3-22-2263/21 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Veiko Vaske (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika

Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. märtsil 2025 Tallinnas

Haldusasja number

3-22-2263

Haldusasi

X-i kaebus kohustada Harju Maakohut vaadata

kaebaja 17.08.2022 avaldus uuesti läbi ning väljastada

kaebajale tema avalduses küsitud teave täies ulatuses

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja (apellant) – X

Vastustaja – Harju Maakohus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 10.10.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X-i vastuväited kohtu tegevusele rahuldamata.

2. Jätta X-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.10.2023 otsus

muutmata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 07.04.2025 (HKMS §

212 lg 1). Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 punkt 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-22-2263

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

17.08.2022 esitas X (kaebaja) Harju Maakohtule taotluse seoses kriminaalasjaga nr 1-15-

11024, paludes selle toimikule juurdepääsu, et „tutvuda toimikumaterjalidega kaanest kaaneni

ja teha oma isikliku fotoaparaadiga koopiaid“ või alternatiivselt tutvuda toimiku sisukorraga.

Teabe andmise ja menetlemise aluseks palus kaebaja lugeda põhiseaduse (PS) preambula

esimene, kolmas ja neljas osalause, PS §-d 1, 3, 9, 10, 11, 13, 14, 19, 24, 38, 44, 45, 46, 47,

51 ja 54 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 10. Kaebaja

märkis veel, et kui toimik on likvideeritud, siis ta soovib saada seda akti, milles kõige kaduva

mineku tõdemust konstateeritakse. Lisaks palus kaebaja saata endale kõigi menetlusväliste

isikute taotlused, kes on soovinud ligipääsu kriminaalasja nr 1-19-8262 materjalidele, ning

Harju maakohtu pressiesindaja tööleping ja ametijuhend, samuti teave, kas pressiesindajale on

määratud distsiplinaarkaristusi, ning seda tõendavad dokumendid (dtl 16-24).

2. Harju Maakohus (vastustaja) vastas kaebaja 17.08.2022 taotlusele 09.09.2022

vastusega nr 11-2/22-97 (dtl 11-14), jättes taotluse rahuldamata, v.a selles osas, et teatas, et

kohtu pressiesindajale ei ole distsiplinaarkaristusi määratud.

Vastustaja selgitas, et käsitleb kaebaja taotlust selgitustaotlusena märgukirjale ja

selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse (MSVS) mõttes,

mitte teabenõudena, kuna avalduses esitatud nõuete täitmiseks tuleb teavet täiendavalt

analüüsida ning hinnata nõude täitmise võimalikkust kooskõlas õigusaktidega, mis

reguleerivad kriminaalasja materjalide tutvustamist menetlusvälistele isikutele. Ka tuleneb

avaliku teabe seaduse (AvTS) § 23 lg 2 p-st 5, et kui teabenõude täitmiseks tuleb teavet

täiendavalt süstematiseerida ja analüüsida ning selle alusel on vaja uus teave dokumenteerida,

siis loetakse selline teabenõue selgitustaotluseks ning sellele vastatakse MSVS-s sätestatud

korras, sh 30-päevase tähtaja jooksul.

Kriminaalmenetluse käigus kogutud teave on avaliku teabe seaduse § 3 lg 1 tähenduses

avalik teave, mistõttu tuleb taotlus sisuliselt lahendada AvTS alusel. Kriminaalasja nr 1-15-

11024 menetlus on tunnistatud kinniseks ja selle materjalid sisaldavad mitmeid

juurdepääsupiiranguga dokumente, sh sisukord, see tähendab, et tegemist on

juurdepääsupiiranguga teabega, milliste materjalidega tutvumisele laieneb AvTS § 23 lg 1 p-s

1 sätestatud keeld ning § 9 lg 2 p 7 alusel on teabevaldaja kohustatud teabele juurdepääsu

võimaldamisel tagama juurdepääsupiirangutest kinnipidamise. Ka kohtupraktikas on leitud, et

kui teave on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks, siis annab see aluse teabenõude

täitmisest keelduda (Riigikohtu 10.09.2021 otsus asjas nr 3-19-2069, p 15).

Lisaks tuleb vastustajal arvestada kolmandate isikute, sh menetlusosaliste huvidega nende

kohta käivate isikuandmete kaitseks. Avalduses toodud soov tutvuda kriminaalasja nr 1-15-

11024 materjalidega kontrollimaks, kas menetlus oli aus, ei kvalifitseeru käesoleval juhul

kohaldamisele kuuluva isikuandmete kaitse seaduse (IKS) §-des 4–7 sätestatud erandite alla,

mis võimaldavad töödelda isikuandmeid ilma andmesubjekti nõusolekuta. Ka kokkuvõtte

koostamine kõikide menetlusväliste isikute pöördumistest asjas nr 1-19-8262 riivab

menetlusväliste isikute õigustatud ootust mitte olla selliste taotluste objektiks. Kuivõrd

nimetatud pöördumised on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks, jääb taotlus selles osas

rahuldamata AvTS § 23 lg 1 p 1 alusel. Harju Maakohtu pressiesindaja töötab töölepingu

alusel. Tööleping on erinevalt ametijuhendist juurdepääsupiiranguga teave ning sellest

tulenevalt jääb taotlus selles osas samuti rahuldamata AvTS § 23 lg 1 p 1 alusel.

3. Kaebaja esitas 22.10.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse nõudes vastustaja

kohustamist kaebaja 17.08.2022 avalduse uuesti läbi vaatamiseks ning kaebajale küsitud teabe

väljastamiseks.

2(15)

3-22-2263

PS § 46 järgi on igaühel õigus pöörduda avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja

ametiisikute poole. 17.08.2022 pöördus kaebaja elektronposti teel Harju Maakohtu poole

allkirjastatud avaldusega (dtl 16–24), mis tema arusaamise kohaselt on teabenõue AvTS

tähenduses, millele vastamise tähtaeg on 5 tööpäeva. 01.09.2022 saatis kaebaja Riigikohtu,

Tallinna Ringkonnakohtu, õiguskantsleri büroo ja Harju Maakohtu üldmeilile, aga ka

nimeliselt Villu Kõve, Villem Lapimaa, Ülle Madise, Olari Koppeli ja Astrid Asi isiklikule

elektron-postiaadressile kirja, milles väljendas rahulolematust maakohtu süstemaatilise

viivitamise asjus. 09.09.2022 saatis vastustaja kaebajale kirja nr 11-2/22-97, mille sisu oli

krüpteeritud. Kaebaja ei saanud viimast avada, sest kaebaja ID-kaardi kiip ei töötanud. Kui

kaebaja ka taotleks uue ID-kaardi, siis sellel oleksid uued sertifikaadid ja viimastega ei saaks

avada vanadele sertifikaatidele krüpteeritud kirja. Samal päeval teatas kaebaja maakohtule, et

kaebaja ID-kaardi kiip ei tööta, st kaebaja ei saa talle adresseeritud krüpteeritud

failikonteinerit avada. Kaebaja palus leida mõne muu võimaluse vastuse tutvustamiseks.

01.10.2022 hilisõhtuse seisuga ei olnud maakohtult täiendavat vastust saabunud, millest

tulenevalt esitas kaebaja kaebuse halduskohtule (haldusasi nr 3-22-2081). Nimetatud kaebuse

eesmärgiks oli saada üleüldse mingi vastus kaebaja pöördumisele, et hinnata, kas vastuse sisu

osas on põhjust esitada kaebus.

Vastustaja saatis kaebajale krüpteerimata vastuse 10.10.2022 (dtl 11–14). Kaebaja kirja sisuga

ei nõustu ja soovib kirja sisu vaidlustada. Kaebaja märgib, et ei pea ära näitama esitatud

nõude õiguslikku alust, vaid piisab üksnes faktiliste asjaolude väljatoomisest. Ühtlasi soovib

kaebaja esitada pretensiooni ka süstemaatilise viivitamise asjus. Seda enam olukorras, kus

teine pool leiab, et kaebaja 17.08.2022 pöördumine on käsitatav selgitustaotlusena.

4. Vastustaja kaebusega ei nõustunud ja palus jätta selle rahuldamata.

Kaebaja 17.08.2022 esitatud taotlust tuleb käsitleda selgitustaotlusena. AvTS § 6 tähenduses

on teabenõue teabenõudja poolt käesolevas seaduses sätestatud korras teabevaldajale esitatud

taotlus teabe saamiseks või taaskasutamiseks. MSVS § 2 lg 2 p 1 kohaselt on selgitustaotlus

isiku pöördumine, milles isik taotleb adressaadilt teavet, mis eeldab adressaadi käsutuses

oleva teabe analüüsi, sünteesi või lisateabe kogumist. AvTS § 23 lg 2 p 5 sätestab, et

teabevaldaja võib teabenõude täitmisest keelduda, kui teabenõude täitmiseks tuleb teavet

täiendavalt süstematiseerida ja analüüsida ning selle alusel on vaja uus teave dokumenteerida.

Selline teabenõue loetakse selgitustaotluseks ja sellele vastatakse MSVS-is ettenähtud korras.

Kaebaja taotluse lahendamine eeldas õigusalast analüüsi ja selle alusel selgituste/põhjenduste

andmist, mistõttu tuleb 17.08.2022 esitatud taotlust käsitleda selgitustaotlusena MSVS § 2 lg

2 p 1 mõttes ning sellele on MSVS §-s 6 sätestatud tähtaega järgides vastatud.

Vastustaja teabevaldajana lähtub teabe edastamisel Andmekaitse Inspektsiooni antud

soovitustest. Dokumentide krüpteerimine on hea võimalus kolmandate osapoolte eest info

kaitsmiseks ja turvalisuse tagamiseks. Arvestades asjaolu, et kaebaja esitas ka 17.08.2022

taotluse kohtule digitaalselt allkirjastatuna, ei olnud põhjust arvata, et kaebajal ei ole võimalik

krüpteeritud dokumente avada. Ekslikult lisas kohtu kantselei kaebaja 09.09.2022 vastuse,

mille ta edastas e-posti aadressile XXX selle kohta, et ta ei saa krüpteeritud dokumenti avada,

kohtuinfosüsteemis kriminaalasja nr 1-15-11024 menetlusdokumentide hulka. Tegemist on

aga lõppenud menetlusega, mistõttu ei jõudnud kaebaja teavitus läbi kohtuinfosüsteemi õigete

adressaatideni. Kaebajale edastati Harju Maakohtu 09.09.2022 vastus krüpteerimata kujul

10.10.2022.

Arusaamatuks jäävad kaebaja selgitused, kuidas hoolimata tema taotluse sisust ja sõnastusest

peab kohus tagama haldusakti igakülgse hindamise. Olulised ei ole niivõrd taotluses esitatud

õiguslikud argumendid, kuivõrd faktilised asjaolud ehk kirjeldus sellest, mis põhjusel kaebuse

esitaja on taotluse Harju Maakohtule esitanud. Vastustaja on kaebaja 17.08.2022 taotluse

3(15)

3-22-2263

sisuliselt lahendanud, tuues välja, millistele õigusnormidele tuginevalt jätab ta taotluse

rahuldamata. Kuna kehtivas kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS) puuduvad erinormid

selle kohta, kuidas toimub kriminaalasja materjalidega tutvumine pärast kriminaalmenetluse

lõppu, tuleb selles osas kohaldada AvTS regulatsiooni. Selline seisukoht on kinnistunud ka

kohtupraktikas (nt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-84-15, p-d 18-24; nr 3-3-1-58-16, p 8; nr 1-19-

8262, p 39). Sõltuvalt taotletavatest andmetest tuleb kriminaalasja materjalidega tutvumise

taotluse lahendamisel kohaldada AvTS-i või IKS-i (nt Tallinna Ringkonnakohtu 25.02.2020

otsus haldusasjas nr 3-19-2317, p-d 9-11). Kuivõrd kaebaja on menetlusväline isik, tuleb

arvesse võtta üldpõhimõtet, mis eeldab taotluses toimikuga tutvumiseks selleks õigustatud või

põhjendatud huvi äranäitamist. Vastustaja teabevaldajana peab tagama kolmandate isikute

isikuandmete kaitse. IKS §-d 4–7 sätestavad konkreetsed piiratud tingimused, millal on

isikuandmeid lubatud ilma andmesubjekti nõusolekuta töödelda. Kaebaja taotluses neid

tingimusi ei esinenud. Kolmandate isikute huvi teabe kaitsmiseks kaalub üles kaebaja huvi

kriminaalasja materjalidega tutvumiseks.

Vastustaja jäi oma 09.09.2022 vastuse põhjenduste juurde ka osas, mis puudutas kaebaja

taotlust saada kokkuvõte kõikide menetlusväliste isikute taotlustest kriminaalasjas nr 1-19-

8262 ning seonduvalt kaebaja taotlustega Harju Maakohtu pressiesindaja töölepingu kohta.

5. Tallinna Halduskohus jättis 10.10.2023 otsusega kaebuse rahuldamata.

Kaebaja ei ole suutnud kohut veenda, et vastustaja vastus rikuks kaebaja õigusi ja oleks

vastuolus seaduse või mõne muu õigusaktiga. Kuivõrd vastustaja tegevus ei ole olnud

õigusvastane, ei ole põhjendatud ka kaebaja nõue kohustada vastustajat tema avaldust uuesti

läbi vaatama ning väljastama küsitud teavet täies ulatuses. Halduskohus nõustub nii vastustaja

09.09.2022 vastuses toodud argumentatsiooniga kui ka nende vastustaja vastuväidete ja

selgitustega, mis on esitatud vastuseks konkreetselt kaebuses toodud väidetele ning tugineb

nendele.

Lähtudes AvTS ja MSVS regulatsioonist leiab kohus, et vastustaja on põhjendatult käsitlenud

kaebaja taotlust kui selgitustaotlust ning vastanud sellele 30-päevase tähtaja jooksul.

Vastustaja on asjakohaselt viidanud, et kaebaja taotluse lahendamine eeldas õigusalast

analüüsi ja selle alusel selgituste ja põhjenduste andmist. Vastustajal tuli analüüsida, kas ja

millises ulatuses on küsitud teabe väljastamine põhjendatud. Juhul kui teabe väljastamine

oleks olnud ka näiteks osaliselt põhjendatud, siis oleks tulnud kogu toimik läbi töötada ja ka

süstematiseerida selliselt, et näiteks osa sellest oleks võimalik kaebajale avaldada. Käesoleval

juhul jõudis vastustaja küll lõppastmes järeldusele, et kaebaja taotlus tuli jätta rahuldamata,

kuid see ei tähenda, et taotlust ei saa käsitleda selgitustaotlusena. Järeldust ei muuda see, et

kaebaja ei saanud krüpteeritud faili avada. Probleemi ei põhjustanud vastustaja ja sellest

teadasaamise järel edastas ta oma vastuse krüpteerimata kujul mõistliku aja jooksul.

Vastustaja on teostanud taotluse rahuldamata jätmisel kaalutlusõigust õiguspäraselt nii

kriminaalasja nr 1-15-11024 toimikuga tutvumise kui kriminaalasja nr 1-19-8262

materjalidele juurdepääsu taotlenud isikute kohta teabe saamise osas. Tallinna

Ringkonnakohus on 26.05.2020 otsuses haldusasjas nr 3-19-1076 asjakohaste seaduse ja

kohtupraktika viidetega selgitanud, et kohtutoimik, sh kriminaaltoimik ei ole menetlusvälisele

isikule piiranguteta avalik, sest kohtutoimik sisaldab juba eelduslikult hulgaliselt erinevate

piirangutega teavet, sh juurdepääsupiiranguga isikuandmeid, ning kõikide kohtutoimikute

töötlemine selliselt, et neist oleks kõigile tutvumise võimaldamiseks eemaldatud kogu

juurdepääsupiiranguga teave, ei ole praktiliselt võimalik. Kriminaaltoimikuga tutvumise

taotlus eeldab isikusamasuse tuvastamist (AvTS § 14 lg 2) ning lisaks tutvumise põhjuse

äranäitamist. Nende eelduste täitmisel on maakohtul kaalutlusõigus otsustamaks, kas taotleja

huvi toimikuga tutvumiseks ja menetlusdokumendist ärakirja saamiseks on kaalukam kui

4(15)

3-22-2263

poole või kolmanda isiku huvi teabe kaitsmiseks. Keeldumise korral tuleb ära näidata

keeldumise õiguslik ja faktiline alus. Muu hulgas võib teabenõude rahuldamisest keeldumise

aluseks sellisel juhul olla AvTS § 23 lg 1 p 1 või eriti suure teabemahu korral ka § 23 lg 2 p 3.

Käesoleval juhul on vastustaja ära näidanud keeldumise õigusliku ja faktilise aluse ning

keeldumist piisavalt põhjendanud. Vastustaja on ka asjakohaselt kaalunud kaebaja huve ja

kolmandate isikute huve ning jõudnud õiguspäraselt järeldusele, et käesoleval juhul ei kaalu

kaebaja kui tutvumistaotluse esitaja huvi toimikuga tutvuda üles neid õiguseid ja huvisid, mis

räägivad toimikule juurepääsu võimaldamise vastu.

Samuti on vastustaja piisavalt põhjendanud, miks ta jättis rahuldamata ka kaebaja taotluse

saada kokkuvõte kõikide menetlusväliste isikute taotlustest asjas nr 1-19-8262. Vastustaja on

õiguspäraselt selgitanud, et sellise ülevaate koostamine riivab menetlusväliste isikute

õigustatud ootust mitte olla selliste taotluste objektiks. Vastustaja on kaebajale selgitanud, et

kui menetlusväline isik esitab taotluse toimikuga tutvumiseks, registreeritakse taotlus vastava

kohtu avalikus dokumendiregistris ning määratakse asutusesiseseks kasutamiseks, üldjuhul

AvTS § 35 lg 1 p 12 alusel. Kuivõrd nimetatud pöördumised on tunnistatud asutusesiseseks

kasutamiseks, siis jättis vastustaja kaebaja taotluse selles osas õigusäraselt AvTS § 23 lg 1 p 1

alusel rahuldamata.

Seoses kaebaja taotlusega Harju Maakohtu pressiesindaja kohta on vastustaja kaebajale

teatanud, et pressiesindajale ei ole distsiplinaarkaristusi määratud. Sellega on kaebajale

sisuliselt vastatud ja palutud teave edastatud. Lisaks selgitas vastustaja kaebajale, et

ametijuhendit ei ole võimalik väljastada, kuna pressiesindaja töötab töölepingu alusel ja selle

ameti kohta ei ole avaldatud ametijuhendit. Kohus nõustub vastustajaga ja märgib, et kui

vastavat teavet ei ole, siis ei saa seda ka väljastada. Samuti on vastustaja põhjendatult

selgitanud, et Harju maakohtu pressiesindaja töötab töölepingu alusel ning sellest tulenevalt ei

ole kohtul ka töölepingu avaldamise kohustust sarnaselt ametijuhendi avaldamise

kohustusega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Kaebaja esitas halduskohtu otsusele samal päeval, 10.10.2023 apellatsioonkaebuse,

täiendades seda 23.10.2023 põhjendustega vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 17.10.2023

määruses esitatud nõudele. Kaebaja palub halduskohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

kaebus rahuldada.

Eesti õiguskord tunneb väga erinevaid teabe nõudmise viise ja reeglina omavad kõik

pöördumised, sh teabenõude AvTS mõttes, märgukirja tunnuseid. Kaebaja jääb oma

seisukoha juurde, et tema avaldust tuli käsitada teabenõudena. Analoogselt nt väärteoteadet ei

saa pidada selgitustaotluseks üksnes seetõttu, et taotlust peab analüüsima või õigusalaseid

põhjendusi esitama.

Harju Maakohtu pressiesindaja töölepingule juurdepääsu andmise osas on AvTS mõttes

oluline ainult see, et selles sisalduv teave on saadud või loodud AvTS § 3 lg 1 mõttes avalikke

ülesandeid täites ehk avalik teave. Isegi kui töölepingus on mõni osa kaetud piiranguga, ei

anna see AvTS § 38 lg 2 kohaselt alust terve dokumendi väljastamata jätmiseks. Piirangu ja

piiramiskeelu vastuolu tuleb lahendada tõlgendusreeglite abil. Seda on kinnitanud Riigikohus

lahendis nr 3-3-1-57-03, p 20, samuti Tallinna Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-19-1076.

Töötasu osas juurdepääsupiirangu mittekehtimist on Riigikohus kinnitanud lahendis nr 3-15-

3228. Samas märgib kaebaja, et teda ei huvita, mis on pressiesindaja telefon või elukoht,

samuti töötasu.

5(15)

3-22-2263

Kuna 17.08.2022 esitatud teabenõue tuli registreerida hiljemalt 18.08.2022, lõppes AvTS § 18

lg-s 1 sätestatud viietööpäevane tähtaeg vastamiseks 25.08.2022. Kuna vastus saadeti alles

09.09.2022 ning tööleping on siiani edastamata, siis on vastustaja jätkuvalt viivituses,

mistõttu on tegemist omavoliga PS § 13 lg 2 tähenduses.

Seoses taotlusega saada juurdepääs menetlusväliste isikute taotluste andmetele kriminaalasjas

nr 1-19-8262 märkis kaebaja, et vastustaja väide menetlusväliste isikute õiguste riivele ei

tähenda veel õiguste rikkumist, kui selleks on legitiimne eesmärk ja meede on

proportsionaalne. Riive on üsna olematu, kui ei ole teada, kes mingi taotluse kirjutas. Isikute

nimed jmt on võimalik kinni katta ning seega oleks alus juurdepääsuks AvTS § 38 lg 2 alusel.

Näiteks üks ERR-i ajakirjanik vastas kaebaja küsimusele, et temal isiklikult ei oleks ka

midagi selle vastu, kui tema päringuga tutvutakse. Maakohus ei ole ka selgitanud, milline

peaks olema volikiri, mille võiks küsida mõnelt päringu teinud isikult, kuigi kohtul oleks

selline kohustus juba passiivselt AvTS § 28 lg 1 p 4 ja HMS sätete alusel. Riigikohus on

rõhutanud, et haldusorgani ülesannete hulka kuulub ka võimaluste loomine koostööks.

Seoses taotlusega kriminaalasja nr 1-15-11024 materjalidele juurdepääsuks märgib kaebaja, et

Riigikohtu praktika kohaselt ei reguleeri KrMS pärast menetluse lõppu toimikuga tutvumist ja

asja lahendamisel tuleb juhinduda teiste seaduste regulatsioonist, kuid kunagi varem ei ole

leitud, et just MSVS regulatsioon on asjakohane. Tegemist on kunstlikult konstrueeritud

õigusliku käsitlusega. Asjaolu, et 5 tööpäeva ei pruugi olla piisav aeg dokumentide

tsenseerimiseks, ei anna veel alust rakendada AvTS § 23 lg 2 punkti 5. Säte on mõeldud

juhtumiteks, kui teavet valmiskujul ei ole. Riigikohus on selgitanud, et nt lihtne arvutustehe ei

ole sünteesimine MSVS mõttes (02.12.2021 määrus nr 3-20-992, p 11). Ka sel juhul tuleks

aga lg 3 kohaselt teabenõude täitmisest keeldumisest 5 tööpäeva jooksul teada anda.

Vastustaja vastusest ei nähtu, miks ta jättis kriminaalasja nr 1-15-11024 andmesubjektidelt

küsimata, kas neile sobib, et kaebaja võib toimikuga tutvuda ja saada sellest ärakirju. Seda

viga ei ole võimalik kohtumenetluse ajal enam kõrvaldada. Kui HMS § 40 lg-st 1 ei tulene

sarnast kohustust ametiasutusele, nagu on sätestatud HKMS § 89 lg 2 3. lauses, siis tuleb

sellise kohustuse puudumine tunnistada põhiseadusevastaseks. Põhiõigusi sätestavaid norme

tuleb tõlgendada laiendavalt, puudulik regulatsioon ei taga kaebaja PS §-dest 38, 44, 45 ja 19

tulenevaid põhiõigusi.

Täiendavalt märkis kaebaja seoses ringkonnakohtu nõudega esitada apellatsioonkaebuse

põhjendused, et HKMS § 182 lg 1 p 5, mis kohustab apellatsioonkaebuses märkima, millist

õigusnormi on halduskohus ebaõigesti kohaldanud, on põhiseadusega vastuolus. PS §-dest 15

ja 152 tulenevalt jätab kohus põhiseadusevastased normid kohaldamata, teeb seda omal

algatusel ja kohus ei ole seotud poolte õiguslike seisukohtadega. Kohus peab kontrollima

otsuse seaduslikkust igast aspektist.

7. Vastustaja palus apellatsioonkaebuse vastuses jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Vastustaja ei ole apellatsioonkaebuses ega selle täienduses esitanud ühtegi põhjendust selle

kohta, milles seisneb halduskohtu poolt õigusnormide valesti kohaldamine või asjaolude

ebaõige tuvastamine. Apellatsioonkaebus sisaldab suurel hulgal üldsõnalisi deklaratsioone ja

seisukohti, millel ei ole käesoleva kohtumenetlusega puutumust ning vastustaja hinnangul ei

vasta apellatsioonkaebus HKMS § 182 nõuetele määral, mis võimaldaks seda menetleda.

Vastustaja jääb 09.09.2022 kirjas kaebajale ja kohtumenetluses halduskohtule esitatud

seisukohtade juurde. Kaebaja 17.08.2022 taotlust tuleb käsitleda AvTS § 23 lg 2 p 5 alusel

selgitustaotlusena, kuna taotluse lahendamine eeldas õigusalast analüüsi ja selle alusel

selgituste/põhjenduste andmist.

6(15)

3-22-2263

AvTS § 23 lg 1 p 1 kohaselt keeldub teabevaldaja teabenõude täitmisest, kui taotletava teabe

suhtes kehtivad juurdepääsupiirangud ja teabenõudjal ei ole taotletavale teabele

juurdepääsuõigust. Kuivõrd kaebaja soovib tutvuda kriminaalasja materjalidega, mis

sisaldavad mitmeid juurdepääsupiiranguga dokumente ja teabenõudjal ei ole taotletavale

teabele juurdepääsuõigust, tuleb taotlus jätta rahuldamata. Juurdepääsu võimaldamist

kriminaalasja materjalidele tuleb eitada ka teistel alustel. AvTS § 35 lg 1 p 1 kohustab Harju

Maakohut kui teabevaldajat tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks

kriminaal- või väärteomenetluses kogutud teabe. AvTS § 38 lg 4 alusel võib asutuse juht

otsustada asutuseväliste isikute juurdepääsu võimaldamise asutusesiseseks tunnistatud

(isikuandmeid mittesisaldavale) teabele, kui see ei kahjusta riigi või omavalitsusüksuse huve.

Tegemist on diskretsiooniotsusega, kus tuleb hinnata erinevaid huvisid. Kohtutoimik ei ole

menetlusvälisele isikule piiranguteta avalik, sest kohtutoimik sisaldab juba eelduslikult

hulgaliselt erinevate piirangutega teavet, sh juurdepääsupiiranguga isikuandmeid.

Kriminaalmenetluse toimingutega kogutakse palju privaatset teavet nii süüdistava kui ka

menetlusega üldsegi mitte seotud isikute tegevuse, sh eraelu kohta, mis seondub kaudselt või

üldsegi mitte läbi viidud menetluse ja esitatud süüdistusega. Seega võib kriminaalasja

materjalide hulgas olla näiteks materjale, mis võivad avalikustamisel kahjustada teiste isikute

õigusi ja vabadusi. Seetõttu eeldab kriminaaltoimikuga tutvumise taotlus (lisaks

isikusamasuse tuvastamisele) tutvumise põhjuse äranäitamist. Teisisõnu peab kohus hindama,

kas õigustatud huvi toimikuga tutvuda kaalub üles need õigused ja huvid, mis räägivad

toimikule juurdepääsu võimaldamise vastu. Kaebaja soov tutvuda kriminaalasja nr 1-15-

11024 materjalidega piirdus üksnes põhjendusega, et tegemist on avaliku teabega. Vastustaja

hinnangul ei kaalu apellandi huvi toimikuga tutvuda üles neid õiguseid ja huvisid, mis

räägivad toimikule juurepääsu võimaldamise vastu. Antud juhul ei esine ka ühtegi IKS-s

sätestatud erisust, mille pinnalt oleks võimalik menetlusvälisele isikule kriminaalasja nr 1-15-

11024 materjale tutvustada. Vastustaja pöörab tähelepanu ka kriminaalasja materjalide

paljususele. Juhul, kui vastustaja rahuldaks apellandi taotluse osaliselt ning avaldaks

kriminaalasja materjalid osaliselt, viiks toimiku n-ö puhastamine kohtu töökoormuse

märkimisväärse tõusuni, mis omakorda takistaks avalike ülesannete täitmist. See omakorda

nõuaks teabevaldaja töökorralduse muutmist. Seetõttu tuleb apellandi teabenõude täitmisest

keelduda ka AvTS § 23 lg 2 p 3 alusel.

8. Kaebaja esitas 25.02.2025 täiendavalt vastuväite kohtu tegevusele seoses asja läbi vaatava

kohtukoosseisu muutumisega ja täiendava sisulise seisukoha.

Vastuväites leiab kaebaja, et asjas on määratud HKMS § 199 lg 1 p 5 mõttes ebaseaduslik

kohtukoosseis. PS § 24 kohaselt ei tohi kedagi tema vaba tahte vastaselt üle viia seadusega

määratud kohtu alluvusest teise kohtu alluvusse. Kohtuna ei tule mõista üksnes asutust, vaid

ka asja lahendavat kohtukoosseisu. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb põhiõigusi sätestavaid

norme tõlgendada laiendavalt. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-24-15 leidnud, et

menetlusõiguse olulise rikkumisega on tegemist siis, kui kriminaalasjas on kohtulahendi

teinud kohtukoosseis, mida seadus ette ei näe. Kohtute seaduse § 37 lg 2 p-s 2 ja lg-s 3 on

sätestatud, et asjad tuleb jaotada tööjaotusplaanis määratud alustel, lähtudes juhuslikkuse

põhimõttest ning vastavalt tööjaotuskavale. Praegusel juhul on kohtukoosseis vahetatud

selliselt, et varem vastutav kohtunik ei mahu isegi enam kolmeliikmelisse koosseisu. Kaebaja

ei ole andnud nõusolekut kohtukoosseisu muutmiseks ega esitanud menetluse kiirendamise

taotlust, et asja oleks olnud vaja ümber jagada menetluse kiirendamiseks.

Kaebaja peab ka põhiseadusevastaseks, et Riigikogu ei ole kehtestanud õigustloovat akti, mis

sätestaks kohtule ülesande selgitada, kas asja lahendamisel on kasutatud kohtujuristi abi ja

kui, siis nimeliselt kelle. Lisaks sellele esitas kaebaja etteheiteid haldusasjas nr 3-19-1076

tehtud kohtuotsustele.

7(15)

3-22-2263

Täiendavas seisukohas esitas kaebaja vastuväited vastustaja apellatsioonkaebuse vastusele.

Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et apellatsioonkaebus ei ole menetlemiseks

piisavalt selge. Riigikohtu praktika kohaselt ei pea kaebuse esitaja kvalifitseerima rikutud

õigust ega viitama õigustloova akti sättele, millest rikutud õigus tuleneb. Apellatsioonkaebuse

põhjendamise nõue ei ole põhiseaduspärane, sest õigust mõistab ainult kohus ja kohus ei ole

seotud kaebaja õiguslike väidetega. HKMS § 182 lg 1 p 5 ja § 213 lg 1 p 4 on vastuolus PS

§-dega 3, 10, 11, 13, 14, 15, 24 (lg 5) ja 102. Kohus peab kontrollima materiaalõiguse ja

protsessinormide vastavust põhiseadusele ka omal algatusel. Kaebaja ei pea kohtuasja

toimikuid valmis kirjutama ega kohtu eest tööd ära tegema. Vastasel juhul taotleb kaebaja

põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist ja endale töö eest tasu väljamõistmist. Halduskohus

on rikkunud kohustust välja selgitada olulised asjaolud (HKMS § 2 lg 2), rikkudes HKMS §

61 lõikeid 1 ja 2 ning § 157 lõiget 1. Kohus on valikulistest faktilistest asjaoludest teinud

valed järeldused ja subsumeerinud neid valedele paragrahvidele.

Kaebaja ei mõista vastustaja seisukohta, et tema taotlus allub MSVS regulatsioonile, aga

teabe väljastamisest keeldutakse AvTS normide alusel. Kui pidada avaldust selgitustaotluseks,

siis ei ole vastustaja midagi selgitanud. Riigikohus on lahendis nr 3-17-1110 märkinud, et

selgitamine tähendab normide isikule arusaadavaks tegemist, et haldusakti adressaat mõistaks,

miks otsus nii tehti.

AVTS § 23 lg 2 p 3, millele vastustaja viitas, on vastuolus PS §-ga 11. Säte on mõeldud

selliseks olukorraks, kui keegi küsib tervet dokumendiregistrit, kuid selle alusel ei saa kõiki

toimiku tutvustamise taotlusi tagasi lükata. Riik oleks saanud kehtestada mõistlikud tähtajad,

kui 5 tööpäeva on liiga lühike aeg. Kaebuse rahuldamata jätmisel palub kaebaja kaaluda, kas

menetluskulude jätmine tema kanda on põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus lahendab esmalt kaebaja vastuväited kohtu tegevusele ja muud

menetluslikud küsimused (I), seejärel käsitleb kaebaja etteheiteid halduskohtu otsusele (II)

ning viimaks jaotab asjas menetluskulud (III).

(I)

10. Ringkonnakohus jätab rahuldamata kaebaja vastuväite kohtu tegevusele seoses asja

läbivaatava kohtukoosseisu vahetamisega. Kohtuasjade jagamisel kohtunike vahel ei toimi

kohtute seaduse (KS) § 37 lg 2 p-s 2 sätestatud tööjaotusplaani alusel juhuslikkuse põhimõttel

jagamine piiranguteta. KS § 45 lg-s 11 on kohtu esimehele antud sõnaselgelt pädevus

kohtuasju kohtunike vahel ümber jaotada. Sealjuures võib seda viidatud lõike teise alternatiivi

alusel teha olukorras, kus on ilmne, et kohtuniku poolt menetlustoimingu tegemiseks

planeeritud aeg või muu menetluse korraldus ei taga menetluse läbiviimist mõistliku aja

jooksul. Mõistlik menetlusaeg on objektiivne kategooria, mis ei olene konkreetse

kohtumenetluse osaliste arvamusest. Sealjuures ei eelda kohtuasja ümberjagamine KS § 45 lg

11 alusel seda, et kohtunik ei teeks mõjuva põhjuseta vajalikku menetlustoimingut, vaid asja

ümberjagamine on lubatav ka juhul, kui mis tahes muu menetluse korraldus ei taga menetluse

läbiviimist mõistliku aja jooksul (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27.12.2018 määrus asjas

nr 1-17-10573, p 46).

11. KS § 45 lg 11 p 4 kohaselt võib asju erandjuhtudel ümber jagada mh arvestades kohtunike

erinevat tööga koormatust. Õiguskirjanduses on selgitatud, et viidatud punkt võimaldab nii

sissetulevat kui ka juba jaotatud kohtuasja erandjuhul määrata tööjaotusplaanist kõrvale

kaldudes, kusjuures sätte kohaldamiseks peab esinema vähemalt oht, et ilma erakorralist

8(15)

3-22-2263

abinõu rakendamata ei suudeta asja lahendada mõistliku aja jooksul.1 Seega ei peeta viidatud

sättes silmas mitte üksnes selliseid kohtuasju, mida pole veel ühegi kohtuniku menetlusse

jagatud, vaid ka juba kohtunikule jagatud kohtuasjade ümberjagamist. Taoline järeldus

tuleneb mh KS § 45 lg 1¹ preambuli sõnastusest, samuti sama lõike punkti 3 tekstist. Kohtu

esimehe KS § 45 lg-st 1¹ tulenev pädevus ei sõltu sellest, kas mõni menetlusosaline on

esitanud kohtumenetluse kiirendamise taotluse või kas sellise taotluse esitamise eeldused on

täidetud. Samuti ei ole kohtu esimehel keelatud jagada töökoormuse ühtlustamise eesmärki

silmas pidades kohtuasja ümber konkreetse kohtuniku menetlusse (vt ka Tartu

Ringkonnakohtu 09.01.2020 otsus asjas nr 1-15-6497).

12. Käesoleval juhul jagati menetletav kohtuasi ühena mitmekümnest kohtuasjast teenistust

alustanud kohtuniku menetlusse eesmärgiga ühtlustada kolleegiumi liikmete töökoormust,

mis on KS § 37 lg 2 p 4 kohaselt oluline põhimõte kohtunike vahel töö jaotamisel. Selle

põhimõtte aluseks on kohtuniku sõltumatus ja avalik huvi ning tööjaotus peab mh

võimaldama korrigeerida asjade jaotamist töö tegeliku kuhjumise alusel.2 Kuna

menetlusaegade lühendamise eesmärk lähtub avalikust huvist ehk kõigi kohtumenetluste

menetlusosaliste jagatud ühishuvist, ei puutu asjasse, et kaebaja ei ole käesolevas asjas

esitanud taotlust kohtumenetluse kiirendamiseks ega enda väitel ei soovi konkreetse asja

kiiremat läbivaatamist. Töökoormuse ühtlustamine võimaldab tervikuna vähendada

kohtumenetluste kestust. Ümberjaotamise faktilist konteksti ja eesmärki arvestades oleks

sellises olukorras objektiivselt võimatu ja sisuliselt ainetu lähtuda kohtu varem kinnitatud

tööjaotusplaanist või juhuslikkuse põhimõttest. Menetlusosalistele anti enne asja sisulist

läbivaatamist kohtukoosseisu muutumisest teada, mis on kooskõlas ka varem Riigikohtu

praktikas kujundatud põhimõttega (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.06.2020 otsus asjas nr

2-18-6499, p 14). Kaebaja väited kohtukoosseisu ebaseaduslikkuse kohta on seega alusetud ja

vastuväide tuleb jätta rahuldamata. Samuti on ilmselgelt asjasse puutumatu kaebaja taotlus

algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus selles, et seadusandja ei ole sätestanud

kohustust selgitada, kas asja lahendamisel on kasutatud kohtujuristi (ja millise) abi. Kaebajale

on talle kätte toimetatud kohtumäärustest ja -nõuetest teada, millised kohtujuristid on

käesolevas haldusasjas määrusi ja nõudeid koostanud ning täiesti arusaamatuks jääb, mil viisil

rikub kohtu töökorraldus kaebaja subjektiivseid õigusi.

13. Põhimõtteliselt on võimalik vastuväitena kohtu tegevusele mõista ka kaebaja korduvalt

esitatud kriitikat ringkonnakohtu 17.10.2023 määruse kohta, milles kohus jättis

apellatsioonkaebuse käiguta ja andis kaebajale tähtaja apellatsioonkaebuse põhjenduste

esitamiseks. Kohus jätab ka selle vastuväite rahuldamata. Kaebaja on seisukohal, et HKMS §

182 lg 1 p 5, mille kohaselt tuleb apellatsioonkaebuses ära märkida, millist õigusnormi on

halduskohus ebaõigesti kohaldanud ning milles seisnes õigusnormi rikkumine, on vastuolus

PS §-dega 3, 10, 11, 13, 14, 15, 24 (lg 5) ja 102. Kaebaja arvates peab ringkonnakohus

sõltumata apellatsioonkaebuses õiguslike põhjenduste esitamisest kontrollima igakülgselt

halduskohtu otsuse seaduslikkust. Ringkonnakohus kaebaja käsitlusega ei nõustu.

14. Õige, kuid selles kontekstis asjasse puutumatu on kaebaja osundus, et PS § 146 kohaselt

mõistab õigust ainult kohus. Kohus ei ole seotud menetlusosaliste õiguslike seisukohtadega,

kuid väär on kaebaja arusaam, nagu tuleks kohtul pelgalt vaidlustamise faktist lähtuvalt

kontrollida mis tahes vaidlustatud otsuse või haldustegevuse õiguspärasust, samuti kõrgema

astme kohtul alama astme kohtu lahendi õiguspärasust, n-ö igast aspektist omal algatusel.

Halduskohtumenetluse ülesanne on HKMS § 2 lg 1 kohaselt kooskõlas PS §-ga 15 eelkõige

isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel ja HKMS § 44

lg 1 kohaselt võib halduskohtusse pöörduda üksnes oma (subjektiivsete) õiguste kaitseks,

1 Pilving, I., KS § 45 komm. 2.5.3., Kohtute seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, Tln. 2018, lk 230.

2 Samas, § 37 komm. 3.6., lk 176.

9(15)

3-22-2263

mistõttu on oluline tuvastada vaidluse ese ja kaebaja etteheite sisu. HKMS § 2 lg 3 kohaselt

lahendab kohus asja üksnes kaebuses nõutud ulatuses, tõlgendades sealjuures lg 4 kohaselt

menetlusosaliste avaldusi nende tegeliku tahte väljaselgitamiseks. Seega ei kujuta

halduskohtumenetlus endast n-ö universaalset õiguspärasuse kontrolli, vaid menetluse

eesmärk on kaitsta isiku konkreetselt määratletud ja seadusega kaitstavaid subjektiivseid

õigusi. Sellisena erineb kohtumenetlus fundamentaalselt näiteks Vabariigi Valitsuse seaduse

alusel läbiviidavast teenistusliku või haldusjärelevalve menetlusest, mida ei viida läbi ühegi

konkreetse isiku subjektiivsete õiguste kaitseks, vaid mille eesmärk ongi hinnata tervikuna

haldustegevuse objektiivset õiguspärasust. Et isiku subjektiivsete õiguste väidetav rikkumine

oleks võimalik kohtumenetluses piiritleda, tuleb isikul kaebuses oma õiguste riivet ja selle

põhjuseid võimalikult konkreetselt kirjeldada. Menetlusosalisel ei ole kohustust seostada oma

õiguste riivet konkreetsete õigusnormidega ja kohus ei ole sellega seotud, kuid kaebaja taotlus

ja põhjendused peavad olema piisavad, et määratleda vaidluse ese.

15. Sama põhimõte, et õigust mõistab kohus, kehtib ka apellatsioonimenetluses, mille

eripärase konteksti määrab samas see, et esimene kohtuaste on isiku õiguste riivele ja

vaidlustatud haldustegevuse õiguspärasusele juba õigusliku hinnangu andnud.

Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses (HKMS § 197 lg 1). HKMS

§ 180 lg 1 kohaselt võib halduskohtu otsuse peale apellatsiooni korras edasi kaevata, kui

halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid

või oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. See kataloog on lähtekohaks ka HKMS § 182 lg

1 p-s 5 sätestatud kohustusele tuua apellatsioonkaebuses välja konkreetsed etteheited. Kui

apellandi etteheide halduskohtu otsusele seisneb materiaalõiguse normide ebaõiges

kohaldamises või menetlusõiguse normide rikkumises, peab apellant ka arusaadavalt

selgitama, mida ta õieti apellatsioonkaebusega vaidlustab ehk milliste normide rakendamisel

kohus tema arvates eksis ja miks ta nii leiab. Vastasel juhul ei oleks apellatsioonkaebuse

eseme ja piiride määratlemine võimalik. Kaebaja apellatsioonkaebuse saamisel, millest võis

tuletada üksnes halduskohtu otsuse vaidlustamise fakti, oli seega õiguspärane ja vältimatult

vajalik nõuda kaebajalt oma väidete konkretiseerimist. Kaebaja väited sellise kohustuse

põhiseadusvastasusest on ilmselgelt põhjendamatud.

16. Vastustaja on apellatsioonkaebuse vastuses leidnud, et apellatsioonkaebus koos selle

täiendusega ei vasta HKMS § 182 nõuetele määral, mis võimaldaks apellatsioonkaebust läbi

vaadata. Kuivõrd vastustaja ei ole esitanud seoses selle tähelepanekuga konkreetset nõuet

apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks, ei lahenda ka ringkonnakohus seda taotlusena,

kuid märgib selle kohta järgmist. Ringkonnakohus nõustub, et apellatsioonkaebus, selle

täiendus ja kaebaja täiendavad seisukohad koosnevad valdavalt üldistest riigi- ja

õigusfilosoofilistest arutlustest. Kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks loodud

halduskohtumenetluse eesmärgiks ei saa olla kaebaja soovil õigusteoreetilise diskussiooni

pidamine kohtuga, millele kaebaja on ise korduvalt viidanud. Taolisel ajendil kaebuse

esitamist tuleks käsitada kaebeõiguse kuritarvitamisena. Kohus leiab siiski, et kaebaja tahe ja

halduskohtu otsusele esitatud etteheidete sisu on üldjoontes võimalik tõlgendamise teel välja

selgitada. Eelkõige mõistab ringkonnakohus, et kaebaja heidab halduskohtule ette

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis seisneb tema avalduse õiguslikus

kvalifitseerimises selgitustaotluseks ja teabenõudele vastamist reguleerivate normide ebaõiges

kohaldamises või kohaldamata jätmises, ning asjaoludele hinnangu andmist valikuliselt.

Samuti on kaebaja tõstatanud asjas kohaldatavate normide põhiseaduspärasuse küsimuse.

Seega vaatab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse sisuliselt läbi.

10(15)

3-22-2263

(II)

17. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohtu otsus on õiguspärane ja selle

tühistamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja

HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda neid, vastates järgnevalt apellatsioonkaebuse väidetele.

18. Kaebaja on esiteks seisukohal, et tema 17.08.2022 avaldus tulnuks kogu mahus lugeda

teabenõudeks ja vastata sellele (positiivselt) viie tööpäeva jooksul kooskõlas AvTS § 18

lõikega 1. Vastustaja on menetlenud kaebaja avaldust seevastu selgitustaotlusena, viidates

AvTS § 23 lg 2 p-le 5, mille kohaselt teabenõue, mille täitmiseks tuleb teavet täiendavalt

süstematiseerida ja analüüsida ning selle alusel on vaja uus teave dokumenteerida, loetakse

selgitustaotluseks ja sellele vastatakse MSVS-ga ettenähtud korras. Ringkonnakohus nõustub

vastustaja ja halduskohtuga, et avalduse vastuses toodud põhjendustel oli vastustajal alus

kriminaalasja nr 1-15-11024 toimiku osas AvTS § 23 lg 2 p 5 kohaldamiseks.

19. Põhimõtteliselt on õige kaebaja väide, et teabe analüüsimise ja töötlemise vajadus

iseenesest ei tähenda, et avaldus ei vastaks teabenõude tunnustele. Teabenõudena ja

selgitustaotlusena käsitatava avalduse, iseäranis AvTS § 23 lg 2 p 5 alusel menetluslikult

selgitustaotlusena vastamisele kuuluva avalduse sisulised tunnused on sealjuures suures osas

kattuvad. Õiguslikult asjakohatu on aga kaebaja toodud analoogia väärteoteatega, kuna

erinevalt väärteoteate esitamist reguleerivatest normidest sätestab AvTS § 23 lg 2 p 5

erinormina, et teatud tunnustele vastav teabenõue loetakse õiguslikult selgitustaotluseks.

Sealjuures ei tulene antud normist, et avaldus ei peaks vastama teabenõude tunnustele, kuna

ainuüksi selleks, et AvTS § 23 lg 2 p 5 saaks kohaldamisele kuuluda, peabki avaldus vastama

esmaselt ka teabenõude tunnustele AvTS § 6 mõttes. AvTS § 23 lg 2 p 5 näol on tegemist

eeskätt menetlusnormiga, mis näeb teatud tunnustega teabenõudele vastamiseks viiteliselt ette

erineva vastamiskorra ja -tähtaja. Sellest on kaebajale saadetud vastuses lähtunud ka

vastustaja, selgitades, et vastab avaldusele MSVS-s sätestatud korras, kuid lähtub vastamisel

sisuliselt AvTS normidest, kuna küsitud teave vastab AvTS §-s 3 sätestatud avaliku teabe

tunnustele. Vastustaja põhjendustes puudub kaebaja väidetud vastuolu. Vastustaja on õigesti

leidnud, et avaldusele vastamisel tuli lähtuda MSVS §-s 6 sätestatud tähtajast.

20. Ringkonnakohus märgib, et ehkki vastustaja ei ole avalduse vastuses sellele sõnaselgelt

tuginenud, vastab kohtumenetluses esitatud põhjendustest lähtudes AvTS § 23 lg 2 p 5

tunnustele ka kaebaja avaldus kriminaalasjas nr 1-19-8262 esitatud päringute väljastamiseks.

Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et kaebaja taotlus kohtu pressiesindaja töölepingu

ja distsiplinaarkaristuste andmete väljastamiseks kohtu ette toodud asjaolude põhjal oma sisult

AvTS § 23 lg 2 p 5 tunnustele siiski ei vasta. Eeldusel, et selle teabe edastamine ei oleks

nõudnud teabe analüüsimist ja sünteesimist ning uue teabe dokumenteerimist, oleks

vastustajal tulnud sellekohasele nõudele vastata AvTS § 18 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul.

See asjaolu ei anna siiski alust kohustamiskaebuse rahuldamiseks. Kaebaja nõude

distsiplinaarkaristuste kohta teabe saamiseks on vastustaja 09.09.2022 täitnud, misläbi on

kaebaja oma kaebuse eesmärgi osas, milleks tal on õiguslik alus, saavutanud ning pelgalt

vastamistähtaja võimaliku rikkumise kaalutlusel ei saaks kohustamiskaebus kaebaja õigusi

täiendavalt kaitsta. Ülejäänud osas jättis vastustaja kaebaja taotluse sisuliselt õiguspäraselt

rahuldamata, mistõttu puudub alus kohustamiskaebuse rahuldamiseks sõltumata

vastamistähtaja järgimisest.

21. Kaebaja sisuline etteheide seoses taotluse rahuldamata jätmisega seisneb kokkuvõtlikult

selles, et PS alusel on tal üldine õigus saada avalikult võimult teavet selle tegevuse kohta ja

vähemalt osas, milles taotletud andmed ei ole tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks, oleks

tulnud andmetele AvTS § 38 lg 2 alusel juurdepääs tagada. Vastustaja on avalduse vastuses

11(15)

3-22-2263

põhistanud taotluse valdavas osas rahuldamata jätmist kriminaalasja nr 1-15-11024 toimiku

osas kahel õiguslikul alusel.

22. Esiteks on vastustaja keeldunud andmetele juurdepääsust AvTS § 23 lg 1 p 1 alusel, mille

kohaselt teabevaldaja keeldub teabenõude täitmisest, kui taotletava teabe suhtes kehtivad

juurdepääsupiirangud ja teabenõudjal ei ole taotletavale teabele juurdepääsuõigust, koosmõjus

§ 9 lg 2 p-ga 7, mille kohaselt on teabevaldaja kohustatud teabele juurdepääsu võimaldamisel

tagama juurdepääsupiirangutest kinnipidamise. Ringkonnakohtu hinnangul on vastuses

esitatud kaalutlused AvTS § 23 lg 1 p 1 kohaldamiseks asjakohased. Kordamata halduskohtu

otsuse ja selles viidatud vastustaja seisukohtade põhjendusi, märgib ringkonnakohus, et

vastustaja on avalduse vastuses asjakohaselt viidanud, et PS §-s 44 sätestatud õigus teabele on

lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mis tähendab, et seda võib piirata seadusega

eeldusel, et piiranguks on legitiimne eesmärk. Vastustaja on asjakohaselt selgitanud, et

taotletud kriminaalasja menetlus on kooskõlas menetlusõiguse normidega kuulutatud osaliselt

kinniseks ja suur osa toimiku materjalidest, sh sisukord, on AvTS mõttes

juurdepääsupiiranguga teave, mis annab aluse teabenõude täitmisest keelduda.

23. Teiseks on vastustaja keeldunud teabele juurdepääsust isikuandmete kaitse kaalutlusel,

milleks AvTS § 39 lg 1 kohustab teabevaldajat juhinduma isikuandmete kaitse üldmääruses

või seaduses sätestatud alustest, põhjendades, et kaebaja soov kontrollida kohtumenetluse

õigsust ei vasta ühelegi alatud juhul kohaldamisele kuuluva IKS §-des 4–7 sätestatud alustest

isikuandmete töötlemiseks. Vastustaja on avalduse vastuses õigesti selgitanud, et

kriminaalasja toimik sisaldab erinevates dokumentides hulgaliselt kolmandate isikutekohta

kogutud teavet, sh privaatse sisuga andmeid. Ringkonnakohus jääb oma varasemas praktikas

(20.05.2020 otsus haldusasjas nr 3-19-1076) võetud seisukohtade juurde, millele viitas

käesolevas asjas ka halduskohus. Kohtutoimik, sh kriminaaltoimik ei ole menetlusvälisele

isikule piiranguteta avalik, sellega tutvumine eeldab õigustatud või põhjendatud huvi

äranäitamist ja taotluse eelduste täitmisel on maakohtul kaalutlusõigus otsustamaks, kas

taotleja huvi on kaalukam kui poole või kolmanda isiku huvi teabe kaitsmiseks. Vastustaja

kaalutlused nõude rahuldamata jätmiseks on ringkonnakohtu hinnangul asjakohased.

24. Kohtumenetluses on vastustaja täiendavalt põhjendanud taotluse rahuldamata jätmist

AvTS § 23 lg 2 p-s 3 sätestatud alusega, mis annab teabevaldajale õiguse teabenõude

täitmisest keelduda, kui selle täitmine nõuab taotletava teabe suure mahu tõttu teabevaldaja

töökorralduse muutmist, takistab talle pandud avalike ülesannete täitmist või nõuab

põhjendamatult suuri kulutusi. Ehkki sellele normile ei ole vastustaja avalduse vastuses

viidanud, on vastuses esitatud normi sisule viitav põhjendus, mille kohaselt kohtutoimikute

töötlemine selliselt, et neist oleks kõigile tutvumise võimaldamiseks eemaldatud kogu

juurdepääsupiiranguga teave, ei ole praktiliselt võimalik. Kuna on ilmne, et vastustaja lähtus

sisuliselt avaldusele vastates ka kaalutlusest, et nõude rahuldamine tooks kaasa ülemäärase

töökoormuse, oli halduskohtul alus käsitada ka seda vastustaja tegeliku kaalutlusena taotluse

rahuldamata jätmisel vaatamata õigusliku viite puudumisele.

25. AvTS § 23 lg 2 p 3 eesmärgina võib näha mitte ainult kitsalt ebamõistliku mahuga

teabenõuete piiramist (n-ö terve dokumendiregistri väljastamise taotlus, millele viitab

kaebaja), vaid avaliku huvi kaitset laiemalt, vältimaks ametiasutuste põhifunktsioonide

täitmise võime langust. Vastustaja kui kohtu puhul tähendab see eelkõige avalikku huvi

kohtumenetluste nõuetekohase korraldamise ja kohtuasjade mõistliku aja jooksul lahendamise

vastu, mis igal üksikjuhtumil on laiendatav ka konkreetse kohtuasja menetlusosaliste huvile.

Tegemist on legitiimse eesmärgiga PS §-dest 44 ja 46 tuleneva lihtsa seadusereservatsiooniga

põhiõiguste piiramiseks ning AvTS-i regulatsioon, mille põhiseaduspärasuse on kaebaja

kahtluse alla seadnud, ei riiva ringkonnakohtu hinnangul ebaproportsionaalselt kaebaja õigusi.

Sealjuures märgib kohus, et diferentseerida saab olukordi, kus teabevaldaja jaoks on

12(15)

3-22-2263

avaldusele selgitustaotlusena vastamine jõukohane (AvTS § 23 lg 2 p 5), olukordadest, kus

avaldusele vastamine teabevaldaja põhiülesannete täitmist oluliselt takistaks (AvTS § 23 lg 2

p 3), kuid nimetatud normid ei välista teineteist, vaid teabevaldaja võib jõuda tõdemusele, et

vastamine nõuaks tema töökorralduse muutmist või takistaks avalike ülesannete täitmist, ka

avaldust selgitustaotlusena lahendades. Sealjuures sätestab AvTS § 23 lg 2 p-ga 3 analoogse

aluse selgitustaotlusele vastamata jätmiseks ka MSVS § 5 lg 9 p 7. Asjakohased on vastustaja

selgitused, et terve kriminaalasja toimiku töötlemine selliselt, et eemaldada sellest kogu

juurdepääsupiiranguga teave, häiriks oluliselt kohtu põhitegevust ning sellest tulenevalt oli

ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud kaebaja nõude täitmata jätmine ka piiratud mahus

AvTS § 38 lg 2 alusel. Sellises olukorras ei saa asjasse puutuvaks pidada ka kaebaja tõstatatud

küsimust, kas põhiseadusega on kooskõlas, et seaduses puudub norm, mis kohustaks

vastustajat küsima kõigi kriminaalasja toimikuga seotud andmesubjektide nõusolekut toimiku

avalikustamiseks, kuna taoline kohustus tähendaks andmevaldajale veelgi suuremat täiendavat

töökoormust.

26. Kaebaja taotluse kriminaalasja nr 1-19-8262 kohta esitatud päringute ja kohtu

pressiesindaja töölepingu saamiseks on vastustaja jätnud täitmata AvTS § 23 lg 1 p 1 alusel

põhjendusel, et nimetatud andmed on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud

teabeks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega kriminaalasja kohta tehtud

päringute osas.

27. Pressiesindaja töölepingu osas märgib kohus täiendavalt järgmist. Ringkonnakohus

mõistab kaebaja taotlust Harju Maakohtu pressiesindaja töölepingu saamiseks selliselt, et

kaebaja on soovinud töölepingu avalikustamist tervikuna. 17.08.2022 taotluse p-s 50 (dtl 24)

on kaebaja viidanud hea halduse põhimõttele, selgitamata sõnagagi oma huvi teabe saamise

vastu. Apellatsioonkaebuse täienduse p-s 9 (dtl 66) on kaebaja selgitanud, et tema hinnangul

on vastustajal töölepingu esitamise kohustus, kuna tegemist on AvTS § 3 lg 1 mõttes avalikke

ülesandeid täites saadud või loodud teabega. Sama dokumendi p-s 18 (dtl 67) on kaebaja

samas möönnud, et ta „isegi ei mäleta, miks ma seda töölepingut üldse küsisin“ ning

järgnevas p-s 19 oma teadmishuvi kitsendanud, märkides, et teda ei huvita pressiesindaja

telefon, elukoht ega töötasu. Seega saab kaebaja tegelikku tahet tõlgendada nii, et tema

sooviks on tutvuda Harju Maakohtu pressiesindaja töölepinguga, välja arvatud andmed

telefoninumbri, elukoha ja töötasu kohta.

28. Iseenesest saab kaebajaga nõustuda selles, et avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 5 p 2

mõttes avalikus teenistuses oleva töötajaga sõlmitud töölepingus sisalduvat teavet saab

eelduslikult käsitada AvTS § 3 lg 1 mõttes avalikke ülesandeid täites saadud ja/või loodud

teabena. Võttes aga arvesse töölepingulise suhte olemust, on töölepingule

juurdepääsupiirangu seadmine vastustaja põhjendusi arvestades õiguspärane. Vaatamata

sellele, et riigi eraõiguslik töösuhe isikuga ametiasutuse ülesannete täitmiseks on ATS § 5 p 2

kohaselt hõlmatud avaliku teenistuse üldmõistega, ei saa töösuhe sama normi kohaselt

hõlmata avaliku võimu teostamise pädevust. Olemuselt on tegemist tsiviilõigussuhtega: ATS

§ 3 lg 2 sätestab sõnaselgelt, et töötajate töösuhteid ametiasutustes reguleerivad töölepingu

seadus ja teised töösuhteid reguleerivad seadused. Riik tegutseb lepingulises suhtes oma

töötajaga avalik-õigusliku juriidilise isiku kui tsiviilõigussubjektina tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 25 lg 2 tähenduses, mitte avaliku võimu kandjana. Tegemist on olemuslikult

erineva õigussuhtega riigi avalik-õiguslikust teenistus- ja usaldussuhtest ametnikuga ATS § 5

p 1 mõttes. Muu hulgas tulenevad sellest ka erisused avalikustamisele kuuluva teabe osas. Kui

seaduse alusel kuulub avalikustamisele ametniku ametijuhend (AvTS § 28 lg 1 p 5), nimi,

haridus, eriala, telefoninumber ja e-posti aadress (AvTS § 28 lg 1 p 6) ning palk (ATS § 65 ja

AvTS § 28 lg 1 p 25), siis töötajat puudutavate andmete, samuti töölepingu kohta taolist

universaalset ja aktiivset avalikustamiskohustust sätestatud ei ole. Töölepingu sisu on

13(15)

3-22-2263

ametiasutusel pädevus tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks üldkorras

AvTS § 35 alusel, v.a töötasu osas (AvTS § 36 lg 1 p 9; vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi

17.10.2018 otsus haldusasjas nr 3-15-3228, p 20).

29. Tsiviilõiguslikku töölepingut sõlmides ei ole töötaja astunud riigiga avalik-õiguslikku

suhtesse ega allutanud ennast ametniku teenistussuhte detailide avalikustamise reeglitele.

Seadusandja on teinud selge valiku, välistades AvTS § 36 lg 1 p 9 alusel võimaluse tunnistada

asutusesiseseks kasutamiseks üksnes teabe töötajale eelarvest makstavate tasude kohta. See on

selgitatav avalikkuse huviga avalike rahaliste vahendite otstarbeka kasutamise vastu. Muude

töösuhte detailide vastu avalikkusel eelduslikult samavõrd intensiivset teadmishuvi olla ei saa

ja privaatautonoomia põhimõttel riigiga sõlmitud eraõiguslikku suhtesse astunud töötaja

õigust isikuandmete kaitsele ei saa kitsendada analoogia alusel. Töölepingu muude andmete

asutusesiseseks kasutamiseks määramine allub ametiasutuse juhi diskretsioonile. Sealhulgas

allub juhi diskretsioonile AvTS § 35 lg 1 p 12 mõttes hinnangu andmine, kas ja millises

ulatuses kahjustaks töölepingu kui isikuandmeid sisaldava teabe avalikuks tulek oluliselt

andmesubjekti ehk töötaja eraelu puutumatust. Säte viitab sealjuures isikuandmetele n-ö laias

tähenduses, mis isikuandmete kaitse üldmääruse (EL) 2016/679 (IKÜM) art 4 p 1 mõttes

hõlmab „igasugust teavet tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta“, mitte üksnes

eriliiki isikuandmeid IKÜM art 9 tähenduses.

30. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja jättis kaebaja nõude töölepinguga

tutvumiseks AvTS § 23 lg 1 p 1 alusel õigesti rahuldamata, kaaludes asjakohaselt

andmesubjekti huvi oma isikuandmete kaitsmiseks, mis tuleb kaebaja põhjendusi arvestades

lugeda tema huvist kaalukamaks.

31. Apellatsioonkaebus tuleb seega tervikuna rahuldamata jätta.

(III)

32. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole esitanud taotlust

menetluskulude väljamõistmiseks, jäävad apellatsiooniastme menetluskulud HKMS § 108 lg

1 ja § 109 lg 1 kohaselt menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 16.04.2026 otsusega

RIIGIKOHUS OTSUSTAB

1. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2025. a ja Tallinna Halduskohtu

10. oktoobri 2023. a otsused osas, millega jäeti kaebus rahuldamata Harju Maakohtu

pressiesindaja töölepingu osas, ning osas, mis puudutab menetlusväliste isikute

taotluseid kriminaalasjas nr 1-19-8262.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega kohustada Harju Maakohut uuesti lahendama

X 17. augusti 2022. a teabenõue osas, mis puudutab taotlust tutvuda Harju Maakohtu

pressiesindaja töölepinguga ja menetlusväliste isikute taotlustega kriminaalasjas nr 1-

19-8262.

4. Jätta kohtuotsused muutmata osas, mis puudutab teabenõude lahendamist seoses

taotlusega tutvuda Harju Maakohtu pressiesindaja ametijuhendiga.

14(15)

3-22-2263

5. Muuta muus osas Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2025. a otsuse põhjendusi

vastavalt praeguse otsuse põhjendustele.

6. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

15(15)