooditi Eestis (sh veetsid kostjad ühiselt aega xxx), millisel juhul oleks

olnud võimalik abielu lahutada.

Kokkuvõtvalt leiab kohus, et asjas esitatud tõendite pinnalt järeldub, et kostjad tegutsesid

ühiselt kuni 06.05.2008. Tõenditest ei nähtu, et pärast kostja II teise lapse sündi oleksid kostjad

ühiselt aega veetnud, arutanud tehingutega seotud asjaolusid või muul viisil ühiselt koos

tegutsenud. Kohus möönab, et kostja I on andnud ka hiljem kostjale II volikirju tema nimel

tegutsemiseks, kuid kuna muud ühiselt tegutsemist asjas esitatud tõendite pinnalt ei järeldu ja

võttes arvesse kostja II teise lapse sündi, ei saa sellest järeldada abielusuhete olemasolu.

Kuivõrd kostjate abielusuhted lõppesid enne 2010. aasta 1. juulit, siis tuleb kohaldada PKS1995 §

18 lg-t 2, mille järgi lõppes abikaasade ühisvara moodustamine seega 06.05.2008.

7.2.

Kohu on eelnevalt tuvastanud, et xxx (1/2 kaasomandist) ja xxx (1/2 kaasomandist)

omandati 03.01.2006 ning xxx omandati 31.01.2006 (vt otsuse p 4). Kuivõrd kostjad abiellusid

25.09.1993 ning nende abielusuhe polnud 31.01.2006 lõppenud (otsuse punkt 7.1.), tuvastab

kohus, et viidatud kinnisasjad kuuluvad kostjate ühisvarasse PKS1995 § 14 lg 1 alusel.

7.3.xxx on ostetud 26.09.1997 aastal ning 24.11.1997 erastas kostja I elamu aluse maa (kd II tl

82). xxx (½ kaasomandist) on ostetud 05.07.1995 aastal. Kostja I ostis elamu kaasomandisse

kostja II emaga ning kumbki maksis ½ mõttelise osa eest 20 000 krooni (kd II tl 81).

Kuivõrd nimetatud kinnisasjad osteti ajal, mil kostjad olid abielus ning kostjate vahel olid

abielusuhted kuuluvad need kinnisasjad kostjate ühisvarasse PKS1995 § 14 lg 1 alusel. Ka toetab

eeltoodut järeldust kostja II vande all antud ütlused, mille kohaselt osteti kinnisasjad pere raha

eest (kd IV tl 19). Seevastu kostja I väide, et need on ostetud temale kuulunud lahusvara arvelt,

on põhistamata ja tõendamata. Järelikult kuuluvad xxx ja xxx (½ kaasomandist) ühisvarasse.

7.4.

PKS1995 § 15 lg 1 järgi on abikaasa lahusvara vara, mis on omandatud enne abiellumist,

abielu kestel kinke või pärimise teel ning vara, mis on omandatud pärast abielusuhete

lõppemist. PKS1995 § 19 lg 2 p 3 sätesta, et kohus võib kalduda ühisvara jagamisel abikaasade

osade võrdsusest kõrvale, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel.

Kohu on eelnevalt tuvastanud, et xxx ja xxx omandati 26.03.2008. Kohus ei nõustu kostja I

vastuväitega, et need ei kuulu ühisvarasse. Kostja I pole välja toonud asjaolusid, millest

järelduks, et kinnisasjad võiks olla lahusvara PKS1995 § 15 lg 1 mõttes, so oleks omandatud enne

abiellumist, abielu kestel kinke või pärimise teel. Et kinnisasjad omandati abielu kestel on xxx

ja xxx PKS1995 § 14 lg 1 järgi kostjate ühisvara.

Kostja II leiab, et kõrvale tuleb kalduda abikaasade osade võrdsusest, sest selle vara soetas ta

enda lahusvara arvelt (PKS1995 § 19 lg 2 p 3). Kostja I on esitanud kohtule küll pangakonto

väljavõtted, millest järelduvalt on ta kinnisasjade eest maksnud (kd II tl 77-78), kuid nendest

tõenditest ei järeldu, et selle raha oleks kostjale I kinkinud tema vanemad. Tunnistaja on asjas

andnud ütlusi, et ta on emalt ja vanaemalt kuulnud, et kinnisasjad osteti vanaisa kingitud raha

eest (kd IV tl 19), kuid ütlustest ei järeldu, et raha kingiti üksnes kostjale I. Muid tõendeid raha

päritolu kohta kohtule esitatud pole. Seega on tõendamata, et xxx ja xxx on ostetud kostja I

lahustavara arvelt, mistõttu puudub alus kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest.

Kuivõrd xxx ja xxx omandati 26.03.2008 ning kostjate abielusuhe polnud selleks ajaks

lõppenud, tuvastab kohus, et viidatud kinnisasjad kuuluvad kostjate ühisvarasse PKS1995 § 14 lg

1 alusel.

7.5.

Kalda 6-51 eluruumi ostu-müügilepinguga on tõendatud, et kostja I on korteri erastanud

14.02.1995 ning sellest eest on tasutud 16 200 rahvakapitali obligatsiooni arvestuskraadile

kantud tööaastatega (kd II tl 38-39). Vaidlustamata asjaoludel on kostja I hiljem erastanud

korteri juurde kuuluva maa. 27.01.2001 korter kinnistati ja seeläbi tekkis xxx korteriomand

registriosa numbriga xxx (kd I tl 16). Kuivõrd korteriomand erastati abielu kestel kuulub see

PKS1995 § 14 lg 1 järgi kostjate ühisvarasse. Ka Riigikohus on leidnud, et korteri erastamine on

üheks abikaasade ühisvara omandamise viisiks.6

7.5.1. Kostja II on esitanud vastuväite leides, et kõrvale tuleb kalduda abikaasade osade

võrdsusest, sest korteriomand on ostetud tema lahusvara hulka kuulunud ning kingitud EVP-de

eest.

Rahvakapitali obligatsioonide registri (RKO) väljavõttest järeldub, et kostjale I on enne korteri

erastamist 28.09.1994 kingitud N Mi poolt 10 200 osakut (kd II tl 38). Kostja I on selgitanud, et

asjaolu, et N M soovis EVP-d kinkida üksnes kostjale I ja mitte kostjatele ühiselt, ei saa

tõendada muu tõendiga, kui tema vande all antud ütlustega, sest N M on surnud. Kohus kuulas

kostja I vande all ära 07.02.2025, kuid vande all selgitas kostja I üllatuslikult, et N M soovis

EVP-d kinkida hoopis tema emale (vt 07.02.2025 protokolli ajamärgid 02:02:20, 02:04:19,

02:05:35). Seega on kostja I vande all antud ütlused vastuolus tema poolt kirjalikult esitatuga.

Kohus kostja I ütlustega seetõttu asja lahendamisel ei arvesta. Asjaolu, et kostja II nimetatud

korteris erastamise ajal ei elanud ei muuda korterit kostja I lahusvaraks. Muid tõendeid EVP-de

kuulumise kohta kostja I lahusvarasse esitatud pole. Kuivõrd EVP-d kingiti ajal, mil kostjad

olid abielus ning on tõendamata, et EVP-d kingiti üksnes kostjale I, kuulusid kingitud EVP-d

ühisvara hulka.

7.5.2. RKO väljavõttega on tõendatud, et korteri eest on tasunud 8400 EVP-d ka kostja I ema

(kd II tl 39). xxx osakonna esindaja on kinnitanud 14.02.1995 kostja I ja M T kokkuleppe, mille

kohaselt Kalda 6-51 ostab kostja I ning M T on andnud kostjale I nõusoleku selleks kasutada

tema EVP-sid (kd II tl 35). Kostja I on menetluses läbivalt viidanud, et tegu on sisuliselt tema

ema kingitud EVP-dega kostjale I korteri ostmiseks ja seetõttu kuulusid need EVP-d kostja I

lahusvara hulka. Kohus kostja eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Nimelt tol ajal kehtinud

tsiviilkoodeksi § 260 lg 1 kohaselt pidi kinkeleping üle 50 krooni olema sõlmitud notariaalselt

tõestatud vormis.7 Sellele nõudele kostja I ja tema ema 14.02.1995 kokkulepe ei vasta. 1995.

aastal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 93 lg 3 kohaselt oli seaduses nõutud tehingu

notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel tehing tühine. Seega ei saanud üksnes ema

võimalik tahe oma EVP-sid kinkida tuua kaasa soovitud õiguslikku tagajärge. Hageja ema,

kellele kuuluvaid EVP-sid korteri erastamiseks osaliselt kasutati, tuleb seega lugeda ühisvara

suhtes kolmandaks isikuks. Seadus ei näinud ette erisust, et kolmandate isikute vara eest

soetatud ühisvara annaks võimaluse vara jagamisel võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda.

7.5.3. Kostja I on toonud välja, et korter on mh ostetud tema EVP-de eest, mille kostja I sai

abielueelsete tööaastate eest, kuid jätnud selle väite aluseks olevad asjaolud välja toomata ning

tõendamata. Kohus on kostjale I ka eelöeldut eelmenetluses selgitanud (kd IV tl 45 pöördel),

kuid kostja I asjaolusid ega tõendeid kohtule esitanud pole.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et on tõendamata, et xxx on ostetud kostja I lahustavara

arvelt, mistõttu puudub alus kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest PKS1995 § 19 lg 2 p 3

alusel.

7.6. Kokkuvõtvalt on kostjatel jagatavat ühisvara järgmiselt: xxx (1/2 kaasomandist), xxx

(1/2 kaasomandist), xxx, xxx, xxx, xxx ja xx (1/2 kaasomandist) ja xxx.

6 Riigikohus 08.12.2000 otsus asjas nr 3-2-1-116-00, p IV.

7 Riigikohtu 17.03.2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-4-09, p 11

8. Kostja II on esitanud hagile vastuväite leides, et hageja soovib jagada kostjate ühisvara

oluliselt suuremas ulatuses, kui on hagejale kuuluv nõue. Riigikohus on iseenesest selgitanud,

et sissenõudja õigustatud huve arvestades on eesmärgipärane vaid sellise ühisvarasse kuuluva

eseme jagamise nõude esitamine, mis on vajalik sissenõudja nõude rahuldamiseks.8

8.1.

Hageja nõue tuleneb Tartu Maakohtu 09.01.2018 otsusest asjas nr 2-16-xxx, millega

mõisteti kostjalt II hageja kasuks välja põhinõue 430 000 eurot, viivis 52 636,78 eurot ja viivis

põhinõudelt alates 10.01.2018 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses. Seega on hageja nõue otsuse tegemise aja seisuga kokku ca 764 000 eurot9.

Lisaks on kostjalt II hageja kasuks välja mõistetud menetluskulud 5811,71 eurot ühes viivistega

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

8.2.Vara osas, mille jagamist hageja nõuab, on läbi viidud kinnisvara hindamise ekspertiis.

Ekspert leidis, et jagatava vara väärtus on järgnev:

-

xxx ja xxx turuväärtus kokku on 553 000 eurot (kd V tl 108-129);

-

xxx turuväärtus on 91 000 eurot (kd V tl 130-149);

-

xxx (1/2 kaasomandist) turuväärtus on 50 000 eurot (kd V tl 150-170);

-

xxx turuväärtus on 51 000 eurot (kd V tl 150-170);

-

xxx turuväärtus on 49 000 eurot (kd V tl 171-184);

-

xxx turuväärtus on 71 000 eurot (kd V tl 185-199);

-

xxx turuväärtus on 124 000 eurot (kd V tl 200-218).

8.2.1. Kostja II palub jätta 15.11.2024 eksperthinnangud vara väärtuse kohta tähelepanuta, sest

rikutud on ekspertiisi läbiviimise korda – eksperthinnangute koostamiseks ei ole ekspert ise

viibinud mitte ühelgi korral ühelgi kinnistul. Kinnisasju on pildistamas käinud osapooltele

teadmata isik A J, kelle pädevust pole kohus kontrollinud.

TsMS § 302 lg 3 sätestab, et kui ekspert kasutab teise isiku abi, peab ta avaldama kohtule selle

isiku nime ja abi ulatuse, kui tegemist ei ole ebaolulise abistamisega. Seega võimaldab seadus

mh ebaolulise abistamise korral eksperdil abipersonali kasutada ning sellest ei pea kohut eraldi

teavitama.10 Ekspert on ülekuulamisel selgitanud, et on kasutanud ekspertiisi läbiviimisel abi.

Eksperti aitas A. J, kes teostas osa vara ülevaatuse ja pildistamise (07.02.2025 protokolli

ajamärk 00:05:23) ning lisas ekspertiisi akti ülevaatuse osa (st kirjelduse mida objektil nägi)

(ajamärk 00:23:52). Kohtu hinnangul on tegu tehnilist laadi abistamisega ning ekspert ei

pidanud enne ekspertiisi teostamist sellest kohut eraldi teavitama (TsMS § 302 lg 3). Ekspert on

kinnitanud, et on ekspertiisi teostanud isiklikult ning seega pole ekspert rikkunud TsMS § 302

lg-s 3 sätestatud korda. Täiendavalt märgib kohus, et TsMS sätted ega ükski teine seadus ei näe

ette, et ekspert peab ekspertiisi teostamiseks hinnatava kinnisvaraobjekti isiklikult üle vaatama.

Kinnisvara hindamise ekspertiisi teostamisel puudub ka praktiline vajadus objekti isiklikuks

tajumiseks, sest kinnisasja seisukord on võimalik kindlaks teha fotomaterjali põhjal. Seega ei

saa olla etteheidetav, et eksperthinnang on osalt koostatud fotomaterjali ja infosüsteemidest

saadaolevate andmete põhjal.

Kullassepa 9 ja 11 ekspertiisiakti osas märgib kohus järgmist. Ekspertiisi tulemust ei mõjutanud

asjaolu, et eksperdil polnud kinnisasjale täielikku juurdepääsu. Ekspert on põhjendatult

lähtunud 08.05.2020 teostatud ülevaatusel kogutud infost osas, milles ekspert ei saanud

8 Riigikohtu 20.12.2016 otsus asjas nr 3-2-1-74-16, p 21

9 Viivise arvestus: 10.01.2018 – 31.13.2022 8% = 171 151.78 eurot; 01.01.2023 – 30.06.2023 10,5% = 22 389.45

eurot; 01.07.2023 – 31.12.2023 12% = 26 012.05 eurot; 01.01.2024 – 30.06.2024 12,5% = 26 728.14 eurot;

01.07.2024 – 31.12.2024 12,25% = 26481.42 eurot; 01.01.2025 – 07.03.2025 11,15% = 8669.51 eurot.

10 V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. § 302 kommentaarid, p 3.3.

ülevaatust teostada juurdepääsu puudumise tõttu. Kostja II pole kohtu ette toonud asjaolusid, et

kinnisasja seisukord on vahepealsel ajaperioodil oluliselt muutunud. Loomuliku kulumisega on

ekspert arvestanud (07.02.2025 protokoll, ajamärk 00:07:34). Asjaolu, et kaasomandi

kasutuskorra puudumine mõjutab kinnisasja turuväärtust ning seda käesoleval juhul 30%

ulatuses tugineb eksperdi eriteadmisele (07.02.2025 protokoll, ajamärk 00:10:59). Selle

usaldusväärsuses puudub kohtul aluse kahelda.

Ülejäänud ekspertiisiaktide osas on kostja II vastuväited üldist laadi (võrdlustehingud pole

sobivad ja vara väärtust on hinnatud väiksemaks) ning sisuliselt põhistamata, mistõttu kohus

nende osas põhistatud seisukohta võtta ei saa.

Olles tutvunud ekspertiisiaktidega ning ülekuulanud eksperdi, kohus aktides vastuolusid ega

ekspertiisi läbiviimises rikkumisi tuvastanud pole. Kohus hindab ekspertiisi akte seetõttu

usaldusväärseks tõenditeks, millega kohus asja lahendamisel arvestab. Seetõttu lähtub kohus

hagi lahendamisel eksperdi poolt toodud kinnisasjade turuväärtustest (otsuse p 8.2.). Ühisvara

väärtus on kokku seega 989 000 eurot, millest ühisvara jagamise korral on kostjale II langev

osa 494 500 eurot (PKS § 37 lg 3). Võttes arvesse hageja nõude suurust kostja II vastu (vt

otsuse p 8.1.) ei nõua hageja seega ühisvara jagamist suuremas osas, kui on vajalik tema nõude

rahuldamiseks.

9.Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostjad olid abielus, nende ühisvara moodustus

kuni 06.05.2008 ning nende ühisvara on hagis nõutud ulatuses jagamata, saaks kostja II ise

nõuda ühisvara jagamist PKS § 37 lg 1 alusel.

10.Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul täidetud hageja TMS § 14 lg 2 alusel esitatud

nõude rahuldamise eeldused: hagejal on võlgnikust abikaasa vastu nõue (otsuse p 5), võlgnikust

abikaasa lahusvara arvel nõude rahuldamine on ebaõnnestunud (otsuse p 6), kostjal II on

jagatavat ühisvara, mille jagamisest saadu arvel saaks sissenõudja nõude mingis ulatuses

rahuldada (otsuse p-d 7 ja 8) ja võlgnikuks olev ühisomanik saaks ise nõuda ühisvara jagamist

(otsuse p 9). Seega tuleb hagi ühisvara jagamise nõudes rahuldada.

11.PKS § 37 lg 1 esimeses lauses on sätestatud, et varaühisuse lõppedes jagavad abikaasad

ühisvara omavahel. PKS § 37 lg 3 sätestab, et ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi

lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseaduse

(AÕS) § 77 lg 2 kohaselt, kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja

jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel, kas jagada asi kaasomanike vahel

reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele

kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel

enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele.

11.1.

Kostja I on vastuhagis soovinud vara jagada selliselt, et xxx (1/2 kaasomandist), xxx

(1/2 kaasomandist), xxx jäävad kostja II ainuomandisse ning xxx, xxx, xxx ja xxx (1/2

kaasomandist) ja xxx jäävad kostja I ainuomandisse.

Puutuvalt kostja I väitega, et vara jagamine on selliselt põhjendatud, sest tegu on kummagi

poole lahusvaraga, kohus ei nõustu. Esiteks, ühisvara jagamise hagi raames pole võimalik

lahusvara jagada. Teiseks, kohus jääb kõigi otsuses esitatud põhjenduste juurde puutuvalt xxx,

xxx, xxx ja xxx (1/2 kaasomandist) ja xxx ühisvara hulka kuulmise osas ning abikaasade osade

võrdsusest kõrvale kaldumise aluste puudumise osas. Samuti ei arvesta vastuhagis taotletud

jagamise viis sellega, et xxx (1/2 kaasomandist) ja xxx (1/2 kaasomandist) on koormatud

hüpoteekidega, millega tuleb ühisvara jagamisel vara väärtuse määramisel arvestada. Kostja II

on küll välja toonud, et tegu on nn tühjade hüpoteekidega, kuid sellega ei saa asja lahendamise

arvestada. Esmalt, kohus ei saa anda esitatud nõudest lähtuvalt praeguses asjas hinnangut, kas

tegu on nn tühjade hüpoteekidega (TsMS § 5 lg 1). Kinnistusraamatu väljavõtetega on

tõendatud, et xxx (1/2 kaasomandist) ja xxx (1/2 kaasomandist) on koormatud hüpoteekidega

(kd V tl 123-124). Hüpoteekidega seotud tagatiskokkulepet on võimalik hüpoteegipidaja ja

kinnisasja omaniku vahelisel kokkuleppel igal ajal muuta (nt täiendada tagatavaid nõudeid),

mistõttu tuleb ühisvara jagamisel sellega arvestada. xxx ja xxx kostja II kaasomandi osadele

seatud hüpoteegid (ca 2 miljonit eurot) ületavad hetkel kaasomandi osade turuväärtust. Kostja I

soovitud vara jagamise viis pole seega võimalik ka PKS § 37 lg 3 järgi, sest kostjale I jääks

sellisel juhul enam vara.

Eeltoodud kaalutlustel jääb vastuhagi rahuldama.

12.Hageja on esitanud nõude müüa kinnisasi avalikul enampakkumisel ja jagada saadud raha

kostjate vahel võrdselt. Kohus on eelnevalt leidnud, et kostja I soovitud viisil vara jagamine

pole põhjendatud. Kinnisasjade müümine avalikul enampakkumisel tagab mõlemale

ühisomanikule õiglase hüvitise oma omandiosa eest, mistõttu pole hageja taotletud ühisvara

jagamise viis ebamõistlik. Ka ei ole kostja II pakkunud välja muid alternatiivseid ühisvara

jagamise viise. Seega tuleb hageja taotlus ühisvara jagamise viisi osas rahuldada. PKS § 37

lg-st 3 tulenevalt on põhjendatud hageja poolt taotletu, mille kohaselt kinnisasja avalikul

enampakkumisel saadud raha tuleb jagada kostjate vahel võrdsetes osades.

13.Hageja on palunud kostjale II ühisvara jagamisest jäävast rahast täita hageja nõue täiteasjas

nr xxx.

Kohtul ei ole võimalik otsustada seda, millised kohustused tuleb ühisvara jagamise tulemusena

kostjale II tekkiva lahusvara arvel täita. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 52 lg 1 teise lause

kohaselt rahuldatakse sissenõudja nõue küll vara müügist saadud raha arvel, kuid see toimub

TMS-s sätestatud korras ja kuulub TMS § 3 lg 1 kohaselt kohtutäiturite, mitte kohtu

pädevusse.11 Kuna kohtul ei ole pädevust jaotada täitemenetluse müügist saadud tulemit, ei ole

hagejal selle nõudega võimalik oma taotletud eesmärki saavutada ning TsMS § 423 lg 2 p 2

alusel tuleb nõue selles osas jätta kohtul läbi vaatamata.

Hagi tagamine

14.TsMS § 445 lg 2 sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi

tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise

tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist.

29. oktoobri 2018 hagi tagamise määruses seadis kohus Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

kinnistusregistri registriossa nr xxx (xxx (endine xxx)), registriossa nr xxx (xxx (endine xxx)),

registriossa nr xxx (xxx), registriossa nr xxx (xxx) ja ja registriossa nr xxx (xxx) keelumärke

keelamaks R Sil kinnisasja käsutamine ning registriossa nr xxx (xxx), registriossa nr xxx (xxx)

ja registriossa nr xxx (xxx) märkuse Harju Maakohtu tsiviilasjas nr 2-18-xxx kohtuvaidluse

toimumise kohta kinnistu omandiõiguse ja ühisvara jagamise küsimuses (kd I tl 19).

Kuivõrd kohus on hagi rahuldanud ning määranud, et kostjate ühisvarasse kuuluvad kinnisasjad

tuleb müüa avalikul enampakkumisel, on hagi tagamise abinõu jõusse jätmine vajalik

kohtuotsuse täitmiseks. Hageja pole taotlenud abinõu tühistamist.

Menetluskulud

15.Kohus on menetlenud nii hageja kui kostja I hagi. Menetluskulud tuleb jaotada eraldi

mõlema hagi osas.12

15.1.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

TsMS § 165 lg 1 sätestab, et kui otsus on tehtud kaaskostjate kahjuks, vastutavad kaaskostjad

menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Õiguskirjanduses on

selgitatud, et kulude jaotamiseks erinevalt TsMS § 165 lg 1 esimese lause esimese poole

11 Riigikohtu 27.03.2024 otsus asjas nr 2-20-7985, p 12.2 ja seal viidatud kohtupraktika.

12 Riigikohtu 11. veebruar 2022 otsus asjas nr 2-19-2497, p 28.

üldreeglist ei pea esinema sama lõike teises lauses või lg-s 2 märgitud olukord, vaid kohus saab

kaaluda vastutust ebavõrdsetes osades ka muudel juhtudel.13

Kuivõrd kohus A K hagi rahuldab tuleks üldreegli kohaselt selle hagi menetlemisega seotud

kulud jätta solidaarselt kostjate kanda (TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 1). Kohtu hinnangul oleks

aga hageja menetluskulude kostja I kanda jätmine äärmiselt ebaõiglane. Ebaõiglus väljendab

eelkõige selles, et tema ei ole vaidluse põhjustanud algse õigussuhte osaline ega pea täitma

kostja II kohustust ühisvarast talle kuuluva osa arvel. Seetõttu jätab kohus hageja

menetluskulud tema esitatud hagi osas TsMS § 165 lg 1 alusel kostja II kanda ja kostja I

menetluskulud jäävad tema enda kanda.

15.2.Kostja I on kohtule esitanud vastuhagi, mille kohus jätab käesolevaga rahuldamata. TsMS

§ 162 lg 1 alusel jäävad vastuhagi menetlemisega seotud menetluskulud kostja I kanda.

15.3.Kohus võttis 29. augusti 2024 määrusega vastu hageja haginõudest loobumise osas, milles

hageja palub tuvastada, et xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx ja xxx kinnisasjad kuuluvad

kostjate ühisvarasse. TsMS § 168 lg 4 alusel jäävad menetluskulud viidatud nõude osas hageja

kanda. Käesoleva kohtulahendiga jätab kohus läbi vaatamata hageja nõude osas, milles hageja

taotleb täita kostjale II ühisvara jagamisel jäävast rahast hageja nõue täiteasjas nr xxx. TsMS §

168 lg 2 alusel jäävad menetluskulud viidatud nõude osas hageja kanda.

16. TsMS § 177 lg 1 p-i 2 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177

lõikes 2 sätestatud korras.

17. Kostja I tasus 09.11.2020 vastuhagilt riigilõivu 300 eurot. 05.01.2023 esitas kostja I

kohtule taotluse tagastada tasutud riigilõiv, kuna kohus käsitles vastuhagi vastusena hagile ja

vastuhagi menetlusse ei võtnud.

Riigilõivuseaduse (RLS) § 15 lg 1 p 5 järgi tagastatakse tasutud riigilõiv, kui toimingu

tegemise taotlus jäetakse läbi vaatamata. Kohtu elektroonilisest infosüsteemist nähtub, et kostja

I on 09.11.2020 tasunud riigilõivu 300 eurot (vastuhagilt). Kohus on 28.01.2021 kirjas

selgitanud kostjale I, et ei saa esitatud menetlusdokumenti vastuhagina käsitleda ning seetõttu

käsitleb esitatud vastuhagi kui kostja I seisukohta. Kuna kohus kostja I vastuhagi sisuliselt läbi

ei vaadanud, vaid käsitles seda seisukohana, on RLS § 15 lg 1 p 5 alusel põhjendatud tagastada

kostjale I tasutud riigilõiv 300 eurot. Kuivõrd taotluse esitamise hetkeks ei olnud menetlus

jõustunud lahendiga lõppenud, ei olnud riigilõivu tagastamise nõue TsMS § 150 lg 6 alusel

selleks ajaks veel lõppenud. Vastavalt kostja I taotlusele tuleb riigilõiv 300 eurot tagastada

kostja I arvelduskontole nr xxx.

(allkirjastatud digitaalselt)

Triin Siimpoeg

kohtunik

13 V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. § 165 kommentaarid, p 3.2.2.1.