2-21-3824/71 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Anneli Alekand, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. märts 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-3824

Tsiviilasi

Aleksei Istomini hagi Maxima Eesti OÜ vastu

töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise ning

saamata jäänud töötasu ja viivise nõuetes

Apellatsioonkaebuse hind

25 159 eurot 68 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 14. veebruari 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aleksei Istomini apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Aleksei Istomin (isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Aleksei Vassiljev

Vastustaja (kostja): Maxima Eesti OÜ (registrikood

10765896), lepinguline esindaja Jekaterina Lumiste

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 14. veebruari 2024 otsus osas, millega mõisteti hageja

kasuks välja hüvitis 698,88 eurot (bruto). Teha selles osas uus otsus, millega mõista

kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 2096 eurot 64 senti. Muus osas jätta maakohtu otsus

muutmata.

2. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.

4. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

4.1. Rahuldada hagi osaliselt.

4.2. Jätta rahuldamata hageja nõue tuvastada, et Aleksei Istomini ja Maxima Eesti OÜ

vahel 18.03.2020 sõlmitud tööleping ei ole lõppenud TLS § 107 lg 2 alusel alates

04.09.2020. Lõpetada Aleksei Istomini ja Maxima Eesti OÜ vahel sõlmitud tööleping

TLS § 107 lg 2 alusel alates 04.09.2020.

4.3. Jätta rahuldamata hageja nõue mõista kostjalt välja tasumata jäänud töötasu

kogusummas 4193,28 eurot ning kõrvalnõudena viivis nimetatud summalt.

4.4. Mõista Maxima Eesti OÜ-lt Aleksei Istomini kasuks välja TLS § 109 lg 1 alusel

hüvitis 2096 eurot 64 senti (bruto).

4.5. Jätta menetluskulud (v.a riigi õigusabi kulud) poolte endi kanda ning Aleksei

Istomini riigi õigusabi kulud riigi kanda. Riigi õigusabi tasu ja kulud määrab maakohus

eraldi määrusega.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Aleksei Istomin (hageja) esitas 13. oktoobril 2020 töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse

Maxima Eesti OÜ (kostja) vastu töölepinguliste suhete lõppemise tühisuse tuvastamise ja

töötasu nõudes.

Töövaidluskomisjon TVK rahuldas 8. jaanuari 2021 otsusega hageja nõuded osaliselt.

Töövaidluskomisjon TVK tuvastas poolte vahel 18. märtsil 2020 sõlmitud töölepingu

lõppemise tühisuse tähtaja möödumisel töölepingu seaduse (TLS) § 80 lg 1 alusel alates 4.

septembrist 2020, lõpetas poolte vahel 18. märtsil 2020 sõlmitud töölepingu TLS § 107 lg 2

alusel alates 4. septembrist 2020 ning mõistis kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel

välja hüvitise 2096 eurot 64 senti (bruto) ja viivise 26 eurot 59 senti. Töövaidluskomisjon

jättis rahuldamata hageja 2381 euro 83 sendi suuruse töötasu nõude, 40 euro 78 sendi (bruto)

suuruse töötasu nõude 2020. a juuli eest ja nõude tunnistada ja pöörata viivitamatule

täitmisele töötasu väljamõistmise otsus kahe kuu keskmise töötasu ulatuses (so 1397 eurot 76

senti bruto).

2. Hageja esitas 11. märtsil 2021 Viru Maakohtule hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks

välja mõista töötasu ja viivis.

Hageja täpsustas maakohtus oma nõudeid ning lõpliku nõudena palus tuvastada, et hageja ja

kostja vahel 18. märtsil 2020 sõlmitud tööleping ei ole lõppenud TLS § 107 lg 2 alusel alates

4. septembril 2020. Hageja palus kostjalt hageja kasuks mõista välja töötasu 4193 eurot 28

senti ning viivis. Alternatiivselt palus hageja kostjalt välja mõista TLS § 109 lg 1 alusel

hüvitise saamata jäänud sissetuleku ulatuses (igakuiselt 698 eurot 88 senti (bruto)

ajavahemikul 5. september 2020 kuni TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse

jõustumiseni).

Hagiavalduse kohaselt ei lõppenud tööleping 4. septembril 2020. Kostja pidi seega tasuma

hagejale töötasu ning kindlustama hagejat kokkulepitud tööga ka pärast 4. septembrit 2020.

Kostja pidi hagejale maksma TLS § 35 alusel keskmist tasu. Poolte vahel ei ole vaidlust, et

alates 4. septembrist 2020 ei lubanud kostja hagejat tööle. Hageja saamata jäänud töötasu on

perioodil 2020. a september – 2021. a veebruar 4193 eurot 28 senti. TLS § 107 lg-t 2 ei ole

võimalik kohaldada, kuna selle eelduseks on töölepingu ülesütlemise avalduse tegemine ja

selle tühisuse tuvastamine. Käesoleval juhul ei ole töölepingu ülesütlemise avaldust esitatud

ja ülesütlemise tuvastamine ei ole olnud töövaidluse esemeks. Kui kostja ei pea töösuhte

jätkamist võimalikuks, siis on tal võimalik see seaduses sätestatud viisil üles öelda.

Hageja ei ole nõus hüvitise suurusega, kuna seadus võimaldab töövaidlusorganil TLS § 109 lg

1 alusel välja mõistetavat hüvitist suurendada. Asjaolusid arvestades peab hüvitise olema

suurem. Hagejal puudub alates 5. septembrist 2020 sissetulek ja ta on olnud pidevalt valmis

tööle ilmuma.

TVK otsuse resolutsiooni p 2, millega TVK tuvastas pooltevahelise töölepingu lõppemise

tühisuse tähtaja möödumisel TLS § 80 lg 1 alusel alates 4. septembrist 2020, on jõustunud,

sest pooled ei ole seda punkti vaidlustanud. Seetõttu ei saa pooled vaielda selle üle, kas

töösuhe lõppes TLS § 80 lg 1 alusel tähtaja möödumisel või mitte. TVK otsuse resolutsiooni p

4 on kostja suhtes jõustunud ehk kostja ei saa taotleda hüvitise vähendamist.

Hageja leidis vastuseks kostja vastuväidetele, et eeldused TLS § 107 lg 2 kohaldamiseks, so

töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamine ja poole taotlus töölepingu lõpetamiseks, ei ole

täidetud. Kostja ei ole töölepingu ülesütlemise avaldust hagejale esitanud ning ülesütlemise

tühisuse tuvastamine ei olnud töövaidluse esemeks. Tööle mittelubamine ei ole samastatav

töölepingu ülesütlemisega, mistõttu puudub alus töölepingu lõpetamiseks TLS § 107 lg 2

alusel. Lepingu ülesütlemine kui kujundusõigus realiseerub tahteavalduse jõudmisel

vastaspooleni. Puudub vaidlus selles, et kostja ei ole väljendanud tahteavaldust töölepingu

lõpetamiseks.

Kostja väidetav mitteteadmine hageja tööloa pikendamisest ei mõjuta töölepingu kehtivust

ega tööandja kohustust maksta töölepingu järgi töötajale töötasu. Hagejal oli õigus Eestis

töötada ajavahemikul 6. september 2019 – 10. september 2021 ehk ka sel perioodil, mille eest

on hageja esitanud töötasu nõude. Hagejal puudus 5. septembrist 2020 – 2021. a detsembrini

sissetulek.

3. Kostja vaidles hagile vastu.

Hageja on õigusvaidluse TVK otsuse resolutsiooni p-i 3 osas avanud ja kuna p-i 3 saab

vaadelda TVK otsuse resolutsiooni p-ga 2 koos, siis ei ole välistatud õigusvaidlus ka TVK

otsuse resolutsiooni p-ga 2 seonduvalt.

Välismaalaste seaduse (VMS) § 286 lg 1 kohustab tööandjat kontrollima, et tema juures

töötaval välismaalasel oleks Eestis viibimiseks ja töötamiseks õiguslik alus. Töösuhte kestel

ei tõendanud hageja kostjale, et tal on õigus Eestis tööd teha ka pärast 4. septembrit 2020.

Nimetatud kohustuse täitmiseks ei piisa vaid hageja kinnitusest. VMS § 286 lg 3 kohaselt on

tööandja kohustatud lõpetama lepingu välismaalasega, kellel puudub õiguslik alus Eestis

viibimiseks või töötamiseks. Töötaja rahvusvahelise kaitse taotleja tunnistuse kehtivuse

pikendamine töösuhte ajal ei muuda töölepingut tähtajatuks. Hageja teavitas uue

rahvusvahelise kaitse taotleja tunnistuse saamisest ja õigusest Eesti Vabariigis taas tööd teha

kostjat alles 22. septembril 2020.

Kohus saab pooltevahelise töösuhte lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel alates 4. septembrist 2020.

TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamisel tuleb lähtuda VMS regulatsioonist. Hageja ei

ole põhjendanud, mis kuupäevast peaks pooltevahelise töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel

lõpetama. Kindlasti ei ole põhjendatud töösuhet lõpetada kohtuotsuse tegemise aja seisuga või

alates 5. märtsist 2021, mil lõppes hagejale väljastatud rahvusvahelise kaitse taotleja teine

tunnistus. Kostja on menetluses kahtluse alla seadnud hageja viibimise Eestis kuni 5. märtsini

2021 ja reaalse töö tegemise võimalikkuse. Kostja on teinud pärast 4. septembrit 2020 selgeid

tahteavaldusi, millest ei saanud jääda kahtlust, et töösuhe on lõppenud.

Alternatiivselt saab kostja avaldusi pidada töölepingu ülesütlemisavalduseks hagejast

tuleneval põhjusel. Alates 5. septembrist 2020. a ei teinud hageja kostja kasuks tööd hagejast

tuleneval põhjusel, so hageja ei tõendanud kostjale enne 4. septembrist 2020, et tal on õigus

Eesti Vabariigis tööd teha. Seega oleks töölepingu lõpetamine TLS § 107 lg 2 alusel pärast 4.

septembrit 2020 hea usu põhimõttega vastuolus.

Hageja rahalised nõuded on hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja tõendas, et hageja on

kostja esindaja allkirja töölepingul võltsinud. Hageja nõuab töötasu aja eest, mil hageja

reaalselt tööd ei teinud ega saanudki teha. Pooled sõlmisid tähtajalise töölepingu kahel

põhjusel. Esiteks oli töösuhte alguses pooltele teadaolevalt hagejal õigus Eesti Vabariigis tööd

teha kuni 5. septembrini 2020. Teiseks tähtajalise töölepingu sõlmimise põhjuseks oli lepingu

kohaselt töömahu ajutine suurenemine.

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohus rahuldas 14. veebruari 2024 otsusega hagi osaliselt. Maakohus jättis

rahuldamata hageja nõude tuvastada, et poolte vahel sõlmitud tööleping ei ole lõppenud TLS

§ 107 lg 2 alusel alates 4. septembrist 2020 ja hageja nõude mõista kostjalt välja saamata

jäänud töötasu 4193 eurot 28 senti ja viivised. Maakohus lõpetas pooltevahelise töölepingu

TLS § 107 lg 2 alusel alates 4. septembrist 2020 ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja TLS §

109 alusel hüvitise 698 eurot 88 senti (bruto). Menetluskulud jäid poolte endi kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on TVK 28. jaanuari 2021 otsuse p 2 jõustunud, sest kostja

ei ole TVK otsust üheski osas vaidlustanud. Kostja viited välismaalaste seaduse

regulatsioonile ning argumendid seonduvalt hageja staatusest rahvusvahelise kaitse taotlejana

ei ole vaidluse lahendamise seisukohalt asjakohased.

Kostjal on õigus taotleda TLS § 107 lg 2 alusel lepingu lõpetamist. Ei ole võimalik sundida

pooli töösuhtes olema, kui selleks puudub nende vaba tahe. Olukorras, kus tööandja on

taotluse TLS § 107 lg 2 kohaldamiseks esitanud ning seda põhistanud, peab kohus saama seda

lahendada ning lepingu lõpetada. Hageja sai kostja tahteavaldusest teada hiljemalt 5.

septembril 2020. Kostja tegi ka pärast 5. septembrit 2020 tahteavaldusi, mille pinnalt on

võimalik tuvastada kostja tahe leping lõpetada. Seega tuleb kostja avaldus TLS § 107 lg 2

kohaldamiseks rahuldada. Arvestades, et hageja ei ole vaidlustanud TVK poolt töölepingu

lõpetamise kuupäeva, on kohus seotud sama kuupäevaga ja lõpetab töölepingu alates 4.

septembrist 2020.

Kohus lõpetas poolte vahel sõlmitud töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel, seega ei ole alust

rahuldada hageja nõuet mõista kostjalt välja tasumata jäänud töötasu 4193 eurot 28 senti ning

viivis. Hagejal on õigus nõuda TLS § 109 lg 2 alusel hüvitist. Kohaldada tuleb kuni 17.

märtsini 2023 kehtinud TLS-i redaktsiooni ja vastavat praktikat. Kui kostja on esitanud

avalduse vaadata asi läbi hagimenetluses hüvitise nõude osas, siis ei saa vastavas osas pidada

TVK otsust jõustunuks ja nõue kuulub kohtumenetluses hüvitise suuruse osas lahendamisele

tervikuna.

Hageja nõutud hüvitise suurus ei ole kooskõlas väljakujunenud praktikaga. Kuigi võimalik on

mõista välja suuremat hüvitist kui kolme kuu töötasu, ei ole võimalik hüvitise suurust siduda

tulevikus saabuva tähtajaga. Selline hüvitis ei ole ka sisuliselt põhjendatud. Hageja pole

tõendanud, et ta viibis kogu aja Eestis ning tal oli võimalik tööd teha.

TLS § 109 lg 1 teise lause alusel arvestab kohus hüvitise suuruse muutmisel mh nii töötatud

aja kui ka poolte käitumisega. Hageja töötas kostja juures väga lühidalt. Olenemata

töölepingu lõppemise tühisusest ei saanud hageja kahjustatud viisil, et oleks põhjendatud välja

mõista ühe kuu keskmist töötasu ületav hüvitis. Kostja andis oma tegevusega mõista, et

tööleping on lõppenud ning hagejal oli võimalik leida uus töö. Kostja ei käitunud pahauskselt.

Kohus arvestas hüvitise suuruse määramisel, et töölepingul olnud tööandja allkiri ei olnud

ekspertiisi kohaselt ehtne, mis tekitas kahtluse dokumendi tõesuses. Kohus ei nõustunud

kostjaga, et hageja käitus TLS § 109 lg 2 alusel nõude esitamisel pahauskselt. Põhjendatud

hüvitise suurus on hageja ühe kuu keskmise töötasu 698 eurot 88 senti (bruto).

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, milles

maakohus jättis hageja nõuded rahuldamata. Hageja taotleb uue otsuse tegemist, millega hagi

täies ulatuses rahuldada. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt oleks olukorras, kus tööleping ei lõppenud 4.

septembril 2020 TLS § 80 lg 1 alusel tähtaja möödumisel, kostja pidanud tasuma hagejale

TLS § 35 alusel töötasu. Pooled ei vaidle, et alates 5. septembrist 2020 ei lubanud kostja

hagejat tööle. Hageja tahtis ja oli valmis pärast 4. septembrist 2020 kostja heaks tööd tegema,

kuid kostja keeldus õigustamatult hagejat tööle lubamast. Hageja tõendas, et oli võimeline

tööd tegema ning viibis Eestis.

Eeldused TLS § 107 lg 2 kohaldamiseks ei ole täidetud. Kostja ei esitanud hagejale

töölepingu ülesütlemise avaldust ning ülesütlemise tühisuse tuvastamine ei olnud töövaidluse

esemeks. Kostja ei lubanud hagejat tööle, olles ekslikul arvamusel, et tööleping on lõppenud

TLS § 80 lg 1 alusel tähtaja möödumisel. Tööle mittelubamine ei ole samastatav töölepingu

ülesütlemisega.

Asjakohatu on maakohtu selgitus, et nende vaba tahte puudumisel ei ole võimalik sundida

lepingupartnereid töösuhtes olema. Kostja teadis, et hageja oli valmis pärast 4. septembrit

2020 tööülesannete täitmist jätkama. Kostjal oli võimalus tööleping üles öelda. Tööleping

öeldakse üles kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tehtud ülesütlemisavaldusega.

Kohus saab TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetada olukorras, kus tööandja on töölepingu

ülesütlemise avalduse töötajale esitanud, kuid töötaja on ülesütlemise avalduse kehtivust

töövaidlusorganis vaidlustanud. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid esine. TLS § 80 lg-s 1

märgitud töölepingu lõppemise alus ja muud TLS-s sätestatud töölepingu lõpetamise alused ei

saa ilmneda alternatiivselt.

TLS § 107 lg 2 alusel lõpetab kohus töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud

ülesütlemise kehtivuse korral. Kostja ei esitanud hagejale töölepingu ülesütlemise avaldust.

Seega ei ole maakohtu otsustus töölepingu lõpetamine kuupäeva osas põhjendatud. Hageja

vaidlustas hagi esitamisega TVK resolutsiooni p-s 3 toodud otsustuse täies ulatuses, mistõttu

ei saanud kohus väita, et hageja ei ole TVK poolt töölepingu lõpetamise kuupäeva

vaidlustanud.

Maakohus rikkus Töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 59 lg 1 p-i 1 ja lg-t 11, tehes

otsuse, mis on vastuolus TVK jõustunud otsusega. Maakohus rikkus TsMS §-i 439, tehes

otsuse nõude osas, mida hagis ei esitatud. 28. jaanuari 2021 otsuse resolutsiooni p-s 4 mõistis

TVK kostjalt hageja kasuks välja TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise 2096 eurot 64 senti.

Hagiavalduses esitas hageja alternatiivselt TLS § 109 lg 1 alusel väljamaksmisele kuuluva

hüvitise suurendamise nõude.

TVK otsuse resolutsiooni p-i 4 jõustumise toime vältimiseks oleks kostja pidanud esitama

kohtule TvLS § 58 lg-ga 4 ettenähtud taotluse. Kostja taotlust ei esitanud ning tema suhtes on

TVK otsuse resolutsiooni p 4 jõustunud. Hüvitise nõue ei ole nö terviknõue, mis ei saa

osaliselt jõustuda. Maakohtu kaalutlusõigus oli TVK otsuse resolutsiooni p-ga 4 piiratud.

Sellises olukorras ei saanud maakohus TVK väljamõistetud hüvitist vähendada, vaid ainult

suurendada.

Arvestades töövaidluse asjaolusid ja poolte huve on põhjendatud kostjalt suurema hüvitise

väljamõistmine. Riigikohtu üldkogu on selgitanud, et TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis

hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline

kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud

mittevaraline kahju (RKÜKo 14.05.2014, 3-2-1-79-13, p 32.3). Hagejal puudus alates 5.

septembrist 2020 kuni hagi esitamiseni sissetulek, mistõttu on põhjendatud hüvitise

väljamõistmine vähemalt hageja saamata jäänud sissetuleku ulatuses ajavahemikul 5.

september 2020 kuni TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni.

TVK otsusega tuvastati töölepingu lõppemise tühisus tähtaja möödumisel 4. septembril 2020,

seega on tööleping kehtiv ja hagejal oli võimatu leida teine töökoht. Olukorras, kus maakohtu

seisukoha järgi viibis hageja esitatud tõendite kohaselt Eestis vähemalt kuni 29. märtsini

2021, oleks põhjendatud välja mõista hüvitis töötaja keskmise tööpalga ulatuses ajavahemikul

5. september 2020 – 29. märts 2021. Eestis viibimise aeg ei saa siiski hüvitise suurust

mõjutada, sest hagejal oli õigus ajavahemikul 6. september 2019 – 10. september 2021 Eestis

töötada.

Maakohus leidis, et hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada töölepingu ülesütlemise

asjaolusid. Töölepingut ei öeldud üles, vaid kostja ei lubanud hagejat tööle. Põhjendatud ei

ole maakohtu väide, et hagejal oleks olnud võimalik uut tööd leida. Uue töö otsimine oleks

olnud vastuolus hageja positsiooniga kostjaga sõlmitud töölepingu kehtivuse osas.

Esitatud tõenditega ei ole kooskõlas maakohtu seisukoht, et kostja ei käitunud pahauskselt.

TVK menetluses esitas kostja selgete võltsimistunnustega dokumendid, millega sooviti

põhjendada töölepingu tähtajalisust. Maakohtu väited kostja esindaja allkirja analüüsi

arvestamisest hüvitise määramisel on arusaamatud, sest selgitustest ei nähtu, millised

järeldused maakohus tõenditest teeb.

6. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning

menetluskulude hageja kanda jätmist.

Kostja leiab, et pooltevaheline töösuhe lõppes 4. septembril 2020. Kuigi maakohus leidis, et

TVK otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3 ei ole seotud ning resolutsiooni p 2 on jõustunud, on

apellant ise selles osas õigusvaidluse avanud. Seega peab ka ringkonnakohus lahendama

küsimuse sellest, mis alusel tööleping alates 4. septembrist 2020 lõppes. TVK otsuse

resolutsiooni p-e 2 ja 3 saab vaadelda vaid koos, kuivõrd õiguslikult lubatav ega võimalik ei

ole olukord, kus iseseisvalt jääks kehtima vaid TVK otsuse resolutsiooni p 2.

Tähtajalise töölepingu sõlmimisel esitas hageja kostjale tõendi, mille kohaselt oli hagejalt

õigus Eesti Vabariigis tööd teha kuni 4. septembrini 2020. a. Seega ei saanud pooled

tähtajatut töölepingut sõlmida. Töösuhte kestel ei tõendanud hageja, et tal on õigus Eestis

tööd teha ka pärast 4. septembrit 2020. a. VMS-st tulenevate kohustuste täitmine ei saa viia

olukorrani, kus kostja vastutab TLS-st tulenevalt hageja ees, sh tähtajalise lepingu sõlmimise

väidetav põhjendamatus ning sellega kaasnevad hüvitisnõuded. VMS-s sätestatud kohustuste

tõttu ei saanud kostja hagejaga töösuhet jätkata, sest kostjal ei olnud teavet, et hagejal on

õigus Eestis pärast 5. septembrit 2020 töötada.

Alternatiivselt lõpetas maakohus pooltevahelise töösuhte TLS § 107 lg 2 alusel alates 4.

septembrist 2020 õigesti. Eeldused TLS § 107 lg 2 alusel kohtu poolt töölepingu lõpetamiseks

on täidetud, sh on kostja TVK menetluses esitanud vastava taotluse. Töölepingu tuleb

lõpetada alates 4. septembrist 2020. Hageja ei põhjendanud, miks peaks töösuhte lõpetama

teisel ajal.

Hageja rahalise nõuded on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja tõendas, et hageja võltsis

töölepingul kostja esindaja allkirja. Hageja nõuab töötasu ja alternatiivselt hüvitist aja eest,

mil ta reaalselt tööd ei teinud ega saanudki teha. Pooltevaheline töösuhe oli nii faktiliselt kui

ka õiguslikult lõppenud.

Hagejal ei ole õigust saada TLS § 35 alusel ajavahemiku september 2020 kuni veebruar 2021

eest töötasu. Hagejale töö andmata jätmine tulenes esiteks töölepingu lõppemisest ning teiseks

sellest, et hageja ei tõendanud kostjale, et tal oli pärast 4. septembrit 2020. a õigus Eestis tööd

teha. Kostja keeldust VMS regulatsioonist johtuvalt õigustatult hagejat tööle lubamast. Seega

tulenes töö andmata jätmine ka hagejast ning TLS § 35 kohaldamine on välistatud.

Maakohus lahendas õigesti TLS § 109 lg 1 alusel esitatud hüvitise nõude tervikuna. TVK

otsuse resolutsiooni punkt ei saa ühe poole suhtes jõustuda ja teise poole suhtes mitte

jõustuda. Kuna hageja vaidlustas TVK resolutsiooni hüvitise väljamõistmise osas, võis

hüvitist nii suurendada kui vähendada. TVK otsuse resolutsioon ei piira maakohtu

kaalutlusõigust. Maakohus ei vähendanud hüvitist omal algatusel, vaid kostja taotlusel.

Hageja taotles hüvitist saamata jäänud sissetuleku ulatuses ajavahemikul 5. september 2020

kuni TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni või kuni ajani, kui

hageja saab sissetuleku teises töökohas või kuni 29. märtsini 2021. a. Samas TLS § 35 kohast

töötasu nõudis hageja kuni 2021. a veebruarini. TLS § 109 lg 1 kohast hüvitist ei saa siduda

sündmusega, mil hageja saab sissetuleku teises töökohas. Hageja on vaba otsustama, kas ta

soovib tööd teha või mitte. Olukorras, kus ta otsustab tööd mitte teha või ei saa sissetulekut

teenida teistel põhjustel, ei ole põhjendatud see, et kostja peaks määramata aja hagejale

hüvitise näol tasu maksma. Hageja ei ole kahju saamist tõendanud.

Maakohus tuvastas, et hageja oli Eestis ühel päeval, so 29. märtsil 2021. a, kuid muul ajal ei

ole hageja Eestis viibimist tõendanud. Eelnevast lähtuvalt on eksitav hageja

apellatsioonkaebuse väide, et asjas on tõendanud hageja Eestis viibimist kuni 29. märtsini

2021. Asjaolu, et hagejal puudus väidetavalt alates 5. septembrist 2020. a sissetulek, ei ole

kostjale etteheidetav. Hüvitise suuruse määramisel ei saa arvestada, et hageja otsustas alates 5.

septembrist 2020 mitte töötada mujal. Hageja ei olnud seotud kostjaga sõlmitud töölepinguga.

Hagejale oli alates 5. septembrist 2020 selge, et kostja juures ta tööd teha ei saa. Hagejal ei

olnud keelatud otsida teist tööd. Hageja töötas kostja juures vaid lühikest aega. Maakohus

põhjendas otsuses, milliseid järeldusi ta võltsimisega seonduvast dokumendist tegi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus mõistis TLS § 109 lg 1 järgi hüvitise 698

eurot 88 senti (bruto). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab

hageja hüvitisnõude kolme kuupalga ulatuses kokku 2096 eurot 64 senti (bruto). Ülejäänud

osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu otsuse

põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

TsMS § 654 lg 2² kohaselt esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse.

8. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel

aluseks maakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud, välja arvatud osas, milles

ringkonnakohus suurendab hagejale tasumisele kuuluvat hüvitist ja muudab töötasu nõude

osas maakohtu otsuse põhjendusi. Ülejäänud osas ei ole ringkonnakohtul põhjust kohaldada

materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse

osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub

ülejäänud osas maakohtu kohtu otsusega, siis ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg-st 6

juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele

märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et tööleping ei lõppenud

tähtaja möödumise tõttu. Maakohus tuvastas õigesti, et tööandja tahe oli tööleping lõpetada 4.

septembrist 2020 ja töövaidluskomisjon luges töösuhte lõppenuks samast kuupäevast. Hageja

leidis küll, et TLS § 107 lg 2 kohaldamiseks puudus alus, kuid töösuhte lõppemise kuupäeva

ei vaidlustanud. Maakohus märkis põhjendatult, et seega lõppes töösuhe 4. septembril 2020.

10. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue välja mõista saamata jäänud töötasu 2020

septembri, oktoobri, novembri, detsembri, samuti 2021 jaanuari ja veebruari eest 4 193,28 eurot

(bruto) jättis maakohus lõppjärelduses õigesti rahuldamata. Ringkonnakohus muudab selles

osas maakohtu põhjendusi. TLS § 35 kohaselt peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks

valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et

tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil

töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud

töötaja süü. Töölepingu seaduse seletuskirjas §-i 35 kohta on selgitatud, et töötasu ei pea

maksma isikule, kes on töökohalt lahkunud. Nii ei pea töötasu maksma ka isikule, kellega on

töösuhe lõppenud. Erandiks on olukord, kus töölepingu lõpetamine on tühine ja lõpetamisel ei

arvestatud etteteatamistähtaega. Siis lõpetab töövaidlusorgan oma otsusega töölepingu

hilisemast ajast, arvestades ka etteteatamistähtaega, ning selle ajavahemiku eest on töötajal

õigus nõuda töötasu maksmist TLS § 35 järgi (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus 15. juuni

2022, nr 2-20-16369 p. 15.4.). Praegusel juhul loeti töösuhe lõppenuks samast päevast, mil seda

soovis teha tööandja, seega tuleb hageja töötasu nõue (TLS § 35 alusel) jätta rahuldamata.

11. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise väljamõistmisel

oleks maakohus pidanud arvestama hageja nõudega. Hageja märkis hagis, et alternatiivselt,

juhuks kui kohus nõustub, et töösuhte saab lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel, siis taotleb ta

töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud hüvitise suurendamist. Töövaidluskomisjoni

otsusega mõisteti hageja kasuks välja hüvitis kolme keskmise kuupalga ulatuses 2096,64

eurot. Maakohus leidis, et hageja kasuks tuleb välja mõista ühe kuupalga suurune hüvitis.

Ringkonnakohtu arvates oleks maakohus saanud väiksema hüvitise välja mõista üksnes

erandlikel asjaoludel, mis oleksid andnud aluse hageja nõudest kõrvale kalduda. Praegusel

juhul selliseid asjaolusid ei esine. TLS § 109 lg 1 sätestab, et kui töövaidlusorgan tuvastab, et

tööandja töölepingu ülesütlemine on ebaseaduslik või vastuolus hea usu põhimõttega ning

vähemalt üks pooltest taotleb töölepingu lõpetamist, siis loetakse leping ülesütlemisega

lõppenuks. Viidatud juhul peab tööandja maksma töötajale hüvitist kolme kuu keskmise

töötasu ulatuses. Töövaidluskomisjon või kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades

ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Ringkonnakohus leiab, et seadusest tuleneva

hüvitise suuruse vähendamiseks või suurendamiseks puudub põhjus arvestades töölepingu

lõpetamise asjaolusid. Hageja töösuhe oli küll lühiajaline ja ta ei teavitanud tööandjat oma

elamisloa pikendamisest, kuid teisalt puudus tööandjal alus sõlmida hagejaga tähtajalist

töölepingut. Ringkonnakohus leiab, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista TLS § 109 lg

1 alusel hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 2096,64 eurot (bruto).

12. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ning jätab TsMS § 163 lg 1

viimase alternatiivi järgi menetluskulud poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)